Konfiskeerimine 1930

Karl ja Lida jutustavad (Eesti keeles)

20ndate lõpus hakkasid kommunistlikud ideoloogiad Venemaad ümber kujundama ja kollektivismi ideed hakkasid kindlamat kuju võtma. Kõigi nende ideoloogiliste murrangute tulemusena moodustati "vahetalupoegade komiteed", need pidid oma koosolekutel otsustama, millistelt suurtalunikelt vara ära võtta ja nad asulast välja saata, kui nad ei tahtnud paigale jääda ja kollektiivi liikmeks hakata. Sageli pakuti noorematele võimalust paigale jääda, kuid tundub, et väga vähesed haarasid pakkumisest kinni. Oletatava kommunistliku paradiisi väljaehitamine käis täie hooga ja kuna riik ei suutnud inimesi muude vahenditega kaugetesse põhjamaa paikadesse ja Siberisse meelitada, jäi ainsaks väljapääsuks sundkomandeeringud. Uued kaevandused ja saeveskid vajasid tööjõudu ja tuli vaid dekreete välja anda, kas need dekreedid olid humaansed või õiglased, seda ei julgenud keegi kahtluse alla seada. Räägiti laialt ja kaugelt "rahva diktatuurist", kuid sellel polnud tegelikkuses mingit vastet. Inimesi aeti poliitilistele koosolekutele ja need on sündmused, kus mõned ütlevad asju, mida nad ei mõtle, ja teised mõtlevad asju, mida nad ei ütle.

Nendes "vahetalupoegade komiteedes" olid liikmed suuremalt jaolt kohalikud eestlased, väidetavalt revolutsionäärid "Sorkseppä rügemendist", ja tegelikult oma kaasmaalaste timukad ja uue valitsuse kaasajooksikud. Enamik oli sõjas punaste poolel osalenud ja neil olid nüüd head soodustused, umbes 500 rubla kuus. Üks neist meestest oli Eduard Hütt, tema isa oli töötanud raudteel Tartus.

1924. aastal oli ta olnud sulane Jaan Kronbergi juures, kuid vihas löönud hobusel koonu veriseks ja saanud kinga. Jaan Kronberg ei sallinud vägivalda, ei inimeste ega loomade vastu. Ta oli väga rahumeelne loomus, ema Emely sõnul polnud ta kunagi üheski kakluses ega sellesarnases osalenud. Pärast 1920. aastat oli isal alati paar sulast tööl, talu oli hakanud head tulu andma ja jõudis palgalist personali pidada nüüd, kui vanaisa Karl hakkas nii vanaks jääma, et ei saanud enam välistöödes osaleda. Pealegi oli ta veidi vigane ja pidi kündmiseks rakmeid kasutama, sest üks käsi oli moondunud.

Eduard Hütt oli 1918. aastal Venemaalt Eestisse lahkunud ja toonud kaasa hulga kulda, kõik, mis ta oli oma rüüsteretkedel kokku ajanud, mida ta nimetas konfiskeerimisretkedeks, kuid mis olid tegelikult puhtad röövid, uue ülemuse vaikival heakskiidul. Põhimõtteliselt tuli kogu kuld ja vääriskivid ehete ja sõrmuste kujul riigile üle anda, Lenin oli ju öelnud, et pissuaarid tuleb kullaga üle katta, mille nad "kapitalistidelt" võtavad.

Juba 27. detsembril 1929 oli Stalin teatanud üleminekust "kulakute ekspluateerimise piiramiselt kulakute kui klassi likvideerimisele". Poliitbüroo komisjon Molotovi juhtimisel sai ülesandeks töötada välja praktilised meetmed selleks likvideerimiseks. See määratles kolm kulakute kategooriat: esimesse kuuluvad, "kontrrevolutsioonilises tegevuses osalevad isikud", tuli arreteerida ja GPU töölaagritesse üle viia või hukata, kui nad vastupanu osutasid, nende perekonnad küüditada ja nende vara konfiskeerida. Teise kategooria kulakud, keda määratleti kui "vähem aktiivselt opositsioonilised, kuid siiski kohutavad ekspluateerijad ja seetõttu loomulikult kaldu kontrrevolutsiooni soodustama", tuli vahistada ja koos peredega maa äärealadele küüditada. Kolmanda kategooria kulakud lõpuks, keda kirjeldati kui "režiimile lojaalseid", pidid võimude otsusel asuma elama oma elukohajärgsete rajoonide äärealadele, "kollektiviseeritud tsoonidest väljapoole ja parandamist vajavatele maadele".

Selle asemel, et vastavalt antud juhistele koostada täpne ja üksikasjalik varade nimekiri ja need kolhoosi võõrandamatusse kapitali üle anda, toimisid kulakuteks tunnistamise brigaadid tegelikult põhimõttel: "Söögem ja joogem, kõik on meie."

NA Ivnitski. Kollektivizatsija i raskulatljivanie (kollektiviseerimine ja kulakuteks tunnistamine) Moskva 1994, lk.32.

Konfiskeerimise ja küüditamise ajal 1930. aastal oli Kronbergide pere valduses järgmine: (5. veebruari 1930. aasta konfiskeerimisprotokolli järgi)

33 hektarit maad, 4 siga, 5 lüpsilehma, 2 hobust, 2-aastane noorpull, 5-6 lammast, kõik see tuli maha jätta. Kogu sellest rikkusest, mis maha jäeti, võis pere (ametlikult) kaasa võtta vaid:

1 kott kartuleid, 1 kott jahu, mõned väiksemad toiduained – kokku umbes 100 kg.

- Kuradi vargad! hüüatas mu vend Karl, kui ta nimekirja nägi. Nad on

juba stardis enamiku varastanud!

On iseenesestmõistetav, et sellised meetodid avasid tee igasugustele üleastumistele nagu ka isiklikele arveteõiendustele.

Selle asemel, et vastavalt antud juhistele koostada täpne ja üksikasjalik varade nimekiri ja need kolhoosi võõrandamatusse kapitali üle anda, toimisid kulakuteks tunnistamise brigaadid tegelikult põhimõttel: "söögem ja joogem, kõik on meie." Smolenski kubermangu GPU raportis seisis: "kulakuteks tunnistajad võtsid rikastelt talunikelt nende talveriided ja soojad alusriided ning panid esmajoones käpa nende jalanõudele. Nad jätsid kulakud aluspükstesse, võtsid kõik, vanad kummikingad kaasa arvatud, naiste riided, veekannud jne. Brigaadid konfiskeerisid isegi väikesed padjad laste pea alt, samuti pudru pliidilt, mille nad valasid ikoonidele, mis nad enne olid puruks löönud." Stephan Courtois, Kommunismens svarta bok.

Talu oli elatanud end tapaloomade, noorpullide ja vasikate kasvatamisest ning või müümisest linlastele. Karli ülesanne oli olnud kord nädalas Novoseljesse sõita ja võid ning muid tarvilikke asju kohale viia.

Liha oli tol ajal üsna odav. 1928. aastal maksis lehm 20 rubla, lammas 5 rubla, noorpull 25 rubla. Noorpull kulus tavaliselt sulase palgaks ja riigimaksudeks. Samal ajal meie vanematega küüditati järgmised isikud:

Gustav Sack, Ossip Danilov, Jaan Repane, Rist.

August Post ja Jaan Pae olid komandeeritud meid jaama transportima, kuid nad ei olnud parteiliikmed. Parteiliikmed olid eestlased, kes aeti pärast iseseisvumist 1918. aastal Venemaale, nad töötasid seejärel politseis ja halduses, kes küüditamisi läbi viisid. Üks neist oli Paul Kruus. Ta elas koos Ojasiga, ühe endise õpetaja lapsega, nad olid tõelised pätid, varastasid ja röövisid. Sõja ajal varastasid nad Karl Kuuse lehma, aga kui varastamine ilmsiks tuli, avastati ka, et nad olid osa lihast kraavi uputanud. August Oja jäi siiski hiljem vargusega vahele, ta töötas päevilise ja sai 16 kg jahu päevas, ühe rubla raha ja kartuleid varastasid nad otse põldudelt. August ja veel üks varas sõitsid klaasivabrikusse, kus Sass Jurgenson töötas, nad tahtsid mett varastada. Hommikul avastas mesinik, et on värskeid jälgi, ja ta kutsus klaasivabriku töölised, kes vargad kinni püüdsid. Tol ajal kehtisid varguse eest karmid seadused ja nad lasti ilma kohtu ja uurimiseta maha.

Perekond Paab, isa, ema ja tütar, küüditati samuti Kirovskisse, nad olid meile kuidagi sugulased.

Karl jutustab: Talupoegadel oli ju vaba elu, mitte nagu nüüd, et peab kindlal ajal alustama ja kellestki sõltuma. Töö pidi tavapärases korras edenema, lapsed pidid osalema ja meil oli ka Panja, kasulaps, ta oli minust veidi vanem ja karjatas meie karja enne mind. Siis hakkasin mina pärast teda karjatama ja ka Sass Jürgensson oli enne mind. Ta töötas meie isa juures umbes aasta enne mind. 1929. aastal oli meil üks tüdruk perekond Gommeri juurest. See oli nagu taludes ikka, töötati oma majas, aga siis tuli see neetud konfiskeerimise aasta 1930.

Mõned kuulujutud olid ette käinud, kuid uued ideed olid liiga revolutsioonilised, et keegi oleks neid tõsiselt uskuma jäänud. Kuid asjad toimusid kulisside taga. See oli kusagil 1929. aasta sügisel, kui Karl Ilm (väiksena oli ta olnud karjapoiss isa ja ema juures) ütles mulle klubis, kus noored kohtusid, et kõik võetakse meilt ära.

- Ütle oma isale, et ta müüks kõik maha, ütles ta. Ma andsin selle isale edasi ja ta hakkas vanduma:

- Kurat võtku neid, kui nad kõik meilt ära võtavad, siis tuleb näljahäda, meie, talupojad, oleme need, kes kõiki teisi ülal peame. Ei, ütles ta, saagu, mis saab.

Õhtul olin ma Emely Tolseni juures, teda oli mulle naiseks mõeldud. Ta ütles, et täna öösel tullakse teile järele, olge selleks valmis. Ta teadis seda, sest nende majas oli "punane nurk" (leninlik altar Lenini portree, paari punase lipu ja mõne Lenini kirjutisega nurgas). Mul ei olnud eriti palju riideid, meil oli onupoeg, tädi poeg Voldemar Naruspeck, ta oli rätsep ja sell Ann Tode mehe juures, ta pidi meile mõned riided õmblema. Ann Toodel oli kaks tütart, noorem õde elas Borski küla lähedal, pidas sigu ja toitis neid järvevetikatega. Isa, tütar ja väimees sõitsid Outovasse, kus neil oli sugulasi, nad pidid minema matustele, kuid jäid haigeks ja jätsid Voldemari, rätsepa, maha.

Onu juurde oli umbes 7 km head metsateed ja sealt edasi rätsepa juurde umbes 10 km. Ma läksin oma onu juurde, sain temalt hobuse laenuks ja sain õhtul Voldemari juurde edasi minna. Panin hobuse talli ja jäin sinna oma ristiisa Karl Poltani juurde, tütretütar Frida on jurist Riias. Hommikul rakendasin hobuse ja kella 4-5 paiku asusin teele Poltanite juurde. Kõik tundus nii rahulik ja minu sinna jõudes ütles proua Poltan:

- Jää sina veel natukeseks ja maga! Ma olin vist veidi maganud, kui uks tõmmati lahti ja naaber seisis uksel karjudes:

- Lähme jätame Jaan Risti (abielus ema õe Annega) ja nende poja Eedyga hüvasti! Nad olid koos meiega Kirovskis 30ndatel, kuid küüditati 1940. aastal Pudoši – Onega järvest ida pool – ja sõja alguses viidi nad üle Siberisse, kus nad kadusid. Me pole neist midagi kuulnud, ütleb Karl. Rist, Hirv ja Jesse olid kolm eesti peret, kel läks üsna hästi, ja Poltanid, kel läks veidi kehvemini. Poltanitel oli kolm last ja nad elasid lähedal künkal. Nad kõik sattusid Kirovskisse. Eedi Hirv oli sõjaväes ja kui ma aastaid tagasi Tartut külastasin, kohtasin teda. Ta oli lihakombinaadis tükeldaja, ta jäi sõjas ellu, sest tal oli nii ilus käekiri ja ta pandi staabikirjutajaks. Tema lapsepõlv oli raske. See oli Olga, Eedi. Vanemad sidusid lapsed nööriga sääreluust kinni ja läksid ise põllule tööle. Nad sattusid Tartusse, kuid ma pole neid ammu enam külastanud.

Eedi Rist, minu ristiisa Jaani poeg ütles:

- Ära sõida koju! Osvald on läinud peret saatma Korte jaama!

- Ei, ütlesin mina, ma vaatan, kas kõik minu omad on ära saadetud, sel juhul tulen tagasi. Mul tekkisid halvad aimdused, et ka kodus ei ole eriti rahulik, ma panin kodu poole täie hooga.

Jõudsin koju üsna vara, võib-olla kella 8 paiku, ja kõik näis veel magavat, märtsikuus on maal üsna vaikne. Mul oli maha saetud haavlipüss, jutustab Karl. Võtsin selle alla, kus see lae all oli, ja läksin jõe äärde, kus viskasin püssi sisse. Kaugelt eemalt kostis saanijalaste kriuksumist, sel aastal oli üsna vähe lund ja jalased tulid vahel paljale maale. Ootasin ja ootasin, heli tuli aina lähemale ja lähemale. Astusin köögiakna juurde ja nägin, et tuli neli-viis voori, nad pidid toiduaineid tooma. Maa oli peaaegu paljas ja ühe hobusevooriga ei saanud palju peale laadida, mõni kott ja see on juba hobusele raske.

Need, kelle ülesanne oli meid ära saata, olid ümbruskonna inimesed. See oli Gustav Kunser kollektiivi esimees, kelle tütar oli meil suvel 1928 karjatüdruks, ja Sass (Alexander) Topper, see, kes elab Peterburis, oli 1929. Mina olin terve suve hõivatud reie katuse katmisega. Ma ei läinud sisse, vaid jäin esmalt välja ja läksin siis sauna. Ema tuli ka sinna ja tahtis kogu oma kulla ära peita ning ajas mu välja. Sain konfiskeerijatelt pakkumise jääda, aga mul polnud ju raha ja mis ma oleksin teinud. Maja kõik ruumid olid pitseeritud, sest meil oli palju liha sahvris ja jahu ning kruupe ühes aidas. Eelmisel õhtul olime peitnud oma paremad riided: karakullmütsid, kallimad rätikud, siidpluusid. Kõik see peitsime aidapõranda alla, sest isa ei uskunud ikka veel, et meid küüditatakse. Ma ei mäleta päris täpselt, kui palju meil lubati kaasa võtta: üks kott jahu, üks kott kartuleid, sealiha.

- Need olid mõned tühised konfiskeerijad, ütles Lida. Ma olin saanud osta kleidi, kui käisin isaga Pihkvas lehma müümas, see oli lilleline, minu meelest ilus kleit ja seda tahtsin ma kaasa võtta, aga ei. Selle võtsid nad mult ära. Räägi konfiskeerimisest, see oli puhas röövimine.

Kui "nad" tulid, anti meile paar päeva aega reisiks valmistuda (teadmata sihtkohta) ja kaasa võtta, mida majapidamisest lubati võtta. Saime paar kotti jahu, mõne koti kartuleid ja hulga riideid, nii tööriideid kui sooje rõivaid, sest keegi ei teadnud (või ei tahtnud öelda), kuhu reis viib.

Saime siiski enam-vähem tervetena konfiskeerimisest läbi. Räägiti, et Pihkva kandis küüditamisel rööviti küüditatavad peaaegu ihualasti. Meil olid ju "omad" – ja nemadki ei tundnud end selle juures hästi.

Küüditatavate seas olid meie lähimad naabrid Tensoni pere ja mõned teised, vanaisa Karl seenior aga ei tohtinud kaasa tulla, ta jäi sinna, sest ta oli liiga vana. Kui ta jäi üksi ja tal polnud kedagi, kes teda ülal peaks, käis ta paar korda kollektiivis natuke toidumoona saamas. Nad olid talt aga ära võtnud mitu tünni soolaliha pärast kaht jõuluks tapetud siga ja palju muud. Vastus tema palvele oli:

- Sa oled juba piisavalt söönud!

Tõenäoliselt nälgis ta surnuks (umbes 1930-31). Tütar Anna Toode (kes oli lesk ja kelle juurde vanaisa pidi kolima) ei olnud ise ka kuigi palju ja suvel 1939, kui ma karjatasin kollektiivi karja kodukandis, rääkis ta, kui raske neil oli olnud pärast seda, kui meid küüditati. Pärast konfiskeerimist polnud ju kuskil korralikku majapidamist ja hoolduse puudumisel varusid ei täiendatud. Karl Jurgenson oli vanaisal külas käinud, ta ütles, et vanaisa lamas voodis ega jaksanud üles tõusta. Anna Toodel oli lehm. Ta oli tegelikult linnatüdruk, kes alles pärast mehe surma maale kolis ja oma ainsa tütre linna jättis. Ta hoolitses vanaisa eest nii hästi kui suutis, aga ühe lehmaga ei saa mitut inimest ülal pidada. Võib-olla oli neil ka natuke kartuleid, aga sellest ei piisanud kauaks, kui kogu muu ülalpidamine oli kadunud.

Konfiskeerimine toimus 8. märtsil (nõukogude/rahvusvaheline naistepäev).

Sel aastal polnud lund, millest rääkida. Hommikul tuli Karl koju Emely Tensoni (tema potentsiaalne pruut) juurest, kelle kodus oli olnud "vaeste talupoegade komitee" koosolek. Emely Tenson oli käinud Jaan ja Emely, oma tulevaste äia-ämma juures, ja hoiatanud neid, et otsus küüditamise ja vara konfiskeerimise kohta oli juba tehtud. Nii saadi teatud võimalus põgeneda, aga isa ei uskunud, et midagi sellist võimalik on. Isa Jaan oli (Karli sõnul) osalenud mõnes Trotski komitees talupoegade delegaadina ja tal oli loomulikult raske uskuda, et midagi sellist juhtuda võiks, aga nüüd oli Trotski kadunud ja uus diktaator Stalin võimule tulnud ning tema jaoks oli kõik võimalik.

Küüditatavad transporditi Novoselje jaama oma saanidega ja nad pidid sinna jätma nii hobused kui saanid. Näha hästi hooldatud loomi "barbaritele" ilma õiglustundeta üle antavat tundus raske, oli isa Jaan öelnud. Ta aimas, et mitte ainult inimesed ei pea kannatama, vaid ka loomad. Tavalised nõukogude transpordivahendid kaubavagunite näol seisid pikas reas jaamas ja rahvas laaditi nendesse loomavagunitesse. Seal seisime paar päeva ja isa, kes muidu kunagi ei suitsetanud, tõmbas aeg-ajalt paar mahvi "Puška" paberossist. Olime vist ostnud kümmekond pakki. Kontingendi ülem oli GPU ohvitser majori või alampolkovniku auastmes ja ta ütles isale:

- Me näeme, mis toimub, see pole õiglane, aga me peame järgima protokolli.

Ka neil aegadel leidus inimesi, kes polnud täiesti rikutud ja kes mõistsid küüditamiste ebaõiglust, kuid nad täitsid vaid käske, nad olid juba uue süsteemi orjad, rohkem kui vana omad. Kokkukogumine võttis umbes 2 päeva, seejärel algas sõit Novoseljest Novgorodi ja Tšudošše suunas.

Õhtul toimus ärasõit ja juht kõndis vagunikoosseisu ääres ning ütles:

- Ärge lehvitage hüvastijätuks punaste taskurätikutega.

Aastal 1922 tegi valitsus GPU-le ettepaneku rajada suur laager Solovetski saarestikku, viiele saarele Valges meres Arhangelski lähedal, millest suurimal asus üks õigeusu kiriku suurtest kloostritest. Pärast munkade väljaajamist organiseeris GPU mitu laagrit, mis koondati akronüümi SLON (Solovetski saarte erilaager) alla. Esimesed laagrielanikud, kes tulid Holmogorõ ja Peraminski laagritest, saabusid Solovetski saartele 1923. aasta juuli alguses. Aasta lõpuks oli laagrites juba 4000 vangi, 1927. aastal kasvas arv 15 000-ni ja 1928. aasta lõpuks 38 000-ni. (lk 149 Stephan Courtois, Kommunismi must raamat.)

Teise kategooria kulakute küüditamised algasid juba 1930. aasta veebruari esimesel nädalal. Poliitbüroo poolt heaks kiidetud plaani kohaselt pidi esimeses faasis, mis pidi lõppema enne aprilli lõppu, küüditama 60 000 perekonda. Põhjapiirkond pidi vastu võtma 45 000 perekonda ja Uural 15 000.

Küüditamisi iseloomustas täielik koordineerimatus ahela eri lülide vahel. Kinnivõetud talupojad istusid nädalaid lukustatuna improviseeritud ruumides – kasarmutes, administratiivhoonetes, raudteejaamades – kust paljudel õnnestus põgeneda. Küüditamiste esimeseks faasiks oli GPU arvestanud 249 rongikoosseisuga, igaühes 53 vagunit, sest GPU kehtestatud normide kohaselt pidi iga rongikoosseis koosnema 44 loomavagunist, igaüks ette nähtud 40 küüditatu jaoks, 8 vagunist tööriistade, toidu ja mõningate küüditatute asjade veoks kuni 480 kg pere kohta ning ühest vagunist valvemeeskonna veoks.

Nendes rongikoosseisudes, mis jäid ootama kohta, kuhu küüditatuid saaks „asustada”, seisma kõrvalteele keset talve, põhjustasid külm, hügieeni puudumine ja epideemiad suremust, mis varieerus konvoiti ja mille kohta on meil 1930.–1931. aasta kohta veel vähe arvandmeid. (lk 165, Stephan Courtois, Kommunismi must raamat.)

Reis kulges üle Velikije Lugi, Tihvina, Leningradi ja suundus põhja poole, Koola poolsaarele. Mida edasi rong sõitis, seda rohkem vaguneid erinevatest jaamadest külge haagiti. Novgorodis pidid reisijad oma kaubavagunitesse varuma puid. Tšudoššest jätkus sõit Va... poole. Kütust kulus palju, mäletan, et ladusime puid mitmes kohas; muuhulgas Kemis, jutustab Karl. Umbes nädala pärast jõudsime Apatiidini Koola poolsaarel, kuhu saabusime 16. märtsil 1930. Üks vagun oli Apatiidi lähedal rööbastelt maha jooksnud, jutustab Karl, ja vangid üritasid seda tagasi rööbastele upitada. Töö ei toimunud ülemäärase innuga ja me pidime veetma veel ühe öö kaubavagunites, enne kui mahalaadimine sai toimuda.

Novoselje küüditamise kogunemisplatsil viibisid järgmised perekonnad: Rist, Hirv, Adamsson, Keydorf, Koorte.

Pustaperja kolhoosijuhataja oli Gustav Gommer, ta vormistas paberid vanale ja haigele Karl Kronberg seeniorile, et too võiks kohale jääda. Põhjas oli vaja noort tööjõudu, mitte vanureid, kelle eest hoolitseda ja keda ülal pidada. Need pidid jääma oma kodukohtadesse ja hakkama saama nii hästi kui suutsid.

Lisaks teatud võimalusele, et kõik jäävad kohale ja töötavad kolhoosis, oli Karlil ja Lidal võimalus jääda oma kodukanti. Mõlemale pakuti selleks võimalust ja mõlemad keeldusid, nad olid liiga noored ega tahtnud ülejäänud perest lahku minna.

Viimaseks peatuseks sai Apatiidi jaam, seejärel sõitis rong haruteele, mis viis Hibinogorskisse, kus see peatus ja laadis maha osa inimesi „km 13” juures. See oli 16. märtsil 1930. Ühel pool raudteed olid vangid majutatud barakkidesse ja teisel pool oli juba mõningaid kasakaid Ukrainast, Rostovist ja paljudest teistest Lõuna-Venemaa osadest. Seal laaditi küüditatuid maha lumme suhteliselt suurel väljal, mis oli täis mitmesugust ehitusmaterjali. Materjali sai kokku panna mingisugusteks barakkideks (üldiselt kutsutud šalmaniteks) ühe päevaga ja need võis ööseks kasutusele võtta. Minu isa Jaan hakkas tööle puusepana raudteel ja sai ülesandeks neid hütte kokku panna.

Karl jutustab: Minu esimene töö oli tee puhastamine. Meid transporditi hobuste ja traktoritega „km 13” juurest „km 25” juurde, kus me lund kühveldasime. Oli külm ja toiduga oli kehvasti ning ma ei jõudnud eriti palju. Isa läks peainsener Desterlo juurde (ka tema oli vang), too vabastas mind lumekühveldamisest ja ma sain hoopis isa juurde abitööliseks. Hakkasime ehitama barakki ja sauna, kui see ehitus valmis sai, sain tööd latipoisina ja jooksin nivelleerimislatiga. Desterlo oli ehituse juht, kelle käsutuses oli kolm alluvat vene inseneri ja hulk vange. Keegi ei teadnud õieti, miks Desterlo sinna küüditati, mõningate andmete kohaselt olevat ta ehitanud kusagil Lõuna-Venemaal elektrijaama. Teisalt polnud vaja mingit erilist põhjust (peale tööjõupuuduse), et kedagi või mõnda küüditamisele mõista. Valge mere kanalil oli mõnda aega ülemaks Nikolai II väimees ja seal oli Desterlo olnud teise mehena.

Tsaari väimees oli väga kõrgharidusega mees, ta oli õppinud välismaal, kuid juhtus õnnetul kombel olema Venemaal revolutsiooni ajal ja pidi sinna jääma. Vangid olid peamiselt endised ohvitserid endisest valgearmeest (valgekaartlased tsaariarmeest) ja reeglina väga haritud inimesed, mida vaevalt võis öelda nende valvurite kohta. Tehased ehitasid saksa insenerid, üks nimega Marienblatt vastutas tehaseehituse eest meil Apatitõs. Abiks oli tal keegi Mutšarovski, see oli pärit Poolast või Saksamaalt ja oli varem olnud linnaehitusinsener kuskil Venemaal. Ta unistas kodumaale naasmisest, kuid unistus ei täitunud kunagi. Ta suri mõne aasta pärast ja on maetud igavesse külmamulda põhjas.

Aastatel 1930–31 käis palavikuline töö Apatitõ tehase ja 25 km kaugusel asuva kaevanduse ülesehitamiseks. 1930. aasta kevadel viidi kogu pere edasi "km 16"-le. Seal möllas tüüfus ja hiljem (novembris 1930) viidi kogu pere edasi "km 18"-le. Insener seal sel ajal oli keegi Mihhejev. 1931. aasta sügisel toimus veel üks ümberpaigutamine, seekord "km 21"-le, äsja rajatud surnuaia lähedusse. Suremus oli suur ja alati ei jõudnud laibad piisavalt sügavale mulda, igavene külm ei lase end kergesti töödelda ja haua kaevamine oli raske töö. Pealegi leidis uus režiim, et liiga sügavate haudade kaevamine pole produktiivne töö ja hauakaevajad ei tohtinud sellega liiga kaua tegeleda. Seetõttu jäid hauad üsna madalaks, surnud maeti suhteliselt maapinna lähedale ja mõnikord kevadel surus külm laibad maast välja.

Karl jutustab:

- Olin teel koju barakkide juurde raudtee ääres ja kohtasin üht meest. Otse minu ees seisis kivihunnik ja kui mees sellest möödus, kummardas ta ja lõi ristimärgi. Ma ei suutnud oma uudishimu talitseda ja küsisin, miks ta seda tegi, ning sain vastuseks:

- Selle kivihunniku all on mu isa maetud.

Toidunormid olid väikesed ja jõud sellele vastav, pealegi oli surm iga päev kohal ja inimesed muutusid tuimaks ja ükskõikseks. Mitmel korral kevadeti leidsid mängivad lapsed laipu, mis olid olnud hädapäraselt maetud ja tulid välja, kui kevadpäike oli maa üles sulatanud.

Ajad olid karmid, toit koosnes suuremalt jaolt mustast leivast, tursast, soolasilkust ja viinast. Laste suremus oli väga kõrge ja isegi võimud mõistsid seda ajapikku, mille tulemusel paljud emad, kellel oli kuhugi minna või kellel oli sugulasi alles endistes kodukandis, said sinna oma väikeste lastega tagasi pöörduda.

Alexander Jurgenson (minu nõbu, Aade ja tädi Sofie poeg) tuli ja tõi ema ja minu ära. Sõitsime tagasi Pustaperžasse ja saime öömaja ühe naabripere juures – Pae-Hellstin.(?)

Isa Jaan tüdines üksindusest ja millalgi 1932. aasta detsembris asus ta koduteele, abistatuna Alexander Jurgensonist, kes oli tulnud Hibinogorskisse just selleks otstarbeks. See oli selgelt ebaseaduslik toonaste reeglite järgi. Tegelikult ei tohtinud isa sinna tagasi pöörduda ja seal elada, kuid järelevalve polnud veel välja arendatud selleks, mis see hiljem sai, ja ta võis jääda, kuid pidi siiski hoidma end pisut "maa all" ja tegema päevatöid allesjäänud naabrite heaks. Ta elas ja töötas poe lähedal, õe Anne Toode juures, kelle mees Gustav oli surnud tüüfusse Poltani Mäe lähedal.

Ema jätkab:

- Jäin ise tüüfusesse 1937. aastal ja lamasin Kirovski haiglas. Olin haigla peale pahane, süüa ei antud ja välja ka ei kirjutatud. Kui olin seal mõne nädala lamanud, hakkasin tundma, et see muutub üksluiseks. Võtsin teki ümber ja läksin koridori, siis tuli õdedesse elu sisse. Mõnevõrra hiljem hakkasin saama veidi rohkem süüa, ükskord mäletan, et serveeriti sülti. Ükskord sain kaks portsjonit pärast pikemat nälgimist ja see oleks peaaegu halvasti läinud. Sült pole just toit tüüfusehaigetele. Enamasti olin vist teadvuseta ja söömata, mis iseenesest oli parim ravim arvestades olusid. Midagi väikest sain ikka sisse, kuid uni ja puhkus tegid suurema osa. Ühel teadvusetuse perioodil pidin saama teatud kahjustusi külmast, järelevalve oli juba siis halb ja mul polnud piisavalt voodiriideid. Kui hakkasin teadvusele tulema, tundsin, et jalad olid väga külmad. Kui mind tervena välja kirjutati, olin nii kehv, et ei suutnud toast autoni minna. Mõne aja pärast jalad paistetasid tugevasti ja ravimitest oli puudus, sain nõu proovida jalgu ravida külmade jalavannidega. Baraki lähedal, kus elasime, oli väike järv ja seal istusin üsna tihti kivi peal, jalad külmas vees, see võttis paistetuse ära, kuid barakid olid kehvad ja põrandast käis pidev tõmbetuul, see ei aidanud tervislikule seisundile kuigivõrd kaasa.

Räägiti, et uutel "talupoegadel" läks veel hullemini kui "vanal ajal", nad olid nii vaesed, nii vaesed. Tema perel puudusid täiesti raha ja nad pidid elama ainult kapsast, kartulist ja naerist, leivast polnud juttugi. Meie talu oli 1932. aastal muudetud ühistukaubanduseks, kuid juhataja väidetavalt jõi ja tegeles ebaseaduslikkusega ning ühel päeval põles kogu talu maha. Külarahvas ütles, et polegi vahet, kas poodi on või ei ole, selles poes polnud muud kui luuad ja rehad. Toidu osas oli tühi, nüüd kui polnud talupoegi, kes kaupa tarniks, ja kolhoosipõllumajandus ei toiminud. Ema rääkis, et Hibinogorskis (Kirovskis) kohtas ta üht nooremat meest, üht meie talu lähedal asuva kolhoosi elanikku. Ta rääkis, et neil läks veel hullemini kui "vanal ajal", nad olid nii vaesed, nii vaesed. Väikesed ja keskmised talud olid toiduainete tarnijatena välja löödud ja olid rasked ajad. Õnneks oli meil siiski natuke raha. Kui meid ära saadeti ja naabrinaine oli küpsetanud leiba ja saatnud kartuleid kaasa, polnud me esialgu nii halvasti olukorras. Koola poolsaarel muutus varustamine palju keerulisemaks. Poe sortiment oli äärmiselt piiratud ja koosnes leivast, kartulist ning mõnest erinevast kalatootest, mõnikord, kuid üsna harva, tuli juurvilju. Kui kaasavõetud toidumoon otsa sai ja pidime elama sellest, mida seal osta sai, olime sunnitud järjekorras seisma ja nägime Nõukogude süsteemi suuri puudujääke.

Riigi poolt väideti siiski, et see oli peagi mööduv staadium ja et tõeline "töölisparadiis" ootas alles järgmise teekäänaku taga teel kommunistliku ühiskonna poole. See oli vaid üks neist kommunistlikest valedest, mida valitsuse poolt pidevalt pasunaga välja kuulutati. Ajaloo tahavaatepeegel pidi aja jooksul näitama midagi hoopis muud.

Õemees Gustav Toode oli ehitanud endale maja samasse kanti, kus ülejäänud sugulased elasid, ta oli olnud keiserlik rätsep Peterburis. Kuna kodu oli kadunud, ei tahtnud ei Karl ega Alida tagasi Puustasse (Pustaperža) kolida, vaid jäid Koola poolsaarele.

Pärast Gustav Toode surma müüdi maja ja Anne kolis Tossuste juurde, väga rikaste endiste põgenike juurde Poolast. Tal oli vedruvanker kuullaagritega, tõeliselt luksuslik sõiduk sel ajal. Neil oli umbes 60 hektarit maad.

Karl Kronberg seenior suri ühe lätlase majas, tõenäoliselt naabri juures, kuid mitte Gulbaste pere juures, vaid kellegi juures teisel pool jõge. Surma-aasta oli arvatavasti 1931. Kui Jaan Kronberg 1932. aastal kodukanti tagasi pöördus, oli Karl Kronberg seenior juba surnud. See polnud ainult vanadus, mis ta hauda viis, see oli enamasti nälg. Kommunistlik väljapressimissüsteem oli võtnud meie perest esimese ohvri, aastatega tuli neid veel hulgaliselt, kui paljud minu nõod kadusid.

Aleksandr Ivanovitš Lebedi lööklaused

Aleksandr Lebed – silmapaistev poliitik. 1988. aastal juhtis ta vägesid Sumgaidis, 1989. aastal – Thbilisis, 1990. aastal – Bakuus. 1991. aastal oli ta Valge Maja juures, 1992. aastal – Benderõs. 1993. aastal püüdis Lebed Transnistria omakaitseväelasi, kes sepitsesid halbu tegusid Moskvas. 1994. aastal püüdis ta muuta võimu Transnistrias, 1995. aastal alustas lahingut oma endise teenistuskaaslase kindrali ja kaitseministri Gratšoviga. 1996. aastal hääletas presidendikandidaat Aleksandr Lebedi poolt 15 miljonit venemaalast. 1997. aastal kandideeris Krasnojarski krai kuberneriks ja võitis valimised. Hukkus lennuõnnetuses Krasnojarski krais.

«Loll ei ole rumal, - see on lihtsalt mõistus selline» "Loll ei ole rumal, tal on lihtsalt selline mõistus"

Кто не жалеет о Союзе – не имеет души и сердца, но кто желает сейчас возродить его вновь – не имеет мозгов.

Kes ei kurvasta Liidu pärast – sel pole hinge ega südant, aga kes soovib praegu selle taaselustamist – sel pole ajusid. Kindral Aleksandr Lebed.