Sheltozero 1940

Pärast Siberi pagendusest naasmist kulges elu Koola poolsaarel mõned aastad üsna rahulikus tempos. Kui Soome Talvesõda puhkes, tundsid „sovjetid“ kõige järgi otsustades teatud ärevust ja uusi rahvasterändamisi kavandati elanikkonna teadmata. Meid ujutati üle propagandaga nii kõnede kui muusika näol. Üks populaarsemaid laule oli see, mis pilkas Soome ülemjuhatajat Karl-Gustav Mannerheimi, kuid ka rootslased, kes soomlasi aitasid, said oma osa: Laul marssal Carl-Gustaf Mannerheimist, mida esitati sageli nõukogude raadios Soome-Vene Talvesõja ajal 1939–40

Барон Маннергейм, белофинский подлец Parun Mannerheim, valgekaartlik lurjus Два дня уж сидит без обеда Istub juba kaks päeva ilma lõunata Представился маршалу близкий конец Ta näeb lõppu lähenemas ja lõpuks Барон Маннергейм белофинский подлец Parun Mannerheim, valgekaartlik lurjus И помощи проситу шведа Ber han svensken om hjälp Зря точит заржавленный ножик Slipar förgäves sin rostiga klinga Конец ему близок и тут уж ему Han har nära ----------------------till slutet, och Ничто все равно не поможет här har han inte någon hjälp att vänta.

Soome Talvesõda 1939–40 lõppes kevadel ja pärast seda pidas nõukogude valitsus ilmselt ebakindlaks hoida nii palju „välismaalasi“ Soome lähedal ning algas uus sundümberasustamiste periood.

Sõda oli venelastele erakordselt halvasti läinud. Vaatamata oma allajäämusele õnnestus soomlastel piirata sisse Vene 18. diviis ja see põhiliselt hävitada ning selle sõjavarustus enda kätte võtta. Sama saatus tabas ka 44. Ukraina soomusdiviisi, see pidi Soome pooleks lõikama ja ründas Suomussalmi suunas. Ilma talvise lahingukogemuseta olid venelastel erakordselt väikesed võimalused mingit vallutust teha, lumi, tugev külm ja visa soomlaste vastupanu panid sellele piiri.

Üks Vene kompaniiülem kirjutab oma raportis: Meie ülemad ei tea üldse, kuidas metsamaastikul sõda pidada, miks on meid siia saadetud?….

Kaotused inimestes ja materjalis olid tohutud. Ametlike raportite järgi olevat venelased kaotanud 74 tuhat meest, kuid on oletusi, et see võis olla koguni 131 tuhat meest. Haavatute arv oli 186 129, külmunuid 13 213, haavatuid 240. Soome sõjaarhiivi andmetel olid soomlaste kaotused järgmised: surnuid - 19 567, haavatuid – 43 557, kadunuid - 4101 ja vangilangenud – 825. Soome andmetel langes vangi 5469 nõukogude sõjaväelast. Pärast Soomest vangistusest naasmist osalesid nad koos Punaarmee üksustega Leningradi võiduparaadil. Seejärel eraldati nad „võidukatest sõdalastest“, laaditi spetsiaalsetele rongidele ja kadusid kuhugi – jäljetult. Punaarmees oli vangilangemine karistatav.

Soome Talvesõja ajal Suomussalmil ja Raates hävitati Vene 163. ja 64. diviis peaaegu täielikult. Sõjasaagiks saadi ligi 50 tanki, üle saja erineva kahuri, umbes 400 veoautot, üle 1000 hobuse ja märkimisväärses koguses laskemoona ning isiklikke relvi. Kuna venelaste rünnakueesmärk enne lahingut oli olnud Soome poolitamine mööda Kajaani–Björneborgi joont, oli neil võitudel suur strateegiline tähtsus: venelased ei teinud sõja ajal ühtegi uut katset.(Aarne Långforsi „Isänmaan vangit“ (Isamaa vangid), kirj. Otava, 1997)

Soomlased on filmile jäädvustanud kohutavaid pilte: kitsal teel põleb suurtes kogustes sõjamaterjali, tanke, autosid, soomusmasinaid, välikööke, välilaatsareti varustust ja suur hulk surnud Punaarmee sõdureid lebab hangedes ja teel. Üks Soome sõjakorrespondent kirjutab oma lehes: „Terve diviis on meie talvekülmas jääks muutunud… Tuhanded ja tuhanded sõdurid on langenud ilma aupaiste ja kangelasmatmiseta“. Stalin ei suutnud muidugi häbi taluda, vägede ees hukati ellujäänud 44. diviisi ülem kindral Vinogradov, rügemendiülem Saratov, rügemendikomissar Podchomutov ja pataljoniülem kapten Tšaikovski. (lk. 144).

Lääneriigid, eriti Rootsi, varustasid soomlasi relvadega: 80 tuhat vintpüssi, 85 tankitõrjekahurit, 104 õhutõrjekahurit ja 112 välihaubitsat. (Allikas: Valentina Kraskova, „Brottslighet bakom Kremlmurarna“, lk. 142-148, kirjastus „Litteratura“, Minsk 1998.

Karl jutustab:

- 1940. aasta juunis küüditati kõik välismaalased Kirovskist erinevatesse paikadesse suurel Venemaal - Kaug-Karjalasse, Altai mägedesse, Siberisse ja teistesse kaugetesse kohtadesse. Seisime mitu päeva loomavagunitesse laadituna Apatitõ jaamas, mäletan, et käisin mitu korda Risti pere juures, nad olid saanud minult diivani ja olid paigutatud rongi teise vagunisse. Taas tuli uuendada tutvust „massitranspordivahendite“ ehk kaubavagunitega, seekord siiski ilma ahjudeta, sest oli suvi.

Karl ja Alida olid elanud omaette erinevates kohtades Koola poolsaarel aastatel 1930–40, Karl enamasti apatiidikaevanduste lähedal „km 25“ Kirovskis ja Alida õmblusvabrikus kusagil Montšegorskis. Nüüd ühines pere taas Medvežjegorski linnas (Äänisjärve loodeosas) kogumispunktis, kust laaditi paatidele edasiseks transpordiks erinevatesse paikadesse mööda Äänisjärve. Meid aeti pardale „Karl Marxile“ - vananevale labaratastega jõeaurulaeva mudelile, millel oli väike süvis, et saaks randuda järve läänekalda madalate liivarandade juures.

Kogu selles segaduses (nagu esmapilgul paistis) oli teatud kord selles, kuhu erinevaid rahvusi küüditama pidi: sakslased ja poolakad Altai mägedesse, lätlased, rootslased, eestlased, soomlased ja ingerisoomlased Karjalasse, kolhoosidesse Äänisjärve ümbruses. Diktatuuririigid on rakendanud rahvasterändamisi oma poliitilise sõnumi vahendina. Ajaloost teame, et tõenäoliselt oli see Assüüria valitseja Sargon II, kes 8. sajandil enne Kristust praktiliselt teostas kümne Iisraeli suguharu äraviimise.

Sellised rahvastiku ümberasustamised said väga iseloomulikuks jooneks uue nõukogude riigi poliitilistes meetodites. Terved rahvad, keda oli raske oma kodumaal vaos hoida, võidi „en masse“ ümber asustada neile tundmatutesse paikadesse ja võõraste naabrite keskele, kus nende ainus lootus ellu jääda peitus kuulekuses valitsevale võimule. Kommunistid võtsid eeskuju: kalmõkid, tšetšeenid ja Krimmi tatarlased asustati kaugemale Siberisse väidetava koostöö eest sakslastega, juutidele määrati 1934. aastal ala Kaug-Idas (Birobidžan) Habarovski lähedal. Venelased ei tahtnud ilmselt kordumist olukorrast, mis valitses aastatel 1917–1923, mil juudid, keda oli arvuliselt umbes 1% elanikkonnast, moodustasid 83% juhtivast kihist 545 inimesest = 447 inimest.

(„The Rulers of Russia”, Nes York 1967, av Rev. Denis Fahey, Regina Publications, 5Cavendish Row, Dublin I.).

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on ilmunud hulk religioonivastaseid (antisemiitlikke, islamivastaseid ja kommunismivastaseid) raamatuid, üks tähelepanuväärsemaid on V.A. Istrahhovi „Udar russkikh bogov” (Удар русских богов, В.А. Истрахов, Русская Правда, Ст Петербург). Raamat on verine arveteõiendus kristluse, judaismi ja islamiga – seda vist kunagi rootsi keelde ei tõlgita.

Karl jätkab:

- 1940. aasta juuni alguse päevad olid päikeselised, järv rahulik ja ei läinud kaua, kui olime kohal. Laev sildus pika puusilla äärde veidi eemal Sheltozerost ja meid laaditi maha. Sheltozero oli suurem asula, kus oli mõnisada mahajäetud elanikku, peamiselt naised ja lapsed, Äänisjärve läänekaldal, 50 km Svir-jõe suudmest põhja pool. Hoonestus oli tüüpiliselt vene-karjala ehitusviisiga – elumajad olid kokku ehitatud talli ja laudaga ning nende peal oli heinalakk. Oja voolas läbi küla ja hoonestus paiknes rühmiti ümber oja. Seal olid justkui mõned kõrvaltänavad, mis on üsna ebatavaline vene külade puhul, kus majad asuvad peaaegu alati kummalgi pool peatänavat ja mistõttu külad võivad mõnikord ulatuda mitme kilomeetri pikkuseks.

Venelaste ajal oli küla halduskeskus Äänisjärve edelaranniku lõigu jaoks ja seal oli „raikom” (piirkonnakomitee), toidupood, mingi laohoone, traktorijaam ning suhteliselt suur raamatukogu ja kaks kooli. Siin jätkasin ma kooliteed kuuendas klassis. Midagi kommunistid siiski mõtlesid, kui nad seda tegid, rahva ümberasustamine toimus vahetult enne jaanipäeva ja ükski lastest ei pidanud kooliteed katkestama (vähemalt sel aastal). Võib-olla ei tohtinud me ilma jääda marksismi-leninismi tundidest, kes teab. Sheltozero oli üks suuremaid külasid Äänisjärve läänekaldal.

Kui me Sheltozeros saabusime, võttis kohalik rahvas meid vastu nagu kuningaid. Inimesed seisid kaldal hobuste ja vankritega, valmis aitama meid transpordiga ümberkaudsetesse küladesse, edasine jaotamine erinevatesse kolhoosidesse pidi toimuma veidi hiljem. Vastuvõtupeod ei olnud niivõrd meie endi pärast, vaid pigem kolhoosi jaoks. Peaaegu kõik töövõimelised ja ettevõtlikud inimesed olid suutnud kolhoosist põgeneda ja asuda elama suurematesse asulatesse: Voznessenje, Lodeinoje Pole (soomepäraselt Latva) ja Petroskoi (soome keeles Äänislinna).

Järele jäid vanurid, lapsed ning naised, lesed ja need, kellel polnud ühtegi meest, kelle poole pöörduda, või kes vanuse tõttu ei olnud enam võimelised raskemaks tööks. Kolhoos vajas uut, värsket tööjõudu ja siia me tulimegi.

Ühel pool küla peatänavat oli laudtee kõnnitee. See oli pärit enne revolutsiooni, kuid hooldus oli unarusse jäetud, nüüd olid lauad pehkinud ja jalakäijad pidid korralikult ette vaatama, et mitte läbi mõne augu kukkuda ja jalga murda. Peatänav, kui seda tolmust teed üldse tänavaks võib nimetada, oli nagu kõikjal Venemaal vana külatee ja sellel puudusid nii kate kui kraavid. Suviti tolmas see peenest tolmust ning kevadel ja sügisel muutus tee porimülkaks. Selles suhtes seisis aeg pärast revolutsiooni paigal, tee asfalteerimisest või kruusaga katmisest ei olnud mõtet unistadagi, selleks oli piirkonna majandus liiga kehv.

- Nüüd hakkame kõik kolhoosnikeks, ütles Alida ja nuttis pisut. „Kolhoosnik” oli nõukogude auastmetabeli madalaim aste, nõukogude riigi „paaria” – biorobotid – kes eksisteerisid vaid tööjõuna. Võis ehk saada „brigadiriks” ja tööd juhtida, kuid see amet ei olnud eriti ahvatlev, sest „brigadirid” said samal ajal mingiteks peksupoisteks täitmata normide eest. Olla „kolhoosnik” oli tõeline kuli-elu ilma suurema võimaluseta oma olukorda omal jõul parandada. Kolhoosiesimehe käes olid sisepassid. Kui asjaomane isik, nagu meie, kuulus kategooriasse „pereselenetsid” ehk sundümberasustatud, siis polnud neil isegi sisepassi, ainult „udostoverenije litšnosti” ehk isikutunnistus. Selline isik kuulus „kulaku-” või muusse „rahvavaenlase” klassi, ta oli ilma jäetud oma varast ja kodakondsusest 1930. aastate kollektiviseerimise ajal ning teda sunniti mööda maad ja riiki ringi liikuma vastavalt sellele, kus riik vajas tööjõudu ühel või teisel uusehitusel. Täiskasvanueas kehtis reegel: kord „kolhoosnik” – alati „kolhoosnik”. See oli nõukogude pärisorjuse vorm, hullem kui vana vene feodaalsüsteem või Eestis ja Rootsis rakendatud popsikoha- ja statarisüsteem.

Oma alamate passe ei andnud kolhoosiesimees käest, kui just hädavajadus polnud. Noored kasutasid võimalust ja seoses õpingute või sõjaväeteenistusega kolisid ära ja registreerisid end teise kohta, eelistatavalt linnadesse, kus elatusvõimalused olid mõnevõrra paremad. Tööjõu väljavool maalt tõi kaasa raskusi, sellele aitasid kaasa ka algatusvõime puudumine, üldine tülpimus ja slaavi rahva „nitševo”-mentaliteet. Tõhusus oli väga madal. Töö oli ka halvasti tasustatud. Rahalist tasu peaaegu kunagi ei esinenud, süsteem põhines nõukogude mudelil sisse töötatud päevadest (trudodnid) ja liikumisvabadust polnud. „Trudodni” (väljateenitud tööpäevade) süsteem tähendas, et kui riigi poolt kehtestatud norm vilja, köögivilja ja piima osas oli tarnitud, müüdi ülejäänud tooted (kui ülejääki üldse tekkis) ja sellest saadud tulu jaotati vastavalt sisse töötatud päevadele. Enamasti ei jäänud midagi müüa, riigi normid olid seatud nii kõrgele, et polnud mingit võimalust neid saavutada nende töömeetoditega, mida kolhoosis rakendati, ja kolhoosid olid peaaegu alati tarnetega hiljaks jäänud. Need kuhjusid kolhoosi miinuskontole aasta-aastalt.

Et mingil määral tõsta töömoraali ja seada teatud ideaale eeskujuks, et meelitada kõrgematele töösaavutustele, pidi nõukogude süsteem välja mõtlema mõned kujuteldavad tööhobused "udarnikute" (lööktöölised) ja "stahhaanovlaste" näol.

Üks Aleksei Stahhanov, "udarnik" (ударник) sai mitmeid autasusid, temast kirjutati ajalehtedes ja teda austati kui uuendajat söekaevanduste alal. Propaganda järgi oli ta saavutanud väga kõrgeid kaevandamistulemusi, ta sai "Tööordeni" (Orden trudovovo znameni – Ордентрудовогознамени), nimetati "Sotsialistliku töö kangelaseks" (Geroj sozialisticheskovo truda - Геройсоциалистическоготруда) ja temast tehti kultusfiguur, et julgustada teisi kõrgematele töösaavutustele. Hiljem on ilmsiks tulnud, et kogu ettevõtmine oli tavaline nõukogude võltsing ja et Aleksei Stahhanovil oli olnud mitu kaastöölist, kelle töötulemused kirjutati tema arvele. Sama juhtus ühe puuvillakorjajaga Kasahstanist või Usbekistanist, samuti mõne lüpsjaga kolhoosides. Korrapäraste ajavahemike järel avaldati ajalehtedes pilte, kus need "udarnikud" (lööktöölised) sõitsid Moskvasse ja neid autasustati ordenitega Kremli vastuvõttudel, et olla julgustuseks kõigile neile, kes normi ei saavutanud.

Enne Kirovskist lahkumist meile mingit teavet ei antud, keegi polnud meile rääkinud, millega me tööle hakkame, kuid nüüd mõistsid enamik, et see saab olema "kolhoosis", teisisõnu: me pidime vaatamata varasemale keeldumisele ikkagi kolhoositalunikeks hakkama. Alida nuttis, ta arvas, et on liiga kibe pärast kogu erialast väljaõpet Montšegorskis uuesti maale sattuda, kaugele "perifeeriasse", nagu Venemaal külade kohta öeldi. Põliselanikkond oli kolinud suurematesse linnadesse – Petroskoisse ja Medvežegorskisse – külades olid alles praktiliselt ainult vanurid, lapsed ning mõni üksik täiskasvanud naine. Üliharva oli meessoost elanikest keegi paigale jäänud – ainult mõned traktori- ja masinajuhid. Mingi põlluharimine seal toimus, kuid (nagu tavaliselt) üsna viletsates vormides. Transpordivahendid olid kulunud, kuivõrd üldse midagi oli, enamik asju puudus. Enamasti ei saanud hobust vankrilt juhtida, kollektiivis ei olnud ohje, kutsariks pidi mõni noorem, kergem isik, sageli laps, hobuse selga istuma, kuigi hobune oli juba vankri ette rakendatud. Nii palju lapsi ka ei olnud, vahel pidi mõni tugev matroon hobuse selga istuma, et kündmine üldse toimuks, üks kolhoosinaine istus hobusel ja juhtis, samal ajal kui teine käis hobuse järel ja juhtis atra.

Meie jaoks sai esimeseks "püsivamaks" peatuspaigaks Zalesje küla (metsade taga), 4 km Šeltozerost. Seal elasime mõned kuud ja vanemad töötasid kolhoosis, millel oli uhke nimi "Krasnõi Komsomolets" (КрасныйКомсомолец - punane komsomolilane), mõnda aega olime ka komandeeritud Gornaja ja Matvejeva Selga küladesse, mis kuulusid samasse organisatsiooni. Matvejeva Selga, metsakülla umbes 17 km Šeltozerost, ei olnud peaaegu mingit teeks nimetamist väärivat teed, ainult vilets rada, vahel palktee ja kogu transport toimus kas jalgsi, ratsa või regedega. Matvejeva Selgas jäin ma väga haigeks, ma ei mäleta, kas see oli leetrid või tuulerõuged. Mida ma siiani mäletan, on sonimisunenäod haigusajast. Toanurka tekkis hulk väikseid palle, need kasvasid kiiresti ja täitsid kogu toa, mul oli tunne, et nad tahavad mind lämmatada. Matvejeva Selgas pidi isa metsas töötama. Töö oli väga raske, tööriistad puudulikud ja isa ei olnud enam nooruk. Metsatööriistad olid tüüpi "annodazumal" – kahemehesaag ja lihunikukirves.

Kui Alidal õnnestus saada tööd kollektiivi õmblustöökojas ja ta sai kasutada mahajäetud maja Verhovje külas, paar kilomeetrit Šeltozerost põhja pool, kolisid ka vanemad sinna. Karl pidi hakkama mehaanikuks ühel metsalangil Voznessenjest lõunas ja kolis ära. Verhovje küla asus Šeltozerost loodes ja koosnes umbes 20 palkmajast. Verhovje külas oli elanikke võib-olla igas 4.-5. majas, vepslased (põliselanikud) olid kolinud linnadesse ja maakülad seisid praktiliselt tühjalt. Šeltozero külas oli 7-klassiline kool ja ma jätkasin seal kooliskäimist kuni 1941. aastani. Minu mängukaaslased külas olid 3 poissi, Kanada-soomlase pojad, kes oli Soomest lahkunud, elanud mõned aastad Kanadas ja siis langenud nõukogude ahvatluste ohvriks kolida "tööliste paradiisi". Isa vangistati millalgi 30ndate lõpus ja nüüd elas lesk koos oma ema ja kolme alaealise pojaga ühes Verhovje küla majas.

Pärast kolmandat küüditamist (Kaug-Karjalasse) tegin ma koos isaga hilissügisel 1939 külaskäigu oma isa õe Ann Toode juurde Pustaperžas. Pärast oma mehe surma oli ta kolinud kodukanti ja elas ühe pere juures Posti majas. Tagasiteel Šeltozerosse tahtis isa külastada Smolnõid (paleed, kus Leninil oli oma peakorter pärast revolutsiooni). Isa oli seal käinud talupoegade delegaadina Trotski ajal (kuid ta ei rääkinud sellest eriti valjusti, valitsevates oludes ei olnud see päris "comme il faut"). Nüüd tahtis ta tulla Smolnõi paleesse, et saada luba Šeltozeros muretseda endale lehm, sest sundasumisele saadetutel ei olnud niisama luba soetada ega pidada suuremaid loomi. Ann Toodel oli lehm Pustaperžas, meie vana koha lähedal, ja mõte oli, et me võtame lehma üle ja viime selle Kaug-Karjalasse. Loomulikult ei läinud see läbi. Ta ei pääsenud isegi Smolnõi palee lähedale. "Rahva armastatud juhid" kartsid rahvast nii väga, et ümbritsesid end suure hulga miilitsatega, kes takistasid igasugust kontakti rahvaga. Kuidas isa oleks lehma Novoseljest Šeltozerosse transportinud, polnud tal võib-olla tol hetkel päris selge, kuid Venemaal on kõik võimalik ja ma olen kindel, et ta oleks lõpuks selle ettevõtmisega hakkama saanud, kui ta vaid oleks loa saanud.

Kaug-Karjala külad on ehitatud stiilis, mis meenutab Põhja-Vene oma, kõik majad asuvad sama tänava ääres ja viilud on tee poole. Sama majatüüp esineb kogu Kaug-Karjalas ja ulatub ka Kirde-Venemaale – kuni Valge mereni. Arhangelskis on vabaõhumuuseum (Starye Karely) vanadest majadest ja paljud neist on väga sarnased nendega, mis asuvad lõuna pool Karjalas. Verhovje oli teatud mõttes erand, siin asusid majad veidi korrapäratult, sest jõgi tegi küla ümber käänu ja lõppes vahetult selle taga, enamik maju oli ehitatud jõekaldale, et oleks lähedane juurdepääs veele. Krunt, kui seda nii võib nimetada, ulatus alla veeni ja päris veepiiril jõe ääres oli igal perel oma supelusasutus suitsusauna näol. Mingil põhjusel me ei supelnud lähimas saunas, vaid ühes, mis asus silla juures teisel pool jõge teel Sheltozerosse.

Suitsusaun koosneb väiksemast palkehitisest, peaaegu alati kahes osas: väike eesruum lahtiriietumiseks ja veidi suurem ruum, mis on sauna soojendusruum ise. Selle keskel on arvestatav kivihunnik, mille all köetakse. "Luksusvariantidel" oli koldesse müüritud malmpott. Kütmine toimub järgmiselt: köeti poti ja kivide all, paari tunni pärast olid need kuumutatud sobiva temperatuurini ja süsi ning tuhk riisuti välja. Sauna tuulutati, et saada lahti koldelõhnast, seejärel visati esimene leil, et saada tahm kividelt, ja suplemine võis alata. Mingit korstent ei ole, suits läks otse saunaruumi ja sealt välja läbi avatava suitsuluugi seinas, ja tahm ladestus igale poole. Alguses võib veidi "tahmaseks" saada.

Veelgi vanematel suitsusauna variantidel ei olnud mingit soojaveepotti kivihunnikusse müüritud. Mõned lahtised kivid tavalise hunniku peal toimisid veesoojendajatena. Kivid visati veeämbrisse ja need andsid soojust veele. See, et vesi sai veidi tahmaseks, ei teinud palju, viimane loputus (vähemalt suvepoolaastal) toimus kõrvalolevas jões.

Karjalased on osavad palkmaju ehitama, saetud puitu kasutati üsna vähesel määral ja siis peamiselt kaunistuseks. Majad on traditsioonilist Põhja-Vene tüüpi, ümarpalkidest ja üsna ruumikad, kaunistustega tuulelaudadel ning akende ja võimalike rõdude ümber. Eemalt vaadates tundub, nagu oleks keegi riputanud heegeldatud pitsid mängumajale. Sheltozero kandis on majad pealegi peaaegu alati kahekorruselised ja varustatud millegagi, mida võiks nimetada "keskkütteks". Mõlemat korrust läbib ahi, mille alumises osas on leivaahi koos keeduplaadiga, millel kogu toit valmistatakse. Külgtoas ja teisel korrusel on väikesed luugid lisakütmiseks. Esimeses toas eeskojast tulles on "lezhanka", ahju eend, kus saab pikali heita, kui külmal talvepäeval õuest tuleb ja külmetab. Sissepääsulävi eeskojast tuppa on kõrge, see hoiab soojust ja takistab külma tungimist külmast eeskojast tubadesse. Eeskoda on külm ja piisavalt ruumikas, seal hoitakse talvel tünnid seente, kapsa ja muude tagavaradega. Tuulutamine, kuivõrd seda esineb, toimub nii, et üks suuremate akende õhuruumidest on varustatud väikese avatava luugiga – "fortochka". Osa suitsukäikudest ahjust läbib "lezhankat" ja hoiab selle soojana, tugevama kütmise korral väga soojana. "Lezhanka" kohal on alati suitsuava samovari jaoks, mis algupärasel viisil kasutatuna on üks tõhusamaid veekeetjaid, mis olemas. Konstruktsioon on väga lihtne. Samovari sees on veega ümbritsetud tulekamber. Kütmisel puusöega, mis oli vanasti maailmas kõige tavalisem, kuumenes vesi väga kiiresti, juba mõne minuti pärast oli keev vesi tee jaoks, ja teed joodi Karjalas usinalt, muud toiduvalmistamiskunsti ei olnud eriti kõrgelt arenenud. Sarnaselt Soome Karjalaga küpsetati pirukaid kõikvõimalike täidistega riisist kala ja lihani, kui seda saada oli.

Karjala majad on kokku ehitatud laudaga ja talliga, nende kohal on ruumi vilja, heina ja põhu jaoks. Lumi võis tulla arvestatavates kogustes ja siis oli üsna mugav talvel mitte välja minna, et loomi sööta ja hädaolukordades. Heinaküüni nurgas oli ava alla sõnnikuhunnikule, seal asus välipeldik. Tundus üsna kummituslik minna välja oma häda tegema pimedal ja külmal talveõhtul, kuid häda ei tunne seadust. Talvel tõusis peldikuhunnik nagu stalaktiitsammas ja kui fantaasia pimeduses laiali jooksis, olid mul õuduskogemused, et kukun auku ja mind läbistatakse tagumikuga teibasse. Tegelikult ei olnud oht läbi augu alla kukkuda kuigi suur, ava ei olnud piisavalt suur isegi selleks, et laps sealt läbi kukuks, kuid hirm ja fantaasia ei arvesta reaalsusega. Petrooleumi puudus tähendas, et meil enamasti ei olnud ka valgustust, lahtise tule toomine tikukeste või peeru kujul oli rangelt keelatud, tuli kobada pimeduses ja ma mäletan, et mõnikord tundus see väga ebameeldiv. Ma olin usin raamatulaenaja ja mõned raamatud olid nii põnevad, et fantaasias ehitasin üles erinevaid olukordi, mis sarnanesid nendega, milles me elasime. Kui soomlased tulid ja sai kerjata taskulambipatareisid sõduritelt, muutus asi veidi lihtsamaks, kuid kerjamine ei õnnestunud alati ja siis oli jälle sama halb.

Kogu toiduvalmistamine toimus pliidiplaadil või ahjus, mingeid Põhja-Euroopa stiilis rõngastega pliite siin ei kasutatud. Pliidiplaadi kohale oli kinnitatud kett konksuga pottide riputamiseks, kuid suurem osa keetmisest toimus ahjus raudpottides. Vene potid on erilist tüüpi, alt kitsenevad ja neid käsitsetakse kahvlisarnase haardega - "ukhvat" (ухват). Puudest ei olnud puudust, tuli vaid metsa sõita ja maha raiuda hulk kaski, nii palju kui arvati üheks talveks vaja minevat. Mõningaid metsaraieid oli piirkonnas tehtud mõnikümmend aastat varem, kuid siis oli riik peamiselt okaspuude järele väljas ja kased olid sinnapaika jäetud.

Metsa oli küllaga ja tuli hoiduda eksimast. Murmanski raudtee asus umbes 70 km lääne pool, sealt edasi oli ainult mets mitusada kilomeetrit kuni Laadoga kaldani.

Kord hiliskevadel, see pidi olema 1941, pidin külastama oma venda Karli metsalaagris Nilos, kus ta töötas mehaanikuna, mõni kilomeeter Voznessenjest lõuna pool. Ema varustas mind toidukotiga ja juhenditega, kuidas leida laager Karli kirjas antud juhiste järgi, ning varahommikul alustasin oma rännakut.

Scheltozero ja Rõbreka küla vahel on 15 km, sealt Voznessenjesse, kus Svir jõgi voolab Äänisjärvest välja, oli veel umbes kümme kilomeetrit ja kui kaugel Voznessenjest metsalaager Nilo asus, seda ma täpselt ei teadnud. Sellest kujunes pikk rännak. Päeva jooksul olin suutnud läbida vahemaa Schelozero-Voznessenje ja päev oli juba kaugele kulunud, kui pidin edasi minema metsaraielaagri Nilo poole. Juhiste järgi kõndisin mööda üht metsaveoteed, mida Venemaal palju kasutati. Et hobused saaksid vedada suuri koormaid, kasteti reejälge veega. Kui jälg oli jäätunud, võis palgireele laadida korraliku koorma, lükata koorem liikuma ja nüüd tuli kutsaril hoiduda poolel teel peatuma jäämast, sest hobune ei suutnud üksinda koormat uuesti liikuma tõmmata. Maastik selliseks ettevõtmiseks pidi olema suhteliselt tasane, mingeid suuremaid mäekülgi ei tohtinud olla.

Jätkasin oma rännakut mööda sellist jääteed ja kohtasin aeg-ajalt palgiveovoori teel Voznessenje poole. Kui küsisin kutsaritelt, kui kaugel laager on, olid vastused mõnevõrra erinevad. Paar kilomeetrit veel, ütles üks neist. Kõndisin ja kõndisin. Järgmine kutsar, kellelt teed küsisin, ütles: sinna on vist 7-8 kilomeetrit. Ma kartsin pisut, sest hakkas hämarduma, öö oli saabumas. Mehel oli aga huumorimeelt, kui olin veel tükk aega kõndinud, silmasin mitut barakki – olin jõudnud laagrisse ja mu vend Karl pakkus palju süüa.

Metsaraielaager koosnes mitmest barakist, sööklast ja „kultuuribarakist“. See polnud vist vangilaager, vaid meeskond koosnes vabatahtlikest metsaraiduritest. Mõned olid siiski vanad vanglakunded, ilma et oleksid kriminaalsed, neid leidus rohkesti igas olukorras. Pärast sööki tuli muusika ja laul. Karl mängis viiulit ja seal oli üks lõõtspillimees, nii et nad laulsid palju. Osa laule olid vene vangilaagritest ja jutustasid sealsest elust.

Гопца-смыка это буду я, граждане послушайте меня Ремеслом я выбрал кражу, из тюрмы я не вылажу Что-же будешь делать коли сел. От нарядчика мы прячемся под нары, не по одной а три-четыре пары Как нарядчик нас поймает, на работу посыдает,мы ему наводим тары-бары А если на робыту мы пойдем, мы от костра на шаг не отойдем Разобъем друг-другу лица, подожгем все рукавицы На костре все валенки сожгем Нарядчика мы кроем в рот и в нос, что ты за детенышь, недосос Ты-же знаешь что в субботу мы не ходим на работу А у нас субботеа каждый день

Ühel sügisel olin isaga väljas ja aitasin langetamisel, kui esimene lumi tuli, sõitsime välja ja tõime tüved ära. Mina pidin voori juhtima ja metsast küla poole laskuval nõlval ei läinud see ых hästi. Nõlv küla poole oli küll lai, kuid mõned mättad siin-seal teeääres põhjustasid selle, et sõitsin ühele sellisele mättale ja kogu koorem paiskus ümber. Paiskusin koormalt maha ja pääsesin muljumissurmast. Mitte ainult regi ei läinud ümber, ka hobune tõmmati pikali ja jäi lamama, oli oht, et ta lämbub vene veoselise "khomut" tõttu.

Skandinaavia rakmed koosnevad kahest poolest, mis asetatakse hobuse turjale ja tõmmatakse alt rihmaga kokku. Vene viis hobust rakendada on mõnevõrra erinev. Rakmed on kitseneva ovaali kujulised ja tõmmatakse üle hobuse pea, alumine osa ülespoole. Kaela ümber olles keeratakse rakmeid pool pööret ja kinnitatakse nahkrihmadega looka - "dugá" - vastu. Kui koorem ümber läheb, väänavad rakmed end nii, et on oht hobuse lämbumiseks. Meie hobuse lugu nägi halb välja ja isa pidi ühe nahkrihmadest läbi raiuma, et hobust päästa. Ajutine rihm tehti ohjapaela tükist ja seejärel oli isal palju vaeva uue nahkrihma hankimisega. Nahk ei olnud midagi, mida Nõukogude riigis rohkesti leidus.

Nõukogude süsteem oli suutnud kodanikud oma hoole alla võtta, kuid mitte kõiki. Nii kummaline kui see ka ei kõla, rändavad mustlased olid alles ja mina olen arvatavasti üks väheseid, kes on näinud mustlasi nende „loomulikus“ olekus Nõukogude Liidus. Nad pidasid kinni traditsioonilisest eluviisist ja sõitsid oma kõhnade hobusekronudega ringi ka Karjalas. Mäletan, kuidas üks mustlane tuli minu isa juurde ja tahtis „natuke“ heina. Isa oli selliseid külaskäike kogenud juba Pustaperzhas ja teadis, kuidas see käib. Ta ütles, et mustlane võib minna küüni ja võtta nii palju heina, kui ta ühe sületäiega välja suudab tuua. Uksed sinna ei olnud eriti laiad ja kui mustlane oli võtnud sületäie heinu, mida ta arvas end kanda jõudvat, tekkis probleem välja pääseda. Selle sületäiega, mille ta oli suutnud kaasa haarata, ei mahtunud ta uksest välja. Kuidas ta ka ei proovinud, jäi see kinni ja ta peaaegu nuttis, kui pidi osa heinast tagasi jätma, et uksest välja pääseda.

Mustlased elasid oma traditsioonilisel viisil. Mehed tegelesid hobusekaubandusega, naised ennustasid käest ja nii imelik kui see ka ei kõla, elasid nad üle isegi kolhoosisüsteemi. Neil olid oma „telegod” (neljarattalised hobusega veetavad vankrid), elasid telkides ja lõbustasid õhtuti rahvast laulu ja muusikaga. Verhovje küla lähedal oli suur avatud plats, kuhu nad oma telgid üles lõid, lõkked süütasid ja meid lõbustasid. Inimesed tulid ja lasid endale kätt ennustada, maksid paar rubla, et tulevikku teada saada. Lõkked põlesid, mustlased tantsisid ja mängisid ning kogu sellel oli teatav nõiduslik õhkkond, mehed ja naised, kes lõkete juurde tulid, langesid kergesti õhkkonna mõju alla ja lasid end meelsasti nii ennustada kui ka viinaga kostitada (teatud kõrgendatud tasu eest). Mõne päeva pärast liikusid nad edasi ja me igatsesime neid õhtuid ja öid, kui nad küla lähedal telkisid. Küll pidid külaelanikud oma asjadel, kanadel ja muul veidi rohkem silma peal hoidma, kuid iga lõbu maksab ja selles lõbuvaeses külas olid kõik võimalused lõbutsemiseks teretulnud. Noori oli vähe, enamik oli linnadesse kolinud ja tantse esines harva.

Kui mustlased olid oma laagri üles löönud, ei piirdutud ainult käeennustamise ja muu traditsioonilise mustlaskaubandusega. Alati oli kaasas muusika ja tantsiti ringmänge. Venemaal esineb laulutraditsioon „tšastuškadega” (частушки) – lühikesed neljarealised värsid, millel on teravmeelne sisu, sarnanedes limerikkidega. Oli ka rikkalik valik selliseid värsse, millel oli pisut nõukogudevastane sisu. Eeslaulja astub ette ja laulab oma värsi ning teised ühinevad ja laulavad refräänis: Õige, õige, täiesti õige. Пишет Ленин из могилы Lenin kirjutab hauast дорогому Сталину Kallile Stalinile Разоряй свои колхозы! Likvideeri oma kolhoosid! Будем жить по старому Ja elame nagu vanasti

Koor ühineb:

./. Правильно, правильно, ./Õige, õige, cовершенно верно ./. ./.täiesti õige./.

Rahvalikud oskasid jutustada ja võrdlusi teha:

Мой миленок как теленок minu poiss-sõber on nagu vasikas Только разница одна ainsa erinevusega Мой миленок в баню ходит et minu poiss-sõber käib saunas А теленок .- никогда aga vasikas ei tee seda kunagi Loomulikult oli ka suur hulk jõhkraid ja halvustavaid stroofe:

По деревне шла и пела Külas kõndis ja laulis Баба здоровенная jõuline eit За угол пи….ой задела puutus nurgaga p...e Заревела бедная ja puhkes nutma vaeseke

Verhovje külas elas alles võib-olla kümmekond peret ja võis vabalt valida ükskõik millise maja kahekümnest, mis seal tühjalt seisid. Ema otsustas kahekorruselise maja kasuks küla loodeosas, oja lähedal, mis majadest mööda voolas. Maja seisis nõlval ja sellest allpool oli köögiviljaaed. Kõige all ojakaldal asus majale kuuluv suitsusaun. Köögiviljaaed polnud mitu aastat kasutuses olnud ja oli veidi võssa kasvanud. Isa kaevas maa üles ja ema istutas tekkinud maalapile köögivilju. Viljapuuaedu ei olnud, Šeltozero ei asu palju põhja pool kui Kesk-Rootsi ja viljapuud võiksid seal kindlasti hästi kasvada, kuid viljapuude pidamise komme puudus.

Köögiviljaaed oli minu nuhtlus. Seal tuli rohida ja kitkuda ühtelugu – rääkimata kastmisest. Oja oli küll vahetus läheduses, kuid ikkagi oli vaevarikas töö tuua kaks ämbrit vett korraga õlgadel kandmikuga (karamõslo). See võttis kaua aega (minu arvates) ja selle ajal mängisid teised lapsed, nende hääli oli kuulda küla platsilt, kus nad jalgpalli mängisid ja „laptat” – pesapallilaadset mängu. Kõige hullem oli, kui lapsed ühel soojal suvepäeval majast möödusid, minnes üles oja poole, kus oli süvend ja kus küla lapsed tavatsesid supleda. Mingit võimalust lahkuda enne, kui päeva norm oli täidetud, ei tulnud kõne allagi, teatud asjadest pidas ema Emely kõvasti kinni. „Kõigepealt töö, siis lõbu”.

Varustamine oli probleem ka siin, tuli koguda nii palju kui võimalik talveks ja suve lõpupoole algas marjade ja seente korjamine. Mõlemat liiki oli metsades rikkalikult ja ema tavatses sisse soolata üsna suure tünni seeni ning marjadest sai moosi. Suhkur oli probleem, kuid pärast soomlaste saabumist sai teatud käsitöid suhkru vastu vahetada ja ema Emelyl oli selles hea kogemus juba Kirovski ajast, kui ta müüs venelannadele villaseid salle.

Karjala maa on väga viljakas ja suuri saake oleks võidud koristada, kui poleks valitsenud tohutut puudust nii algatusvõimest kui ka tööjõust. Isa tavatses öelda, et kui neil oleks olnud nii head maad Novoselje kandis, nagu see oli Šeltozeros, oleksid nad üsna lühikese ajaga miljonärideks saanud. Novoselje kandis olid väga rasked savimullad, mis nõudsid palju tööd ja väetamist, et üldse midagi kasvaks.

Heinategemise ajal ja sügisel, kartulivõtu ajal, komandeeriti kõik kooliõpilased põllutöödele. Mina vedasin nii heina kui kartuleid põldudelt Šeltozero küla lattu. Efektiivsus jättis palju soovida, kuid tänu puudulikule kartuli- ja viljakoristusele suutsime meie ja paljud teised külaelanikud üle elada järgneva sõjatalve, kui venelased olid piirkonnast lahkunud ja soomlased selle hõivanud.

Soomlastele oli Talvesõda tulnud mõnevõrra ootamatult, nad olid pidanud evakueerima 400 000 inimest venelaste poolt vallutatud aladelt Karjala kannasel ja nüüd, kui neil olid oma põgenikeprobleemid ja uue sõja alguses hõivasid nad osi Kaug-Karjalast, ei jätkunud ressursse suurenenud elanikkonna ülalpidamiseks. Põhimõtteliselt oli kartul üles võetud venelaste ajal, enne sõja algust. Me kaevasime veel kord ja meil õnnestus saada paar kotti ning suutsime talvel elus püsida. Sama lugu oli viljaga. Lõikusmasinad ei olnud parimas korras, noad olid enamasti üsna nürid ja kogu teritamine pidi toimuma käsitsi väntatava luisukiviga (ja seda ei jaksanud keegi teha), mis tähendas, et osa viljast ei lõigatud maha, vaid painutati nugade eest kõrvale ja jäi põllule lebama. Me käisime ja korjasime mahajäänud viljapead üles, peksime need reheall ja jahvatasime käsitsi jahvatatavas veskis jahuks.

Jah, Nizhnije küla juures oja ääres oli küll veski, kuid käsitsi jahvatamise komme püsis endiselt, osalt kommunistliku süsteemi ja selle ressursside nappuse tõttu. Inimestel oli teatav ettenägelikkus. Nad ei lootnud alati, et riik suudab neid ülal pidada. Peaaegu igas majas oli väike käsikivi, mis koosnes alumisest kinnisest kivist ja ülemisest liikuvast kivist, mis sobitus alumise kivi õõnsusse. Ülemist kivi keerutati käsitsi pulgaga, mille ülemine ots oli kinnitatud ülal asuva tala külge ja teine ots ülemise kivi ääres olevasse auku. Sedalaadi käsikivid on ürgvanad ja veel tänapäeval võib näha midagi sarnast kasutusel mõnes vähearenenud riigis.

See, et rahvas polnud kõiki käsikive ära visanud, oli seotud kollektiivse süsteemi ja selle puudustega peaaegu kõiges. Kui kõik on tsentraalselt reguleeritud, püütakse siiski nii palju kui võimalik iseseisvaks jääda, vähemalt teatud määral, ja säilitada mõningaid tööriistu "juhuks kui..."

Kolhoositalupoegadel olid köögiaiad, kuid mingit eraviisilist viljakasvatust ei tohtinud olla, seadused lubasid eraomandit vaid väga vähesel määral ja siis üldiselt ainult köögiviljakasvatuse näol.

Järelikult polnud mingit võimalust viljaga veskisse sõita, seevastu polnud eriti raske kollektiivi varudest natuke vilja hankida ja seda oma maja käsikivis jahvatada.

Üks väiksem hernepõld jäi koristamata, kui sõda puhkes, ja see aitas päästa paljude külaelanike elu. Muude toiduainete puudusel hakkasid karjalased küpsetama hernejahust leiba, kuid herneleib maitseb imelikult, peaaegu vastikult, ja seda söödi ainult äärmises hädas.

Me olime alati näljased ja siis läks ka herneleib alla – parema leiva puudumisel. Skandinaaviapärane hernesupp ei kuulunud karjalaste traditsioonidesse ja nüüd puudus nii rasv kui ka sealiha, et see midagi maitseks. Kui hernesuppu siiski keedeti, ei saanud seda võrrelda "tõelise" hernesupiga, mida ma esimest korda maitsesin 16. septembril 1941 Verhovje ja Šeltozero vahelisel teel.

Esimene tõeline hernesupp ja esimene tass tõelist kohvi on jätnud oma mälestused, ma mäletan täpselt, kus ja millal see juhtus. Soome armee oli mitu päeva edasi liikunud ja jõudis 1941. aasta septembri keskpaigas hilisel pärastlõunal Šeltozerosse, kus sõdimises puhkepaus tehti. Rahvas kogunes sõdurite ümber ja lapsed kogunesid enamasti hobustega veetavate väliköökide juurde.

Üks sõdurite kontingent oli võtnud öömaja üksikus majas Verhovje ja Šeltozero külade vahel, kust Nikolai Poletajev ja mina olime "evakueerinud" natuke kapitalikaupu. Nüüd "juhtusin" ma seal olema, väliköögi kõrval, kust tuli imelisi lõhnu. Kui sõdurid olid söönud, pakuti jäägid ümber seisvatele lastele ja kuna edasiliikumine oli kestnud terve päeva, oli hernesupp tõesti suurepärane, hästi keedetud ja suurte, rasvaste sealihatükkidega. See hernesupp maitses jumalikult. Sellist suppi tõesti ei unusta. Eriti kui sa oled seni nälginud.

Kohvijoomise esietendus toimus ringreisil läbi Soome Petrozavodski Linnaorkestriga 1942. aasta detsembris. Mina olin laulusolist ja esitasin soome ja karjala rahvalaule. Helsingis pidime andma kontserdi SOK (Soome ühistu) personalile ja seal pakuti tõelist kohvi. Soomlased olid üliõnnelikud, nad polnud saanud kohvi maitsta alates sõja puhkemisest ja rõõmustasid joogi üle pärast kogu surrogaadi joomist, kuid minu arust maitses tõeline kohvi vastikult ja ma oleksin pigem tahtnud tassi "korvikettat" (nagu surrogaati kutsuti). Surrogaadi küsimine sel puhul oleks aga olnud pühaduseteotus, nii et ma loobusin ja piinlesin end läbi ürituse tõelise kohviga. Mingit lisatassi ma siiski ei tahtnud.

Veel tänapäeval, üle 50 aasta pärast esimest kohvijoomist, ei oska ma kohvi eriti hinnata, joon sama hea meelega teed.

Teine maailmasõda oli alanud ja 12. septembril 1941 võeti Alida ja Karl kaitsepataljonidesse, et ehitada kindlustusi "Stroitelno-oboronnye raboty", ja nad pidid lahkuma. Nagu tavaliselt, oli transpordivahendeid puudu ja seetõttu jäi osa elanikkonnast maha. Hiljem selgus, et mõned inimesed olid jäetud maha kavatsusega soomlasi silmas pidada. Pärast sõda tuli välja, et Dmitri Tuchini maja keldris oli luurekeskus telefoniühendusega Onega idakaldale, mis jäi venelaste kätte. Kui ma pärast sõda emaga kohtusin, rääkis ta, et mõni kuu enne soomlaste taganemise algust oli ta vestelnud ühe vepsa naisega ja see naine oli siis emale öelnud, et kui tal on veel mingeid vene rahasid alles, siis ärgu ta neist lahti saagu. Ta hakkavat neid varsti jälle vajama, oli naine öelnud.

Mina jäin vanemate juurde ja 16. septembril tungisid soomlased Šeltozero piirkonda sõjas, mis nüüd pidi kestma mõned aastad. Pärast seda, kui soomlaste edasitung oli peatunud Sviri jõe joonel kui piiril, jätkus kaevikusõda ja kui tuul puhus lõunast, oli kuulda kahurimürinat rindealalt. See asus meist vaid umbes 30 km kaugusel.

Kui venelased piirkonnast lahkusid, rakendati iidset vene "põletatud maa" meetodit ja paljud ühiskondlikud hooned, nagu koolid ja laod, pandi põlema. Mahajäänud elanikkond ei olnud hävitamisest nii vaimustuses, nad olid valvsad ja ainult üks kool ning osa põllutöömasinate varuosade laost ja mõned elumajad mõlemal pool peatänavat said suuremat kahju.

Venelaste viis kõike hävitada on teravas vastuolus soomlaste püüdlusega säilitada asju parimas korras. Kui mind värvati Soome armeesse Petroskois (Äänislinna), majutasime end Pedagoogilises Instituudis ja läheduses olid suured laagrid vene sõjavangidele. Mitmed neist olid osalenud Karjalasse sissetungil Talvesõja ajal 1939–40. Nüüd rääkisid nad, kui üllatunud nad olid, kui nad Soome sisenedes leidsid majad heas korras, koristatuna ja lukustatuna, võti kas naela otsas ukse kõrval või esikumati all. Kui venelased lahkusid Porkkala piirkonnast 1955, ei olnud midagi tervet. See, mida venelased ei saanud kaasa võtta, oli puruks löödud või muul viisil hävitatud, täiesti „põletatud maa filosoofia“ stiilis. Sama on kordunud kõikjal, kus venelased on olnud seotud: Eestis ja teistes Balti riikides. Venelased näivad kannatavat mingisuguse hävitamismaania all – üles ehitada pole nad nii altid.

Täiskasvanute jaoks olid ju suured ja tõsised sündmused käimas, aga meile lastele oli see tõeline mängumaa, meil ei olnud piisavalt arusaama valitseva olukorra tõsidusest, vaid lõbustasime end nii lubatud kui keelatud mängudega. Meid oli küll aastaid hirmutatud „kapitalistidega“ ja kõigi koledustega, mida need pärast vallutust korda saadavad, aga kui sulle pakutakse hernesuppi, taskulampe ja muid väikseid asju, saavad lapsed peagi vallutajatega sõbraks.

Koos ühe ukraina poisi Nikolai Poletajevi ja mõne ameerikasoome poisiga (kes elasid koos oma ema ja vanaemaga ülemises majas jõe ääres Verhovjes) käisime Sheltozero külas ja „lõbutsesime“ keset tulekahjusid pärast venelaste taganemist. Mõlemal pool suurt peatänavat Scheltozeros põles ja me võistlesime, kes suudab kõige kaugemale põlevate majade vahele joosta. Nikolai, kes oli kõige julgem, võitis, kuid tal oleks peaaegu halvasti läinud; oma ülemeelsuses jooksis ta liiga kaugele, komistas porisel tänaval ja oleks peaaegu tagasi pääsemata jäänud. Seekord pääses ta kõrvetushaavadega kätel ja jalgadel.

Kui vene administratsioon oli lahkunud, algas „evakueerimine“ (eufemism ajutiselt valve alla mittekuuluva vara hõivamise kohta) kõigest, mis võiks kasulikuks osutuda. Nagu ma juba varem olen rääkinud, olime Nikolai ja mina ühes majas ja „evakueerisime“ kumbki oma osa valveta varast: tema võttis õmblusmasina ja mina võtsin vedrugrammofoni ning paki plaate, mis hiljem osutusid tõeliseks õnneloaks. Kõige hullema toidupuuduse ajal õnnestus emal vahetada grammofon ja plaadid kahe koti nisujahu vastu mingist armee laost. Üks soome politseiseersant vaimustus grammofonist ja vähestest kaasasolevatest plaatidest. Seersant tuli tavaliselt ratsa meie juurde, jõi veidi minu isaga ja mängis grammofonil. Üks isa „hitte“ oli „Dajte v ruki mne garmonj“. (Ah andke mulle lõõtspill kätte.) Дайтеврукимнегармонь…..). Kui külaskäigud olid vanematele teretulnud, siis olid need väga teretulnud ka minule. Sel ajal, kui seersant oli isa ja ema juures, sain ma tavaliselt laenata tema ratsahobust ja mängida Metsikut Läänt. Olin lugenud mõningaid noorsooraamatuid; osalt Zane Grey ja osalt Main Reidi „Peata ratsanik“. Nüüd tuli hobune hästi kasuks. Erinevalt kolhoosi hobustega ratsutamisest oli see hobune varustatud tõelise sadula ja jalaraudadega ning oli imeline kihutada mööda karjatänavat üles jõe poole. Seal oli mõningaid lahtisi loomi, venelased ei jõudnud kõiki kaasa võtta. Osa lasti maha ja söödi ära, kuid paljud olid metsades vabal karjamaal ja jäid pärast venelaste taganemist maha.

- Mäletad näed kui sa tõid soomlaste kaks kotti? Peräst töi veel üks Soome üleemus mulle terve kotti otra, ai hobuse hoove ja võttis kotti päält maha et sis veneläse es näe. Ja mul siis seta leipä Soome aigu vaja es ole, se seisis niin kaua ku vene tagasi tuli, nendel oli nälga, aga mina vein veski manu, jahvati, ja mul olis süja.

- Kui me hiljem pärast pikki lahusoleku aastaid kohtusime, rääkis ema:

Mäletad, et saime kaks kotti jahu ühelt soome seersandilt? Hiljem, kui sina, Albert, olid läinud Soome armeesse, tuli üks soome ülem ja andis mulle terve koti otra, ta sõitis hobusega maja ette, tõstis koti maha ja tõi selle mulle sisse, ilma et keegi oleks näinud. Kui venelased tagasi tulid, läksin veskile ja lasin odra jahvatada. Nii me ellu jäime.

Enne kui soomlased olid end täielikult sisse seadnud, oli palju tühje maju, kus võis olla ja mängida. Ka kirik ja selle juurde kuuluvad hooned olid ligipääsetavad ning me mängisime väheste järelejäänud kiriklike esemetega, mille leidsime majast, kus preester oli enne revolutsiooni elanud. Seal olid mõned kirikurüüd (mida polnud jõutud ümber õmmelda millekski „kasulikuks“), me panime need selga ja mängisime nii preestrit kui diakonit. Leidsime ka suitsutusnõu, täitsime selle samblaga ja süütasime. See mäng jäi siiski üsna lühikeseks. Suitsutusnõu suits muutus lämmatavaks ja me pidime lõpetama selle osa liturgiast ning lakkama lehvitamast veidi halvasti lõhnavat suitsutusnõud ja laulmast „Gospodi pomilyi i blagoslovi.i.i.i.i“…… samal ajal kui mõned meist lõid risti ette ja teised heitsid põlvili ning kummardasid nii, et otsaesine puutus vastu kiriku põrandat, näiliselt pühas innukuses, püüdes lepitada julmi jumalaid. (Õpeta lolli Jumalat paluma, siis lööb ta otsaesise lõhki, mõista mööda vastu kiriku põrandat, nagu tõeliselt usklikud teevad.) Õpeta lolli jumalat paluma, ta lööb otsaesise katki). Ühtegi „ikonostaasi“ ei olnud alles, selle asemel oli seinal filmiekraan, mitu aastat kasutati kirikut kinona ja ma olin seal koos oma venna Karliga ja vaatasime „Paksu pärlit“, Guy de Maupassant’i novelli järgi. Meie rituaali käigus tehtud kummardustest ei saanud aga rohkem kui üks, põrand oli nii räpane ja halvasti lõhnav, et me ei saanud rituaali kõiki osi läbi viia.

Kui soomlased tulid, tehti kirik puhtaks, püstitati kellatorn ja seati üles altar, seejärel pidasid okupatsiooniväed samas kirikus tõelise jõulujumalateenistuse 1942. aasta jõulude ajal ja mina laulsin „Heinillä härkien kaukaloon“, liigutavat jõululaulu, mõeldes neile Soome sõduritele ja lottadele, kes pidasid jõule Karjalas, rasketes sõjaoludes, üksi, kaugel sugulastest ja sõpradest.

Šeltozeros oli üsna suur raamatukogu ja ükskord, kui olin teel Verhovje küla poole hobuse ja tühja „telegaga“ – see on neljarattaline vene hobuvanker – just siis, kui venelased olid lahkunud ja soomlased polnud veel jõudnud küla hõivata, keerasin ma raamatukogu õuele ja laadisin vankri täis mitmesuguseid raamatuid, nii entsüklopeediaid kui reisikirjeldusi. Keegi oli aga minu tegu näinud ja, nõukogude inimesele tavalisel viisil, teinud uutele võimudele kaebuse. See, et need polnud enam samad võimud, ei mänginud mingit rolli, harjumuse jõud oli suur. Kui soomlased olid end külas sisse seadnud, ilmus komandant koos paari sõduriga ja tahtis raamatuid raamatukokku tagasi. Ma küsisin, kes neid loeb, kui nad ise vene keelt ei oska, kuid vastust ei saanud. Ma olin raamatud heinakuhjale maha laadinud, sõdurid võtsid raamatud ja viisid need raamatukokku tagasi – selle osa, mille nad leidsid. Nõukogude kasvatus oli aga oma töö teinud ja ma olin kindlustanud end sellega, et peitsin suurema osa raamatutest kõrvalhoone teistesse kohtadesse. Aususele kasvatatud soomlased ei tulnud kunagi selle peale, et küsida, kas need olid kõik raamatud, mis ma olin kaasa võtnud. Ei küsimusi, ei vastuseid. Ülejäänud raamatuid nad kätte ei saanud, vaid need sai hiljem müüa mõnele venekeelsele Soome sõdurile, kes olid pärit Karjalast. Piiriäärne rahvas oskas sageli mõlemat keelt, kuigi kahe viimase aastakümne jooksul polnud piiriüleselt eriti suhtlemist olnud. See kehtis eriti ingerisoomlaste kohta.

Samal ajal õmblusmasina ja väntgrammofoni „evakueerimisega“ õnnestus meil enda valdusse saada ka jalgratas, mis oli toonases Nõukogude Liidus väga suur haruldus. Ma ei tea, mis pere selles majas oli elanud, aga neil oli päris palju kraami. Miski pole aga täiuslik ja nii oli ka jalgrattaga, sellel puudusid rehvid. See ei teinud nüüd väga palju, me tegime oma vapraid katseid rattasõitu õppida ja mõne nädala pärast olime tõepoolest üsna palju õppinud. Rehvide puudumine sundis meid oma harjutusi viima läbi kuskil pehmel pinnal ja selleks otstarbeks sobis aas otse küla taga. Veeretakistus oli 100% ja me ei saanud midagi tasuta, tuli lihtsalt kuradi kõvasti pedaale tallata ja me õppisime üsna hästi tasakaalu hoidma.

Soome sõdurid tahtsid kohaliku elanikkonnaga vennastuda ja selleks soovisid nad õppida mõningaid tähtsaid sõnu ja üldisi tervitusfraase vene või vepsa keeles. Lastega on alati kõige lihtsam kontakti saada ja nii saidki lapsed olla õpetajad. Enamasti õppisid sõdurid õiged fraasid, kuid mõnikord ei läinud asi päris nii, nagu sõdurid olid mõelnud. Igas ühiskonnas on hulk väikseid vigureid, kes ümbruskonnale pahandust teevad. Vemp seisnes selles, et tavaliste tervitusfraaside asemel õpetati sõduritele mõningaid ümaraid sõnu, häbiväärsete ettepanekutega fraase ja sarnaseid väljendeid. Kui siis sõdur tuli tuppa, kummardas karjala naise ees ja arvas, et ütleb „Tere päevast“ või „Kuidas mu kaunitar käsi käib“, lausus ta hoopis midagi sellist nagu:

- Heida pikali, mutt, siin hakatakse n....ma!

Naine karjus valju häälega ja püüdis minema joosta, sõdur jäi segadusse ja lõpuks sai ta teada, mida ta tegelikult oli öelnud või palunud. Sellel poisil, kes talle need fraasid oli õpetanud, ei tasunud tulla küsima taskulambipatareisid ega leiba. Mõne aja pärast suutsid aga enamik karjalasi end soome keeles arusaadavaks teha, vepsa keel sisaldab palju soome sõnu, ja sellised vahejuhtumid lõppesid iseenesest.

Soomlased omalt poolt püüdsid (valitsevas suur-soome vaimus) õppida vepsa murret ja usinamad suutsid suhteliselt lühikese aja jooksul pidada lihtsamaid vestlusi selles äärmiselt segatud keeles. Mõned aga kahetsesid, et nad polnud selle asemel vene keelt õppinud. Minu lauluõpetaja Olli Naukkarinen kurtis ühel korral selle fakti üle, et kolme aasta pärast oleksid nad võinud üsna palju vene keelt osata, kuid hetkel valitsev suur-soome rahvuslus blokeeris mõistuse. Vene keele rääkimine oli tundides lausa keelatud. Õpetajad Olli ja Aune pidid mitmel korral sõnakuulmatuid poisse kraesse võtma ja sisendama vajadust kasutada ainult soome keelt. See ei takistanud meid kriitilistes kooliolukordades (kontrolltööde ajal jne) saatmast spikreid, mis olid kirjutatud kirillitsas. See oli loomulikult obstruktsioon ja lõppes sageli sellega, et asjaosaline visati õue. Isa rääkis, et Esimese maailmasõja ajal olid raudteejaamades sildid, mis keelasid saksa keele rääkimise. Kõik kordub.

Kaug-Karjalas ei esine karjaajamist, selle asemel on kogu haritav maa piiratud kilomeetrite pikkuste "dala"-tõketega ja loomad lastakse metsa omapäi vabalt uitama. Küladest karjamaadeni viisid pikad tarastatud karjateed. Karjala naised on tarade ehitamises väga osavad, nii uute ehitamine kui vanade parandamine käis kiiresti. Suvekuudel olid mehed enamasti palgatöölised ja viibisid mujal. Vähemalt vanematel aegadel läksid nad suurlinnadesse, kus töötasid peamiselt kivisillutajatena, ja öeldakse, et Peterburi tänavad on valdavalt karjalaste laotud. Nõukogude ajal oli rütm veidi muutunud, nüüd olid need, kes alles jäid, kolhoositalupojad ega tohtinud ilma esimehe loata kollektiivist eemalduda. Seda pidi siiski praktiseeritama, sest enamikul "põlislastest" olid sünnipäevad hiliskevadel või varasuvel, mis tähendab, et isad tulid koju millalgi sügisel.

Ühte neist karjateedest kasutasime, et proovida "taltsutada" mahajäetud noort hobust ja tema seljas ratsutada. Kõik olime selles eas, et olime lugenud metsiku lääne lugusid ja tahtsime nüüd "mustangisõitu" praktikas proovida. Mõningaid sissesõidutamata 3-aastaseid polnud venelased kiirustaval taganemisel suutnud kinni püüda ja need liikusid vabalt külade läheduses. Ajasime ühe musta noore täku karjateesse, sulgesime sisse- ja väljapääsud, saime pärast teatud vaeva talle nii valjad kui sadula pähe. Sadula – õigemini sadulatoe – leidsime ühest mahajäetud majast ja see koosnes peamiselt puuraamist – sadulatoest koos rihmaga. Panime paar vana puuvillatekki noorele täkule ("panime" on liiga lahja väljend selle võitluse kohta, mida pidime selle tormaka hobusega taluma) ja pärast mõningaid tulutuid katseid õnnestus meil sadularihm ka pingule tõmmata. Meid oli neli-viis poissi ja kõigil oli hobusega küllalt tegemist, sest ta polnud harjunud inimesi nii lähedal taluma ja tõrkus kõigest väest.

Vanim (ja ettevõtlikem) poistest pidi sadulasse saama, kuid see oli kergem öelda kui teha. Igaüks, kes on proovinud veidi tõrksa hobuse selga istuda, teab, et kui seada ta kännu või mõne muu kõrgenduse kõrvale, et selga ronida, liigutab hobune end kohe nii, et seisab peaga oletatava ratsaniku poole ja selg on kaugel. Pärast mõningast ebavõrdset võitlust õnnestus meil ratsanik sadulasse upitada. Et hobusel liiga kerge ei oleks, viisime kogu varustuse savipõllule, kus hobune vajus peaaegu põlvini savisse, ja arvasime, et nii väsib hobune kiiremini ja ratsanik kukub pehmemini – kui see peaks juhtuma – ja see juhtuski sealsamas. Niipea kui hobuse lahti lasime, tegi ta mõned krumbukid, mille tagajärjel ratsanik maha kukkus ja hobune galoppi pani. Kõigest oli puudus, ka ohjadest ja köitest, nii et me ei saanud hobust kinni hoida. Lõdvenenud sadularihm oli katkenud, kuid mitte täielikult, sadul oli vajunud hobuse kõhu alla, kus see rippus ja kõlkus hobuse jalgade vahel palja sadularihma otsas. Hobune polnud üldse ei sissesõidetud ega sisse ratsutatud ja see oli talle liig. Ta püüdis sadulast vabaneda ja peksis tagajalgadega meeletult, kusjuures sadul libises tema esikehale ja hirmutas teda veelgi. Vaheldumisi galopeerides ja pekstes kadus hobune metsa ja meil polnud enam mingit võimalust teda kätte saada. Ma näen siiani seda musta noort hobust esijalgadel seismas ja tagajalgu kõrgel õhus oma tulutus püüdluses sadulast vabaneda. Sellega lõppesid meie katsed "mustangisõiduga". Mõne aja pärast püüdsid soomlased kõik lahtised hobused kinni ja sõdurid said nende sissesõidutamisega maadelda.

Maastikul vedeles mõningaid surnud loomi ja ema lõikas suure tüki hobuseliha, et anda seda seale, kelle ta oli varem kevadel ostnud. Hobune oli olnud vana kolhoosiratsu ja oleks vaja läinud survekeedupotti, et lihaskiud laguneksid ja näritavaks muutuksid isegi sea jaoks. Lõikasime liha väiksemateks tükkideks ja siga pidi need koos kartulite ja hernestega alla neelama. Siga sõi mida tahes, peaaegu nagu inimesed (mõned väidavad, et siga on loom, kes ahvide järel kõige rohkem inimese moodi on).

Suuremaid loomi, nagu lehmi või hobuseid, ei tohtinud sundümberasustatud pidada, ainult kitsi, lambaid ja sigu. Emal oli kaks neist isepäistest ja tõrksatest loomadest: vana kits Roza ja noor kits Zorja. Peale selle oli mõned lambad ja enamasti ka siga. Kits Roza oli leplik, samas kui Zorja, tema tütar, oli nii vallatu kui uudishimulik. Elasime kahekorruselises palkmajas ja ühel suvehommikul kuulsime määgimist, mis kõlas nagu oleks see tulnud taevast. Kui üles vaatasime, nägime, et see oli Zorja, kes seisis katuseharjal ja määgis. Uksed ülemisele korrusele ja sealt pööningule olid juhuslikult lahti ja Zorja polnud mitte ainult ülemise korruse tubadesse läinud, vaid jätkanud pööningule ja sealt roninud katusele mööda tavalist redelit. Kitsed on väga osavad ja kartmatud ronijad. Seal ta nüüd seisis kõrgel katuseharjal ja nägi veidi hirmunud välja, alla ei saanud ta tulla, sest redel oli liiga järsk. Läksime katusele, panime silmuse ümber sarvede ja lasksime ta läbi katuseluugi pööningule, kust ta ise alla sai minna.

Ema pidas mõnda aega ka sikku. Külades ümberringi oli kitsesid küllaga, aga keegi ei tahtnud sikku pidada, sellest oli ainult tüli, ilma et oleks saanud lüpsta. Ema pidas aga ühte, kuid siku ja allesjäänud naiste vahel tekkis vahel tülisid. Mõnel majal keset küla ei olnud oma kaldariba ja et jõest vett tuua, pidid nad mööduma majast, kus me elasime. Kui naised läksid alla tühjade ämbritega ikke peal õlgadel, seisis sikk oodates maja nurga taga, aga ei näidanud nende vastu just siis erilist huvi. Aga ta pidi nuusutama ja tundma teatud tugevaid lõhnu. Kui naised tulid tagasi veeämbrid täis, hüppas sikk välja ja hakkas naiste seelikute all tuhnima. See oli iga kord suur lärm ja naised kaebasid siku käitumise üle, mille peale ema (kes võis vahel üsna sarkastiline olla) vastas:

- Sikk tunneb kindlasti lõhna järgi, et te olete indlevad, nii et selle vastu ei saa midagi teha. Meeste puudusel siis .......

Sikud on üsna raskesti taltsutatavad ja vahel lausa eemaletõukavad, nad urineerivad endale suhu, söövad kõike, mida kätte saavad, ja kõige rohkem meeldivad neile tugevad asjad: tubakas ja vürtsid. Võiks arvata, et nad saavad nikotiinimürgituse, aga ei. Kord istus isa eeskotta trepil ja vestles naabriga. Sikk oli hiilinud ligi ja valvamata hetkel napsanud naabri "mahhorka"-varu (jäme tubakas, peamiselt tubakataimede juurtest) ja selle ära söönud, enne kui tegu märgati, aga ei paistnud sellest paha hakkavat. Ta ei lasknud kedagi päris rahulikult olla ja oli kärme pusklema.

Suvel pidin karjatama kitsi, lambaid, sikku ja siga külast väljas, jõe poole. Tee läbi karjaaia oli mitusada meetrit pikk ja siis jätkasin veel mööda jõge kohani, kus sain päikesepaistelistel päevadel supleda, samal ajal kui kitsed ja lambad sõid rohtu ja siga tuhnis maas. Kitsesid on tänulik karjatada, metsas ei pea neid valvama, nad püsivad inimese lähedal ja niipea kui põõsastes kahiseb, tormavad nad karjase juurde ja ronivad peaaegu sülle. Kord juhtus aga midagi, mis mind täiesti segadusse ajas.

Zorja oli juba karjamaale mineku teel veidi rahutu ja ma pidin teda tagant sundima, mis ei olnud tavaline. Enamasti jooksis ta teistest ees. Kui olime mõnda aega väljas olnud, pistis ta äkki kodu poole jooksma ja ükskõik kuidas ma püüdsin teda peatada, ei aidanud. Ta ei jooksnud meie silmist ära, aga niipea kui ma püüdsin talle järele joosta, pistis ta jälle jooksu. Sellest sai takistustega võidujooks, vahel pidime sea pärast puhkama. Tema lühikesed jalad ei suutnud kanda nii kiiresti kui kitsedel ja lammastel, kui põrsas oli jooksnud kõigest väest, aga ikka ei jõudnud teistega sammu pidada, viskas ta end selili ja hingeldas kuuldavalt, siis pidime hetkeks peatuma ja teda ootama.

Elumaja kõrvalhoonete uste juures peatus Zorja talliukse ees ja näitas selgelt, et tahab sisse. Ma ei teadnud, mis lahti, enne kui Zorja oli külili heitnud ja hakkas pressima. Nägin paari tillukesi sõrgu tema kehast välja ulatuvat. Mingit suuremat kogemust ämmaemandana mul ei olnud ja kuna ema ei juhtunud kodus olema, pidin jooksma naabrinaise juurde ja paluma teda appi. Sündisid kaksikud.

Sheltozero pooleldi mahapõlenud laohoones oli hoitud ka sõjamaterjali, mida venelased polnud jõudnud kaasa võtta. Muuhulgas leidsime meie, poisid, terve tünni musta püssirohtu ja kasti käsigranaate. Granaadid olid uut, munakujulist tüüpi ja seisid korralikult pakitud rohelises kastis. Võtsime kasti enda kätte ja hakkasime katsetama, mis polnudki nii raske, sest väga täpsed juhised granaatide käsitsemise kohta olid trükitud kasti kaanele. Võtsime paar granaati välja ja peitsime kasti ühte tühja majja Verhovje külas, hiljem pidime minema metsa üles ühe tiigi äärde kala püüdma. Mõni päev hiljem olime metsas ja pärast kasutusjuhendi hoolikat läbilugemist võttis üks soome poistest (see, kes oli kolme venna seas vanim) käsigranaadi ja viskas selle tiigi poole. Siit pidi saama kala "uhha" - kalasupi jaoks! Meie, teised, istusime juba suure kivi taga ja hoidsime kõrvu kinni. Käis pauk, mis meie arust oli hirmus tugev, vesi ja põhjamuda langesid maapinnale, sest tiik oli üsna madal ja me ei istunud sellest piisavalt kaugel.

Kui suurem osa mürast oli vaikinud ja kogu muda ja vesi tagasi maapinnale langenud, kargasime püsti, et näha, kas seal on kala. See oli kurb vaatepilt! Tiik oli põhiliselt veest tühi, ainult mõned väikesed särjed lebasid selle ääres. Mingit kalasuppi seekord ei saanud. Olime kokku leppinud, et granaate viiakse välja ainult metsa, aga mõned rikkusid reeglit, seda saime kogeda mõni aeg hiljem, kui külas käis pauk.

Kui olime plahvatuskoha kindlaks teinud, selgus, et pauk oli tulnud Poletajevi majast. Kõik aknad olid välja löödud, uks rippus vaid ühel hingel ja kanasulgi oli mööda kogu külatänavat laiali. Mõne aja pärast saabus soome komandant mootorrattal, räägiti sabotaažist ja partisanidest, aga meie hakkasime kartma halvimat. Nikolaid ei olnud näha. Kas võis olla, et Nikolai oli võtnud kaasa käsigranaadi? Meie kergenduseks ilmus ta paari minuti pärast välja ja me hakkasime teda granaatide kohta üle kuulama. Mõne aja pärast tunnistas ta, et oli võtnud ühe sellise kaasa majja ja pistnud selle ahju alla, kus ei hoitud sugugi mitte süütehakatist, vaid kanu.

Granadid olid kindlustatud, kuid tõenäoliselt olid kanad kaitsesulge lahti kraapinud ja plahvatus oli fakt. Ahi oli märkimisväärse suurusega, nii suur, et see jäi täiesti kahjustamata, ja kuna ahjusuu avanes ukse poole, ei olnud kahjustused ülejäänud sisustusele eriti suured. Majas ei olnud palju õrnu esemeid, nõukogude kodanikke ei vaevanud liiga suured varahulgad ja pealegi elati Ukrainas enamasti õues. Küüditamine oli vähendanud majapidamistarvete hulga miinimumini.

Meie, teised sundasumisele saadetud (Verhovjes ja Shelotozeros oli mitu peret: muuhulgas ingerisoomlased Kiiskised ja Lemettised), elasime mahajäetud majades, kuid Nikolai Poletajevi isa oli sepp, nad olid pärit Lõuna-Venemaalt ja ta ehitas endale oma maja. See oli ehitatud traditsioonilises lõunavene stiilis, Voroneži kandist, kus viibitakse rohkem õues kui toas, ja ainsa toa sees võttis suurema osa ruumist enda alla suur ahi. Tõsi küll, karjala majadel olid ka üsna mahukad ahjud, kuid need soojendasid mitut tuba ja ulatusid läbi kahe korruse, samas kui Poletajevi maja oli ahjuga võrreldes üsna väike. Ahju all oli suur ruum ja seal pidas pere oma kanu. Pärast pauku pidid nad uued muretsema.

Me olime ka "evakueerinud" ühe tünni musta püssirohtu ühest pooleldi mahapõlenud laost ja sellega tegime teatud "harjutusi". Üks selline harjutus on mulle mällu sööbinud, sest harjutus kujunes pikemaks, kui olime arvanud.

Üle selle oja, mis voolas Sheltozero ja Verhovje külade vahel, oli puusild, mille keskel voolusängis oli sillakast. Ühel päeval otsustasime proovida musta püssirohu mõju ja sild pidi olema suurepärane koht selle tegemiseks. Valasime arvestatava kuhja rohtu sellele sillapoolele, mis oli Sheltozero poole, vedasime rohujoa kuhjast sillakastini, ronisime alla sillakasti ja varitsesime sobivat ohvrit oodates. Selline ilmuski välja naise näol, kes oli teel Verhovje küla poole. Kui ta jõudis meie rohukuhjast sobivale kaugusele, süütasime sillakastist. Leek tormas kiiresti minema, kuid selgus, et olime aega pisut valesti arvestanud – naine oli peaaegu leegi kohal, kui see lõkkele lahvatas. Tema ees tõusis korralik tulejuga ja ta oleks äärepealt riided kõrvetada saanud. Ta pööras ümber ja jooksis karjudes tagasi Sheltozero suunas. Tema karjed äratasid suurt tähelepanu, inimesed tormasid sillale ja me pidime end sügavale kasti suruma, et mitte avastatud saada. Seal istusime siis mitu tundi, kuni pimeduse saabumiseni, enne kui julgesime kastist välja tulla ja koju hiilida.

Ojal, mis läbi küla voolas, oli mõned väikesed lisaharud seljakult ja seal me kalastasime. Need polnud suured kalad, enamasti särg ja muu pisike. Lisaharud ei olnud suuremad, kui et saime voolu mõne kokkuõmmeldud riidetükiga tõkestada ja siis kalad kotti ajada, mis püügivahendina toimis. Mingit toitu sellest ei saanud, millest rääkida, kuid küla kasside seas saime populaarseks.

PS

2001. aasta kevadel kirjutasin Sheltozero administratsioonile ja palusin neil saata veidi värskeid andmeid küla kohta. Sama aasta oktoobri alguses tuli kiri brošüüriga tänapäeva külast ja mõned lehed, mis kirjeldasid Verhovje küla ajalugu – enamasti 19. sajandist.

Olles olnud nõukogude vabariik, on piirkond nüüd muutunud Karjala Vabariigi osaks ja Sheltozero koos ümbritseva vepsa elanikkonnaga on saanud oma "volosti" (nimetus haldusüksustele vanal Venemaal – umbes kihelkond) ehk oma halduspiirkonna. Kaasas oli ka pilt mõnest majast Verhovje külas.

Üks Soome ohvitser jutustab taganemisest läbi Sheltozero küla:

- Valvamisüksustest, mis pidid kindlustama taganemist piki Oneega V kaldal oli

mõned mulle alluvad. Mingil põhjusel olid ühendused peajõududega katkenud, mille tulemusena polnud me oma komandopunktist saanud mingit käsku taganemise kohta, mille järgi tegutseda. Nõnda jäi vasak tiib lahtiseks ja vaenlane maabus kolmelt erinevalt laevalt üle küla maabumissilla.

Veebel tagalas oli juba saatnud viieteistmehelise patrulli, mis meeleheitlikult püüdis maabumist tõrjuda. Minu saadetud sidekäskjalg tuli tagasi ja teatas, et paatidest voolas maale vaenlasi nagu mere liiva ja et patrull ei olnud enam võimeline takistama nende koondumist meie selja taha.

Saatsin osa reservist teele, kuid olukord tundus lootusetu ja eestpoolt hakkas kostma lahingukära, mis ütles meile, et vaenlase peajõud ründasid meid ka sellest suunast. Näis, nagu oleksime lootusetult "motis" (sissemõõtmises)..

Mõtlesin palavikuliselt. Ainus vaba tee oli peateest paremal, kuid see oli tähtsusetu ja kulges läbi raskesti läbitava ürgmetsa. Seda teed mööda minek tundus võimatu. Jõudsin järeldusele, et maabunud vaenlase kiire hävitamine oli meie ainus võimalus. Eraldasin osa mehi eesliinidelt ja suurendasin seda ülejäänud reservi osaga, nimetasin oma isikliku üksuse juhi, usaldusväärse leitnandi, ja andsin talle käsu püüda hävitada seljatagune vaenlane. Ta märkas peagi, et olukord oli väga raske. Vaenlane oli jõudnud end sisse seada suure hulga meeskonna ja raske tulevarustusega.

Meie olukord muutus üha raskemaks ja raskemaks. Äge lahing käis mõlemas suunas ja meie miinipildujad pidid tulistama kahte vastassuunda. Minu üksus vähenes märgatavalt, teine kiirabiauto täitus haavatutega, nende seas kaks ohvitseri. Selles raskes olukorras tulin mõttele proovida helistada telefoni teel tagasi meie seljatagustele jõududele. Oli tohutu üllatus, et telefon töötas, ja sain kätte kolonel Ikoseni teisest otsast. Vaenlane ei olnud oma kiirustamises märganud telefoniliini piki peateed.

Palusin rügemendiülemalt kiireid juhiseid, side võis katkeda igal hetkel. Veidi aja pärast ilmus traadi teises otsas välja diviisiülem ise, kindral Isakson, kes käskis mul jätta maha kogu raske varustus ja püüda end päästa ümberpiiramisest läbi ürgmetsa. Peaasi oli, et me päästaksime iseennast.

See tundus kurb. Hoolimata sellest, et vaenlasel oli tugev ülekaal, see oli selge, kuid sisu ei tahtnud kaotust tunnistada. Raske oli mõelda, et kõik autodest kiirabiautodeni, varustusosa ja rasked relvad tuleb maha jätta. Pealegi oli nii palju haavatuid, et nende transport ja võimalus neid elus hoida rännakul läbi tundmatu ürgmetsa oleks peaaegu võimatu. Otsustasin kaaluda kõiki teisi võimalusi.

Määrasin oma vanima ohvitseri juhtima tõrjelahingut vaenlase põhijõudude vastu ja ise läksin tagasi, et saada olukorrast selgust. Minu lahinguleitnant Martti Rautamies tahtis kaasa tulla, kuid käskisin tal jääda komandopunkti. Luure käigus tuvastasin, et teed valitses täielikult vaid üks, väga soodsalt paiknev kuulipildujapesa. Kui see vaikima saada, siis võib-olla…

Lähimalt mehelt võtsin tema automaadi ja paar padrunisalve. Hakkasin aeglaselt ja ettevaatlikult roomama mööda maanteekraavi kuulipildujapesa suunas. Ilma et mind oleks märgatud, jõudsin paari meetri kaugusele kuulipildujapesast, hüppasin püsti ja tühjendasin kogu salve kuulipildujapesasse ning hüppasin tagasi kraavi. Tuli tegi oma töö, kuid samal hetkel tormasid läheduses olnud uued mehed ja istusid kuulipilduja taha. Minu automaadisalv oli tühi, polnud aega vahetada, mida ma pidin tegema??

Kui ma hakkaksin tagasi roomama, oleks surm kindel. Sekundi murdosa jooksul tuli mul instinktiivselt lahendus, tegin tiigrihüppe tagasi kuulipildujapesasse ja haarasin automaadi torust. Üks relv sülitas välja valangu ja tundsin, et sain käest pihta. Kohe pärast seda sain tugeva löögi pähe ja maailm kustus, teadvus kadus.

Teadvus tuli siiski peagi tagasi ja hakkasin mõistma, mis oli juhtunud. Tõdesin, et olen vang, ettevaatlikult pilutades nägin suurt hulka vadistavaid vaenlasi ja kuulsin ärritunud sõnu: Ohvitser, ta tuleb ära toimetada, kiiresti!

Mõistus hakkas tagasi tulema ja aju tööle edasise osas. Siis nägin oma jalgade juures lamavat automaati ja tegin silmapilkse otsuse. Haarasin relva maast, tormasin karjudes püsti ja lõin automaadipäraga paremale ja vasakule. Kogu seltskond oli nii üllatunud, et jõudsin tormata umbes nelikümmend meetrit metsa, enne kui esimesed kuulid hakkasid ümberringi vilistama. Viskusin mätta taha. Sündmuste käik oli nii mitmekesine, et ma ei märganud aja möödumist. Tõdesin nüüd, et kogu sündmus oli kestnud vaid 15 minutit. Mõistsin, et kui kunagi, siis nüüd pean tegutsema äärmise kiirusega. Vaenlase kuulipilduja ei saanud, vähemalt hetkel, töötada ja läheb aega, enne kui vaenlane olukorda täielikult mõistab. Andsin käsu alustada: väed, haavatud ja varustus laaditi autodesse, kuulipildujad ja kiirlaskepüssid paigutati mõlemale poole kastide külgi ja andsin käsu avada tuli mööda teeservi niipea kui võimalik. Hüppasin esimesse autosse juhi kõrvale ja nii see läks. Uus üllatus halvas vaenlase vajalikeks hetkedeks sedavõrd, et pääsesime läbi. (Jorma Karvinen: „Kaukopartiot” (Kaugpatrull). WSOY)

Nõukogude laul langenud sõduritest.