Falkenberg - 51

26. märtsil 1951 olin tagasi Falkenbergis ja töötasin mõned kuud koos Sten Christianssoniga (Ann-Marie onu). Kaevasime ja lõhkasime kaeve Falkenbergi ümbruses. Õppisin päris palju dünamiidi käsitsemisest, see pole ju päris ohutu tegevus ja õnnetused varitsevad kogu aeg, meenub eriti üks juhtum sellest ajast.

Me olime parasjagu kaevu lõhkamisega Ugglarpi kõrgendikul. Kui kaev valmis sai, tuli omanik (advokaat Mühl) ja ütles, et kui me juba siin oleme, võiksime ära lõhkuda ühe kivi, mis lebas pisut ebamugavalt maja nurgas, ta arvas, et see on liiga suur ja häiriv. See oli Dalarnast ümber tõstetud palkmaja ja ainult seinad olid püsti pandud. Puurisime Cobraga (mootoriga mäepuur) lamava augu, laadisime ja lasksime lasu põlema. Kõik näis olevat rahu ja rõõm. Kui maja juurde jõudsime, ei leidnud me ära lõhatud kivi osa, see oli kadunud.

- Kas sa nägid, kuhu see lendas?, küsis Sten minult.

- Ei, vastasin mina, ma ei näinud midagi, mis oleks minema lennanud, vastasin täiesti tõetruult. Oli ainult üks väiksem kivi, mida ma nägin üles mäe poole minevat. Jätkasime tööd, korjasime ära järelejäänud kivid ja tegime veel paar lõhkamist. Järgmisel päeval tuli puusepp, kes pidi aknaraamid sisse panema ja põranda korda tegema. Kui ta majja läks, kuulsime sealt sajatamist ja pahandamist.

- Mida paganat te olete teinud, karjus ta meile. Me ei teadnud üldse, millele ta vihjas, enne kui maja juurde jõudsime ja sisse vaatasime. Siis nägime "kadunud" kivi. See oli lennanud nii kavalalt läbi akna ja majja, et me polnud midagi märganud. Vähematki välist kahju polnud märgata, kuid põrandatala, millele kivi oli maandunud, polnud päris terve ja tuli uuega asendada. Kuna talade all oli palju põrandaruumi, ei hoolinud me kivi ära vedamisest, seal see ilmselt siiani on. Hiljem olime all Skrea tasandikul ja puurisime vett ühele talunikule, tema sai vett, kuid kõik teised veevõtukohad läheduses kuivasid ja tekkis tüli ümbruskonnaga. Töö Sten Kristianssoniga ei andnud ka eriti palju rahaliselt, kassa oli pidevalt tühi ja nii ei saanud see loomulikult pikalt jätkuda.

7. juulil 1952 kolisin taas Boråsi ja asusin tööle Boråsi Piimakeskusesse, mis oli äsja ehitatud ja pidi olema kõige moodsam riigis sel hetkel.

Ann-Marie isa Algot oli innukas kalamees ja veetis palju aega – vähemalt pärast pensionile jäämist – kalasillal üle Ätrani jõe. Alati ei tulnud kala, kuid neil kordadel, kui tuli, oli see rõõmus kalamees, kes uhkelt oma saaki näitas ja end meelsasti pildistada lasi. Ätran oli mõnda aega täiesti kaladeta, nagu enamik Rootsi veekogusid, kuid kui tööstus hakkas oma vett puhastama, tulid kalad tagasi kõigi harrastuskalameeste rõõmuks.

Rannamajakesed Skrea rannas on olnud populaarsed, neid on ligi 300 tükki. Seal on falkenberglased ja teised puhkajad veetnud mõnusaid suvepäevi, mõned on elanud majakestes mitu nädalat. Viimasel ajal on majakesi moderniseeritud, paljud on saanud elektri ja paljud on saanud suvevee majakesele lähemale. Ann-Marie sõbranna Gertrudil oli selline majake, samuti vennal Runel, hiljem ostsid nad päris suvemaja Sjövägen 20.