1943

Petrozavodsk, Kaug-Karjala 1943

Teine maailmasõda oli alanud, soomlased vallutasid tagasi Karjala kannase ja kasutasid samal ajal võimalust hõivata osa Kaug-Karjalast, Suur-Soome (Suuri Suomi) idee oli väga elav, eriti arvestades, et Äänisjärve läänekaldal elas palju soome-ugri rahvastikku. 1941. aasta hilissügisel kulges Soome-Vene piir Medvežjegorskist idas, läbi Äänisjärve ja lõunas mööda Svirõ jõge. Kui venelased 1941. aasta suvel Lääne-Kaug-Karjalast lahkusid, jäi maha palju elanikke, peamiselt naised ja lapsed.

Pärast Vene revolutsiooni, peamiselt 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses 1930. aastatel tuli palju välismaiseid kommuniste Petrozavodskisse ja selle ümbrusse, et luua uus sotsialistlik ühiskond Karjalas. Enamik olid soomlased, otse Soomest või USA või Kanadakaudu, sõltuvalt Karjala soomekeelsusest. Rootslanna Signe Kaskela on raamatus Stalini diktatuuri all kirjutanud neist välismaistest emigrantidest, kuna ta ise kuulus Kiruna rootslaste hulka, keda meelitati samadel tingimustel Karjalasse, kuid kellest enamik kadus Stalini puhastuste käigus. Massivahistamised algasid Petrozavodskis 1937. Samal ajal kadus soomekeelne ajaleht Punainen Karjala (Punane Karjala), mis oli olnud soome ja karjala lugejate häälekandja Petrozavodskis. Mitte ainult ajalehte ei keelatud, vaid ka soome keel oli keelatud, kui terror oli kõige hullem. Vikipeedia

Alguses oli üsna suur segadus, kuid soomlastel ei läinud kuigi kaua aega, et administratsioon korda saada. Loodi postkontor, mingi omavalitsus – ja kuna Šeltozero asub Petrozavodski–Voznessenje maantee ääres, siis ka sõduritekodu, et transpordil oleks koht, kus peatuda, talvel sooja saada ja juua tass „korviketta“ – surrogaatkohvi. Meeskonna vedu toimus peaaegu alati veoautode kastidel, ainult haiged ja lotad võisid loota bussisõidule.

Varsti pärast vallutamist asutasid soomlased koolid, kuid ainult mitte-venelastele, minu sõber Nikolai Poletajev ei tohtinud edaspidi meiega koos olla. See, et suurel osal õpilastest polnud soome keelega suuremat seost peale selle, et nad rääkisid segakeelt – vepsa murret – arusaamatut segu nii vene kui soome keelest, ei omanud uues natsionalistlikus vaimustuses tähtsust. Meile täiesti tundmatud õppeained ilmusid tunniplaani: soome keel, kristlik õpetus, karskusõpetus ja muusika. Mõned ained, nagu ajalugu, olid ju vanast ajast tuttavad, nüüd pidime teatud sündmustele teistsuguseid märke ette panema ja nägema toimuvat teisest vaatenurgast. Me pääsesime marksismist-leninismist, kuid kohalikust „lingonist“ – vepsa murdest – sai kooliaine.

Uued õpetajad astusid ametisse: Kalle Raunio, Olga Naukkarinen, Aune Laine – kes asendasid seltsimehi N. Krivovit, S. Tumanovit – ning üks postipreili Šeltozero välikontorist – Elna Liesto. Alguses kõlasid need uued nimed veidi võõralt, kuid me õppisime kiiresti selgeks arvestatava hulga soome sõnu ja fraase ning juba mõne nädala pärast tundus täiesti loomulik, et õppetöö toimus soome keeles vene keele asemel. Varasem tegelikkus kadus otsekui uttu. Distsipliin oli teistsugune. Nõukogude koolis ei olnud kehaline karistamine lubatud, korra hoidmiseks olid teised vahendid, kuid siin pidime õppima, et vempude eest ei pääsenud karistuseta. Õpetaja poolne kätega kallaletungimine oli Soome koolides lubatud. Mitmel korral haaras Olga Naukkarinen mõne liiga mänguhimulise nooruki, kel oli julgust lüüa nurgas seisva klaveri klahve, kuklast kinni. Poiste jaoks oli see sport – lasta noodihoidja alla ja lüüa klaverikaanega mõned „akordid“. Seejärel tuli välkkiirelt minema joosta, süütu näoga seina äärde seisma jääda ja oodata, kuni Olli õpetajate toast välja tormab ja püüab süüdlast kätte saada. Vähesed pääsesid karistusest, kuid mõnikord võis karistus tabada valet isikut. Kui keegi ei paistnud piisavalt süüdi olevat, võttis ta tavaliselt ühe hulgast ja viskas asjaosalise lumehange – teistele hoiatuseks. Olli oli tige naisterahvas, ta õpetas soome keelt ja muusikat ning asutas kiiresti lastekoori, mis sai tuntuks Aunuse raadios ja ringreisidel erinevatele rindeosadele.

Mul oli hea poistesoprani hääl ja olin üks neist, kes laulis õigesti üht väga isamaalise laulu „Maa polo armas, ei pidä sua, poikasi kuoloon kiusattua“ lõpusalmi. Minust sai üks Olga Naukkarinise lemmikuid ja ma ei pidanud kunagi kartma rünnakuid ei temalt ega teistelt õpetajatelt. Ajalooõpetus oli paljudele karjala lastele šokk. Kohalikku elanikkonda ei olnud liiga suurte sundümberasumiste alla pandud, nad olid enamasti ise linnadesse kolinud ja neil oli säilinud üsna idealiseeritud ettekujutus Nõukogude süsteemist. Meie, kes kuulusime rohkem karastunute hulka (ingerlased, soomlased, lätlased ja eestlased), olime oma vanemate kaudu saanud mõnevõrra „õiglasema“ pildi Nõukogude süsteemist. Meie jaoks ei olnud ümberorienteerumine nii raske. Tuli lihtsalt sündmustele teistsugune märk ette panna. Palju sellest, mis oli Nõukogude koolis möödunud kuue aasta jooksul olnud, muutus miinuseks või vähenes oluliselt väärtuses. Vepsa murre, üks karjala keelte harudest, ei ole soome keelega täielikult kooskõlas, kuid mitte nii kaugel, et õppimine ei läheks suhteliselt kiiresti, vähemalt lapsepõlves. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud mingeid raskusi mõne aja pärast soome sõduritega rääkimisel ja taskulambipatareide, leiva ja palju muu kerjamisel.

Eesti keel on ka üsna lähedal soome keelele, nii et minu jaoks läks soome keele õppimine täiesti valutult, ma ei märganud kunagi mingit üleminekut. Probleem soome ja eesti keele vahel on pigem see, et hulk sõnu ei sobi vastavas keeles kasutamiseks. Osa eesti perekonnanimesid ei saa soome keeles kasutada ja hulk eesti keeles väga tavalisi ja igapäevaseid sõnu ei kõlba soome keeles kasutada ja vastupidi.

Koolis toimus märgatav muutus ainevalikus. Marksismi-leninismi asemel tuli kristluseõpetus (vahetati üks ideoloogia – üks ebausk – teise vastu) ja me pidime pähe õppima mõned kirikulaulud, et osata laulda hommikustel rivistustel väikeses aulas, mis koolil oli. Olga Naukkarinen istus klaveri taga ühes nurgas ja palvust juhatas kas direktor Orimetsä või Aune Laine.

Kui olime piisavalt kristlust õppinud, sai mõne veel ristimata jaoks aktuaalseks pühast sakramendist osa saada. Osa poisse oli selleks ajaks juba umbes 15-aastased, tumeneva ülahuule ja tärkava habemega. Preester ei saanud neid hästi süles hoida, nii et toimus sukeldumine ristimisvaagnasse ja vee valamine pähe. Kreeka-õigeusu ristimisrituaal ei erine palju luteri omast.

Erinevalt vene koolist oli soomlastel üsna palju muusikat ja mängu. Osalt võis see olla sellepärast, et Olga Naukkarinen oli väga muusikahuviline. Olga pere oli pärit Parikkalast, sellest Soome Karjala osast, mis pidi suuremalt jaolt pärast Talvesõda venelastele üle antama. Ta oli käinud Viiburi muusikakõrgkoolis ja oli tegelikult muusikaõpetaja, kuid õpetas siiski soome keelt ja mõnda muud ainet. Varsti pärast soome kooli algust pani ta kokku lastekoori, mis laulis nii soome kui karjala laule ja kuhu kuulusime nii mina, Väinö Kiiski ja tema vend Toivo kui ka mõned tüdrukud. Kaug-Karjalas panid soomlased püsti raadiojaama nimega "Aunuksen Radio". "Aunusena" tähistatakse soome terminoloogias seda Kaug-Karjala osa, mis asub Äänisjärvest läänes ja edelas. Meie koor sai üsna tuntuks ja me esinesime mitu korda "Aunuksen Raadios" ning sõitsime ka ringi erinevatesse sõjaväeosadesse, et esineda sõdurite ees, kõik selleks, et tõsta soome-rahvuslikku vaimu. Lindistusseadmeid polnud, nii et saated läksid otse eetrisse.

Venemaal lauldi ka palju, enamasti veidi vähem organiseeritud vormides. Pompoosseid isamaalaule võis kuulda iga päev valjuhääldajatest, paljud on mällu sööbinud (vähemalt osaliselt) ja ma olen neid usinalt laulnud Tolki suvelaagris Källvikenis. Mõned salmid muutusid ajapikku pisut aegunuks – kõige hullemaid variante kasutasin ma kõrgete vene sõjaväelaste ja Nõukogude kommunistide ärritamiseks. Kui mõni suurvenelane oli liiga upsakas, laulsin ma tavaliselt:

Донскую степь увёл товарищ Сталин Doni (jõe) äärse stepi viis Stalin ära От нищеты, от горя и оков vaesusest, murest ja ahelatest И в первый раз большое солнце встало ja esimest korda on suur päike tõusnud Над молодой страной большевиков noor enamlusmaa kohal.

Kuna Stalini jumaldamine võttis pärast XX parteikongressi järsu pöörde, ei teadnud kommunistlikud härrad, kuidas käituda. Nõukogude Liidu ülistamine lõppes kiiresti, välja arvatud Gruusias, kus austatakse endiselt oma suurt poega, kandes tema portreed autoakendel jne. Venemaa on ju muusikamaa ja paljud meloodiad on jõudnud läände. Karl Gerhardi "Den ökända hästen från Troja" on tõenäoliselt vene meloodia, mille algupärane sisu on: "Tõuse ja laula, sa noorkommunistlik sugupõlv…(Шагайвпередкомсомольскоеплемя)…”

Kui olime piisavalt selgeks õppinud soome keele ja soome laulud, võisin ma aeg-ajalt teenida mõned soome margad. Petroskoi-Voznessenje maanteed mööda käis palju transporte Svirri rinde suunas ja Šeltozero oli hea puhkepaik, eriti talvel, kui oli külm. Oli mõned bussid, kuid nendega tohtisid sõita ainult haiged, haavatud ja lotad, sõdurid sõitsid veoautode kastides ja talviti võis see olla üsna karm. Kui oli present, sai selle tõmmata kasti kohale ja see kaitses mingil määral sõidutuule ja külma eest, seal, kus autodel oli võimalik kiirust teha. Enamasti pidid reisijad aga leppima sellega, et nad küürutasid juhikabiini taga ja püüdsid sooja hoida nii hästi kui võimalik. Üsna sageli tuli siiski lisasoojendust, kui veoauto talvel lumme või muudel aastaaegadel porisse kinni jäi ja "meeskond" pidi maha hüppama ja püüdma autot lumehangest või porilombist välja saada. Kõik autod olid varustatud mõne kaarsae ja hulga kirvestega, et saaks raiuda hulga oksi ja stabiliseerida rataste alust, nii et autod saaksid üles. Sõduritekodu Šeltozeros oli populaarne peatuspaik, seal said külmast kanged reisijad oma külmunud liikmeid sirutada ja veidi sooja vedelikku sisse saada - surrogaatkohvi.

Olin saanud tuttavaks kantselei lottadega ja sageli, kui ma nende juurde sisse astusin ja seal oli läbisõidul sõdureid, palusid nad mul laulda. Kõige soovitumad rahvuslikud laulud olid "Suloisessa Suomessamme....." (Meie armsas Soomes...). Laul räägib peamiselt Karjalast ja see oli loomulikult hetkel väga populaarne – Karjala kannas oli tagasi vallutatud ja osa Kaug-Karjalast samuti, nüüd voolasid rahvuslikud Suur-Soome ideed vabalt, nüüd pidi kõiki soomekeelseid hõime Kaug-Karjalas ühendama ja siis sobisid mõned laulud paremini kui teised. Muidugi juhtus üsna sageli, et mind paluti laulda ka vene rahvalaule, kuid kõik ei hinnanud seda. Soome karjalased, kes elasid piiri ääres, olid enamasti õigeusklikud, nad valdasid vene keelt ja neil oli mentaliteedilt palju ühist venelastega. Nad tundusid olevat vähem vaenulikult meelestatud Venemaa suhtes kui need inimesed, kes tulid Lääne-Soomest, kus venelane on "ryssä" – venelaste halvustav nimetus. ("Ryssä on ryssä vaikka paistais hänet voissa” – venelane on venelane, isegi kui sa teda võis praed).

Kõige populaarsemad vene laulud olid need, mis on oma populaarsuse säilitanud tänapäevani: mustlasromansid (Zyganski tabor, Mustad silmad, Jehali zigane) ning puhtalt vene laulud nagu „Stenka Razin”, „Ermak”, „Kalinka” ja mõned meremehelaulud.

Minu kõrvaklapimütsi ei sadanud nii palju sente (reeglina võttis mõni sõdur mütsi minult ja käis sellega oma relvavendade seas ringi), kuid need, kes olid laule tellinud, maksid seda heldemalt. Rahvuslik joovastus pühitses triumfe ja kõik folkloristlik oli kõrgelt hinnas. Karjala naiste käsitöö, punaste tikitud kukkedega linased käterätikud, oli suure nõudlusega. Enne soomlaste tulekut oli igal karjala perenaisel „paraadkäterätik” rippumas „rukomojniku” (kätepesija) kõrval – see oli kannukujuline seadeldis, mille põhjas oli ventiil.

Ventiilile (enamasti naelakujulisele) vajutades tuli kannust vett ja sai pesta nii käsi kui nägu. Seadeldis on siiani kasutusel, viimati nägin sellist plastvarianti oma nõbu Vera Petrovna juures, kui suvel kodukanti reisisin. (2003-07-10/15) Aukülalised võisid kasutada „paraadkäterätikut”, mis rippus enamasti veidi eemal „rukomojnikust”, kuid enamasti oli igapäevaseks kasutuseks mõnevõrra lihtsam variant. Nüüd ostsid soomlased kõik need paraadkäterätikud üles ja kuna linatootmist enam ei toimunud, ei olnud Soome okupatsiooni lõpuks üheski karjala majas enam ühtegi sellist käterätikut. Paljud ohvitserid olid väga huvitatud ka vanadest ikoonidest ja tegid kindlasti häid ärisid. Ei maksnud palju leivaviile, tubakat ega midagi muud, et saada mõne sellise religioosse sümboli omanikuks.

Teist rahvusliku iseloomu väljendust kogesime külastusel „Aunuksen Radio’sse”, kus pidime osalema karjala laulutraditsiooni käsitlevas saates. Selles traditsioonis on itkulaulul, „itkuvirsi”, suur koht ja ühe saate numbritest pidi esitama itkulaulik. Kõik saated läksid otse eetrisse. Laulik, eakas „babushka”, seisis mikrofoni ees ja oli oma numbrit esitamas ning meie pidime hiilima stuudiosse, olles valmis eetrisse minema oma etteastega pärast seda, kui itkulaulik on oma numbriga lõpetanud. Nüüd on itkulaul midagi „šamanismi” taolist, laulik satub kergesti mingisse hüsteeriasse, transsi, ja unustab nii aja kui ruumi. Soomes tuntud olümpiaujuja Pekka Tiilikainen oli saatejuht ja ta hakkas rahutult kella vaatama, lastekoori esinemise aeg lähenes, kuid ei paistnud, et laulik kavatseks lõpetada. Pekka seisis tema ees ja püüdis žestidega näidata, et ta lõpetaks, mis ainult tõi kaasa selle, et laulik võttis veelgi enam hoogu, ta oli sattunud hüsteerilisse seisundisse ega suutnud lõpetada. Nüüd oli ta tardumuselaadses seisundis: pisarad voolasid ojadena, silmad vahtisid kaugele kaugusesse ja teda ei saanud veenda ühegi argumendiga.

Pekka Tiilikainen hiilis Olli Naukkarineni juurde, kes seisis meie ees, ja vaiksest vestlusest ning teatud žestidest mõistsime, et peame liikuma teise stuudiosse. Saateaeg oli ületatud ja itkulauliku numbrit ei õnnestunud lõpetada. Hõivasime teise stuudio, mikrofon lülitati ümber ja me laulsime oma karjala ja soome laule. Meie saade lõppes ja läksime välja, et sõita tagasi Sheltozerosse. Kui esimesest stuudiost möödusime, seisis itkulaulik endiselt mikrofoni ees ja jätkas oma itku.

Eelpool mainitud Sheltozero lastekoor, kus ma enamasti soleerisin, vendade Väinö ja Toivo Kiiski toetusel, sai sageli laulda „Aunuksen Radio’s” ja me saime peaaegu kuulsaks oma karjala rahvalaulude esitustega. Aja jooksul kujunes väike seltskond, mis koosnes neljast tüdrukust ja minust, ning me käisime paaril korral tuuril erinevatel rindelõikudel, nii Rukajärvi kui ka Sviri rinnetel, Olli Naukkarinise juhtimisel ja akordionist Katajavuori saatel.

Sõja ajal edastati Soome raadios igal neljapäevaõhtul saadet pealkirjaga „Sotilasilta” (Sõdurite õhtu) ja just selles saime au esineda. Saated edastati reeglina mõnelt rindelõigult ja mõnel juhul üsna rindejoone lähedalt. See tundus veidi põnev, meid sõidutati pimendatud autodes, millel olid vaid paar väikest sinist parktuld, ja vahel (kui oldi väga rinde lähedal) käis mees taskulambiga auto ees, et näidata teed kõige viimasel lõigul.

Ajakirja „Suomen Kuvalehti” (Soome Pildileht 1942. aasta sügisest) kaanepildil on foto, mis näitab meid istumas „korsus” (osaliselt maasse kaevatud varjendis) ja söömas õhtusööki koos põhjarindelõigu ülema kindral Siilasvuoga.

Kindralmajor Hjalmar Siilasvuo oli tähelepanuväärne mees. Algselt rootsi päritolu (Strömberg), õppis ta soome keele alles täiskasvanueas ja rääkis seda endiselt „veidi imelikult”, nagu meie lapsed arvasime. Ta oli olnud Talvesõja ajal Suomussalmi rindelõigu ülem ja oli suutnud hävitada Vene 163. ja 44. jalaväediviisi. Tema kohta öeldi, et ta varustas Soome armeed rohkem (vene) sõjamaterjaliga kui lääneriigid seda tegid. Tema vallutatud „mottisid” (sissipiirdeid) oli palju ja sealt said soomlased hulgaliselt vene varustust, nii kergeid kui raskeid relvi ning muud sõjaväematerjali.

Talvesõja ajal Suomussalmi ja Raate juures hävitati Vene 163. ja 64. diviis peaaegu täielikult. Sõjasaagiks saadi ligi 50 tanki, üle saja erineva kahuri, umbes 400 veoautot, üle 1000 hobuse ning märkimisväärses koguses laskemoona ja isiklikke relvi. Kuna venelaste rünnakueesmärk enne lahingut oli olnud Soome läbilõikamine mööda Kajaani–Björneborgi joont, oli neil võitudel suur strateegiline tähtsus: venelased ei teinud sõja ajal ühtegi uut katset.

Raamatust „Isänmaan vangit“ („Isamaa vangid“, autor Aarne Långfors, kirjastus Otava, 1997)

Juba 1940. aasta lõpus kirjutas ta raamatu „Striderna vid Suomussalmi“ – lühikeste ja täpsete lausetega. „Siis ei teki vigu,“ õpetas ta. Raamatust sai bestseller ja tõdeti, et see oli ka keeleliselt meistriteos. Mõne nädalaga müüdi seda üle 20 000 eksemplari ning see tõlgiti rootsi, saksa, hispaania ja jaapani keelde. Mitmed neist riikidest kasutasid raamatut õpikuna oma sõjaväeakadeemiates.

Kindral Siilasvuo poeg Ensio (samuti kindral) räägib oma isa mõtetest sõja ajal:

„Meil läheb selles sõjas halvasti. Saksamaa ilmselt kaotab,“ tõdes isa. Olin loomulikult väga üllatunud ja tahtsin teada, kuidas ta sellele järeldusele jõudis.

”Olen näinud, kuidas nad tegutsevad. Nad ei suuda Soome metsades toime tulla ja neil on eesmärkide ja tulemuste suhtes liiga palju optimismi. Olen neid korduvalt hoiatanud, et nad peaksid valmistuma sõjaks talvistes tingimustes, hankima varustust, saapaid, telke ja kütteseadmeid, kuid nad on ainult naernud: „See on välksõda.“ Selliseid kahtlusi ei saa ma loomulikult avalikult välja öelda. Pean kõigi nippidega võitlusvaimu üleval hoidma.“

1942. aasta detsembri alguses valiti mind solistiks ringreisile koos Äänislinna (Petroskoi soomepärane nimi) linnaorkestriga, olles riietatud Soome armee mundrisse ja lauldes karjala rahvalaule. Ringreis kestis kolm nädalat ja hõlmas peaaegu kõiki Soome linnu. Kontserte anti nii tsiviilisikutele kui sõjaväelastele. Külastasime mitmeid laskemoona- ja relvatehaseid. Lõppkontsert toimus Joensuus ja sinna ma jäingi külaliseks rektoripere Paavo ja Aili Ansase juurde jõulu- ja uusaastapühadeks 1942–43. Koos Ansaste pere ja nende lastega – poiste Reijo, Veikko ja tütre Seijaga – tähistasin oma esimest tõelist läänelikku jõulu. Reijo ja Veikkoga läksin lähedalasuvasse metsa ja varastasin jõulupuu, see oli vana hea soome komme ja rektor Paavo oli sellega päri. Sellest sai eluaegne sõprus perega ja ma külastasin neid alati, kui juhtusin läheduses olema. Proua Ailiga pidasin kirjavahetust nii Soomest kui Rootsist. Paaril korral külastasid nad meid Rootsis, ühel korral ajal, kui elasime Hägerstenis, ja teisel korral Nyköpingis. Mõnel korral oli ka proua Aili kaasas.

Suurem osa Äänislinna linnaorkestri puhkpillimängijatest olid värvatud 2. jäägripolgu puhkpilliorkestrist ja ma tutvusin mõnega neist. Püsivamateks tuttavateks jäid Erkki Inkinen, Jali Ahola ja hiljem Jim Beláiew.

Erkki jäi Soome. Tal oli seal ema ja vend, Jali viibis 50. aastate alguses mõnda aega Rootsis, kuid kolis tagasi Tamperesse, samas kui Jim kolis Rootsi, nagu enamik teisi välismaist päritolu isikuid, kes olid teeninud Soome armees ja tundsid, et jätkuv viibimine Soomes muutus pisut riskantseks. Aja jooksul saime Jimist ja minust sõdurid ka Rootsi armees, kuid see on – nagu Kipling ütleb – juba teine lugu.

Kool Sheltozeros sai läbi, mingit jätkamisvõimalust seal ei olnud, sest soomlased polnud veel jõudnud rajada ühtegi kõrgemat õppeasutust ei suurematesse ega väiksematesse kohtadesse. Mida ma pidin tegema?

Kool Sheltozeros sai läbi ja midagi tuli välja mõelda. Kõik jooksupoisitööd kohalikus komandantuuris, kus Väinö Kiiski sai tegevust staabi jooksupoisina ja Toivo aitas oma ema Katrinit. Tema oli koolis kõik kõiges – majahoidja, koristaja ja järelevaataja. Minul ei olnud mingit tegevust. Vanemad rääkisid Olga Naukkarineniga ja tema võttis ühendust 2. jäägripolgu muusikakorpuse kapellmeistri, muusikakapten Onni Palomäkiga, et ehk korraldada mulle koht sõjaväemuusikakorpuses. Palomäki nõustus, et minust saab muusikaõpilane korpuses. Muusikaõpilased pidid end siduma 5-aastase teenistusega armees ja kuna olin alaealine, pidi isa lepingule alla kirjutama. Nii lõppes minu lapsepõlv – kui mul seda üldse oli olnud – ja täiskasvanute maailm sõjaväeelu kujul võttis mu üle. Ühel hilisemal korral, kui taas oma sugulasi kohtasin, kurvastas ema Emely, et mul polnud olnud õiget lapsepõlve ega lapsepõlvesõpru. 1943. aasta jaanuari alguses ilmusin ma Petroskoi õpetajate seminari, kus muusikakorpus oli paigutatud kahekorruselisesse majja komandantuuri lähedal. Seminar asus suure läbisõidutee ääres, mis tuli lõunast raudteejaama suunas. Maja oli vana ja täis kahjureid. Tehti mõningaid katseid kirpudest vabaneda, kuid tulemus oli enamasti väga napp. Uus katse leeklambiga kirpe puuvoodite pragudest ja lõhedest välja ajada lõppes peaaegu tulekahjuga. Paar voodit läksid kaduma ja tundus, et enamik kirpe jäi ellu, pärast muutusid nad võimaluse korral veelgi tigedamaks. Et riidetäid ei muutuks liiga tülikaks, käidi meid kord nädalas linna saunas pesemas ja korrapäraste ajavahemike järel toimus ka „täitõrje“ varustusele nendel vannireisidel, kuhu meid laupäeviti kamandati. Saunas riputati riided üles

eraldi ruumis, sel ajal kui me suplesime, gaasitati. Pärast lõhnasid nad üsna halvasti ja neid tuli koju kasarmusse jõudes veidi rohkem tuulutada. Sama "täitõrjeprotseduur" jätkus hiljem ka mõnda aega kodurindel Kuopios, kuigi mõnevõrra parema tulemusega. Minul oli Soome armeesse astudes endiselt alles sopranihääl ja häälemurre viibis. Mind narriti pidevalt kõrge hääle pärast ja vahel tekitas see teatavat tähelepanu. Ükskord Kuopios, kui meil oli tavaline laupäevane saun, tormas "saunamajor" leiliruumi, arvates, et meestel on tüdrukud saunas kaasas. Ta jäi veidi nõutuks, kui nägi, et laval istusid ainult poisid.

Õpetajate seminari hoone, kuhu muusikakoor oli majutatud, oli rohekas kahekorruseline maja, mille ülemisel korrusel oli aula ja hulk tube, kus muusikud elasid. Ülemisel korrusel oli ka orkestri dirigendil kapten Onni Palomäkil oma tuba. Nagu Nõukogude Liidus tavaks, puudusid ka siin keskküte ja voolav vesi. Kütmine toimus puudega ja orkestri nooremad muusikud pidid kordamööda päevase õpilasena teenima: kütma ja üldkasutatavaid ruume koristama. Väljakäiku otse maja ees hooldasid aga sõjavangid. See oli kaheosaline – meil oli eesmine osa ja vangidel tagumine. Vett vinnati ämbrisse üsna sügavast kaevust otse seminarihoone all. Päevase õpilase tööde hulka kuulus ka puude saagimine ja lõhkumine, kuigi vanemad mehed aitasid vahel. Hoovis oli puukuur ja selle kõrval võimlemisrest. Resti kasutati suviti agaralt mitmesugusteks harjutusteks nagu kätekõverdused. Mõned üritasid vahel ka "väikest hiiglast" lüüa, see tähendab kangi ümber tiirutada, kuid ükski liige ei saanud selle meistritükiga hakkama. Seminarihoone all oli mitu elumaja ja neis elasid sõjavangid.

Sel ajal kui teised nooremad muusikaõpilased elasid suures ühisruumis, majutati mind Toivo Iivarineni juurde Helsingist. Ta mängis muusikakooris metsasarve ja oli tsiviilis Helsingi Linnaorkestri liige, mängides nii metsasarve kui ka altviiulit. Mina pidin õppima klarnetit mängima, seniks aga teenisin taldriku- ja trummilööjana. Selleks polnud vaja suuremaid muusikalisi teadmisi, ainult teatavat rütmitunnetust. Muusikakoori tegevus seisnes peamiselt erinevates paikades mängimises, lähimate rindeosade vahet sõitmises mööda Äänisjärve kallast ja võiduparaadidel mängimises valitsushoonete ees väljakul, kus nüüd asusid staabid ja valitsused. Elu Äänislinnas (Petroskoi vene keeles) oli üsna üksluine ja tüdimus muutus vahel peaaegu väljakannatamatuks. See võtab oma osa, kui 14-aastaselt vanematest eemalduda ja sattuda sõjaväeellu selle rangete kuulekusnormide, nügimise ja üldise tüdimusega. Mingit demokraatia või muu taolise arutelu ei olnud, ülema tahe kehtis igas olukorras. Toivo Iivarinen oli pereisa naise ja kahe lapsega, ta tegi omalt poolt, et mul liiga raske ei oleks, kuid tal polnud ju võimalust minu koormat mingil märgatavamal viisil kergendada. Ma igatsesin Šeltozero järgi, vanemate, ema kitsede Roza ja Zorja järgi. Ümberkohanemine kujunes kõigele vaatamata üsna jõhkraks ja võib tõdeda, et siin lõppes minu lapsepõlv järsult.

Olles kogu aeg elanud koos vanematega, olin nüüd väljas kodu rahulikust nurgast ja allutatud sõjaväelisele korrale, sõja karmidele seadustele koos kõigi nende iseärasustega – tervitamiskohustus ja range distsipliin. Juuksed lõigati maha kuni peanahani ja esimesel kuul nägi välja nagu vene sõjavang.

Kunstlikku austusavaldust au andmise näol on mul alati olnud raske mõista. See puudulik arusaam tervitamiskohustusest viis selleni, et kolmel korral aeti mu juuksed peanahani maha – üks tavalisemaid karistusviise sellise hooletuse eest. Võib-olla oli see kasulik, peanahk sai korraliku õhutuse kolme sõjaväeaasta jooksul, täidel polnud ka mingit kinnitust ja juuksed on sellest ajast peale seda paremini kasvanud. Eriti ohvitserikandidaadid olid "kuumad" selle peale, et neid tervitataks. Meid nooremaid said nad ju kergesti kätte, kogenematud nagu me olime ega harjunud ülematele vastu vaidlema. Halvemini läks neil, kui nad üritasid rindesõdureid tülitada, need ei hoolinud üldiselt tervitamiskohustusest. Ähvarduse peale, et nad pannakse aresti puuduliku tähelepanu eest ohvitseride suhtes, vastas sõdur:

- Ma istun meelsasti putkas paar nädalat, see on parem kui rindelõigul valvata. Ohvitserikandidaadid olid ju noored mehed ja hoolisid oma arvatavast aust, kuid vana võitleja (jermu) vastu ei suutnud nad eriti midagi.

Nii aastaid hiljem võib pilti vaadata erinevatest vaatenurkadest. Muidugi oli nii igav kui üksluine käia mundris ja olla allutatud teiste tahtele, kuid kui paljud inimesed on tõeliselt vabad? Piiratud vabadusel sõjaväes võib olla ka teatavaid positiivseid mõjusid pikemas perspektiivis, eriti iseloomu tugevdavat. Nüüd, kui kuuleb nii palju räägitavat teismeliste probleemidest, torkab mulle pähe, et midagi sellist minu jaoks ei eksisteerinud, või siis ei märganud ma seda kunagi. Mundri tõttu oli ka "vaba" moemõtlemisest, välja arvatud see, et lasti ülemseersant Antti Liukkosel (kes võttis selliseid töid vastu) õmmelda armee sirged püksisääred ümber "kottpüksteks".

Muusikaõpetus oli üsna juhuslik ja toimus suuremalt jaolt määratud õpetaja tingimustel. Minu õpetaja oli klarnetist Veikko Vehviläinen, kuid teda huvitas rohkem pildistamine kui minu õpetamine ja edusammud ei olnud just kiita. Nüüd ei taha ma ainult teda süüdistada, see oli vist see igav elu, mis oli osa huvipuudusest. Siiski, tänu seersant Vehviläineni fotohuvile on mul alles päris palju dokumentatsiooni fotode näol. Nüüd tagantjärele tarkusena võin küll väita, et need olid mu elu kõige igavamad aastad, aastad, mida ma kindlasti ei tahaks uuesti läbi elada. Õnnetuses õnneks sain ma elada koos Toivo Iivarineniga, see oleks arvatavasti veel hullem olnud, kui mind oleks sunnitud elama koos teiste muusikaõpilaste ja kapralitega. Kuna ma pole oma kaasmaalastega eriti läbi käinud ei kodus ega võõrsil, olen ma alati tundnud teatud võõrandumist ja tundnud end kuidagi seltskonnast kõrval seisvat. Paljud poisid olid minu vanused, kuid vanemate õhutusel tahtsid nad meeleldi paista vanemad, kui nad tegelikult olid, nad püüdsid omandada täiskasvanute kombeid ja (võib-olla eriti) halbu kombeid. Erinevalt Rootsi kaitseväest kuulus Soome armee päevaratsiooni ka suitsetamisvarustus, sõltumata vanusest, ja igal sõduril oli õigus kolmele sigaretile (Havanna kaksi) päevas. Need, kes olid üle 18 aasta, võisid üle nädala osta ka karbi "Työmies", Soome tubakamark, mille karbis oli ka puust sigaretipits. Ma ei tundnud tahtmist suitsetama hakata ega tahtnud ka vanemate poiste halbu kombeid eriti omandada ja metsasarvemängija Toivo Iivarinen, kellega ma tuba jagasin, aitas mind. Ta oli kahe lapse isa ja tal oli teistsugune arusaam kasvatusest kui kapralitel ja ebaküpsetel noorematel poistel. Need pidid ju alati olema, mida tänapäeval nimetataks "kõvadeks", kuid kõvadus väljendus ahistamises nende vastu, kes olid veel nooremad. Grupisurvel on peaaegu alati negatiivne mõju noortele ja see on sundinud paljusid tegudele, mis neile alguses tegelikult ei meeldi. Keegi ei saa väita, et esimene salaja suitsetatud sigaret või esimene klaas õlut maitseks eriti hästi, kuid kaaslaste "järelevalve" all tunnevad noored end sunnituna sammu astuma. Nüüd ei olnud õlut müügil ja see probleem polnud selles osas päevakorral. Seersant Eero Suomalainen rääkis sageli "kolme samba õllest" – kangest õllest.

Minu võõrandumistunne on aga aidanud mul saavutada üsna suure iseseisvuse ja teatud kriitilise pilgu ümbritsevale, ma olen olnud õnnelikult puutumata moevooludest ja kujutan mõnikord ette, et ka reklaami mõju on olnud väiksem.

Soomlaste vallutuse ajal Petroskois (Äänislinna) seisis valitsushoone ees kivisoklil poolfiguurne Lenini kuju. Soomlased võtsid seltsimees Lenini maha (koosnedes mitmest graniidiosast) ja kogu okupatsiooniaja lebasid osad Tapio kino taga. Lenini asemel pandi soklile välihaubits, toru suunatud itta.

Okupeeritud Soome vägede poolt.

Jätku sõja alguses, 1. oktoobril 1941 vallutasid Soome väed Petroskoi. Linna nimi muudeti Äänislinnaks (Onegaborg) ja nõukogude vabariigi mälestusmärgid eemaldati linnast. Nimi Äänislinna on tõlge Abraham Orteliuse kaardilt aastast 1592, kus Onegaborg seisis asustuskoha nimena tulevase linna kohal.

Soome väed Petroskois 1941.

Oma kohaloleku ajal Äänislinnas viisid soomlased muu hulgas Lenini kuju kesklinnast kõrvalisse kohta ja paigutasid selle asemele Soome välikahuri. Äänislinna ja ülejäänud Ida-Karjala said Soome sõjaväevalitsuse. Venekeelsed Petroskoi elanikud viidi linna rajatud interneerimislaagrisse mis avati 24. oktoobril 1941. Linn oli Soome käes napilt kolm aastat, kuni selle vallutasid tagasi Vene väed 28. juunil 1944. Enne Soome taganemist jagas Soome armee kohalikele elanikele toitu, mis pidi jätkuma kaheks nädalaks; sõjaajaloos haruldane tegu. Vikipeedia

Rootsi vasakpoolsed jõud püüdsid 2008. aastal mustata soomlaste tegevust Kaug-Karjalas ja väitsid (mitmetes ajaleheartiklites), et soomlased olevat pannud kõik venelased mingitesse koonduslaagritesse. Nii see siiski ei olnud. Isegi sõjavangid olid põhimõtteliselt vabad ja suleti sisse ainult õhtuti tavalistesse elumajadesse. Üks selline maja asus kohe Õpetajate Seminari all, kus me olime majutatud, ja meil oli kuivkäimla sein seinas vene sõjavangidega, kuigi erinevate sissepääsudega. Ma rääkisin paljude nende vangidega ajal, mil me olime majutatud Õpetajate Seminari hoonesse. (Autori märkus)

Põliselanikest ei olnud palju järel: ainult lapsed ja vanurid, nii et enamik, mida Petroskois nägi, olid Soome sõdurid ja vene sõjavangid.

Toit oli meile kõigile halb, vahe toitlustamises tavaliste sõdurite ja sõjavangide vahel oli see, et meil oli alati kuskil saadaval karp näkileiba, muidu asusid sööklad sein seinas ühes majas kohe Õpetajate Seminari all. Soome sõjaaegne näkileib oli midagi erilist: tugevad tükid, külmkuivatatud, kompaktsed ja neid ei saanud esihammastega hammustada. Toitaine omastamiseks tuli näkileiba kas tees, hernesupis leotada või proovida tükki tagumiste purihammastega katki murda. Sõdurikeeles kutsuti neid naljatledes "vanikka" = vineer. Leival oli ka teisi nimesid – "knaku", sama nimetus nagu granaadiheitjal sõdurislängis.

Kui midagi muud ei toimunud, nikerdasid vanemad muusikud tavaliselt, samal ajal kui nooremad said harjutada oma vastavatel pillidel. Enamik vanemaid valmistas väikeseid ümaraid nipsasjakesi, osa kingitusteks ja teised müügiks, välja arvatud minu toakaaslane Toivo, kes nikerdas väikest kujukest oma tütrest. Nipsasjakeste küljed ja kaaned kaunistati väljalõigatud rooside või põletusjoonistustega. Elektriliste põletusnõelte puudumisel kasutati mitut naela, mida ahjudes kuumutati. Vennad Antti ja Onni Liukkonen olid kõige usinamad käsitöölised, neil oli alati mitu tükki kaasas, kui nad puhkusele läksid.

Mõnda aega oli meil muusikakorpuses koorijuht Björneborgist ja ta paistis silma sellega, et tegi korralikke asju. Ta ei mänginud ühtegi puhkpilli, vaid teenis pianistina Äänislinna linnaorkestris, assisteeris teatriproovides ja õpetas meile noorematele muusikateooriat ja -ajalugu. Õpetus oli üsna juhuslikku laadi ja ma ei mäleta sellest palju, huvi polnud vist ka eriti suur ei minul ega teistel muusikaõpilastel. Palestrina, Monteverdi, madrigalid, gregooriuse laul..... see on umbes see, mida ma tema muusikatundidest mäletan. Praktikas. Koorijuht oli suur ja üsna jämedat tüüpi, käed nagu leivalabidad. Teised naljatasid temaga tema klaverilöögi üle. Koorijuhi ja organistina oli ta harjunud klahvidele üsna kõvasti vajutama ja seda tegi ta ka klaverit mängides. Teiste sõnul oli tal ainult kaks tugevusastet: forte ja forte fortissimo - tugev ja kuradi tugev.

Kas sind on klaveriprovandiks koolitatud? oli tavaline nali tema kohta.

Klaverid olid tõesti korralike vastupidavusproovide all.

Paljud tegelesid käsitööga, eriti sõjavangid. Genfi konventsioonis on kirjas, et sõjavangid peavad saama sama toitu kui riigi enda sõdurid, aga milline riik järgib neid seadusi täielikult? Meie toit polnud mingi kulinaarne maiuspala, vangide jaoks oli see veelgi halvem. Et kasinaid ratsioneid täiendada ja natuke raha sigarettide ostmiseks saada, tegelesid paljud vangid samuti käsitööga. Populaarsed olid pleksiklaasist sõrmused ja prossid, samuti muud väiksemad asjad. Klientuur oli loomulikel põhjustel piiratud ja suuremaid teenistusi vaevalt tehti, kuid tegevus aitas kaasa, et aeg ei muutunud liiga pikaks. Muul ajal mängiti enamasti kaarte igal vabal hetkel.

Venelased on ju laulev rahvas ja vangid laulsid sageli neid melanhoolseid, slaavi laule. Mõned laulutekstid olid ümber kirjutatud uue sisuga, umbes nagu saksa „Lily Marleen”, millele taanlased uue teksti tegid, nii et laul keelati Taanis

Kuna vangilaagrid asusid otse Petroskoi õpetajate seminari all, kohtasin ma sageli vene sõjavange. Mõnikord olin ka nende laagris sees ja sain kuulata nende laule. Poliitrukid, nõukogude riigi ideoloogid ja „preestrid”, ei seganud uute tekstidega musitseerimist märkimisväärsel määral. Need olid suuremalt jaolt tagasi nõukogude alale põgenenud, kuna vangide suuremat valvet praktikas ei toimunud. Nüüd polnud need just isamaalised viisid. Paljud laulutekstid olid kohandatud tegelikkust arvestades. Üks neist väga populaarsetest lauludest oli „Katjuša” (väike Katarina). Originaal räägib temast ja armastuskirjadest, mida ta kirjutab oma Ivanile, kes on kusagil kaugel teenistuses kodumaad kaitsmas.

Kui sakslased tulid, reetis Katjuša oma sõbra. Laul räägib, et ta unustas oma Ivani ja leidis vana väliveebli ühest saksa köögist. Uue versiooni lõpusalm kõlab: „Asjata võitled sa Ivan, asjata valad sa oma verd, armastus ei tule tagasi”.

Катюша. Катюша.

Algversioon. Sõjavangide versioon Petroskois

Расцветали яблони и груши Расцветали яблони и груши

Поплыли тумны над рекой Поплыли туманы над рекой

Выходила на берег Катюша А в зеленом садике Катюшу

На высокий берег на крутой. Целовал фельдфебель молодой

Выходила песню заводила Катя подарок от немцев получила

Про степного, сизого орла носила юбку до колен

Про того, которого любила Русскопленные Катю презирали

Про того, чьи письма берегла Проживая свой веселый день

Ой ты песня, песенка девичья Ты лети за ясным солнцем вслед

Скоро Катя друга позабыла Его письма все в огне сожгла

И бойцу на дальней пограничной из соседства, из немецкой кухни

От Катюши передай привет Старикашку повара нашла

Пусть от вспомнит девушку простую Приносил он ей товар из кухни .

Пусть услышит как она поет Корки хлеба, масло, колбасу

Пусть от землю бережет родную И за это целовал Катюшу

А любовь Катюша сбережет И губил всю ее красоту

Свистнул он в соседнем доме платье

и принес в подарок для тебя

Не резвись, не радуйся Катюша

Что так немец полюбил тебя

В это время милый друг Ванюша

В Сталинграде бой ведет с врагом

И мечтает только о Катюше

И любви в своем краю родном

Понапрасну любишь ты Катюшу

Понапрасно кровь за Катью льешь

|Расцветали яблони и груши

А любовь уж' больше не вернешь

Пусть он вспомнит девушку простую

Пусть услышит как она поет

Ваня землю бережет родную

А любовь Катюша продает.

Эз ты песня, песенка девичья

На восток лети за ветром вслед Там скажи бойцу на Пограничье Что Катюши для него уж нет

Ах ты, горе-горюшко девичье

Поплыли туманы над рекой Выходила слезы лить Катюша На высокий берег на крутой

Vangid laulsid ka mõningaid väga tuntud nõukogude laule osaliselt teise sisuga:

Tuntud ja sageli lauldud vene laul „Suur ja avar on mu isamaa.”

Широка страна моя родная, много в ней реков, полей и рек

Я другой такой страны не знаю, где так вольно дышит человек.

Viimane salm, mis tõlkes kõlab: kus nii vabalt hingab inimene, muutus hoopis:

Где так сильно задушен человек . --- kus inimene on nii tugevasti kägistatud

От Москвы до самых до окраин, с южных гор до северных морей

Человек проходит как хозяи, величайшей родины моей.

Viimane salm originaalis, Kus inimene käib peremehena mu suures isamaal, muutus

ГПУ-шник ходит как хозяин…… GPU-lane käib peremehena….

Наше море (горе) взором не окинеш, не упомниш наших городов

Наше слово звонкое (фальшивое) товарищ, нам дороже всех знакомых слов.

Meie merd ei suuda pilk haarata, muutub: Meie muret ei suuda pilguga haarata

Meie kõlav sõna „seltsimees!” muutub „võltskõlavaks”

Vangide kindlate ülesannete hulka kuulusid teatud tööd; peamiselt puude saagimine ja raiumine ning kütmine linna erinevates avalikes hoonetes. Raudteejaama, sauna, administratiivhooneid jne teenindasid peamiselt sõjavangid. Õpetajate seminari all asus suur elamurajoon ja seal oli majutatud mitmeid sõjavange. Mingit tõelist järelevalvet polnud, vangid, kes tahtsid põgeneda, olid seda teinud varem, tavalistel sõduritel oli sageli parem olla vangina Soomes kui sõdurina Nõukogude armees. Vangid võisid liikuda üsna vabalt ja neid ei allutatud minu nägemise järgi suurematele ahistamistele.

Vangid olid jaotatud 6–8-mehelistesse rühmadesse vanema soome sõduri juhtimise all. See võttis oma salga kaasa ja suundus mingis, mida hea tahtmise korral võis pidada suletud formatsiooniks, mõne neile määratud ülesande täitmisele. Valvesõduril läks aeg pikaks, mingit tõelist ülesannet tal peaaegu polnud. Ta veetis aega ringi jalutades ja teiste sõduritega vesteldes. Oma vangidega suheldi enamasti viipekeeles, vene keele oskus polnud eriti levinud, vaid mõni üksik karjalane piirialadelt suutis end „päris” venelastega arusaadavaks teha ja neil olid siis enamasti muud ülesanded. Mõned vanemad soomlased Soome Karjala idapoolseimatest osadest rääkisid iseenesest sageli vene keelt. Nooremad mehed olid olnud liiga kaua isoleeritud suhtlusest teise poolega, et omada mingeid võimalusi seltskondlikuks läbikäimiseks venelastega ja võimalusi õppida midagi teisest keelest. Kaugkarjalased seevastu said soomlastega läbi, kuigi võttis teatud aega, et luua „liides”, keeleline piirikiht, mille kaudu suhelda. Vangivalvuri aeg läks pikaks ja see võis mõnikord viia teatud komplikatsioonideni.

. Üks „vangivalvuritest” oli saanud tuttavaks ühe vanema „põliselanikuga” ja valmistanud koos temaga „kiljua” ehk pulkõlut. Kõva leiba oli alati külluses ja seda asjaolu kasutati sageli nimetatud joogi valmistamiseks. Sõdur oli oma semuga pokaalitanud ja kõige järgi otsustades joonud liiga palju pulkõlut, nii et kui ta pidi oma väikese karja selle majutuskohta viima, ei kandnud jalad teda. Ta olevat üsna järsku kustunud ja vangidel olid nüüd head nõu kallid. Sõdur oli tõenäoliselt olnud korralik sell ja vangid ei tahtnud, et ta „põleks” – hätta satuks. Mis seal ikka teha? Vangid pidid olema oma majutuskohtades kindlal ajal, formaalselt üle antud majutusülemale. Kütmine oli toimunud raudteejaamas ja see hõlbustas teatud määral transporti tagasi majutuskohta. Raudteetammi taga polnud suuremaid majutuskohti, sealsed majad olid asustamata, vangid kandsid lihtsalt oma valvurit käte ja jalgadega. Üks mees käis ees ja luuras, et ühtegi soome ohvitseri näha pole, ja viimasena kõndis vang vangivalvuri püssiga. Raudtee-alune käik, mida vangid pidid läbima teel oma majutuskohta, asus kohe Õpetajate seminari taga ja üks muusikakorpuse allohvitseridest oli transpordi pealtnägija.

2000. aastatel kirjutasid mõned Rootsi ajalehed Kaug-Karjala koonduslaagritest, kuid see oli vaid kommunistliku tiiva kohmakas katse Soomet süüdistada. Miks oleks pidanud tsiviilelanikkonda koonduslaagritesse sulgema, kui sõjavangid liikusid praktiliselt vabalt linnas? Meie, muusikakorpuse noorimad õpilased, hulkusime üsna palju linnas ringi ja osalt ka ümbruskonnas, olime üleval hüppetornis ja muudes noortele huvipakkuvates kohtades. Mõned vanematest käisid ümbritsevates metsades kasetohtu lõikamas ning hankisid pahklikke ja muud materjali harrastustegevuseks. Mina hankisin tohtu väikese toosi jaoks, mis mul siiani alles on ja mis vist moodustab ainsa mälestuseseme minu noorusest. Meie vaba aja tegevused seisnesid – soojal aastaajal – füüsilises treeningus, nii kohustuslikus kui vabatahtlikus. Kohustuslik toimus hommikuvõimlemise või maastikujooksu vormis, vabatahtlik osa koosnes harjutustest kangil ja tõstmises ning mitmesugustest muudest välispordialadest. Külmal aastaajal anti piisavalt harjutust sae ja kirvega. Meie ülesanne oli ise kütmise eest hoolitseda ja kahekorruselises majas oli üsna palju ahjusid, mille jaoks puid saagida ja raiuda, sisse kanda ja kütta. Teenistuses olev päevaõpilane ei jõudnud oma teenistuse ajal palju muud teha.

Sügisel 1943 olin oma teisel puhkusel vanemate juures Šeltozeros. Reeglite kohaselt oli poissmeestel kaks nädalat vaba iga nelja kuu tagant ja abielumeestel iga kolme tagant. Karjala teed olid enamasti nagu kitsad rajad, tolmused kuival ajal ja porised kevadel ja sügisel. Iga veoauto ja bussi varustusse kuulus saag ja paar kirvest, kui sõiduk pärast paari päeva vihma uppus telgedeni porri, kamandati „kõik mehed tekile”. Mõned pidid saagima latte ja panema need rataste alla, seejärel pidid kõik lükkama, et sõiduk poriaukudest välja saada.

Tagasiteel Petroskoisse rappus auto korralikult ülihalval teel ja üks suurtükikruvi tünn, mis kuulus lasti hulka, pigistas mu paremat jalga. Algul ei tundunud see väga ohtlik, eriti valus ei olnud. Petroskois jätsid autod meid maha valitsushoone ees oleval platsil ja mul oli umbes 1,5 km kõndida majutuskohta Õpetajate Seminaris.

Rännak ei toimunud ilma teatava vaevata. Mul oli seljakott ja suusad (mille olin saanud kingiks ühelt soome suusatajalt, kui laulsin Rukajärvel) puhkusel kaasas. Petroskoi tänavad on munakivisillutisega ja kõnniteed koosnesid enamasti sellest, tegi korralikult valu ja sain toetuda ainult kannale. Sellest sai Via Dolorosa majutuskohta, hullemaks läks, kui saabas tuli ära tõmmata. See tegi väga valu nüüd, lõikas nagu noaga varbasse, kui Toivo Iivarinen pidi saapa ära tõmbama. Pärast mõnda asjatut katset saime aru, et kõige parem on sõita haiglasse, seal oli välihaigla, numbriga 36, otse Kuusineni palee all, nõlval alla Onega järve poole.

Kui arst haiglas lõikas saapaõmbluse tagant läbi, voolas jalg välja – see oli kindlasti kaks korda suurem kui vasak, vigastamata. Õhtu oli selleks ajaks kaugele edenenud, mulle anti valuvaigistit ja sain ööseks uinuda.

Järgmisel päeval tehti röntgen, millega tuvastati, et parema suure varba luu oli katki. Järgmine peatus oli operatsioonisaal, mäletan ainult, et pidin loendama, kuid numbreid ei jõudnud palju üles lugeda, võib-olla jõudsin 5 või 6-ni, enne kui tuimestusin. Kui ärkasin, oli tugev kipsiside kuni põlveõndlani ja sellest sai 3-nädalane viibimine välihaiglas.

Lamasin saalis koos 6 teise, mõnevõrra vanema sõdalasega. Nad olid tõelised sõjajuhtumid (jermu) paranevas staadiumis. Haigetalitajad olid enamasti üliõpilastüdrukud, kes olid pidanud oma õpingud katkestama ja pidid nüüd haiglates abistama, enamik olid väga noored ja ujedad, vanemad sõdurid tegid nendega üsna karmilt nalja ja tegid kõik, et neid häbistada. Kuna olin alaealine, oli mul õigus 2,5 dl piimale päevas ja selle serveerimine põhjustas alati nalja. Kui mõni noorematest abilistest tuli piimaga, tegid teised patsiendid nalja stiilis:

- Pole vaja välja lüpsta, paku talle rinda otse, see on palju tervislikum, pealegi tuleb see udarasoe ja bakterivaba!

Tüdrukud punastasid ega teadnud, mida vastata. Kui aga mõni vanematest õdedest tuli, ei julgenud keegi nalja teha. Need parkunud daamid oskasid nalja üsna korralikult katkestada, järgmisel sidumisel võisid nad olla üsna karmikäelised nendega, kes liiga vabalt naljatasid.

Pärast kolmenädalast viibimist laatsaretis kirjutati mind haiguslehele veel kolmeks nädalaks ja sõitsin tagasi vanemate juurde Šeltozerosse. Varvas oli hästi paranenud, kuid läks mitu aastat, enne kui sain lund saapalt maha lüüa, lüües jalga vastu treppi. Varvas on jäänud elu lõpuni veidi kangiks, kuid pole põhjustanud mingeid häireid ega tasakaaluprobleeme muidu.

Ohvitseride kasiino Äänislinnas (Petroskois) oli usinalt kasutatud "mängupõrgu" ja seal toimus palju üritusi: isamaalisi mälestuspühi, kõrgemad ohvitserid pidasid sünni- ja nimepäevi.

Daamid olid "puuduskaup" Kaug-Karjalas, põliselanikkonnast olid järel ainult vanad naised ja koolitüdrukud, seetõttu olid vähesed soome lotad väga populaarsed.

Et pidudel meeleolu tõsta, kutsuti väga sageli ka palju neid lottasid kaasa. Et moraali tagada, oli noorematel lottadel alati vanem "draakon" valvajaks kaasas, et tüdrukute ja nende moraali järele vaadata, kuid nooremad ohvitserid arvasid, et ta oli enamasti takistuseks. Ühel üritusel arvas kohalviibiv arst, et "draakon" tuleks kahjutuks teha. Ta pidi hoolitsema, et naine saaks midagi oma joogi sisse, nii et ta jääks magama ja sel viisil muutuks läbikäimine noorte tüdrukutega veidi huvitavamaks. Arst segas ja andis, kuid tulemus oli vastupidine. Väärikas daam ei muutunud sugugi uniseks uimastist. Ta virgus üsna korralikult ja see tõi kaasa, et kui kõik teised nooremad lotad väsinuna ürituselt lahkusid, jäi "draakon" see, kes püsima jäi, ja härrad olid sunnitud teda lõbustama ega saanud ürituselt lahkuda, nagu paljud kindlasti oleksid tahtnud teha. Õhtu oli kaugele edenenud.

Muusikakorpuse elu Petroskois seisnes mängimises erinevatel üritustel, mida korraldati nii sõduritele kui ka vähestele tsiviilisikutele, kes polnud koos venelastega lahkunud. Enamasti koosnesid need lastest ja vanuritest. Soomlased püüdsid säilitada teatud määral kultuuriüritusi ja neil oli muusikakorpus enamasti kohal.

Puhkpilliorkester pidi mängima mitmesugustel üritustel, paraadidel ja pidulikel puhkudel. Mingil hetkel hilissügisel pidi avatama uus sild ja mina olin samuti komandeeritud trummikandjaks trummar Onni Puustinenile. Kohalik ülem pidas ilusaid sõnu rahvaste vahelistest sidemetest ja see sild pidi moodustama sellise lüli, seejärel pidi sõjaväepastor silda õnnistama. Sild pidi olema täiesti uus ja kasutamata, kuid mingi auto oli jõudnud sellest üle sõita ja jätnud jäljed härmatisega kaetud sillale.

- See on nagu tavaliselt, ohkas pastor tüdinult. Kui ma pean midagi õnnistama või pühitsema, siis on seda juba kasutatud!

1943. aasta suvel anti Petrosavodski pargis „Kultuuri ja Puhkuse“ (Park kultury i otdykha), nagu asutus kandis nime, palju kontserte. Kuna olin kaasas vaid suure trummi kandjana ülemseersant Onni Puustineni abiks, oli mul kontserdi ajal palju aega. Suplesin jões, mis voolab läbi pargi, ja ronisin kõrges puutornis, mis oli mõeldud langevarjuhüpete harjutamiseks. Suplemine lõppes järsult, kui oleksin peaaegu kokku põrganud suure väljaheitevorstiga, mis ujus mulle vastu. Nagu enamik Nõukogude linnu, puudus ka Petrozavodskil puhastusseade ja jõgi pidi vastu võtma enamiku nii vedelast kui tahkest. Puutorn oli vana, praguline ja logisev ning tegelikult oli sinna ronimine keelatud, aga kes oleks saanud mind takistada? 70–80 meetri kõrguselt võis linna igas suunas näha. Linnas oli veel üks vaatekoht, suusahüppetorn, mida oli mõnevõrra ohutum külastada. Käisime seal üsna tihti vabadel hetkedel.

Linna teatris esitati operette. Teatriorkester koosnes suurel määral 2. Jäägrirügemendi muusikakorpuse liikmetest, Erikki Inkinen mängis viiulit (paraadidel puhus ta es-klarnetit), Toivo Iivarinen oli metsasarvemängija, kuid mängis ka altviiulit, siis mäletan leitnant Sysimetsä'd, ta ei kuulunud muusikakorpusesse, vaid oli arst Pori linnast ja mängis tšellot, sama lugu oli paljude teiste muusikutega, nad valdasid reeglina mitut pilli.

Ühel korral esitati „Luxemburgi krahvi“ ja kuna ma ei olnud veel õppinud klarnetit sel määral valdama, et mind oleks orkestris kasulikuks peetud, sain hoopis trummari Onni Puustineni abiliseks. Ta vajas abi suure trummiga, see on üsna raske ja meil ei olnud linna piires muid transpordivahendeid kui apostlihobused. Ainult siis, kui pidime minema ümbritsevale maale, saime veoauto. Etenduse ajal sain mängida pealtvaatajat, mõnda aega oskasin operetti peaaegu peast, nägin seda paarikümnel korral väga lühikese aja jooksul. Istusin kõige taga (kui seal oli vabu kohti) ja pärast lõpuaplausi läksin fuajeesse ja sealt lavaukse juurde, et aidata lõputoimetustega.

Ükskord toimus galakontsert Aulikki Rautavaara ja mõnede teiste kuulsate Soome artistidega. Rinde ülem kindral Siilasvuo ise koos kogu oma staabiga oli kohal ja pärast etenduse lõppu pidin nagu tavaliselt tormama peaväljapääsu kaudu välja ja jooksma maja välisküljel lavaukse juurde, enne kui kõik teised jõudsid püsti tõusta. Pealtvaatajad tõusid, kuid keegi ei liikunud paigast ja ma jäin seisma väljapääsuukse kõrvale, sest selgus, et „auväärsed isikud“ – kindral koos staabiga – pidid esimesena välja minema, ilma et peaksid ülejäänud publikuga trügima. Kõigi pilgud olid suunatud kindralile ja tema saatjaskonnale, ma ei saanud uksest välja minna, seisin lihtsalt seal ja tundsin end tobedalt, ei teadnud, mida teha.

Saatjaskond lähenes ja ma tundsin, et peaksin midagi ette võtma, aga mida? Kui nägin üht nooremat ohvitseri kindrali saatjaskonnast teistest ette ukse poole liikumas, tuli mul äkki hea mõte. Seisin ukse kõrval ja see päästis mu. Rebisin ukse lahti ja tõmbusin valvelseisangusse just enne, kui kindral väljapääsuni jõudis. Siilasvuo peatus, patsutas mind isalikult pähe, tänas viisakuse eest ja küsis mu nime. Minu olukord oli päästetud ja kapellmeister Onni Palomäki, kes oli sündmust orkestriavast pealt näinud, kiitis mind ülesnäidatud tähelepanu eest vanematele ohvitseridele. Ma muidugi ei paljastanud, et see oli rohkem juhuse vili kui läbimõeldud tegu.

Kui venelased olid Stalingradis sakslasi löönud, muutus Soome vägede olukord Kaug-Karjalas ja Karjala maakitsusel raskeks. Venelased tõid Karjala rindele suuri jõude ja taganemine sai tõsiasjaks. 1944. aasta suve lõpus pidi kogu muusikakorpus rongile minema tagasi Soome ja seda viimasel minutil, muusikakorpus ei olnud taganemisnimekirjas esimene ja lahkumisel tekkis suur kiirustamine. Paar korda ründasid Vene lennukid taganevate vägedega rongi ja me pidime metsa jooksma, et tule alt pääseda. Nii innukad ei olnud venelased siiski ronge jälitama. Rongidel veeti ka õhutõrjekahureid, need avasid tule suhteliselt aeglaselt lendavate lennukite pihta ja rünnakud lakkasid. Saabusime pärast mõnepäevast rongisõitu Tamperesse ja majutati Tampere Aleksandri kooli – teisele korrusele tütarlaste käsitööklassi.