Borås sügis 1947

Kui sügis saabus ja töö turbasool lõppes, sain pakkumise alustada Borås Wäfveri AB-s. Tol ajal oli see suur firma, millel oli mitu haru nii Kinnas kui Skenes. Sain valida, kas tahan töötada ketruses või kudumises. Valisin ketruse. Nüüd ei olnud mul eluaset, sest proua Ida Holmquist oli vahepeal toa üürile andnud teisele Algotsi töötajale. Jälle pidin ööbima perekond Aatolaineni juures Hedvigsborgis. Siiski ei läinud kaua, kuni sain tuttavaks ühe Morast pärit dalmasiga – Helge Johnsoniga – ja ta kutsus mind enda juurde elama oma urkasse Wäfveri firma elumajas „Järnbäraren” aadressil Norrby Långgata 39. „Järnbäraren” (kvartali nimi) oli hobuserauakujuline mitmekorruseline maja samas linnaosas kui Wäfveri firma ja seal elasid peamiselt need, kes firmas töötasid. See oli tõeline „urka”. Vahel imestasin, et Helge tahtis minuga sellist tüli, aga ta oli heasüdamlik, seltsiv ja me saime väga hästi läbi, hoolimata pisut kitsast eluasemest.

Midagi sarnast oleks vaja ka tänapäeval, kuid suhtumine välismaalastesse on sellest ajast muutunud. Aga tänapäeval on välismaalaste koosseis hoopis teistsugune ja erinevused nii mentaliteedis kui religioonis on nii suured, et midagi sarnast tundub võimatu. Urka põrandapind ei saanud olla palju rohkem kui 20–22 ruutmeetrit: tilluke tuba ja minimaalne keedunurk. Helgele meeldisid lilled ja meil oli vaevu päevavalgust läbi väikese akna kõigi lillede tõttu. Kõige tipuks oli see katusekorter ja aknaorv ei olnud ülemäära suur. Tegelikult ei olnud seal ruumi kahele, lihtsalt ei olnud piisavalt ruumi veel ühe voodi jaoks. Probleem lahendati siiski madratsiga garderoobis, selle tõin õhtul välja ja see ei olnud suurem mure. Firma varustas voodipesuga, linade, käterätikute ja padjapüüride vahetus toimus iga kahe nädala tagant. Sel viisil elasin Helge juures mitu kuud, jah, isegi mitmel korral, kui mul oma rändlinnu teel ei olnud kuhugi mujale minna. Tänapäeva mõtlemise järgi usun, et meid oleks tembeldatud homofiilideks, aga nii see sugugi ei olnud. See oli tavaline seltsimehelik suhe.

Ma ei mäleta, et me oleksime kunagi tülitsenud. Helge oli pisut riidesnobb ja just temaga käisin ma ühes Boråsi riidepoes Långgatanil ja ostsin oma esimese ülikonna 185 krooni eest.

Helge oli „armastuseohver”. Ta oli olnud armunud ühte tüdrukusse (ja tõenäoliselt oli seda ikka veel), kuid too abiellus teisega ja sellest ei suutnud Helge üle saada. Tal oli naise portree seinal rippumas kogu selle aja, mil ma teda tundsin, isegi siis, kui ta oli jäänud pensionäriks ja kolinud oma urkast välja.

Tema pensionile jäämise ajal lammutati Järnbärareni kvartal ja Helge sai 1-toalise korteri vastvalminud Norrby linnaosas. Linnaosa oli tüüpiline 70ndate ehitis ja Helge korter asus kõrghoone 5. korrusel.

Mõne aja pärast vabanes tuba proua Ida Holmqvisti juures ja sain sinna jälle sisse kolida. Hiljem, kui tema majanduslik olukord oli pärast mehe enesetappu stabiliseerunud, ei üürinud ta tuba enam kellelegi teisele ja mul oli alati tema juures pelgupaik. Ta hakkas ka vanaks jääma ja tal oli raskusi oma vanamoodsa korteriga, aitasin teda söe, saepuru (kütmiseks) üleskandmisel ja viisin välja solgiämbri.

Nüüd hakkasime nii Niko kui mina veidi rohkem osalema lõbuelus ja külastasime peaaegu iga nädal Boråsi Rahvaparki, et tantsida Leif Kronlundi orkestri saatel. Bugi oli moes ja seda harjutasime usinalt – enamasti Niko õe Maija ja nende nõbu Nina Kuuttaneniga. Mäletan, et pidin sel suvel ostma paar lisajalatseid.

Tänu Helge hoolitsusele, ketruse töökaaslastele ja vestlustele proua Holmqvistiga valdasin ma nüüdseks kohalikku „pärismaalaste keelt” ülimalt soravalt. Töökaaslased ketruses olid enamjaolt rootslased ja töö iseloom oli selline, et see andis rohkelt võimalusi harjutamiseks. Müratase oli küll väga kõrge, kuid see aitas ainult kaasa, et pidi nii kuulama pisut rohkem, et aru saada, kui ka ise korralikult artikuleerima, et teised mõistaksid, mida mõtlesid.

Töö seisnes poolide vahetamises ketrusmasinatel, erinevate ajavahemike tagant sõltuvalt parasjagu käimasoleva töö iseloomust. Linakanga koelõng võttis umbes 15 minutit vahetuste vahel, samas kui öövahetuses (töötasime 3 vahetuses) kedrati enamasti kammlõnga ja siis ei olnud poolivahetused nii sagedased. Kui vahetusel vedas, jõudis eelmine meeskond poolid vahetada enne, kui nad vahetusest lahkusid, ja seejärel ketrusmasin pöörles 8 tundi ilma poolivahetuseta. Töömeeskond koosnes ühest ketrajast 2–3 masina kohta (1000 pooli masina kohta), ühest töödejuhatajast ja 4 poolivahetajast. Kui töödejuhataja Gösta Skogh või hiljem Lennart Dahl leidis, et pooled on täis, puhus ta vilet, peatas masina ja ette tormas 4 meest, igaühel kastitäis umbes 250 tühja pooli. Nüüd tuli nii kiiresti kui võimalik eemaldada täis pooled ja asendada need tühjadega. See käis metsiku kiirusega, enamasti oli see võistlus ja kui oli piisavalt kaua harjutanud, omanud annet ja saavutanud kõrgeima osavuse astme, võttis see veidi vähem kui minuti, enne kui kõik 250 pooli

oli kohal.

Need, kellel olid pikad sõrmed ja kes suutsid korraga haarata 7-8 pooli, olid teatud eelises. Kui poolivahetust ei toimunud, võisime aega veeta oma äranägemise järgi.

Kui käimas oli ka kammlõnga ketramine, võis juhtuda, et üks vahetus ei pidanud sellel masinal üldse poole vahetama. Sellise kvaliteediga niidi ketramine võttis üle 8 tunni. Linase riide koelõng seevastu täitis poolid kiiresti, veerand tunni, kahekümne minuti pärast oli aeg vahetada ja kui 8 masinat töötasid ainult linase riide niidiga, võis vahel tekkida teatav "puudus" pausidest. Juhtus isegi, et mõni masin pidi seisma, kuni teise masina poolid vahetati.

Helgega olid mul kogu aeg väga sõbralikud suhted ja mind kutsuti sageli tema juurde laupäevaõhtuti. Vahel oli seal ka tema sõber vedurijuht Gösta, kes oli Helgega üheealine ja nad võtsid tavaliselt söögi kõrvale ühe või paar napsi. Mul ei olnud alkoholi vastu suuremat tõmmet ja loobusin napsudest. Alkoholitarbimine käis justkui periooditi. Vanemate juures mäletan, et kui oli pidu, pakuti kõigile viina. Mul oli oma munatops jooksva koera mustriga ja igal aastal tõsteti taset ühe rea võrra. Minu kooselu lõpupoole vanematega olin peaaegu munatopsi ääreni jõudnud.

Gösta elas kõrvaltrepikojas ja oli tuntud (vähemalt naabertrepikodades) väga hea une poolest. Gösta oli vedurijuht ja tema hea uni võis mõnikord põhjustada teatud tüsistusi. Ta seadis tavaliselt paar äratuskella helisema, ühe neist pesukaussi, et see korralikult kolistaks. Tulemuseks oli aga see, et enamik selles trepikojas ärkas, kuid Gösta mitte. Keegi pidi minema teda raputama, et ta jõuaks jaama ja rongiga õigel ajal väljuda. Kvartal Järnbäraren oli mõnevõrra suletud kogukond, kõik elanikud töötasid Wäfveribolagetis ja tundsid üksteist ning uksi ei lukustatud peaaegu kunagi, sest suuremat kuritegevust ei olnud ja iga uus inimene, kes majja tuli, sattus koduste naiste ja pensionäride põhjaliku kontrolli alla.

Kui üleminek elule Soome armees toimus, ei olnud alkoholi üldse. Peod olid läbi, mul ei olnud kellegagi midagi tähistada. Pealegi polnud Kaug-Karjalas mingit alkoholi saada, sõda käis ja igasugune joomine oli rangelt reguleeritud. Kui sõdurid kodupuhkuselt tagasi tulid, kontrollis sõjaväepolitsei eriti hoolikalt seljakottide sisu. Kui seal midagi loksus, muutus asi eriti tülikaks ja oli õnn, et ainult sõjaväepolitseinikud olid relvastatud, sõdurid pidid oma relvad kasarmutesse jätma, muidu oleks kindlasti tulnud mõrvu tagasipöörduvate sõduritega rongides, kui sõjaväepolitseinikud neilt nende "ratsiooni" ära võtsid.

Boråsisse kolimisel tuli jälle mõni pidu Aatolaineni juures, seal võeti söakalt paar napsi pühapäevase lõuna kõrvale, kuid kokteilide kommet ei olnud ja suuremaid alkoholikoguseid ei tulnud ka seal. Oli mõned vanemad poisid, kes olid klaasidega üsna agarad, Jussi Huli oli sageli tantsudel purjus, kuid ei Niko ega mina ei kujutanud ette, et võiksime enne tantsu napsi võtta - kuigi vahel oleks see ehk aidanud Rahvapargi tüdrukutega paremini tuttavaks saada.

Järgmine etapp alkoholi joomises leidis aset, kui olin tutvunud Ann-Marie ja tema sõbranna Gertrud Svenssoniga. Gertrudil olid sageli peod ja söögi kõrvale joodi nii napsi kui veini. Ann-Marie kodus pakkus tema isa Algot samuti vahel söögi kõrvale napsi. Kui me abiellusime ja omaette elasime, ei mäleta, et oleks olnud mingit tarbimist, pealegi oli piirituse normimine ja mul ei olnud ostukaarti. Kui me Boråsisse kolisime ja Ann-Marie töökaaslased linna inseneribüroos said teada, et laseme liitrid "külmutada", hakkasid nad teda tülitama ja tahtsid, et ma võtaksin ostukaardi. Nüüd kirjutati aastat 1953, tuli mõned liitrid, kuid juba 1955 lõppes Bratti süsteem ja igaüks võis vabalt osta selle koguse, mida vajas ja mida asjaomane isik majanduslikult suutis.

Enamasti tahtsime Nikolai Aatolainen, Nikolai Käppinen ja mina pühapäeval välja minna, kas jalgrattamatkale või mõnele muule ettevõtmisele, ja tahtsime üsna vara voodist tõusta. See pahandas Helget.

- Öeldakse, et puhkepäeva tuleb pühitseda, mitte vara üles karata, tavatses ta öelda. Boråsis oli palju välismaalasi ja vähemalt ingerisoomlastele olid perekonnad Aatolainen ja Kuuttanen loomulikuks kohtumispaigaks. Mina ei kuulunud tegelikult ühtegi neist rahvustest, kuid nende keelte oskuse tõttu sulandusin soome- ja venekeelsesse ingerisoomlaste gruppi. Ma ei tundnud ühtegi eesti poissi samas vanuses ega eesti perekondi ja kõige loomulikum oli, et hoidsin ingerisoomlaste, soomlaste ja venelaste poole. Meid oli samas seltskonnas mitu noort: Aatolaineni juures Lilian, Niko, Maija ja Kuuttaneni juures Nina. Tema vend Waldemar oli alles 5-6-aastane ega kuulunud meie seltskonda, kuid paljud teised ingerisoome noored kuulusid. Mõni poolvenelane oli ka kaasas - nt Nikolai Käppinen. Ta oli pisut metsik ja sattus aeg-ajalt äpardustesse.

Me olime laupäeviti-pühapäeviti usinasti jalgrattaga väljas. Viskan voolab läbi Boråsi ja Göteborgi maantee järgib jõge pikkadel lõikudel. Mõnes kohas kulges tee päris kalda ääres ja kujutas külmal aastaajal teatud ohtu, sest niiskus ladestus teele ja muutis selle väga libedaks. Seal oli palju autosid teelt välja sõitnud. 40-ndate lõpus parvetati Viskanis endiselt puitu ja ühel meie retkel jõudsime ühe palgivirna juurde, millest pool oli veel vees. Siin me tahtsime mängida parvetajaid, olime ju filmis näinud, kuidas sai hüpata palgilt palgile. Kui vaid teha seda piisavalt kiiresti, pidi saama teise kaldani ilma jalgu märjaks tegemata. Niko ja mina tegime paar katset, kuid saime aru, et palgid olid liiga väikesed ja meie ei olnud piisavalt kiired jalga vahetama. Palgid vajusid liiga palju ja me riskisime jõkke sattuda, kuid jõudsime ümber pöörata ja pääsesime peaaegu kuivalt maale. Nikolai Käppinen arvas (nagu tavaliselt) end olevat osavam kui meie (ta pidi alati kõige hullem olema) ja tahtis omakorda katset teha ja meile näidata, kuidas see käib. Päris kalda ääres olid palgid mõnevõrra jämedamad ja esimesed meetrid läksid enam-vähem, kuid vaid paar meetrit kaugemal muutus puit vähem jämedaks ja ta hakkas üha rohkem vajuma. Ta pööras ümber ja püüdis kaldani jõuda, kuid selleks ajaks oli surve palkidele nii suureks kasvanud, et ta vajus veelgi rohkem, ja kõige krooniks libises ta, kui pidi pöörama, ja kukkus sisse kuni vööni – jõgi polnud just seal sügavam. Viskan voolab läbi nii Boråsi – kõigi tekstiilivabrikute ja värvimistöökodadega – kui ka Viskaforsi, kus oli kummivabrik. 40-ndatel ei olnud juttugi mingist tööstuslikust veepuhastusest, kõik lasti otse veekogudesse ja Viskami vesi paistis juba Boråsist väljavoolul roheline ning koosnes arvatavasti rohkem kemikaalidest kui veest.

Nikolai Käppinen oli saanud uued, heledad suvepüksid, kuid kui ta Viskanist välja astus, olid need püksid omandanud määratlematu rohekassinise tooni. Tema uued, valged tennised ei olnud ka enam päris värsked. Ilm oli ilus, nii et ta tõmbas püksid jalast, võttis kingad ära ja me väänasime püksid veest enam-vähem kuivaks. Püksid omandasid veidi heledama värvuse, kuid valget värvi ei saanud ta kunagi tagasi, isegi mitte pärast pesu. Boråsi apreteerimisvabrikud olid tuntud oma veekindlate värvide poolest.

Helge ei tundnud end Wäfveribolagetis kuigi hästi, ta oli tegelikult mõnevõrra peenemast puust kui ümbruskond, ta ei vandunud kunagi ega rääkinud ka halvasti ühestki naisest, kellel iseenesest polnudki nii head kuulsust, ja ta kannatas väga selle ülimalt tugeva keelekasutuse all, mida Wäfveribolagetis rääkisid nii mehed (ja mõnikord ka) naised. Tegelikult oleks ta pidanud saama kontorirotiks, seal oleks ta end palju paremini tundnud. Helge jaoks oli iga tööpäev piin ja päev vabrikus oli kaotatud päev. Ta oli sageli haige, arvatavasti suuresti seetõttu, et ta ei tundnud end vabrikutöös hästi. Tänapäeval nimetatakse selliseid haigusi psühhosomaatilisteks. Pühapäeviti nautis ta olemist, lamas voodis ja hoolitses oma (ja minu) korteri eest. Lisaks lilledele oli tal riiulitel palju muid nipsasju, muuhulgas hulk dalahobuseid, dalmas Morest, nagu Helge ise oli. Lilli oli teatud aegadel nii palju, et me vaevu nägime päevavalgust läbi väikese akna.

Ühe suurema tööstuslinnana Rootsis 50-ndatel oli Boråsil loomulikult jalgpallihuvilisi. Need jagunesid kahte toetajate leeri – Norrby sinivalgetes riietes ja Älvsborg kollamustades. Pärast nende kahe omavahelist mängu koduväljakul nädalavahetusel olid esmaspäevahommikud pühendatud ühe meeskonna eeliste arutamisele teise ees ja nii edasi. Mõlema meeskonna toetajaid oli Wäfverietis ja seal käisid väga häälekad vaidlused, minu ettepanek, et kõik Älvsborgi toetajad lõpetaksid Norrby Wäfveris, et vältida sõnavahetusi, võeti halva naljana. Kui see polnud kohtuniku süü, et oma meeskond ei võitnud, siis näis alati olevat võimalik leida mõningaid kergendavaid asjaolusid, miks lemmikmeeskond kaotas. Mõnikord kestsid sõnavahetused nii kaua, et ketrusosakonna vahetusevanem Gösta Skoog pidi paar korda vilistama, et mõned alustaksid poolivahetust.

„Spordipornograafia” oli juba siis hästi arenenud, kuid sellel oli veel pikk maa nende kõrgusteni, mis pidid hiljem tulema. Televisiooni veel polnud ja passiivne spordiharrastus toimus peamiselt Boråsi spordiareeni „Ryavalleni” külastuste kaudu või raadiost spordiülekandeid kuulates. Tänapäeval harrastab väike hulk hüsteerikuid sörkjooksu teedel ja radadel, samal ajal kui suurem osa meessoost elanikkonnast prassib õlle ja krõpsudega teleka ees, et jälgida ja „nautida” teiste saavutusi. Tõeline kurbus on see, kui nädalavahetustel toimuvad suured võistlused, mille tulemusena pereisad ei taha oma lastega pühapäevastele väljasõitudele minna. „Spordist on rohkem kahju kui kasu,” ütles Ivar-Lo Johansson juba 30-ndatel. Kas tal on õigus? Tõenäoliselt. Eriti kui näeb kõiki tippsportlasi, kes peavad end anaboolsete steroididega mürgitama, et saada osaleda tänapäeva võistlustel ja omada mingitki võimalust korralikult kohale tulla.

Borås Wäfveri oli üks suuremaid töökohti Boråsis 40-ndate lõpus ja sellel oli muuhulgas oma muusikakorpus poole kohaga dirigendi ja muusikajuhiga. Ma olin Soomes kolm aastat klarnetit mänginud ja astusin nüüd muusikakorpusesse. Osa harjutustest võis toimuda tööajal ja ma mäletan, et mängisime erinevatele poliitilistele parteidele valimisaastatel.

Ettevõte hoolis oma tööjõust ja personaliühingul oli kasutada vana torp, Knektås, kõrgel Öresjöni nõlvade kohal Tosserydis, edelas linnast. See oli sageli kasutatud väljasõidukoht Niko Aatolainenile ja mulle. Koos Nikolai Käppineni ja mõne teise soome noorega läksime sinna tihti, ülesmäge minek oli väsitav, aga tagasitee läks seda kiiremini ja ilma pingutuseta. Suvekuudel oli Knektås nädalavahetustel avatud ja suurematel pühadel korraldas ettevõte üritused. Paaril korral – jaanipidude ajal – mängis seal Wäfveri ettevõtte orkester, riietatud ettevõtte muusikakorpuse mundrisse.

Nagu paljus muus, on mood läinud ka spordis, eriti varustuses ja käitumises. Kui näeb, kui kallid jooksudressid ja jalanõud harrastajatel on, küsib endalt, kas on mõistlik minna jooksuringile kroonu sinises treeningdressis ja samasugustes võimlemiskingades. Nüüd, kui vajadus nende siniste treeningdresside järele on kaitseväes vähenenud, on Kriminaalhooldus ülejäägi üle võtnud ja kasutab neid oma klientidele, vangistusmajades ja vanglates. Kui tulla maastikule sellise „mundriga”, võib kergesti juhtuda, et keegi helistab politseisse ja teatab, et „kinnipeetav” (ei tohi öelda arreteeritud või vahistatud) on lahti pääsenud ja jookseb.

Me pidasime küll ka pausi ja sirutasime end, aga mitte nii demonstratiivselt, nagu jooksjad tänapäeval teevad. Nad seisavad mingi puu juures ja sirutavad jalgu, oigavad ja annavad pildi „päris” sportlasest. Võib sattuda naerualuseks „riidejooksjate” poolt, keda võib kohata jooksurajal. Tänapäeva mõõdupuu järgi olid meie võimlemiskingad muidugi täiesti kasutuskõlbmatud, aga me ei teadnud paremat ja olime oma asjadega üsna rahul. Kingamood ei vahetunud ka nii tihti ja võis joosta samade kingadega, kuni need olid täiesti kulunud, see ei lähe tänapäeval, kui tahad paista „päris” jooksjana. Koristasin hiljuti keldris ja leidsin oma vanad, sinised võimlemiskingad, need nägid veidi kulunud välja, aga nii olidki nad teeninud mitu aastat, teatud eduga. Üksikute saavutuste imetlemine on normaalne, endale ettekujutamine, et oled üks osaleja meeskonnas, on lihtsalt rumal. „Meie meeskond jne……..kes need on?. Täna, kui nii palju ostetud välismängijaid erinevatest maailma paikadest on „rootsi” meeskondades, on isegi rahvuslik tunne peaaegu täiesti kadunud. Mõnda rahvuslikku meeskonda selle sõna õiges tähenduses vaevalt enam on, võib-olla mõni „aiatarameeskond”, mis ikka veel arengus maha jääb, puuduliku majanduse tõttu.

Armastuses ja spordis tuleb aktiivselt osaleda – kõik muu on pornograafia.

Helge Johnson räägib Boråsi ajast. Mora vanadekodu 199…