Raumo 1946

Jäin metsatöösse kuni sügiseni, kuid hakkasin tõsisemalt mõtlema oma olukorrale ja sellele, kuidas ma edaspidi hakkama saan. Vahel oli see nagu sipelgapesa peas. Ma taipasin selgelt ja arusaadavalt, et ma ei tuleks talvega metsas toime – nii puuduliku toidu kui ka talviste tööriiete puudumise tõttu. Vormiriided, mille armee mulle oli andnud, olid selleks ajaks juba liiga väiksed – ja kulunuks hakkasid nad ka muutuma. Ma kasvasin ikka veel ja vormikuue varrukad ei ulatunud palju allapoole küünarnukki, saapad pigistasid ja uute jaoks oli mul raha halvasti. Mets oli ka nii räpane, et ükski harjunud metsatööline poleks kunagi selliste tingimustega nõustunud. Ma ei osanud palju muud kui metsaraie (vaevu sedagi), kuid midagi pidi siiski leiduma, kus mul oleks veidi kergem ja kus ma saaksin raha teenida. Ühel korral sain ma ka aru, et minu töö polnud päris ohutu. Ma oleksin peaaegu langenud puu alla jäänud, kui ma pidin selle maha saama pärast seda, kui puu oli kinni jäänud. See oleks kergesti võinud mu hukatus olla. Raieala asus kaugel talust ja muust asustusest, kui ma oleksin kogemata endale kirvega sisse löönud või vahele jäänud, poleks ma võib-olla ellu jäänud. Kui ma olin valmis mõelnud, ilma et oleksin leidnud head väljapääsu, võtsin ma oma palga välja, viskasin seljakoti selga ja reisisin natuke siia-sinna – täiesti huupi.

Muuhulgas külastasin ma Erkki Inkineni ja Toivo Iivarineni koos naisega Helsingis. Mõlemad olid mures minu olukorra pärast, nad olid minu lähimad kamraadid sõjaväeajast ja arvasid vist, et armee polnud võtnud seda vastutust, mida ta oleks pidanud seoses katkestatud 5-aastase lepinguga, vaid oli jäetud saatuse hooleks. Nad ei saanud siiski midagi teha. Kõik olid teadlikud, et ajad endistele sõduritele saavad olema karmid ja neile, kes ei valdanud ühtegi ametit ja olid pealekauba välismaisest päritolust, saab olema veel hullem. Ma reisisin Helsingisse, elasin Erkki Inkineni korteris mõned päevad ja otsisin sobivat tööd, kuid midagi sobivat ei leidunud ja ma pidin jätkama oma Ahasveeruse-rännakut. Elamispindadest oli ka puudus ja pärast mõnepäevast viibimist Erkki juures asusin ma uuesti teele. Ma tegin katse kolida Ahvenamaale ja minna merele, kuid tüürimees laeval Turu sadamas (kus ma üritasin laevale pääseda) küsis, kas mul on passi ja kui ma näitasin oma sõjaväepassi, ütles ta, et see pass ei kõlba selleks, et Ahvenamaale pääseda.

Meie saatusi juhivad juhuslikud sisseasted. Mingil põhjusel võtsin ma rongi Raumole (ma ei suuda meenutada, miks, arvatavasti lihtsalt sellepärast, et see oli rong, mis just siis pidi Turu jaamast väljuma) ja sain seal tööd ja elamise ühes saeveskis. See oli AB Raumo-Raahe – suur ettevõte laevatehase, saeveski ja laudplatsiga. Nad tegelesid sõjakahjude tarnetega Venemaale. Soomlased olid sunnitud rahulepingus nõustuma venelastele 300 miljoni dollari hüvitamisega kahju eest, mida nad olid põhjustanud, venelaste arvates, ja osa hüvitisest tarniti siit kokkupandavate majade, puidu ja laevade kujul. Raumotehas pidi ehitama 6 kuunarit sõjakahjuhüvitisena ja teate järgi pidid need laevad olema kalanduse jaoks, kuid meil oli natuke raske seda uskuda, mastid olid kalalaevade jaoks liiga kõrged ja mugavus samuti. Laevad olid ehitatud tammepuidust, väga kõrge standardiga ja neil oli muuhulgas selliseid uuendusi nagu saun pardal. Saunal oli oma lugu. Soome laevatehase töölised rääkisid, et kõik seinad ja lavad saunas tuleb kõigepealt paneelida ja seejärel katta roostevaba terasplekiga, kuid plekid ei tohtinud liiga tugevasti kinni olla – ainult ühe kruviga igas nurgas. Kavatsus oli täiesti ilmne. Kui laevad pidid staapelist vette laskma ja Vene kontrollkomisjoni poolt vastu võetama, pidid plekid silmapilkselt maha võetama ja hambamaterjalina maha müüdama. Kogu kuld oli kulunud sõjamaterjali ostmiseks Ameerikast ja inimestel polnud midagi, millega oma hambaid parandada – ja siis pidi roostevaba teras ajama asja ära.

Ühel reisil koos Öl Jan-Åke Berghiga Leningradi ja Tallinna 1978. aastal kohtasime sellist roostevabast terasest hammaste komplekti ühel daamil söögisaalis Viiburi 1. Mai väljaku lähedal. Daamil, kes suppi serveeris, oli terve suu roostevaba terast täis ja Jan-Åke, kes polnud varem midagi sarnast näinud, seisis ja lihtsalt ammuli suuga imestusest.

Raumo linn oli väike auk umbes 15 000 elanikuga, kuid suur tööstuslinn nahavabriku ja ühe parima sadamaga Põhjalahe ääres. Linna valitses peaaegu täielikult Raumo-Raahe ettevõte, suur tööstuskompleks puidu- ja laevategevusega. Kogu sõja ajal polnud ehitatud ühtegi elumaja ja elamispuudus oli väga suur. Linnas polnud üürida ühtegi tuba, need olid juba välja üüritud ametnikele ja paremini tasustatud oskustöölistele ettevõttest. Nüüd, kui sõda oli läbi, hakkas tööstus õitsema.

Ma sattusin ühte töörühma koos 3 teise noorema aastakäigu võimekusega ja me tegelesime laudade ladumise ja puidu ning kokkupandavate majade laadimisega nii transpordiks Venemaale kui Prantsusmaale. Vahel kasvasid virnad mitme meetri kõrguseks ja tuli ettevaatlikult balansseerida, et mitte alla kukkuda. Paari 1x4” lauaga õlal polnud päris riskivaba käia üsna kitsal laudteel.

Tööliste majutus (enamikul polnud peresid kaasas, kuivõrd neil üldse kedagi oli) asus mitmes barakis üles ettevõtte kõrval asuval künkal – Martinmäki – mõned barakid täisjoodikutele ja mõned pooljoodikutele. Üks barakkidest oli mõeldud enam-vähem karsketele, peamiselt noortele, aga ka mõnele vanemale töölisele. Barakid olid standardsest Põhjamaade mudelist, jaotatud boksidesse, kus neli narivoodit paiknesid ümber väikese ühisruumi keskel. Narivoodites olid õlgmadratsid, kuid riidepuudusel kasutati siin midagi, mis meenutas suuri prügikotte. Paber oli sile, kõva jõupaberitüüpi ja kui madratsid olid uued ning õled polnud korralikult paika vajunud, oli nende peal magamine paras raskus. See oli umbes nagu üritada heita pikali suure sea peale. Algul ärkasin enamasti sellest, et lamasin madratsi kõrval, kiilutuna madratsi ja narilaua või madratsi ja seina vahele. Vanemad töölised, kel uni kergem, ei saanud magada kogu madratsite kära tõttu. Kõva paber krabises korralikult ja paarikümne magava inimese seas on alati keegi, kes end naris keerab, ning praktiliselt terve öö kestis pidev krabin. Kui õled madratsis olid mõne öö järel kokku surutud ja madratsi paber pehmenenud, läks magamine veidi paremaks, kuid inimeste voolavus oli suur ja alati leidus mõni uustulnuk, kelle madrats tekitas krabinat mitmeks järgnevaks ööks. Raske töö laudade kandmisel ja ladumisel, vahel üsna kõrgel õhus balansseerides, tegi une sügavaks ja see, et aeg-ajalt madratsi ja narilaua vahele kukuti, ei seganud nooremate tööliste und märkimisväärselt.

"Karskes" barakis oli elu üsna rahulik, pärast töö lõppu oli kaardimäng üks tavalisemaid tegevusi, vähemalt vanemate tööliste jaoks. Meie nooremad läksime linna peale ja külastasime aeg-ajalt kino, muid lõbustusi polnud just palju, millega tegeleda. Ühel ajal üritasin lugeda. Registreerisin end Raumo Kansanopisto'sse (vastab Rootsi rahvaülikoolile) soome keele õppuriks, kuid kaardimängu ja muu õhtuse kära tõttu ei edenenud õpingud kuigi hästi, barakis polnud piisavalt rahu kodutööde tegemiseks ja pärast mõnda tundi mõistsin lootusetust ning lõpetasin õpingud.

Tantsud – mis olid krige ajal keelatud – olid taas käima läinud ja kuulsin mõnda nooremat võimekamat rääkimas, kui toredalt neil oli läinud. Mina ise olin veel täiesti ükskõikne selliste lõbustusürituste suhtes. Mingit lähemat suhtlemist naissooga polnud mul olnud pärast turneereisi sügisel 1942 Rukajärvi rindele koos õpetajanna Olli Naukkarineni ja 4 kaugkarjala tüdrukuga.

Minu lõbustusteks said linna kino ja kuna mul olid seljas vaid vanad vormiriided ning kinode piletimüüjad olid alati keskealised daamid, kes ei näinud vahet sõduril ja tsiviilisikul, sain enamasti sisse poole hinnaga, sõjaväelasena. Tsiviilisikute õlaklapid olid ära lõigatud ja läbi väikeste "pidgeon holes" piletiaukude ei suutnud nad näha mingit vahet tsiviili ja sõjaväelase vahel.

Barakis elas palju demobiliseeritud vanemaid sõdureid. Need olid tulnud tagasi sõjast, paljud olid kaotanud nii oma kodud kui osa ka pered ja neil polnud rahu saabudes alles ei tööd ega eluaset. Kõnekäänd "Sõda on julm, kuid rahu on põrgu" osutus paljude jaoks tõeks.

Mõned üksikud vanemad "tsiviilisikud" elasid ka selles barakis ja seal olid esindatud peaaegu kõik saatused. Sain tuttavaks mehega, kes oli mõistetud eluks ajaks vangi joobnud peaga toime pandud röövmõrva eest ja istunud 15 aastat kurikuulsas Kakola sunnitöövanglas Turus. Pärast sõda oli ta üldise amnestia käigus vabaks saanud ja töötas nüüd Raumo-Raahe ettevõttes telefonipostide immutamisega. Ta oli üsna vaikne tüüp ega rääkinud endast midagi, teiste kaudu sain teada, et ta on endine vanglakunde. Ühel meie vestlusel tuli ilmsiks, et ta vajas uut abilist, kuna tema praegune abi lõpetas. Kui ta oli rääkinud, kuidas meil hakkaks olema, kõlas see päris hästi ja võtsin pakkumise vastu. See võis tuua vaheldust laudade ladumise tööle. Pole just sage, et endistel vanglakundedel on suuremat lugupidamist kaasas, kuid seda meest ei vaadanud keegi ülevalt alla. Ta oli kasvult üsna väike, kuid hoiaku ja eneseteadlikkusega, mida kuningad oleksid võinud kadestada. Nagu kõigis maailma vanglates, oli ka Kakolas teatav auastmestik, kus mõrvarid seisavad üsna kõrgel. Oma töö akordid määras ta suuresti ise. Hommikuti, kui tööle tulime, lebas seal hulk palke raudteevagunist maha visatuna ja kui töödejuhataja tuli tööd jagama, ütles minu "semu", et tahame nende immutamiseks nii ja nii mitu tundi. Mina olin kogenematu ja arvasin, et ta võttis üsna rammusalt, töödejuhataja nägi vahel veidi küsivalt välja, kuid ei vaielnud kunagi vastu ja võrreldes metsatööga olid mul temaga tõelised maiuspalapäevad. Tal oli "borsalino"-kaabu. Selle üle oli ta väga uhke ja neil vähestel kordadel, kui ta oma saatusest midagi mainis, ütles ta ühel päeval mitte ilma teatava uhkuseta:

- Seda on hoitud Kakola vangla laos Turus 15 aastat.

Tavaliselt ei olnud mu töökaaslane eriti jutukas, ta istus enamasti vaikides pauside ajal ja näis mõtlevat millelegi. Vahel tundis ta siiski teatavat vajadust rääkida ja siis jutustas ta rapsoodiliselt oma elust Kakolas, vangide auastmestikust ja paljust muust. See oli karm elu, kuid röövmõrvarid seisid auastmestikus kõrgel ja ta sai hakkama üsna hästi. Kahjuks ei olnud ma piisavalt huvitatud, et liiga palju üksikasju meelde jätta, kuid kahju on sellest, kui nii tagantjärele mõelda.

Toiduvarustatus paranes samuti märgatavalt. Nüüd oli mul vähemalt raha, mille eest toitu osta. Kuigi enamik oli endiselt normeeritud, oli siiski võimalik hankida varusid lisaks suhteliselt kasinale valikule, mida normeerimiskaardid pakkusid. Töö polnud ju ka nii pingutav kui metsas ja elu hakkas üsna helgeks muutuma. Sööklates nõuti aga endiselt kuponge ja mõned püüdsid süsteemi ühel või teisel moel üle kavaldada.

Ühel pühapäeval olin linnas ja astusin sisse ühte sööklasse, et natuke süüa saada. Minu kõrvallauas istus üks "vanem" (35–40-aastane) mees ja sõi midagi, mis nägi välja nagu püülipann. Ta oli oma taldrikuga peaaegu lõpetanud, kui äkki hüüdis ettekandjat:

- Preili! Mis see on? ütles ta ja osutas millelegi määratlematule, mis tema taldrikul lebas.

Tüdruk vaatas taldrikut ja püüdis seda võtta, kuid mees takistas teda.

- Ei, ei! Ma hoian selle alles, ütles ta ja hoidis taldrikust kinni.

Ettekandja sattus segadusse ega teadnud, kuidas toimida. Pärast hetkelist kõhklust ütles ta:

- Ma toon uue portsjoni, ja kadus tagasi kööki.

Uus portsjon saabus ja mees asus seda sööma, kuid ei lasknud lahti taldrikust eelmise portsjoniga. Kui ta oli ka uue portsjoni ära söönud, hakkas ta sorima selles, mis eelmisele taldrikule järele jäänud, võttis midagi üles ja lakkus selle puhtaks. See osutus tihvthambaks. Ta pistis hamba selle kohale suhu tagasi, lakkus huuli ja ütles:

- Noh, nii sai siis ühe lisaportsjoni täiesti tasuta ja säästis veel mõned kupongid pealekauba!

See oli ilmselt tema viis ettekandjaid tüssata ja saada toitu üle selle, milleks tal kupongide järgi õigus oli, kuid väikeses linnas nagu Raumo polnud kuigi palju söögikohti, ta pidi vist üsna palju ringi sõitma, et selle triki abil sel moel toitu hankida.

Oma töös palkide immutamisega ei pingutanud me sugugi üle. Kui oli päikeseline ja soe, lamasime immutusbasseini kõrval rohus ja võtsime pikki aegu päikest. Sellest hoolimata teenisin peaaegu kaks korda rohkem kui metsatööl. Kui vaid oleks olnud toitu või midagi muud, mida raha eest osta!

Sügispäevad muutusid aina lühemaks. Telefonipostide immutustöö tuli lõpetada, kui vesi immutusbasseinis hakkas jäätuma ja ühel hommikul leidsime basseini pinnalt jää. Meil tuli valida, kas tahame alustada saeveskis, laudplatsil, teha midagi muud või lõpetada Raumo-Raahes. Minu "vanglakamraad" arvas, et ta on liiga vana, et tõmbetuulises saeveskis seista, ja lõpetas. Mina omalt poolt alustasin taas laudplatsil, nüüd jälle virnastajana, puidu kuivatamiseks virnadesse ladumise, raudteevagunitesse laadimise, monteeritavate majade laadimise ja kõigega, mis oli mõeldud sõjakahjude hüvitustarneteks Venemaale. Kõik, mida Raumo-Raahe tootis, läks Venemaale.

Ka siin oli teenistus üsna hea, kuigi mitte sugugi võrreldav varasemaga. See oli mõnevõrra liikuvam, olime neljameheline brigaad ja rändasime mööda kogu virnastusala ülevalt Martinmäelt kuni kaideni välja.

Päevad olid endiselt soojad, kuigi sügis oli kaugele arenenud, lõunavaheaegadel istusime kail ja jälgisime ümbrust, samal ajal oma võileibu süües. Keskkonnamõtlemine polnud veel saabunud ja tualettideks oli jõgi, mis voolas Põhjalahte. Mitte kaugel meist asus naistetualett ja pidevalt naljatati, kui uks kriiksatas ja me teadsime, et keegi läheb peldikusse, et üht või teist vajadust rahuldada. Sissepääs oli teisel pool ja me ei näinud asjaosalist kõrge plangu tõttu, kuid kuulsime, kui uks kriiksatas, ja siis algas oletamine, kui vana kõnealune daam on.

Kui kuuldi sahinat nagu veekraani avamisel kõrge rõhu all, siis oletasime, et tegu on noorema naisega, kui aga kõlas, nagu oleks keegi ämbri järve tühjendanud, siis oletati, et tegu on vanema daamiga (tol ajal umbes 30-aastane naine), kes oli sünnitanud mitu last.

Poliitiliselt oli aeg üsna rahutu. Venelased olid ametisse määranud prokommunistliku siseministri Eino Leino ja ta alustas teatud ümberkorraldustega. Kõik eestlased, ingerisoomlased ja isegi osa venelasi, kes olid võidelnud soomlaste poolel, eriti "Vennaspataljoni" liikmed, olid kõik tagaotsitavad ja siseminister oli lubanud 25 000 Soome marka sellele, kelle info põhjal saab pataljoni liikme vahistada ja "repatrieerida" Nõukogude Liitu. Üks liikmetest (Vihtori Ikoinen) kirjutab oma memuaarides:

"Ma abiellusin ja jõudsin elada paar kuud Jämsäs, kui mind arreteeriti. Pärast kolme ööpäeva Jämsä arestis tuli käsk, et mind tuleb üle viia Helsingisse ja anda üle Julgeolekupolitseile. Mulle aga öeldi, et politseinik, kes mind eskortima peab, hoolitseb selle eest, et ma saaksin põgeneda. See lubadus kergendas survet ja muret naise pärast, kes muidu oleks üksi jäänud."

"Õnneks olid meil head ja usaldusväärsed sõbrad ametivõimude seas. Üks parimaid oli Kuopio politseiülem, toonane politseimeister Simojoki. Kolmanda aasta lõpupoole tuli ta minu juurde teatega: 'Maapind hakkab su jalge all põlema. Sa oled tagaotsitavate nimekirjas ja ma ei saa enam sinu turvalisust tagada. Kõige targem oleks, kui sa koos oma naisega Rootsi läheksid.' Viktor ja tema perekond põgenesid turvalisusesse Rootsi."

Paljud ametivõimud käitusid uute "ukaaside" suhtes ebaseaduslikult. Nad pidasid kohatuks saata oma endisi võitluskaaslasi tagasi Venemaale karistuse saamiseks. Üheks selliseks "ebaseaduslikuks" teoks oli näiteks vennaskonnapataljoni sõdurite transport Raahest Naarasjärvele. Pieksämäki lähedal aeglustas rong järsku kiirust ja 445 meest tormas pimedusse, sest vaguniuksed ei olnud lukus. Valvemeeskond ei teinud isegi katset massipõgenemist takistada. Osa siiski vangistati ja kuni 10. märtsini anti venelastele üle 268 vennaskonnapataljoni sõdurit. (Nevalainen 1990, 305)

Peamiselt ingerisoomlastest ja eestlastest koosnev vennaskonnapataljon hõlmas 729 meest. Suurem osa neist demobiliseeriti 1944. aasta oktoobris ega langenud rahulepingu artikli 10 alla. Soome kaitsevägi teatas, et need sõdurid kuulusid regulaarvägede koosseisu.

Rahulepingu järgi pidi kõik mittesoome rahvusest isikud repatrieerima Nõukogude Liitu, kuid vana administratsiooni ajal ei olnud ametivõimud dekreetide täideviimisel ülearu pingutanud. 1946. aasta sügisel hoogustusid repatrieerimiskatsed ja põgenikevool läände suurenes dramaatiliselt. Enamik suundus Rootsi, et sealt võimaluse korral edasi Ameerikasse või Kanadasse minna. Oli ka neid, kes jäid Soome, elasid põranda all, oodates olukorra paranemist ja võimalust hakata legaalselt elama. Soome põliselanikkond ei olnud liiga agar teatama järelejäänud võõrastest, olgu need siis venelased või teised.

Minu vanimad koolituttavad, ingerisoome perekond Kiiski – ema kolme poja ja ühe tütrega – (isa oli kadunud suures arreteerimislaines aastatel 1937–38), kelle vanemate poegadega olin koolikaaslane juba 1935. aastal Kirovskis, kuulusid sellesse kategooriasse. Mitu aastat elasid nad varjul Anjala mõisas Inkeroineni lähedal (kus Anjala liit pidas oma vandenõusid Gustav III vastu). Mõne aasta pärast (kui kontrollkomisjon oli oma töö lõpetanud) said nad avalikkuse ette tulla ja said tasapisi Soome kodanikeks. Toivo Kiiski kolis 60ndatel Rootsi, sai Rootsi kodakondsuse. Pärast pensionile jäämist ehitas ta oma suvila kõrbes Noli lähedal ümber talvekõlblikuks majaks endale ja oma naisele Kirstile. Nii Ann-Marie kui mina arvasime, et see on üsna julge, arvestades, et Kirsti on raskelt puudega ja tal on raskusi liikumisega. Majaehitus läks kiiresti. Aasta varem külastasin neid ja siis oli ainult vundament valmis, kui ma neid veidi hiljem külastasin, oli maja praktiliselt valmis, see ei olnud võtnud palju kuid. Minu küsimusele, kuidas ta sai nii kiiresti ehitada, vastas Toivo:

- Ma olin aastate jooksul aidanud nii paljusid nende ehitustel, et nüüd, kui mul oli vaja oma krundil midagi teha, kutsusin osa soome-ingerisoome meeskogukonnast "talko-työt"-le – ühistöö vorm, mida Soomes (ja osalt ka Eestis) sageli praktiseeritakse. Sotsiaaldemokraatlik valitsus kaotas selle naabritevahelise abistamise vormi, maksustades töö. Soome seltsis Göteborgis on umbes 300 inimest ja Bergsjös on soomlastel suur klubimaja saunaga (muidugi), laupäeviti tantsud ja kohvi müük jne. Kui küsisin Toivolt, kuidas nad on suutnud nii suurt klubimaja rahastada, vastas ta:

- Laupäevatantsud.

- Aga teil on ju enamasti pensionärid. Nad ei ole ju nii liikuvad, paljud kasutavad keppi ja rulaatorit, olen siin näinud.

- Jah, see on tõsi. Aga kui nad tantsima hakkavad, viskavad nad kepid kõrvale ja toetuvad üksteisele, see näib minevat täiesti suurepäraselt ja tulu tuleb klubitegevusele.

Minu mõtted Soomest väljakolimisest võtsid konkreetsema kuju, kui tutvusin Raumo-Raahe sööklas ühe ingerisoome daamiga – Maija Aatolainen. Ta seisis toidujagamise juures ja me sattusime omavahel vestlema. Ta andis mulle tavaliselt üsna suuri toiduportsjoneid, arvas vist, et ma näen nälginud välja. Maija rääkis vene keelt ja selle kaudu sai ta teada minu saatuse. Ta ise oli Kingiseppist ja kuulus samuti perekondade hulka, kes olid sunniviisiliselt ümber asustatud suure Venemaa eri osadesse ja lõpuks sakslaste poolt Soome toimetatud. Tal oli Raumas kaks õde koos peredega. Ühe pere poega tundsin veidi, Nikolai oli ta nimi ja töötas laevatehases. Ta oli minu vanune, tal oli noorem ja vanem õde ning kaks nõbu: Nina, sama vana kui meie, ja Valdemar, 5-aastane.

Ingerisoomlaste ümberasumine Soome toimus kahes eri etapis. Esimene etapp põhines vabatahtlikkusel ja kestis 1943. aasta märtsist oktoobrini. Selles etapis asustati ümber umbes 22 000 inimest.

Teine etapp oli sunniviisiline ümberasumine Saksa käsul ja sellest sai kiirevakuatsioon. Oktoobri lõpus saabus Klooga ja Paldiski sadamatesse tuhandeid ingerisoomlasi. Väljasõit Kloogast ja Paldiskist toimus meeletu kiirustamisega. Laager, mis oli mõeldud umbes 6000 inimesele, pidi mahutama kuni 14 000 ingerisoome põgenikku. Meretransportide võimsust suurendati. See operatsioon jätkus praktiliselt 1944. aasta veebruarini, kui Punaarmee oli positsioonid ette nihutanud Narva – Peipsi järv – Pihkva joonele. Peamine marsruut oli Paldiski – Hanko, kuid Hanko ei suutnud kõiki vastu võtta ja 17 transporti läks Turusse ja 3 Raumole. Just Raumole olid perekonnad Aatolainen ja Kuuttanen nende transportidega saabunud.

Minu jätkuvates vestlustes Maijaga hakkasime arutama võimalikku kolimist läände, sest olukord hakkas muutuma ohtlikuks kõigi endiste Nõukogude kodanike ja kodakondsuseta isikute jaoks. Ta ise oli abielus soomlasega, kuid tema õed koos oma meeste ja peredega olid repatrieerimise ohus. Kui ma siis ilmutasin teatud huvi läände suundumise vastu, ütles ta, et võib-olla saaks seda Raumost korraldada. Pikemaid arutelusid reeglina ei olnud, kuid me tulime teema juurde aeg-ajalt tagasi. Ühel päeval võttis ta mu kõrvale ja rääkis, et tema sugulased valmistuvad selliseks reisiks, üks kalur võttis enda peale põgenike paadiga üle Kattegati transportimise ja hind oli 15 000 Soome marka. Kui ma olen huvitatud, korraldab ta kontaktid, kuid otsustada tuleb kiiresti, sõit pidi tõenäoliselt toimuma mõne nädala jooksul. See, mida taheti kaasa võtta, ei tohtinud olla suurem kui see, mis mahtus seljakotti või väiksemasse kohvrisse, paat ei mahutanud nii palju. Mul ei olnud kuigi palju vara, kuid siiski piisavalt, et pidin osast loobuma, ühelt poolt transpordi pärast ja teiselt poolt, et reisi jaoks raha kokku saada. Müüsin ühe paari lisasaapaid ja oma Parabellum-püstoli.

Kontrollkomisjon osutus üsna tõhusaks, sest hoolimata lõppenud sõjast Venemaa vastu leidus riigis hulgaliselt kommuniste, kes nüüd hakkasid väga aktiivseks muutuma. Nüüd kasutasid nad võimalust vanade arvete klaarimiseks ja oma ideoloogiliste vastaste kättemaksmiseks, kes olid hoolitsenud selle eest, et kommunistlike ideedega isikud olid sõja ajal kas vangis või interneerimislaagrites. Pagulased Soomes jäid poliitika vahele. Hakkasid levima üha tihedamad kuulujutud, et komisjon oli võtnud selle ja tolle. Ingerisoomlane Sulo Korpelainen pidi põgenema koos ema ja vanaemaga ning maa hakkas põlema ka minu jalge all. Esialgu tundus kõik Raumas üsna rahulik, pärast kahte aastat Soome koolis ja kolme aastat sõjaväeteenistuses oli minu soome keel sama hea kui ükskõik millisel põliselanikul, keegi ei kuulnud mingit võõrast aktsenti. Töökohal hoidsin vene keele saladuses ja keegi ei pidanud mind "välismaalaseks". Isikut tõendavate dokumentidega polnud ka nii täpne. Tööjõupuudus oli suur ja tööjuhtkond ei hoolinud sellest, kust keegi tuli või kes ta oli, peaasi, et oli hea tööline. Mureks olid kodukommunistid. Neid leidus, kõigele vaatamata, üsna palju. Nüüd, kui sõda lõppes ja nende mõttekaaslastel oli kontrollkomisjoni kaudu Soomes mõningane sõnaõigus, hakkasid need hommikutuult nuusutama ja tegid venelaste heaks luuret mitte-soomlaste, ingerisoomlaste, eestlaste ja ülejooksikute venelaste üle. Ülesandmine on alati kuulunud olulise voorusena kommunistide, nagu kõigi teiste totalitaarsete valitsuste ideoloogiasse. Nüüd said mõned võimaluse seda "voorust" praktiseerida.

Paljud Soome kommunistid olid sõja ajal interneeritud, kuid seoses rahuläbirääkimiste ja üldise amnestiaga olid nad nüüd vabad ega tundnud loomulikult mingeid soojemaid tundeid nende vastu, kellel olid erinevad arvamused. Paljud polnud ka nii vanad, et nad ei mäletaks võitlusi ja ülekohtutegusid, mida "valged" olid toime pannud 1920. aastatel, kui võimuvõitlus Soomes pidi pärast Esimest maailmasõda otsustatama. "Valged" võitsid ja kommunistidel polnud pärast seda palju sõnaõigust. Alates 1918. aastast on Soome "demokraatlik" ja läänelik.