Kuopio 1945

Pärast seda, kui olime pool aastat olnud paigutatud Tamperesse, viidi meie kontingent üle 2. Jäägripolgu tavapärasesse asukohta – Niiralakasarmutesse Kuopios, Savolaxis. Siin hakkas elu minema oma tavalist kasarmumudelit mööda. Põhjas käis endiselt sõda sakslaste vastu, kuid me ei tundnud seda eriti muul moel kui et aeg-ajalt tuli mõni langenud kangelane maha matta. Olime hakanud end rahuaegse mudeli järgi sisse seadma. Meil olid muusikaharjutused, andsime kontserte ja suvel, mis oli soe ja suhteliselt kuiv, käisime ümberkaudsetes järvedes suplemas. Kuopio linn asub kitsal maaribal mitme erineva järvesüsteemi vahel ja vesi polnud kunagi kaugel.

Puhastusaktsioonid endiste relvavendade, sakslaste, vastu käisid Põhja-Soomes ja ka siin saime üha sagedamini osaleda rindel langenud sõdurite matustel. Kuopio oli palju väiksem linn kui Tampere ja vahemaad polnud nii suured, matused toimusid rohkem traditsioonilises stiilis. Kirikust marsiti koos matuserongkäiguga, surnukehi vedas hobusega käru peal üks pisut mahajäänud mees. Nii tema ise, tema hobune kui ka surnuvanker olid vanad ja kulunud. Konarlikel, munakivisillutisega tänavatel näis, nagu võiks vanker iga hetk laguneda, kuid see pidas vastu seni, kuni ma rügemendis olin. Pärast paljusid matuseid kaotab pidulikkus oma ilme ja nalja tehti ka tõsistes olukordades. Ühel korral oli see Eero Suomalainen, kes tahtis kutsari ja tema veoki üle nalja heita:

- Kas poleks aeg sul uus veok hankida, varsti kukuvad nii hobune kui surnuvanker kokku!

Veidi lakooniline vastus oli:

- Minu kliendid ei kurda.

Kui meil polnud parasjagu õppusi ega matuseid, käisime suplemas Valkealampis või Mustalampis, paaris sellises järves kasarmute lähedal. Minu sõber Keijo Puumalainen oli hea ujuja, tal olid jalad nagu leivalabidad ja rinnuliujumises võitis ta alati neid väikeseid võistlusi, mis meil olid. Valkealampi oli vesiroose täis kasvanud ja meid hoiatati selle eest, kuid me ei pidanud seda ohtlikuks. Vahel tegime väljasõite ka teistesse supluskohtadesse peale Valkea- ja Mustalampi. Ühe korraliku pika retke, paar kilomeetrit, tegime, kui ujusime välja ühele saarele Kallavesi järvesüsteemis. Kuopio asub kitsal maaribal keset suurt veesüsteemi, ümbritsetuna järvedest igas suunas. Olime oma riided kokku kimpu sidunud ja kimbu pea peale pannud, juhuks kui saarel peaks rahvast olema ja meil oleks vaja riided selga panna. Vahemaa saareni oli umbes kilomeeter ja meil kulus tükk aega, et kohale jõuda. Ühtegi inimest me ei kohanud, kuid mustikaid oli väga palju.

Need väljasõidud olid valguspunktid muidu üsna sünges olemises. Päevad olid suhteliselt üksluised, toit oleks võinud parem olla ja vaim majutusruumis polnud eriti ülendav. Kaug-Karjalas oli mul õnn saada majutatud Toivo Iivarineni juurde ja ta oli mulle nagu isa. Kui tal teenistusest vaba oli, istus ta tavaliselt akna all ja nikerdas. Erinevalt teistest oma nipsukarpidega nikerdas Toivo oma tütre pead.

Nüüd olid kõik sõjaaegsed kutsutud koju saadetud ja järele jäid ainult kaadrikaitseväelased, ajateenijad ja muusikakorpuse nooremad liikmed. Muusikakorpuse kaadrikaitseväelased elasid nüüd jälle oma peredega ja meid teisi majutati muusikakorpuse jaoks mõeldud hoonesse. Nooremad anded, kes olid teeninud üle kolme aasta, said nooremseersantideks ja said omaette majutusruumi meeskonna majutusruumi tagumises otsas, kus suurem osa ajast, mida ei kasutatud õppusteks ega ülesanneteks, veedeti argipäeviti kaarte mängides. Laupäevad ja pühapäevad pühendati linnas ringi prassimisele. Aeg-ajalt purjus olla kuulus kaadrikaitseväelaste käitumismustrisse, vähemalt seni, kuni nad olid poissmehed.

Distsipliin Soome armees oli võrreldes Rootsi omaga tunduvalt rangem. Pidime ülemust tervitama ja sööklasse minema suletud formatsioonis, mida juhtis kas üks kapralitest või mõni vanematest õpilastest. Toit polnud midagi gurmaanile, enamasti kartul ja pruun kaste. Kui tulid sööklasse hilja, polnud kastmes ühtegi lihatükki – ei mingeid "sattumia" (umbes "juhtumised", "juhuslikult esinenud sündmused"), nagu lihatükke iseloomustati. Kaardimäng kipub ju aega venitama ja see viis sageli vastuoludeni kapralite Jääskeläineni, Kähäri ja Baldaniusega, kõige silmapaistvama troikaga.

Ühel korral venis kaardimäng liiga pikale ja hoolimata nooremate, näljaste poiste märkustest, ei tahtnud kapralid lõpetada. Mina kuulusin just siis vanimate hulka ja hakkasin arvama, et nüüd on aeg minna. Avasin kapralite majutusruumi ukse ja ütlesin:

- Ma võtan juhtimise ja lähen poistega sööklasse, me oleme näljased ega taha teid kauem oodata. Te peate köögiseersandile selgitama, miks te hiljaks jääte.

- Ole vait, "monni"! (basse - halvustavhalvustav nimetus äsja kutsutud ajateenijatekohta), karjus Jääskeläinen, hüppas toolilt püsti ja lõi mind rusikaga näkku, nii et nina hakkas verd jooksma. Mina lõin vastu ja sain täistabamuse suhu. Tema üks hammas purunes ja meie vahel tekkis kähmlemine. Olin juba siis üsna suurt kasvu ja suhteliselt tugev, mul õnnestus ta selili vastu lauda suruda, mis seisis aknalaua kõrval majutusruumis, sain ta peast kinni ja tagusin seda vastu aknalauda. Jääskeläinen oli üks neist, kes sageli koos Kähäriga tahtis Tarzani mängida, väiksemate ja nõrgemate kallal pennalismi harrastada, ja nüüd oli mu viha korralikult üle keenud. Kui ta kapralikaaslased poleks tulnud, oleks võinud õnnetus juhtuda, mul oli hea haare ta peast, kui ma tema kohal lebasin, ja aknalaud oli marmorist. Nüüd aga tormasid ta kamraadid mulle kallale ja tahtsid mulle "kompaniipõrumist" anda, kuid mul õnnestus end nende haardest lahti keerata, välja joosta ja uksekäepidet üleval hoida, nii et nad ust lahti ei saanud. Samal ajal tuli seersant Unto Sipilä mööda ja hakkas imestama, mida me teeme. Nüüd ei saanud kapralid mulle kallale karata ja ma ootasin, et mõnel õhtul saan teki pähe ja peksa. Et seda vältida, leppisin Jali Aholaga kokku, et valvame teineteist. See oli tavaline võte, et kui pennalistid meist ükshaaval jagu ei saanud, kasutasid nad juhust, et salakavalal ja argpükslikul moel koguneda ülesannatliku ümber ja valvamata hetkel visata antagonistile tekk pähe ja talle peksa anda.

Jääskeläinen, kes puhus altsarve, oli raskustes seletada, kuidas ta poolest hambast ilma jäi. See pidi juhtunud olema kukkumisel trepist teiselt korruselt muusikakorpuse hoones, kus ta oli harjutanud, ütles ta järgmisel päeval kapellmeistrile. Ülemus sai loomulikult teada õige asjaolu, kuid mingeid edasisi meetmeid ei võetud. Kui me 1982. aastal kohtusime (pärast 36 aastat), selgus, et Jääskeläinen oli pärast oma 5 aastat muusikakorpusest lahkunud, politseisse astunud ja oli nüüd politseiülem ühes väiksemas asulas.

Pennalism oli üsna levinud nähtus, kuid enamasti mitte eriti tõsine. Nooremad (ja nõrgemad) pidid teenima korpradele mingisuguste käsualustena, tooma turult kohvisurrogaati, puhastama saapaid jne. Mina hoidsin kokku Jali Aholaga, suure ja tugeva hämalasega, ja meie ühise jõu tõttu pääsesime edaspidi kellegi teenijaks olemisest.

Pennalism tegi ajutise pausi, kui üks noorimaid ja ägedamaid põhjamaalasi lõi noa ühele oma piinajatest kõhtu. Nagu tavaliselt, ei tehtud politseile avaldust, asi vaigistati rügemendis ja pennalismi hullemaid ilminguid lakkas mõneks ajaks.

Veikko Tikkanen, üks noorimaid, hakkas jõutrenni tegema pärast seda, kui oli korprade poolt kaaslaste rõhumise ohvriks langenud. Mingit treeninguruumi meil ei olnud ja koristusruum trepi all teisele korrusele pidi sellena toimima. Seal ta seisis õhtuti ja tegi kätekõverdusi ning tõstis "rauda", antud juhul raudkangi. Ta jõudis 300-ni käe kohta ja arvas, et see võtab liiga kaua aega. Seetõttu otsustas ta võtta kaks kangi, sidus need kokku ja jätkas oma harjutusi mõnikord kaua pärast õhtupalvust. Kui päevaohvitser oli oma ringi teinud ja veendunud, et keegi pole omavolilisel puhkusel, tõusis Veikko üles ja jätkas visalt oma harjutusi. Tasapisi muutusid need harjutused otsekui mürgiks, ta võis jätkata kaugele öösse. Ta muutus programmeerituks (nagu tänapäeval öeldakse) ega suutnud lõpetada enne, kui oli kogu programmi läbi teinud. See oli tõeline kõva mees, ajapikku sai temast väga tugev ja ta nägi ülakehalt peaaegu kolmnurkne välja, polnud paljusid, kes oleksid tahtnud temaga kätt rammida.

Seersant Unto Sipilä oli olnud väga usin ujuja, Soome armee meister teatud distantsidel, enne kui tal seljaprobleemid tekkisid. Kui ta valveohvitserina juhtis meie, nooremate hommikvõimlemist soojal aastaajal, lõppes see tavaliselt sellega, et ta viis meid Niirala kasarmust põhja pool asuvasse kruusaauku ja lasi meil pärast väiksemat võimlemisharjutust ujuda üle Mustalampi tiigi. Kes ei tahtnud ujuda, pidi ümber järve jooksma ja see võttis tunduvalt kauem aega.

Lähimad sõbrad sõjaväeteenistuse ajal olid Erkki Inkinen. Tamperes lisandus Jali Ahola ja Kuopios Keijo Puumalainen. Erkki Inkinen oli ajateenija ja demobiliseeriti kohe pärast sõja lõppu. Meie kolmekesi (Keijo, Jali ja mina) hoidsime kokku ja olime üsna palju väljas metsas ja maastikul selle aasta jooksul. Suvel suplesime arvukates järvedes Kuopio ümbruses ja talvel oli suusatamine Puijo mäel (paarisaja meetri kõrgune küngas merepinnast) ja selle ümbruses. Seal kulus mitu paari suuski, nii sõjaväe omi kui ka minu isiklikke. 1942. aasta sügisturneel Äänislinna Linnaorkestriga olin saanud ühe paari tõeliselt häid soome suuski Rottafälla sidemetega ühelt soome võistlejalt, kes omakorda oli need saanud reklaamina mingilt suusafirmalt. See oli hoopis midagi muud nende suuskadega sõita, eriti arvestades seda, kuidas meil venelaste ajal oli. Juba Kirovskis alustasin suusatamisega, kuid seal oli tegemist kahemeetriste suuskadega lihtsate rihmadega. Vildist saapad pisteti aasadesse ja et saapad maha ei kukuks, tõmmati rehvikummi riba üle aasa. Suusad olid praktiliselt juhitamatud, välja arvatud otsese külgsuunalise nihutamisega. Enamasti tuli lihtsalt mäest alla viskuda ja püüda püsti seista, nii hästi kui võimalik, kuni mägi lõppes.

Need väljasõidud loodusesse, nii suvel kui talvel, olid valguspunktid selles muidu üsna üksluises elus. Nüüd olin teeninud Soome armees kaks ja pool aastat ja ülemus avastas, et olin peaaegu pagan, see tähendab, mitte leeritatud. Ema sõnul olin ristitud, kuid arusaadavatel põhjustel, arvestades, et elasime Nõukogude Liidus, mitte leeritatud. Rügemendis oli ka mõni teine ajateenija, kes oli samas olukorras, ja meid kutsuti üles alustama leerikoolitust sõjaväepastor Lauri Maasola juures. Mingit suuremat teadmist usu keerdkäikudest me ei omandanud, me "istusime ära" kokku 26 tundi kahe nädala jooksul pastori teenistusruumis, samal ajal kui ta püüdis meile sisendada osi kristlikust õpetusest, enam-vähem eduka tulemusega. Leeritamine toimus pidulikus vormis Kuopio toomkirikus 1945-07-29. Kogu rügement oli käsutatud kirikusse meie leeritamist pealt vaatama ja selles osalema. Et kristlik vaim ei olnud mõnel osalejal eriti sügav, saime käegakatsutava tõestuse. Üks eeldatavatest leerilastest istus leeritamise ajal arestis, mõistetuna 14 päevaks vee ja leiva peale vägistamiskatse eest tüdrukuga, kes juhtus temaga samal ajal üle kasarmualaga piirneva surnuaia minema. Leerikoolitusele saatis teda relvastatud sõjaväepolitseinik.

Oma kontrollringil, mida päevakorrapidaja tegi, et näha, kas keegi on talupuhkusel, kõndis ta Niirala kasarmust kino "Satu" juurde. Tagasiteel läbi surnuaia kuulis ta oigamisi segatuna appihüüetega ühelt hauaplatsilt veidi eemal peateest. Lähem uurimine näitas, et see oli ajateenija, kes parajasti üht tüdrukut vägistas. See juhtus olema üks meie leerikaaslastest ja karistuseks selle eest sai ta 14 päeva arestikambris leival ja veel.

Pidulik leer olid aga juba otsustatud aset leida ja see, et üks leerilaps istus vanglas vägistamissüüdistusega, ei peetud piisavaks takistuseks protseduuri muutmiseks. Leeripäeval toodi süüdlane neljamehelise sõjaväepolitsei patrulli poolt ja paigutati neljase rivistuse lõppu, kuhu meie teised pidime asuma, ning eskorditi toomkirikusse. Seejärel võtsid politseinikud positsioonid kumbki laevaukse juures – juhuks kui süüdimõistetu peaks põgenema. Kogu asi tundus tugevalt liialdatud, kuid tõenäoliselt oli see nii protokollis ette nähtud ja leeritatud me saime. Rügemendi mehed olid aga otsustanud etendust saboteerida, ilm oli ilus ja kahetunnine jumalateenistus kirikus ei olnud eriti ahvatlev. Sellest sai meeldejääv jumalateenistus, sugugi mitte päeva pidulikkuse, vaid pideva köhimise tõttu. Nii palju tõeliselt külmetunuid ei saanud olla, suve algus oli olnud soe ja mõnus, kuid siin kirikus tundus, nagu oleks sanatooriumi patsientide hulk kogunenud ühte kohta.

Köhimist võimendasid paljad kirikuseinad ja vaevalt keegi missa- ja leeriosalejatest oleks osanud öelda, millest päeva tekst rääkis. Pastor Maasola nägi vaevatud

Soome ja Nõukogude Liidu vahelisse rahulepingusse kuulus punkt kontrollkomisjoni loomisest ühe juhtiva soome kommunistiga eesotsas. Juba mõnda aega oli komisjon töös ja sellega seoses tekkis hulgaliselt vastuolusid. Vene sõjavangid tuli repatrieerida, venelased nõudsid tagasi ka "Vennaspataljoni" ("Heimopataljoona", ingerlased, eestlased, lätlased ja teised, kes olid võidelnud soome poolel) rahvast ning mõningaid teisi sarnase taustaga. Ühel korral oli peaaegu kogu rügement komandeeritud haarangule põgenenud sõjavangide järele. Paljud neist vangidest olid paigutatud põllumeeste juurde ja mitmel pool tekkis klassikaline olukord, mida on kirjeldanud mitmed vene kirjanikud. Peremees oli põllul ja perenaine oli saanud sõjavangi talus appi. Sageli tekkis vastastikune kiindumus, mõnikord täiesti loomulikel põhjustel – kaks noort, tervet normaalsete tunnetega inimest tõmbuvad teineteise poole, eriti seal, kus peremees oli sõjas langenud ja vang astunud tema asemele nii ühes kui teises suhtes. Nüüd ei olnud soomlased, vaatamata oma suurele vastumeelsusele venelaste vastu, eriti innukad otsima üksikuid peidetud vange, üsna paljud jäid alles ja elasid salaja Soomes (paljudel juhtudel ümbruskonna abiga) või põgenesid Rootsi. Kui me olime väljas haarangul Kuopio kandis, tegid mehed sellist lärmi, et keegi ei saanud jääda teadmatusse, mis piirkonnas toimus. See, kes ei tahtnud avastatud saada, omas häid võimalusi põgeneda. Kui kontrollkomisjoni tegevus mõne aasta pärast lõppes, võisid need endised sõjavangid välja tulla ja oma paberid korda saada.

Need muusikaõpilased, kes olid saavutanud kolmeaastase teenistusaja, pidid minema allohvitseride kooli ja saama nooremseersantideks. Mina olin selleks ajaks teeninud Soome riiki ettenähtud aja ja pidin nüüd 1946. aasta algusest läbima väljaõppe. Mul oli viieaastane leping Soome armeega, kuid kodakondsuse kontrollimisel selgus, et mul ei olnud üldse mingit kodakondsust. Järelikult ei saanud ma ei seersandiks ega üldse armeesse jääda pärast rahu saabumist. Sellest sai, kui mitte otsene kingaandmine, siis siiski "vabastamine" ilma oma süüta. Lohutuseks tiigrisüdamele ülendati mind lahkumisel (pärast 3-aastast teenistust) kapraliks. Seda võib võtta naljana. Kõik "suured" mehed on olnud kapralid: nii Napoleon kui Hitler ning üks esimesi Soome presidente

Mõni päev enne jõule 1945 seisin ma seal mahalõigatud õlakutega, ilma vööta ja ilma kokardita mütsis. Vormi ennast pidin ma alles hoidma nagu kõik teised demobiliseeritud, ei saanud ju inimesi alasti välja saata. Mul ei olnud enam tsiviilriideid alles, pealegi olin ma üsna korralikult kasvanud ja vormiga oli ka teatud tüli. See oli muutunud varrukatest liiga lühikeseks. Minu oletatav muusikukarjäär oli läbi lõigatud, ma olin kodutu ja mul ei olnud ka mõjukaid tuttavaid. Soomlased tundsid siiski natuke oma halba südametunnistust ja selle tuimestamiseks koguti rügemendi personali seas summa, mis ulatus peaaegu 4000 Soome margani. Sellest sai mõned sedelipoolikud paljaste inimestega peal. Soome sedelite üle naljatati, et need sümboliseerivad Soome olukorda pärast kõigi sõjakahjude tasumist.

Rahasüsteemi reform oli käimas ja selleks, et kätte saada kõik "must" raha (mille pealt asjaomane ei olnud makse maksnud), otsustas valitsus sedelid poolitada. Vasakpoolsed pooled võisid kohe kasutada, parempoolsed pooled maksti välja alles 1949. aastal – kui asjaomane suutis näidata, et maks on tasutud. Mõnel oli ilmselt nii palju raha, et nad väsitasid oma lõikekäe ära, trükikodade juures, kus olid suured paberilõikurid, seisid inimesed pikkades järjekordades sedelitäis kottidega, et oma raha "pooleks" saada.

Jõulud ja aastavahetus 1945-46 tuli mul veeta kasarmus, mul polnud kuhugi minna, pärast seda tuli lihtsalt pakkida oma vähesed asjad (seljakott ei saanudki täis) ja kolida linna. Tol ajal nagu praegugi oli eluasemepuudus ja ma pidin end sisse seadma köögidiivanile ühe päästeväelase ja tema pere juures Kauppa tänaval. Vaatamata oma väidetavale usule ei olnud nad päästetud inimlikest väiklustest, abikaasade vahel käis alatasa riid ja see muutus pikapeale üsna kurnavaks. See tekitas järjekordse rebendi juba mõnevõrra räsitud usus religioonide õnnistust toovasse mõjusse inimestele. Hilisemad sündmused pidid seda veelgi tugevdama.

Maailm oleks märksa rahulikum ja meeldivam paik elamiseks, kui mitte "mustakuued" (või nagu mu Šveitsi sõber Werner neid kutsub - Die Kohlensäcke) ei

teeks nii palju "kuraditööd". Aga nagu juba vanad kreeklased ütlesid: "Ei saa eemaldada vanu jumalaid, ilma et paneks uusi asemele".

Minu Šveitsi sõbra Werner Müllise pahameel tuleneb suuresti sellest, et tema ema pidi maksma katoliku kirikule üsna palju. Isa on luterlane, ema aga oli katoliiklane ja abielu pärast tahtis ta pöörduda luteri usku. Tema katoliiklastest sugulased olid loomulikult sellele väga vastu, kuid ta viis kavatsuse ellu ja pöördus. Mõne aja pärast ta haigestus ja siis olid sugulased koos "der Kohlensackiga" - katoliku preestriga eesotsas - tal kannul. Nad väitsid, et tema haigus on tingitud sellest, et ta oli reetnud "tõelise õpetuse" ja muutunud ketseriks. Lõpuks õnnestus neil teda veenda katoliikluse juurde tagasi pöörduma, kuid see ei läinud päris tasuta. Werner ütleb, et ta siiani ei tea, kui palju see maksma läks, kuid ta kahtlustab, et sinna kadus hulk head Šveitsi franki Vatikani paavstlikku kassasse.

Küpsemas eas olen ma mõnikord mõelnud vaimulikkonnast ja nende käskudest. On kerkinud küsimus, kui kaua saab olla usklik, arvestades olusid. Preestritega on ilmselt nagu võimlemisõpetajatega. Nooruses võib inimene kindlasti olla tõeliselt usklik, loomuliku püüdega maailma parandada, kuid aastate möödudes peavad nad jõudma selgusele. Religioon tuhmub ja alles jääb vaid amet, mille nad on selgeks õppinud ja millest pole suuremaid väljapääse. Enamik preestreid on vaid rituaalse mängu osatäitjad. Erinevalt tõelistest šamaanidest puudub neil võime vaimude väljakutsumiseks. Lõpu poole muutub kogu asi vaid vaatemänguks: seal pole palju ruumi oma mõtetele. Enamik sellest, mida kirikus öeldakse, on juba korduvalt varem öeldud ja jutlusraamatuid on külluses. Ebausk elab aga edasi ja on inimeste seas tugevalt juurdunud. See paneb mind mõtlema õpetaja Dolly Axéni ütlusele:

- Kas usklikud ei saa ise midagi teha, peavad nad alati Jeesust appi hüüdma?

Dollyl olid ilmselt väga selged pildid usuharrastajatest. Ta oli pärit põhjapoolsest jaamaasulast - Vännäsist -, kus tema isa oli olnud vedurijuht ja ta oskas rääkida palju sajandi alguse usuelust. Tal oli palju huumorimeelt ja ta tavatses pajatada mõne anekdoodi oma külaskäikudest "päästetelkidesse", nagu ta usulisi äratuskoosolekuid kutsus. Üks tema lugudest kõlas järgmiselt:

Suure äratuslaine ajal oli tavaks, et koguduseliikmeid manitses preester minema altari ette, tunnistama oma patte ja saama andeks tehtud üleastumised.

Üks vanem mees tõuseb, astub koguduse ette ja alustab:

- Ma olen joonud, ma olen petnud, ma olen hooranud.........Kaks keskealist daami tõusevad ja on teel kirikust välja, mille peale mees hüüab:

Jääge paigale, eided! Ma ei hakka nimesid nimetama!

Puijo kõrgendik Kuopio lähedal oli populaarne väljasõidukoht nii talvel kui suvel. Selle suusanõlvadel olen suutnud murda kaks paari suuski. Koos Jali Ahola ja vahel Keijo Puumalaineniga olime seal agarad külastajad. Tol ajal seisis tipus umbes 20 meetri kõrgune tellistorn, nüüd on seal veidi kõrgem teletorn. Üsna sageli läksime suusaradadele ka õhtuti ja oli päris kõhe sõita nõlvadel, kui ei näinud hästi, kus augud olid. Kuuvalgel läks see aga suurepäraselt – kuigi aeg-ajalt tehti sukeldus lumehange. Aga lund oli küllaga ja seal ei juhtunud suuremaid vigastusi

Ka suviti oli Puijo väljasõidukohaks, teisi sarnaseid Kuopio ümbruses just polnud. Linn asub pikal maaribal, mida ümbritsevad mõlemalt poolt suured Kallavesi järvesüsteemid

Muusikaõpilased ja ajateenijad 2. Jäägrirügemendi muusikakorpuses 1945