1935 Kirovsk

Kui meil õnnestus 1935. aasta sügisel Khibinogorskisse tagasi jõuda, algas minu koolitee. Algul võisime käia rahvuskoolides (kui klassi jaoks oli piisavalt õpilasi). Mina alustasin kirillitsa tähtede õppimisega. Ladina tähti oskasin juba osaliselt, ema oli mind õpetanud lugema oma Piiblit, eestikeelset 1895. aasta väljaannet, mis oli trükitud fraktuuris. (Ainus venekeelne tekst selles oli: "Kinnitatud tsensuuri poolt Riias 1895". Tegelikult oli Piiblite, kulla ja vääriskivide eraomanduses hoidmine keelatud, aga….)

Ei olnud ainult elamispuudus, ka koole oli vähe ja me pidime tegema nagu täiskasvanud, õppima kahes vahetuses: hommikuvahetus kella 8-st 13-ni ja pärastlõunane vahetus kella 13-st 18-ni. Koolimaja oli pisut parem kui teised majad, see oli kivist ja ma mäletan, et ühel seinal teise korruse poole rippus marssal M. Tuhhatševski kangelaseportree. Portree kadus aga seinalt paar aastat hiljem, kui algas kõigi kõrgemate ohvitseride suur puhastus ja ükski õpetaja ei osanud (tahtnud/julgenud) öelda, miks. Kolmekümnendate lõpus oli tavaline, et inimesed lihtsalt kadusid, ilma et keegi oleks tahtnud või saanud midagi öelda. Kuulsin (kui vanemad arvasid, et ma ei kuula), et see ja see perekonnast oli ära viidud – alati öösel. Enamik kadus jäljetult. Mõnel harval juhul võisid omaksed kadunuga kontakti saada, kuid see oli pigem erand. Ühe sellise kontakti vahendamisel olin ma ise Kirovskis millalgi aastatel 1937–40.

Ühe eestlanna poeg oli vangistatud ja mõne aja pärast sai ema kirja kaudu teada, et ta istub kardetud Solovetski laagris. Laager koosnes mitmest kõrbesaarest Valges meres Arhangelskist läänes, saartest, kus varem oli olnud klooster. Ema ja poeg said kirjavahetust pidada, kõige rohkem üks kiri kuus ja seda ainult vene keeles – keeles, mida vaene ema ei osanud kuigi hästi ei kirjas ega kõnes. Ta polnud kunagi õppinud vene keeles kirjutama ja siit algas minu tõlgi- ja tõlkijakarjäär. Selleks ajaks olin ma koolis käinud paar-kolm aastat ja tundsin üsna hästi kirjalikku vene keelt. Eesti keelt oskasin ma üsna hästi lugeda, selles oli minu ema Piibel kasuks tulnud ja me käisime esimese kooliaasta eesti keeles. Kuni 1936. aastani oli võimalik käia koolis emakeeles, kui oli õpetajaid ja piisavalt õpilasi terve klassi moodustamiseks. Nüüd tuli aga tõlkida. Tema dikteeris eesti keeles, mina tõlkisin selle vene keelde ja kirjutasin kirja – see toimis. Kui ta sai pojalt vastuse, siis tuli ette lugeda, mida too oli vene keeles kirjutanud, millest ta piisavalt hästi aru sai. Ei poja ega minu kirjutised olnud mingid kõrgema kooli kirjanduslikud opused, pealegi tuli kirja sõnastada üsna ettevaatlikult, et see tsensuuris kinni ei jääks. Vähimgi vihje, et vangistamine (kohtuotsusest ei räägitud kunagi, võimud tegutsesid dekreetide alusel) oli ebaõiglane või vähimgi etteheide riigi tegevuse suhtes, viis kohe selleni, et kiri kas ei jõudnud kunagi adressaadini või tuli suurte mustade mahatõmbamistega. See kirjavahetus kestis mitu aastat, kuni Soome Talvesõda 1939–40 oli lõppenud. Tasuks sain suure klaasi tema Volga-seene tõmmist, mis tal seisis klaaspurgis aknalaual. Tõmmis oli hapukas ja maitses väga värskelt ja hästi.

1940. aasta kevadel tuli käsk kõigile Koola poolsaarel elavatele välismaist päritolu elanikele kahe nädala jooksul koguneda kogu oma varaga Kirovski ja Apatitõ raudteejaama ning asuda kaubavagunitesse, mis pidid seal veoks valmis olema. Sihtkoht teadmata – ja mingit informatsiooni mitte millegi kohta.

Ruumidest on Nõukogude riigis alati puudus olnud ja olukord Kirovskis oli samasugune nagu kogu Nõukogude Liidus. Kool oli kahekorruseline hoone üsna Stroitelnaja tänava lähedal, kus pere oli paigutatud barakki 15–20 pere jaoks. Õpetuse üle polnud aga midagi kurta, välja arvatud see, et geograafia ja ajalugu olid väga ühekülgsed ja peegeldasid ainult nõukogude ühiskonna vaadet elule. Stalini terrori kasvades ja venestamise tugevnedes kaotati välismaised klassid ja peamiseks keeleks sai vene keel, mis siis jätkus kogu kooliaja lõpuni.

Koolis kogesin midagi sarnast, mida põgenike ja immigrantide lapsed kogevad tänapäeval üle kogu maailma. Seal oli palju rahvuseid segamini, kollektiviseerimine ja konfiskeerimine käisid ikka veel üsna tuntavalt. Me ei teadnud veel midagi psühholoogiast ega populaarsetest väljenditest ja pööretest nagu "kiusamine", "rassism" jne, vaid võtsime seda sellisena, nagu see oli. Me kaklesime oma ümbrusega vanamoodsalt, et mitte öelda heasüdamlikult. Suuremaid vigastusi ei tekkinud, kuigi mul on paar armi noahaavadest. Meie, "välismaalased", võisime muidugi aeg-ajalt omavahel kakelda, kuid venelaste vastu astusime üles väga ühtse rindena. Nemad olid justkui peavaenlased, sest nad moodustasid ka suurema osa väljasaadetutest, ja tundus täiesti loomulik, et "välismaiste" ja vene laste vahel tekkisid suured vastuolud. Meie vanemate kaudu mõjutati meid alateadlikult venelasi mitte sallima. Nagu kõigi etniliste gruppide puhul, peetakse suurt ümbritsevat hulka palju rumalamaks ja lihtsameelsemaks kui väikest etnilist gruppi, kuhu ise kuulutakse. Meie, "välismaalased", pidasime kõiki venelasi kommunistideks, see ei olnud ju päris õige, kuid kuna vene keel oli kommunistide keel, kannatasid ka süütud venelased. Nad olid ju samasuguses armetus olukorras nagu meie.

Rikkal vene keeles on hulgaliselt halvustavaid nimetusi mittevenelaste kohta, kuid meie polnud ka aeglased välja mõtlema vastavaid väljendeid venelaste kohta. Vene lapsed kutsusid meid eestlasi, soomlasi ja ingerisoomlasi "tšuhnaadeks", Lõuna-Venemaa rahvaid "tšernomordnõideks" (ligilähedane tänapäeva epiteedile "mustpea") ja meie omalt poolt polnud aeglased vastama erinevate riimidega, millest populaarseimad kõlasid järgmiselt:

-Meie oleme "tšuhnaad" juba ammu, aga teie olete lihtsalt vene s...d. (Мы чухна уже давно а вы всё русское говно). Seejärel kasutasime ka pompoosseid nõukogude lühendeid nagu RSFSR - Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik (РСФСР – Россйская Советская Федеративная Социалистическая Ревпублика) mis meie suus ei tähendanud sugugi seda vaid "Русская Свинья Форсит Своим Рылом" tõlgituna "Vene siga uhkustab oma kärsaga", ning CCCP – "Совсем сумасшедший советский русский" – täiesti hull nõukogude venelane. See polnud ainult venelased, kes meid narrisid, kõik narrisid kõiki ja näiteks teesklesime, et oleme unustanud, kuidas on vene keeles mais, ja palusime alati juudi lastel seda vene keeles öelda.

Kuidas see nüüd oligi? Kuku…. Kuu… Kui oli kogenematu laps, siis hääldas ta sõna "kukuruza", mis tavaliselt tõi kaasa naerupahvaku ümberolijatelt. Need, kes ei rääkinud täielikku vene keelt (ja selliseid lapsi oli küllaga), olid raskustes sõna hääldamisega ilma, et see kõlaks guturaalselt (mõju hamidi ja semiidi keeltest) ja kui see nii juhtus, siis naersime meie teised ohjeldamatult. Sama kehtis ukrainlaste ja lõunavenelaste kohta, populaarse nimetusega "hohhõd". Mihhail Gorbatšov, kes on Lõuna-Venemaalt, oleks sobinud ideaalseks narriobjektiks meile Kirovskis. Samasse gruppi kuuluksid nii Hruštšov kui Brežnev. Moslemi lastega olid veel täiendavad narritamisviisid. Volditi riideese kokku kõrva sarnaseks ja öeldi: nöff, nöff, vihjates, et nad on sead. Religioon oli küll keelatud, kuid vanemad pidasid kindlasti islamit ja lapsed olid tundlikud selliste väljaastumiste suhtes.

Oli mõningaid Aasia päritolu lapsi (Kasahstanist, Türkmenistanist ja Kaukaasia aladelt). Neid meelitasime ütlema sõnu, mis sisaldasid "r" või mittevenelastele raskesti hääldatavat foneemi "õ" ("ы" nagu sõnas "пыль"). Paljude Aasia "venelaste", eriti mongoli päritolu jaoks on "r" ja "l" sama häälik ja jälle kajasid naerupahvakud barakkide seinte vahel, kui olime suutnud meelitada mõnda Aasia poissi või tüdrukut hääldama sõna nii, et see kõlas umbes nagu Rune Mobergi disponent sarjast "Lilla Fridolf", kes samuti ei suutnud neid kahte foneemi eristada.

Eluruumid barakkides olid väikesed, need koosnesid vaid ühestainsast toast 10-12 ruutmeetrit, milles oli ahi. Mänguruumi polnud ja suurem osa vabast ajast, mis ei kulunud õppimisele või koosolekule vanematega, veedeti väljas tänaval. Stroitelnaja tänav polnud suur tänav ja me lõbustasime end automarkide arvamisega, kuid liiklus oli hõre. Veeretasime vitsarõngaid ja mängisime fosforiga. Apatiidikaevanduste kõrvalsaadusena saadi fosforit ja apatiidi transportimisel kaevandusest eemal asuvasse tehasesse väetiseks töötlemiseks võis autode ja raudteevagunite kastidelt maha kukkuda üsna suuri tükke. Tuli leida hea, puhas fosforitükk, visata see õhku ja nautida kuma, mis tekkis, kui fosfor kukkumisel hõõrdumise tõttu õhuga põlema hakkas. Tuli vaid hoiduda põleva tüki teelt, võis saada üsna vastikuid ja raskesti paranevaid põletushaavu, kui juhtus kokku puutuma kuumenenud fosforiga.

Nõukogude kool oli tol ajal, õppeasutusena vaadatuna, väga hea institutsioon. Küll pidi meil olema tegemist marksism-leninismiga, kuid enamik vanemaid pani alateadlikult teatud vastutule propagandale ja me ei saanud sellest suurt kahju. Olud olid siiski sellised, et isegi suhteliselt noored inimesed avastasid peagi lahknevuse teooria ja tegelikkuse vahel. Mingit koolivägivalda ei esinenud, kuid oli teisi meetodeid distsipliini hoidmiseks. Esimese märkuse sai õpilane ise, korduva sõnakuulmatuse või puudulike edusammude korral koolis sai ta (enamasti tema) teatise vanematele. Need pidid teatega tutvuma ja kirjutama oma allkirja sellele, et nad on märkust tähele pannud… Kui need mõlemad meetmed ei aidanud, kutsuti vanemad koolidirektori juurde ja too pidas neile karistusjutluse, milles rõhutas, kui tähtis on, et vanemad hoolitseksid selle eest, et laps pingutaks õppimisega ja oleks koolis korralik. Kui õpilane ei hoolitsenud õppimise eest, oli tal võimalus klassikursust korrata, kuid kui oldi lohakas ja tülikas, järgnes väljaheitmine ja töösundus mingis asutuses. Sellistel juhtudel oli mäng tavaliselt läbi asjaosalise jaoks. Mingeid suuremaid võimalusi hiljem õpinguid jätkata praktiliselt ei antud. Vaeva paremate hinnete nimel mäletan järgmises laulus:

Отлично, отлично, заветная птица Suurepärane hinne on unistus

Ты так далеко от ребят mis meile on kauge (ja kättesaamatu)

Отлично и «хоры» во сне лишь нам снятся suurepärast ja head võime vaid unes näha

А двойки в журнале стоят samas kui kahed seisavad klassiraamatus

Я помню товарищ как ”физик” гонял нас Mäletad, semu,kuidasfüüsik ”meid taga ajas,” kui me läbisime

Когда проходили мы «Ватт» Kui me pidime läbima "Watti"

Тогда нам обоим по двойкe досталось siis saime mõlemad kahed

За то, что плели наугад. Sest et me panime huupi

Teatud kollektivismist (nagu kohustuslikud demonstratsioonid 1. mail ja 7. novembril) ei saanud osalemist vältida, hoolimata vanemate selgitustest süsteemi ja selle propagandamasina kohta. See polnud vabatahtlikkuse küsimus, kõik käsutati pidulikel puhkudel välja. Üks sündmus 1938. aastast on jätnud püsiva mälestuse.

Venelastel oli olnud polaarekspeditsioon Põhja-Jäämeres 234 päeva. Kui jäälaev koos laagriga triivis liiga kaugele lõunasse ja ekspeditsiooni liikmed olid ohus hukkuda, toodi nad lennukiga ära oma pikast viibimisest Polaarmeres. Pääste toimus 1938. aasta aprillis ja seoses 1. mai pidustustega pidid neli ekspeditsiooniliiget Ivan Papaniniga eesotsas peatuma Kirovskis ja neid pidi austatama nende panuse eest, samal ajal kui nad pidid tegema reklaami Nõukogude Liidu polaaruuringutele. Meid käsutati paraadile, kus härrad pidid olema aukülalised. Papanin pidi pidama kõne ja rääkima oma kangelastegudest. Ma seisin surutuna ühe lipukanga alla selle ühe varda lähedal, mida kandis üks kõrgema klassi õpilane. Kui me olime seal natuke aega seisnud ja Papaninit kuulanud, pöördub ta minu poole ja ütleb:

-Maltšik! (mu poiss) hoia natuke aega seda, ma tulen kohe tagasi, ja andis lipuvarda mulle. Ma haarasin vardast ja siis sain seal seista paar tundi. Mees ei tulnud tagasi. Vahel muutub viisakus ja sõbralikkus sõna otseses mõttes koormaks. Ekspeditsiooni liikmed nimetati Nõukogude Liidu kangelasteks, haruldane autasu enne sõda, hiljem tekkis kangelaseks nimetamistes inflatsioon. (Brežnev sai 5-kordseks Nõukogude Liidu kangelaseks).

Ma elasin üksi koos vanematega. Minu vend Karl töötas kaevanduses ja oli kolinud teise elukohta ning õde Alida oli kolinud Montšegorskisse rätsepaõpilaseks. Eluase oli üksainus tuba piki koridori umbes 20 teise toaga. Maja ühes otsas oli ühine köök ja teises otsas kuivkäimla, igas toas oli ka kütteahi ja seda kasutati ka toiduvalmistamiseks. Enamasti töötasid vanemad kahes vahetuses ja ma sain olla üsna palju üksi neil kordadel, kui neil oli vahetus samal ajal. Vanematel ei olnud muid vaba aja huvisid kui töö ja toidujärjekordades seismine, et toitu osta. Nii isa kui ema töötasid valvuritena tsemenditehases ja kui ema oli töölt kodus, tegeles ta käsitööga. Sugulased ja naabrid kodukandist saatsid talle villa, ta kraasis ja ketras. Ma mäletan, et vokk surises peaaegu kogu aeg. Karmid ajad ei takistanud moeelu kulgu. Neil aastail olid väga populaarsed suured valged villased rätikud. Kõigil parteiliikmete naistel pidi selline olema, see oli tolle aja „dernier cri“. Villast oli saanud defitsiitne kaup. Ema ostis villa sugulastelt, kes olid jäänud endistesse kodukanti, töötles materjali lõngaks ja muutis villa nendeks populaarseteks rõivaesemeteks, mida ta müüs väga hea kasumiga – peamiselt parteipampade naistele – just neil oli raha. Kui tavalise töölise nädalapalk oli mõnikümmend rubla, võis ema saada ligi 500 rubla valge rätiku eest. Valge oli kõige populaarsem ja tingis kõrgeimad hinnad, kuid ka teised variandid läksid kaubaks, kuigi mitte sama kõrge hinnaga.

Üksikule lapsele, kelle vanemad olid tööl, sai palju lugemist: Jules Verne'i kõik raamatud alates „Kapten Granti lastest“, „Saladuslik saar“ ja lõpetades raamatuga reisist Kuule. Sven Hedini „Pooluselt poolusele“ kuulus peaaegu standardlugemise hulka koolis. Seal oli mõni põnev lõik sellest, kuidas Sven Hedin ja tema mehed võitlevad Gobi kõrbes. Vesi oli otsas ja nad on janusse suremas. Mõni jääb maha, kuid üks võitleb ja jõuab lõpuks jõe äärde, joob end janutuks ja läheb tagasi, vesi saapas, kuna tal polnud muud anumat vee kandmiseks. Paar teist raamatut on samuti jätnud püsiva mälestuse lapsepõlvest. Üks oli Metsiku Lääne lugu pealkirjaga „Ratsanik ilma peata“ (Всадник без головы) Main Reedilt ja teine oli „Võitlus tule pärast“ (Борьба за огонь). Viimane räägib kiviaja rahvast ja tule ajaloost, hõimu raskustest tule säilitamisel rännaku ajal ja võitlusest selle kaotamise korral teistelt, vaenulikelt hõimudelt tagasi hankida.

Linna raamatukogu asus kesklinnas paraadtänaval Industrialnaja ja seal asus ka saun, mida ma koos isaga igal laupäeval külastasin. Seoses saunakülastustega sai ka raamatukogu külastatud. Vahetati raamatuid, kuid mitte niisama. Mõned raamatud kuulusid koolilugemisse ja sageli juhtus, et raamatukoguhoidja küsis raamatu sisu kohta. Kui ei osanud sellest aru anda, sai noomituse riigi vara kulutamise eest ilma neid lugemata.

Talvel oli suusa- ja uisutamine. Kirovski ümbrus on üsna künklik, see koosneb Fenno-Skandinaavia mäestiku idapoolseimast osast. Nõlvu oli küllaga ja talvel sõitsime usinalt suuskadega. Lapsesuuski muidugi polnud, vaid kasutasime täiskasvanute suuri, peaaegu 2-meetriseid suuski ammustest aegadest. Sidemed koosnesid nahkrihmast läbi suusa. Et side ei libiseks vildist saapa küljest ära, pingutasime tüki lõigatud kummiriba autokummist üle vildist saapa nina ja kannani. Mingit juhtimist selle sõna tegelikus tähenduses muidugi ei saanud olla, seisti suuskadele ja lasti lahti. Enamasti olid valmis rajad ja tuli neist kinni pidada. Vahel läksid suusad rajalt välja ja kui näis, et kokkupõrge mõne vaevakase või vaevamänniga oleks vältimatu, kui sõit jätkuks samas suunas, muudeti suunda suuskade külgliigutusega. Enamasti läks hästi.

Üks kevadisi ja sügisesi lõbusid väikelastele oli see, kui saamid linna saabusid. Kui esimene lumi sadas kusagil septembris-oktoobris, tulid saamid sisemaalt linna varusid täiendama. See ei toimunud ühe põdraga ackja ees, nagu mujal Põhjamaades kombeks, vaid 6 põdraga, mingi topelttroika tugevdatud mudel pärast seda, kui kollektiviseerimine ka saamide seas oli läbi viidud. Rakend koosnes kuuest põdrast tandemis, kes olid rakendatud üsna suure ree ette, millel oli suur kast, ja paar põtra taga pidurdasid rege. Koola poolsaare maastik ei ole nii tugevalt künklik, vaid lubas selliseid sõiduvahendeid. Kastis sõitis must lapikoer ja kui meie, poisid, üritasime salaja ree peal sõita, tormas koer meid minema ajama. Kast oli üsna suur ja kui mõni poiss istus selle ühele servale, võis ta paar meetrit sõita, enne kui koer kohale tormas. Kui koer jooksis kasti ühte otsa, et salasõitjat minema ajada, võisid mõned poisid teisel pool paar meetrit sõita, enne kui koer sinna jõudis. Juhtus, et mõni laps ei jõudnud eest ära ja sai kergelt hammustada, kuid riietus tegi seda, et suuremaid vigastusi ei tulnud. Vahel libises ka koer omakorda kastilt maha oma innus vabasõitjaid minema ajada.

Ühe filmivõtte ajal, kus koerarakend pidi linna sisse sõitma, juhtus koerarakend tänavanurgal põdraraidiga kokku põrkama ja sellest tõusis suur möll. Kui kokkupõrge oli lahendatud ja eri rakendite sassis veoliinid selgeks tehtud, oli paar koera hukkunud ehmunud põtrade löökide tõttu möllu käigus.

Kirovski ümbruses oli mõningaid üsna kõrgeid tippe, vähemalt tundusid need nii lapse silmadega. Eriti üks, millele mul oli tahtmine ronida, kuid see asus liiga kaugel ja koolist ei toimunud mingeid organiseeritud matku, eriti mitte nendega, kes ei kuulunud „pioneeridesse“, see tähendab kommunistliku noorsooühingu skautidesse. Riskides narritada saada, ei tahtnud mu isa, et ma kannaksin punast kaelarätti, mida kõik lapsed koolis said. Peitsin oma madratsi alla ja ema pidi selle leidma ja ära viskama, ma ei näinud seda enam kunagi.

Loomulikult mind narriti, kuid ma ei olnud selles täiesti üksi. Mitmed etniliste vähemuste lapsed olid samas olukorras ja keegi ei võtnud seda eriti tõsiselt. Kui narrimine ei lähe liiga kaugele, ei tundu, et see teeks suuremat kahju, narritav karastub korralikult ja suudab ka hilisemas elus vastu seista üsna suurtele pingetele. Minust sai omamoodi „vastuvoolu ujuja“. Teised poisid hakkasid salaja suitsetama, kuid kuna ma ei kuulunud ühtegi jõuku, vaid olin üksik „tjukhna“, oli mulle täiesti loomulik mitte käituda samas vaimus nagu teised. See on mind tegelikult palju aidanud hilisemates eluetappides.

Kuigi Kirovsk asub Golfi hoovuse lähedal, võis talvel siiski korralikult külm olla. Soome Talvesõja ajal 1939-40 langes temperatuur kaugele alla ja mõnel päeval oli nii külm, et me ei pidanud kooli minema, kuigi vahemaa sinna ei olnud eriti pikk. Meil ei olnud termomeetrit, kuid räägiti miinus 42-45 kraadist. Elamubarakkides ei olnud vett, seda tuli tuua veepostist ühes tänavanurgas, kuid mõnel ajal oli pakane nii kõva, et isegi veetorustik külmus ja perenaised pidid lume sulatamisega toiduvalmistamiseks tegelema.

Kuigi mäed Kirovski ümbruses ei ole eriti kõrged, juhtus laviine siiski aeg-ajalt. Ühel talvel pühiti kolm meie naaberbarakki minema. Õnneks asus meie barakk nõlvast kõige kaugemal ja jäi täiesti terveks. Laviin juhtus öösel, kui kõik magasid, ja tulemuseks oli, et umbes sada inimest pidi sel korral hukkunud olema. Kitsikus oli suur ja aitas kaasa suurele hukkunute arvule.

Osa meie sugulasi, kes ei olnud talupojad ega iseseisvad käsitöölised, elasid endiselt Pustaperzha kandis, sealhulgas isa ainus õde Anna (abiellunud Toode). 1939 said vanemad tädi käest kollektiivist, kus ta elas endistes kodukandis, palve, kas nad ei saaks mind Pustaperzhasse saata, et koolivaheajal kollektiivi lehmi, lambaid ja sigu karjatada. See oleks tervisesüst rohke toidu ja värske õhuga vahelduseks külmale, juur- ja puuviljade puudusele, mis valitses põhjas. Ei olnud kedagi, kes oleks saanud minuga kaasa tulla, nii saadeti mind üksi Kirovskist Leningradi, kahe ööpäeva pikkune reis. Leningradis pidi mõni sugulane tulema ja aitama mind rongivahetusel Pihkva suunas. Konduktor Murmanski-Leningradi rongil oli rääkinud, et olin sõidu ajal keskmiselt magamisriiulilt maha kukkunud, kuid kõige tõenäolisemalt ei saanud ma kukkumisest suuremat viga. Minu jaoks möödus suvi 1939 tädi Anna juures karjatamise tähe all. Kollektiivi punane „midagi“ oli väike kollektiiv, mis koosnes minu isa ja paari naabertaluniku taludest. Kollektiivil oli 8 lehma, mõned vasikad, hulk sigu ning 72 lammast. Vanematekodust mäletan, et ainus, mis kõigest veel alles oli, oli suur kivivundament laudast ja tallist ning veidi lagunenud maakelder, mille katusel kasvas kask. Sauna, milles ma sündisin, ei olnud enam alles.

Kollektiivi karja karjatamine ei olnud koormav töö, kuid päevad muutusid pikaks ja 10-12-aastaselt vajab inimene palju und. Kari tuli varahommikul välja ajada ja lehmad toodi keskpäeval lüpsmiseks sisse. See andis paar tundi puhkust lehmadele, minule söögiaeg ja seejärel marss rehe alla, kus ma pidin lõunauinakut tegema. Varajane tõusmine oli loomulikult veidi problemaatiline, kuid enne kui lahke tädi mind äratas, oli ta mind juba riidesse pannud – isegi kingad olid jalas, kui ma pidin üles tõusma. Pärast hommikusööki tuli lihtsalt loomad välja lasta ja hoolitseda, et nad viljapõldudele ei eksiks.

Postide pere, kelle juures tädi ja mina sel suvel elasime, olid vanad naabrid. Sügisel tuli mu isa Jaan Kirovskist ja Emely Post, tulid koos meiega tagasi Kirovskisse. Poeg oli sõjas langenud ja mees oli saadetud asumisele Koola poolsaarele ning suri seal. Pärast sõda kolis ka tema Eestisse ja elas palju aastaid Põltsamaal. Tädi Anna üüris tuba Posti sugulaste juures.

Kui mu isa tuli Novoseljesse 1938. aasta sügisel, et mind pärast suvesündmusi Kirovskisse tagasi tuua, olid venelased just Eesti „vabastanud” (Molotovi-Ribbentropi pakt) ja valjuhääldajatest võis kuulda eesti keelt räägitavat ja lauldavat.

Need valjuhääldajad Nõukogude Liidus olid omaette peatükk. Neid oli alati külluses, reeglina pandud postidele elamurajoonides ja mõnikord ka barakikoridorides sees. Kirovskis oli valjuhääldaja koridorinurgas peaaegu alati sees. Vahel, kui keegi oli liiga väsinud sellest propagandast ja kõigist neist sotsialistlikule tööle „inspireerivatest” marssidest ning tootmisnumbrite ja viisaastaku edenemise saagitulemuste üleslugemistest, mis seadmest välja voolasid, lõigati juhe läbi. Ei läinud aga kaua, kui agarad parteiliikmed olid valjuhääldajad parandanud, muud, mis vajas parandamist, ei läinud nii kiiresti.