Länghem 1947

Kui kevad tuli ja päike hakkas paistma, muutus Algotsil veidi üksluiseks ja umbseks, tahtsin loodusesse. Aatolaineni juures kohtasin paari ingerisoome poissi, kes töötasid turbaväljal, ja läksin nendega kaasa. Sellest sai Länghemi turbaväli, kus oli vaja noort ja tugevat rahvast kuivatatud turvast laadima edasiseks veoks Borås Wäfverisse, mis sõja ajal küttis oma katlaid turbaga. Meid oli neli välismaa noormeest: Jussi Huli, P. Ihalainen, mina, ja paar "vanemat" rootslast, meie käsutuses oli barakk ja toitu valmistas ja serveeris vahel kokk, vahel kokanaine ja mõnikord isegi abielupaar. See käis nende rändrahvaste kohta, kes ei peatu ühes kohas pikemat aega.

Länghemi raba oli kaevatud mitme meetri sügavuseks ja pind freesiti traktorfreesiga üles, et see siis päikese käes kuivaks. Kui turvas oli piisavalt kuiv, tuli buldooser, lükkas kuiva turba kokku väikese kitsarööpmelise raudtee (Decauville'i raudtee) äärde ja meie ülesanne oli võimalikult kiiresti turvas vagunitesse kühveldada. Olime noored ja tugevad, ei läinud rohkem kui 10 minutit, kui vagunid olid täis ja väike rong oma traktorveduriga pahvides laadimissilla juurde sõitis. Seal kallati turvas veoautosse edasiseks veoks Boråsi ja tehasesse või pandi kuhja edasiseks kuivatamiseks. Siis oli meil vähemalt 10 minutit päevitamiseks või lugemiseks. Vedurijuhi ja nendega, kes traktorfreese ja buldoosereid juhtisid, polnud meil eriti palju kontakti, nemad olid kohalikud inimesed ja elasid kodus oma perede juures ning kadusid õhtuti. Laadijad seevastu olid ajutiselt palgatud ja elasid barakis raba lähedal, keset põllumajandusmaastikku, kus lehmad ja hobused baraki õuel ringi jooksid. Õhtuti võisime istuda baraki trepil ja lehmad tulid ligi, lasid end paitada ja said mõned viilud näkileiba igaüks.

Laadimiste vaheaegadel harjutasin usinalt rootsi keelt, lamades maas ja kirjutades ajalehtedest sõnu välja, lugedes ja püüdes anekdoote tõlgendada, maa oli soe ja pausid piisavalt pikad. Kui tuuleiilid üle raba puhusid, keerutasid need üles suuri tolmupilvi ja osa sellest langes mu raamatutele, korrapäraste ajavahemike järel pidin turbatolmu nii kirjutusvihikust kui sõnaraamatust välja raputama. Kui otsene tuupimine hakkas liiga igavaks muutuma ja olin keelest niipalju selgeks saanud, et hakkasin sisust veidi rohkem aru saama, läksin üle kergemale lugemisvarale. Ajalehed nagu "Allers" ja "Allas veckotidning" ja sarnased on algaja tasemel väga hea lugemine. Nende sisu on umbes nagu soome "Seura" ja "Apu" ning üsna pea olin sisse elanud rootsi armastusnovellide sõnavarasse ega pidanud eriti pingutama, et mõista, millest novellid rääkisid. See oli armastus, pettumused, kaklused ja kõik muud koostisosad, hästi tuntud soome ajalehtedest. Sõnavara on piiratud ja sündmustik nii banaalne, et ei pea olema eriti palju fantaasiat, et sisu ja lõppu – õnnelikku lõppu – ära arvata.

Rootsi töökaaslaste abiga, keda kohtasime peamiselt väljadel ja söögilaudades, suutsin paari kuu pärast üsna hästi vanduda, keeleoskused muus osas võisid ehk rohkem kahtluse alla sattuda. 1947. aasta suvi oli päikeseline ja soe, soojadel päevadel olime tükitööl ja kui sadas, saime ainult tunnipalka. Siis istusime barakis, mõned mängisid kaarte ja mõned lugesid. Kuna ma ei tahtnud kunagi kaarte mängida, kujunes sellest enamasti lugemine ja rootsi keele harjutamine. Igal õhtul, kui ilm oli sobiv, läksime alla lähedalasuvasse järve suplema.

Minu esimene jaanipäeva tähistamine toimus Länghemi rahvapargis. Ma polnud Rootsis piisavalt kaua viibinud, et endale uusi riideid muretseda, ja pidin leppima sellega, mis olin Punaselt Ristilt saanud. See ülikond oli vähemalt paar numbrit suur minu toonase kehakuju jaoks ja loomulikult ei saavutanud ma tantsupõrandal erilist menu. Puudulike keeleoskuste, puudulike tantsuoskuste ja teatava ujeduse tõttu ei õnnestunud "pärismaalastest tüdrukutega" lähemasse kontakti astuda ja teisi polnudki. Loterii juures polnud olukord palju parem, kuigi loteriid võis vähese optimismiga pidada edasiminekuks. Panustasin 50 ööri, ostsin kaks loteriipiletit ja võitsin ühega küüneharja (mida tegelikult vahel vaja läks), teine oli null, kuid kaotajat lohutati sellega, et:

"Õnne mängus teil näib mitte olevat, kuid õnn armastuses on sama hea". Väide oli veidi liialdatud, ükski tüdruk ei tundnud minu isiku vastu huvi, teistel poistel polnud paremat õnne, nii et pöördusime koidikul oma barakki tagasi ja asusime oma kohtadele magamisasemetel.

Elu barakis oli rahulik. Need, kes vahel võtsid napsi, tegid seda enamasti laupäeval-pühapäeval, argipäeviti ei tulnud kõne allagi selles osas mingeid vabadusi võtta. Enamik meist noortest polnud ka mingid traditsioonilised karsklased, kuid jõime üsna mõõdukalt (välja arvatud Jussi Huli, kes oli omandanud teatud halvad harjumused) ja see toimus enamasti perekondlikel lõuna- ja pidusöökidel. Mõni üksik küll väljus tavapärastest raamidest, kuid need olid meist (kes olime siis 17–18-aastased) mõnevõrra vanemad noorukid. Osa neist oli teeninud Soome või Saksa armees ja omandanud teatud harjumused. Need napsid, mida ma esimestel aastatel Boråsis tarbisin, võeti enamasti perekond Aatolaineni seltskonnas. Papa Peter armastas pühapäevase lõunasöögi juurde üht lonksu võtta ja meie teised tegime niisama kaasa. Oma esimese pooleliitrise ostsin mitu aastat hiljem Boråsis, kui Ann-Marie ja mina olime juba mitu aastat abielus olnud ja pidime külalisi lõunale võõrustama.

Boråsis olid ingerlased, eestlased ja soomlased moodustanud ühingu, millesse kuulus ka kogudus. Usuelu on alati olnud tugev side ingerlaste seas. Vahel tulid Soomest preestrid, nii luterlikud kui õigeusklikud, jutlustama

põgenikele nende enda emakeeles.

Venekeelsed põgenikud olid alati õigeusklikud, samas kui ingerlased ja eestlased olid enamasti luterlased. Kõik rääkisid nii vene kui soome keelt ja võisid osaleda, kui "papp" (preester) vene, soome ja kirikuslaavi keeles (arusaamatu isegi paljudele venelastele) laulis "Gospodi pomiluj i blagosloviiiiiii......". (Господипомилуйиблагослови…..)

Põgenike elu hakkas võtma organiseeritumaid vorme. Preestripoeg Sulo Korpelainen kirjutas ühingulehes ja tegutses muidu palju eesti-ingersoome seltsis. Ühing alustas suvepidude korraldamisega ja neil puhkudel sõlmiti palju uusi tutvusi. Nendel suvepidudel peeti ka kergejõustikuvõistlusi ja ma võitsin hulga trofeesid: kaugushüpe, kõrgushüpe, kolmikhüpe ja orienteerumine. Üldse oli sport väga populaarne tegevus, meil ei olnud palju raha, et teiste lõbustustega tegeleda, ja enamikul puudus ka huvi. Teised huvid kipuvad tulema aastatega.