Olofström 1947

Pärast paari kuud viibimist Kymmelnäsi põgenikelaagris oli aeg asuda tööellu ja mind saadeti Stockholmi tööbörsi poolt välja oma uuele tööle. Reis viis Olofströmi Blekinges, Svensk Stålpressningisse, kus oli hiljuti alustatud Volvo sõiduautode tootmist ja minu töö seisnes Volvo 1946. aasta mudeli sõiduauto tagumise vasaku poritiiva võimalike ebatasasuste väljakloppimises, lihvimises ja silumises.

Töö oli tükitöö, aga kuna mind loeti endiselt alaealiseks, arvati maha peaaegu 30%, mille tulemusel jäi teenistus üsna kasinaks ja ma tundsin, et mul on jälle väga vähe raha (samas kui kaubavalik tundus tohutu võrreldes sellega, mida olin saanud

Poisid ja põgenikud, kes töötasid Svenska Stålpressningis, elasid Halléni pansionis, umbes km kaugusel töökohast. Poisiku – ja eriti põgeniku – saatus võõral maal on alati saada kõige kehvemad, ülejäänud elamispinnad, enamasti keldriruum või pööning. Antud juhul elasin keldriruumis koos ühe eesti mehe – Tsenoga. Pööningul jagas tuba hiirtega üks venelane nimega Bocko. Ta väitis küll end olevat poolakas, kuid tema poola keele oskus polnud suurem kui minu hiina keele oskus ja venekeelset ei saa petta. Tõenäoliselt oli ta deserteerunud nõukogude ohvitser, põgenemas nagu meie teisedki. Muide, Brcko oli äärmiselt haritud ja lugenud mees, meil oli mõningaid arutelusid vene kirjanduse ja olude üle Venemaal. Selles, et ta oli teeninud Nõukogude armees, polnud kahtlust. Ta oskas palju rääkida armeest ja tal oli peas mõningaid pornograafilisi "alfabeet"-värsse. Mõnda stroofi olin varemgi kuulnud, kuid Bocko tervet alfabeeti.

Pansionis elasid peamiselt poisid, põgenikud nagu Bocko, Tseno ja mina. Saime toitu ja peavarju 29 Rootsi krooni eest nädalas, ülejäänud 7 krooni eest pidime muretsema muud eluks hädavajalikku. Mingit meelelahutuselu meie jaoks ei eksisteerinud, kui seda Olofströmis üldse eksisteeris, seda ei jõudnud ma kunagi uurida. Minu huvi vastassugupoole vastu polnud justkui veel ärganud. Bocko, kes oli kümmekond aastat vanem, oli seevastu väga huvitatud ühest pansionis teenivast tüdrukust ja seda huvi jagas ta mõne teise, vanema poisiga. Teenijatüdruk oli (kuulujuttude järgi) omakorda huvitatud kõigist meestest ja see viis mõnikord teatud komplikatsioonideni suhtluses ja katkestusteni igapäevases (kui mitte öelda öises) elus.

Ühel pühapäevahommikul äratas meie tähelepanu see, et õueplatsilt kostis ägedat karjumist ja kui me välja vaatasime, nägime, kuidas kaks meest teineteist peksid. Üks kaklejatest oli suutnud tõmmata oma vastase sinise pluusi üle pea, lukustanud tema käed pluusi sisse ja samal ajal kui ta pluusist kinni hoidis, oli vastane pea ja kätega nagu kotis ega saanud enda kaitseks midagi teha, teine keerutas oma ohvrit ringi, ringi, samal ajal oma puukingaga kogu aeg ohvri tagumikku taga. See olid venelane ja taanlane, kes kaklesid. See, kes sinises pluusis oli, oli taanlane ja rivaal teenijatüdruku soosingus. Venelane ja taanlane olid kõige tõenäolisemalt jõudnud iluduse buduaari samal ajal ja läinud riidu, kellel on esimene õigus tema peale. Nüüd oli taanlane oma sinisesse pluusi lõksus, ta karjus nagu siga ja alles pärast seda, kui pansionipidaja (tugev ja tige naisterahvas) läks välja ja otsustava haardega kaklejatest lõpu tegi, jäi jälle vaikseks. Kaunil sübariidist teenijatüdrukul olevat olnud terve album fotodega oma armuohvritest ja soosingule pääsemise tingimuseks oli, et asjaomasel kosilasel oleks foto kaasas. Mul ei olnud fotot, nii et ma ei saa väidet kontrollida, pealegi oli mul Tampere juhtum veel meeles ja see "ühisvara" ei tundunud ahvatlev.

Taanlane oli muide teine inimene (peale soome meremehe, keda kohtasin Martinmäki laagris Soomes), kellel polnud rohkem vara kui see, mis tal seljas oli. Nüüd oli ta küll Taanist ja võib-olla oli kõik tema vara seal. Pansionist Svenska Stålpressningsgjuterietisse oli siiski tükk maad ja ilm pakkus tol talvel palju lund ja külma, kuid ta jooksis tööle vaid sinises pluusis, sinistes pükstes ja puukingades. Valukojas ei vajanud ta muid riideid, nendes, mis tal seljas olid, oli piisavalt soe.

Olofströmis tundsin, et minu olukord oli katastroofiliselt halvenenud ja mõnda aega kaalusin kõigele vaatamata Soome naasmist, kus mul oli siiski üsna hea teenistus võrreldes praeguse palgaga. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas taganemist teostada, mõtlesin veel mõned kuud oodata, võib-olla suvel.

Olin kogu aeg kirjavahetuses Lilian Aatolaisega Boråsis, tema ja Kuuttase pered olid seal tööd saanud, ja kui ta sai teada minu olukorrast Olofströmis, kirjutas ta, et Boråsis on tööd küllaga, ma võiksin alustada Algotsi õmblusvabrikus, kus kogu nende pere töötas, ja et neil on 3-toaline korter köögiga. Olin sinna teretulnud ja esialgu saaksin nende juures öömaja olla. Kogu nende pere oli saanud tööd õmblusvabrikus ja nad teenisid "tunduvalt" rohkem kui mina – lausa 45–50 krooni nädalas. Võtsin kohe palga välja ja sõitsin Boråsi, nüüd olid kõik rahad kulunud piletile ja ma sain mitte ainult ulualust, vaid ka süüa Aatolaiste juures esimestel nädalatel minu uues elukohas.

VOLVO PV 144