Studsvik 1960 – 1991

Studsvik, kui töökoht, on olnud hea investeering. Palk tõusis umbes 30% võrreldes Nordiska Instrumentiga, lisaks pidime saama esimese moodsa eluaseme kolimisel Nyköpingisse. Selleks ajaks olime olnud abielus 10 aastat ja pidanud suurel määral elama teise ringi elamispindadel.

Niikaua kui Alfa-labori ehitus Stutsvikis kestis, elasime edasi Hägerstenis ja töötasime ajutises laboratooriumis Framnäsbackenil Stockholmi põhjaosas. Alfa-laboratoorium pidi tegelema plutooniumiga ja minu peamine ülesanne oli ehitada kindakaste ja varustada need vajaliku elektri- ja elektroonikaseadmestikuga.

1960. aasta sügisel sai Alfa-laboratoorium Studsvikis sissekolimiseks valmis ja me liikusime nii töö kui ka eraeluga Nyköpingisse. Viisime oma kastid Studsviki ja jätkasime tööd, et teha kastid ja laboratoorium valmis tööks väga aktiivse plutooniumiga. Enamik kulges programmi järgi paar aastat, kuid me ei saanud kunagi Alfa-labori kaste aktiveerida enne, kui tuli uus teade.

1963. aastal sai ACL (Aktiivne Kesk laboratoorium) sissekolimiseks valmis ja ettevõtte juhtkond otsustas, et kogu aktiivne töö koondatakse sellesse hoonesse. Arenguplaanid olid suured ja laboratoorium oli sellele vastav, 14 000 ruutmeetrit laboripinda jaotatuna saalide 13.15–13.21 vahel, koos ruumiga saastest puhastamiseks ja kontrolliks, et töötajad ei tuleks välja „saastatuna“ ega levitaks radioaktiivsust. Lisaks oli seal suur hall (15 x 25 x 30 m).

Kolisime sisse ja kuna enamik kindakaste esialgseks tööks olid valmis, siis need aktiveeriti ja esmajoones olid termokaalu- ja dilatomeetrikastid. (Dilatomeetria = pikkuse muutuse mõõtmine). Kastide konstruktsioonid teostasid peamiselt konstruktsioonibüroo ja Knut-Erik Jansson, kuid ta kartis radioaktiivsust nii väga, et vaevu julges olla aktiivse kasti läheduses, veel vähem neis töötada. Ühel korral oli ta siiski sunnitud teatud koguse uraanipulbrit ühest anumast teise tõstma ja siis „pakendas“ ta end viisil, mida keegi meist varem näinud polnud. Kaitseülikonna varrukad ja püksisääred olid täielikult teibitud, ta kandis näomaski. Enamik, isegi kiirguskaitsjad, arvasid, et ta liialdas tohutult. Tema hirmu tõttu pidi keegi teine kastid pärast valmimist üle võtma ja see „keegi“ olin mina. Võtsin üle töö nii termokaalu- kui ka dilatomeetrikastis. Teised töötajad Ulf Kyulenstjärna, Gunnar Berggren, Lennart Ström, Lennart Jakobsson, Alf Andersson ja teised tegelesid pressimise ja pressimismeetodite arendamisega. Oli suuri raskusi saada „rohelised“, värskelt pressitud tabletid paagutusahju teel koos püsima, palju purunes ja me proovisime igasuguseid lisandeid, praseodüümi (üks haruldaste muldmetallide rühma aine) ja palju muud.

1970. aastate alguses oli päevakorral Pu-kütuse tootmine ja meile anti ülesanne ehitada ACL-i „Suures Hallis“ üles vajalik varustus. Sellest sai suurem kindakast, pisut suurem kui Friggebod, palju automaatikat ja kaugjuhtimisseadmeid. Paagutusahju oli mõne meetri pikkune ja arvestades, et plutooniumi tuli paagutada 1700 kraadi C juures, nõudis see palju abiseadmeid. Väikesed kütuseelemendid, „tabletid“, tuli paagutada lämmastikgaasi atmosfääris ja see muutis kogu varustuse rohke automaatikaga keeruliseks.

Me pingutasime ja saime ülesandega enam-vähem valmis, kui tuli teade, et projekt suletakse. Nüüd tuli terve kast lammutada, ahi müüdi ASEA-le (mis oli 1969. aastal käivitanud tuumkütuse tehase).

Kui Pu-kütuse tootmise programmi ei käivitatud, tekkis meil teatud probleeme tööhõivega. Rändasin ringi HUGO aktiivsuskontrolli, terve keha monitori vahel, kus ma koos Birgit Biverydiga mõõtsin aktiivsust kogu kehas. Asjaomane isik suleti pliikambrisse ja alguses pidi ta seal istuma mugavas asendis ligi 45 minutit. Hiljem tulid tundlikumad mõõteseadmed ja aeg lühenes oluliselt. Mõned kaebasid muutuse üle ja ütlesid, et varem said nad rahuneda ja istuda pikemat aega, nüüd ei jõudnud nad peaaegu uinudagi, kui oli juba aeg kambrist lahkuda.

Edaspidi tuli mitu töökohta: ühel perioodil töötasin reaktorisimulaatori hooldamisega Autoklaavimajas. See oli suur seade reaktori juhtimise erinevate võimaluste simuleerimiseks. „Reaktor“ ise sisaldas vaid 20 liitrit vett, kuid rõhuga primaarringis 170 baari ja sekundaarringis 60 (simuleerides surveveereaktorit) oli see siiski üsna keeruline seade rohke automaatika ja ohutusvarustusega. Kõik torud, mis kuulusid surveringidesse, tuli röntgenida TRC (Tehniline Röntgenikeskus) poolt ja nende auto koos röntgenvarustusega oli igal kolmapäeval Kesk töökoja ees kohal. Intsidentide oht oli siiski alati olemas ja ühel korral sain kerge šoki. Kui parasjagu kestnud käitus oli lõppenud ja süsteem taas toatemperatuuril, pidin vahetama välja ühe toru ja panema sisse teise koos mõõteanduriga. Jõudsin vaevu toru puudutada, kui see lahti tuli. Selgus, et kinnikeeramine polnud olnud piisav, kuid mingit leket ei paistnud ja ma ei suuda siiani mõista, kuidas see juhtuda sai. Nüüd oli see siin 60-atmosfäärilisel osal sekundaarringis, kuid arvestades, et süsteem sisaldas töötamise ajal ülekuumendatud auru umbes 300 kraadi Celsiuse juures ja 60 kg rõhku, oleks see võinud põhjustada raske õnnetuse, kui keegi oleks torumurru ajal läheduses olnud ja saanud kuuma joa ülekuumendatud auru suure rõhu all enda peale.

Samas rajatises töötasin koos norralase Rolf Hesböliga, keemikuga, kes pidi eksperimenteerima, et saada moderaatorisse absoluutselt puhast vett. See oli kullast autoklaav silindri kujul, umbes 1 liitri mahuga, ja me nokitsesime palju erinevate viisidega, et vältida õhust lisandite sattumist vette.

1980. aastal käis intensiivne tuumaenergia väljaehitamine, Rootsi oli planeerinud 12 reaktorit: 3 Forsmarkis, 3 Oskarshamnis, 2 Barsebäckis ja 4 Ringhalsis. Mõned neist projektidest ei olnud päris valmis, kuid suures ahastuses otsustas toonane kodanlik valitsus siiski plaani ellu viia. Nüüd (2007-05-15) on sotsiaaldemokraatlik valitsus pidanud Keskkonnapartei survel mõlemad Barsebäcki reaktorid sulgema, samal ajal kui teised reaktorid elavad tervet elu, neid renoveeritakse, täiustatakse ja moderniseeritakse, et võimsust suurendada ja osaliselt kompenseerida Barsebäcki kadumist.

80ndatel osalesin projektis reaktorite radioaktiivsuse mõõtmiseks. See oli seltsis SOP (Sven Olof Pettersson), Maud Källströmer (Persson) ning Janne Chyssleri ja Karen Godtiga. Me nomaaditsesime erinevatel Rootsi plokkidel (ja Soome Olkiluotos) suviste revisjonide ajal ja vedasime 150 kg pliid, et varjestada Canberra mõõteseadmeid külgkiirguse eest. Revisjoni ajal näiteks Ringhalsis oli seal mitusada inimest, peamiselt ettevõtjad, hooldamas ventiile, mootoreid jne. Seal oli ainult üks väiksem lift ja kogu personal ja varustus tuli transportida reaktori tippu selles liftis. Loomulikult tekkis teatud tunglemine ja tuli võimalikult palju igaks korraks kaasa võtta. Ühel korral olime võtnud natuke liiga palju oma pliikoormat lifti, mille tulemusel, kui lift jõudis sissepääsutasandile, ei jaksanud automaatika liftikorvi peatada ja me jäime istuma põhja põrandatasemest allapoole. Õnneks oli liftis telefon ja me pidime abi kutsuma, et käsitsi liftikorv põrandatasemele üles vändata.

Selliste mõõtmiste ajal tuli vahel töötada tõeliselt „kuumades” tingimustes. Kui reaktor töötab, on temperatuur suletud ruumis umbes 70 kraadi Celsiuse järgi ja lämmastikuatmosfääris, ning et mitte reaktorit liiga kauaks seisma jätta, alustatakse ülevaatusega juba siis, kui temperatuur on langenud umbes 30 kraadini. Vajadus minna soojusvaheti „kuumade” jalgade alla, olles riietatud näomaski (vahel isegi gaasimaski), kiivrisse ning enamasti 3 tunkedesse, sest tuleb läbida nii kollane kui sinine kiirgustsoon ja siseneda punasesse tsooni, ning igal „step over’il” (aktiivsustsooni piiril) selga panna ettekirjutatud kaitsevarustus ja kanda pliikaitseid ning aparatuuri mõõtepunkti (reeglina üsna kitsastes ruumides), muudab inimese sõna otseses mõttes väga kuivaks. Enamasti tahtsin pärast töö lõppu hea meelega saunas käia, kuid mitte seda tüüpi töö puhul. Siis tahtis pärast tööd ainult vett juua. Koos Janne Chyssleriga võitlesime läbi rea selliseid mõõtmisi, kui Ringhalsi 2. plokk pidi soojusvahetit vahetama.

80ndatel olin seotud projektiga mõõta triitiumi levikut looduses – projekt, mida juhtis Rootsis Ove Edlund. Alguses pidid mõõtmised toimuma Prantsusmaal, sest ükski teine Euroopa riik ei lubanud nii suuri heitmeid nii lühikese aja jooksul. Tegelikult polnud see ka Prantsusmaal lubatud, kuid seal tehakse vahel asju, mis ei mahu päris kokkulepete piiridesse. Projekt sõltus ilmast ja tuulest, nii et sõitsime autoga, mis oli täis mõõteseadmeid, ja paigutasime oma aparatuuri väljale umbes 70 km Pariisist lõunas (plutooniumi uurimisjaama juures). Meteoroloogid olid ennustanud sobivat ilma paraja tuulega ja õiges suunas, kuid ilm muutus ja me pidime lendama tagasi Rootsi ning ootama signaali meie Prantsuse kolleegidelt. Mõni nädal hiljem tuli signaal, sõitsime alla ja teostasime ühe mõõtmise – neid pidi tegema mitu. EL sai aga teada, et väljalastud triitiumikogus oli liiga suur (kui ma ei eksi = 7 Curie'd) ja projekti juhtkond pidi proovima leida uue, sobiva koha proovide jaoks. See oli rahvusvaheline projekt osalejatega 7 erinevast riigist ja kanadalased tegid ettepaneku jätkata katseid Kanadas Chalk Riveri laboratooriumites Ontario provintsis, Ontario jõe kaldal umbes 30 miili Torontost põhja pool.

1986. aasta suve hakul saadeti sobivad osad varustusest Kanadasse ja me hakkasime ootama, et saaksime sinna lennata oma ülesannet täitma. Kui tuli signaal, et lähiajal on oodata korralikku ilma, võtsime lennuki ja saime Schengenist seltsiks meie Prantsuse kolleegid.

Peatusime ühe päeva Torontos, tegime koos prantslastega väljasõidu Niagara juga ja võtsime seejärel American Highway põhja suunas. Chalk Riverini on umbes 300 kilomeetrit ja tee kulgeb enamasti hõredalt asustatud piirkondades. Külad on umbes nagu Venemaal, need asuvad piki peateed ja esimese majarea taga pole reeglina midagi, sealt algab Kanada mets. Erinevalt Euroopa majadest ei olnud Kanada omadel mingeid aedu või sarnaseid asju ja kaugus highway'st majadeni ületas reeglina 10 meetrit. Põhjus on see, et mõnel talvel võib olla väga palju lund ja et mitte maju lume alla matta, ei tohtinud need liiga tee lähedal olla, ruumi metsa suunas oli küllaga. Majade ümber olid suured muruplatsid, kuid peaaegu mitte mingeid lillepeenraid ega lilleistandusi ja reedeti tundus, nagu kõik naised tegeleksid sellega, et istuvad oma iseliikuvatel muruniidukitel ja sõidavad muruplatsidel ringi.

Elasime asulas 14 km kaugusel Chalk Riveri laboratooriumitest. See oli umbes nagu sõita Studsviki, mis asub 27 km Nyköpingist. Tee kulges läbi ürgmetsa ja paaril korral nägime metsaelanikke musta karu näol. Ontario jõgi Chalk Riveri lähedal on umbes 800 meetrit lai ja üsna madal. Tõenäoliselt oleks kuivemal perioodil saanud jalgsi üle jõe minna.

Katseväljak asus liivasel maal, hästi varustatud vajalike teenindusvõimalustega: muuhulgas elektrivool nii 110 kui 220 voldiga – nii ühe- kui kolmefaasilisena, nii et me ei vajanud mingeid transformaatoreid oma instrumentide kohandamiseks kohalikule pingele.

Pidime ootama mitu päeva sobivat ilma, selle aja jooksul tegime külastusi nii Ottawasse kui Montreali, vaatasime üle parlamendihoone ja mõned muud vaatamisväärsused. Ove ja mina pidime ka sauna minema, aga see läks veidi viltu. Istusime seal alasti ega saanud sooja. Meile tundus küll imelik, et keegi teine sisse ei tulnud, ja saime teada, et selles ruumis pidi olema ujumispüksid jalas. See oli ainult soojendusruum pärast jões suplemist.

Kui sobiv ilm saabus, olime valmis töötama – ja sellest kujunes ka üsna pikk töövahetus – peaaegu 2 ööpäeva. Alustasime ennelõunal, triitium lasti tuulde ja hakkasime oma mõõtmisi tegema. Proove tuli võtta kaks korda tunnis, temperatuuri, niiskust jne tuli mõõta. Umbes 1 ruutmeetri suuruselt muruplatsilt tuli võtta proove, need kiiresti kuivatada ja kaaluda. Proovitsükkel võttis umbes 20-25 minutit ja meil oli pärast iga ringi vaid umbes 5 minutit vaba aega. Päeval läks hästi, kuid ööd muutusid veidi külmaks. Prooviala asus liivasel nõmmel ja kui päike loojus, läks üsna külmaks. Meil olid ainult suveriided ja sooja hoidmiseks püüdsime vähese vaba aja jooksul teha mõned hüppemarsid. Mingeid lisariideid soojendamiseks polnud kuskilt võtta ja olime sunnitud kasutama prügikotte, mille põhjas olid augud pea ja külgedel käte jaoks. See ei aidanud eriti palju, kuid saime nähtavasti hakkama ilma igasuguste kahjustusteta. Päikesetõus oli nagu vabanemine ja andis realistliku ettekujutuse, kui pikad mõned ööd võivad olla. Kanada osalejad olid paremini varustatud ja ma mäletan üht aasia daami, kes oli väga väike ja selleks, et rendiautosid juhtida, pidi ta istuma autoistme äärel, et pedaalid ulatuda. Kui meie teised külmetasime jalgu, sai tema oma jalad kummisaabastesse toppida – oma kingadega jalas.

Kui mõõtmised said valmis, valmistusime kojusõiduks, pakkisime oma kastid kokku ja mina smugeldasin ühe viskipudeli ja paar pudelit viina ühte ruumikasse kirjutusmasinasse. See oli mõni päev enne jaanipäeva ja kui helistasime KLM-i, selgus, et kohti on raske saada. Jah, kui saaksime järgmisel päeval Torontos olla, siis ehk õnnestuks lennukile saada Schipholi Hollandis. Meil polnud autot, rongid ei käinud ja head nõu olid kallid, tundus, et peame jaanipäeva Kanadas veetma. Kõned Kanada lennufirmadele olid siiski tasuta ja ma helistasin mitmesse, et saada nõu, kuidas Torontosse pääseda. Üks võimalus avanes selles, et üks väike kohalik lennuk tegi reise Torontosse ja meil õnnestus sinna kohti saada ning jõudsime Torontosse hea ajavaruga, saime kohad lennukile Euroopasse ja pidime istuma ligi 8 tundi üsna kitsas lennukis igavate reklaamfilmidega teleriekraanil kui ainsa meelelahutusega.

Juhtusime istuma ühe poola mehe kõrval, kellel olid selged semiidi jooned. Vestluse käigus tuli välja, et ta on juveliir ja muuhulgas näitas ta meile oma Rolexi kella. Ta oli üsna uhkustav ja ma ei suutnud jätta rääkimata talle üht päevakajalist anekdooti Rolexi kellaomanike mentaliteedist.

Üks politseinik astus Porsche juurde, mis oli avariisse sattunud ja tee ääres lebas. Auto kõrval lamas üks inimene. Politseinik hakkas meest abistama, kes ärkas teadvusele ja esimene küsimus, mille ta esitas, oli: - Kuidas mu Porschega läks? - Ma arvan, et peaksite rohkem muretsema oma vasaku käe pärast, mis on peaaegu ära rebitud, ütles politseinik. - Issand Jumal! hüüatas mees. Kuidas mu Rolexi kellaga läks?

Et veelgi vähendada kalli kella omamise kaalu ja tähtsust, ütlesin: - Rolexi kellad on ju üsna täpsed oma käigus, kuid nad ei saa võrrelda ühe elektroonilise kellaga kõige odavamast mudelist, näiteks minu kamraadi Hiinas valmistatud kellaga, mille ta ostis 2 Kanada dollari eest Yang Streetilt Torontos.

Jõudsime tagasi jaanipäevaks ja saime veeta vabad päevad suvilas.

Edasine töö Studsvikis kujunes nii, et koos keemik Rune Lundquistiga tegelesime dekontaminatsiooniga ja aitasime Jan Arveseni ja Shankar Menoni projektides. Jan Arvesen oli kokku seganud segu tseeriumhappest ja mõnedest teistest kemikaalidest ning osooni lisamisega võiks see toimida vahendina torusüsteemide dekontaminatsioonil, et neid ehk saaks klassifitseerida vähemaktiivseteks. Tseeriumhape ei ole eriti kaubanduslikult müüdav kaup ja ma mäletan, et Jan pidi seda väikestes kogustes ostma erinevatest Euroopa kemikaalifirmadest.

Kui olime piisavalt kaua eksperimenteerinud ja saanud teatud, üsna häid tulemusi, oli aeg viia seadmed Ringhals 2-sse ja teha täismahus katsetus. See oli ju üsna suur projekt ja nii tuumaelektrijaamad kui ASEA olid huvitatud, nii et katsetuse alguseks oli kogunenud palju rahvast. Pidime dekontamineerima regeneratiivse soojusvaheti ja meie seadmed koos torusüsteemi, pumpade ja osoonigeneraatoriga paigutati töökoja ruumi. Mina vastutasin pumpade ja osoonigeneraatori eest ning tahtsin, et süsteem ühendataks tavalise ventilatsiooni väljatõmbega. Sellest ei tahtnud R2 rahvas kuuldagi, vaid tõmmati plasttoru väljapuhkega üles katusele.

Proovisõit käivitus ja juba paari minuti pärast andis osoonigeneraatori seiresüsteem häiret, et osoonitase katseruumis oli ületanud lubatud piiri. Juhtkond sööstis mulle kallale ja väitis, et osoonigeneraator lekib, kuid ma kinnitasin, et olin seda korralikult katsetanud, ja vandusin end puhtaks. Katse käivitati uuesti ja juhtus täpselt sama asi. Nüüd tuli järele mõelda, et häire põhjus välja selgitada. Umbes 20 inimest seisis seadme ümber ja projektiraha voolas minema. Tehti lähem uurimine ja tuvastati, et kasutatud osooni väljapuhketoru asus reaktorihoone tavalise õhuvõtu tuulepealsel küljel. Pidime väljapuhketoru pikendama ja suunama õhuvoolu hoone sissepuhkeõhu suhtes tuulealusesse külge. Katse sai lõpule viidud ja lõppes vastastikuse rahuloluga. Kiirgusmõõturitelt oli näha, kuidas aktiivsustase filtrites tõusis, kui pinnakiht järk-järgult eemaldus.

Ringhalsil olid ööbimisbarakid, mida rahvasuus kutsuti „Ringhalsi Hiltoniks”, kuid Jan Arvesen ja Shankar Menon tahtsid elada seisusekohaselt, nii et ööbisime Göteborgis Ekoxenis, 7 miili kaugusel Ringhalsist. Töö kestis paar-kolm ööpäeva. Jan ja Shankar hoolitsesid päeval seadme eest, samal ajal kui Rune ja mina valvasime seda öösel. Regulaarsete ajavahemike järel tuli proove võtta ja Rune tegi oma tiitrimisi, et näha, kuidas dekontamineerimine edeneb. Kui meie vahetus lõppes, tulid Jan ja Shankar, vahetasid meid välja ja me võtsime auto ning sõitsime Göteborgi, kus sõime oma „õhtusööki”, kui teised sõid hommikust ja nautisid viinerisaiu, kohvi, putru jms. Siis tuli magada mõned tunnid ja pärast ärkamist linna peale minna.

80ndate lõpupoole võttis riigipäev keskkonnapartei ja endiste kommunistide, kes nüüd nimetasid end vasakparteiks, õhutusel vastu otsuse, et Rootsis ei tohi toimuda mingit tuumatehnikaalast teadustööd ega edasiarendust, ning hulk (umbes 30) inseneri ja teadlast saadeti pensionile 1991-12-31, saades Trygghetrådetilt palka kuni pensionieani jäänud aja eest.

Me kõik oleksime võinud jätkata, kuid vähemalt minu jaoks ei tasunud see ära, sest samal ajal lagunes Nõukogude Liit ja ma sain palju tööd SKI-s, SSI-s ja TRC-s ning mõnes teises tuumaenergeetikaga tegelevas asutuses. Olin üks väheseid, kes valdas enam-vähem inglise-vene-rootsi tuumaenergeetika terminoloogiat, ja kolm-neli aastat olin tõlgiks kõigil seminaridel, mida SKI, SSI või Studsvik korraldasid. Kuna olin peaaegu ainus peremees selles valdkonnas, sain ise oma palka määrata ja teenisin mõnikord rohkem nädalaga kui terve kuuga Studsvikis. Kui venelased ja leedukad olid natuke inglise keelt selgeks saanud, vähenes minu teenuste vajadus ja pidin leppima tõlkimisega Migratsiooniametile, politseile, kohtutele ja haiglatele ning sotsiaalametile.

Studsvik on täna (2007-08-04) oma endise mina vari. Paljud asutused on kolinud: Soojuslaboratoorium (ümber nimetatud Termilisteks Protsessideks) on kolinud Nyköpingi vanasse meiereisse, instrumendiosakonna ostis üles Vattenfall jne. Kui meid oli kõige rohkem, oli erinevates asutustes üle 1200 inimese, nüüd on põhimõtteliselt ainult üks põletusahi madalaktiivsele tarbematerjalile (riided, paber jms) ning sulatusahi radioaktiivselt saastunud materjalile. Keskkonnakaitseamet on edasi kaevanud Studsviki otsuse laiendada sulatustegevust 2500 tonnini, kuid ei leidnud riigikohtus ärakuulamist. Paljud hooned on lammutatud: Van de Graafi generaator, Alfa-laboratoorium, Aktiivne Kesk laboratoorium (ACL). Paar aastat tagasi suleti isegi reaktor R!.

Paljud hooned on lammutatud: Alfa-laboratoorium, suured osad ACL-laboratooriumist, Van de Graafi reaktor jne. Maa (7 hektarit) saab ilmselt varsti tagasi müüa von Plomgreni krahvidele. Olen alati väitnud, et tuumaenergiast ei vabaneta ettenähtavas tulevikus, ja nüüd on minu väited tõeks saanud. Soome ehitab oma 5. reaktorit Olkiluotos, neil on varem kaks Venemaal ehitatud surveveereaktorit Loviisas ja meedia andmetel kavandab Soome 6. reaktorit.

Rootsi tõrgub endiselt vastu ja keskkonnaparteilased püüavad panna mitut Rootsi reaktorit seisma, kuid suur osa elanikkonnast on tuumaenergia säilitamise poolt ja võib-olla ei lähe kaua aega, kuni ka Rootsi hakkab kavandama edasist laiendamist. Göran Perssoni ja sotsiaaldemokraatide jaoks peaks olema lihtne rääkida kahel keelel, kuid tundub üsna jultunud, et Persson & Co on valmis ostma elektrit Soome reaktoritest, kuid mitte ehitama omi. Räägitakse kasutatud tuumkütuse hoiustamise ohust ja raskustest – 100 000 aasta pärast võib tulla maavärin ja see võib inimesi kahjustada. Seda, et meid mürgitatakse iga päev fossiilkütuste väävli- ja muude heitmetega, ei paista keegi hoolivat. Kasutatud tuumkütuse hoiustamine on Rootsis tehniliselt lahendatud. Kütus viiakse maa-alusesse hoidlasse 500 meetri sügavusele. Kütus on roostevabas silindris, ümbritsetud bituumeniga ja veel ühe vask silindri sees. Uuringud vanadest kahuritest, mis on lebanud merepõhjas mõnisada aastat, näitavad, et vask on pärast oksüdeerumist vees korrosioonile väga vastupidav. Väidetavalt ei ole need kahuritorud, mis on lebanud üle 300 aasta vees, korrodeerunud rohkem kui mõni kümnendik millimeetrit.

Palju räägitakse tuule- ja päikeseenergiast, kuid võrreldes tuumaenergiaga on see nagu merre sülitamine. Pealegi on tuule- ja päikeseenergiaseadmete ehitamine kallis ja üsna energiamahukas. Praeguses olukorras ei tasu need end vaevu oma eluea jooksul ära.

Vene-Ameerika-Soome-Saksa tuumaenergia delegatsioon õppekülastusel Forsmarkis

Studsviki ennetähtaegsete pensionäride lõpupidu 1991-11-28 Nyköpingi raekojas