Tammerfors 1944-45

1945

Kui sakslased Stalingradi all löödi, tõmbasid venelased Sviri jõe äärde kokku suured väehulgad, uued lahingud algasid pärast peaaegu 2-aastast vaherahu ja soomlaste jaoks sai taganemine sealt faktiks. 2. jäägripolgu osad viidi Petroskoist Tammerforssi ja majutati Aleksandri kooli, Häme puutarhakatu äärde. Seal teisel korrusel tütarlaste käsitöösaalis seati meile sisse ajutine majutus. Pärast seda, kui muusikakorpus oli osaliselt laiali pillutatud, koguti see nüüd uuesti kokku ja pandi tegelema sõjakangelaste matustega erinevatel kalmistutel ümber Häme. Oli väga ilus kevad ja suvi, ilm püsis enamasti soe ja päikeseline. Päevadel, mil meil matuseid polnud, veetsime aega Pyhäjärvi supelmajas – klassikalises stiilis külmaveesupluses.

Minu kogemused inimlikust seksuaalelust olid peaaegu olematud, ainus, mida ma enam-vähem tundsin, oli loomade paaritumine: ema sikk ja küla koerad. See teadmatus tõi kaasa teatud tagajärgi. Oli üks vanem, väärikas härra, kes näitas minu vastu üles väga suurt huvi. Ta rääkis, milline figuur mul on jne, ja mina, kes ma olin aimamatu (hoolimata vähesest kogemusest Tapio kinos Petroskois), ei reageerinud eriti. Mehe lähenemiskatseid märkas siiski seersant Unto Sipilä ja ta rääkis mulle ühest nähtusest, mis oli mulle suuresti märkamatuks jäänud. Olin küll kuulnud midagi vanemate poiste juttudest, kuid polnud sellele suuremat tähelepanu pööranud. Mees osutus üheks tuntumaks homofiiliks Tammerforsis ja Unto Sipilä hoolitses selle eest, et rohkem kohtumisi ei toimunud. Unto rääkis ka, et mõned kapralid olid mehele peale käinud ja temalt raha välja pressinud. Mees oli tuntud tegelane Tammerforsi teatrimaailmas.

Osa õpetajatest oli demobiliseeritud pärast seda, kui rahu venelastega alla kirjutati, ja Aleksandri kooli kõrvalhoone võeti uuesti kasutusele. Paljud õpetajad olid naasnud oma tsiviiltööle ja siin nägin ma taas üht õpetajat Šeltozerost – leitnant Kalle Rauniot. Tammerfors on Soome tekstiilikeskus ja seetõttu „naistelinn“. Meie „Don Juanid“: Jääskeläinen, Baldanius ja Kähäri olid väljas ja möllasid ülejäägi seas. Halvim neist oli Kähäri, toores ja üsna ebameeldiv sell, kes kogu sõja aja kordas, et kui rahu tuleb, siis ta küll jätab mundri ära ja paneb pehme tsiviilmütsi pähe. Kui rahukellad lõpuks helisesid ja ta mundri ära andis, ei saanud temast mingit pehmet viltmütsi – ta läks peaaegu kohe (väidetavalt) ja hankis endale koha Soome mereväes. Tema hilisem saatus on mulle teadmata, ta ei olnud 1983. aasta kamraadikohtumisel Helsingis ja kellelgi polnud temast lähemaid teateid, kuid kuulujutud rääkisid, et ta jõi vapralt ja tagajärjed on tavaliselt etteaimatavad.

Ühel ööl ärkasin selle peale, et Aleksandri kooli majutuses oli eriti elav. Tavaliselt oli nii laupäevaõhtuti, kui kapralite kamp linnast tagasi tuli ja joobes oli. Reeglina lõppes lärm üsna ruttu, pärast seda, kui nad olid oma kangelastegudest rääkinud, saabus nii asjaosaliste väsimus kui ka rahu meile teistele, kuid nüüd oli midagi erilist toimumas. Selgus, et nad olid naise endaga majutusse toonud ja pärast seda, kui kapralid olid temaga oma asjad ajanud, pidid ka mõned vanemad poisid saama armukogemuse. Kogu etendus oli toores ja ebasümpaatne, aeg-ajalt pühkisid nad teda jalgevahelt rätikuga. Need meist, kes arvasid, et see on ülimalt ebameeldiv, ei saanud palju öelda, lärmi, kära ja toorest keelt ei saanud vältida. Kapralid olid purjus, nii oli ka tüdruk. Kui abivajajad olid oma osa saanud, hakkas ta kainenema, nuttis natuke ja visati uuesti tänavale.

Ajateenijad Jim Beláew ja Erkki Inkinen, kes polnud veel demobiliseeritud, olid omaette majutuses ja pääsesid koledustest. Jim oli just tutvunud Irisega, kellel oli fotoateljee Mikkelis, ja naine käis korrapäraste ajavahemike järel talle külla. Meil olid muusikaharjutused paar tundi hommikuti ja pärastlõunad olid pühendatud matustele kalmistutel Tammerforsi ümbruses, enamasti kangelaskalmistul Messukyläs veidi eemal, kuhu pidime marsima suletud formatsioonis – umbes 5 km pikkune teekond. Jim Beláew hoolitses suure trummi eest ja mina taldrikute eest. Teel matmispaika möödusime mälestusmärgist, mis oli püstitatud 20. aastate alguse kodusõjas langenud punakaartlastele. Tammerforsi ja Hämeenlinna ümbruses olid toimunud väga ägedad lahingud ja see oli erakordselt võimas monument, mis nüüd oli Messukylä kalmistule püstitatud.

Matmispaik asub kõrgel liivaseljandikul ja selle soojusega, mis meil kevadel oli, juhtus mõnikord intsidente. Langenud sõjakangelaste maised jäänused transporditi küll võimalikult kiiresti nende kodukanti, kuid siiski võis kuluda mitu päeva, enne kui need sihtkohta jõudsid, ja selleks ajaks oli loodus juba alustanud oma lagundamistööd. Mullast oled sa võetud...... Polvo eres en polvo te convertidas......

Kui surnukehad olid mitu päeva soojas teel olnud, lõhnas üsna tugevalt ja surnulõhn pole midagi, millega harjuda, see oli iga kord sama jälk, kui oli olnud väga soe ja transport oli võtnud kaua aega. Teatud harjumuse me siiski saime ja suutsime lõpuks taluda üsna tugevaid lõhnu, kuid aukompanii vahetus igaks matuseks ja tuli uusi mehi, mõnikord tundlikumate ninadega. Pealegi pidid nad peaaegu kogu aeg valveseisangus seisma ja kuumuses võis paigalseismisel olla teatud tagajärgi. Kui seista pikemat aega liikumatult, hakkab vereringe protesteerima ja mitmel korral poisid lihtsalt minestasid. Parajasti, kui nad seisid, hakkas keegi kõikuma ja tasakaalu kaotama. Kui tal vedas, nägid kamraadid seda ja haarasid temast kinni, enne kui ta maha kukkus, kuid sageli oli see äärmine mees reas, kes sai päikesepiste ja minestas.

Jim Beláew püüdis ühel korral leevendada laibalõhna, piserdades odekolonni nii endale kui ka taskurätikule, kuid ta tegi seda vaid ühe korra – ja juba siis oleks ta peaaegu lintšitud. Lõhnakombinatsioon sai võib-olla veel hullemaks kui pelgalt laibalõhn, me hakkasime kõik lämbuma ja tundsime end halvemini kui kunagi varem.

Pärast seda, kui olime osalenud paljudel pidulikel tseremooniatel, kaob pidulikkuse ilme aja jooksul ja see, mis sugulastele ja järeltulijatele oli püha toiming, muutus meile lihtsalt millekski, mida tuli läbi kannatada. Kui lillede ja pärgade hulk oli suur ja me teadsime ette, et kõigi kaastundeavalduste ettelugemine võtab kaua aega, hüüatas alati mõni mitte liiga tundlik muusik (enamasti Eero Suomalainen):

- Kurat, kui palju heinu nad täna on kokku saanud!

Sageli polnud laipu. Eriti sõja lõpufaasis, kui venelased olid oma jõud Soome vastu koondanud, oli see nii. Taganemisel polnud alati võimalik kõiki langenuid kaasa võtta ja paljud jäid sinna, kus nad langesid. Need maeti sümboolselt. Kokku jõudsin matta 186 langenud sõdalast Messukyläs.

1944. aasta sügisel oli sõda läbi, sakslased olid Põhja-Soomest välja aetud ja soomlased olid suutnud sõlmida rahu ka Venemaaga – karmidel tingimustel. Petsamo piirkond tuli loovutada, samuti suured osad Karjalast ja Hangö poolsaare osad võtsid venelased enda kätte. Sellest rahust öeldi: "Sõda on julm, kuid rahu on põrgu" (Sota on julmaa, mutta rauha on helvettiä). Kui soomlased olid 1944. aasta hilissügisel venelastega rahu sõlminud, demobiliseeriti suurem osa Soome kaitseväest.

Tamperre toomkirikukool toimis demobiliseerimiskeskusena ja seal olin ma kuu aega ametis käsitulirelvade vastuvõtmisega, mundrikuubedelt õlakute mahalõikamisega, vöö eemaldamisega ja mütsilt kokardi äravõtmisega. Nüüd said meestest tsiviilisikud ja nad andsid ära oma käsitulirelvad. Soomlastel olid enne sõda suured kaitseliidud ja nende liikmetel olid enamasti oma vintpüssid. Nüüd, kui sõda oli läbi, lootis palju, et kogu sõdimine on nende jaoks läbi ja mitmed sõdurid andsid ära oma isiklikud relvad: nii vintpüssid kui ka automaadid ja püstolid. Eriti mäletan üht seersanti. Ta seisis üsna kaua oma "pystykorva" (Soome armee vintpüss, veidi lühem kui m-96) ja mõtles, mida teha.

- Ma olen osalenud nii Talvesõjas kui ka Jätkusõjas, nüüd aitab minust, ütles ta ja pani oma väga hästi hooldatud karabiini teiste hulka hunnikusse.

Mõnel karabiinil olid laes sälgud sisse kraabitud, ühel lugesin kokku 6 tükki, mida see nüüd küll tähendada võis? Võib teha teatud kvalifitseeritud oletusi. Mõnel relval puudus kaart ja ma ei olnud aeglane endale haarama kaht "Parabellum"-püstolit ja korralikku kogust laskemoona. Poisid on igas vanuses ühesugused ja ma ei olnud selles suhtes erand. Üht püstolit kandsin ma hiljem alati kaasas, teine jäi Erikki Inkineni ema maja pööningule Kuopios, kahjuks läks kast kõigi mu asjadega kaduma, kui maja müüdi. Sel ajal olin ma juba Rootsis ja mul olid Erkiga vaid juhuslikud kontaktid. Üks vintpüss peaks aga olema peidetud Muusikakorpuse maja pööningu trosspõrandasse Kuopios. Maja seisis veel 1967. aastal. Seoses reisijuhiteenistusega šveitslastele oli mul võimalus linna külastada, kuid rügement oli likvideeritud ja kõik hooned olid lukus ja kinni löödud. Niirala kasarmu tõkkepuudel seisis "Pääsy kielletty" (Sissepääs keelatud). Ma arvasin, et mul on teatud õigus seda kohta vaadata ja läksin kasarmualale. Mingeid valvureid polnud näha, kuid mõne aja pärast tuli patrull ja ajas mu minema. Ei aidanud, et ma neile selgitasin, kuidas asi oli ja et ma olin seal omal ajal rüganud. Kui ma ei lahku, viivad nad mu valveohvitseri juurde, ütles üks sõduritest. Mul ei olnud palju aega ja lahkusin sealt.

Hoonete pildid muutuvad aastate möödudes korralikult. Toona, 1945-46, arvasin ma, et nt. relvaladu oli väga suur maja, kuid nüüd seda vaadates oli üks külg küll väga pikk, kuid mitte nii muljetavaldav kui varem.

Saunahoone oli alles ja äratas mälestusi teatud pesemise hetkedest. Tavaline saunaskäik toimus igal laupäeva pärastlõunal ja iga kolme kuu tagant oli täitõrjesaun. Me võtsime riided seljast, riputasime need eraldi ruumi, mille uksed seejärel suleti ja väga hoolikalt tihendati. Pärast seda, kui olime pesnud, avati uksed uuesti, saime oma riided kätte ja need haisesid üsna halvasti, enne kui olime neid tuulutanud. Me ei teadnud palju sellest, millist gaasi nad kasutasid, kas see võis olla kurikuulus Zyklon-B? See võttis ju elu paljudelt teisteltki, mitte ainult täidelt.