Stockholm 1946.

1946. aasta detsembri alguses ütles Maija Aatolainen, et nüüd pean ma olema valmis lühikese etteteatamisega mõnel kõige lähemal päeval teele asuma. Minu poolt oli lahkumine ette valmistatud, maksin ära 15 000 Soome marka, mis ülesõit maksma pidi, müüsin maha tarbetud asjad ja seljakott oli pakitud ja valmis. Oma Parabellum-püstoli olin müünud ühele nooremale mehele barakis 5000 Soome marga eest, samuti hulga muid minevaid asju ja mul oli nüüd ainult üks komplekt aluspesu, 2 pudelit konjakit, dokumendid ja fotod alles. Mul oli mõningaid sääste, mis iseenesest oleks piisanud üleveo eest tasumiseks, aga ma ei tahtnud relvi uude maasse kaasa võtta, see oleks võinud komplikatsioone tekitada, kui ettevõtmine avastataks. Nüüd oli mul nii palju raha, et sain mitu tuhat marka Maija Aatolaisele minu arvel hoida anda (juhuks kui midagi juhtuks ja ma peaksin tagasi tulema).

Maija sugulased Peter Aatolainen ja Kuuttaneni pere olid eelmisel suvel teinud katse Rootsi sõita, kuid katse ebaõnnestus ja nad toodi tagasi Soome. Katse oli toimunud samal aastal, jaanipäeva paiku, kuid ilus ilm, ebaausad inimesed ja ebaõnn paadimootoriga ning kommunistlikult meelestatud barakinaabrite hoolitsus olid ettevõtmise nurjanud. Nad olid ühe kaluriga suuremas paadis välja sõitnud ja kogu oma majakraam kaasas olnud. Samas seltskonnas oli veel üks mees, endine kellakaupmees. Mees oli olnud veidi lobamokk ja hoobelnud laialt oma heade äritehingute ja selle üle, kui palju ta nendega teeninud oli. Kui oldi juba avamerel, tahtis kalur, et nad ühel saarel ööbiksid. Nad pidid majakraami paadist välja laadima ja selle ära peitma, juhuks kui rannavalve nad avastaks, ütles kalur. Siis võiksid nad väita, et nad on tavalisel pühapäevasel väljasõidul. Majakraam laaditi maha ja peideti rannast eemale, nad ise läksid sauna öömajale ja kalur pakkus veidi kangemat kraami. Peter Aatolainen oli püstoli kaasas olnud ja nad olid tühjade pudelite pihta märki lasknud. Hommikul, kui nad pidid majakraami paati tagasi laadima, ei olnud midagi alles. Keegi või mõned olid öö jooksul kõik ära varastanud. Põhjust arvati võivat leida kaupmehe oletatavas rikkuses, mida ta pidi Rootsimaale kaasa viima, ja kaluri ebaaususes. Oli täiesti selge, et vargus oli kavandatud juba enne ärasõitu. Nüüd polnud aga midagi teha. Pealegi (ja see tuli hiljem välja) olid kommunismimeelsed barakinaabrid hommikul avastanud, et toad on tühjad, ja teatanud oma tähelepanekutest politseile. Politsei saatis rannavalvele teate ja kui üks paat Raumaa ja Pori vahel välja luurama läks, avastati põgenikud. Rannavalvurid viskasid põgenikepaadile otsa ja nad pukseeriti Porisse.

Selleks ajaks oli küll kõrgeim sisejuhtkond Nõukogude kontrollkomisjoni nõudel välja vahetatud, kuid kohalikud politseiülemad istusid endiselt oma kohtadel. Nad polnud sugugi oma arusaama muutnud sellest, mis on õige või vale. Ilma et ajalehed oleksid juhtumist haisu ninasse saanud, pandi kogu seltskond ainsatesse vabadesse ruumidesse – politseiaresti – ja nad pidid seal 3 ööpäeva veetma. Väidetavalt püüti neile Porist sobivat eluaset leida, kuid kui see ebaõnnestus, toodi nad Raumale tagasi. Barakikorter seisis seal endiselt tühjalt. Enne kui politsei kaluri kinni võttis, oli too jõudnud ebaõnnestunud väljasõidul osalejatele teatada, et ta saab mõned kuud inimsmugeldamise eest. Ta ütles, et tal on raha "kivi all", nad võiksid katset mõni aeg hiljem sügisel uuesti teha, kui ilm sellisteks väljasõitudeks sobivamaks muutub. Nüüd oli siis aeg selleks uuendatud väljasõiduks käes.

2. detsembri hommikul, kui ma pidin Raumo-Raahe sööklas hommikust sööma, sosistas Maija mulle, et nüüd on aeg käes. Ma pidin end Aatolaiste pere juurde kella 9 paiku õhtul sisse seadma ja samal ööl lahkumiseks valmis olema.

2. detsembri õhtul olid enamik Martinmäki poissmeeste ühiselamu barakielanikest kodus ja tekkis teatud raskusi seljakoti riidekapist välja ja barakist välja saamisega ilma tähelepanu äratamata. Me elasime 4-kohalises boksis ja ma olin juba mõnda aega oma magamiskohta nihutanud nii, et see oli nüüd väljapääsuuksele kõige lähemal. („Üürnike“ voolavus oli suur ja soovitud kohta polnud raske saada). Ma pidin ootama hetke, mil kaardimäng oli kõige intensiivsem, ja kui ma boksis üksi olin, avasin akna ja lasksin seljakoti maha. Peale akendest tuleva valguse ja sissepääsu juures oleva lambi ei olnud barakkide juures muud valgustust ja risk, et keegi mu manöövrit näeb, oli üsna väike.

Kui ma üleriided selga panin ja seltskonnale ütlesin, et lähen linna kohvi jooma, palus üks meestest mul talle mõned väikesed koogid osta. Ta pidi mulle selleks mõned kupongid andma (enamikule asjadele oli ikka veel normeerimine). Ma vastasin täiesti otsekoheselt, et see võib ehk liiga kaua aega võtta, ma ei tea, millal tagasi tulen, nii et ta pidi kedagi teist paluma. Aatolaiste barakis olid kõik ärasõiduks valmis, me hiilisime välja ja läksime ükshaaval veidi erinevaid teid pidi sadamast lõuna pool asuvasse kogunemiskohta. Sealt rändasime, nagu paistis, pilkases pimeduses rannikule, kus kalur oma paadiga ootas.

Paat tundus üsna väike 11 inimese jaoks: (5 Aatolaineni peres, 4 Kuuttaneni peres, mina ja kalur) arvestades üsna pikka teekonda avamerel. Kalur kinnitas siiski, et kõik läheb hästi, ja osutas paarile lisalauaplangule, millega ta oli paadi pardalauad varustanud. Kui kõik olid pardale tulnud, heitis kalur otsad lahti ja me olime teel tundmatusse Rootsi. Paadis oli petrooleumimootor, kuid et mitte äratada rannavalve tähelepanu, liikusime rannikust eemale purjede all. Tuul puhus üsna tugevalt ja ei läinud kaua, kui olime juba tüki maad Soome rannikust eemal. Vaid nõrk kahanev kuma ahtri taga näitas veel, kus asusid Rauma ja Soome. Soome, mida ma ei külastanud järgmise 10 aasta jooksul. Pärast paari tundi purjetamist käivitas kalur mootori, nüüd olime piisavalt kaugel Soome rannikust, et mootorimüra sinna ei kostnud. Tuul puhus tugevalt, lained käisid üsna kõrged ja me ei tundnud end eriti hästi. Maija Aatolainen ja Nina Kuuttanen lamasid presendi all keskel laevas, samal ajal kui Niko ja mina pidime istuma päris vööris ja võtma vastu vahukaskaade, kui laine paadi all murdus. Mul oli seljas vaid vana kulunud sõjaväe vihmamantel ja see sarnanes pigem šveitsi juustuga, suurte aukudega emmentaleriga, sellel oli peaaegu rohkem auke kui riiet. Iga kord, kui laine vööri all murdus ja vaht üles lendas, saime külma duši. See tundus ebameeldiv, aga kellele sa pidid kurtma? Paat oli üsna väike ja seal oli väga kitsas. Tüdrukud lamasid presendi all ja tundsid end halvasti, mitte ainult merekäigust, vaid rohkem petrooleumimootori aurudest, mis sinna alla kogunesid. Hiljem Rootsis keeldusid nad mitu aastat isegi lootsikusse istumast Boråsi Öresjönil.

Üldjoontes möödus ülesõit ilma suuremate vahejuhtumiteta. Paar korda nägime eemal mõnda väiksemat laeva, kuid kuna tuul puhus tugevalt ja lained käisid kõrged, ei saanud nad meid näha. Paat ja puri olid hallid ja detsembriilmaga valitseb poolhämarus ka päeval, eriti kui ilm on pilves ja hall. Purjetasime terve päeva ja suurema osa ööst, ülesõit võttis peaaegu täpselt ööpäeva. Rauma ja Söderhamni vahel on Põhjalaht kõige laiem, umbes 180 km linnulennul.

Pärast poolhämaruses purjetamist hakkasime nüüd lähenema Rootsi rannikule ja valguskuma valgustas taevast läänes. „Siellä on Ruotsi” (seal on Rootsi), ütles kalur.

Probleem tekkis, kui pidime randuma. Me olime mures, et randumine ei toimuks mõnel asustamata saarel, kust meil sel aastaajal oleks raske mandrile pääseda, samas kui kalur omalt poolt kartis madalikule sõita ega tahtnud liiga kaugele skääridesse minna.

Meil oli põhjapuude – kolm korda. Söderhamni ümbruse skäärid on üsna madalad – ja oli suuri raskusi mandriranda leidmisega ilma madalikule sattumata. Esimesed kaks korda saime paadi üsna kergelt lahti, kuid kolmas põhjustas palju muret. Olime maa lähedal ja olime korralikult madalikule kinni jäänud, ükskõik kuidas me õõtsusime ja aerude ning paadihaagiga tõukasime, paat püsis kinni – vöör kõrgel üleval. Kiil oli end sisse kaevanud ja tundus, nagu me ei saaks omal jõul lahti. Teeme viimase katse, ütles kalur. Kui see ei aita, peavad kaks noorimat meessoost liiget (ta vaatas Nikole ja mulle) end lahti riietama, vette minema ja püüdma ahtrit tõsta, et saaksime lahti. Võtsime aerud ja paadihaagi, kogunesime vööri nii palju kui võimalik, õõtsusime ja toetasime aerudega, et paati lahti saada. Pärast mõnda katset libises see lõpuks madalikult lahti, kuid paati oli tulnud palju vett, lisanaelutatud pardalauad ei olnud tihedad.

Nüüd ei tahtnud kalur enam kaasa olla, vaid pani meid maha millelegi, mis pimedas tundus mandrina. Lähedalasuva linna tuled särasid tugevalt pilvede vastu ja meil oli teatav nähtavus. Niipea kui olime paadist lahkunud, pistis kalur jälle merele ja me hakkasime mõtlema, kuidas asustuseni jõuda.

Kui 4. detsembri 1946 hommik koitis, olime ühe suvila hoovis, olime teinud lahtise tule keset õue, suvilaomanikul oli palju puid ja me olime nüüd jõudnud soojaks saada ja riideid kuivatada. Soojale aitasid kaasa ka osad konjakist, mida olime mõned tilgad tarvitanud nii öösel kui pärast randumist hommikul. Kui lõpuks maale jõudsime, õõtsusime nii harjumatusest merega kui ka piirituse tõttu. Peter Aatolainen koos õemehe ja tütre Lilianiga, kes rääkis saksa keelt, suundus „tsivilisatsiooni”, et leida mõni politseiasutus, ja läks neli-viis tundi, enne kui nad naasid koos politseiniku ja kaluriga paadis. Kaluril olid samad raskused randumisega nagu tema Soome kolleegil.

Läksime pardale veidi suuremale, kajutiga paadile ja ei tundnud end nii kokkusurutuna, nagu oli olnud Soome paadiga. See viis meid minema ja pärast suhteliselt lühikest reisi olime Söderhamnis, kus meid võtsid vastu lotad ja Punase Risti õed ühes koolis keskjaama all ja meile anti süüa. Olime Söderhamnis mõned päevad, politsei tegi eeluurimise, nägime endid objektina reportaažis Söderhamni ajalehes ja paari päeva pärast suundusime Stockholmi pärastlõunase rongiga.

Väljavõte Söderhamns-Postenist 4. detsembril 1946.

"Seitse surmani väsinud ja läbimärga põgenikku leiti Orsavikist.

Kõik põgenikud, kes teisipäeva öösel väikese kalapaadiga Sandö neeme juures Normala saarestikus maabusid, on nüüd leitud. Neid on kokku kümme inimest, nii vanemaid kui nooremaid. Teatavasti leiti kolm põgenikku kella 10 paiku teisipäeva hommikul pärast seda, kui nad olid hulkunud alates saabumisest kella 12 paiku teisipäeva öösel. Ülejäänud seitse eksisid raskel maastikul ära ja alles eile pärastlõunal hämaruse saabudes õnnestus nad leida. Need olid neljandikumees Bertil Rehnström ja maakonnafiskaal F. Isberg, kes põgenike jälile jõudsid. Nad olid löönud laagri Kroksandshällenil Orsvikist väljas ja teinud lõkke, mille ümber nad küürutasid, et soojendada oma läbimärgi kehasid.

Suur hulk politseinikke oli siis juba mitu tundi tegevuses olnud, et kadunuid üles leida. Üks naine nende kolme hulgast, kes esimesena leiti, oskas end saksa keeles arusaadavaks teha ja neljandikumees Rehnströmil õnnestus seeläbi saada vajalikke andmeid, et otsinguid õiges suunas korraldada. Kalur Bertil Wåglund võttis politseinikud oma kalapaati, misjärel mindi mere kaudu kadunuid otsima. Just siis, kui oldi lootust kaotamas, nähti Kroksanshällenilt suitsu tõusvat ja hoolimata suurtest raskustest paadiga seal maale pääseda, õnnestus hr Wåglundil sisse saada. Vaid paarisaja meetri kaugusel maast leiti ka kadunud, kokku seitse inimest, kes surmani väsinuna ja läbimärgana olid lõkke ümber maha istunud. Nad kõik olid halvas seisukorras, mis pole ime, sest neil oli selja taga nii raske 24-tunnine merereis kui ka peaaegu ööpäevane metsas hulkumine. Politseinikud võtsid nüüd vaesed põgenikud oma hoole alla ja neile anti nii head hoolt, kui üldse võimalik oli. Põgenikud toibusid ka üsna kiiresti ja viidi Stugsundi, kust nad täna edasi toimetatakse Stockholmi kogumiskeskusesse.

Reisi jooksul hakkas hämarduma ja me imestasime väga valguse hulga üle, nii tänavavalgustuse kui neoonreklaami näol, mis meile vastu voogas linnadest ja asulatest, millest me möödusime. Advendipidustustest ei teadnud me midagi, ma ei mäleta, kas seda Soomes eriti palju praktiseeriti, igal juhul polnud see võimalik sõja pimendamisaastatel ega (veel vähem) poissmeestebarakkides. Me olime ju kogenud eriti "pimedat" aega sõja ajal, mil peaaegu kõigest – ka valgusest – oli puudus. Kõik tundus kuidagi väga ebareaalne ja eelkõige harjumatu. Ma polnud kunagi kogu oma senise elu jooksul nii palju valgust näinud.

Neil aastail, mil me elasime Kaug-Karjalas, polnud pärast pimeduse saabumist peaaegu muud valgust kui see, mis tuli lahtisest kaminast; kui pimedus langes, siis läks täiesti pimedaks. Verhovje külas, kus me Kaug-Karjalasse asumise ajal elasime, polnud elektrit sisse tõmmatud. Ma olen koolitükke lugenud lahtise kamina (ležanka) valgel ja seetõttu pole mul selle valgustusviisi vastu enam kuigivõrd romantilisi tundeid.

Stockholmis jõudes võttis meid vastu Punase Risti personal, osa neist samuti põgenikud, peamiselt baltlased ja poolakad. Need, kes nagu minagi olid oma riietest välja kasvanud, said "uued", küll mõnevõrra kantud ja paljudel juhtudel veidi liiga suured rõivad. See ulster, mille ma sain, oleks vabalt mahutanud veel ühe minu mõõtu inimese. Rootsi saabudes kaalusin ma riietega 72 kg.

Paljud baltlased olid juba Rootsi bürokraatias assimileerunud, end sisse seadnud ja teenisid nüüd laagri juhtkonnas. Mitmed eestlased rääkisid meie laagris viibimise ajal, et suurem osa eestlasi ja lätlasi oli suundunud edasi läände – peamiselt Ameerikasse ja Kanadasse. Nad ei usaldanud eriti Undéni valitsust – baltlaste väljaandmine jaanuaris 1946 oli trauma nii baltlastele kui rootslastele – seepärast ongi Rootsil nüüd 90ndatel nii halb südametunnistus Eesti ees. See on seda kurvem, et hilisemad uuringud on näidanud, et väljaandmine oli täiesti põhjendamatu, venelased polnud üldse mingit väljaandmist nõudnud, kuid nõukogudemeelne sotsiaaldemokraatlik valitsus oli oma alandlikus sotsialismi kummardamises ette tormanud.

Hiljuti avalikustatud dokumentidest selgub selgelt, et venelased olid võib-olla lubanud kaubanduslepingu, kuid see ei olnud mingil moel seotud ühegi väljaandmisega – ja ometi tormasid Rootsi sotsiaaldemokraadid kohale ja mõistsid praktiliselt surma 150 inimest. Hilisemad uurimised on näidanud, et väga vähesed neist sundkorras väljaantutest jäid vangistuses ellu. Võib-olla oli nende hulgas mõni üksik, kes oli vabatahtlikult sakslastega liitunud, kuid enamik olid sunniviisiliselt Wehrmachti värvatud. Sakslased olid erinevalt venelastest väga populaarsed ja poole valimine polnud kuigi raske. Sakslaste ajal Baltikumis ei toimunud rahvastiku põgenemist teistesse riikidesse. Karjalast reisisid koguni mitmed eesti ja läti pered Soome ja sealt edasi Baltikumi, et naasta kodukanti pärast venelaste sundasumisi. Baltikumil on vanad traditsioonid sidemetes Saksamaaga ja sakslased kohtlesid baltlasi hästi, enamik baltlasi tundis suurt sümpaatiat sakslaste vastu, kes olid nad vabastanud kommunistlikust ikkest. Venelased räägivad kogu aeg “vabastamisest”, kui Baltikum jutuks tuleb, kuid enamiku eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks oli see pigem okupatsioon kui vabastamine ja võitlus vene “pronkssõduri” üle Tallinnas näib enamikule baltlastele õigustatud teona. See sõdur ei esindanud vabastamist.

Rootslaste lipitsemine kommunistide ees on seevastu olnud üsna märgatav ja on olnud põhjuseks paljudele kibedustele nende seas, kes kaitsesid Soomet sõnas ja teos. Filip Rytterås, rootsi vabatahtlik sõjas, kirjutab raamatus „Vabatahtlik sõdur”:

„Kui paljud rootslased sinu arvates hindavad seda, mida me tegime? Mitte võimud, mitte suured ajalehed, mitte kohanejad, mitte täis- ja poolbolševikud, kes karjusid sulle sõimusõnu järele, kui sa kõndisid Stockholmi tänavatel Soome mundris viimase puhkuse ajal. Kas sa arvad, et nad mõtlevad sellistele asjadele, millest sa rääkisid? Kas vabadus, truudus, au ja kuulsus on nende jaoks olemas? Isamaa? Kas sa mäletad, kuidas 1918. aasta mehi töökohtadel taga kiusati, neid, kes vabatahtlikult osalesid Soome vabadussõjas?”

See, et sakslased juutidele ja kommunistidele karmilt peale läksid, on teine lugu.

Muide, mitte ainult baltlased pole juutide ja kommunistide vastu tõrksalt meelestatud. Juutidel on suuresti ise süüdi, nende teod on liiga sageli olnud taunitavad – ja on seda siiani. Juudid pole ajaloost midagi õppinud. Nüüd kohtlevad nad palestiinlasi vääritul viisil ja karistus tuleb küll Iisraeli-juudi rahvale omal ajal, kui ajalugu neile järele jõuab. Seni kuni nad tahavad olla „Jumala valitud rahvas” ega taha assimileeruda maades, kus nad elavad, jäävad nad alati teatud vastumeelsuse objektiks. Sellist asja ei tohi aga öelda „nutt-sotsiaalses” Rootsis, siin kehtib ainult üks arvamus korraga ja see on täna: Juudid pidid kannatama holokausti all. Sellest, et hulgad slaavlasi, mustlasi ja teisi ka elu kaotasid, ei räägita.

Juudid jahivad vanu 90-aastaseid vanamehi, kellel on olnud midagi pistmist koonduslaagritega, kuid Simon Wiesenthali instituudid Londonis ja Viinis ei vasta minu kirjadele küsimusega, miks Iisrael ei mõista kohut Folke Bernadotte'i mõrvarite üle. (SVT – dokumentaar 1996-05-09, 20.00). Doktor Salomon Schulman Lundist ütles, et ei tea midagi sellest, et Israel Eldad ja Yehoshua Zetler mõrvasid ühe rootslase, ja Uppsala Ülikooli idabloki-uuringute professor Christian Gerner viskas toru ära, kui ma talle sama küsimuse esitasin.

Miks venelased juute vihkavad, on selgelt dokumenteeritud ühes doktoritöös: „The Rulers of Russia”, autor Rev. Denis Fahey, C.S.Sp., D.V.D.Phil. R.A. Regina Publication, Carendish Row, Dublin. Doktoritööst selgub, et umbes 545 isikust, kes valitsesid Venemaal aastatel 1917–1923, olid 447 (83%) juudid või juudi päritolu. Juutide valitsemisvõime oli pöördvõrdeline rahvaarvuga, nad moodustasid vaid 1% Venemaa kogurahvastikust.

Võib-olla võib doktoritöö suhtes mõnevõrra kahtleval seisukohal olla, kuna selle on teinud katoliku preester, kuid isegi teatud allahindlusega on see hirmutav lugemine.

Ajalugu on ka Rootsis vendadele Undénitele järele jõudnud. Nii Torsten kui ka Östen on tekitanud üsna palju kahju Rootsi heale mainele nii Baltikumis kui ka mujal maailmas. Torsten Undén oli viimane, kes 20ndatel ministrina tunnustas Balti riikide iseseisvust, Östen Undén oli ainus (peale Natsi-Saksamaa), kes tunnustas baltlaste „vabatahtlikku” liitumist Nõukogude Liiduga 1945. aastal ja andis Eesti riigi kullareservi Nõukogude Liidule üle. Nüüd on Rootsi maksumaksjad need, kes peavad „kraapima” kokku, et võlga kahjutasu näol tagasi maksta. Veel 1990. aastal väitis Rootsi välisminister Sven Anderson „vabatahtlikkust” ühes teleintervjuus. Ta ei paistnud siiski täiesti kaine olevat, nii et see avaldus tuleb vist kanda „joomakontole”. Nüüd perestroika ja glasnosti ajal oli Rootsile piinlik, et pidi Baltikumi küsimusi Moskva kaudu ajama, samal ajal kui teised riigid said Eesti, Läti ja Leeduga otse läbi rääkida.

Sotsiaaldemokraadid jätkavad siiski oma sümpaatiatega kommunistliku mõtte vastu. Mõni aasta tagasi ilmus brošüür holokaustist: „Sellest peame me rääkima”. Väljaandmisega seoses lubasid „patendidemokraat Patron Persson” ja sotsialistid, et sarnane brošüür ja arutelumaterjal ilmub ka kommunistide kuritegude kohta, kuid me ootame seda endiselt – ja meil pole erilisi lootusi, et sellest tõesti saab mingi sügavam arutelu ja analüüs „Gulagi” laagritest või sunnitööst üldse.

Elu põgenikelaagris Kymmelnäsis oli umbes nagu elada poissmeestebarakkides Martinmäel Raumas, vahe oli selles, et me saime süüa ilma maksmata või kuponge esitamata ja et poissmeeste majutus oli ühises barakis ilma boksideta. Voodid (50 tk) seisid pikkades ridades mööda seinu ja laagris oli kõike juutide ja poolakate vahel. Me võisime vabalt ringi liikuda ja uue maaga tutvuda. Põhjapoolne laevatee Stockholmi läheb Kymmelnäsist mööda ja meil oli hea vaade laevadele, mis Stockholmi ja sealt ära sõites möödusid. Kaljul väljaspool laagrit veetsime me mitu tundi päevas lihtsalt vaadates.

Nii palju muud polnudki teha, võib-olla teha mõni jalutuskäik ja proovida teiste põgenikega laagris rääkida. Vene keel polnud populaarne ja poolakad ei tahtnud meiega rääkida, jäid ainult soomlased ja mõni üksik eestlane. Mõni üksik saksakeelne juut oli ka, aga ma ei osanud piisavalt saksa keelt ja „vestlus” ei kujunenud eriti pikaks.

Põgenikelaager Kymmelnäsis koosnes mitmest elamubarakist, administratiivhoonest, sööklast ja vanast pruulikojast, mis oli ümber ehitatud pesuruumiks ja saunaks. Kus on soomlasi või baltlasi, seal on peaaegu eranditult ka saun ühel või teisel kujul. Kummelnäsi laagris oli hea saun, see sobis hästi soomlastele ja eestlastele, vähem hästi lõunaeurooplastele. Eestlased ja ingerlased on sama innukad saunaskäijad kui soomlased kunagi, eesti keeles on see peaaegu samamoodi – „saun”, kuid soomlased on suutnud reklaamitrummi enda kätte haarata ja ülejäänud maailm seostab „sauna” kui midagi algselt täiesti soomelikku. Nii see sugugi pole. „Saunavöönd” on teatud määral sama mis osa „viinavööndist”. See ulatub Skandinaaviast natuke mandrile edasi ja jätkub läbi Venemaa põhjaosa ja kogu Siberi.

Ümberehitatud paadikuuris pesime end hommikuti ja käisime laupäeva pärastlõunati koos eri Euroopa paikadest pärit inimestega saunas. Lõunamaalased ei käinud saunas nii innukalt kui põhjamaalased ja baltlased, ega kunagi koos meiega pärast seda saunaskäiku, mida nad kogesid, kui Peter Aatolainen, Nikolai Kuuttanen, Niko, mina ning hulk ingerlasi ja eestlasi neid ühel laupäeva pärastlõunal külla kutsusid.

Lõunamaalased – poolakad, ungarlased ja juudid – ei tahtnud saunas liiga kuuma ja kaebasid eestlaste ja ingerlaste peale, kes omakorda arvasid, et see on hoopis liiga külm. Ühel laupäeval, kui ingerlased Peter Aatolaineni juhtimisel saunakütmise eest hoolitsesid, köeti ahi korralikult üles. Saun sai valmis ja me istusime laval (ja külmetasime, mõnede arvates). Taas tekkis põhjamaalaste ja lõunaeurooplaste vahel vaidlus sobiva saunatemperatuuri üle. Vaidluskeel oli enamasti vene või konarlik saksa keel, kuid nüüd ütles Peter Aatolainen mulle ja Nikole soome keeles:

- Niko! Võta ämber vett ja sea end saunaahju kõrvale, ja Albert! Sina sea end välisukse juurde ja tee see lahti, kui keegi ei peaks kuumust taluma ja tahab kiiresti välja. Siis viskab Niko korralikult leili ja Albert avab ukse, et need, kes siin ei viitsi olla, saaksid välja ja meie teised saaksime rahus korraliku kuuma sauna, mitte seda leiget olemist. Nüüd olen ma väsinud lihtsalt siin istumast ja ootamast, et kuumus kunagi tuleks. Nüüd tuleb siin teatud muutus. Hakake pihta!!!

Me tegime, nagu meil kästi, ja paar sekundit pärast seda, kui Niko oli leili visanud, tekkis laval pehmelt öeldes elav liikumine, kui suurem osa saunalistest kohutavate karjetega välisukse poole tormas. Ma kiskusin ukse lahti, kuid nii palju tahtis korraga välja, et oleks peaaegu mitte ainult uks, vaid ka lengid selles tekkinud tunglemises kaasa tulnud.

Lõunamaalased esitasid kaebuse laagri juhtkonnale, meid kutsuti laagriülema juurde ja saime noomida, kuid see oli seda väärt, ütles papa Aatolainen hiljem. Pärast seda ei seganud keegi meid saunas ja saime olla rahus lobisevatest lõunaeurooplastest.

Meie kohustuste hulka kuulus mitmesuguste igapäevatööde tegemine, nõude pesemine ja koristamine. Laager oli osaliselt isemajandav ja seal oli kaks siga, kes elasid laagriköögi toidujäätmetest. Lähtudes üldisest meeleolust suure naaberriigi suhtes, olid sead tabavalt ristitud "Molotoviks" ja "Vorošiloviks". Neist sai jõulutoit ja Nina isa Kuuttanen sai hoolitseda tapmise ja liha väärindamise ettevalmistuste eest.

Ruumid olid üsna piiratud, kuid seda ei peetud suuremaks probleemiks, kuigi meid oli umbes 50 poissmeest ühesainsas barakis, nagu kloostris, ilma vaheseinteta ühiselamus. Me ootasime kogu aeg, et saaksime tööle. Minu jaoks kestis laagrisolek veidi üle kuu, juba veebruaris olin Olofströmis Svenska Stålpressnings AB-s.

Pagulaste olud olid hoopis teistsugused kui praegu. Need, kes tulid Rootsi vahetult pärast sõda, olid "tõelised" pagulased. Kuritegevus oli peaaegu tundmatu nähtus, tõeline pagulane tol ajal ei mõelnudki kuritegevusele, olles pääsenud nõukogude "õnneriigist". Nüüd tuli kõvasti tööd teha ja püüda luua endale uus elu vabaduses. Elu, kus vanemate poliitilised või muud erinevad arvamused ei mänginud mingit rolli.

Ametivõimude suhtumine oli ka rangem ja "inimlik". Liiga suuri kõrvalekaldeid ei sallitud. Reeglilisas, mille saime koos "välismaalase passiga", seisis selgelt ja arusaadavalt (mitmes keeles), et riigi seaduste rikkumine võib viia väljasaatmiseni. Isegi alkohoolsete jookide edasiandmine võis olla põhjuseks deporteerimiseks kuhugi tagasi. Enamik tuli ka Rootsis väga hästi toime, said uue riigi korralikeks kodanikeks ja Rootsi ühiskond assimileeris nad peaaegu täielikult.

Tänapäeva kuritegevus nn "pagulaste" seas pole midagi muud kui Rootsi ametivõimude suur lodevus ja argus. Mingisuguses humanitaarses vaimus lastakse kurjategijatel üha rohkem ja rohkem võtta. Nüüd ähvardab kuritegevuse tõttu väljasaatmine alles siis, kui õigusrikkuja on süüdi kuriteos, mille karistus on vähemalt aasta vangistust. Naeruväärne ja äärmiselt kulukas Rootsi maksumaksjatele. Viimane leiutis on, et rasked kurjategijad võivad riiki jääda, kui nad on siin jõudnud lapsi saada.

Töötan endiselt üsna palju tõlgina ja kuulen hulga veidrusi, mis poleks saanud aset leida ilma korraliku tagajärjeta "vanadel headel aegadel".