Hibinogorsk

Vestlus - Mary Ekström - Tendents - sr_se.mht

Karl jutustab:

Leningradi-Murmansk raudtee Apatitõ jaamast on Hibinogorskisse 25 km ja meid laaditi loomavagunitest maha "km 13" juures. Seal oli mõned barakid, mida varem olid asustanud vangid, nüüd olid need ümber paigutatud ja meid majutati neisse.

Olud põhjas olid väga primitiivsed. Kui küüditatud sihtkohta jõudsid, oli seal põhiliselt vaid üks komplekt sõjaväetelke äsja saabunute jaoks (temp. -20°C). Jaamakohast Apatitõst oli vaid lumme löödud silt jaama nimega „Apatitõ”. Minu vanemad olid pärit suhteliselt põhjapoolsetelt aladelt ja neil oli palju talveriideid kaasas, samal ajal kui kirgiisid, tatarlased, usbekid ja muu „kaftanirahvas” käisid oma pikkades kaftanites ja kannatasid tugevalt külma ja lume käes. Ainsad soojendavad riided, mida poest saada oli, olid hiinlastest inspireeritud „fufaikad” – vateeritud jakid ja püksid. Fufaikadest sai mingi rahvarõivas ja Nõukogude Liidu sümbol paljudeks aastateks edaspidi. Iseenesest soojad, kuid mitte eriti ilusad, päästsid need nõukogude elanikke põhjapoolsetel aladel surnuks külmumast. Fufaika, vildist saabaste ja kõrvikmütsiga saab inimene üsna palju külma taluda. Nahk oli haruldane nähtus ja seetõttu olid riided enamasti „fufaika” mudelist, s.t. vateeritud tekist õmmeldud jakid ja püksid.

Karl jätkab: Minu esimene töö oli lund kühveldada ja teid puhastada. „Km 13” juurest „km 25” juurde veeti meid hobuste ja traktoritega. Seal me kühveldasime lund mõned nädalad. Toitu oli halvasti ja ma ei jaksanud eriti palju. Isa viis mu peainsener Desterlo juurde ja ma sain selle asemel alustada ehitusel „km 25” juures. Ma sain alustada koos ühe teise minuvanuse poisiga, venelasega Pihkva kandist, vee ja puude kandmist kööki, mis varustas ehitajaid toiduga, ning aidata baraki ja sauna ehitamisel. Kui hooned valmisid, läksin üle tööle pulgapoisina ja jooksin nivelleerimislatiga. Vangid ehitasid teid insener Desterlo (rootslane?) juhtimisel. Abiks olid tal kolm alluvat vene inseneri. Keegi ei teadnud õieti, miks Desterlo oli sinna küüditatud, mõningate andmete järgi olevat ta ehitanud kusagil Lõuna-Venemaal elektrijaama ja viidud Koola poolsaarele pärast elektrijaama valmimist. Desterlo oli majutatud kusagile mujale ja tal oli kombeks ratsa Apatitõ jaama tulla, kuid kui teed muutusid liiga halvaks, võttis ta hoopis apostlihobused ja siis pidi mõnikord tema mustlaspäritolu „tallipoiss” hobuse eest hoolitsema.

Kui suvi lõppes, jätkasin tööd kutsarina ehitusel. Kogu tööjõud olid vangid: töödejuhatajatest kokkade ja muu personalini. Täiesti ootamatult, ilma hoiatuseta viidi kõik vangid „km 13” juurest „km 20” juurde ja osa barakke, mis olid olnud vangide majutusena, vabanesid ja me pidime sinna sisse kolima. Üks barakkidest asus teistest veidi eemal ja oli ühtlasi olnud haiglana, seal veetsid vangid oma elu viimased tunnid. Metsatukk baraki taga võttis vastu surnute jäänused. Enamasti maeti mitu vangi korraga – mitte ükshaaval – vaid suuremates rühmades, kuni kümmekond inimest korraga.

Mingeid suuremaid epitaafe maetutele ei viitsinud keegi teha. Lähimal kasvaval kõveral männil raiuti tükk koort maha ja paljastatud pinnale kirjutati:

- Sidorov, Petrov, Ivanov j.n.e.

Enamasti polnud küüditamiseks muud põhjust kui see, et riik vajas kusagil mujal tööjõudu. Enamik süüdistusi „riigivastases tegevuses” on hilisematel uurimistel osutunud konstrueerituks ainult eesmärgiga õigustada sundümberasustamisi. Valge mere kanal ehitati Nikolai II väimehe juhtimisel, kõrgelt haritud mehe, kes oli õppinud välismaal, m.h. Prantsusmaal. Ta oli sündinud Krimmi poolsaarel, Bahtšisarais. Ta oli olnud peainsener Valge mere kanali ehitusel koos Desterloga.

Kui ma lõpetasin inseneride juures „pulgapoisina” ja pöördusin tagasi vanemate juurde, arreteeriti isa mingil põhjusel (öösel tulid lihtsalt paar KGB meest ja viisid ta ära), kuid ta vabastati üsna pea ja määrati tööle tehaseehitusele. Töö seisnes aukude kaevamises tulevaste tehaste vundamentide jaoks. Mina töötasin koos isaga ja kaevasin terve nädala, kuid töö oli raske, mulda kahe meetri kõrgusele visata ei jaksanud ta kaua, toit oli nii halb, et jõud ei jätkunud. Ma läksin arsti juurde ja kuna olin alles 18-aastane, vabastati mind raskest tööst.

- Me tundsime üht Menski Pridu, jutustab Karl, ma olin koolis koos tema lastega, Pridu ütles - Tulge meile! Meil on vaja puutööoskajatega inimesi. Mis puutööd need siis olid? Selgus, et meie kui kommunaaltöölised pidime valmistama surnukirste. 1930. aastal, kui me tootmist alustasime, polnud tõeliselt suured kontingendid veel saabunud, suremus oli veel suhteliselt madal ja kirstude kulu polnud nii suur. Mõni suri aeg-ajalt, kuid mitte rohkem, kui et me suutsime suremusega sammu pidada, valmistades ühe kirstu ülepäeviti.

Tööd juhtis eestlane, vana endine keiserliku rügemendi muusikaveebel Jaan Niitt, ta võttis mind õpipoisiks ja terve oma esimese õpipoisiaasta olin hõivatud surnukirstude valmistamisega. Ta tahtis, et me teeksime kirstud eesti moodi, kuusnurksed ja siis kulus kaks päeva kirstu kohta. Alguses hööveldasime laudu, kuid hiljem, kui oli tulnud palju uusi vange ja suremus tõusis kiiresti, muutus see pigem kiirtootmiseks, 5-6 surnukirstu päevas ja laudade hööveldamisest polnud enam juttugi. See oli 1931-32. Me elasime siis „km 16” juures, ütles Lida, telgis.

- Miks telgis? küsisin ma, teil olid ju barakid ehitatud.

- Mõne "km" juures ehitati barakke, kuid mitte alati piisavalt, vastas Alida, ja kui kuskil tööjõudu vajati, löödi lihtsalt üles hulk telke, kuhu ümberasustatud elama pandi. Mingeid lõbustusi meil just ei olnud, mõni üksik lõõtspillimängija ilmus meeleolu kergendama.

Mäletan üht hommikut, ütles Lida, kui Jaan Niit tuli ja lõõtspillil ühe loo mängis, me kõik hüppasime üles paljalt aluspesu väel. Oli ka teine pillimees, pärit Zapelkast, 9 km meie kodukandist.

- Telkides oli ainult 35 cm ruumi inimese kohta, ütles Lida. Kitsikusest, halvast toidust ja täidest jäid sina, Albert, haigeks. Kui keegi öösel välja läks, polnud enamasti kuhugi tagasi tulla, koht võeti teiste poolt ära, kes end laiali laotasid. See 35 cm ruum oli nuhtlus, vanad ja noored pidid telgiahju ümber roteeruma, sest kõigile korraga magamiskohta ei olnud. Kes tahtis end keerata, pidi üles tõusma, polnud piisavalt ruumi, et end laiali laotada ei selili ega kõhuli.

- Ah, kui palju neid küll Kirovskis suri, ohkas ema Emely. Paljudele muutus elu liiga raskeks. Elada telgis keset talve pole midagi, mida tehakse vabatahtlikult ja kerge südamega. Mitte ainult et oli külm, täide nuhtlus muutus rängaks viletsate hügieenitingimuste tõttu. Täiskasvanud said hädapärast nägu lumega loputada ja lastele võis telgipliidil vett soojendada, kuid korralikku sauna polnud võimalik kogu esimese talve jooksul saada. Üsna kaua läks aega, enne kui saun ehitati.

1932. aasta sügisel lõid 17 eesti perekonda end kokku, said riigilt ehitusmaterjali ja hakkasid ühist elamut – barakki – püstitama. Sissekolimisest kuni uue küüditamiseni 1940. aastal elasime selles barakis aadressil Stroitelnaja 13.

Hiljem, kui olime jälle barakkidesse kolinud, möllas tüüfus rängalt, lätlastel naaberbarakis suri palju. Telkides polnud tüüfuseprobleem nii suur alati valitseva külma tõttu, kuid riknenud õhk ja unepuudus tegid sinu, Albert, nii haigeks, et sa lakkasid rääkimast. Arst tuli telki, vaatas su läbi ja kui ema Emely palus kojusõidu luba, siis seda ei antud.

- Hiljem töötasin maa all Khibinogorski apatiidikaevandustes, jutustab Karl, seal ei mänginud riided nii suurt rolli, võisime tööle joosta ilma liiga palju külmumata. Töötasin kaevanduses, "Lovcheridnyj Rudnikus" "km 23" juures, arvestati kilomeetrites Apatity jaamast. Algul elasime "km 13" juures, siis "km 16" juures, veel hiljem "km 18" juures, "km 21" juures ja Locheridnyj's – "km 23".

Lida jutustas, et esimestel aastatel ta ei töötanud, ta oli "kodutütar", 16-aastane, ja peamiselt hõivatud teistele pereliikmetele söögi valmistamisega. Ta hakkas tööle alles 1934. aastal ja tema esimene töö oli olla kütja ühel elektrijaamal, kus ta pidi puid ja kivisütt käsikäruga vedama. Kokku oli seal 4 või 5 katelt. Mõne aja pärast suleti elektrijaam ja koos mõne teisega viidi ta "km 23" juurde fosforitehasesse tööle. Kaevanduses kaevandati lovtšeriiti (mineraal).

Lida jutustab:

- Töötasin tehases ja transpordiga tööle ja tagasi oli tülikas. Laupäeviti, pärast tööpäeva lõppu, pidime enda järelt koristama ja siis istusime enne kojusõitu pingil. Barakist, kus elasime, sõitis üks mees nimega Ljungberg, ta juhtis autot numbriga 31 ja kui nägime autot sillale tulemas, pidime enamasti jooksma. Kui tehasevile kell 5 õhtul huilgas, jooksime jälle ja ühel korral oli mul väga moekas, kitsas seelik, komistasin ja sattusin kraavi väljaväänatud jalaga. Oma tavalist tööd ei saanud ma teha, saabast ei saanud jalga ja üks juhtkonna mees ütles:

- Sinust saab öövaht.

- Aga ma ei tahtnud öövahiks hakata, läksin arsti juurde, kuid ei vabastatud öötööst, ja alles uuel arstivisiidil sain paberi, et ma ei pea töötama ei elektrijaamas ega üheski öövahetuses.

Lida jutustas, et ta pidi hakkama ehitajana fosforitehases tööle, oli talv temperatuuridega ligi -30 °C. Ta vedas käsikärudega tsementi ja pidi aeg-ajalt tehasekorstna juurde soojendama minema. Ühel korral põletas ta augu oma lambanahksesse kasukasse. Et betooni vedelana hoida, segati sisse soola, mistõttu betoon ei kuivanudki, niiskust nõrgus majaseintest mitu aastat hiljem.

Ema jutustab aastast 1930, 730903 (eesti keeles)

- Kui me sinna tulime, kas seal oli mõni maja?

- Maju? Ei! Mingeid maju ei olnud, ega barakke. Kõigepealt majutati meid telkidesse.

- Kui kaua me telkides elasime?

- Ma ei mäleta täpselt, terve suve me siiski elasime. Karl oli 17-aastane ja tema oli ka seal, kus barakke ehitati, ja töötas seal, et ka meie saaksime barakki kolida. Aga terve suve elasime telkides. Mingeid suuri maju seal ei olnud, võib-olla mõni üksik, mida ma mäletan. Esimesel aastal, kui me seal elasime, tuli mäelt laviin ja mattis ühe baraki koos 84 inimesega. Milline elu! Barakk mattus lume alla ja surnuid tuli välja kaevata. Meid viidi "punasesse nurka" ja viidi läbi matusetseremoonia. Karl töötas maa all 10 aastat. Nad kaevasid apatiiti. Kas sellest oli mingit kasu? Jah, kasu oli, kuid jõgi rikkus need ära.

Esimestel kuudel, kui elamuehitus ei olnud tööstusehitusega samas faasis, toimis elamine põhimõttel „Kus töötad, seal elad”. Kõik kaevurid majutati kaevandushoonetesse, meditsiinitöötajad tervishoiukeskustesse, administraatorid kontoritesse. Isegi kohale komandeeritud garanteeritud vastutuse ja kuupalgaga spetsialistid pidid magama oma kontorites. Majadesse asuti elama enne akende ja uste paigaldamist, päeval töötas rahvas ehitusel ja teedel ning öösiti oma elamispindadega.

Üks esimesi, kes kirjeldas olusid Kirovskis raamatus „Linn tundral”, oli B. Levites. Ta kirjutab: Kitsas oli, rahvas ei majutunud mitte ainult põrandal katusteta majades, mitte ainult laudadel. Mitte ainult pööningul kolmes esimeses puumajas, kus juba 7. juunil 1930 majutus „sovjet” (nõukogu), mitte ainult telkides, vaid ka lageda taeva all.”

Komisjoni 1933. aasta märkmete kohaselt pidi uues linnas elama umbes 20 000 inimest. Peamise eluasemetüübina pakuti välja „mittesüttivast materjalist” kommunaalmajad, kuid peamine ülesanne, milleks polaaralale tulid geoloogid, kaevurid ja ehitajad – täideti”.

Siiski võttis kaua aega, enne kui tekkisid „mittesüttivast materjalist” majad, ainult Industrigatanil olid betoonkolossid administratsiooni jaoks. Kui meid 1940. aastal edasi Kaug-Karjalasse küüditati, koosnes suurem osa elamutest endiselt „šalmanidest” ja puubarakkidest.

Lk 237 jutustavad autorid: 1972–1975 demonteeriti 280 lagunenud barakktüüpi elumaja, elanikud kolisid hästiehitatud majadesse.

ISBN 5-8216-0012-X, A.V. Barabanov jt toim. „Ruda i metally” 1999. lk 22–23

Novembris-detsembris 1932 viidi meid tagasi telkelamutesse „km 16”, jätkab Lida, ja järgmise aasta kevadepoolel saite sina, Albert, koos emaga minna Novoselje kanti. Oli juttu, et emad, kellel olid väikesed lapsed, saaksid sõita tagasi kodukanti, kui neil oli kellegi juurde minna, kuid otsust ei paistnud tulevat ja Albert oli väga haige. Nüüd olid head nõuanded kallid, kuidagi tuli tagasipöördumine kodukanti korraldada.

Nende andmete põhjal, mida mul on õnnestunud saada, toimus see järgmiselt. Ema vanim õde Sofie elas kodukandis edasi ja töötas seal vabrikus. Tal õnnestus hankida pass ema nimele ja saatis passi Khibinogorskisse.

- Kommunismi ülesehitamisel ei oldud veel nii kaugel, et pakke ja kirju avati, ütles Karl. Aasta oli 1932 ja täielik diktatuur ei olnud veel jõudnud täielikult kehtestuda. Ema ja mina sõitsime tagasi Pustaperzhasse, et Albert ei sureks ühetoonilise toidu kätte.

Ema Emely jutustab:

- Kui me Novoseljesse jõudsime, tuli mulle vastu mu vend Karl koos abikaasa Elviraga ja viis meid oma majja. Nad elasid veski kõrval ühes vene külas. Seal elasid ainult venelased ja sina, Albert, jäid Elvira juurde, samal ajal kui mina ise elasin teises kohas. Meil polnud tegelikult luba seal ametlikult viibida ja mina elasin seal nagu varas kaks aastat. See oli metsane kant ja valitsuse pikad käed ei olnud veel igale poole ulatunud. Minu eestlannast sõbranna sai venelastega väga hästi läbi ja tal oli kahetoaline korter, mina elasin tagumises toas, kudusin ja näputöötasin ning kui mõni võõras lähedusse ilmus, suleti uks. Vahel olime küünis, et mitte liiga palju silma paista. (aastast 1931 kuni 1932). Isa pöördus 1932. aasta detsembris tagasi Puustasse, samal ajal põles meie algne kodu (mille läheduses me elasime) maha ja tulekahju põhjuse uurimise käigus tuli välja, et isa Jaan viibis samuti kohapeal – ilma loata.

Mõne aja pärast küüditati perekond (koosnedes isast, emast ja minust) Siberisse, Uurali mägedest teisele poole, kohta nimega Nižni Tagil, Sverdlovskist (mis on saanud tagasi oma algse nime – Jekaterinburg) põhja pool, tänapäeval poole miljoni elanikuga linn paljude raskete sõjatööstustega, nn „postkastitööstused”. Need ei tohtinud omada aadressi, mis näitaks, kus need asuvad, vaid olid varustatud postkastinumbritega ja ainult sõjaväelased ning kohalik postkontor teadsid asukohta. Palju selliseid oli just Uurali taga.

Karl jutustab:

- Sügisel tuli Sass (deminutiiv Alexanderist) Jürgenson tagasi Khibinogorskisse. Me olime jõudnud end veidi sisse seada, olime ehitanud uue baraki ja meil oli kuhugi minna, elu muutus enam-vähem talutavaks. Sass Jurgenson tuli meile järele ja võttis palju meie asju kaasa: riideid, kangaid jne, mõte oli, et ka teised pereliikmed saaksid võib-olla kodukanti tagasi tulla.

- Te tulete ju varsti järele, ütles ta Lidale ja mulle, jutustas Karl. Kahjuks oli ta alkoholi suhtes nõrk ja müüs suurema osa meie asjadest maha, pärast tema lahkumist ei olnud meil peaaegu midagi riiete osas järel.

Mõne aja pärast asus Lida koristajana tööle ühte teaduslikku uurimisjaama, Akademija Nauk, kuskil tundras. Seal töötas ta umbes aasta ja jõudis arusaamisele, et ta ei tahaks kogu elu koristaja olla. Ta tahtis õppida mingit ametit. Ta lõpetas uurimisjaamas ja sõitis Montšegorskisse, et läbida rätsepakoolitus. Alguses oli see üsna raske, kuupalk oli väike ja toiduks oli peamiselt leib, kartul ja kala. Lida oli näpud osavad ja õppis kiiresti õmbluskunsti, teenis terve rubla päevas, samal ajal hakkas ta mõtlema, kuidas suurendada teenistust 2 rublani. Teenistus kasvas pidevalt, pärast õpipoisiaega sai ta tööd tellimusrätsepaäris Montšegorskis – kuni järgneva küüditamiseni 1940. aastal. Karl töötas kogu selle aja Kirovskis.

Põhjas oli küllaga vange ja need olid suurelt osalt endised valge armee (tsaariarmee) ohvitserid ja silmatorkavalt haritud mehed. Tehased ehitasid saksa insenerid, üks nimega Marienblatt vastutas ehituse eest Apatitõs. Abiks oli tal Mucharovski, too oli arvatavasti Poolast või Saksamaalt ja oli varem olnud kusagil linnaehitusinsener. Ta rääkis sageli kodukanti naasmisest ja sinna elama asumisest pärast asumist, kuid ta suri seal üleval ega näinud enam ei Poolat ega Saksamaad. Käis palavikuline töö tehase ülesehitamisega Apatitõs ja kaevandusega 25 km eemal.

Barakis Stroitelnaja tänav nr 13 elasin aastast 1932 kuni 1940, jutustab Karl, välja arvatud see aeg, kui töötasin Kirovski kaevanduses. Vanemad koos Albertiga tulid Siberist tagasi 1935 ja me pidime end kõik koos ühte pliidiga tuppa pressima mõneks ajaks. Veidi hiljem kolisin kaevandusse. Kaevandustöö oli hea, seal oli puurijana teenistus üsna korralik ja ma elasin oma ristiema poja Eedu Risti juures "km 25" juures.

Meid oli neli inimest üsna väikeses toas: seal oli Maali, ta jõi vapralt (seda tegime me teisedki, muide), samuti Eedi ja Eedi sepa-poolik Roomed Peipsi järve äärest ja mina. Meil oli raha küllaga, Eedil ja Maalil polnud siis lapsi, nad said lapse mõni aasta hiljem, kuid see suri sobiva lastetoidu puudusel. Nad ise ei elanud samuti üle oma teist asumist, mis viis Komi piirkonda kaugele üles Jäämere äärde. Khibinogorskis polnud palju vaba aja veetmise võimalusi ja see, kes pole kogenud asumist või vanglat, suudab vaevu ette kujutada, kui masendav võib elu olla. Alkoholist sai paljudele "pääste" ja pidutsemist oli palju. Viinast ega kalast puudust ei olnud ja kaevanduses olime privilegeeritud, saime pool liitrit piima iga päev pärast vahetuse lõppu, et tolm alla loputada. Viina sai osta igal pool, isa saatis sageli Alberti ostma nn "štškalikku", 2,5 dl ühekordset pudelit viina. Seda müüdi väikestes poodides, mis sarnanesid meie päevade vorsti- ja karastusjoogikioskitega, ja pudelid nägid välja umbes nagu need 2-detsiliitrised koorepudelid, mis olid enne tetrapakke. Muidugi ei tohtinud viina lastele müüa, kuid janunevate täiskasvanute vaheline mõistmine oli nii suur, et ükskõik milline "onu" oli nõus "välja tooma". 250 grammi (Nõukogude Liidus mõõdetakse viina grammides, mitte sentiliitrites – 100 grammi oli mingi standardmõõt) maksis tol ajal 3 rubla ja 15 kopikat.

Kui ema Emely oli kodukandis elanud umbes aasta, tuli ka isa Jaan Puustasse, detsembrikuus.

- Räägiti meie varem omatud maja tulekahjust, kuidas see juhtus?

Jah, maja põles maha ja me elasime ühes kohas sellest mitte kaugel. Kui Jaan Khibinogorskist tuli, meelitas vana Jaan Järve meid enda juurde, meie vana koha lähedusse. Alguses tundus kõik korras olevat.

- Kolige siia meie juurde, ütles Jaan Järve, kes elas otse oma vanade maade kõrval, siin elab jõukamat rahvast, aga mina ei tahtnud, jutustas ema Emely. Ometi ei pannud ma liiga kõvasti vastu, kui mu mees otsustas, et kolime. Aga jumal, seal ei saanud me vaevalt rohkem kui ühe suve elada. Ma pidin töötama suures kolhoosi köögis suurte kateldega, kuid mul polnud kusagil oma toitu keeta. Samas majas elasid ka teised inimesed. Mõned korrad käisin nende ühisköögis, kuid perenaine hakkas kurtma ja ma lõpetasin külastused. Üks endine naabrinaine, kelle poeg vangistati ja kes jäi üksi, arvas, et peaksime tagasi kolima ühte majja tema lähedusse, mida me mõne aja pärast ka tegime. Suve jooksul olime korjanud üsna palju heina, sinu tädi Anna Toode oli meile lehma andnud meie kodukanti naasmisel ja nüüd oli meil vähemalt natuke piima. Üks allesjäänud talumees läheduses tahtis, et Jaan (Kronberg) hakkaks tema juures tööle, kuid ta ei olnud selles vanuses nii raskeks tööks nagu kraavikaevamine valmis, vaid tegeles peamiselt puusepatöödega. Selle asemel elasime sellest, mida saime köögiviljaaiast. Olime kevadel pannud mõned juurviljad ja need näisid hästi edenevat. Isa käis sageli külas Anna Toode sugulasel Manna Schokel. Ühel laupäevaõhtul läks Jaan sinna ja hiljem jutustas, et oli näinud imelikku und.

- "Ma nägin und, et nädala jooksul vabanen kõigist oma muredest". Nii ka juhtus. Enne kui nädal läbi sai, pühapäeva hommikul, põles maja maha.

Keegi ei tea päris täpselt, kuidas meie maja Novoselje kandis maha põles, ütles Karl, tulekahju põhjus ei saanudki kunagi päris selgeks. Osa ruume oli muudetud ühistukaupluseks, kuid seal elasid ka inimesed, kes olid piirkonda komandeeritud ja neil polnud tegelikult poega midagi pistmist. Lida kuuldu järgi oli juhataja veidi alkohoolikust naine, uue režiimi usaldusisik ja endine "vaestekomitee" liige. Joodi vapralt, kõige järgi otsustades. Räägiti, et juhatajanna oli toime pannud teatud eeskirjade rikkumisi ja nende varjamiseks olevat ta tule otsa pannud, kuid kõige tõenäolisem tundub siiski olevat, et tulekahju põhjustas hooletus tulega. Joove ja hullus on tekitanud palju viletsust üle maailma, kõige enam Venemaal. Peale peahoone hävis ka üks kõrvalhoone ja üks laps põles kõrvalhoones surnuks. Kõrvalhoone uksed olevat olnud suletud, ema oli tööl. Mingit suuremat kohtuprotsessi ei tulnud, isa pääses süüdistusest vabaks. Üldine moraalne allakäik ja ülesandmine muutus aastatega üha tugevamaks ja vaid mõni aasta hiljem oleks see isa viinud kuhugi Siberi töölaagrisse. Nüüd pääsesime asumisega, suhteliselt leebe karistusega kommunistlikust vaatenurgast, sellist karistust peeti tol ajal Nõukogude Liidus pigem aususe tõendiks. Muus osas oli moraalne lagunemine käimas, ülesandmine peamiseks. "Paljastati" rahvavaenlasi ja konfiskeerimisprotokollis kirjutatakse isa kohta, et "ta ähvardab vaeseid".

Minu isal Jaanil ei olnud luba selles paigas viibida ja selle tõttu tekkisid sekeldused. Nüüd sai temast tõeline „rahvavaenlane” ja karistuseks määrati uus asumine, seekord Uurali mägede taha, paika nimega Nižni Tagil Tšussovaja jõe ääres, mis on Kama lisajõgi. Tagantjärele mõeldes tundub, et nad asusid elama liiga lähedale oma varasemale elukohale, ütles Lida. Teised tagasipöördujad sõitsid Novgorodi kanti, kus kohalik elanikkond neid ei tundnud, nad said seal elada suhtelises rahus ja vaikuses, sest administratsioon ei pööranud sageli paberitele tähelepanu. Võimud vajasid tööjõudu, „rahvastikukaotus” sundümberasumiste tõttu oli olnud tuntav, ja nii jäid paberid ja load teisejärguliseks. Hiljem aga karmistati paberimajandust tunduvalt ja midagi sellist poleks enam võimalik olnud.

Jaanuari lõpus kuulasin raadiost saadet Tendens Kiruna rootslastest, kes 1930. aastatel emigreerusid Nõukogude Liitu ja aitasid üles ehitada nõukogude riiki. Seal oli üks daam, Mary Ekström, kes jutustas, kuidas ta 7-aastaselt Koola poolsaarele Hibinogorskisse jõudis. Kui saade lõppes, helistasin Maryle ja leppisime kokku kohtuda ning rääkida teineteisele elust seal. Esmaspäeval 090228 võtsime auto ja sõitsime Norrköpingisse ning veetsime mõnusalt aega, jagades oma nukraid kogemusi seal põhjas. Selgus, et me ei elanud teineteisest kaugel ja elasime sarnastes barakkides, kus oli kümmekond peret, igaühel oma tuba.

Mary andis ka mõned pildid ja neist ilmneb, et segadus on umbes sama suur nüüd kui tookord – koristamata.

Mary pere pöördus paari aasta pärast Rootsi tagasi, kuid paljud jäid alles ja tulid kodumaale tagasi alles paljude aastate pärast – täiskasvanutena. 1999. aastal tegi Mary koos mitme vana Kiruna rootslasega reisi Kirovskisse. Nüüd on lõpuks hakatud nende saatustele tähelepanu pöörama, kuid kui nad 30. aastate keskel tagasi tulid ja Kirunas rääkisid, millised olud Nõukogude Liidus tegelikult olid, ähvardasid kohalikud kommunistid neid vaikima.

Üks neist tagasipöördunutest, Alice Eriksson Kalla, jutustab oma aastatest Nõukogude Liidus:

„Ma olin 48 aastat hirmul.” See on jutustus igavusest, näljast, ähvardustest, pealekaebamisest ja muudest raskustest viibimise ajal suures „töölisparadiisis”.

Hibinogorski ümbruse mäed moodustavad Fenno-Skandia mäestiku idapoolseimad osad.