Ural 1933

I

seoses tulekahju uurimisega 1933. aasta kevadel tuli ilmsiks minu vanemate "ebaseaduslik" viibimine endises kodukohas ja isa süüdistati meie endise kodu süütamises. Allesjäänud naabrid tunnistasid aga tema kasuks ja ta mõisteti õigeks, kuid kuna ta oli viibinud paigas ebaseaduslikult, määrati karistuseks uus küüditamine – seekord Nižni Tagilisse, kujunevasse asulasse Uurali mägede taha. Ülejäänud pere lapsed, Karl ja Alide, töötasid Koola poolsaarel ja jäid sinna.

Oh, oh, kõike, mida me oleme läbi elanud, ohkas ema Emely, kui palju rahvast kulus ära Hibinogorskis! Aeg-ajalt saadi teada, et see ja see oli surnud. Oli üks mees, kes ühel korral ütles mulle, et terve linn on enam-vähem ehitatud inimluudele, tal oli kindlasti õigus. Koola poolsaarele oli maetud suur osa Nõukogude Liidu rahvast ja nüüd pidime jälle minema pagendusse, jumal teab kuhu.

Üks naaber Gustaf, üks vendadest Pae, kolis kolhoosi hiljem, olles varem elanud linnas. Hiljem pidi ta olema kolinud Jamburgi ja abiellunud, rääkis mulle üks meessoost tuttav, kuid Gustaf suri varsti pärast abiellumist. Hiljem kadus ka see meessoost tuttav kolhoosist ja keegi ei tea, kuhu ta läks, täpselt nagu minu onu Karl Poltan. Teine vendadest Pae jäi kolhoosi ja oli peaaegu üks väheseid täiskasvanud mehi kogu kollektiivis, tema pidi praktiliselt kogu kündmise eest hoolitsema. Kui me tulime tagasi Kirovskist koos sinuga, Albert, ja külastasime neid, siis ta ütles:

Oleks olnud parem minna koos kulakutega Kirovskisse kui jääda "vaeslaste komiteega" kollektiivi. Kui nende isa, kes samuti elas kollektiivis, sai vanaks ja tahtis tubakat, siis ei saanud ta oma poegadelt midagi. Siis pidi tütar varastama natuke liha, tuli sellega minu mehe Jaani juurde, kes sageli külastas linna, ja pidi mõne tehingu kaudu muretsema vanamehele natuke tubakat. Vana mees suri kodukandis.

Ema jutust selgus, et me ei olnud ainsad, kes pidid pagendusse minema. Paljud suhteliselt jõukad talupojad eesti ja läti taludes pidid nüüd oma varast ilma jääma ja kuhugi küüditatama. "Raskulatšivanie" (varade konfiskeerimine ja talupoegade küüditamine) kestis endiselt. Terved rongikoosseisud kaubavaguneid (hädapäraselt varustatud lavatsite ja küttekoldega) kasutati transpordiks. Mõned punakaartlased "komandiri" (ohvitseri) juhtimisel saatsid rongi ja hoolitsesid selle eest, et keegi ei saaks põgeneda rongi peatuste ajal jaamades. Novoseljest läks rong üle Leningradi, Moskva, Permi Sverdlovskisse Uurali mägede taha. Lõplikuks peatuskohaks sai jaamaasula Tšusovaja, samanimelise jõe ääres – Kama lisajõgi. (Perm kandis mõnda aega nime Molotov ja Sverdlovsk kandis varem nime Jekaterinburg, see nimetati ümber Sverdlovskiks pärast seda, kui juudi tsaarimõrvar Jakov Sverdlov). Perm sai juba esimestel nõukogude aastatel kurikuulsaks pagenduspaigana ja on seda jäänud ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Vagnhäradi nelipühilased teevad teatud abistamistööd Permi piirkonna vangide heaks. Kui raudtee Permi valmis sai, veeti vangid sinna võrega varustatud vagunites, seejärel pidid nad jala minema ülejäänud tee pagenduskohta Krasnojarskisse, Tomskisse või Irkutskisse. Lev Tolstoi on raamatus "Ülestõusmine" kirjeldanud väga üksikasjalikult selliseid pagendusi ja kuidas need toimusid. Ta kirjeldab raskusi, vahepeatuseid ja ajutisi vanglaid, kus vangid said peatuda ja mõneks päevaks puhata. Nõukogude ajal läksid transpordid otse paigutuskohtadesse, ka sellistesse, mis asusid kaugel Kesk-Venemaast: Komi, Magadan, Vologda jne.

Tšusovaja jaamast läks transport paadiga mööda samanimelist jõge (592 km pikkune Kama lisajõgi), seejärel pidi teekond jätkuma jalgsi mööda kärestikke ülesvoolu metsalaagrisse, mis asus põhja pool praegusest Nižni Tagili linnast. Minu esimene mälestus sealt on see, et isa kandis mind kaenla all ja ma sain ühe käega vett puudutada, kui ta kõndis põlvini vees paaris kohas. See pidi olema suurvesi, sest rada kadus aeg-ajalt vee alla.

Asula Siberis oli mõnevõrra parem kui see, kuhu me tulime Hibinogorskis. Taigas oli hädapäraselt raadatud väike lagendik ja ehitatud mõned väiksemad palkmajad keset Siberi ürgmetsa, mis seisis nagu sein ümberringi, jutustab ema Emely. Eks meilgi olid metsad, metsad, mida me pidasime üsna võimsateks, kuid midagi taiga sarnast polnud me varem kogenud, jutustas ema Emely. Ainult jõe poole oli väike avaus, kõigis muudes suundades laius taiga sadade miilide kaugusele. Jõgi oli orientiiriks ja ei olnud soovitatav minna sellest liiga kaugele, oli kerge eksida ja seejärel polnud mõistlikul kaugusel ei teid ega eluasemeid.

- Me käisime metsas marju ja seeni korjamas, sest seda oli rikkalikult, jutustas ema Emely. Sina, Albert, istusid kännu otsas ja kolistasid kastrulikaanega, et metsloomi eemale peletada, karusid, hunte ja põtru oli palju, kuid kellelgi polnud jahirelvi, et mõnda lasta. Väikese põlisrahvastiku, kes seal alles oli, ja mõnede väheste, kes olid esimese aja üle elanud ja paigale jäänud, sõnul pidime meie olema kolmas kontingent, kes sinna küüditati. Enamik varasematest sundüleviidutest olid surnud ja mineviku valguses tundus meie tulevik üsna tume.

Põhitegevuseks oli metsatöö ja raiet tehti põhiliselt ainult jõgede kallaste läheduses. Veoteed jäid lühikeseks ja seejärel parvetati palgid jõe ääres asuvasse saeveskisse ning veidi eemal oli üles ehitatud väike küla, kuhu meid majutati. Varem oli seal olnud väike küla, nüüd ehitati mõned majad juurde, et väljasaadetutel oleks kuskil elada. Majutuspaigad olid tüüpilised Siberi majad, palkmajad väikeste akende ja kõrgete lävepakkudega, mäletan, et mul oli raskusi üle lävepakku saada. Majad olid üsna sarnased nendega, millega hiljem Kaug-Karjalas tutvusime, ainult selle vahega, et karjala majad olid palju avaramad, samas kui need olid kokku ehitatud tallide ja majapidamishoonetega. Siin ei olnud nii palju loomi ja seetõttu ei läinud nii palju muid ruume vaja. Algne elanikkond oli elanud peamiselt jahist ja kalapüügist, majade ümber olid ainult väikesed köögiviljaaiad.

Jõudsime Uuralitesse varakevadel 1933 ja sügisel 1935 olime tagasi Hibinogorskis. Elu Siberis oli karm ja puudusid võimalused oma elutingimusi parandada. Minu isa Jaan ei olnud enam noor ega ka päris terve. Ta ei jaksanud metsas töötada, kuid õnneks oli töödejuhataja Možajev, endise mõisniku poeg ja vang nagu kõik teisedki, korralik mees. Ta ei teinud väljasaadetute elu raskemaks, kui ta pidi. Muidu olid nõukogude kodanikud altid oma kaasinimeste olukorda halvendama rohkem, kui vaja. Sellest annavad tunnistust paljud teised lood GULAGi laagritest Venemaal. Kommunismi ideedesse pühendunult uskujad pidasid kõiki väljasaadetuid "rahvavaenlasteks", kõik kooskõlas propagandaga, mida pasundati Kremli partei peakorterist.

See, mida isa metsas teenis, ei olnud palju, pealegi polnud toiduaineid osta, vaid neid jagati laagri juhtkonna kaudu. Nagu tavaliselt, seda on hiljem kinnitatud ja kirjeldatud mitmetes raamatutes, varastati suurem osa juba teel laagritesse ja see, mida ei jõutud, müüdi laagri juhtkonna poolt kõrge hinnaga.

- Kui meil poleks olnud oma raha, millest võtta, oleksime ilmselt pidanud sinna igaveseks jääma, ütles ema Emely. Väikese kapitaliga saab üsna kaugele, ükskõik millised olud muidu on. Kuidagi elasime talve siiski üle, mingeid lähemaid asjaolusid ei tahtnud ema Emely täpsustada ja ma ise ei mäleta sellest palju. Mõned episoodid on siiski meelde jäänud.

Elu kulges mingis uusasunikuvaimus ja oli üsna organiseerimata. Vähesed algsed külad asusid jõe ääres, hiljem püstitatud ja sundväljasaadetutele mõeldud külad asusid kaugemal metsas. Lapsi ei olnud palju, mäletan, et mul polnud kogu meie Siberis oldud aja jooksul ühtegi eakaaslast, kellega mängida, ja päeviti, kui vanemad tööl olid, olin enamasti üksi koos mõne küla vanuriga. Talvel 34-35 "teenisin" ma peamiselt kütjana majas, mille vanemad olid eluasemeks saanud. Mul olid ranged juhised, kuidas suure ahju tuld hoida, et maja liiga palju maha ei jahtuks, aga ka maha ei põleks. Tavaliselt hoolitses Nõukogude valitsus selle eest, et lastele sõime ja päevakodusid korraldada, siin pidi olema nii laste kui ka selleks vajaliku organisatsiooni puudus.

Metsalaager asus kaugel sisemaal ja suvised ilmamuutused võisid olla väga ägedad, tugevate vihma- ja äikesetormidega. Ühte sellist äikesetormi mäletan väga hästi. Keset päeva läks pimedaks ja hakkas sadama, jooksin väikesesse majja, kus elasime, ja peitsin end ahju taha nurka, kus tundsin end turvaliselt. Vene traditsioonis on ahjud alati nii suured, et nende peal saab lamada, ükskõik kui väike maja muidu oli. Ahju taga oli nurk, sinna peitsin end välgu, paduvihma ja tugeva tuule eest. Välgud ja tuul muutusid aina tugevamaks, kui julgesin oma nurgast lahkuda ja aknast välja piiluda, nägin, kuidas mõned üksikud puud ümber puhuti. Kui vanemad koju tulid, leidsid nad väikese, hirmunud poisi ahju taga nurgas istumas.

- Enne kui meid Uuralitesse küüditati, olin Pustaperzhas (Puustas) jõudnud muretseda vasika, jutustab ema Emely, keda pidasin Ivani Lena juures söödal. Ametlikult ei elanud ju kogu pere seal. Enne küüditamist pidin vasika maha müüma, ma ei tohtinud seda kaasa võtta. Koos meiega küüditati Uuralitesse Tensonite pere (mees ja naine Alma), Valdemar Hiller ja vennad Eedyd.

Tjusovaja jõel oli mitu kärestikku, mis tuli läbida teel metsalaagrisse, see ja muud tavalised nõukogude jaotusraskused tegid toiduga murelikuks. Osavus jaotamises pole kunagi olnud diktatuuride silmapaistev joon ja Nõukogude Liit pole erand. Valdav osa meessoost elanikkonnast oli hõivatud metsaraiega ja naistele jäi peamiselt töö saeveskis ja laudade hoovis. Saetud puit veeti üle jää kohta allpool kärestikke, kuhu paadid said tulla ja puidu peale laadida edasiseks transpordiks sisemaale. Võrdsuse nimel ei tehta üldiselt vahet meeste ja naiste tööl, ka naisi nähti sageli töödel, mida Läänemaal peetakse tavaliselt traditsiooniliselt meestetöödeks. Teetöölised ja maalrid olid Nõukogude Liidus tüüpilised naistetööd.

400-grammise leivanormiga ja ilma muude oluliste toiduaineteta ei saanud loomulikult eriti palju korda saata. Tuli kulutada nii vähe energiat kui võimalik, mis enamasti tähendas, et töölised looderdasid või lasksid tööriistadel rikneda (et saada puhkepausi). Mõningaid kaupu võis osta väikeselt põliselanike rühmalt (ja mõnelt üksikult teiselt, kes olid suutnud ellu jääda ja paikseks jääda), kuid töötasu ei olnud selline, et see oleks jätnud eriti ruumi ostudeks. Valikust polnud ka midagi rääkida, kala jõest, natuke leiba ja piima, kartuleid võis parimal juhul osta neilt inimestelt, kes olid seal kauem elanud.

Päris poodi Nižni Tagilis ei olnud. Toiduaineid jagati saeveski hoole all (leivapaat tuli kord nädalas mööda jõge üles, kuid peatus kärestikest allpool), saeveskil ei oldud alati olukorra peremehed, sest transpordid toimisid juhuslikult ja teatud aegadel läks toiduainetega kitsaks. Leib ja kartul pidid toimima põhitoiduainetena. Siber oli sünge paik neile, kes olid harjunud veidi avarate vaadetega, taiga seisis tihedalt ümber väikese küla Tšussovaja jõe ääres ja kõnnumaa ulatus sadu miile igas suunas. Ainus avaus vaatas saeveski poole, mis asus jõe ääres.

Minu õed-vennad Alida ja Karl olid Koola poolsaarel. Kuna olukord hakkas tunduma tõsine veel ühe talve ja toiduainete puudusega, kirjutasid vanemad neile ja palusid neil korraldada reisiluba tagasi Hibinogorskisse, tee kodukanti oli selleks ajaks täiesti suletud. Üht talve veel Siberis me üle ei elaks ja ainus võimalus eluga pääseda oli kuidagi sealt ära saada.

Lida ja Karl läksid kohaliku NKVD juhtkonna (Siseministeeriumi) juurde Hibinogorskis (pärast Sergei Kirovi mõrva 1934. aastal, tõenäoliselt Stalini käsul nimetati linn 1935. aastal ümber Kirovskiks) ja nõudsid, et vanemad ja noorim vend saaksid Hibinogorskisse tulla. NKVD-s öeldi:

- Las nad tulevad, me kirjutame nad siia sisse, kui nad suudavad siia jõuda, kuid mingit ametlikku luba tulla me kahjuks väljastada ei saa. Tuli hakata Siberist põgenema, mis olusid arvestades polnud kerge ettevõtmine. Toidunormid olid napid, metsatöö vanadele meestele liiga raske, mida saanuks teha? Üks Jaani tuttav ütles, et ta on nii vana, et võiks istuda paati ja jõuda raudteeni! Jaan polnud siiski piisavalt krapsakas selleks, kuid meil vedas.

Hiljem on ema rääkinud, et lisaks pidevale näljale oli perekonnale veel üks oht. Kuna polnud piisavalt lapsi, et korraldada kohapeal lastepäevakodu, tahtsid võimud minu eest hoolitseda ja paigutada mind kuhugi koolikodusse vanematest kaugele, sest mõlemad vanemad töötasid. Ma pidin saama 7-aastaseks ja kooli minema, kuid kohapeal polnud ühtegi kooli ja seetõttu pidi mind saadetama kaugele koolikodusse. Sidet arvestades poleks me tõenäoliselt saanud kuigi tihti kohtuda – kui üldse kunagi.

Põgenemisplaane olid nad haudunud juba varem, kuid ilma suurema eduta – nüüd näis siiski, et põgenemine võib-olla saab võimalikuks. Koos perekond Hillersiga alustas Jaan parve valmistamist, jõgi oli ainus ühenduslüli tsivilisatsiooniga ja ainus võimalus jõuda asustatumatesse piirkondadesse, kust saaks jätkata teed Hibinogorskisse. Esimene katse ebaõnnestus, keegi avastas nende tegevuse parveehitusega, asjaomane isik oli arvanud, et parv tuli liiga suur ja teatas sellest komandantuurile ning neilt võeti ära ketid, mis pidid parve palgid koos hoidma. Improviseerimisvõime ja leidlikkus on aga suur, kui häda käes, kui pole sobivat materjali võtta, tuleb midagi muud välja mõelda. Mõlemad olid harjunud põllumehed ja oskasid ümber käia nii palkide kui vitstega. Seekord seoti palgid kuusevitstega, need polnud nii usaldusväärsed kui ketid, kuid ainus mõeldav antud olukorras. Vahel tuleb võtta riske, mida tavaolukorras oleks välditud.

Mäletan ööd, kui me startima pidime, see oli septembri keskel ja peaaegu täiesti pime. Mul oli range käsk mitte rääkida valjusti ja mitte kolistada asjadega. Kuna tegu oli täieliku ümberkolimisega, võtsime kaasa kõik, mis meil oli, mis iseenesest polnudki nii palju. Ma ei tea, kas vanematel oli rohkem, kui me kanda suutsime, on võimalik, et isa oli käinud jõekaldal osaga meie varandusest mõnel varasemal ööl.

Meie teekonnal mööda jõge alla põrkas parv vastu veealust kivi. Palgid hakkasid lahku libisema ja üks kirst (mis mulle tundus väga suur) oli vette kukkumas. Isa hüppas vette ja hoidis palke koos, kuni parv sai jõuda kalda äärde ja parve parandada. Parvetamine sai toimuda ainult öösiti, päeviti oli see liiga riskantne, see võis äratada tähelepanu ja kuna kõik totalitaarsed süsteemid toetuvad ülesandmisele, oleksime päevasel ajal suures ohus olla avastatud ja üles antud. See oleks tõenäoliselt viinud väljasaatmiseni veelgi kaugemale Siberisse.

Ülesandmine õitses Nõukogude režiimi ajal, inimesed said tasu, kui nad andsid üles kellegi, kes oli tegemas midagi, mis ei sobinud riigile ja selle süsteemile. Vanasti võisid nii poliitilised kui kriminaalsed vangid Siberist põgeneda, põliselanikud tundsid vangidele kaasa, aitasid neid teel ja peitsid neid, kui võimukandjate "koerad" olid lähedal, kuid nõukogude süsteem oli sedavõrd rikkunud ja korrumpeerinud elanikkonna kõige lihtsamad eetilised ja humanitaarsed arusaamad, et nad mõne rubla eest andsid üles iga tundmatu isiku, mõnel juhul said neist kohalikud kangelased võitluses nn "riigivaenulike elementide" vastu ja võisid uhkeldada nime ja portreega "autahvlil". (Potšotnaja doska – Autahvel tahvel).

Pärast mõne öö parvetamist jõudsid pered tagasi Tjusovaja jaama, kus liha tuli ära anda, kuid nad ei peatunud seal sugugi, vaid jätkasid teed toonasesse Sverdlovskisse (tänapäeval taas ümber nimetatud Jekaterinburgiks). Seal pidi Hillers lehma müüma. Pered läksid lahku ega näinud üksteist enam kunagi. Hiljem saime teada, et miilits oli nad kinni võtnud loata viibimispiirkonna ületamise eest ja saatnud kaugemale itta.

Ema jätkab:

- Meil õnnestus rongiga Sverdlovskist Molotovi jaama sõita (mis pärast Molotovi ebasoosingusse langemist sai tagasi oma vana nime – Perm). Seal tuli mitu päeva oodata, enne kui isal õnnestus rongipileteid hankida. Tegevusetuse tõttu jooksin ma ringi ja mängisin jaamaalal, juhtusin lõhkuma jaamaülema punarohelise laterna, mis tõi mulle väikese vitsasauna ja isale kolmerublase väljamineku. See, et reisijatel oli pilet, polnud sugugi garantii rongile pääsemiseks. Rongi saabumisel tekkis tohutu tung vagunitesse. Isa Jaan oli üsna arg ja rahumeelne inimene, tal oli raske end läbi trügida, seda pidi tegema ema Emely. Tal oli veidi rohkem julgust ja tal õnnestus lõpuks vagunisse pääseda ja pingile kohta saada. Seejärel tõsteti mind koos majakraamiga aknast sisse ja nii sai ka isa aegamööda läbi tunglemise end läbi töötada ja peale tulla. Pidime rongi vahetama nii Moskvas kui Leningradis ja istumiskoha hõivamise protseduur kordus mõlemas kohas.

Leningradist mäletan, et saabusime Moskva jaama ja pidime liikuma Soome jaama, kust sai alata reis Murmanski poole – arvestatav vahemaa. Taksoid polnud ja reeglina tuli liikumine teha mõne veoautoga, mis oli õiges suunas teel, ja reis maksis (nagu Venemaal tavaks) pool liitrit (pollitrovka). Jaamas tõsteti asjad maha ja seejärel järgnes protseduur majakraami (koosnedes mitmest kollist) viimiseks mõnda kohta jaama istumispingi lähedale. Kollisid (pere kogu majakraam koos kööginõude ja puutööriistadega) oli rohkem, kui korraga transportida sai. Järelikult pidi keegi (reeglina mina) istuma ja valvama ülejäänud kollisid kas mahalaadimiskohas või seal, kuhu need tuli viia. On hämmastav, kui palju asju kolm täiskasvanut ja üks laps ikkagi kaasas võivad olla. Mäletan, et vanematel oli üsna suur kirst, ma võisin selle kõrval seista ja sisse vaadata, kui ema asju välja võttis ja tagasi pani, ulatusin lõuaga üle ääre. Isa oli ilmselt väga tugev ja võis seda täiesti üksi kanda, ei saanud ju mõlemad vanemad jätta ühtki „depoodest” korraga järelevalveta.

Muude asjade seas oli ka klassikalise tornide ja tippudega mudeli pendelseinakell, pendlil olid tähed R A trükitud fraktuuris. Kui olin vaevu õppinud fraktuuri tõlgendama (ema piibel aastast 1895 on kirjutatud fraktuuris ja sellest hakkasin lugema õppima), leidsin imelikuna, et kellal olid minu initsiaalid. Minu harjumatus silmis nägi R välja nagu K. Kui meie naaber Dolly Axén 28. märtsil 1986 suri, pärisime sama margi kella, tunduvalt paremas korras. See oli rippunud tema lapsepõlvekodus Vännäsis. Ta oli selle pärinud pärast oma vanemate surma, sest ükski teine sugulane ei tahtnud seda. Tol ajal pidid olema kullatud pendlid (nagu Dolly väljendas) ja seejärel oli kell lebanud pikki aegu Stenbroskolani pööningul otse Nyköpingi lähedal, kus ta oli oma elutööna õpetajanna olnud üle 40 aasta. Kui ta pensionile läks ja koolist Erikslundsvägen 7-le kolis, riputati kell uuesti üles. Tema andmetel ostis kella tema isa. Isa ja mõned teised noored vedurijuhid olid ostnud igaüks oma kella põlengukahjustusega poest pärast suurt Sundsvalli tulekahju 1879. aastal. See on üsna suur ja hea kell, kuid raske üles keerata ja Dollyl oli raskusi nii palju jõudu kätes koguda.

Suurem osa majakraamist Uuralist tagasireisilt tuli kaasa ja pärast Eestisse kolimist 1947. aastal rippus kell minu õe Alida ja Waldemari toas. Nüüd ripub see Waldemari juures Tallinnas seinal. See näeb üsna mõlke täis välja, enamik treitud figuure on kadunud ja paljud servad kulunud, kuid nii pole see ka saanud nautida rahu ja vaikust stabiilse maja seinal, vaid on pidanud aja jooksul taluma üht-teist põrutust.

Pärast paljusid raskusi ja suurt vaeva jõudsime nii sügisel 1935 tagasi Kirovskisse. Mäletan kuupäeva. Seinal rippus kalender ja selleks ajaks oskasin vaevu veerida – 16. september. Suur osa barakilinnast oli valmis ehitatud ja saime kolida Karli juurde tema toa juurde pliidiga Stroitelnaja tänav number 13. Baracki oli töödeldud kahjurite vastu vahetult enne meie tulekut ja mäletan, et see lõhnas üsna halvasti. Mõni päev hiljem pidin alustama oma kooliteed. See pidi kestma

mõned aastad edasi, kuni 1940. aasta kevadsemestrini, mil uus väljasaatmine – seekord Kaug-Karjalasse – pidi aset leidma.

Tänapäeval võib Nõukogude Liidu lagunemise järel välja antud raamatutest lugeda, et Nižni Tagili ümbrus oli 30. ja 40. aastatel kasvanud hiiglaslikuks väljasaatmispaigaks ja vangilaagriks, kus tuhanded süütult süüdimõistetud ja sunnitööle saadetud pidid veetma hulga aastaid, mõned ei saanudki „vabadust” tagasi, vaid maeti taiga igikeltsa.

Pärast seda, kui pealekaebamistegevus oli mõneks aastaks kadunud, näib, et president Vladimir Putin on taas avanud võimaluse inimestel täiesti anonüümselt peale kaevata. See anonüümsus viis kõige hullematel nõukogude aastatel selleni, et võis naabri peale kaevata lihtsalt selleks, et saada tema korter, töökoht või midagi muud. (2002-01-04).

Vene rahvale on sajandite jooksul sisendatud arusaama, et juhid töötavad rahva parimaks. „Popid“, preestrid, said ülesandeks ette lugeda ukaase ja määrusi „kallis tsaariisakese“ kohta. Nüüd on Putin ja Co preestrite rolli üle võtnud ja rahvas jätkab oma ebajumalate kummardamist – nii heas kui halvas. Olukord on mõnevõrra paranenud, kuid arvestades Venemaa rikkusi, ei lange rikaste oligarhide laualt rahvale palju puru. Putini jõuk on kindlasti viinud palju kapitali välismaale, Venemaal pole ju kunagi olnud eriti turvaline oma raha hoida. Igal hetkel võib tulla uus „ukaas“ ja kodanikud nende varast ja õigustest ilma jätta (2008-04-25).

Eestlaste ja ingerlaste olud ja tagakiusamine Nõukogude Liidus ei vähenenud sugugi pärast sõda. Sellest annab tunnistust ühe ingeri poisi jutustus:

Matti Mulkahainen oli 14-aastane, kui ta koos perega 1942. aasta märtsis Keltost koos mõnede teistega küüditati.

„Meid viidi üle Siberisse, Krasnojarski oblastisse. Isa oli veel noor, 40-aastane, meid suunati Turuhhanski rajooni, Jenissei jõe äärde, 1200 km põhja poole. Seal oli väike küla viie-kuue majaga. Meid oli umbes 15 ingeri peret ja mõned eesti pered. Ma mäletan, et esimesel talvel surid kaks ingerlast nälga. Üks oli Antti Toksonen ja teine Hynninen, kes oli meie Keltost. Nad nälgisid surnuks, nagu ka üks eesti naine oma 15-aastase tütrega. Need surid teel naaberkülla, et vahetada mõned riideesemed toidu vastu. Nad külmusid teel surnuks, seda ma mäletan.

Nii me elasime talve üle ja kevad tuli. Teid ei olnud, ühendused käisid mööda vett, Jenissei jõel. Kohalikel elanikel olid paadid, aga meil ei olnud. Isa ja ema mõtlesid, et ka meie läheksime näljale ja surmale vastu, kui me sinna jääme. Aga kuidas sealt ära saada? Kevadel, kui jää murdus, võis jõest saada puitu parvede ehitamiseks. Koos isaga valmistasime öösel parve ja öösel asusime teele 200 kilomeetrit põhja poole, piirkonna keskusesse.

Me peatusime umbes 5 kilomeetri pärast. Seal oli tšeremiša-rohtu, mis meenutab ………… Kogusime terve koti toiduks. Seal oli ka katkine paat, mille kevadine suurvesi oli üles uhtunud. See oli nagu Jumala kingitus. Paadist sai isa naelu parve jaoks, mis oli seotud ainult köitega. Siis jätkasime oma teekonda. Ma mäletan, kuidas mu väike õde, siis alles seitsmeaastane, magas parvel. Isa ütles mulle, et me läheme jõe keskele – Jenissei on seal umbes 2 kilomeetrit lai – nii läheb kiiremini. Kui me jõe keskele jõudsime, tõusis tuul ja lained kasvasid. Me pidime väikese õe äratama, sest oli oht, et ta uhutakse parvelt. Parv hakkas lagunema. Nüüd päästsid naelad meid. Ma mäletan, kuidas isa hakkas naelutama ja mina hoidsin teda kuuehõlmast, et ta sisse ei kukuks. Isa lõi kõik naelad sisse, kuid sellest hoolimata ähvardas parv puruneda, torm oli äge. Siis tegime tekist mingisuguse purje ja õnnestusime kalda lähedale jõuda. Hommikul oli täiesti vaikne. Jätkasime oma teekonda ja jõudsime piirkonna halduskeskusesse.

Isa läks võimude juurde ja teatas, et pere on saabunud. Talle öeldi, et me peame tagasi pöörduma sinna, kust me tulime. Isa ütles, et seda ta ei tee, nad võivad teha, mida tahavad. Ema, isa ja mina tahtsime minna kala püüdma, kuid ema jalad olid külmunud. Ta sõitis koos väikese õega Turuhhanski linna, kus tal amputeeriti varbad. (Turuhhansk – tsaariajal poliitvangide asumisele saatmise koht. Seal viibisid 1905. aasta ülestõusu osalised: Josef Sverdlov ja Josef Stalin. Allikas: nõuk. entsüklopeedia 1987).

Minu isa, mina ja mu vend viidi 12 kilomeetri kaugusele heinamaale heina niitma, väikese jõe suudmesse, mis suubub Jenisseisse, kuigi heinategemise aeg ei olnud veel käes. Meile anti 5-päevane leivaportsjon, ei paati ega midagi muud.

Kaks nädalat möödus ilma, et midagi oleks juhtunud. Me olime nälga suremas. Siis leidsime väiksema jõe kaldalt väikese vana lootsiku ja isa hakkas seda korda tegema. Võib-olla saaksime sellega jõuda kaluriteni väikesel jõel. Isa ütles, et ta puhkab veidi ja palus mul jätkata lootsiku parandamist. Ta istus maha – ja suri. Ta oli suur mees ja oli olnud nädala ilma toiduta.

Meie, mu vend ja mina, kartsime, kui isa suri. Mida me pidime tegema? Võtsin lekkiva lootsiku ja teiba, et proovida üle jõe saada. Loomulikult läks paat katki, kuid õnneks nii teise kalda lähedal, et sain kahlata maale. Mu vend jäi meie surnud isa juurde. Kõndisin 12 kilomeetrit mööda kallast ja öösel jõudsin ühe kaluripere juurde. Rääkisin neile, mis oli juhtunud. Nad olid lahked inimesed, andsid mulle kala süüa ja viisid mind võimude juurde.

Kaks ametnikku jõudsid kohale, kus meie surnud isa ja mu vend olid. Vend oli veel elus, kuid juba näljast paistes. Isa maeti jõekaldale ilma kirstuta ja ilma igasuguste tseremooniateta. Mind ja venda transporditi piirkonnakeskusesse. Järgmisel päeval saabus ema koos meie väikese õega Turuhanskist. Rääkisime emale kõik ära ja nutsime koos. Piirkonnakeskusest ei saanud me midagi muud kui leivaratsioone. Turuhanskis oli mõningaid teisi kaupu toidukaartide peal. Ema ütles, et me peame sinna kolima. Me ei öelnud võimudele midagi, me lihtsalt kolisime sinna. Ema sai tööd valvurina kalatehases. Mina sain tööd tünnivabrikus. Nõnda me ellu jäime.

(Mulkahainen, 13.6.1993). (Väljaandest „Inkerin kansan 60 kohtalovuotta”. „Ingeri rahva 60 saatusaastat”, lk 106–107, Jouko Sihvo, Editon Tammi, 2000.)

Matti Mulkahainen tuli 1954. aastal tagasi Ingerimaale Karjalast.

Ema Emely kahetseb Alberti üksildast lapsepõlve. Eesti keeles

Albert loeb sama teksti. Rootsi keeles lühendatud versioon

Väljavõte lindilt, mille ema Emely rääkis sisse vanamoelises eesti keeles.

Vaata, mida ma olen oma elus näinud. Olen ma kannatanud……..Sinu pärast põgenesin kaks korda. Vaata, kuidas siin lapsed kasvavad, aga kui sina kasvad….. Kui viidi sinna Uuralisse – kännu kõrval tegid asja. Aga näed, kas see ei olnud Jumala hoidmine …………vot kui on üks kopikas taskus ja kui sa nii paljas oled. Kui minul ei oleks seda rahakopikat olnud, et ma sealt välja oleks jõudnud, siis oleks pidanud surema. Ja, seal oli kaks vana – mees naisega mõlemad ja neil oli kaks last, nagu sinagi. No süüa ei antud, palka ka ei saa, metsatööd tema ei jõudnud – mis teha? Siis …………oli jumalast õnn. Üks tuttav mees, kadunud Jaan teadis teda Pihkvas. Tema ütles, et võta lootsik ja sõida sinna, kus sa rongi peale saad istuda. Aga Jaanil nii palju pead ei olnud otsas, nii kaugele sõita. No siis tuleb õnneks, et ühel perekonnal sai lehm otsa, oli kodumaalt lehm ühes võetud, tuli, sai lehm otsa ja selle lubati liha linna viia, kus rongid käivad. Aga Jaanil temal olid käed …… ………..Ma siis läksin selle mehe juurde ja ütlesin talle. Nüüd hakkas tegema seda parve, kulla, et ta saaks linna sõita, ma ütlen, et vot, ma tahaksin väga, et minu mees tuleb ka sulle appi, kui sa saad sinna, nii võta meid ka sinna. Aga oli ta väga valmis

Vaata, mida ma olen oma elu jooksul kogenud! Olen küll pidanud kannatama…… Sinu pärast põgenesin kaks korda. Vaata, kuidas lapsed siin üles kasvavad, aga kuidas oli? Kui meid küüditati Uuralisse – seal pidid sa kännu kõrval istuma ja mängima. Aga kõik on Jumala käes….. kui sul on mõni kopikas taskus, siis pole sa päris paljas. Kui mul poleks neid kopikaid olnud, siis poleks me sealt välja pääsenud, siis oleksime sinna surnud. Seal oli kaks vanakest – mees ja naine ja neil oli kaks last, sinuvanused. Aga süüa ei olnud, palka ei olnud, su isa ei jaksanud metsatööd teha – mis seal ikka teha? Niisiis – Jumala õnne läbi. Üks tuttav mees, kadunud Jaan, kohtas teda Pihkvas ja ütles, et peaks võtma paadi ja minema sinna, kust saaks rongile. Aga Jaanil ei olnud piisavalt pead, et nii kaugele minna. Meie õnn tuli, kui ühe pere lehm jäi haigeks ja tapeti. Nad olid kodukandist lehma kaasa toonud, aga too jäi haigeks ja saadi luba viia liha raudteejaama. Jaan ei olnud eriti … Ma läksin ja rääkisin selle mehega. Ta hakkas parve ehitama, et linna pääseda (praegune Jekaterinburg – toona Sverdlovsk) ja ma ütlesin, et vaata, me tahaksime väga, et mu mees tuleks sulle appi. Kui sa lähed, võta meid kaasa. Ta ei olnud aga eriti valmis.