Pustaperzha (Puusta eesti keeles) 1885.

Kui keegi järgnevas põlvkonnas peaks huvi tundma, kust Eestimaalt Kronbergide perekond pärineb, siis olen kogunud selle kohta mõningaid fakte. Selline huvi kipub järeltulijatel tasapisi ärkama, kuid kahjuks sageli liiga hilja – kui enamik osalisi on juba lavalt lahkunud ja uusi fakte pole enam võimalik hankida. Enamik hakkab varem või hiljem oma päritolu vastu huvi tundma. Olen sündmustest pisut ette rutates püüdnud kirja panna need andmed, mis mulle on andnud need, kes olusid veel tunnevad, enne kui ka minu aeg otsa saab.

Nooruses ei tunta erilist huvi teada midagi erilist oma esivanemate ja nende tegude kohta, reeglina seatakse muud asjad esikohale. Need, kes on sel juhul algandmeid andnud, on suuremalt jaolt juba läinud, ainult minu vend Karl Kronberg teab veel täna (1998-09-09) midagi suguvõsa tegemistest ja sellest, kust Eestimaalt Kronbergide perekond pärineb. Aastate jooksul olen mitmel korral lindistanud oma venda Karli, oma õde Alidet (Lida) ja ema Emelyt (Miili), kui kaks viimast veel elasid ja said jutustada, peamiselt nende jutustuste kaudu olen suutnud välja sõeluda järgmised andmed:

Minu vanaisa Karl Kronberg elas Kuremäe talus Võrumaal, Rõuge kihelkonnas Lõuna-Eestis, kus minu isa Jaan Kronberg sündis 1868. aastal. Karl Kronberg seenior suri nälga millalgi 1931. aastal ja minu isa Jaan 9. septembril 1944 Šeltozero külas, Kaug-Karjalas (olles paar kuud halvatud). Ema Emely vanemad olid samuti eelmise sajandi lõpul Venemaale tulnud, Emely sündis Pustaperzha kandis 1884. aastal ja suri Tapal, Eestis 1979-12-13. Karl Kronberg juunior, minu vend (sündinud 1912-04-19 Pustaperzhas), rääkis, et isal Jaanil oli vend nimega Hans, kes oli mingisugune aidamees (rättar) ühel saksa mõisal, ja jäi Eestisse, kui Jaan ja õde Anne koos vanematega Venemaale läksid.

Minu vend Karl usub teadvat, et vanaisa Karl võttis nime „Kroonberg” kogu oma Kuremägi majale. 1800. aastate lõpul ei olnud talupoegadel perekonnanimesid, arvatavasti aitas mõisnik nime väljamõtlemisel, kui feodaalkord 1861. aastal lõppes ja kõik inimesed pidid iseseisvaks saama. Nii Karl kui Hans olid suuresti nagu pärisorjad saksa mõisa all kuni 1882. aastani. Kuigi tsaar Aleksander II oli juba 1861. aastal talupojad formaalselt pärisorjusest vabastanud, kohtlesid mõisnikud oma töölisi, nagu oleksid nad endiselt pärisorjad. Jaanipäeval võisid pärisorjad (statare) mõisahärrat vahetada, süsteem meenutab paljuski Rootsi statarsüsteemi ja on tõenäoliselt järelkaja Rootsi suurriigi ajast 1600. aastatel.

Elu Eestis oli üsna vaene, jutustab ema Emely, kelle vanemad olid eelmise sajandi lõpul Venemaale kolinud. Vene valitsus tsaar Aleksander II ajal avas eelmise sajandi lõpul piirialad Eestimaa Suurvürstiriigi ja päris-Venemaa vahel asustamiseks. (Ala Narvast lõuna poole Pihkva suunas) ja paljud tahtsid oma mõisahärrade juurest ära kolida, iseseisvama ja loodetavasti parema elu poole. Ka väiketaludega talupojad kolisid, samuti sulased, käsitöölised ja torparid

Minu isa Jaan Poltan, jutustab ema Emely, oli mõisas tisler, tema vanem vend oli abielus ja tal olid juba lapsed. Vend Karl teenis elatist kaupade (peamiselt viina) veoga Lõuna-Eestist Riiga. Ka minu isa Jaan oli nooruses sarnast tööd teinud. Ta jutustas, et oli sageli kahe hobusega teel viinakoormatega Pihkvasse. Teekond võttis umbes nädala, unega oli väga kehvasti ja sageli mõtles ta, et oleks mõnus saada veidi lebada, kui mitte millelgi muul, siis laual. Söögiks oli neil sinki ja leiba, viina oli külluses. Nad puurisid tünni väikese augu ja said läbi õlekõrre juua. Ta ei olnud siiski eriti kangete jookide peale maias ja ütles:

"Kui viin voolaks nagu jões, ei jooks ma eriti palju." "Ma ei näinud teda kunagi purjus peaga", jutustas ema.

Minu isa Jaan Kroonberg (nagu nime varem kirjutati ja nagu see on minu ema ja õdede-vendade Alida ja Karli hauakivil Tapa kalmistul Eestis) meenub mulle kui pikk, kõhn mees siniste silmade, mustade, väga pehmete juuste ja valge habemega. Värviüleminek kulges kõrvade kõrgusel ja jättis pisut naljaka mulje. Üles kasvatatud tõelises luterlikus vaimus, oli ta kindlasti tõeline töömees, mitte ainult nooruses. Iseloomult väga rahulik ja tasakaalukas, kiire nalja tegema ja enamasti heas tujus. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi päriselt vihane olnud, selle meeleolu osa eest seisis tavaliselt ema Emely. Isa oli töös osav, kuid tõenäoliselt mitte nii osav raha valitsema, see on alati olnud naiste osa suguvõsas. Isa ei joonud ega suitsetanud, välja arvatud siis, kui keegi külla tuli, siis võis ta võtta paar napsi ja keerata kokku "kitsejala" mahhorkast (ajalehepaberisse mähitud jäme juuretubakas). Tal oli teatud filosoofiline vaade asjadele ja ta ütles vahel, kui konfiskeerimine jutuks tuli ja ema pahandas kõige üle, mis nad olid kaotanud:

See oli ikkagi odav, see maksis ainult raha ja vaeva, teised on pidanud maksma eluga.

Ema Emely oli pisut kõvemast puust ja hoolitses nii pere rahaasjade kui ka läbirääkimiste eest võimude ja naabritega. Hallikasroheliste silmade ja kuklasse sõlmitud juustega oli ta eesti taluperenaise vääriline esindaja, sitke ja vastupidav välistele mõjutustele. Ta oli olnud iseseisva talupoja naine, kellel oli neis paigus suhteliselt suur talu, oli uhke ja hoidis oma väärikust. Ta ei lasknud end ümbruskonna arvamustest kõigutada, tal oli oma arvamus ja ta tegutses selle järgi. Mõni nädal jäi puudu, et ta oleks saanud tähistada oma 97. sünnipäeva – see on erakordselt kõrge iga, arvestades kõike, mida ta pidi oma vaheldusrikka elu jooksul kogema ja läbi elama. Pole palju peresid, kes on neli küüditamist üle elanud kõigi pereliikmetega tervena. Tal oli üsna palju arvamusi ja praktilisi nõuandeid anda. Niikaua kui ta jalgadel seisis, oli ta sirge nagu mänd, ta ei andnud vanadusele järele, nagu liiga paljud vanainimesed teevad, jättes end sirgu tõmbamata ja selga sirutamata. Üsna hea konditsioon oli tal ka oma ea kohta. Kui me olime Tallinnas ja teel üles Toompeale mööda treppi põhjapoolsest küljest, hingeldas minu õde Alida (kes oli üsna ümar). Ema (kes oli siis 90. eluaastates) läbis ilma eriliste nähtavate raskusteta pika ronimise. Kui me olime väljas marju korjamas Kaug-Karjala metsades, mäletan, et ta tavatses öelda:

- Ära istu liiga kaua sama marjapõõsa juures, tõuse püsti, siruta selg ja astu mõni samm järgmise juurde! Sa võid alati esimese juurde tagasi tulla ja jätkata! Ta tavatses mind ka õppimisele julgustada sõnadega: - Sellest võib alati kasu olla, nii et õpi nii palju kui sa iial suudad.

Traditsiooniliselt on talupojad ka suuresti osavad käsitöölised, nii ema kui isa olid kätega osavad. Isal oli alati oma puutöökast kaasas, kuhu meid iganes saadeti, me ei pidanud kunagi põrandal magama, kui läheduses oli mõni laud. Oma puutöökastis oli tal alati hulk polte, et laudu vooditeks kokku panna. Niipea kui tuli käsk küüditamiseks (kunagi ei teadnud, kuhu), võttis ta voodid lahti ja võttis poldid kaasa, et neid järgmisel etapil nõukogude korras uuesti kasutada.

Ema käsitööoskus seisnes villa- ja linaketramises, kudumises, kudumises ja heegeldamises. Kui isal oli oma puutöökast, siis emal oli alati oma vokk ja nüüd tagantjärele imestasin, kuidas ta suutis nii õrna eset nagu vokk kõigi transportide ajal hoida. Karli kaudu sain teada, et saladus seisnes selles, et isa oli voki lahtivõetavaks teinud. Tuli vaid erinevad osad lahti võtta ja kõik kotti panna, uude küüditamiskohta jõudes pandi vokk kokku, uued tapid pandi sisse ja töö võis jätkuda.

Emal Emelyl oli hoopis teistsugune loomus kui isal Jaanil. Mingit naiivsust ja kalduvust lapsikustele ning mängulusti ei olnud eriti palju. Ta oli üsna äkilise iseloomuga ja oli enamasti see, kes karistuse eest vastutas, kui ma olin midagi sobimatut teinud. Kui me Karjalas elasime, rippusid ohjad lõdvalt ja üsna sageli sain ma mööda selga vopsu. See oli paar ägedat lööki, aga ohjad olid üsna jämedad ja see ei teinud eriti haiget, karistus oli rohkem sümboolse iseloomuga. Mõne eriti raske üleastumise korral pidi isa karistaja rolli üle võtma, aga üsna õrnatundeline nagu ta oli, ei olnud karistus karm, ta tundis end nagu Olaus Petri Linköpingi piiskopi Hans Braski ees: "Selleks olen ma sunnitud ja kohustatud". See polnud kaugel sellest, et ta ise vopsu ajal nuttis. Võib õigusega väita, et perekonnas valitses teatud määral matriarhaat.

Isa üleskasvamise ajal, kui nad veel Eestis elasid, kus ta oli sündinud Rõuge kihelkonnas, arutati perekonnas palju võimaliku Venemaale kolimise üle, rääkis ema Emely. Nad küsisid endalt, kui kaua see nii peaks kestma, nad pidid töötama nagu loomad, ilma et olud oleksid märgatavalt paranenud. Rikas talumees nende kandis, kus nad elasid, rentis maad popsikestele ja tulu jagati võrdselt, kuid mõne aja pärast hakkas minu isa (Jaan Poltan - Emely isa) arvama, et ka see on koerapõli. Raske töö vilja peksmisega talvel võttis tuju, jõu ja käed.

Peamiselt kasvatati vilja, mis puutub koduloomadesse, siis oli nii ja naa, nad pidid väetise pärast teatud hulga loomi pidama, räägib ema Emely oma isa Jaani tegemistest Eestis. Nad rentisid talunikult mõned heinamaad, niitsid ja jagasid omanikuga. Vahel pidid nad kaugematest küladest teistelt talunikelt pikka õlge ostma, et loomadele alla panna. Enne kui nad meie oma maale tulid, oli neil 3 lüpsilehma ja 2 mullikat ning 2-3 vasikat.

Pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal 1861. aastal tekkis tung oma maa järele ja paljud sulased, päevilised ja popsikud hakkasid kolima Eestimaa ja Venemaa piirialale. Vene valitsus lubas teatud maksuvabadusi ja oli mitmeid pärisorjade ja väiketalunike järeltulijaid, kes nüüd hakkasid Eestist välja rändama Peipsi järvest ida poole jäävatele aladele. (Tšudskoje Ozero) Jaan Kronbergi vanemad saabusid Venemaale (arvatavasti aastal 1887), ühte vene külla Paartna jõe lähedal (Vesikova külas?) ilma mingite teadmisteta vene keelest. Isa Jaan oli siis 12-aastane. Kolimise ja maa saamise tingimuste hulka kuulus tingimus: asjaomane pidi pöörduma kreeka-õigeusku.

Paljud olid juba enne meid ja enne minu mehe vanemaid Venemaale kolinud, räägib ema Emely, ja minu vanemad arvasid, et midagi tuleks ette võtta, aga mida? Midagi üleliigset polnud kaasa võtta, ühe lehma said nad kaasa, tünni sealihaga ja kui see otsa sai, pärast Venemaale jõudmist ja oma eluaseme püstitamist, oldi pikka aega piimatoitudel. Ma ei tea päris täpselt, kui halvasti neil alguses tegelikult läks, rääkis ema Emely. Minu mees Jaan ütles, et kui ta Venemaale pidi minema, polnud tal ainsatki kopikat, aga nad ju kolisid vabatahtlikult, paigale jääda oleks olnud veel hullem. Üks perekonna tuttav oli neid teel kohanud ja andnud talle 20 kopikat üleskutsega:

- Võta üks naps, siis julged rohkem!

Selle paiga lähedal, kuhu nad kolisid, oli juba mõned aastad varem elama asunud eesti mölder ja tema pidi tõlgina teenima, kuni Jaan oli vene keele niipalju selgeks õppinud, et ise hakkama sai. Vanaisa ei õppinud kunagi vene keelt täielikult, räägib minu vend Karl, ta töötas aeg-ajalt möldri juures sulasena ja sai oma poja Jaaniga hästi läbi, kumbki neist polnud eriti riiakas. Tasapisi, kui nad olid endale oma maa soetanud ja suhteliselt jõukaks saanud, kirjutati kõik, mis nad Pustaperzhas olid saavutanud, tema nimele. Jaan oli alati väga rahulik ja tasakaalukas inimene, tema ja vanaisa Karl ei riielnud kunagi, niipalju kui mina mäletan, ütles ema Emely.

Meie lähedal elas üks eesti pere ja mõne aja pärast kolisid mu mees ja tema vanemad sinna. Ma ei mäleta, kui kaua nad seal elasid, enne kui hakkasid ehitama sellele kohale, kus sina, Albert, oled sündinud. Vahemaa sinna oli vist 2 kilomeetrit, palju rohkem see ei saanud olla. Algul ehitasid nad väikese oja kaldale sauna ja elasid seal lühemat aega. Oja kuivas aga kuivadel suvedel ja siis oli neil 1,5 km lähima vooluveekoguni ühe kooli juures. Kui küsisin, miks nad ei proovinud kaevu kaevata, vastas Karl, et maa oli väga savine ja veega oli raske. Vee puudus tõi palju vaeva. Pärast tavalist tööpäeva ei saanud hobust rakendist lahti võtta, enne tuli vett tünniga tuua tükk maad talust eemalt. Mõne aja pärast muutus veeolukord talumatuks ja liiga töömahukaks. Saun oli küll ehitatud, aga hakati otsima paremate veetingimustega kohta ja kui sobiv paik ilmus, algas ehitamine uuesti.

Uuel kohal kaevati kaev ja vesi oli nii lähedal, et see tuli renni kaudu otse kööki. Vanaisa Karl olevat öelnud, et nüüd polnud justkui midagi enam teha, nii hästi toimis veevarustus. Eelmisel kohal oli maa nii savine, et võis kaevata augu ja hoida vett augus, seal ei saanud ju palju vett olla, pealegi millised teed vee vedamiseks! Oi, oi kui palju vaeva ja raskusi me ei pidanud läbi elama, enne kui kõik valmis sai, ohkas ema Emely.

Uus koht osutus heaks ja seal elasime umbes 20 aastat. Abiellusime 1911. aastal ja 1930 tuli konfiskeerimine. Selleks ajaks olime põllumajanduse päris hästi käima saanud, põllud olid kividest ja kändudest puhastatud. Olime ühelt tuttavalt 300 rubla laenanud ja lasknud mõnel ümberkaudsel venelasel põllud puhastada. Seal olid hiigelkännud, suured nagu majad ja neist jätkus kütet 4-5 aastaks. Ka reheahjus kütsime kändudega. Nüüd oli maa puhastatud, 23 hektarit põldu nii puhas, et võisime niidukiga heina ja vilja niita, pealegi olime 1927. aastal ostnud veel 15 hektarit, kuid rõõmu saime sellest vaid paar aastat. Kõik sattus nende kerjuste ja bandiitide kätte – ja hävitati.

Ühel meie tuttaval, Karl Sackil, oli väike koht üsna kehvade oludega, ta sai võimaluse üle võtta märksa parema koha. Ta võttis oma maja lahti ja kolis selle uude kohta, kuid ei saanud oma töö vilju kaua nautida, enne kui konfiskeerimine tuli.

Selles kandis, kus mu õde Elvy elas, jutustab ema Emely, ei olnud nii palju eestlasi, enamik ümberkaudseid olid venelased, kuid Pustaperzhas oli seevastu väga palju eesti ja läti talusid. Uued asundused moodustasid luterliku diasporaa kompaktses kreeka-õigeusu ümbruses. Vene külad olid parema asukohaga, sest need olid tekkinud ammu enne eesti ja läti asundusi. Kui eestlased ja lätlased tulid, pidid nad võtma, mis järele jäänud. Nad elasid nagu karud ja hundid, pidid saabumisel enamasti alustama kiiresti kokku klopsitud lehtonnides või muldurgudes, kuid nad said hästi hakkama, olid tublid, usinad põllumehed ja said ajapikku väga jõukaks.

Venelaste külad olid traditsioonilise ülesehitusega, kokkusurutud majade konglomeraat mingi maantee ääres, mingit kruntide vahetust ei olnud toimunud ja nende põllulapid võisid asuda mitu kilomeetrit elumajadest. Sõit põllulappidele tööle või sõnnikut vedama võttis aega ja nende saagid polnud üldse võrreldavad nendega, mida meie hilisemal ajal oma põldudelt saime.

Isa Jaan rääkis vahel vene talupoegade kehvast tõhususest. Tema arvates oli venelaste elamisviis peamine põhjus nende kehvemale majanduslikule olukorrale. Oma maal elav talunik, kes elab oma valdusel, on alati palju tõhusam ja suudab lühema ajaga saavutada paremaid tulemusi kui need, kes elavad ühte kohta kokku surutuna ja kellel on pikk maa valdusteni. Isa jutustas, et tal oli alati kirves vöö vahel, kuhu ta ka valdustel ei läinud, ja ta sai parandada tarasid või muud, mis vajas kohendamist, niipea kui seda märkas. Ta ei pidanud sellest eraldi ettevõtmist tegema. See oli nii-öelda töö lähedal ja põllumajanduse nõutavad ülesanded said kohe täidetud.

Venelaste külades elamine sobis loomulikult paremini slaavi loomusele, nad on seltsivamad ja peavad palju rahvast enda ümber olema, erinevalt eestlastest, kes on individuaalsemad ega vaja nii palju seltsi. See viis aga märgatavalt halvemate tulemusteni põllumajanduse korraldamisel. Hommikuti kogunesid kõik oma hobuste ja vankritega, väljasõit toimus ühiselt ja kui keegi hilines, siis oodati teda. Teel põldudele ei oldud ka väga kiire. Sõidu ajal jutustati lugusid ja kui oli veel viina järel, võeti vahel üks viinaklaas. Kodus põletamine oli lubatud ja viin voolas. Kohale jõudes lepiti kokku lõuna ja kojusõidu osas. Koju jõudes koguneti küla keskele, seal oli alati palju rahvast ja suur seltsielu, kõik see võttis töölt aega ja tulemus ei lasknud end kaua oodata. Eesti ja läti talunikud olid saavutanud häid tulemusi ja venelased olid neile loomulikult väga kadedad, eestlased ja lätlased olid oma põllumajandused rajanud palju hiljem, kuid sellest hoolimata olid saavutanud palju parema heaolu.

Iseenesest pole eestlased ega lätlased ka mingid suured karsklased, aga joomine toimus korraldatumates oludes, peamiselt pidustuste või pühade ajal. Üldine kõnekäänd eestlaste ja lätlaste seas olevat (isa Jaani järgi) olnud:

- Muidugi võib laupäeval ühe pitsi võtta, võib-olla pühapäeval ühe paranduse, aga esmaspäeval peab keha valvel seisma ja tööd tegema. Argipäeviti ei mingit joomist.

Kui Stalin 30ndatel kollektiviseerimist alustas, siis kasutasid "vaesed talupojad" juhust, et jõukamatest lahti saada, haarasid osa nende varast ja uskusid, et õiglus on jalule seatud. Need, kes pagendati ja kelle vara konfiskeeriti (Novoselje kandis), olid peaaegu 100% välismaist päritolu, vaid üksikud venelased Pustaperzha kandist sattusid samal põhjusel pagendusse. Suuremaid valdusi polnud ühelgi ümbruskonna venelasel, polnud palju konfiskeerida. Õnne neil "vaestel talupoegadel" siiski ei olnud. Kergelt tulnud, kergelt läinud. Mõned ettevõtlikud venelased olid aga juba meie ajal hakanud üksiktaludesse välja kolima. Seal, kus sina, Albert, karjatasid kolhoosi lambaid, sigu ja lehmi 1939. aasta suvel ja su tädi su eest hoolitses, elasid valdavalt eestlased. Enamik oli emigreerunud kodumaalt juba eelmise sajandi lõpus ja jõudnud rajada head põllumajandused. Jaani isa ütles:

- Kui me poleks ära kolinud, oleksime jäänud teiste sulasteks, nemad olid härrad ja meie oleksime jäänud nende teenriteks, nii kaua kui elame.

Kuna mõned eestlased olid juba üsna varakult piirialadele kolinud, oli olemas teatav teadmistepagas, mida edasi anda neile, kes olid veel Eestis, kuid kaalusid Venemaale kolimist. Need, kes olid juba kolinud ja end enam-vähem sisse seadnud, kirjutasid oma tuttavatele Eestis ja selgitasid tingimusi: alguses mõned maksuvabad aastad Venemaal. Kui su vanaisa tuli, oli tal vaid üksainus lehm ja peaaegu mitte midagi muud, millest ära elada. Pealegi oli vanaisa puudega, tema üks käsi oli lühem ja kündmisel pidi ta kasutama mingit rakendit, et adraga hakkama saada. Maksuvabaduse tingimuste hulka kuulus ka nõue pöörduda kreeka-õigeusku, kuid seda polnud ilmselt väga tõsiselt võetud, sest enamik oli 20ndate lõpuks tagasi luterlusse pöördunud. Vene riik sekkus luterlikesse jumalateenistustesse ja kirikuehitusse. Alles nõukogude riigi kehtestamisega tulid raskused ja usklike tagakiusamine. Keegi ei tohtinud omada isegi Piiblit, veel vähem seda kasutada või teha usulist propagandat.

Kui ma mõtlen kõigele, mis seal Jaani ja tema isa poolt korda saadeti ja ehitati (ise elasin seal vaid 19 aastat) nende 40 aasta jooksul, siis pole see väike asi, ütleb ema Emely. Haritud maad sai küll ainult 23 hektarit, mille me ise jõudsime üles harida, ja esimene maja põles maha, aga ehitati kõike, mida jõuti, ja ajapikku sai seda ju päris palju. Vahetult enne konfiskeerimist osteti juurde veel 15 ha maad ühelt talupojalt, kes Siberisse kolis. Nüüd oli talu kasvanud üle 40 hektari ja andis oma omanikele head sissetulekut. See äratas loomulikult teatavat kadedust ja revolutsiooni ning võrdsuse nimel võttis "vaestekomitee" kõik selle üle, kuid tulemus ei olnud oodatud – paljud neist vaestest talupoegadest pidid eksperimendi eest väga kõrget hinda maksma – eriti "vaestekomitee" liikmed.

Keegi on öelnud, et "Revolutsioon sööb oma lapsi". Vene revolutsioon pole söönud mitte ainult lapsi, vaid suurel määral ka lapselapsi.