2001. Kusinen och fostersystern Vera samt broder Karl berättar

А здесь не верят. В 29-ом году парнишка тоже у нас пастухом был, их было несколько братьев, матери и отца небыло и они тоже работали. Парнишка говорил, что будут раскулачивать. Я отцу сказал, но тогда он этому не верил.

Если раскулачат тогда голод будет, сказал отец. Но знаешь какой он был, пошел, за 40 рублей купил целых три здания: амбар, потом здание где можно летом сани а зимой телеги хранить, и конюшню. Все помещения построили с хорошей крышей и никто не верил, что будет что-то с колхозами. Он мне говорил.....

Я вот так один какой то день вспоминаю, рассказывает Вера, что уже тебя (Карла) с Лидой не было в этой бане, а меня разбудили и опошник.......... уже наматывает, мне надо идти поросенка пасти, мать и отец (я их так звала) остаются. Помню тут-же ручеек тёк, тут же и этих ям, где мочили лён и вот там же соседи и думаю, что-же эти строили новый дом пред такой - без размышленности. Отец не верил, говорит Карл, у него был партийный билет, он был советский человек­­­­.

Я спрошу у отца, продолжает Вера.

Потом помню кухню, Вот она. Там немножко ступенек (три ступеньки, говорит Карл). В кухне большие котлы, как я это вспоминаю. Карлуша как будто со школы приходит, чего в желудок или рот берет. Особенно помнишь мы с Альбертом играли в какой-то маленькой комнатке. Там мы с ним занимались, он там лежит. Основное сложение в доме не помню какое оно было. А потом помню как я его на саночках возила, там недалеко где берёзы и там лёд, мы его осенью возили. Помню когда вы лён трепали. Всю осень отвадывали лён и чего то поздно а ход такой. Эти валы, тяжести камне, что-бы..........

Я погоняю лошадь и засыпаю, кнут попадет в эти ............ запищит и .я просыпаюсь........... а потом всю зиму в круговую я лошадь погоняла. А вас эти ..................вот это я помню, отец это . Вот помню поросят в закрытом месте, сколько их там было штук шесть-десять, уже есть хотят, орут. Коров там пять штук и три лошади, хороший жеребец как разбился - в амбаре что-ли? Раз на выходе голову поднял и убился, вот это я помню. Вот и к........... была такую пили. И строили дом, ну вот тогда..... Он не верил, хорошая жизнь будет.

Вера: Да вот какие дела. Потом помню как вас забрали туда к Топперам а Топперы сюда к нам, там три брата вроде было. Недели две жили, да.... недели две. И вот пошли всякие разговоры. Повезут вас, повезут на поезду к морю и туда отпустять, сбросят. На дороге тоже старушка спрашивала проводника - Куда нас? Ааа на Белое Море

Ну, всетаки знали направление куда. К медведям.

Вот помню на полу расстелили, там какое-то полотно, большая простынь. Комиссия какая-то.Вот это ей, мне бросали. Это вот как .................... называли. И дедушка говорит ей?

А яж ничего не понимаю. Так, я это сейчас вспомню, я на сундуке сидела и мать как то пошла к тете Лиде прощаться ...... Отца помню, дядя большой как то целовал меня и Альберт стоял там у ........... два года, тебя не помню прощались ли мы или нет а отец сказал что:

Видите у меня все ..........под до............ну что тогда...... !.. Поезжайте, поезжайте!!!! А меня к родным. Пошли! Летом мы ездили, помнишь что такая линейка у вас была, телега красивая, упряж красивая, мы каждое лето к моим родным ездили. И что я помню то меня не обижали никогда, ни били, а только так что ни-будь:

Вот будешь не слушаться, мы тебя у родного отца оставим! Он сердитый и усатый, тогдк будешь у себя. Лида помню, мать никогда не ругала, а Лида я помню – извините выражение - высказывала. Ну что там, набегаюсь там и рано же я стояла со свиньямим и сну как собака и обоссалась. Вот так и сейчас помню как ........ меня с постели, опять молода стала. Я знаю это, не могу..........

Вое едем. Булки там всякие напекут, а дорожкам как я в платье была в шляпе, тоже было, и кукла такая с закрывающими глазами. Мы едем с булками и пока едем это дребезги все эти булки и при приезде только куски остались. А Карла наш брат,старший то брат смотрит на меня, в шляпе приехела:

Барыня приехала!1 Барыня это стала в куклы не играла, некогда было. Ну вот!А отец ко мне относится ..... дядя-то. Всегда в столе ящик выдернет. Эти медяшки все это мне как в копилку, для меня. Помнишь наверно. Пряники такие были разрасованы солдатиками. У меня под подушкой всегда так сладкого, конфеты. Как в Новоселье поедет так и принесет мне. На свадьбу или куда-то на нри дня ехали а всё меня ж с собой брали. На елки.

Карл. Это наши родители?

Вера. Ну конечно я их тоже отец и мать называла..

Карл. Почему ты у нас жила?

Да мать же у нас больная все время была, она же 8 человек. Но же это вот Сальма и Ян же были – этими как .........княжецы, даже у Сальмы, у ней даже сейчас и очество Григорьевна а не наше. Ну раздавали мать то у нас все время больная, куда же нас, а ваши тогда только двое были. В .............. двое были отданы, Юрик это вроде, хотели что бы от в Ленинграде в у Юргенсонов прижился, что то не помню. Ну вот такое дело, нас же было восемь человек и куда-то надо было оставить. Полтора года.

А что после того как наших отослали, ты осталась.

Я осталась и я говорю как сейчас помню мать эту, тётю Милю матью называла. Как сейчас помню она рассказывает: Вера, вот там в саду там что-о закопано, вот там на чердаке что-то тоже. Небольшие короба. Я и шагнуть не смела, сразу эти Топперовы, Эдик от Сальме вселились сюда, так сейчас помню. Эдька ходил и все показывал где там у вас ещё припрятано было- все показывал. А Сальме-то, я забыла как фамилия, неж какой-то был голодранец такой и лодырь еще иногда нам помогал и косил, всё тогда помогали а потом от там обворотился и стал с Сальме с этой Топперевой полюбились. Они поселились сюда а мы с дедушкой чего и вернуться не могли.

Et sa seal üksi vanaisaga elasid?

Jah. Ja siis ma ei mäleta, mitu kuud möödus, mind võtsid need, isa õde, mis nende perekonnanimi oligi, Pavluša ja

Isa õde on Toode?

Karl: Ei, Toode ....

Ei, kaks õde minu isal elasid seal kuskil mitte kaugel. Mäletad, kaks õde ja vend ja mina elasin nende juures mõnda aega, ja siis saadeti mind hobusega koju. Jala ju 40 kilomeetrit, ei lähe.

Kus see oli?

Pustoperžas, ütleb Karl:

Seal kuskil mitte kaugel nad elasid. Jah, Karluša, aga Poltanid elasid meist mitte kaugel, 7 kilomeetri kaugusel

Jah mäel, see on ema õde ja neil oli üks vend Poltanost, seda ma mäletan. Ja mäletan, kui oli lumi, ta ei seedinud hapupiima, ja veel mu vennad, kuradid, tahtsid nalja teha. Aga tead, kuidas see oli. Suurde kaussi valavad nagu piima ja lürbivad seal, lürbivad, aga hapupiim on seal põhjas. Tema lürbib, lürbib ja siis lusikaga ammutab sealt ja näeb hapupiima, kuidas ta nende peale tormab, aga nemad, lollid, naersid. Temalgi ema suri vara, tal oli ju võõrasema, Elvina, ja siis ka võõrasema tütar. Aga Elvinal oli kaks venda, kuid nad hukkusid enne sõda. Ühe võtsid Jürgensonid Tolmatšovist Luuga alla, Elka või vastupidi teine oli, aga mõlemad hukkusid ta.

Edka oli partisanidega ja ta kas lasti maha või ....

Ma tean, et mõlemad hukkusid. Neil Jürgensonidel oli vend Algusov, neil ju lapsi ei olnud. Huvitav, kas naine on elus, kas sa pole sellest kuulnud? Tolmatšovosse nad jäid, millegipärast Eestisse ei sõitnud. Tal ju kolm venda. Meie... Karla, no nüüd on see Tonja või see joodik – Volli -. Seal klaasitehas oli neist mitte kaugel ja siis nad kolisid juba Tolmatšovosse. Kogu suguselts on lähedal. Mäletan veel natuke, mingit kola nendele Poltanidele kuhugi peitsime, kas tagasi saime, ei mäleta. Ei, ema siis hiljem Albertiga, ei mäleta, kui vana Albert oli, mäletan, et aidast nad leidsid end. No nii .......... läheb terveks päevaks ära ja ei leia teda, ja tuleb tagasi pekstuna, aga meie Volodka võttis ükskord, meil üldse..... me kasvasime, kunagi keegi meid ei löönud. Aga terve päev söömata, võttis Alberti pea jalgade vahele ja tagumikule natuke andis, et varem koju tuleks. Ja siis ei mäleta, mis seal juhtus, ema justkui aeti jälle minema. Jah tagasi?

See oli siis, kui meid aeti Nižni Tagilisse, Tšussovaja jõe äärde. Volga algus?

Ei, Tšussovaja on Oka lisajõgi.

No ja siisj Volga. Jah, Tšussovaja on see päris algus, midagi mäletan.

Mõnisada versta Sverdlovskist põhja pool. Oka on ju suur lisajõgi.

Ma ei olnud seal, ütleb Karl, ma jäin Kirovskisse, Koola poolsaarele, aga Saška Jürgenson tuli enne, viis isa ära. Sohvi, tead, ema kõige vanem õde, tal oli vabrikupass, ta saatis selle passi ja ema sõitis ka ära. Isa enne kuskil detsembrikuus, kui me juba oma barakimajas elasime, ja siis. Albert juba ei hakanud rääkima. Oh issand! 400 grammi leiba ja kõik, muid tooteid ei antud. Piima ei näinud kunagi. Aga mina olin puusärgitegija kolm aastat, 33. kuni 35. aastani.

Me tegime neid puusärke kümnete kaupa päevas. Kõik vanad ja lapsed.

Aga see on nagu.......... peade või mingi katk, ma midagi mäletan mingil aastal, kas sa ei mäleta?

Kus?

Aga see, mida sa räägid, sellel Tšussovajal.

Nälg oli põhiliselt Ukrainas 33. aastal.

Ukrainas ma tean,................. üks pere tuli, tema oli seal Ukrainas ja tõi selle ukrainlanna ja abiellus temaga, seda ma mäletan, jah. Vist pool....... aastal oli suur nälg.

22. aastal.

Sel ajal sundisid ukrainlasi, et nad kolhoosidesse läheksid, sulgesid kõik piirid.

Suur nälg, ma mäletan, ütleb Vera.

Leida elas mägedes (Kaukaasias) varem, kui eestlased tulid ja nende asula kandis nime, kuidagi saksa keeles,........... ja siis nimetati ümber Livonovkaks. Seal nad elasid ja seal mägedes oli palju eestlasi, see eesti armee kõige tähtsam kindral, Velikije Lukis pidas ta viimast lahingut ja seal nad löödi. Seal seisis eesti polk.

Seal (Kaukaasias) oli 12 eesti peret, kuid neist jäi ainult mõni, teised surid nälga.

Albert: Vera! Pärast seda, kui meid kulakuks tehti ja ära saadeti, kuidas su elu läks?

No nii. Ma eile just Ritaga meenutasin ja hakkasin rääkima. No viis mind mu nõbu mind koju (Unustasin perekonnanime, isa õde). Nii tõi mind, seda ma mäletan. Ma olin seitsmeaastane või seitsmes aasta, siiani mäletan ema peale sol......... Eile just meenus ja rääkisin.

Saabume meie, kirst ........., räbalad mulle visati peale ja veel mingi suur linane riie. Teised mitte midagi, aga ema ütleb:

No mis sa tõid? Oleks ta kuhugi põllule andnud! Arvas nagu me näljas elasime, ikkagi veskil, kuigi pole ah... mis veski, me ju kõiki kultuure ja kartulit istutasime ja külvasime ja kõige selle keskel me ikkagi paremini elasime, nii. Ma siiani nii aru sain. No nii. No ja täpselt, ja tema tõi mind................nende nõu......... midagi.

Kevadel täpselt, andsid põllule. Seal mitte väga kaugel, seal mingid vist neid natuke hirmutati ja kulakuks tehti. Ka mingi Esti või mingi teine perekonnanimi, ma unustasin. Seal koos kaks või kolm peret, siis nad lasti lahti ja nad elasid koos ja seal nii mitu lehma ja igasugu pisiloomi, mina karjatasin kogu suve. Hakkavad nad kiunuma kiilide eest ja jooksevad, aga mina möirgan, mis sa teed, seitsmes aasta. Möirgan. Sügisel tulevad ema ja isa vankriga, hobune ees. Mulle anti ülikonna jaoks "kuradinahka", mäletate sellist materjali? Selle ma teenisin, see oli minu esimene teenistus. No, ema ütleb, nüüd lähed kooli. Nüüd lähed kooli. Nii, kõrval Jurjevkas, selles külas poole kilomeetri kaugusel seal majja, kaks tuba anti kooli jaoks. Õpetaja oli, kõik kutsusid teda mustlaseks, mustlane või tõesti mitte mustlane, aga must nagu oli. Meie elasime ikkagi paremini ja isa juurde seal käidi ja selle all ma üldse aru ei saanud. Ma ju sinna. Seal ju venelased ümberringi, mina oskasin ainult eesti keelt siis. Ei löö ega midagi! Oi kui palju ....... oli, midagi ei tea. Aga seal So........ minu vanune, küla väike, kaks tüdrukut olid ja me sõbrustasime. Ja nii koos põllul sinna-tänna ja la, la, laa, nii ma õppisingi ilma igasuguste .......... Aga kooli läksin juba .................. kokku neli klassi seal kõik koos.

Ja kuidas ma kooli tulin ja kuidas seal oli, seda ma ei mäleta, aga ühe päeva mäletan hästi. Kui palju seal natuke aega möödus, tuleb meie Volodka õpetaja juurde.

No ütleb, kuidas ta on? No muretsevad. Kodust saatsid, et kuidas ta siis on. Keelt ei oska, mida ta siin teeb, kuidas hakkama saab? Aga meie juba vist mingit etteütlust kirjutasime. Kaks kuud möödas, ma istun õpetaja laua taga raamatuga ja kirjutan ümber. Ja minu õpetaja ütleb:

Jah, ütleb, kirjutas ja keegi ei saa midagi aru. Istub ja kirjutab ümber. Kõik. Rohkem ma midagi ei mäleta. Pärast läks mul aritmeetika hästi ja minu kallal ei noritud. Mäletan veel, et ta peksis mu sõbrannat, noorem õde oli küürakas. Seisab tahvli juures, ei taipa midagi ja tema talle vastu põski, seda mäletan. Siin, löö mind maha, ei mäleta. Kas aasta või kaks siin käisin, ei mäleta. Seal vanemad õpilased kirjutasid tema peale kaebuse, üldse ühele tüdrukule klassiruumist või tualetist väljudes ja hullasid. Tema tuli, ühte tüdrukut lõi nii et too lendas rinnaga vastu pinginurka. Isa kirjutas seal ja vanemad koolilapsed kirjutasid alla ja õpetaja võeti ära. Pärast tuli sinna üks proua. Aasta või kaks siin käisin, seda ma ei mäleta. Edasi mäletan hästi.

Nüüd juba ehitati päris kool Gradnasse, see tähendab Zamaskirina, no palju öelda kilomeetreid, mäletan et mind sügisel sinna Karla moonaga viib, valvab ja sinna jätab. Seal oli veel üks tüdruk.

See nagu internaadis elasid?

No mis internaat seal, kahekesi me seal ... juures elasime. Ei mäleta, mida ta seal keetis, mitte ühtegi rooga ega lõunat ei mäleta, mida me seal sõime, seda ma enam ei mäleta. Aga mäletan, kuidas ma kooli tulin ja samuti. Kool juba laskis lahti, kui kartulid välja kaevasid, sinise, see on maitsev. Külas seal oli teine kartul, kuni kõik välja ei kaevanud, peaaegu juba varsti lumi ja ma läksin kooli. Käin. Esimeses toas neljas ja teine klass. Õpetajanna. Mulle juba seletati, et peab minema teise tuppa – esimene ja kolmas. Esimeses toas, s.t. neljandas klassis istusid kõik mu sõbrannad ja nad karjuvad:

Verka, Verka tule meie juurde, meie juurde tule neljandasse! Aga mulle ja kodu mingeid juttusid ei olnud ja ise hakkasin aru saama. Ma mõtlen, ma ei hakka üle hüppama, ei hakka. Lähen kolmandasse. Tulin kolmandasse. Siin juba päris õpetaja, noor. Kohe tuleb minu juurde. Kohe pöörab mulle tähelepanu. Ma siin ei jõudnud, ei mäleta kui palju aega möödus ja ta juba istutas mulle poisi kõrvale, et ma teda aritmeetikas läbi aitaksin, murrud. Nagu ma praegu mäletan. Vene keelest ja kõnest ja mingeid raskusi mul ei olnud. Teisel aastal sattusin ma neljandasse siis selle õpetajanna juurde. Aga Seredkasse on ju 12 kilomeetrit. Seal seitsmes klass, seal seitsmeaastane kool tol ajal. Meie omad ei ütle midagi, aga ümberringi kõik, nagu praegu meenutan, kostis nii:

Pole mõtet sinna Seredkasse, või siis mitte õpetajaks saada!

No ja kõik, istusin kodus selle aasta, aga ei õppinud. No aasta möödus, siis meie Karluša kogunes, siia Peterburi lähemale teise rajooni Gattšinast, hoopis teine kohtlemine, kultuur ja kõik selline. Mehed kõik Leningradis teenistusel, aga naised künnavad ja kõik selline (nagu Karjalas, ütleb Karl). Ja siin juba nad vahetasid veskil, üks pere, kes seal oli, meist mitte kaugel elasid, kõik tahtsid tagasi tulla, aga Karluša nõustus sinna. Nii me temaga sinna sõitsime. Sõitsime. ... kahekorruseline maja. Üleval kool, algkool ... mulle õppida ... rikas, ei saa midagi öelda ja nagu öeldakse, ja kultuur ja kõik, aga mulle siit ära sõita ja ümberringi kõik rääkisid, need kes seal elasid:

Verka, sa ei saa seal midagi aru, seal räägitakse hoopis teistmoodi. Aga ma ainult mõtlesin, et juba see mingi kadrill seal, esimene tants oli siis. Aga ma alles praegu mäletan, aga kuidas kadrill siis vist ka teistmoodi, mulle kadrill ... silma ei löö. Jah, mäletad siin Seredkas oli siis veel pimedus. Mäletan Šurka Potorini meie minia kohta ka. Ahju, Petka, pühkida põrand, põrandat künta, sellised väljendid. Aga tundus, et seal on kultuurne ikkagi, kõik oli arusaadav.

Nagu praegu meenutan seda kõike, ja lõunat ja kuidas tüdrukud Karluša järele, seesama tahtis mehele minna. Siin veskid rikkad, siin me juba midagi ei külvanud, aga lehma ja põrsast pidasime – üht ja teist. Kogu töö naisele, sellepärast künda siin ei ole vaja midagi, igaüks tahtis Karlušale mehele minna. Tema võttis meie leningradlanna, tema on meile nagu vanuse poolest minu ema eakaaslane, tädi Milale, nagu ta meile on nõbu, see on Jürgensonova Sofja, see on kõige vanem õde meie emale. Temast see tütar. Meie teda siis ei tundnud nagu teie, aga minu vennad omavahel kutsusid teda "tokovošaks". Ilma temata keegi ei abiellu, mehele minna peab tema, keda ta soovitab. Ja just nii nad tutvusid, töötas ... kirjaoskajaks osutus, ise ta kuskil ajaleheväljalõikeid lõikas, mida ma mäletan. Naitis ta ära, esimene aasta ma seal, nagu öeldakse, ei huligaanitsenud, vaid olin hulgus, no ja hirmus. Külast nii see korralikult, no kui valge maja küla, tead sa? Sügis algab, maja kahekorruseline ja mul on hirm. Karlušat pole. Jooksevad kuskil seal naine, aga see ka meestega joob. Ma lähen tänavale ja majja kardan siseneda. Mida tahad, tee. Pärast tutvusin, no seal tantsudel jooksin, viies klass. Viis Karluša mind kooli, noor oli koolijuhataja, seitsmeaastane kool.

Sinna oli mitu kilomeetrit, talvel veeti saaniga. Juhataja ütleb: Tõendit on vaja, et ta lõpetas. Õpetajanna neljandas klassis ütleb:

Ta ju palju puudus, ta tuli siis, kui kõik põllutööd lõppesid ja kevadel juba kartulit istutama ja kõik. Ta vähe käis, ta õppis hästi, ma annan tõendi. Karluša leppis kokku. Veab ta viienda klassi välja, veab, muidu viime neljandasse. Mina vedasin ja hästi vedasin, hästi, vist viiendas olin vanem, poisse peksin ja nad mind ... peaaegu kõik seal oleks ... kägistanud, aga ma neid ükshaaval peksin. Viiendas klassis Karlušat pole ja ma nagu natuke, jookseme kuhugi kihutame, tantsi ja tantsi. Talvel mäletan, aknast klaasi võtame välja, Karluša sõimab, aga mul hirm. Ahju peale ronib eeskojast. Mingi vanamemm käis iga nädal, hakkas meile süüa tegema ja kõike sellist, aga õpetaja üleval sõbrustas. Aga siis olid õpetajad. Juba Lugas, kus ma tehnikumis õppisin, tol ajal oli juba õpetajatest puudus, nii et seitsmeaastase lõpetavad ja kõik koos Lugasse õppima ja õpetajaks. Hea selline naaberkülast oli. Aga pärast käis saunas ja sealt rongile, ei mäleta kui palju sinna oli, vankriga sõitis ja jäi magama, kopsupõletik ja lennuk saadeti talle järele, sest ta oli päris õpetaja.

Viienda klassi ma käisin ära, aga kuuendas klassis Karluša juba abiellus selle prokuröriga Peterburist. Algul polnud midagi, ma temasse, ema ammu enam polnud ja ma kiindusin ega mingid tantsud ega kuhugi. Käisin ta järel nagu herilane. Tema ....... peitust ja mina peitust, no selle talve õppisime ära ja suvel tulin ma Seredkasse ..............

ja Tema vanem tütar Elvira, nii hea, ta kogu aeg kirjutas mulle ja saatis postkaarte, aga mina ....... ja kirjavahetus lõppes nii. 7-8 aastat tagasi käisin seal ja leidsin koha üles.

Kas see on Tallinnast kaugel?

Jah, see on üle 80 kilomeetri Tallinnast...... kas 102 või ..... midagi sellist

Ma enam ei mäleta, kas nad olid Viktori matustel, nagu poleks olnud, kas sa ei mäleta? ...... see oli, tema ja Liida olid vanema tütrega.

Teda polnud kodus, nad olid ära sõitnud Arukülla. Poeg, üksi või kusagil seal. Ma ei tea.

Elkal pandi vanemale tütrele minu auks nimeks Elvira, aga mina armusin sõja ajal väga nooremasse, teda kutsuti Ritaks ja ma panin Rita nime tolle järgi. Saad sellest aru.

Aga hiljem, kui nad suureks kasvasid, oli Elka tuhat korda parem, lahkem, ma sellelt Ritkalt ei saanud ei kirju ega postkaarte, aga Elka, vaeseke, abiellus ja sai kaks last, mees oli parasiit, selline parasiit. Ja ämm Liila jooksis talvel talle järele, pärast pani ta oma ema ta vangi. No tal on kaks poega, head kasvasid. Tahan jätkata oma elust, kuna Albert seda teada soovib.

No nii, 6. klass, ma olen eeskujulik, ma ........................ Siis suvel sõitsin Seredkasse omasid vaatama. Aga mis nemad. Meil siin tähistati väga Ilja päeva ja Mihkli päeva. Ilja päev just oligi. Seal oli juba miilits, kivist aita valmistati ette huligaanidele, aga meie Saška magab, poegadest kakles ainult Saška, aga mitte noaga, vaid ainult rusikatega. Seal näitas vedrul raskusi, talle endale vist löödi mitu korda telliskiviga nina lõhki. Isa käib teda kogu aeg rihmaga, isa on meil väike, kuivetu, aga Saška oli juba ........... nii nüüd mäletame, seal on eesriie isa voodi ees ja seal minu oma, ja siin magas Minna, teised vennad sulgpadjal. Isa tuleb sisse: Saška, sina ka eesriide taha, isa läheb sinna ja hoiab rihma. Tema siia ja tema siia ja nii ei löönudki kordagi. Naerust võib ära surra. Varem need kaklused ja isegi lasud jahipüssist, ma olin harjunud ega pööranud sellele tähelepanu. Aga nüüd oli aasta möödas, kultuur, ja ma olin juba võõrdunud. Sõitsime siin, kui nad natuke lärmasid. Seal tuli mu klassivend, ei, vist minust vanem, seal olid juba sümpaatiad. Tuli nagu külas käiakse käevangus, aga mina ........... temast. Ma tõrjusin ta eemale. Seal läks natuke aega, me koguneme koju, aga seal tuleb minna läbi metsatuka Mozgirennaga, tähendab, me ei läinud veskile, vaid otseteed. Minna seal värises .................... lapsele ja seal õhtut jätkata. Me kõnnime seal suure seltskonnaga, kuuleme kusagil selles metsatukas oksi murdmas. Kes seal on? Saška Balabanov seal koos sõbraga murrab ja veskineidusid peksma hakkavad. Aa...... issand, ma lasin esimesena jooksu, ja seal teel polnud ka eriti suuri põõsaid. Ma jooksin nende põõsasteni ja peitsin end põõsastesse, kõik need läksid koos ............... aga need läksid mööda nagu dõ, dõ, dõ, dõ. Seal räägitakse, et seal, kus Minna, tule oma kuma juurde ........ seal on palju rahvast, aga need hakkavad akendest sisse piiluma.

Keda nad otsivad? Lase käia veskineiu.....

Ma istusin põõsastes ära ja läksin läbi Jurjevka koju. Tulin nagu eeskujulik, nemad kõik tantsivad seal, aga mina istusin kodus. Ja oli selline lugu. No millal......... ma enam ei mäleta, kui palju, aga siis sõitsime Minnaga koju Karlušale külla. Jõuame kohale, meie pruut Liida juba seal, oleksin peaaegu ropendanud. No nii, lähme. Seal ju ............. rase ja ta on juba väsinud sellest tööst, lehma järel käimisest ja põrsa söötmisest ja Karlušast. Ta oli kogu aeg selline. .............. aga mina olin lihtsalt, mulle ei jõudnud kohale. Siis viidi meid sealt sõjaväekeskuse juurde, 35 kilomeetrit, me tulime siia veskile ja siis tuli isa meile külla. Ma teen kõik ära, ma elasin temaga sajandi ja sõja üle ega riielnud kunagi, ta oli juba selles eas, et ei jaksanud ise midagi teha. Isa tuli. Ei istunud käed rüpes. No Veera, lähme saeme puid. Lähme! Sinna-tänna, seda kõike tegime, aga tema susistas Karlušale, sosis, midagi ei tee, ah! isa peale veel. Kõlbmatuks miniks osutus. Ta oli ju linlane ja ajas ainult oma asja. ................. Kõigega rahulolematu, rahulolematu ja juba välimuse eest ei hakanud hoolitsema, mitte midagi, ja seitsmendas klassis viidi Karluša ära, aga Volodka oli kusagil seitsme või enama kilomeetri kaugusel teises veskis Šipinos. Karluša viidi ära.....

Viidi sõjaväkke?

Ježovštšina. Viidi ära ja kadus jäljetult, arvatavasti tapeti.

Mine, ütleb, Volodkale järele, ja ma läksin ja leidsin, teda polnud selles külas, nagu ta ütles, Karla oli juba ära viidud, aga Karl koos Erikuga, ja Žerž kadus enne sõda. Mina olin juba seitsmendas klassis, aga tema saadeti Seredkasse tööle finantsinspektoriks. Ja siis saadeti ta mõneks kuuks kursustele, nii 16 kilomeetrit, seal oli vist väike viinavabrik. Seal aeti viina ja tehti moosi – seal ta töötas. No nii! Volodka värises kuni sõjani, et varsti, varsti viiakse, ja siis nad saadetigi. Ja natsmenid ja peaaegu kõik viidi ära, ja venelased viidi ära, aga natsmenid kindlasti. Volodka tuli siia, ma lõpetasin seitsmenda klassi ja juba taipan, et kümnendasse minna – isa ei tööta. Vennad on täna olemas, aga homme ptüi, ptüi, kust mulle kümnendat aitab lõpetada. Ei, ma edasi õppima ei lähe, mul on vaja kuhugi kooli, tehnikumi. Sel aastal ei kogunenud külast keegi, ja üksi, tähendab, polnud kusagil käinud, ja ma läksin küla lähedale piimakombinaati. Töötasin seal ja võtsin proove. Aasta töötasin seal. Järgmisel aastal kogunes enamus ja Luugasse – õpetajaks. Sõbrannad kogunesid seal. Seal ei olnud vaja end lahti lasta, ma ei läinud meelega tööle ja mind palun – sa oled vallandatud. Rohkem polnud vaja mingeid dokumente ega midagi. No seal ...... toidunorm, meenus see kõik. Dokumendid olin juba tehnikumi saatnud, aga isa soovis mulle kogu aeg meditsiini ja kõike seda. Aga meditsiinis, kuigi Luugas on meditsiiniosakond, ei kogunenud keegi. Ja äkki lugesin ma ühest ajalehest, mida me saime: Leningradis midagi sellist, et naisi võetakse mingisse sõjameditsiinikooli, palun. Ma kirjutasin. Tulge! Ühiselamut pole, aga ma mõtlesin, et elan omade juures. Tulin Luugasse, ütlen, läksin direktori juurde: andke mu dokumendid, ja isegi lollilt lipsasin välja. Oleks pidanud kavalusega kuidagi. Ma sõidan Leningradi, ei jää teie juurde.

Ei. Laske nüüd ..............sooritate ja siis sõidate. Ma oleks pidanud kõik ja halvasti sooritama, ma ju õpetasin teda, aga ikkagi teadis ja pahvatas. Kõik muretsevad, aga mina jalad üleval, lesin naril ja laulan laule. Tahtsin, et ta ei sooritaks. Aga ainult aritmeetikas kirjutas ta halvasti. Esimene nimekiri veve...... saabumine, aga mu sõbranna jäi. Veel teine nimekiri tähendab, et on vastu võetud. Ma tahan rääkida Volodkast ja meie veskist. Karluša on juba surnud. Ta oli üheksanda või seitsmenda aasta sünnist, ja see on kolmas vend, Ivan on samuti teadmata kadunud Seredkas ja pärast seda ei tea keegi midagi.

Viimane, see, kes elas Knjažitsas, Vitebski oma, ja keda seal maha lasti:

Noh, see on Salme seal. Sellest hiljem, kurat ise ka ei tea, kes seal samuti süüdi on.

Siin Žerž töötab braagitehases, Volodka siin, mina Lugas, aga minia on seal, Elkel oli poolteist aastat, ta oli Ritkast rase, kui Karluša ära viidi. Talle anti 8 aastat. Väidetavalt agiteeris kolhoosi vastu. Milleks meile kolhoos? Meil on veski, me .....................ei nimetanud kolhoosi, meil on. Ptüi, aga nii kirjutati.

Aga sõja ajal selgus, kaks inimest meil kirjutasid maha, abilised, KGB abilised, neil oli ülesanne. Noh, kirjutage selle ja teise peale!

Mis aastani te suutsite veskit hoida?

Mingil aastal, ma mäletan, ma ei käinud veel viiendas klassis, käisin algkoolis, isa kõrvaldati veskist. Tunnistati, nagu oleks see tema oma veski, mingi jama. Saad sa aru? Kõrvaldati. Saadeti kuskilt, ma nüüd meenutan, mees ja täiskasvanud poeg, nad lesivad meil ja söövad koos, ei mäleta kui kaua. Nii see on! Ja siis jooksid kõik laiali. See Jan, kui ta abiellus selle naljaga, nagu ma nüüd meenutan, ja enne seda oli ju Karluša seal 12 km kaugusel, Krjukovis, samuti hea veski, sealt me just Gatšinasse sõitsime. Talvel 32. aastal ema suri, ja kevadel põlesime maani maha, ühe masina tõime välja. Nii veski kui sepikoda – kõik põles, kõik põles. Ja Karl ehitas meile kõik kiiresti üles, peaaegu terve maja juba, esimene tuba sai valmis suveks, suvi, ma nüüd meenutan, seal me elasime külas Rita ristiisa juures. Teise toa jaoks saatis Karl juba materjali ja raha ja puusepad sealt, kurat neid teab, seal veski 12 km, seal olid juba rikkad. Teine tuba viimistleti ja kõik. Ainult olid jäänud sinna, noh, et Karluša enne seda ära sõita, kord siin elavad, kord Seredkas, kord Kr..., just oli Krõtojes sel ajal. Minna tuleb 12 km pisarsilmil, isa oli selleks ajaks sõitnud kuhugi põrsaste järele 15 km kaugusele. Karluša. Vankat enam pole, Šeška Potorina tõi, kõik olid tema vastu. Noh, ja kõik varises seal kokku, Minna läks Pihkva taha rätsepaks tööle, ja siin on nii ja naa, seal ja ko.............. oli Saška juures ja nii saadeti tööle. Ivan võeti ära ja siis meie veski lendaski. Mida ma tahtsin öelda. Sellega kõik lõppes. Aga mis minuga on?

Ma õpin Lugas, Karlušale anti 8 aastat kolhoosivastase agitatsiooni eest. Siis Liida, tema naine, andis asja kohtusse. Kui palju aega möödus, seda ma ei mäleta. Kordusistung mõistis ta õigeks, aga ta ei elanud nädalatki, kui ta tapeti, peksti, nagu räägitakse. Kõik see oli sõja ajal, okupatsiooni ajal. Üks, kes töötas naaberveskis, jäi ellu ja rääkis, kuidas see oli. Noh, ütleb, ja tooliga peksavad, peksavad: Noh, anna "allkiri", anna allkiri, selle eest teda peksti.

Rahvavaenlane.

Anna allkiri! Aga räägitakse, et need KGB-lased said ühe allkirja eest tol ajal 75 rubla. Pole just väikesed rahad. Liida jäi rasedaks Ritkaga,...... poolteist aastat vist, Volodka teda maha ei jätnud, ta nii elas. ........ kui ta 37. aastal, kui sõda lõppes, elas ikka veel. Mida ma tahan öelda, on see, et ta ise enda eest üldse ei hoolitsenud, aga tahtis, et Volodka temaga abielluks. Ja ta kirjutab Lugasse sellest asjast. Tulevikuks esitas ta mulle alati mingeid pretensioone. Žoržik kirjutab: sa tule otse minu juurde Lugast, see on ka minu juurde. Noh, nii ma lõpetasin ja tulin koju juunis mingil kuupäeval, ja see Katja oli külas Žoržiku juures. Ja veel. Saatuse iroonia. See KGB-lane, kes Karla ära viis (mäletan, poisikeselt leidsin armastuskirju), ja tema tuli ühe meie küla mehega, rohkem kedagi polnud. Aga nüüd juba 37. aastast, ja nüüd juba 41. aastal osutus ta otseseks ülemuseks veskite alal, simp, ja tuli koos Žoržikuga braagat jooma. Ja vahetult enne sõda, tead, et sõda, terve öö la, la, la kolmekesi nendega, Žeržiku ja temaga. Kõik lällasid läbi. Siis sõitsid koju, kell 12 päeval, räägitakse sõda, naised seal möirgavad ja võtavad mingit järjekorda. Noh, sõda, sõda. Aga vendi veel ei võeta, nad võeti juulis, ei mäleta mis kuupäeval. Terve öö veavad kokku. Meil on arvestus, aga süüa on vaja. Ja raha meile seal peaaegu ei makstud mingit, ja kõike on vaja teha. Puhtalt ei saa, raamat on kõik nummerdatud. Aga mulle seda aabitsat õpetati, õpetati, aga jumal tänatud, mul ei tulnud ühtegi aruannet esitada. Nad võeti ära, ja siin me jahvatasime riigivilja, veavad, veavad, veavad. Jahvatame, jahvatame, jahvatame. Luga lähedal, 10 km meist, kaevatakse juba kaevikuid. Võtavad ........... ühe partii, teise ja jõudsid minuni. Mina nagu oleksin suur tähtis isik. Seal nõuavad mind, külanõukogus annab......... Mingil kuupäeval tormas Minna, Tolka süles (ta on 9 või ma enam ei mäleta) sinna. Nad olid ...... Viiburis, Pihkvast viidi nad Viiburisse. Vitka oli ju sõjaväelane. Oi, hirmuga saatsime neile asju ja need kadusid ära, ja tema seal lapse ja kohvriga. Ehmatusest avas kohvri, seal Vitka aluspüksid ja ei midagi muud. Kogu sõja elasid seal. Sügisel, kui sakslased juba saabusid, mäletan esimest sakslast. Mind võeti ikkagi kaevikuid kaevama, sest rohkem polnud kedagi võtta, ja seal me väsisime, kaevasime päeval ja ööl, ja ma üldse ei mäleta, kui kaua ma seal olin, aga mäletan, et kui väsinud me olime, ja ei mäleta, mitu tundi meile puhkust anti. Seal töötasid koos meiega ka sõjaväelased ja leitnant äratab: tüdrukud! Noh, tõuske üles! Noh, tüdrukud... aga me ise ei saa kätega ............. Ja ei midagi, meie propaganda oli. Ja siis, nagu praegu mäletan – tuleb hakata koju minema. Küla mehed rakendavad hobuseid ja ma kuulen midagi, nad räägivad midagi, ma kuulan seda – ema kallas vist mitte. Lennuk lendab madalalt meie kohal ja ........... lakkas. Aga meid viidi juba teise veskisse, meie omad ei lubanud meil kaua samas veskis olla, et me seal tutvusi ei looks, et ei oleks sahker-mahker. Noh, see pole kaugel, seitse kümme ja teises veskis. Kui ma Lugas õppisin, siis siin pole peaaegu ühtegi tuttavat. Külasse jõudsime hommikuks ja ma tundsin ühte vanamutti, tema tütar oli koos meiega kaevikutes, ta ütleb: Verka, teil pole ju kedagi kodus. Ma ehmusin, kuidas nii kodus. Kõik on ära sõitnud. Nagu ka isa. Ei, isa ei sõitnud, mõtlesin. Tulin koju. Kodus on kõik laiali actud, Minna ja Tolka on ära sõitnud, aga isa on veskis, ja ma jäin haigeks ja esimest korda läksin haiglasse, varem polnud kunagi haige olnud. Lähen haiglasse. Ma nagu sean korda. Pesen ....... sellest külast, meie küla on siin. Külanõukogu esimees sõidab hobusega mööda. Vera, ütleb, teie omad ei tahtnud evakueeruda, aga on käsk, et võib tagasi tulla. Ma, no mis ma........ ma ju ei tea. Ma saadan siit hobuse ja meie küla omad sõitsid. Sel ööl või järgmisel tulid tagasi ja heitsid magama, osutus pühapäevaks. Hommikul magasime kauem, sest kui nad veski juurde tulid, tulevad külaelanikud:

Avage veski jahvatamiseks, me kõik metsa. Kuidas metsa. Jah, me kõik metsa. Aaah. Sakslane tuleb päris lähedale. Emakene! Osmis, 5 kilomeetri kaugusel, on pood juba rüüstatud, sakslane on siinsamas. Emakene! Ja nagu praegu mäletan, lähedal on selline liivakarjäär, me Minaga ...... rikkad ei elanud ja mingid kaltsud. Ma ütlen Minale: Issand! Ja siis oli kõik see enne sõda, need konfliktid jaapanlastega, ja jaapanlased on nii hirmsad inimsööjad. Issand, issand, kui nad vaid päeval tuleksid, mitte öösel, sest öösel on hirmus surra. Seal hakatakse veel komsomolilasi üles pooma ja kõik.

Kõike uskusin.

Noh hea küll. Õhtuks kogunesime, isa ütleb: Mina ei lähe, isa jäi üksi, aga mina pidin ka minema ja me seal, selline metsatukk, eeslinn ja seal küla kaevikud. Meie kaevasime ka kaevikud ...... ja elame.

Tulin kord koju, ma käisin iga päev.

Kaevikutes elasin.

Jah, kaevikutes. Isa juurde peab minema, isa toitma ja teda vaatama, või leiba küpsetama, ma juba hakkasin leiba tegema, näe, Verka küpsetab paremini kui see pruut. Noh, ja seda tuleb metsa viia, ja meie lehm. Ta ei käinud enne sõda karjas ja põrsas, meil oli väike. Nii on. Lähevad terveks päevaks ära ja kus nad seal käivad, teisel pool, aga koju tulevad ikka. Kari aeti sakslaste eest ära, aga tema jooksis koju ja ........... piima tuleb ju viia. Ja siis külaelanikud lähedal varastasid selle lehma, hiljem naabrid teatasid meile ja me võtsime ta jälle tagasi. Nii lõpuks, kuni sakslased ei läinud ja sakslased ei võtnud, oli meil piim. ...... metsa läksime. Elame seal umbes kaks kuud, juba august.

Nõukogude väed on juba ära läinud või? Ammu juba. Siin pole enam kedagi. Meie maja ümber on selline metsatukk kooli lähedal, siin seisis juba Saksa staap, tõlk, meie endine vene mingi vürst käis isa juures istumas. Tulen. Üks sakslane hakkas külge, noh, mitte väga noor – umbes nelikümmend. Noh, ei midagi, ilma igasuguse huligaansuseta. Kuidas ma ka ei hiili koju, ikka näeb. Niipea kui ma tulen, tuleb ka tema, ja kõik, ilmselt õpib, neil olid sõnaraamatud ja lõpuks õppisime ka korralikult. Me olime juba tehnikumis natuke saksa keelt õppinud. Kõike näitab ja kõike räägib, aga mina alguses ei taibanud midagi, kõike küsib. Käis siin suplemas ja siis alguses toovad mingit pressitud leiba, kaua.......... ja suppi – nõnda ta käis. Isa meil mitte kaugel metsas ......kuv oli, seal andis peavarju läti perele ja nad elasid meil umbes kaks aastat. Kaks last, tüdruk 15-aastane ja naine. Ja elasid meil.

Ma käisin, käisin, kes teab, aga talle ............ kuidagi mäletan. Lüpsan lehma, kaks noort sakslast tõid suppi, aga mina vaatan neid kuidagi komsomoliliku vihaga. Isa ei olnud, aga ............ võttis ja andis sellele, kuigi me sõime koos. Isa ei olnud, aga mina saadan nad:

Minge kuradile siit oma supiga! Aga nemad: gut, gut. Aga kõige esimene asi, mida sakslaste kohta mäletan, on see. Ma kartuleid sauna juures rohisin minia juures ja esimene sakslane sõidab mootorrattaga ligi. Nooruke. Noh, meie surm on tulnud, meie surm. Vana Liida jooksis, korjas talle mune, mune. Elame metsas ....... juba august...

Et maja oli okupeeritud, miks metsas elasite?

Ei, vanad ......., külavahipostid olid, meie külast olid valves ainult vanaisad ja meie isa. Aga..... nende juurde põgenes.

Ja just sel ajal, kui mina läksin koju, läks Liida vaatama. Sakslased nad midagi viimases hoones, mingi suur küün tädi juures, juba poolenisti metsa ulatuv. Seal nad seadsid varitsuse ja kui külaelanikud metsast tagasi tulid, käisid oma majapidamist vaatamas, sakslased kogusid neid terve küüni täie. Siin on nutt, kõik arvavad, et neid hakatakse tapma, kõik. Mina ei läinud, vaid Liida läks, kaks last jäävad maha. Aga siin tõusis kisa ja öeldakse, et need vaesed on küünis ja seal ..... neid ja kõik. Aga kes joonistama tuli, ütleb seal, üks mees............. selline. Üldse hommikul selle tõlgi juhtimisel, pika sellise keigariga, sakslasi mingi hulk ja viib kogu selle karja sinna metsa. Kus, noh, te peidate end ja hakkab rääkima. Meil teie oma pole vaja, aga te ju kõike oma ei korista, ja nisu ja kõik tuleb ära koristada. Minge koju, keegi teid ei puutu!

Läks ära, keegi ei kavatse koju minna. Teine kord tuli ja ütles, kella viieks kui te ei kao, nagu juba pani vastu ka künkakest – kõik kuulipildujaga. Sõitsime ära, aga siin on küla ja meie natuke allpool eemal ja meil on sinna hirmus. Meiegi peatusime külas küünides. Kohe sakslased lendasid peale ja haarasid lehmad. Meie lehmad olid metsa toodud. Lehmad võeti ära. Le... jooksis maja juurde tõlgi juurde ja ta apelleeris selle peale, et.

Mina olen kannatanu, minu mees on kommunistide poolt maha lastud ja mul on kaks last. Talle anti seal saksa keeles. Kogu okupatsiooni ajal, kui keegi tuli lehma järele, andis ta alati lugeda

Lehmale tehti soomus.

Küünis elasime mitu päeva, hakkame paisu ummistama. Peab koju minema. Läksin. Alles eile hakkasin Ritale rääkima, millised sakslased takjad. Meil oli veskil selline arvestus, et värisesime iga grammi pärast, proovi seal midagi näpistada, aga nemad minu juurde kogu okupatsiooni aja, kolme aasta jooksul, ei tulnud keegi. Noh, kevadel oli, kevadel nagu sügiselgi. Me jahvatasime ............. võtsime veskil ...... jätta, mina üle tee õlgadel selle ............ tassisin. Külm köök, meil oli selline ruum, ja lakke kotid, kui palju seal kottidega ei mäleta. Keegi ei võta, mingit võimu ei olnud. Ja äkki sügisel jahvatame, rahvast palju veskil. Kärgatas soome üksus, nemad olid meie peale kurjad, olime neile soola silma puistanud. Mehed kõik veskilt minema ülekuulamisele, meie koju. Mina jäin üksi eitedega, jahvatan, jahvatan ja kõige tipuks veel nagu kõhulahtisus ja kõik.

Nõbu Vera Bašlanova räägib elust sakslaste ajal (VerBer.mp3)

Nõbu Aleksander, Vera vend, räägib sõdurielust Nõukogude Liidus. (KusAlex.mp3)

Nõbu Aleksander räägib väljasaatmisest Kaug-Karjalasse. (KusAlex2.mp3)