Borås, kevad 1947

Pildid48 j

Pärast seda, kui olin lõpetanud metallitöölisena Svensk Stålpressningis Olofströmis ja sõitnud Boråsi, hakkasin tööle Algoti õmblusvabrikus püksteõmblemise liinil. Õmblejate brigaad tootis 800–900 paari pükse vahetuses. Algot Johanssoni Konfektioon oli tuntud loosungi all: «Ütle Algot, sellest piisab.» Daam, kes oli töödejuhataja, oli ise pagulane ja rääkis vene keelt, nii et mul polnud keelega raskusi. Algul pani ta mind veidi kõrvale õmblusmasinaga ja ütles, et ma harjutaksin sirgeid õmblusi õmblema. Ma olin Kaug-Karjalas oma õe käsitsiväntatava õmblusmasinaga vaeva näinud väikseid nahkkotte õmmeldes ega arvanud, et paari riidelapi kokkuõmblemine mingi raskus on. Siin sai riidetükke mõlema käega hoida, see polnud ju mingi kunst õmmelda, arvasin mina. Seda ei arvanud ka daam ja juba pärastlõunal pani ta mind liinile, kus ma pidin pükste sisemise pika sirge õmbluse õmblema.

Professionaalseks kasutamiseks mõeldud õmblusmasinad teevad üsna palju pisteid sekundis ja selle õmbluse valmissaamine ei võtnud palju sekundeid. Kinnitasid hõlma etteandmisjala alla, sirutasid riide üle pea taha ja vajutasid pedaalile. Umbes kümne sekundi pärast oli õmblus valmis. Iga liinitööline tegi ühtainsat operatsiooni, kuid neile, kes käsitööd ei valdanud, võis see päris karmiks minna – poolvalmis rõivaste hunnikud kippusid liinide ääres kasvama. Mõne aja pärast sain minust "reserv", see tähendab, mind pandi abijõuna sinna, kus õmbleja (enamasti olid liinidel naised) ei jõudnud. Töötasime 45 tundi nädalas 10-minutilise pausiga iga tunni järel. Palk oli 45 krooni nädalas. Ennelõunati oli meil tund aega raadio lahti – see oli saade "Muusika töö ajal", mis oli eetris kella 10 ja 11 vahel ja lõppes enamasti mõne marsiga. Seal oli palju tuttavaid viise: «Alte Kameraden», «Gladiaatorite sissepääs», «Firenze marss», «Per aspera ad astra» jne.

Õmblustööd tegid nooremad mees- ja naistöölised, pressimise eest seisid aga enamasti mõnevõrra vanemad mehed. Sööklaid, nagu praegu on, ei olnud – me pidime oma võileibu sööma riietusruumis või minema linna lõunat sööma. Tööjõud koosnes paljudest eri rahvustest (enamasti välismaalased) ja aeg-ajalt tekkis teatud (mõnele naljakaid, mõnele pahandust tekitavaid) olukordi. Suur osa pagulasi oli Lõuna- ja Kesk-Euroopast, valdavalt juudid, poolakad ning mõni üksik venelane või ukrainlane, mis viis kohe vastuoludeni. Ühe kõige tavalisema ja sagedamini esineva nalja lõunapauside ajal tegi vanem ukrainlane. Tal oli lõunapauside ajal riietusruumis naabriks juudi mees, vanem patriarh, kellel olid ortodokssed arusaamad riietusest ja välimusest ning kes järgis hoolikalt juudi rituaale nii palju kui võimalik. Ta kasvatas oma oimulokke, mis olid pikemat aega maha lõigatud olnud, ja käis suures mustas palitus, peas sobiv must laiaääreline kaabu. Tal polnud olnud erilisi võimalusi Saksa koonduslaagrites mitme aasta jooksul Talmudit lugeda ega oma usulisi riitusi praktiseerida. Nüüd oli ta eriti innukas järgima kõiki usu rituaale, et oma usulist karmat kogu kaotatud aja eest tasa teha. Teda ründas ukrainlane peaaegu iga päev.

Juut oli ustav oma koššer-rituaalile ega söönud sealiha, tal olid enamasti köögiviljad ja küüslauk võileibadel, samal ajal kui ukrainlase võileivakate koosnes peamiselt rasvasest, võdisevast pekist. (Venelaste ja ukrainlaste – salo = puhas rasv)

- Kuule, Mooses! (Taavet, Siimon või mõni muu, olenevalt meeleolust) ütles ukrainlane tavaliselt, kas me ei vahetaks võileibu, minu naine on mulle ainult pekivõileibu teinud ja sinul on ainult köögiviljad peal, kui vahetame, saame teineteise omi maitsta, see teeb veidi vaheldust.

Ukrainlaste ja juutide vahel on alati valitsenud teatav rassiline vastumeelsus ja sellised naljad ei parandanud olukorda. Ukrainlane oli ka meister antisemiitlike lugude rääkimises – ei möödunud päevagi, kui ei tekkinud vahejuhtumeid.

Üks ukrainlase lemmiklugudest oli järgmine:

Moosese koguduse liige, vana Taavet, lamas surivoodil ja kogu tema suur pere seisis voodi ääres, et temaga enne tema eelseisvat lahkumist hüvasti jätta. Taavet küsib:

- Kas Saara on siin?

- Jah, Saara on siin.

- Kas Rebeka on siin?

- Jah, Rebeka on siin.

- Kas kogu pere on siin? jätkab Taavet oma küsitlemist.

- Jaa, kogu pere on siin, isake.

Siis tõuseb vana juut voodis istukile, vaatab ringi ja hüüatab:

- Kes paganama eest siis poes seisab?

Kuigi enamik oli seda lugu juba mitu korda kuulnud, naerdi ukrainlase nalja peale – tundus kuidagi täiesti loomulik naerda eri rahvuslike iseärasuste üle, juudid, ja mitte ainult nemad, on alati olnud selle sihtmärgiks, mida tänapäeval nimetatakse "kiusamiseks". Tol ajal ei mõelnud meist keegi nii, tundus täiesti korras olevat, et eri rahvaste vahel valitses sügav vastumeelsus ja et nalja tehti üksteise rahvuste üle. Venelased tegid nalja soome-ugri rahvaste üle ja kutsusid neid "tšuhnaadeks", ukrainlaste üle, keda kutsuti "hohhideks", ja kõik tegid nalja juutide üle ning kutsusid neid "židideks" – halvustav nimetus.

Otsest vaenulikkust see siiski ei paistnud olevat, aga kiusamine oli see muidugi. Alles hiljem on hakatud seda "rassidiskrimineerimist" rõhutama ja tähelepanu juhtima. Ka rootslased ei pääsenud puhtalt, kui rootslase ja põgeniku vahel läks tüliks, sai põgenik alati hüüdnimeks "kuradi välismaalane". Väljendeid "mustpea" ja "šokolaadipäkapikk" ja "kapsarull" (mosleminaiste kohta) polnud veel leiutatud ja mingist rassidiskrimineerimisest vaevalt juttugi oli. Mul endal polnud kunagi sellist tunnet, et oleksin rohkem kõrvale jäetud kui põgenikuks olemine kaasa tõi. Meie puhul ei paistnud väljastpoolt, et oleme võõrad, rassidiskrimineerimine tuli alles siis, kui liiga palju tumedanahalisi isikuid Rootsi saabus. Meie: eestlased, venelased, ingerlased ja teised, põhja- ja kesk-eurooplased, ei erinenud rootslastest kuigivõrd ei välimuselt ega mentaliteedilt. Võib-olla olid mõned meist pisut tumedama juukse- ja nahavärviga, aga mitte midagi, mis mõjutanuks üldsuse mõtlemist rassidest. Tõeline rassidiskrimineerimine tuli alles siis, kui Vietnami desertöörid hakkasid tulema koos hipi- ja narkokultuuriga, mis on sellest ajast peale jätkunud murettekitaval viisil. Põhimõtteliselt oleme me kõik rohkem või vähem rassistid. Mil määral see toimub, sõltub konjunktuurist, "vähemsoovitavate mustpeade" arvust ja meedia mõjust, kuid kõige suuremal määral tööpuudusest. Rootslased pole sugugi sellest nähtusest erandiks, ükskõik mida parteiesindajad ka ei räägiks ja väidaks (esindajad, kes teatud aspektides ei esinda seda arvamust, mis nende valijatel on). Kui tegelikkus neile järele jõuab, jäävad nad vait.

Kus palju rahvast koos on, seal tekivad alati vastuolud, ka Boråsi Algots polnud neist vaba. Enamik Algotsil töötajaid elas Hedvigsborgi linnaosas, kus olid uued majad, välismaalaste getod, kus elas peaaegu ainult põgenikke. Transport (umbes 2 km pikkune vahemaa kesklinnast) toimus bussidega ja teel võis vahel tekkida teatud ebameeldivaid, piiripealseid (nagu tänapäeval öeldaks) rassistlikke vahejuhtumeid. Lõunaeurooplastega tulid uued toitumisharjumused, uued toidud ja eksootilised maitseained, muu hulgas küüslauk, millega põhjamaalased polnud harjunud, ja see tõi kaasa teatud ümberkorraldusi bussiliikluses. Põhjamaalased ei kasuta küüslauku samal määral kui Lõuna-Euroopa rahvad ja üks minu töökaaslane Studsvikis, prantslane, ütles, et ta ei teadnud, et küüslauk halvasti lõhnab, enne kui ta Rootsi tuli. Väljahingatav õhk bussis, kus olid lõunamaalased ja siis peamiselt juudid, võis vahel olla eriti tugev. Tasapisi tekkis väga ärritunud meeleolu, "valged" inimesed keeldusid sama bussiga sõitmast ja Boråsi bussifirma pidi panema käiku topelttranspordi – ühe bussi küüslaugusööjatele ja teise ülejäänutele. Mõne aja pärast protesteeris ka küüslaugusööjate bussi juht ja firma pidi välja otsima mõned kõige vanemad bussid, sellised, kus juht istub oma väikeses puuris.

Esimesel nädalal pärast minu saabumist Olofströmist ja Svenska Stålpressningist elasin Aatolaiste pere juures, seejärel sain jagatud toa Norrby Långgatan 27 proua Ida Holmquisti juures. Toakaaslaseks oli mul Robert Felszegi – ungari-juudi noormees, kuid ma ei näinud teda esialgu kuigi palju, sõna otseses mõttes.

Ta oli päästetud koonduslaagrist Bernadotte'i abi kaudu, kaalus umbes 50 kg (pikkus 183 cm) ja tal oli pea seotud kõrvapõletiku tõttu. Alguses nägin ainult tema silmi ja alles mitu nädalat hiljem sain näha, milline ta tegelikult välja näeb.

Ida ja tema tütar Helfrid hoolitsesid minu eest väga hästi. Nende juures oli integratsioon selle sõna täies tähenduses. Seal õppisin ma rootsi keelt ja see läks suhteliselt kiiresti. Robert ei olnud nii palju kodus Ida ja Helfridi juures, ta elas rohkem traditsioonilisel euroopalikul viisil ja oli palju väljas seltsielus. Kui ma kolisin Ida Holmquisti juurest ära mai viimastel päevadel, et hakata tööle Länghemi turbasool, sain ma keelega iseseisvalt hakkama (isegi kui see veel üsna konarlikult läks).

Iga inimese elus näib olevat hulk "kaitseingleid" või "häid haldjaid" ja mul on neid olnud üsna palju, inimesi, kes on mind aidanud konarlikul eluteel. Kaug-Karjalas oli selleks Olli Naukkarinen, Soomes Joensuus rektor Paavo Ansas ja tema abikaasa Aili, Tamperes Aune Laine ja tema õde Aili. Rootsis said selleks Aatolaiste pere ja Ida Holmquist koos tütre Helfridiga ning Helge Johnson ja hiljem Falkenbergis Gertrud Damberg. Kui see toimub, ei mõtle võib-olla nii palju sellele tänuvõlale, mida kogutakse, kahjuks avastatakse see enamasti liiga hilja ja ei jõuta abi eest tänada, paljud on juba siit elust lahkunud. Mitmeid võiks veel nimetada. Vana proua Malmqvist Köpingis, kes lasi mul elada oma keldris (ettevalmistatud varjendiks), kui mu raha otsa sai ja mul polnud ei üüri ega semestritasu jaoks. Pansionaadi "Esplanad" perenaine ja Esplanaden 5 üürnikud, kes vaevalt oleksid saanud vältida teadmist, et neil on üks lisaelanik keldris elamas, kuid ei öelnud midagi majaomanikule ega Köpingi võimudele, samuti kõik toredad ettekandjad kohvikus Odenryds Köpingis, kes varustasid mind leiva ja eelmise päeva kookidega õpingute ajal seal, ja teised. Me kõik jääme oma ümbrusele ühel või teisel viisil võlgu.

Proua Ida Holmqvist on jätnud käegakatsutava mälestuse, ta on osaline sulepeas, mis mul siiani alles on ja mida aeg-ajalt kasutan. Sellega olen end "kirjutanud" läbi Katrinebergi Rahvaülikooli ja Köpingi Tehnikainstituudi. Mul on kogu elu olnud teatav nõrkus kirjutusvahendite, eriti sulepeade suhtes. Kõik muud variandid on tulnud ja läinud: terassuled, pastapliiatsid jne, aga sulepead on jäänud. Oma esimese sain kingiks Äänislinna (Petrozavodski) Linnaorkestrilt meie ringreisil läbi Soome 1942. aasta detsembris, see oli margilt "Kaweco" ja ei pidanud kuigi kaua vastu – sõjaaegne toode, nagu see Saksamaalt oli. Mul oli see kaasas Rootsi, kuid mõne aja pärast hakkas see lekkima ja olin sunnitud selle kasutamise lõpetama.

1948. aasta hilissuvel elasin jälle mõnda aega proua Ida Holmqvisti juures ja pidin saama 20-aastaseks. Rääkisime teineteisega igal õhtul ja tuli välja, et sünnipäev on tulemas ja et ma kavatsen osta endale sulepea selle suure päeva tähistamiseks. Olin käinud vaatamas mõningaid sulepead ja armusin ühte Sheafferi, mis oli pärit WA Sheaffer Pen Co-st, Fort Madisonist, USA-st. Kirjutusots oli iriidiumist, kullast osaga, millel seisis "Lifetime", 14 K. Ent see maksis minu pisut kehva majanduslikku seisu arvestades liiga palju, ligi 80 krooni, mis oli suur summa raha, kui minu teenistus Wäfweribolageti ketrusvabrikus liikus umbes 50 krooni nädalas. Proua Holmqvist teadis, et mul on sünnipäev tulemas, ja küsis, kas ma tahan oma sünnipäeva nendega tähistada, siis pakuksid tema ja ta tütar Helfrid kohvi selle pidupäeva puhul. Hakkasime rääkima sellest, mida ma endale sünnipäevaks ostan, ja teatasin, et sellest saab sulepea. Ta nägi mind aeg-ajalt kirjutuslaua taga – kirjutasin usinalt proua Ansasega Soomes. Mõni päev enne sünnipäevapidu ulatas proua Holmqvist mulle ümbriku. Kui ümbriku avasin, oli seal 40 krooni.

- See on panus sulepeasse, ütles proua Holmqvist.

Kui ta tütar Helfrid sellest teada sai, hüüatas ta: - Jösses! Meie pole kunagi saanud rohkem kui kümmet krooni sünnipäevakingiks, sa pead ema juures populaarne olema!

See oli tõesti helde kingitus, eriti arvestades, et proua Holmqvistil polnud kõigele vaatamata kuigi hea majanduslik olukord – mees oli surnud ja jätnud ta maja ja suurte võlgadega. Sulepea oli õnnelik juhus, see töötab siiani, 50 aastat pärast soetamist – isegi pärast kirjutusotsa ümberlihvimist. Sulepea kukkus ükskord põrandale ja sai vigastada, kuid mul õnnestus uus ots viilida. Mahuti on endiselt tihe ja mahutab ligi 3-4 ml tinti, rohkem kui ükski teine sulepea. Pole just sageli, et garantii "Lifetime" (nagu sulepeal kirjas) vastab tegelikkusele, kuid siin see ükskord ometi peab paika. Mõni aeg tagasi kirjutasin firmasse Ameerikas ja tänasin garantii eest, kuid firma oli arvatavasti tegevuse lõpetanud, sest ma ei kuulnud neist kunagi midagi.