Kausjärvi 1946.

Soome sõjaväeelu oli järsult lõppenud, ma olin "tsivilist" ja pidin hakkama end ise ülal pidama. Töövalikuid polnud hariduseta noorukile, kel puudus vanemate toetus, kuigi palju ja elatusolukord paistis üsna sünge. Et sõjaväeelu lõppes, polnud ma eriti kurb. See ei sobinud mulle eriti hästi, eelkõige see veidi toores ja liialdatult sõjaväelik vaim. Tundsin end olevat mingisuguses opositsioonis ümbruskonnaga ja sattusin tihti tülli osade kaaslastega. Ega ülemustega palju parem olnud. Kuidagi tundsin, et ma tegelikult ei kuulunud seltskonda ega tahtnud sellega tegemist teha. "Lahkumine" sai teatud mõttes vabanemiseks ja selle hea külg oli, et ükskõik mis ka ei juhtunud, ei saanud see palju troostitum olla. Positiivne oli, et hiljem on mul alati olnud midagi, millega võrrelda, ja edaspidi arvasin, et enamik asju on paremad. See, et pidin vahel kõvasti tööd tegema ja kitsikuses elama, ei mänginud suuremat rolli.

Sain töö leidmisel abi kapten Onni Palomäelt, Jäägrirügemendi muusikakorpuse kapellmeistrilt, ta korraldas mulle õpipoisikoha Kuopio Kullassepaäris, kus tal oli sõnaõigust. Abiellumise kaudu Paasikivi õetütrega oli ta saanud ettevõtte osanikuks. Töö Kuopio Kullassepa AS-is kujunes üsna üksluiseks ja palk napiks. Õpipoisina pidin alustama lusikate, kahvlite ja nugade poleerimisest. Eluaset mul ka polnud, pealegi poleks mu palk ulatunud oma toa üürimiseks. Üürisin end köögidiivanile ühe päästearmee pere juures, kuid siin ei valitsenud taevane rahu, vaid teatav ebakõla abikaasade vahel selles, kes on parem päästearmee sõdur. Pikapeale muutus see väljakannatamatuks. Nüüd pidin ise oma üüri ja ülalpidamise eest maksma, see läks halvasti kokku ja midagi ei jäänud üle isegi kõige tagasihoidlikumateks kulutusteks, mingeid lõbustusi peale aeg-ajalt kinokülastuse ei tulnud kõne allagi. Õpipoisina peaks ideaalis olema vanemad, kes sind õppeajal ülal peavad. Rahaga oli üsna kehvasti ja kõik oli pärast sõda kallis – sel määral, kui üldse midagi osta oli. Siin tuli välja mõelda midagi paremat.

Kuna ma niikuinii ei tundnud end hästi sisetööl, kui kevad hakkas, oli ainuõige võtta tööd õues – sellest sai metsaraie Lempäälä kandis (Tampere lõuna pool). Võtsin tööd metsatöölisena ja eluase korraldati ühes talumajas, tüki maa taga raielangist. Perekond pidas end usklikuks – nelipühilaste suunas –, kuid ka siin ei valitsenud mingit õndsat rahu majas. Pidevalt käisid vaidlused selle üle, kes on tugevam usus, sedamööda kuidas minu usk ristiusu õnnistavasse toimesse veelgi revideeriti. Peres oli kaks last, tütar oli lõpetanud gümnaasiumi ja pidi hakkama misjonäriks, samal ajal kui poeg jäi tallu. Talu oli väike ega andnud piisavalt sissetulekut pere ülalpidamiseks, poeg tahtis kolida Tamperesse ja minna palgatööle. Ta oli umbes minuvanune ja temaga sain hästi läbi. Talu oli üks neist väikepõllumajapidamistest kümmekonna hektariga, mida tagasipöörduvad sõjamehed riigilt abi said.

Maja asus kaunilt nõlval Tervajärvi poole ja ümberringi seisis mets kogu oma hiilguses. Vahel käisin pärast tööd metsas ja järve ääres, kuid enamasti olin looduse nautimiseks liiga väsinud, pealegi andis tööriistade hooldus alati piisavalt tegevust õhtuti ja nädalavahetustel.

Kõik toiduained olid normeeritud ja eluolu kujunes võimalik, et veelgi kasinamaks kui Kuopios. Nüüd pidin lisaks tegema rasket füüsilist tööd ja, harjumatu nagu ma olin, kujunes tulemus sellele vastavalt. Ka mets polnud midagi kiita, ükski kogenud metsatööline poleks nõustunud seal tükitööga töötama, nagu mina tegin. Päevas tuli võib-olla 3 – parimal juhul 4 tihumeetrit ja see ei andnud raha. Tasuv töö metsas eeldab ka, et oskad tööriistade eest hoolitseda. Mul polnud mingit vilumust saelehe viilimises ega kirve teritamises ja loomulikult mõjutas see töötulemust. See oli väga kurnav, olin sunnitud paluma kedagi talumajas vändata lihvkivi ja see ei toimunud päris tasuta, pidin aitama teatud muude toimetuste juures, et abi kompenseerida.

Väiketaluniku perel endalgi oli üsna kasin ja ma ei saanud neilt mingit abi toiduga. Igal laupäeva pärastlõunal käisin pika miilise tee Lempäälässe toidumoona toomas, alati ei leidunud kaupa, mille jaoks talonge oli. Mul oli E-kategooria normeerimiskaart, raske füüsilise töö jaoks, kuid sellest polnud palju abi, enamasti olin üsna näljane. Teatavaks panuseks ülalpidamisse sai kalapüük lähedalasuvas Tervajärvi järves, kuid sellel olid omad riskid, sest talumehel polnud ühtegi lootsikut, mida oleksin saanud laenata, seda sain ühel korral tuntavalt kogeda. See oleks äärepealt jäänud mu viimaseks kalaretkeks.

Kuna mul polnud paati, olin järelikult sunnitud jalgsi minema nii kaugele kui võimalik ja hüppama mättalt mättale. Järv oli kinnikasvamas ja ma vajusin ühest kohast läbi, jõudsin siiski ettepoole kummarduda, enne kui olin täiesti sees. Seal lebasin ettekummardunult vööni järves ja ülakehaga mättal. Niipea kui liigutasin, tundsin õudset imemist allapoole. Algul oli mõtlemisvõime täiesti blokeeritud, kuid mõne aja pärast olukord selgines ja hakkasin mõtlema, kuidas soost eluga pääseda. Ketrusritva olin instinktiivselt käes hoidnud ja see (ning üks väike kask veidi kaugemal asuval mättal) sai mu päästjaks. Kinnitasin õngenööri korralikult, et lülid laiali ei libiseks, haarasin ridva tipust ja õnnestus rull haakida ümber väikese kase. Seejärel algas võitlus sealt ära pääsemiseks. Hiljem on võimatu öelda, kui kaua aega võttis väga aeglaselt soost välja roomamine. Iga kord, kui tegin järsema liigutuse, tundsin, kuidas imemine allapoole suurenes. Need olid hirmu minutid ja need panid mind oma olukorra üle järele mõtlema.

Hakkasin tundma end nagu kõnnumaa elanik ja mul oli raskusi võõrastega rääkimisega. Taluperest polnud palju rääkida, nad olid liiga süvenenud oma usulistesse mõtisklustesse ja ma ei saanud neist osa võtta. Tütrega tekkis veidi juttu ja ta õpetas mulle kõige esimesed inglise keele alged. Ta kavatses saada misjonäriks. Ainsad tõelised tuttavad, kes mul olid, olid õpetajanna Soutjärvi ajast: Aune Laine. Ta oli pärast sõda Tamperesse tagasi tulnud ja oma vana töö juurde naasnud. Aune, tema õde Aili ja nende ema teadsid minu olukorda ja neist sai mulle suur abi. Aili oli perenaine ühes Tampere haiglas ja iga kord, kui ma neid külastasin, sain kaasa leiba ja saiakesi. Mõned olid veidi kuivad, aga ma ei mõelnud sellele kunagi. Need maitsesid ikkagi erakordselt hästi.

Ümberkaudsetes metsades oli päris palju ulukeid, aeg-ajalt nägin põtru ja väiketaluniku naine rääkis kurbliku loo piirkonna jahimeestest. Mõni kilomeeter metsa sees oli jahimaja, mis kuulus ühele suurele ettevõttele Tampere kandis. Kui põdrajaht lähenes, läks Kausjärvest mööda kandjate rongkäik, sest tee lõppes siin ja jahimajja ei viinud ühtegi sõidetavat teed. Kandjad kandsid nii viina, õlut kui ka palju muud, mis jahil kulus, vahel olevat ka mõned "daamid" kaasas olnud.

- Nad ei näinud välja, nagu läheksid põtra jahtima, ütles perenaine.

Ühel sügispäeval, rääkis ta, kostis paar lasku majast mitte kaugel ja veidi aja pärast tuli metsast põder, kes viskus järve, et ujuda üle kitsa väina teisele kaldale. Põder oli haavatud ja jättis endast verejälgi, veel hullemaks läks, kui ta pidi ujuma – sügis oli kaugele jõudnud ja talv oma pakase ja külmaga oli juba saabunud. Järvel oli õhuke jääkoorik ja põder purustas jää koonuga, verd tuli juurde. Veidi aja pärast tuli metsast välja mõni jahimees joostes. Kui taluperenaine neid nägi, unustas ta oma kristliku kasvatuse ja järgnes korralik sõim tavalises rahvakeeles, mis saavutas haripunkti, kui ta avastas, et härrad olid kaugeltki mitte kained.

- Ma pole kunagi kuulnud, et ema nii sõimaks, rääkis poeg, ei usuks, et ta on usklik. Jahimehed löntsisid minema, nad olid päris löödud pärast seda kohtlemist ja hoidsid end ilmselt mitu korda talu lähedusse tulemast.