Kunagi oled sa üks neist, kes elasid ammu. Maa mäletab sind, nagu ta mäletab rohtu ja metsi, kõdunevat lehte. Nii nagu maapind mäletab ja nagu mägi mäletab tuuli. Sinu rahu saab olema lõputu nagu meri.

Pär Lagerkvist

Mälestus pikast elust on aare, mida tasub hoida

Elu ei ole möödunud päevad, vaid päevad, mida mäletatakse, kirjutas vene kirjanik Pjotr Pavlenko, surnud 1951.

”On devrait profiter de la présence de ceux gu´on aime, ne jamais remettre au lendemain, oser, interroger. Parce qut nous avons vécu trop peu de temps près de lui, j´ignore qui était notre père dans son enfance ou sa jeunesse” kirjutab kirjanik Lorraine Fouchet.

Üks sõna meile, kes oleme aastatesse jõudnud, et seda omaks võtta. Meil on palju päevi ja aastaid, mida mäletada. Enamik neist on vist möödunud sügavamaid jälgi jätmata. Ometi on meil, vanematel, palju, millele tagasi vaadata, rõõmsaid mälestusi sama hästi kui süngeid, eraelust, tööelust ja vaba aja tegevustest.

Me peame elama olevikus ja mitte mälestustel, kuid me ei tohiks seepärast oma mälestusi prügihunnikusse visata. Need jutustavad ju meie elu kontsentraadina. Me kõik kanname endas rikkust kogemustest, teadmistest ja kogemustest.

Kas me peame jäljetult kaduma?

Kas see kõik peab koos meiega surema? See tundub väärtuslike varade raiskamisena, kui neile järsku kriips peale tõmmatakse. Kas me peame ükskord kaduma mitte ainult kehaliselt, vaid ka sõna otseses mõttes jäljetult? Isiklikud mälestused jäävad ju alati alles, väärt, et meie lähedased neid säilitaksid. Aga see, mida me oleme osanud ja õppinud, kas see saab mingil kujul edasi elada? Või arvavad noored, et see, mida meie, vanad, oleme öelnud ja teinud, ei ole midagi, millest õppida kiirete muutuste ajal, ja on see nii?

"Nii tegi ema", ja "Isa ütles alati, et....." Tavalised mõtisklused praeguse vanima põlvkonna seas. Kas noor on ülemeelikum ja iseendaga rahul? Ma ei tea, kuid tal on ehk raskem rahuneda ja lihtsalt kuulata, stressis nagu ta on üha valjematest muljetest, mis eri suundadest peale tungivad.

Kuigi me ise polnud palju paremad. Me kuulasime sageli hajameelselt, kui meie esivanemad tahtsid meile jutustada. Hiljem tulime vist parematele mõtetele, kuid siis võis olla juba hilja. Meid on palju, kes nüüd mõtlevad nii:

- Nii kahju, et me ei kuulanud paremini, kui isa ja vanaema jutustasid. Ja miks me ei lindistanud seda?

On tähtis, et need, kes tulevad pärast meid, ei teeks sama viga. Sest ilma end ülistamata julge me väita, et ükski põlvkond pole kogenud nii suuri muutusi kui meie, kes oleme nüüd pensionärid. See on tõesti midagi, millest jutustada, et see ei vajuks unustusse.

Meie, kes oleme sündinud 1920. ja 30. aastatel ja varem, oleme läbi elanud tohutuid murranguid. Me kanname endas uskumatut mälestuste aaret. Kui ma olin päris väike, polnud isegi raadiot – see ehk piisab näiteks erinevusest nüüd ja siis. Ja täiskasvanute tingimused ja tööolud olid nii tohutult erinevad sellest, mis need praegu on.

Me elasime hoopis teistsugust elu kui tänapäeva noored ja keskealised. Ometi pole see kaugemal tagasi, kui et vanaisa ja vanaema saavad nüüd arvutite ajastul sellest lastelastele jutustada – kui nad vaid kuulata tahaksid. Hiljem elus võivad nad seda kahetseda, kui nad nüüd kurdiks jäävad.

Räägi oma mälestused lindile.

Seepärast on meile, vanematele, tõeliselt tähendusrikas tegevus oma mälestused kirja panna või – veel parem – need lindile rääkida. Magnetofon on ju suurepärane abivahend just selleks.

Kõige paremini läheb jutustamine sellisele, kui noorem inimene esitab küsimusi – loodan, et sul on keegi, kes tahab. Mõtle, millise panuse tulevikku te koos annate.

Üks näide: Milline vara poleks see suguvõsa uurijale, kui tal oleks oma varamus mitte ainult vanaema ja vanaisa isikuandmed, vaid ka nende hääled! Kui me seda õigesti teeme, võib see, kes saja aasta pärast süveneb suguvõsa ajalukku, kuulda vanaisa vanaema ennast jutustamas elust 150–175 aastat tagasi. Nii fantastiline!

Loodame, et tänapäeva pensionärid teevad tõeks selle, mida paljud meist on sageli mõelnud: kirjutada üles või rääkida lindile oma mälestused – järeltulijate rõõmuks.

Sest pea meeles, et elu on päevad, mida me mäletame. Mälestus lahkunud sugulastest on vähemalt sama väärtuslik kultuuripärand kui vanad hooned ja esemed. Ja neid me ju alati hellalt hoiame. See on osa pärandist, sama hästi kui kuld ja vara, mis antakse üle lastele ja järgnevatele põlvedele.

On imelik vanaks saada. Seestpoolt oled see, kes sa alati olnud oled, kuid äkki märkad, et sa ei tule enam toime asjadega, mida varem oskasid teha. See arusaam on raske……

”Õpeta mind maailma ees väike olema”

Oo ööbik, ma olin kunagi sinu sarnane –

Mis sellest, et ma rändan oma sügise poole,

Nüüd olen jälle tumm ja vajun väsinult

Et ma jään üksi, halliks ja ilmast räsituks?

Tagasi anonüümsuse riiki?

Ühe maikuu öö meloodia on lõhkunud mu rinna”

Oleks kerge surra täna öösel.”

Hjälmar Gullberg

Memoria nostri durabit si vitam mervimus.

(Mälestus meist jääb püsima, kui oleme oma elu ära teeninud. Tacitus Sixtus Julius Frontiusest)