Falkenberg

Boråsi üsna suures põgenikehulgas, mis koosnes venelastest, eestlastest ja ingerisoomlastest, oli Sulo Korpelainenil silmapaistev koht. Ta oli preestri poeg ja huvitatud haridusest, oskas soome, vene ja teatud määral ka eesti keelt. Isa oli kadunud Siberisse suurte puhastuste ajal millalgi aastatel 1936-38. Nüüd olid tal Rootsis kaasas ainult ema ja vanaema. Sulo kaldus kirjanduse poole, ta kirjutas ingerisoomlaste lehte ja püüdis tõsta oma kaasmaalaste haridust. Ühel külaskäigul Aatolaiste juurde, kus oli mingi kogunemiskoht, hakkasime rääkima keeleharidusest (või pigem edasiõppimisest). Niko Aatolaise onu Alexander oli samuti väga huvitatud, et noored end võimalikult palju hariksid. Vestluse käigus Suloga selgus, et on teatud võimalusi ka meile, rahatutele põgenikelastele, ammutada teadmiste allikast ja õppida metoodilisemalt rootsi keelt – ja võib-olla ka midagi muud. Sulo oli veetnud ühe talve Hallandi Katrinebergi rahvaülikoolis ja saanud õpetust nii rootsi keeles kui ka teistes ainetes. Ta ütles, et on võimalusi kolmele-neljale inimesele saada stipendiume ja veeta talv rootsi keelt ning mõningaid teisi üldaineid õppides kursuse 22 nädala jooksul. Kui on huvilisi, siis ta hoolitseks paberimajanduse ja avaldusblankettide eest, kuna ta juba tundis Katrinebergi õpetajaid. Sulo ütles, et rahvaülikool on hea haridusvorm, võib-olla ei õpitud täiesti omas tempos, kuid peaaegu.

Suvi möödus ja koolist polnud palju juttu, aga kui sügis hakkas lähenema, tuli Sulo paberitega, mina täitsin oma nime ja saatsin vormi Katrinebergi rahvaülikooli. Ei läinud rohkem kui paar nädalat, kui tuli kaart rektor Torsten Åbergilt kutsega, et olen teretulnud talvekursusele 1948-49.

18. oktoobril 1948 ilmus neli noormeest Hallandi lääni rahvaülikooli Katrinebergi Vessigebros. Need olid Sulo Korpelainen (kes pidi minema teisele talvekursusele), Jussi Huli, Pekka Lappalainen ja mina. Püüdsin kaasa saada ka oma parimat sõpra Niko Aatolaist, aga ta ei tundnud huvi edasiõppimise vastu. Tal oli oma pere ja nad pidid selle asemel alustama õmblusvabrikut. Täna (1993-01-23) on Pekka Lappalainen diakon kusagil Örebro kandis ja vahetanud nime Rätteliks, Niko Aatolainen on pensionil pärast pikki aastaid tekstiilialal töötamist, samas kui Sulo ja Jussi on juba mõned aastad tagasi lahkunud. Jussi Huli elu võttis traagilise pöörde. Ta oli rõõmus ja erk noormees, kuid tal oli teatud kalduvus alkoholile ja see sai tema saatus. Alguses näis üsna hea. Tal oli küll raske kauemaks ühele töökohale jääda, ta oli tõeline "hüppaja", kuid stabiliseerus teatud määral ja abiellus moedirektori Marianne Svenssoniga ABC-konfektioonist. Jussil oli aga suuri raskusi karskuse ja abielu raamidesse jäämisega ning ei läinud kuigi kaua, kui tuli lahutus Mariannest ja nende ühisest lapsest Elisabethist. Olen Elisabethi ristiisa, kuid meie teed läksid üsna varakult lahku ja ma pole teda kohanud pärast seda, kui ta oli laps. Sulo Korpelaiseni andmetel olevat Jussi kukkunud trepist ja löönud end nii halvasti, et jäi osaliselt halvatuks. Ta viibis kusagil Lääne-Rootsis puuetega inimeste kodus ja Sulo külastas teda aeg-ajalt. Viimased andmed rääkisid, et Jussi oli suuremalt jaolt kaotanud nii liikumis- kui ka suhtlemisvõime ja suutis ainult sõnumeid vastu võtta. Ta suri 80ndate keskel. Sulo suri 80ndate lõpus ja siis oli ta peaaegu kaks korda raskem kui siis, kui teda esimest korda kohtasin. Nii talle kui ta naisele meeldis hea toit ja eriti soojad vorstid, selline asi kipub aastatega ebameeldivaid tagajärgi tooma.

Katrinebergi rahvaülikooli pidas internaadina Hallandi lääni maavalitsus ja kuna õpilasi oli rohkem, kui kooli majutusruumid mahutasid. Alguses pidin elama Vessige suletud meiereis koos ühe läänesaksa stipendiaadiga – Hans-Jörg Lindenau Berliini Prantsuse tsoonist.

Minu saksa keel polnud nime väärt, olin ainult harjutanud natuke aeg-ajalt saksa puhkajatega, kes vahel Soomes olid, suurem osa teadmistest tuli sellest, et seersant Unto Sipilä 2. jäägrirügemendi muusikakorpuses Soomes õppis saksa keelt ja tellis ajakirja "Signal", millest ma vahel püüdsin dešifreerida mõningaid pildiallkirju. Need olid tolle aja pinup'id, kes olid keskmisel lahtikäival lehel, nad olid siiski üsna viisakad daamid ja kui nad vastu ootust midagi näitasid, siis polnud see midagi olulist. Kuigi nad olid üsna alasti, oli alati suvemüts või mingi muu drapeering, mis juhtus varjama keha nimetamatuid osi. Enamik pilte olid nn aktipildid ja meenutasid väga kujusid.

Kuidas see nüüd ka ei olnud, ometi suutsime Hans ja mina varsti üksteist üsna hästi mõista. Mina õppisin saksa keelt ja tema õppis rootsi keelt, kusagil keskel kohtusime keeltega ja kursuse lõpu poole toimis see imestusväärselt hästi. Sulo käis nüüd teist aastakursust ja sai elada koolis, Jussi ja Pekka majutati proua Anna Anderssoni ja preili Gerda Perssoni juurde, kaks väga meeldivat daami, kellega ka mina tutvust sain teha, kui pidin teist õppeaastat minema. Nad elasid teisel pool jõge vanas majas ja nende lähim naaber oli nende vend Nils Nilsson. Ta oli olnud ülemuseks väikesele elektrijaamale, mis asus krundil, samuti sae- ja mõnele muule kohalikule väiketööstusele.

Kooli direktor Torsten Åberg oli mitme õpiku autor nii rootsi keeles kui ajaloos, peaõpetaja ja klassijuhatajana oli meil Nils Palm, erakordne pedagoog ja kirjandusearmastaja. Äärmiselt hästi lugenud ja osav õpetaja, kui asi puudutas kirjandusteadmiste sisendamist õpilastesse. Ta elustas meile kirjanikke ja luuletajaid. Karlfeldt, Fröding ja Ferlin said meile hästi tuttavaks. Direktor Torsten Åberg õpetas ajalugu ja geograafiat, preili Hessling rootsi ja saksa keelt, tehnikadoktor Lundgren füüsikat ja keemiat, magister Järving inglise keelt ja võimlemisõpetajana oli meil üks noor võimekus Nord……. Kooli juhiti mingis kristlikus vaimus, kuid Nils Palm pani paljud noormehed ja neiud kahtlema religiooni positiivses mõjus inimestele. Tema hommikupalvused ei sarnanenud ühegi teisega selles vallas, pigem oli küsimus õpetuses humanismist ja eetikast, religiooni puudutati tema tundides perifeerselt, mitte rohkem, kui õppekava ette nägi.

Õppetöös oli üsna palju võimlemist ja ma läbisin mõned väiksemad võimlemisjuhi kursused. Laupäeva pärastlõunatel sõitis välismaalaste kamp (Hans‑Jürg kaasa arvatud) jalgrattaga Ljungby kooli, kus oli üks tõeliselt hea saun Soome moodi. Kui Hans‑Jürg oli õppinud hindama seda perversset põhjamaist naudingut, ei olnud mingit raskust teda kaasa saada. Paljud välismaalased arvavad alguses, et saunaskäimine on enesepiinamine, masohhism ja võrdlevad suplejaid keskaegsete flagellantidega, kes oma pattude pärast end vitsaga peksid. Paljalt veel pealekauba - ja kõrgel temperatuuril!

Sel ajal oldi erakordselt usinad õppimises. Need, kes tahtsid minna veel ühele talvekursusele, said teise aasta kursuse ajal sooritada reaaleksami 5 aines: rootsi keel, matemaatika, füüsika, keemia ja kirjandusajalugu. Me mitte ainult ei õppinud, vaid lõbutsesime ka üsna palju. Igal laupäeval koguneti ühel või teisel viisil ja enamasti mängis Kjell Berglund lõõtspilli, nii et saime võimlas tantsida. Paljud talulapsed elasid lähedal ja ei jäänud nädalavahetustel nii palju kooli, kuid meil välismaalastel oli rahast puudus ja pealegi hea reisimaa Boråsi ja jäime enamasti kohale. Tegelikult ei olnud mul mingeid lähemaid sidemeid Boråsiga, ei sugulasi ja ainult Helge Johnson, perekond Aatolainen ja proua Ida Holmqvist, keda külastada.

Vahetundides tundide vahel oli nagu kõigis koolides, õpilased lobisesid ja naljatasid üksteisega, arutasid eelseisvaid kirjatöid ja hiljem kevade poole, kui päike hakkas paistma ja saime viibida õues kooli suures aias, istusime verandal, võtsime päikest ja mõtlesime muust kui kirjatöödest.

Katrinebergil oli hea võimla ja neil õhtutel, kui arvasime, et oleme õppimisega valmis, kogunesime sinna ja tegelesime poksi ja muude "mehelike" spordialadega. Sulo Korpelaisega olen pidanud üsna mitu raundi. See oli loomulikult täiesti amatöörlik "viibutamine" kummalgi oma paar poksikindaid, kuid mõnikord - siiski mitte nii tihti - võis siiski teatud tabamusi märgata. Kevade poole oli meil palju võistlusi ja ma võitsin terve rea alasid; kõrgushüpe, kaugushüpe ja jooks. Samal ajal kasutasin võimalust läbida võimlemisõpetaja ja ujumisõpetaja kursus. Viimasest oli mul palju kasu oma Rootsi ajateenistuse ajal, sain "mängida" ujumisõpetajat Styrsöl mõnele rannasuurtükiväelasele, kes pidid saama kaadriohvitserideks mereväes ja olid sunnitud oskama ujuda, et teenistusse vastu võetud saada. Ise pääsesin omakorda mõnest muust igavamast tegevusest õppuste ajal ja sain sulistada tollal äsja ehitatud Vallhallabadetis teenistusajal, et sooritada "ujumismagistri" katsed.

Huvi foto vastu on mul alati olnud suur (esimese kastkaamera ostsin seersant Vehviläinenilt Petroskoist, Kaug-Karjalast 1944) ja siis oli täiesti loomulik tutvuda kohaliku fotograafiga - Karl-Erik (hüüdnimega Cylle) Palm ja tema abikaasa Kerstin. Aitasin vist natuke aeg-ajalt ateljees, tulemusega, et kui 23 nädalat kursust oli läbi ja suvevaheaeg algas, jäin nende juurde ateljeesse praktikandiks. Läbi Cylle T-Fordi tuuleklaasi õppisin tundma Hallandit neil fotoreisidel, mida Cylle tegi ja kuhu ma sain kaasa minna. Ühel korral olin ka kaasas tema vanemate juurde Helsingborgis. Cylle isa mäletan eriti ja seda järgmisel põhjusel. Cylle ema pakkus hommikusööki ja mina tahtsin nii piima kui suhkrut kaerahelbepudru sisse. Cylle isa ei tahtnud kumbagi.

- Ma tahan tunda õiget "talupojamaitset" pudrus, ütles ta.

Ateljee asus samas majas, kus Cylle ja Kerstin elasid, kuid maja ei olnud suur ja ma kolisin välja "tädide" juurde: Anna Andersson ja tema õde Gerda Person. Nüüd ei olnud neil suvevaheajal mingeid lisakülalisi, ainult alaline – kontrollassistent Hans Söderström. Hans-Jürg Lindenau oli sõitnud tagasi Saksamaale ja tädide juures oli meeldivam elada kui meiereis. Proua Anna Anderssonil oli poeg, kelle üle ta vahel ettevaatlikult kurtis. Mitte ainult et ta elas kaugel Ludvikas, ta oli ka vallaline, kuigi abiellumisiga oli ammu käes. Tasapisi ta siiski parandas end, hankis endale küpses eas naise ja mõne aasta jooksul sai ta nelja-viie lapse isaks.

"Tädid" olid paar daami 60. eluaastates ja neile meeldis, et nende juures elas noor mees. Söderström oli harva kodus, kontrollassistendi töö võttis suurema osa tema ajast ja ta mängis ka lõõtspilli, mis aitas kaasa sellele, et ta oli palju väljas lõõtspillimängijatest sõprade juures. "Tädide" juures niitsin muru ja pügasin hekke, püüdsin kuidagi kasulik olla. Daamid ise olid nii väikesed ja õrnad, et nende läheduses ei julgenud peaaegu aevastadagi, kardeti, et nad kukuvad tuuletõmbest ümber. Muruniidukit ei jaksanud kumbki neist enam vedada. Nad olid siiski üsna vastupidavad väikesed olevused ja saavutasid väga kõrge ea, nii Anna kui Gerda said üle 90 aasta vanaks. Mõlemad kiirgasid suurt leebust ja oli raske ette kujutada, et nad kunagi vihaseks võiksid saada. Me saime väga headeks sõpradeks ja isegi palju hiljem külastasin neid alati, kui mul teed mööda või Falkenbergi läks. Mul ei olnud nende juures ainult tuba. Enamasti pakkusid nad mulle ka hommikusööki.

- Palmide pere on äsja abiellunud ja äsja end sisse seadnud ning neil pole vist veel eriti head majanduslikku seisu, tavatses õde Gerda öelda, tule alla ja söö meiega hommikust, enne kui Palmide juurde lähed!

Hans Söderström, kontrollassistent, mängis lõõtspilli ja meil oli üsna mõnus koos neil vähestel õhtutel, mil ta kodus oli. Ta sõitis oma 95-kuubikulisega erinevatesse taludesse ja võttis piimaproove. Korrapäraste ajavahemike järel ta armus, liiga sageli valesse inimesse ja suhted ei viinud mingi suurema, püsivama õnneni. Söderström oli majanduslikult mõtlev inimene ja enamasti tundus, nagu armumised ja majandusasjad ei sobinud kokku. Mõnda aega oli ta koos ühe lesega ja kui see lõppes, abiellus ta tüdrukuga, kellel oli juba laps, kuid õnnetuseks olid tema vanemad vabakoguduslikud ja pealegi ilmselt sallimatumat sorti. Söderström oli umbes nagu inimesed enamasti on, ei olnud eriti huvitatud religioonist ja näis saavat üsna hästi hakkama ilma preestrite jutlusteta. Naise vanemad olid loomulikult suhte vastu täielikult. Vaatamata kenale villale (mille Söderström laskis ehitada Arvidstorpi suunas) ja näiliselt heale majanduslikule olukorrale ja korrale, abielu ei pidanud vastu. Söderström oli pärast lahutust õnnetu, ta oli kiindunud mitte ainult naisesse, vaid ka tema lapsesse – umbes 6-aastasesse poissi. Suhe naisega oli hea, kuid tema vanemad segasid abielu. Naine ei käinud nii sageli palvemajas, kui vanemad arvasid, et ta peaks, ja Söderström ise pidas religiooni ainult segavaks teguriks elus. Söderströmi sõnul pidi järgmine sündmus olema tüli kulminatsioon ja saanud määravaks abielu purunemisel.

Ta oli tabanud oma kasupoja sellest, et too (nagu kõik lapsed) suitsetas salaja. Söderström ei pidanud seda millekski märkimisväärseks, kuid ta arvas, et poiss võiks suitsetada täiesti avalikult tema piibust ja sellega justkui salatsemisele lõpu teha. Seda juhtus naise isa pealt nägema ja järgnenud sõnavahetuses oli ka naine asunud oma isa poolele tema vastu. Seejuures öeldi mõlemalt poolt palju karme sõnu ja lahutus sai tõsiasjaks. Söderström pidi oma armumise eest kallilt maksma, ta pidi villa müüma. Neil ei olnud abieluvaralepingut ja naine pidi saama oma poole.

Jumal on suur ja teda tuleb austada, kuid Mammonal on suurem koht religioonide südames. Kahjuks on see liiga tavaline usklikes ringkondades ja kõige märgatavam vabakogudustes. Boråsis oli minu naisel Ann-Mariel üks vabausuline kolleeg, keda tema usuvelled nelipühi koguduses kümnise pärast taga kiusasid. Ann-Marie rääkis, et kaks mustas riides meest nahkportfellidega tulid korrapäraste ajavahemike järel linnaplaneerimise kontorisse ja viisid kolleegi ühte ruumi "eraldiseisvaks nõupidamiseks". Kolleeg pidi vahel välja tormama, nägu punane erutusest, tõenäoliselt olid usklikud rahavahendajad talle kümnise pärast liiga kõvasti peale käinud, mida tal võib-olla oli raske välja käia.

See oli hea suvi 1948, töö ateljees ei nõudnud minult eriti palju ja kahe nädala jooksul olin "juhataja" ja hoolitsesin fotoateljee eest omal käel. Cylle ja Kerstin olid puhkusele läinud ja andsid kogu vastutuse ateljee eest minu kanda. Võib-olla ei tulnud palju tulu, kuid firma ei läinud ka pankrotti.

Ma sõitsin palju jalgrattaga, aasta varem olin ostnud Rex-margi jalgratta esimeste 3-käigulise rummu (Sturmey Archer) eksemplaridega. Jalgrattakäigud olid veel uudsed ja ei töötanud eriti hästi. Mitmel korral, kui hammasrattad libisesid, lõin end üsna kõvasti jalgevahesse, see oleks äärepealt halvasti läinud teatud õrnemate kehaosadega. Jalgratta hind oli 157 krooni – järelmaksuga ühes Boråsi jalgrattapoes jõe ääres, Linnateatri vastas.

Kui Palmid puhkuselt tagasi tulid, pidin ma pikemalt puhkust võtma enne teise kursuse algust ja otsustasin jalgrattaga Sälene sõita. Olin sealt pilte näinud ja tundsin igatsust Norrlandi järele. Aastad Kirovskis Koola poolsaarel (1935–1941) tulid meelde ja nüüd tahtsin neid karme piirkondi külastada. Eelmisel aastal olin puhkuse veetnud oma endise töökaaslasega Wäfveribolagetist, Helge Johnsoniga, Moras tema venna ja vennanaise juures ning mul oli seega nende juures peatuspunkt. Augusti lõpus pakkisin oma Soome sõjaväe seljakoti natukese toidu, teki ja Voitländer Brillant peegelreflekskaameraga (ostetud eelmisel aastal Johansson Fotost Boråsist toonase "tohutu" 340 krooni eest), asusin maanteedelegi ja nägin sellel reisil palju Rootsist. Telki ega magamiskotti mul polnud, tuli väljas magada, kuid heinakoristus oli juba mõnda aega kestnud ja heinakuhjasid ning küüne magamiseks oli küllaga.

Jalgrattasõit kujunes kiireks retkeks. Sõit läks üle Göteborgi, Uddevalla, Bengtsforsi, põigates Söderströmi vanemate juurde Högsäteris. Vanemad olid käinud Vessigebros oma poega vaatamas ja kui nad said teada, et ma hiljem Sälene poole teele asun, kutsusid nad mind enda juurde külla. Pereisa oli pagar ja mitte ainult ei söönud ma nende juures korralikult, vaid sain kaasa ka hulga leiba ja saiu edasiseks teekonnaks.

Morasse jõudmiseks kulus vaid mõni päev, seal peatusin Helge venna ja vennanaise juures paar päeva, mängisin nende tütre Ingaga ja jätkasin teed Sälene poole. Jõudsin Älvdalenisse hilisel pärastlõunal, peatusin poe juures ja ostsin küla maapoest toidumoona, seejärel sõitsin veel ligi 5 miili edasi, enne kui ühe küüni kõrvale laagri lõin, sõin oma õhtusöögi ja pugesin ööseks küüni.

Olin vist paar tundi magada jõudnud, kui mind jõhkralt taskulambiga silma paisteti.

- Milles asi on?, küsisin ma.

- Me oleme politseist. Te peate meiega politseijaoskonda kaasa tulema.

Püüdsin teada saada, milles asi on, minu teada polnud ma millegagi seotud, mis oleks politsei sekkumist põhjustanud, kuid politseinikud ei vastanud. Nad käskisid mul lihtsalt autosse istuda ja siis sõitsime tagasi Älvdalenisse. Kell oli selleks ajaks juba üsna palju, kuid sellest hoolimata alustasid politseinikud ülekuulamist minu tegemiste kohta möödunud nädalal. Politseinikud küsisid, kas ma olin 28. augustil Avestas olnud, ja sellele oli ju lihtne eitavalt vastata. See oli päev, mil alustasin oma jalgrattaretke Vessigebrost. Palusin neil helistada sealsetele "tädidele" ja saada kinnitust minu ütlusele. Ei olnud veel liiga hilja, politseinikud helistasid Vessigebrosse ja said teada, et olin nimetatud päeval alustanud, ning asi hakkas selguma. Seejärel sain selgituse kinnipidamise kohta.

28. augustil oli Avestas üks taksojuht röövmõrvatud ja nüüd otsis politsei kurjategijat. Kõiki kahtlasi isikuid kuulati üle. Ma polnud paar päeva habet ajanud, rääkisin rootsi keelt aktsendiga ja nägin ehk üldiselt veidi kahtlane välja, see oli vist kinnipidamise põhjuseks.

Kui politseinikud olid kõik andmed minu kohta saanud ja tuvastanud, et ma ei saa olla mõrvar, küsisid nad, kas tahan, et mind kohe küüni tagasi sõidutataks või võiks see toimuda järgmisel päeval. Kui ma sooviksin toas magada, siis oli arestiruum ööseks kasutada. Sain aru, et nad ei olnud eriti innukad neid 5 miili "minu" küüni juurde nii hilja õhtul sõitma ja ütlesin, et minu jaoks pole sellel suurt vahet, ma võin magada ükskõik kus ja ükskord peaks ehk ka arestiruumi proovima. See võib anda teatud ettekujutuse, kuidas tunneks end vangistatuna. Minult võeti ära vöö, kingapaelad ja sall (arestieeskirja kohaselt), kuid arestiruumi uks jäeti lahti. (See oli minu esimene ja siiani ainus öö, mille olen arestiruumis veetnud).

Hommikul äratasid politseinikud mind ja pakkusid Älvdaleni hotellis politseiameti kulul tugevat hommikusööki. Kui hotelli personal minu loost teada sai, varustati mind ka siin rohke hulga võileibadega, neist jätkus mitte ainult Sälene, vaid ka hea tüki tagasitee jaoks. Seejärel sõidutasid politseinikud mind tagasi küüni juurde, kus mu jalgratas seisis, ja sain oma teekonda jätkata. Igaks juhuks andsid nad mulle paberi, et olen süütu, juhuks kui politseikolleegid mind hiljem jälle kinni võtta tahaksid.

Sügis hakkas kätte jõudma ja ilm halvenes. Enne kui Sälene jõudsin, sadas üsna korralikult. Tahtsin köisraudteed näha ja sõitsin jalgrattaga selle juurde. Köisraudteest ma palju ei näinud, mäed olid vihma ja udu sisse mähkunud. Seisin natuke aega ühe seina taga vihma eest varjus, enne kui tagasi Vessigebro poole pöördusin. See oli kiire pilk vaatamisväärsusele, tol ajal polnud riigis palju turistiköisraudteid, pealegi ei töötanud köisraudtee suvel.

Tagasisõit läks üle Mora, Borlänge, Askersundi ja Hjo – see oli kiirsõit, mäletan, et ühel päeval olin sõitnud veidi üle 20 miili. Sellest ajast peale pole ma neid kahte viimast linna rohkem külastanud, igatahes mitte jalgrattaga. Kojusõit möödus ilma igasuguste vahejuhtumiteta, magasin küünides ja heinakuhjades, lõuna pool oli ilm jälle üsna hea. Kui Falkenbergi tagasi jõudsin, olin läbinud umbes 1500 kilomeetrit.

Mõnda muud Norrlandi seiklust ei tulnud lähiaastatel, alles 1963. aastal uuendasin oma mäeseiklust, kuid siis pere seltsis ja spordivaheajal. Mõne aasta pärast tuli mitu „mäeseiklust”, kuid siis reisijuhina prantsuse-šveitsi õpetajagruppidele läbi Reisebüro Kuoni Zürichis.