Karl Kronberg räägib Khibinogorskist 1932

Tapa, 17. detsember 1994 1932 töötasin mõned kuud Khibinõs, 16 km Apatitõ jaamast Murmanski suunas sovhoosis (vene keeles selskoje hozyaistvo). See oli põllumajandustehniline teadusjaam, mille erialaks oli tomatikasvatus. Professoril oli 4-5 laborandiabilist, mõned lehmad ja väikesed põllud, kus ta kasvatas erinevaid seemnesorte. Ta uuris kasvatamist ja hakkas arendama põllumajandust ning sai lehmadelt üsna palju piima. Apatiidikaevanduse puurija ei elanud ilma piimata kaua, kopsud annavad järele ja ta sureb mõne aasta jooksul. Kuni 1936. aastani olin mehaanik, kuid 1937 läksin üle kaevandusse ja hakkasin puurijaks, selliste tööde eest maksti hästi. Tööaeg oli ainult 4 tundi päevas.

Alguses, kui meil seal üleval piima saadaval ei olnud, saime tüki võid, aga või ei aita locheriidi tolmu vastu ja tolm rippus paksult tööruumides. Mõne klaasi piimaga pärast tööd lähed mõnisada meetrit ja hakkad köhima, sa ei saa midagi närida, sest kopsudest tuleb üles puhast liiva, piim puhastab selle teatud määral ära.

- Nüüd olen 82-aastane, kuid tundub, et kopsud on ikka terved. Kui meil poleks piima olnud, oleks kaevanduse puurija eluiga piirdunud paari-kolme aastaga. Varem toodi sinna piima Venemaalt ja seda ei olnud iga päev, kuid alates 1937. aastast oli meil piima rikkalikult.

Professor lasi puhastada väikese männinoorendikuga kaetud metsaala. See oli suur „Tjeljäbinets” (roomiktraktor Tjeljzbinski tehastest), mis tegi tööd tugevalt samblasele pinnasele. Seejärel külvati kaera ja see kasvas peaaegu mehekõrguseks. Professor rajas mitu sellist sovhoosi ümberkaudu, osadel väga suured karjad – mõnel kuni 400–500 looma, kui meid 1940. aastal uuesti Koola poolsaarelt sundkorras ümber asustati. Kaera ei lõigatud, vaid niideti rohelisena ja kasutati talvel loomasöödana. Meil oli ka oma kartul, see ei jahutanud, vaid muutus ainult veidi vesiseks.

Need, kes olid varem kaevanduses töötanud, olid kollase jumega, neil oli väike pension ja majanduslikult oli neil üsna raske. Ükskord kohtasin raamatupidajat, ma ei teadnud pensionidest midagi, tal oli väike pension, ta oli vigastatud ja tal oli raskusi liikumisega.

Hiljem sai professor Eiffertist Eestis akadeemia president, teda autasustati rikkalikult tema töö eest Koola poolsaarel ja talle oli antud mitu Lenini ordenit. Ühes artiklis räägiti, et ta ise tuli Koola poolsaarele väga varakult, sel ajal, kui reisijad pidid ise hoolitsema, et veduril oleks puid, ja kui reis Leningradist Murmanskisse kestis vähemalt nädala.

Eiffert oli äärmiselt demokraatlik isik, haruldus tolleaegsel Venemaal. Ta oli vallaline, töötas ja sõi koos oma kaastöötajatega samas sööklas. Meil oli sageli nii manna- kui riisiputru, paremat pole ma kunagi söönud kui need kaks-kolm kuud, mil ma tema juures töötasin. Kui ma töötasin puusepana, oli palk umbes 70 rubla kuus, harva üle 100 rubla, kuid tema juures sain 132 rubla ja lisaks tasuta toidu. Mul polnud tegelikult luba Khibinõs töötada, kuid ma ei saanud ka arvele võtta, sest seal polnud komandantuuri. Mõnda aega läks hästi. See oli ainus kord, kui mind koheldi nagu inimest, me olime nagu suur pere. Ülejäänud olid ülejäänud kommunistlik praht, inimjäätmed, mis koosnesid ühiskonna põhjakihtidest. Nad olid viimase 10 aasta jooksul töötavat rahvast röövinud ja tahtsid sellega jätkata. Nad olid halvad töötajatena ja veel halvemad administraatoritena. Ma ei saanud seal siiski „ebaseaduslikult” jätkata ja enne uut arvelevõtmist pöördusin tagasi Kirovskisse.

Enne kui vanemad teist korda küüditati (kui isa pidi ka Kirovskist lahkuma), tuli üks nõbu (Sass Jûrgenson) ja aitas isal Kirovskisse kogutud asjad kodukanti viia ning meie, õed-vennad, jäime üksi Koola poolsaarele. 1931 sõitis ema tagasi kodukanti Pihkvast ida pool ja 1932, vahetult enne aastavahetust, tuli Sass ja tõi isa ära. Möödus pikk aeg, me ei saanud pikka aega ei kirju ega muid teateid. Arvasime, et vanemad on kodukandis, kuid siis tuli kiri Tjusovaja jõe kandist, Kama läänepoolsest lisajõest. Enamik teisi oli transporditud umbes 50 km Molotovi linnast põhja poole (nagu Permi tol ajal nimetati), kuid meie omadel oli vedanud. Venelased tahtsid Siberit asustada ja seetõttu olid mõned väljasaadetutest, perekond Waldemar Hiller, saanud kodukandist, Puustast, lehma kaasa võtta. Elatusvõimalused Siberis olid rasked, ühtegi poodi polnud, kust toiduaineid osta. Aeg-ajalt tuli saadetis leiba, kuid paat pidi peatuma kärestike all ja suurem osa leivast oli kadunud, kui saadetis meie müügikohta jõudis. (pood – kui seda nii nimetada saab)

Olgu kuidas oli, Hilleri lehm jäi haigeks ja tuli tappa. Liha tuli aga riigile üle anda allavoolu jõe ääres asuvasse vastuvõtupunkti. Siin nägid Hillerid ja vanemad võimalust küüditamisest pääseda. Nad valmistasid salaja parve (öösiti loomulikult), tapsid lehma, paigutasid nii liha kui iseennast parvele ja asusid teele Sverdlovski linna (mis tänapäeval on saanud tagasi oma algse nime ja kannab nime Jekaterinburg). Hillerid ei pöördunud kunagi kodumaale tagasi. Nad jäid Sverdlovskisse, kus nad pidid liha müüma, ja pärast seda ei kuulnud me neist midagi. Nad olid algselt kaks venda. Sverdlovskist õnnestus vanematel kuidagi (ametnikele kuldrahas altkäemaksu andes, ema sõnul) hankida piletid tagasi Kirovskisse ja ma mäletan, et pidime Permis mõned päevad ootama, enne kui saime rongiga tagasi Moskva-Leningradi ja Kirovskisse sõita. See, et ma Permi nii hästi mäletan, on sellepärast, et juhtusin jaamaülema punarohelise laterna klaasi puruks lööma, sain isalt peksa ja tema pidi klaasi eest 3 rubla maksma.

Kui olime Koola poolsaarel Kirovskisse tagasi jõudnud ja leidnud baraki, kus õed-vennad parasjagu elasid, oli barakis, kus meie pidime elama, kohutav hais. Seal gaasitati kahjurite vastu.

- Kui ma ukse avasin, seisis Albert seal toas, jutustab Karl. See oli 16. septembril 1935. Kirovskis elasime seejärel kuni Soome Talvesõjani 1939-40. Kui see lõppes, tuli uus küüditamine, seekord Kaug-Karjalasse. Kui 2. maailmasõda algas, läksin sõtta Vene poolel, samal ajal kui Albert jäi koos vanematega Šeltozerosse.

Kui me sõjast tagasi tulime, oli Albert kadunud ja me kohtusime alles peaaegu veerand sajandit hiljem – aastal 1964.