Hibinogorsk

1930

Karl ja Lida jutustavad 1. dets. 1982.

KKarl ja Lida jutustavad elust Kirovskis 30ndatel.

Minu esimene töö oli tee puhastamine. Meid transporditi Apatiitõsse traktoritel, „km 13“ kuni „km 25“. Transpordid toimusid nii hobuste kui traktoritega. Seal me kühveldasime lund, see oli meie esimene tegevus põhjas. Isa võttis mu kaasa ja läks insener Desterlo juurde, tema oli peainsener. Seal ehitasime baraki, sauna ja pärast seda sain ma latipoisiks ja jooksin nivelleerimislatiga. Vangid ehitasid teid ja Desterlo (rootslane?) oli ülem kolme alluva vene inseneriga. Ma ei tea päris täpselt, miks Desterlo sinna sattus, mõningate andmete järgi olevat ta ehitanud kusagil Lõuna-Venemaal elektrijaama ja seejärel üle viidud. See, kes ehitas Valge mere kanali, oli Nikolai I väimees, väga hea haridusega mees, räägiti, et ta oli enne revolutsiooni õppinud Prantsusmaal. Ta oli sündinud Krimmi poolsaarel, Bahtšisarais. Ta oli Valge mere kanali peainsener ja samamoodi oli ka Desterloga.

Vangid olid peamiselt endised ohvitserid ja haritud inimesed. Kõik vabrikud ehitasid saksa insenerid, üks neist oli Marienblatt, tema ehitas Apatiitõ vabriku. Abiks oli tal Mucharovski, ta oli kas Poolast või Saksamaalt, ta oli linnaehitusinsener. Mucharovski ei saanud kunagi tagasi Poola ega Saksamaale sõita. Käis palavikuline töö Apatiitõ vabriku ja 25 km kaugusel asuva kaevanduse ülesehitamisega.

Lida:

- Esimesel aastal ma ei töötanud kuskil, hakkasin tööle 1934 ja minu esimene töö oli olla kütja ühes elektrijaamas, kus ma vedasin puid ja kivisütt. Kokku oli seal 4 või 5 katelt. Mõne aja pärast suleti elektrijaam ja meid transporditi „km 23“ kaevandustööle. Kaevandati lovtšeriiti (mineraal). Seal töötasin vabrikus ja transportidega oli tüütu. Meie majast sõitis Ljungberg, tema autol oli nr 31 ja kui ma nägin tema autot sillal, siis pidin jooksma. Kui vabrikuvile kell 5 õhtul huilgas, tuli jälle joosta ja ühel korral olid mul väga moodsad, kitsad seelikud, ma komistasin ja kukkusin kraavi, nii et väänasin jala välja. Oma tavapärasele tööle ma minna ei saanud, ei suutnud saapaid jalga tõmmata ja mulle öeldi:

- Sinust saab öövaht. Ma ei tahtnud öövahiks hakata, nii et läksin arsti juurde, kuid ei vabanenud öötööst, teisel korral sain paberi, et ma ei tohi töötada ei elektrijaamas ega öövahetuses.

Võtsin koha ühes teaduslikus uurimisjaamas, Akademija Nauk, koristajana. Seal olin umbes aasta, isegi kauem, ja seal sain aru, et võib-olla ei peaks ma kogu elu koristaja olema. Ma peaksin midagi õppima. Lõpetasin uurimisjaamas ja sõitsin Montšegorskisse rätsepaõpilaseks.

Alguses oli üsna raske, kuupalk oli väike ja toiduks oli mul peamiselt leib, kartul ja kala. Õppisin päris palju ja teenisin terve rubla päevas, samal ajal hakkasin mõtlema, kuidas võiks teenida 2 rubla päevas. Teenistus kasvas pidevalt kuni järgneva küüditamiseni 1940. aastal. Kogu aja töötasin Montšegorskis, samal ajal kui Karl oli Kirovski kaevandustes.

Mitu aastat elas pere eri kohtades ja kohtusime uuesti Medvedegorskis, kogunemispaigas laevadele laadimiseks edasiseks transpordiks – keegi ei teadnud, kuhu. Seal laaditi meid „Karl Marxile“, sõuratastega aurikule, mis pidi minema Onega järve läänekaldale, samal ajal kui suurem laev; „Lev Tolstoi“, koos paljude küüditatutega pidi minema idakaldale, Pudoži. Oli siiski teatud kord, kuhu eri rahvused pidid küüditatama: sakslased Altaisse, samuti poolakad, kõik lätlased, rootslased (Kanadast ja Ameerikast), eestlased ja soomlased küüditati Karjalasse. Meid võeti Šeltozeros kuninglikult vastu, inimesed seisid kaldal hobuste ja vankritega, valmis meid eri küladesse transportima, me kõik pidime saama kolhoositöölisteks.

Esimene peatuspaik oli Zalesje küla, 4 km Šeltozerost, seejärel olime Matvejeva Selgas, kus isa pidi töötama. Töö oli väga raske ja isa polnud enam nooruk, nii et kui Lida sai maja Verhovjes, kolisid vanemad sinna. Sinna ei olnud peaaegu mingit teed, ainult vilets jalgrada, mida ei saanud muul viisil kasutada kui jalgsi, ratsa või reega.

Albert oli väga haige, arvatavasti mõnes lastehaiguses. Ta lakkas rääkimast. Karl töötas metsas, ema oli muretsenud kitsi ja lambaid ning elatas end ja isa sallide, sõrmkinnaste ja sukkade kudumise ja heegeldamisega.

Karl jutustab:

- Ma ei tahtnud enam puurijana jätkata, sellist tööd oli Rõbrekas, rannakülas umbes 15 kilomeetrit Šeltozerost Svirõ jõe Onegasse suubumise suunas, kuigi seal sai 400-500 rubla kuus. Seal oli kivimurd tänavakivide jaoks, tarned peamiselt Leningradi. Töö oleks võib-olla rohkem raha andnud, aga seista talvel külmas järve ääres nende kehvade riietega, mis meil olid, ei, las olla, võtsin metsatöö. Kirovskis töötasin maa all, seal ei mänginud riided nii suurt rolli, ma võisin oma tööle joosta.

Kui ma lõpetasin „latipoisina“ inseneride juures Hibinogorskis ja pöördusin tagasi vanemate juurde, isa arreteeriti, kuid vabastati ja määrati tööle ühe vabrikuehituse juurde. Alustasime ehitamist, isa ja mina. Töö seisnes vundamendi kaevamises, kaevasin terve nädala, kuid töö oli raske, mulda kahe meetri kõrgusele visata ei jaksanud ma kaua, toit oli nii puudulik, et lihtsalt ei jaksanud. Läksin arsti juurde ja kuna olin alles 18-aastane, vabastati mind nii raskest tööst. Tundsime üht Menski Pridut, ma olin koolis koos tema lastega, ta ütles:

- Tulge meie juurde! Meil on vaja puutööoskajatega inimesi. Mis puutööd need siis olid? Selgus, et me pidime hakkama valmistama puusärke – kommunaaltöölistena. 1930. aastal, kui me tootmist alustasime, polnud veel tulnud mitmeid uusi kontingente, mõned esimesest surid aeg-ajalt, kuid mitte rohkem, kui et me saime hakkama, valmistades ühe kirstu kahe päevaga.

See, kes meiega koos töötas, tahtis, et me teeksime kirstud eesti moodi, kuusnurksed, ja siis võttis see kaks päeva. Kui me tulime teisele töökohale, oli meil üks vana muusikaveebel keiserlikust rügemendist – Jaan Niitt, tema võttis mind õpipoisiks. Kogu oma esimese õpipoisiaasta valmistasin ainult puusärke. Alguses hööveldasime laudu, kuid hiljem, kui oli toodud palju uusi vange, muutus see rohkem kiirtootmiseks – 5-6 puusärki päevas ja mingit juttugi laudade hööveldamisest ei olnud. See oli 1931-32. Me elasime siis „km 16“, ütles Lida, telgis. Ma mäletan ühte hommikut, kui pillimees tuli ja mängis lõõtspillil ühe loo, me kõik hüppasime üles, olles vaid aluspesu väel. Ta oli Chapelkast, 9 km meie kodukandist, teisel pool raudteed. Laupäeval, kui me töö lõpetasime, pidime enda järelt koristama ja siis pingil istuma enne kojuminekut.

Kuidas elu edasi läks aastatel 1932-33?

Ema sõitis koos Albertiga kodukanti ja ta sai (tõenäoliselt võltsitud) passi oma vanemalt õelt Sofielt. Sofie, Anne, Liisa ja Alma olid ema õed. Tegelikku luba tagasi tulla ei olnud, kuid Sofiel oli õnnestunud hankida pass ja ta saatis selle emale Kirovskisse, tol ajal kontrolliti kirju ja pakke. Ema ja Albert elasid kodukandis kuni 1933. aastani ja isa Jaanile tuli Sass (Jürgenson) detsembris järele. Ta võttis isa kaasa, kõik riided ja kangad, mis meil olid, läksid samuti kaasa ja ta jõi need maha. Ema Emely kurtis hiljem, et tal polnud isegi mingit mantlit selga panna. Peaasi oli siiski see, et ka isal õnnestus sealt ära tulla, nii tollal arvati.

Isa jõudis oma kodukanti, kuid meie maja põles maha ja ta kutsuti ülekuulamisele, kuid oli mitmeid, kes tunnistasid, et see ei saanud olla tema, ja ta pääses uue asumisesaatmisega. Meie majja oli sisse seatud ühistu, mille juhatajaks oli alkohoolikust naine. Tal käisid mehed külas, seal joodi ja suitsetati, nii räägitakse, et maja põleng alguse sai. Kui isa Jaanil poleks olnud oma head mainet, poleks ta ehk nii kergelt pääsenud.

Nüüd sai sellest reis Uuralisse – aasta oli 1933. Sa tulid tagasi 1935 või 1936, ma ei mäleta täpselt, ütles Karl. Me läksime NKVD-sse, ütles Lida, et saada luba teil tagasi tulla. NKVD-s öeldi:

- Laske neil tulla, me kirjutame nad siin sisse, kuid mingit ametlikku luba siia tulla ei saa me neile kahjuks anda, selleks pole meil õigust.

Ma mäletan, et me sõitsime praamiga mööda Tšussovaja jõge üles ja et isa kandis mind kaenla all paaris kohas, kui praamisõit lõppes ja me pidime edasi minema kärestikest mööda. Kui ma seal rippusin, käed vabalt, tuleb mul meelde, et ma katsusin vett ja särgivarrukas sai märjaks. Ka seal oli tegemist metsatööga, emale meeldis see kant, sest seal kasvas kõik nii hästi, hiiglasuured vaarikad ja muud metsamarjad. Maa oli viljakas, see ei vajanud peaaegu mingit väetist. Me läksime metsa marju korjama ja meil olid kastrulikaaned kaasas, et metsloomi eemal hoida. Minu ülesanne oli nende kaantega kolistada, et metsloomi hirmutada.

Vanemad töötasid ja mina pidin üksi kodus olema. Ma mäletan ühte korda, kui oli tugev äike koos võimsate välkudega. Tuul oli nii tugev, et lükkas puid ümber. Istusin üksi toas ja nägin, kuidas puud kukkusid, ühel hetkel näis, nagu üks puu kukuks meie majale, kus me elasime, nii et ma jooksin ja peitsin end suure ahju taha, mis on alati vene majades.

Varustamisega oli kitsas. Räägiti, et need, kes sinna tulid, jäid ka sinna, mulda. Meie olime vist neljas või viies küüditatute kontingent. Kõigepealt tulid ukrainlased, neist suri enamik.

Karl jätkab oma elust Khibinogorskis:

- Ma töötasin ühel korral ühe noormehega nimega Klopof, isa töötas samas töökojas ja oli poja kaasa võtnud. Neil oli kodus viina. Ma tundsin ühte Petroffi, ta oli orkestrijuht ja trükkal, ma mängisin koos temaga viiulit. Ajalehes kuulutati, et võetakse õpipoisse trükikotta ja mind ärgitati seda tööd otsima. Kes võiks mind soovitada? küsisin endalt, mul polnud selles harus ühtegi tuttavat. Kõige lähedasem oli Petrof ja ma läksin tema juurde. Ta istus laua taga koos mõne teise mehega ja jõi viina. Ma rääkisin nii ja naa:

- Kas sul on pool viina? Kui on, siis võid homme tulla ja alustada.

Mul ei olnud poolt viina ja ma läksin oma murega Klopofi juurde, kuidagi hankis ta mulle selle poole viina ja ma vahetasin tööd. Poiss rääkis, et isa oli küüditatud, samas kui tema onu, paadunud kommunist, oli alati rääkinud: „Zhmi narod!“ – „Pigista rahvast välja“. Tema jäi sinna, et korraldada tööd uue kommunistliku riigi heaks.

Umbes kolmkümmend aastat tagasi käisin ma Koola poolsaarel ja sain teada, et need, kellel oli lapsi sõjaväes, isa või poeg, said passid, samas kui need, kellel olid ainult tütred, jäid orjadeks ega tohtinud ära kolida.

Karl räägib, et kui ta 16. septembril 1935 koju tuli, haises elamubarakis kohutavalt. Kui ma tahtsin toa ust avada, seisid sina, Albert, ukse ees. Ma elasin siis täiesti üksi seal Stroitelnaja 13. Ma mäletan osa barakist, esikülg oli maapinna kõrgusel, tagakülg aga seisis üsna kõrgetel vaiadel ja sealt viis alla trepp, millel ma tihti istusin koos ühe poisiga, kelle nimi oli Efim.

Ma töötasin kaevanduses, ütles Karl, Lovtšeridnõi Rudnikus „km 23”, arvestati kilomeetrites Apatitõ jaamast. Algul elasime „km 13”, siis „km 16”, veel hiljem „km 18”, „km 21” ja Lotšeridnõis „km 23”. Ma töötasin seal fosforitehase kõrval, oli -30 kraadi külma, kui me ehitasime. Me vedasime käsikärudega tsementi ja käisime aeg-ajalt tehasekorstnate juures soojendamas. Ühel korral põletasin oma lambanahksesse kasukasse augu. Et tsementi vedelana hoida, pandi sinna soola, mis tähendas, et tsement ei kuivanudki, see voolas sealt välja veel aastaid hiljem. Sellistes hoonetes jääb niiskus alatiseks püsima, paar sellist on ka Tapal, otse kaubamaja vastas. Seal on hirmus niiske, ütles Lida.

Lida räägib, et 1939. aastal töötas ta Montšegorskis ja mäletab, et pärast Poola vallutamist hakkas saabuma väga suurtes kogustes kroomnahka, nii et nad pidid hakkama nahkmantleid õmblema. Ühel nende juurdelõikajal, nimega Hilda Jänes, ei olnud nahalõikamise harjutust. Algul võeti tavalist riiet ja tehti šabloonid, alles seejärel lõigati tükid välja. Isa oli ostnud ühelt sõdurilt saapapaari ja nende saabastega kõndisin ma 40 km Niilast suhkru järele. Seal oli ühes kohas vett põlvini, aga saapad hoidsid vee põhiliselt eemal. Ma ei mäleta, kas ema müüs need kellelegi või olid nad viimasel ajal Lida kuuris.

Albert räägib:

1939. aasta suve veetsin ma oma tädi Anne juures, ta elas kolhoosis Posti pere juures. Minu ülesanne suve jooksul pidi olema kollektiivi lammaste, lehmade, vasikate ja tallede valvamine. Hommikuti polnud kerge üles tõusta ja kui lahke tädi mind koidikul äratas, olin ma juba riides ja jalad kingades. Ta oli seda teinud sel ajal, kui ma veel magasin. Kingad ja kingad. Jalavarjudest oli puudus ja ma kandsin oma tädi juures viibimise ajal traditsioonilisi eesti „mokassiine”. „Mokassiinid” koosnesid toornahatükist, mida hoidsid koos toornahast paelad. Paljud venelased kasutasid tohust kingi, aga eestlased pidasid enamasti nendest „mokassiinidest” kinni. (Tsuuvad – eesti keeles). Pärast hommikusööki mindi välja karjamaadele. Lehmi lüpsti kolm korda päevas, nii et ajasin oma loomad lõuna ajal koju, siis oli minu aeg süüa ja magada sel ajal, kui lehmi lüpsti. Koht, kus tädi parasjagu elas, asus üsna meie endise kodu lähedal ja ma käisin temaga seal paar korda. Seal oli ainult suurtest hallidest kividest lauda vundament, kõik muu oli enam-vähem kadunud. Maa-alune kelder oli ka alles ja keldri katusel kasvas kask. Tädi Anna rääkis minuga aeg-ajalt suguvõsast, ma seisin keldri kõrval ja ta ütles:

- Siin võib rääkida, siin ei kuula keegi salaja pealt.

Karl:

Nüüd on seal suur mets, Posti oma ei ole näha, kõik on välja kasvanud, aga Helstinite ja Leo oma on teatud määral karjamaana hooldatud. Varem oli ainult väike maja tee paremal pool, nüüd on 2 km pikkusel lõigul uued majad ja külad. Kõik need kolhoosnikud niidavad meie maal oma lehmadele heina. Postidest ei mäleta ma palju, ütleb Lida, Emely oli võib-olla alles, samas kui August oli juba küüditatud. Ta oli töötanud jaamas raamatupidajana ja 1937. aastal, kui Lida Montšegorskis töötas, kohtas ta seal Augustit. Nad ei olnud meie sugulased, lihtsalt naabrid.

Albert:

- Ma mäletan Kirovski kooli, me käisime kahes vahetuses.

Karl:

- Tapal oli teatud arv aastaid samamoodi, katus ähvardas sisse kukkuda ja terve suve mõeldi, kuidas seda lahendada, ja alles sügisel, kui koolid pidid algama, alustati remonditöödega.

Kui vene kommunistid poleks kõiki talupoegi minema küüditanud, oleks Vene riik täna väga rikas ja tugev olnud. Kuna puudus majanduslik taust hästikorraldatud põllumajanduse näol, ei saadud ka tööstust üles ehitada sellises ulatuses, et see oleks suutnud tsiviilelanikkonda vajalike kaupade ja teenustega varustada.

Ma olin Arhangelskis ja seal oli nälg, ütles Lida, me saime 5-kopikalist suppi, kui me Leningradist Arhangelskisse sõitsime, me kõhnusime tugevasti ja olime saabumisel ainult nahk ja kondid. See, kes suri, visati rongilt maha, mitte jaamas, vaid natuke maad liinil. Mind päästis see, et ma töötasin õmblustöökojas, me töötasime kahes vahetuses: hommikul kella 0700-st ja õhtul 20.00-st. Raudtee läbis linna, täpselt nagu Tapal, ja ma läksin metsa marju korjama ja sain kätte palju pohli. Ma korjasin terve korvi, aga ei julgenud müüma minna, müüsin ainult kõige lähematele 7 rubla eest joogiklaasitäis. See päästis mind vitamiinipuudusest, jalad olid üsna paistes, aga pärast mõnepäevast pohlade söömist läks jalgade paistetus alla.

1940, kui meid küüditati Karjalasse, sattusime külla nimega Zalesje. Meid laaditi maha keset küla ja öeldi:

- Minge otsige endale sobiv eluase, tühje maju on küllaga ja võite võtta millise tahes. Leidsime kahekorruselise maja ja õhtul täitus maja kolhoosnikutega, kui Lida mängis kitarri ja laulis.

Olin seal väga haige, ütles Lida, olin harjunud elama leiva ja kala peal ja siin külades oli piima küllaga. Oksendasin ja kõht valutas. Zalesje lähedal oli väike järv ja poisid käisid seal tihti kalal. Mingit erilist kala seal polnud, ainult sissearetatud kiisk, koosnes luudest ja uimedest.

Hakkasin tööle õmblustöökojas Sheltozeros silla kõrval, ütles Lida. Töö oli küll mõeldud ainult invaliididele, kuid umbes 20% täiesti terveid võis siiski võtta. Olin ameti selgeks õppinud ja kuulusime kollektiivi koos õmblejate, kingseppade ja pimedate korvimeistritega.

Isa ja ema olukord muutus üsna väljakannatamatuks, ema arvas, et isa on ikka veel tugev ja kolis Matveeva Selga, kuid isa polnud tugev ja pere tahtis tagasi Onega kaldale tulla. Töötasin koos Maria Lutchkinaga, ta elas majas, kus oli 5 tuba, 2 ülemisel korrusel ja 2 alumisel ning veel üks tuba. Rääkisin temaga ja ta ütles, et perenaine elas Petrozavodskis, mingil korral mäletan, et perenaine käis Sheltozeros. Pärast meie juttu saime maja ja pere kolis Verchovje külla. Maju oli küllaga, enamik Verchovje maju seisis tühjalt. Seal oli üks soome pere, kes elas kõige kaugemal külatänaval oja ülemjooksu pool, üks ukraina sepp, Poletajev oli endale väikese hüti ehitanud, ja üks eesti pere - Berzin. Ei, ütles Karl, Berzin oli Tularest. See, kellega mina koos töötasin, polnud Berzin, tal oli tütar. Tütar jah, ütles Karl, ta oli üsna kena ja tuttav ühe NKVD mehega. Tütar töötas sööklas ja pani mõned asjad kõrvale, endale, ja avastamisel sai ta aastase vanglakaristuse. Kui sõda tuli, pidi ta kõik koduloomad kokku koguma ja koos karjaga Venemaale minema. Kui venelased olid Sheltozerost lahkunud, oli ümberkaudsetes metsades veel üsna palju koduloomi, nii hobuseid kui noorloomi.

Töötasin 8 tundi ja mul polnud tahtmist ühtegi naabrit külastada, ütles Lida. Venemaal on ülesandmisest saanud rahvushaigus, keegi tegelikult ei küsi selle järele, kuid miilits ja julgeolekumehed töötavad oma näo higis, et oma olemasolu õigustada.

Nilo metsatööle tulin mina ise, Karl Korte ja Karl Möiste, kõik eestlased. Karl Möiste poisile olin ristiisa, osad kadusid, aga Karl Möiste elas Tapal, elas saunas ja töötas metsas. Ta jõi vapralt ja ühel korral põles saun maha. Külastasin Nilot veel korra, mäletan seda, sest öösel sadas kõvasti, kui pidin koos Karl Kortega koju minema. Ta polnud eriti vana, aga halvas seisus ja ta hüüdis: Ära jookse minu eest! Oli väga külm ja õlg valutas terve nädala pärast. Karl Moiste töötas koos minuga töökompaniides, ta ei tahtnud metsatööle jääda.

Sõja ajal läks ta üle soomlaste poole, soomlased andsid ta sakslastele üle ja ta istus sõjavangis Tapal. Kui venelased tulid, sai ta küll oma kalad soojalt kätte, aga pääses üsna kergelt. Ükskord läksin Anne Toodet Valka vaatama, umbes 30 km Tallinnast. Ema oli lapsi süüdistanud, et nad Anne sinna jätsid, tema tütar Manja oli surnud ja ema tahtis, et me Anne ära tooksime.

Saime ta endaga kaasa ja rändasime tagasi Tallinna, kuid ema ei saanud ju temaga läbi. Anne hakkas suhtlema naabriga üle trepikoja, viis sinna pesu jne. Lõpuks pidi ta kolima Valgesse, vanadekodusse. Käisin seal paar korda. Sõitsin sinna, see on Tapa ärasõiduteel Valgejõe silla juures. Seal oli üsna puhas ja korralik, riided olid ka puhtad ja ta tundus kõige järgi otsustades üsna rahul olevat. Ta oli kunagi varbad külmetanud ja suutis kõndida teatud raskustega, tema tervis polnud muidu ka kõige parem. Viimane kord, kui teda nägin, Kaukasusest tulles, oli temaga halvasti lood, tal polnud kuskil elada ja ööbis tallis, ta haises halvasti.

Kui sõda 1941. aastal tuli, pidime kõndima kõigepealt Petrozavodskisse, sealt veel 50 km edasi ühte küüni, kus pidime puhkama. Tuli üks punakaartlane ja ütles, et peaksime ettevaatlikud olema:

- Võib tulla mõni soome partisan ja tappa teid noaga, ilma et te kunagi ärkaksite. Granaadiheitjad müristasid terve öö.

Pärast seda jõudsime Matrosovosse, nüüd pidime lõpuks kohal olema. Püüdsime end sisse seada, mõned hakkasid otsima koristamata kartuleid, teised tahtsid kirju kirjutada. Mõne aja pärast tuli üks mees ja ütles: 30 sekundi jooksul peate teel olema. Sealt kõndisime veel 30 km, mis küla see nüüd oligi? Olime kartulid pliidile pannud, kõik tuli maha jätta, kui soomlased olid juba tulistama hakanud. Kõik pagesid minema, aga mina ja mõned teised nooremad mehed pidime jääma kaitseehitisi ehitama. Ehitasime mitu päeva ühes külas, soomlased tulistasid kogu aeg granaadiheitjatega. Seal oli järv ja selle ääres väike küla, kuhu saabusime samal päeval hommikul. Külas oli mõned haavatud nõukogude sõdurid ja üks partisanide salk. Nii partisanid kui sõdurid pagesid minema, ülem jooksis järel, sõdurid polnud isegi püsse kaasa võtnud.

Pidime hakkama kaevikuid kaevama, ütles Lida. Ma mäletan, et lennukid lendasid meist üle ja. Me pidime kaevama sügavaid haudu, aga maapind oli täis suuri kive, nii et saime sõduritelt abi. Õhtul tantsisime sõduritega, kuid järgmisel päeval me mõnda neist ei näinud ja saime teada, et nad olid arreteeritud, sest nad suhtlesid meiega. Kui me Matrosovost minema lipsasime, nägime jälle samu sõdureid ja ma küsisin:

-Kus on teie natchalnik (ülem)?

- Ta jäi kaevikusse istuma, ütles sõdur naeratades ja ma mõistsin, et omad olid ta maha lasknud. See oli üks kuri kaabakas, ta suhtles tatarlastega ja oli oma rahva vastu karm, ei antud isegi suitsupausi.

Seal olid soomlased. Meil oli Friede mees Ivan töödejuhatajaks. Ta vahetas endale viina ja ütles:

- Meil on tüdrukuid, lähme sinna ja lõbutseme! Leivaga oli kehvasti, me läksime mööda leivaautost ja üks sõdur haaras leivapätsi ja pistis selle meile. Sai pidu.

Kui me Petrozavodskisse tagasi jõudsime, olid soomlased taganemas.

- Nüüd, kui te olete siin pikemat aega olnud, mis on kõige silmatorkavam Rootsi juures?

- Et kõike on nii palju! Meil peab alati võitlema, toidu pärast peab sabas seisma, siin lähed sisse ja saad kaubad kohe ilma mingi sabata. Üldse on siin ju rikkam, aga mis on olnud täiesti teistsugune.

Enamik on erinev: uksed avanevad ise ja palka saab, kui pistad kaardi auku, see on hoopis teistsugune.

Lida:

Me peame alati üks või paar tundi sabas seisma, kui tahad midagi osta. Siin on teisiti, ei paista nii palju raskusi olevat, inimesed suhtlevad omavahel teistmoodi. Müüjad ei vaata sulle ülalt alla ega mõtle: Mida tal siin teha on, kas ta ei saanud teise poodi minna? Siin tuled ja tead, et saad, mida vajad, meil on nii, et kui sul kedagi kodus pole, pead välja minema ja sabasse seisma. Pole sugugi kindel, et saad selle, mille järele sa tulid. Ma olen oma eluga praegu üsna rahul, leiba on, varem oli sageli nii, et tuli näljas olla ja midagi polnud osta. See on imelik selle suure ja rikka Venemaaga, seda on nii erakordselt halvasti juhitud.

- Me lõpetasime oma eelmise vestluse sellega, et teid käsutati tööbrigaadidesse Petrozavodskis ja sealt Matrosovosse, 20–25 km, viimane peatus. See on umbes 50 km Petrozavodskist. Me jõudsime sinna ja laotasime oma asjad laiali – nüüd pidime lõpuks kohal olema. Mõne aja pärast tuli üks mees joostes ja ütles, et paari minuti pärast peame siit lahkuma. Me jooksime välja ja kui jõudsime linna serva, raputasime oma kotid tühjaks: mul oli paar pesukorda kotis, aga ei jaksanud seda kõike kanda, ütleb Karl.

Järgmisel päeval olime tagasi, naised ei jaksanud kogu seda jooksmist, aga me olime sunnitud, meid saadeti sinna kaevikuid kaevama. Ühel päeval olime seal, sinna oli paigutatud üks Siberi insenerirügement, see jäi sinna pärast soomlaste ümberpiiramist. Osa sõdureid päästis end Petrozavodskisse, vahel tuli kolm meest, vahel viis. Nad tulid meie juurde, kui kuulsid, et räägitakse vene keelt. Ukrainlased, kes on harjunud avarustega, ei saa metsas hakkama, sakslased ka mitte. Nüüd oli sügis ja päike kadus vara õhtul. Need, kes välja ei leidnud, eksisid ära ja kadusid.

Me ei olnud seal palju päevi. Enamik laaditi laevadele ja need läksid Voznessenjesse. Sealt saadeti meid Aljohhovštšinasse, see on umbes 150 km mööda Ajatši jõge, Lodeinoje Pole suunas.

Albert: Ma mäletan, et olin seal koos oma isaga millalgi 1939. aastal, Aleksander-Svirski Püha Kolmainu kloostris. Me olime käinud kodukandis Novoseljes tädi Annat vaatamas.

Me liikusime Leningradi suunas ja olime seal kuni 10. novembrini. Me tegelesime kaitsepositsioonide "zoty" kaevamisega. See oli ehitamine kord puust, kord mullast. See pidi olema kaitse soomlaste vastu, aga nad ei jõudnud kunagi nii kaugele, nii et see oli asjatu töö. Ilmselt oli vaja lihtsalt inimesi kuhugi koondada. Sealt jätkasime Beloozerski poole. Kui palju te jalgsi käisite ja kui palju sõidukitega, seda ei oska öelda, enamasti tundus, et käisime jalgsi ja autotransport oli pigem erand kui reegel. 10. novembril lahkusime Aljohhovštšinast ja 15. detsembril jõudsime Anjevski sillani, see on Marinski veesüsteemis, mis läbib Äänisjärve ja läheb läbi Beloozerski järve, see on kanal Peeter Suure ajast.

Lida: Ma ei mäleta palju. Ükskord, kui me Belomorskisse jõudsime, saime majutuse pagaritöökoja lähedal ja esimest korda pika aja jooksul nii palju leiba, kui tahtsime. Jah, ütles Karl, see oli sellepärast, et tundsime pagarit, muidu oli norm ainult 200 grammi. Võttis kaua aega, enne kui sinna jõudsime. Anjevski sillal olime kuni 15. märtsini, tulime detsembris ja jäime märtsini. Seal olime peamiselt hõivatud kaevikute kaevamisega. Sealt laaditi meid autodele ja veeti Pudoži, seal pidime ootama nädala või kaks, me ei teadnud, kuhu meid järgmisena viiakse. Lõpuks sattusime metsa. Meid oli kokku 15–17 inimest. Seal olime umbes nädala, aga kuna meil polnud sobivaid riideid, laaditi meid uuesti autodele ja veeti 280 km. Seal olime umbes 5 päeva, ma ei käinud kordagi majas. Ümbrus oli tühi, ainult jaamas oli natuke rahvast, põliselanikke peaaegu polnud, enamik olid juba varem evakueeritud. Üks juudi mees tuli jaamast ja küsis, kas siin on mõnda käsitöölist: rätsepaid, seppi, lukkseppi, pagareid. Paar-kolm inimest andis endast märku ja mina astusin nende kõrvale, olin ju töötanud nii lukksepa kui puusepana.

Kuhu te tahate sõita? Belomorskisse või Arhangelskisse? küsis ta. Lida ütles, et ta tahab Belomorskisse ja siis otsustan mina ka sinna sõita. Hea küll, ütles ta. Te saate kaasa saatekirja ja teemoona, me saime mõned kilod kuivikuid. Enne seda pidime aitama laadida Belomorskisse mõned 50-kilosed kotid suusakeppidega. See oli varustus võitlevatele üksustele. Peale oma kuivikute pidime saama rekvir eerida provianti küladest, ütles juut, aga kui me kolhoosi esimehe juurde jõudsime, oli ta kadunud ja kolm päeva polnud meil eriti midagi süüa.

Kui me Belomorskisse jõudsime, saime 200 grammi leiba ja 2 taldrikut suppi. Meid oli 4 inimest, üks oli pagar Petroskoist ja ta küsis saabumisel, kust pagarid pärit on. Petroskoist, kõlas vastus. Ta läks sinna ja tõepoolest, seal oli talle tuttavaid inimesi, nii et ta tuli tagasi 4 pätsi ja terve ämbritäie kaljaga (vene lahja õllega).

Järgmisel päeval pidime minema komandantuuri töökäske saama. Meid viidi sinna ettekäändel, et hakkame kombinaadis tööle, aga kui me komandantuuri jõudsime, öeldi meile, et seal tohivad töötada ainult invaliidid ja kuna te ei ole invaliidid, peate alustama raudteel. Mina alustasin raudteel ja mind saadeti Jämtsasse (umbes 100 km Arhangelskist) vedureid kütusega laadima. Tööaeg oli 12 tundi päevas, üks taldrik suppi ja 700 g leiba. Seal oli raske töö, mul tekkisid tursed nii näkku kui kätesse, 5 meest kuulus brigaadi.

Üks mees, kes seisab tünnil, toob puud riidast, sealt saadetakse puud järgmisele mehele, kes seisab tellingul riida ja veduri vahel. Edasi sellele, kes seisab tenderil, ja veduri puuvarusse. Pidime laadima ühe veduri tunnis. Seal pidi tõesti pingutama, eriti kuna puud olid veest läbi imbunud, rasked ja libedad.

Raudteel töötasin juulikuuni 1942, siis tuli käsk, et peame metsa minema. Meid oli 9 inimest. Ilm oli ilus, pidime oma ratsioone tooma ja tüdruk, keda olin varem kohanud, ütles mulle:

- Ära sinna sõida, Karl, see on surmalaager, seal saab ainult surra, sealt ei tule sa eluga välja. Seal on ainult mets ja meest peab olema. Kui täidad päevanormi, võid saada 700 grammi leiba, päevanormi ületamise korral ehk 900 grammi. Seal saab ainult surra. Mina sõitsin sinna, kuhu mujale ikka minna, igal pool on ju ühtmoodi? Kui põgeneksid ja vahele jääksid, tooks see igal juhul vähemalt 3 aastat. Sõitsin siis sinna, istusin kännule ja vaatasin ameerika-kommuniste (kes olid sinna tulnud umbes 1933-37), nende jalgu masseeriti, aga missugused jalad, need olid ainult nahk ja kondid - need polnud inimesed, need olid inimvarjud. Mõtlesin, et "siin tuleb vist otsad anda". Aga kuidas nüüd oligi, läks teisiti ja kui oled spetsialist, siis asjad laabuvad. Hakati ehitama barakke, nii palkidest kui sõjaväe materjalist. Belomorskist aeti välja osa kontoripersonali ja muud prahti. Alguses olid nad täis entusiasmi, mehed tulid muusikariistadega, tüdrukud punaseks värvitud huultega, aga ei läinud nädalatki, kui nende entusiasm otsa sai. Töölt mindi otse sööklasse ja sealt magamiskohtadele ja polnud juttugi, et isegi pealisriided seljast võtta. Nad ei pidanud kaua vastu, paari nädala pärast olid enamik põgenenud. See oli aastal 1942.

Pidime minema puid raudtee äärde vedama. Varem oli seal olnud vangilaager, vangid olid raudtee ehitanud ja nende barakid olid alles. Ümberringi oli soine maa, puud olid praktiliselt vees ja vahel oli meil vesi põlvini, kui pidime neid puid transportima, et norm täita. Puutükid olid 75 cm pikad ja kõik pakud, mis olid jämedamad kui 25 cm, tuli ka lõhkuda.

Seal olin paar nädalat, siis viidi mind üle raudteid ehitama, see oli 5-meheline brigaad ja mind määrati juhiks. Ehitus kestis mõned nädalad ja olime jõudnud ehitada korraliku jupi: pandi 3 palki alla ja rööpad peale. Mõned aastad varem olin õppinud kaevandusmehaanikuks ja nüüd 1943. aastal sain seda kasutada. Seal oli mootorvedur ja minust sai vagunimeister. Töötasin aasta vagunimeistrina ja siis tuli mehaanik, parteiorganisaator Aleksandr Privjantsev, hea mees, ja ta kuulus Amuuri sõjaväebrigaadi raudteeehituse juurde. Toimus joomapeks ja ta löödi surnuks. Nüüd polnud neil mehaanikut. Direktor pakkus mitut inimest ja ka mind, nõustusin mehaanikuks hakkama, aga see oli ööpäevaringne töö ilma puhkepäevade ja öörahuta. Töö seisnes peamiselt seadmete remontimises, kuullaagrite reguleerimises ja vedurite järelevalves. Toit polnud luksuslik ja kuna minu üle olid piirkonnaülemad ja mitmesugused endised "parteitüübid", muutus psüühiline pinge suuremaks kui füüsiline ja sain kesknärvisüsteemi põletiku.

Raudteevalli ei ehitatud. Kõik tööriistad jäid metsa ja ühel hommikul teatati meile, et me ei lähe sinna enam. Pidime saama uued tööriistad ja hakkama ehitama maja, sama brigaadiga. Kui maja oli valmis, oli ka raudtee meieni jõudnud ja avati remonditöökoda, kus mind jälle juhiks määrati. Seal töötasin mehaanikuna umbes aasta. Kuulusin liikuvasse üksusse ja sain algul peamiselt vaguneid remontida. Hiljem sain abimehaanikuks autoosakonnas ja sel ajal sai meie töökoda mingiks katsepunktiks ja saime uued soome saed. Seni olid meil peamiselt Leningradi saed, mis töötasid elektriga, 4 sael oli ühine jõujaam, 4-silindriline, 12-hobujõuline mootor. Metsas need saed eriti hästi ei töötanud. Üsna peenikesed kaablid katkesid tihti, eriti talvel ja raskel maastikul. Saed ei aidanud kaasa suuremale efektiivsusele. Töötasin seal mehaanikuna kuni 1945. aastani.

1947. aastal tegin visiidi Eestisse ja avastasin, et elu seal oli normaalsem, nii olemise kui ka toidukorra poolest. Kaug-Karjalas maksis kartulikott 200 rubla, aga Eestis sai koti 15 rublaga, piim 60 rubla poole liitri eest ja Eestis 10. Kui Eestist tagasi tulin, rääkisin mehaanik Jaan Parmentiga, eesti kommunist või midagi taolist, aga ta ei rääkinud eesti keelt. Ütlesin talle:

- Otsi endale nüüd uus mehaanik, mul pole enam tahtmist siin olla.

1945. aastal saime ka meie passid, 7. novembril, küll ainult ajutised, aga siiski pass taskus. Ma kavatsen siit plehku panna, ütlesin talle. Tasapisi leidis ta asendaja ja kui sõda lõppes, kirjutati sisse tingimus, et peame veel 3 aastat Kaug-Karjalas metsalaagris töötama. Nüüd oli see periood läbi ja sõitsin Eestisse, võtsin tööd vedurikütjana ja kolme kuu pärast tuli ka mu naine sinna.

Lida ja mina teadsime teineteise asukohti, kirjutasime kirju ja ükskord oli ta mul külas. Kahjuks tuli ta raskel ajal, meil polnud kolm päeva leiba olnud. Mari sai kuidagi Lida jaoks leiva kätte.

Lida: Meid saadeti ka rätsepatöökojast metsatööle. Siis tulin mõttele sõita Karli juurde, kuna tema oli juba metsatööl.

Lida sai loa minna "kodukanti" Šeltozerosse üsna vara, juba 1944. aastal. Kui Šeltozero vabastati, sai ta tulla tagasi vanemate juurde, kes elasid seal Verhovje külas. Õmblesin Karlile paar pükse, jutustab Lida, ja kui metsatööde juht neid nägi, palus ta mul ka talle paar õmmelda. Selleks ajaks olin saanud vanematelt kirja, et nad elavad endiselt Šeltozeros ja igatsesin nende järele nii väga, et keeldusin. Ta lubas mulle sama palka kui õmblejannadel.

Panin plehku, aga kuna mul polnud luba kohast lahkuda, pidin tagasi pöörduma, alles siis, kui sain loa, sain minema. Kirjutasin emale "kolmnurga". Nad olid kirja kätte saanud, kuid ei suutnud uskuda, et olime ellu jäänud, ja eks me olime kannatanud. Sõitsin Šeltozerosse 1944. aastal, see oli kuskil sügisel. Isa elas veel, aga pidin tagasi sõitma luba tooma. Ma oleksin saanud tööd ja elamise Petroskois, kuid isa palus mul jääda ja kuu aja jooksul ta suri. Ta suri 9. septembril 1944.

Karl jutustab:

- Jõudsin koju kolm päeva enne tema surma. Isa oli saanud mingisuguse halvatuse, ta kuulis ja mõistis kõike, kuid ei saanud liigutada. Viisime ta sauna, sellesse, mis seisis enne silda Šeltozero teel, pärast jõime viina ja määrisime teda, ja paari päeva pärast ta suri. Ta oli olnud haige umbes kuu aega. Kui Lida esimest korda tuli, oskas ta rääkida ja istus laua ääres, kuid tal kulus peaaegu kuu aega, et loa järele sõita ja tagasi tulla, ja kui ta tagasi jõudis, oli isa väga halb.

Karl jätkab:

- Aitasin isa matta ja sõitsin tagasi Malenkajasse Belomorski rajoonis. See on jaam Obozerski-Belomorski uue raudtee ääres, see ehitati 1941. See oli kohutav tee sõita, mets mõlemal pool raudteed oli täiesti ära põlenud, mitte ühtegi puud ei seisnud püsti. Lida jutustab, et ta jäi tagasiteel magama ja kaotas oma rahakoti, aga keegi ei varastanud seda, seal polnud palju varastada, ainult pilet. Kui ta pidi sõitma, ei saanud ta piletit kätte, ta ei märganud, et see oli varastatud. Õnneks oli tal raha alles, ütles Karl. Kõik oli valve all, nii et läksime miilitsast mööda ja hüppasime rongile. See maksis meile küll trahvi 920 rubla, kuid jõudsime Petroskoisse, kus kõik oli puruks lastud ja hotell oli üks kivihunnik. Tagasiteel pidime ootama paadikohta, kuid paat ei pidanud Šeltozeros randuma, vaid pidime sõitma Rõbrekasse, 15 km Šeltozerost lõunas. Meid oli kolm inimest Šeltozerost. Võis olla kella kahe-kolme paiku, kui Rõbrekast koju jõudsime. Oli vihmane päev. Tulime jalgsi. Ka mina tulin jalgsi Petroskoist 1945. aastal, ütles Karl, see on umbes 85 km teed.

On selge, et see oli pikk, pärast 10 km hakkavad jalad valutama nii, et on raske käia ja kingad ei olnud ka alati nii pikkadeks jalutuskäikudeks kohased. Käisin vahel paljajalu, ütles Lida, soomlased on tee korda teinud ja pannud sellele kihi killustikku, aga paljajalu seal käia ei saanud.

Mehaanik saadeti minema, ütles Karl, Belomorskisse jäin ainult mina ja olin seal kolm aastat kuni 1948. aastani. Kedagi ei lubatud sealt lahkuda, ema andis mulle kitse ja selle andsin üle peamehaanikule Belomorskis. Kitse transportimine läks hästi, valmistati kast ja pandi tihe metallpõhi. Võttis aega, enne kui sellega kohale jõudsin. Sõitsin rongiga, mis läks Murmanskisse, kuid keegi ei aidanud mind kitsekastidega rongis, pidin paar päeva peatuma ja kitse karjatama. Lõpuks sain ametiühingu esimehelt abi, tõstsime kasti Malenkajas üles ja nii jõudis kits Zorja sinna. Emal oli kaks kitse: Rosa ja Zorja.

Albert:

- Ma mäletan Zorjat, kui ta pidi saama oma esimesed talled. Valvasin teda ülesvoolu jõe ääres ja äkki tahtis ta koju. Tavaliselt ei jäta kitsed seda, kes neid karjatab, tegelikult ei pea muretsema, et nad ära lähevad, aga nüüd tormas ta koju. Meil oli ka siga ja see ei jaksanud joosta sama kiiresti kui kitsed. Aeg-ajalt viskas siga end maha, ta heitis tegelikult selili ja hingeldas välja oma hingeldust.

Ema ei olnud kodus. Jooksin nii palju kui suutsin, aga Zorja oli ees ja jooksis aedikusse. Kui ma seal seisin, heitis Zorja maha ja käitus imelikult, minu arust. Parajasti siis hakkas ta pressima ja paar tillukest sõra pistis välja tema tagant. Siis mul tuli kiire, jooksin ühe naabrinaise juurde ja tema aitas tallede sünni juures.

Karl jätkab:

- Paljud Vlassovi armeest saadeti asumisele Põhja-Venemaale, nad pidid sinna kauaks jääma, mõni ei tulnud sealt kunagi ära. Sealt sai ära minna ainult direktori loal, muidu mitte.

Meil oli asedirektor, samuti endine vang, tõeline bandiit. Ta jõi korralikult ja elas koos ühe naiskohtunikuga. Kui ta koju tuli, siis ämm pidi süüa tegema ja tal oli kombeks öelda:

- Ämm! Tee sina süüa, ma lähen trepile oksendama. Tõeline kelm, laagrielu oli ta ära rikkunud.

Kui direktor läks puhkusele, siis tema asedirektor ja abilised jagasid viina eest ärasõidulube ja kui direktor tagasi tuli, polnud tal ühtegi töölist alles. Küsimus lahendati kohalike kalurite sundregistreerimisega. Need said suvel kala püüda ja talvel metsas töötada. Kui kevad tuli, pidid nad välja kalale minema, mingist puhkusest polnud juttugi. Sama oli Sheltozeros - suvel töö kolhoosis ja talvel metsatöö.

1948 õnnestus mul Belomorskist ära tulla ja sain käia Leningradis 6 kuud koolis, et saavutada formaalne mehaaniku pädevus. Minust sai mingisugune juht ja abilised tahtsid, et ma parteisse astuksin. Tervis oli aga üsna kehv ja ma polnud eriti innukas partei suhtes. Pärast sõda pidi see olema võimalik isegi küüditatute ja konfiskeeritute lastele parteiliikmeks saada. Kui kõik ühes osakonnas on parteis, siis makstakse sellele osakonnale paremini.

1948 sain ma Belomorskist asendaja, ühe vanema mehe. Varem Viiburis oli ta endale diplomi teinud, blankette pidi olevat külluses olnud. Ta oli võltsinud ehitusmeistri diplomi. Koos Vlassovi rahvaga olid nad ühe veduri lahti monteerinud ja see pidi kevadel kokku pandama 25 000 rubla eest, milleks nad võimelised polnud, aga raha olid nad enda kätte võtnud ja ära kulutanud. Mehel polnud mingeid mehaanilisi andeid, ta tõmbas kõik detailid katki, on võimalik, et ta ehk oli olnud vedurijuht, aga vedurit parandada ta ei osanud. Ta poleks iial tohtinud veduri lähedalegi sattuda remondimehena. Läksin direktori juurde oma asju ajama ja võib-olla luba saama, et vanemate juurde tagasi sõita. Kevadel olin saanud emalt kirja, et ta on haige ja sõitsin uuesti Sheltozerosse. Direktor sööstis mu kallale enne ärasõitu. Õnneks oli mul akt selle kohta, et olin üle viidud ehitusosakonda. Mis seal teha? Kevad oli kaugele arenenud ja lumi hakkas juba sulama. Sõitsime vedurid platvormile, võtsime kõik maha ja sõitsime veduri Kemisse. Mul õnnestus sealt ära tulla, aga vedurit ei parandatud Kemiski, sõitsin sinna direktori palvel. Üks aurupritidest töötas, teine oli aga täiesti katki, ja ma ei tahtnud seda vastu võtta. Pöördusin tagasi Belomorskisse ja insener küsis minult, kuidas veduriga lood on.

Vastasin nii nagu oli, et ma ei saanud vedurit vastu võtta, sest see polnud parandatud korras. Üks mees nimega Parning Kalinini linnast sõitis siis sinna ja võttis veduri vastu ning parandused algasid uuesti. Sel moel sain ma 1948 Belomorskist lahti ja sõitsin Eestisse. Lida ja ema olid juba 1947 sinna kolinud. Eestisse kolimine polnud keeruline. Ütlesin end töölt lahti, jutustas Lida, laadisin peale need vähesed asjad ja sain abi Jürgensonidelt. Elasime nende juures esimese suve pärast meie saabumist, seejärel elasime mõnda aega maal ja mõne nädala pärast sain tööd õmblustöökojas.

Meid oli kaks inimest, üks vanem mees ja mina, ja me pidime ise kütma, sest me pidime ka seal magama. Tema oli lahutatud ja tal polnud esimese naisega lapsi ja teisega kaks tükki. Mina sain töö kaudu toa, aga see polnud kerge, ja tuba polnud midagi kiidelda. Trepp oli nii kitsas, et mul oli raskusi solgiämbri väljaviimisega. Tuba oli täiesti ebamoodne, seal polnud ei tualetti ega vett. Poiss kasvas siiski üles ja enamasti oli nii külm, et pidin praeahjus kütma, selle taga oli piisavalt ruumi, et sinna voodi mahutada. Õhtuti, kui kütsin, siis lõhnas vähemalt soojalt, aga kui kütmine lõppes, siis külmus vesi praeahjus.

See oli vaevaline aeg, tuli kanda nii vett kui puid. Nüüd on meil alati nii soe kui soe vesi ja ometi oleme sagedamini haiged kui varem.

Ajad on loomulikult teised, paljud turistid arvavad, et meil Eestis on kõike, nii liha, köögivilju kui leiba. Venelaste jaoks on Eesti umbes nagu siis, kui Karl ja mina Rootsi tulime, kõike oli.

Etnilised vastuolud on aga endiselt suured, võib-olla isegi suuremad kui varem. Tallinnas on nii, et eestlaste juhitud ettevõtted ei võta ühtegi venelast tööle ja vastupidi. Üks eesti loots Tallinnas ütles "Regati" ajal 80, et siin on ainult "mustpead" ja on tore saada rääkida "valge" mehega. Loomulikult on ka usinaid ja korralikke venelasi, kuid nad on tõesti vähemuses. Kõik on moraalselt "deformeerunud", neilt on ka kodud ja talud ära võetud ning nad on masendunud ja loid. Vähesed rõõmud, mis on, seisnevad pidutsemises, täis joomises ja oleviku unustamises.

Nüüd lõpetame, te sõidate ju varsti tagasi Eestisse ja loodetavasti on hea ilm, et te ei jääks laeval liiga merehaigeks.