1949 Ann-Marie jutustus

Minu vanemad Lilly (snd Larsson, 1892-07-18 – 1983-11-02) ja Algot Kristiansson (1902-07-23 – 1087-03-30) abiellusid umbes 1910. aastal ja sellest abielust sündis 6 last:

Ruth: 1912-96-19 1996-09-16 abiell. Bergh

Sonja 1914-10-01 1999-01-25 abiell. Sandquist

Torsten 1917-07-31 2002-12-19

Birgit 1919-10-16 abiell. Andersson/Johansson

Rune 1923-03-21

Ann-Marie 1925-04-01 abiell. Kronberg

Ann-Marie jutustab:

Isa Algot Christiansson oli elukutselt kiviraidur ja koos oma venna Steniga rentisid nad kivimurdu Skreas, väiksemas asulas Falkenbergist lõunas. Peamine toodang oli tänavakivi, nn „löss”, mis enne asfalteerimise ajastut moodustas peamise tänava- ja teekatte. Nad võtsid vastu ka muid tellimusi, muu hulgas on Ätrani jõge ületava raudteesilla kivitööd Falkenbergis teinud Algot ja tema vend Sten Kristiansson. Ema Lilly oli koduperenaine, selline, keda hilisemas statistikakirjelduses võidi iseloomustada kui: „tal on 6 last, ei tööta”.

Kui elektrifitseerimine hakkas peale tungima, tuli ehitada jõujaamu ja pere kolis Gällaredi, kuhu pidi ehitatama elektrijaam Ätrani jõkke. Töö seal kestis mõned aastad ja kolimise ajaks olin kaotanud kõik oma mängu- ja koolikaaslased.

Kui ma olin päris väike, elasime Hebergis väikeses majas raudtee ja jõe vahel ning mina magasin magamistoas ema ja isa juures, samal ajal kui teised õed-vennad magasid köögis. Meil oli kaks tuba ja köök. Söögitoaks kutsuti üht tuba pidulikult. Seal einestasime ja ema Lilly oli alati väga hoolas, et kõik saaksid head toitu. Vanaema arvas sageli, et:

- Mehed peavad saama head toitu, sest nemad töötavad, mille peale ema Lilly vastas.

vastas:

- Lapsed peavad saama head toitu, sest nemad kasvavad. Võrreldes mõnede teiste

perekondadega, keda tundsime, oli meil alati täisväärtuslik toit. Meie lapsed saime igaüks oma seakarbonaadi, ei tulnud kõne allagi neid laste peale jagada. Kas see oli ema Lily hea toidu või heade geenide tõttu, aga kõik lapsed said üsna vanaks. Ruth suri 1996-09-16, Sonja 199-01-25 ja Torsten 1999-02-15. Õde Birgit ja vend Rune on siiani (2005-05-09) elus ja paistavad üsna hästi tervis olevat.

Tuba ja köök olid umbes ühesuurused. Meil oli puuküte ja talvel oli külm, ema tõusis hommikuti vara üles ja tegi köögipliidi alla tule, kui meie veel voodites olime. Meil oli ka kahhelahi, aga pliit soojendas üsna hästi, me sulgesime magamistoa ja köögi uksed.

Hommikuti sõime hommikusöögiks putru, aga mulle see ei meeldinud, nii et sain körti, mulle meeldis kaerahelbekört, samal ajal kui teised said kaerahelbeputru. Olin 5-aastane, kui sealt ära kolisime Hebergi seltsimajja, isa sai seal majahoidja koha. Seltsimaja asus külas kõrgemal, üle raudtee ning maantee ja raudtee kohal. Mäletan kolimist hästi, kandsin üht väikest tooli või pinki ja pidin minema üle semaforijuhtmete raudtee ääres, aitasin ikka nii hästi kui suutsin. Meie neli nooremat kolisime sinna sisse: mina, Birgit, Rune ja Torsten. Sonja ja Ruth olid juba pesast välja lennanud ja töötasid.

Seltsimaja oli suur maja. Alumisel korrusel asus peo- ja kogunemissaal ning ülemisel olid eluruumid ja (kui vaja) kohvipuhvet. Seal oli pikk ja üsna lai koridor ida suunas ning kaks tuba tagumises otsas, millest ühte kutsuti klubitoaks ja teine oli köök, ning koridor oli nii lai, et seal olid kohvilauad. Trepist vasakul oli kaks tuba – meie elamine. Suviti võisime kasutada ka klubituba, mis oli mõeldud koosolekuteks

Väikekoolis käidi koolis, mis asus Hebergi ja Årsta vahel, et mõlema asula lastel oleks ühepikkune tee. „Suurkool”, nagu kutsuti seda, kus lapsed käisid 3. kuni 6. klassini, asus paar kilomeetrit Hebergist. Seal käidi alates 3. klassist – igas klassis kaks aastat – kaks ennelõunal ja kaks pärastlõunal, kokku neli klassi.

Koolikaaslasteks olid meil Holger Alm – aedniku poeg, ta elas seltsimajast ülalpool ja tuli mulle tavaliselt järele. Siis läksime kooli. Siis oli veel Maj, kes elas teisel pool raudteed, ning Mina ja Emil Karlsson, nende isa oli puusepp, ja Asta, kelle isa oli jaamakirjutaja. Enamasti käisime kooli koos. Sageli tuli ka Olle kaasa – tema elas asula teises otsas, meierei juures.

Väikekooli õpetajanna oli noor ja ma usun, et temal oli Rune esimeses klassis, kolmandas ja neljandas oli meil Anna Eriksson ning viiendas ja kuuendas oli Holmers. Ma ei mäleta, mis ta eesnimi oli. Maria küsib, kuidas te õpetajat kutsusite. - Kas ütlesite preili või magister? - Ma ei mäleta.

Vanemad hirmutasid meid magister Holmersiga, me kartsime teda juba enne, kui nendesse klassidesse jõudsime. Aga ta oli lahke, nii et polnud midagi karta. Tal oli muidugi hulk võrukaeli õpilasi, nii et tal oli tahvli juures rottangist kepp. Ma mäletan, kui meil oli tund Anna Erikssoniga kolmandas ja neljandas, siis need poisid, kes käisid Holmersi juures, mängisid peegliga ja tegid õpetajannale päikesepunkte silma. Ta läks ja kaebas Holmersile ning too tormas rotikepiga välja, aga ta ei saanud neid kätte, sest nad peitsid end kempsus, aga ma usun, et ta kiskus ukse lahti ja tiris nad välja, nii et nad said nahatäie.

Mõned poisid sattusid ju halvasti. Kaubaputka juures oli raudtoru, kuhu talupojad said hobuseid kinni siduda, ja ühel talvel oli üks poiss, kes tahtis seda toru lakkuda. Oli paras jama, enne kui ta keele lahti sai. Vahetundides mängisime peitust, kulli ja pesapalli, vist oli meil ka hüppenöör. Meil oli pikem lõunavaheaeg. Ma mäletan, et sain palliga silma, seisin vist liiga lähedal viskajale ja ta viskas palli nii, et mu prillid purunesid.

Mina olin pere noorim, mina ja mu vend Rune ei teinud vist eriti palju keelatud asju. Küll olime keelatud mängimast laudahoovis, aga vahel lipsasime sinna, see oli põnev. Ruth ja Sonja olid vanemad ja olid kodust ära kolinud, neil oli töö ja nad teenisid oma raha. Ruth on alati olnud veidi nukrameelne ega eriti vaimustuses vempudest, aga kui Sonja koju tuli, siis läks elu käima. Ma mäletan ühte korda, kui vanemad olid ära ja Sonja oli kodus. Saime kodukino. Köögi ja elutoa vahele riputati lina, ühes toas süüdati lamp ja meie pidime istuma lina taha pimedamasse tuppa. Etendus seisnes selles, et mängiti kassiga, visati teda ühelt teisele ja vari lendas üle lina. Kui Sonja koju tuli, siis keedeti peaaegu alati karamellkomme. Pidime hoiukarbid tühjendama, Birgit ja Torsten saadeti toidupoodi koostisosi ostma ja Sonja valmistas segu. Keetmine võttis oma aja. Torsten oli veidi kärsitu, pistis sõrme kuuma segu sisse, kõrvetas sõrme ja hakkas karjuma. Me kutsusime teda "lihvkettaks".

Laste omavaheline läbisaamine oli väga hea, kõik pidid mängudes osalema. Kui jõgi oli jääs, sõitsime seal uiskudega, aga alles pärast seda, kui üks vanem mees, Anders, oli käinud jääd katsumas. Seal oli üks väike oja, mis jõkke voolas, ja seal oli nõrk ja õhuke jää. Torsten oli vist 5-aastane, kui ta sisse kukkus ja ta leiti läbikülmununa külamaja juurest, ta ei julgenud sisse minna.

Ühel päeval, kui jää kandis, otsustasime uiskudega Bobergi sõita. Mina olin alles 4-5-aastane ja Rune pidi mind kaasa vedama, ta oli väga lahke ja abivalmis, kõigi poolt armastatud oma õiglase loomuse tõttu. Tihti pidin siiski mina esimesena tegutsema. Ma mäletan, kui ema viis meid fotograafi juurde, et meist tehtaks polüfoto. Fotograaf tahtis, et Rune, kes oli vanem, pildistataks esimesena, aga see ei läinud läbi. Alles siis, kui mina olin pildistatud, julges tema kaasa tulla.

Minu vend Torsten ja meie onupoeg, onu Steni poeg Kurt, mõtlesid aeg-ajalt välja tõelisi vempe. Heberg on jaam, kus vahel seisid kõrvalteel kaubarongid. Ühel päeval olid Torsten ja Kurt kasutanud juhust ja eemaldanud vagunitelt kõik sihtpunkti sildid, sellised, mis olid kaubavagunitel väikese võre taga. Kui siis rong jõudis Slöingesse ja vaguneid tuli sorteerida edasiseks veoks, ei teatud, milline vagun mida sisaldas, ega ka seda, kuhu vagunid pidid saatama. See tekitas suure segaduse, ei teatud, kes olid sildid eemaldanud, kuid Torsten ja Kurt leiti kumbki oma hunniku juurest, mida nad parasjagu sorteerisid. Isa Algot ei olnud küll see, kes oma lapsi nuhtles, kuid sel korral olevat Torsten saanud ühe keretäie.

Kui poisid sirgusid, alustasid nad oma isade juures kiviraiduri ametit ja tegelesid peamiselt äärekivide ja "täide" lihvimisega. Nad jäid rahulolematuks tasuga ja streikisid. Pärast "ametiühingu läbirääkimisi" said nad 1 ööri rohkem iga "täi" eest.

Mul oli silmadega palju vaeva, kui olin väike, alles kolmandasse klassi jõudes avastas õpetaja selle, sest tal endal olid prillid. Ometi olime läbi vaadatud, kuid doktor Hellströmi kutsuti "doktor abituks" ja ta ei avastanud mul mingit nägemisviga ega seda, et ma nii halvasti nägin. Doktor sai kõvasti pragada, kui õpetaja oli vastuvõtul ja luges talle sõnad peale. Minu esimesed prillid olid –3 dioptrit, kuid seda polnud arst märganud. Istusin esimeses pingis ja mul oli täiesti oma väike tahvel, kuid ma ei näinud sedagi, nii halvasti ma nägin. Kui ema ja mina tulime optiku juurest välja, seda ma mäletan, ja olime prillid saanud: - Ooo, ema, kui hele ja ilus kõik on, ma saan siltidelt lugeda!

Ma ju arvasin, et kõik näevad nii halvasti.

- Talviti oli meil Hebergis tore, te ju teate, kuidas seal välja näeb? Raudteejaamast ja üle tee läks mägi, ja veidi kaugemal, paari kvartali kaugusel, oli ka mägi ja seal sõitsime kelgu ja tõukekelguga. Meil oli alati keegi, kes seisis ja valvas maanteed, kuigi autosid ei tulnud eriti palju. Kordnik elas lähedal ja võib-olla oli just tema meid teatud ettevaatusabinõudele manitsenud. Sõitsime otse üle tee.

Hebergis ei olnud eriti palju autosid, oli kaupmehel (tal oli kandiline asi, arvatavasti T-Ford). Kaubavedu polnud vist eriti suur, sest enamik kaupu tuli raudteed mööda ja jaam oli lähedal, otse üle tee. Piimamehel oli ka sõiduauto, samuti pastor Severinil, kes sõitis Årstadist. Tal oli nii auto kui autojuht. Pastor Severin oli suur ja paks, ta tuli sõites ja tahtis raudteejaamast posti tuua. Tädid tõusid püsti ja tegid peaaegu maani kummarduse, kui ta tuli, kuid tema ei näinud neid kunagi. See oli tõeline upsakas, ta tuli kooli lõpuaktusele ja eksamile, kuid ei öelnud lastele kunagi sõnagi. See oli tõeline jumalaarmulik pastor. - Kas te käisite kirikus? küsib Maria. - Ei! Kirik oli poole miili kaugusel ja Hebergil ei olnud oma kirikut, Årsta ja Heberg moodustasid ühe koguduse, Skrea kuulus vist Falkenbergi. Slöinge ja Getinge kuulusid kokku. Vanemad ei olnud usklikud, nii et see ei seganud. Kui olin 5-aastane, kolisime külamajja, kuid siis said mu isa, Torsten ja onu Sten tööd Gällaredis, kuhu pidi ehitatama elektrijaam. See asus 3 miili sisemaal ja me kolisime sinna üles. Nii et käisin 6. klassi Gällaredis. Seal ei olnud ühtegi last, asula oli väga hajali. Oli üks laps, kellega ma mängisin, kelle isa oli põllumees ja "midagi" vallas, ta nimi oli ….. ja temaga ma sel ajal olingi. Ta oli ainus laps, kes läheduses oli.

1937. aastal lõppes töö Gällaredis ja me kolisime vanaema ja vanaisa juurde Skreasse – ühte tuppa ja kööki, neil oli ainult kaks tuba ja köök. Sel aastal käisin ma Skreas koolis. See ei olnud alati lõbus. Vanaema ja vanaisa ei olnud ju tülikad, aga tädi Anni oli see, kes otsustas ja tekitas raskusi. Vanaema jäi vanemas eas väga kõveraks. Ta käis metsades, korjas marju ja seeni, tal oli maasikamaa ja ta müüs maasikaid turul. Tal olid ka Bojan ja Gullan. Bojan oli koer ja Gullan oli kass. Bojan oli väike mops ja ta saatis vanaema jaama, kui too sõitis Falkenbergi turule. Kui ta oli ära sõitnud, läks Bojan koju, aga kui vanaema pidi tagasi tulema, läks koer jaama talle vastu. Kuidas ta aegu teadis, on arusaamatu, aga arvatavasti oli tal mingi arusaam ja ta kuulis, millal rong pidi tulema. Vanaisa oli samuti kiviraidur. Ta töötas kuni pensionini, aga tal oli nõrk süda ja ta ei oleks pidanud nii rängalt töötama. Tal ei olnud vist majas palju sõnaõigust, vanaema oli see, kes otsustas. Nii vanaema kui ka vanaema ema kasvatasid maasikaid. Vanaema ema juures saime süüa nii palju kui tahtsime, vanaema juures oli aga pisut rangem. Ta oli ärinaine, müüs maasikaid turul ja meile lastele korjas ta selliseid, mis ei olnud päris suured ja priimad. Ta käis ka sügiseti metsas, korjas marju ja seeni müügiks. Seltsiks oli tal koer Bojan, mops ja tema kass. Kui vanaema läks rongiga Falkenbergi, saatis Bojan teda jaama ja läks siis koju.

Me elasime Hebergis, tädi Annie lähedal, kelle mehel Gottfried Petterssonil oli jalgrattaparandustöökoda. Tädi mehe kaudu sain ma 12-aastaselt oma jalgratta. See oli ilus punane jalgratas, paraja suurusega, nii et ma ei pidanud raami vahelt väntama. Kui me pidime Falkenbergi sõitma, peatusime vahepeal Skreas vanaema ja vanaisa juures. Vanaisa käis seal ja ootas, et me tagasi tuleksime. Mõnikord venis Falkenbergi-külastus liiga pikale ja ta ütles: - Te olete head surma järele saatma, te ei tule kunagi tagasi.

Kui ma olin väike, sain ma koera. See oli Olle, meieristi poiss. Neil oli bernhardiini koer ja too sai kutsikad. Need olid vallaslapsed, sest emane oli segunenud kaupmehe lambakoeraga, ja nad pidid kutsikatest lahti saama. Ma mäletan, et olin koos emaga tädi Anni juures ja ütlesin: - Ema! Olle juures on kutsikad, nad müüvad neid, kas ma saan ühe? - Jah, vastas ema, ta vastas tuulde ja tormi.

Siis olime jälle Anni juures, ta elas maantee ääres majas, sinna tuli Olle ja tal oli midagi kaasas.

- Seal tuleb Olle kutsikaga, hüüdsin ma emale. - Mis kutsikas? küsis ema. - Aga ema ju lubas! - Seda peame isalt küsima, kui ta tuleb.

Meil oli pappkast, kuhu panime kutsika, keset köögipõrandat, ja ma peitsin end leti taha, kui isa tuli. Ta ei saanud ära öelda. Ma sain kutsika endale ja see kasvas suureks koeraks, peaaegu sama suureks kui lambakoer. Koer sai nimeks Ronny ja temast sai meile lastele väga tore mängukaaslane. Nagu enamik tänavasegaverdisi, oli koer väga tark. (Ronny oli segu kaupmehe lambakoerast ja meieristi bernhardiinist). Meieristi koera ülesanne oli tuua ajaleht jaamast ja ta läks sinna maanteed mööda, aga tagasitee kulges piki raudteed, et teised koerad teda ei segaks.

Muuhulgas mängisime peitust, kus koer võis kaasa lüüa. Keegi hoidis teda kinni (ta oli emane, vaatamata nimele), kuni meie lapsed jooksime ja peitsime end. Kui koer siis lahti lasti, otsis ta meid üles ja siis polnud rõõmul piiri. Ta peaaegu lükkas meid ümber rõõmust, et oli meid leidnud. Seevastu ei sallinud ta hulkureid. Neid oli veel 30ndatel ja 40ndatel. Tal oli oma koht trepi juures ja kui mõni võõras tuli, lasi ta asjaomase isiku esikusse, aga siis oli stopp. Kui võõras tahtis astuda mõnda tuppa, urises ta ja ajas karva turri.

Kui me Gällaredisse kolisime, ei saanud me koera endale jätta, meil oli ainult üks tuba ja köök. Minu isal ja onul olid seal lõhkamised ja kogu kivitöö ning me pidime kolima vanaema ja vanaisa juurde ja elama seal ühetoalises korteris. Nüüd oli mul aeg minna jätkukooli. See ei olnud mingi õppeasutus ja me käisime paar nädalat teoorias, siis tuli majapidamistööd praktiseerida.

Pärast leeritamist alustasin ma Gertrud Svenssoni juures tema lillepoes, olin vist 15-16-aastane ja pidin olema jooksupoiss. See oli „Räva-Jenny“ kaudu, et ma Gertrudi juures koha sain. „Räva-Jenny“ töötas kokana peentel pidudel Falkenbergi ümbruse jõukates peredes. Tal oli pisut kahtlane kuulsus ja ta oli paari minuvanuse kaksiktüdruku ning veel ühe pisut vanema tüdruku ema. Keegi küsis temalt, kuidas ta sai lapsi, kuigi polnud abielus. - Lapsi võib ju saada ka ilma abieluta, vastas Räva-Jenny.

Ma suhtlesin palju tema ühe kaksiktüdruku, Margareta, kes töötas Falkenbergis majapidamises, ja tema sai teada, et Gertrud vajas jooksupoissi ja et mina olin kodus ilma tööta. Alguses oli palju tüli, mul olid ju prillid, aga nägemine halvenes väga kiiresti ja teised töötajad tegid minu üle nalja, see ei olnud eriti kena. Ma tahtsin alati teada, kuidas maja välja näeb, ma ei suutnud majade numbreid lugeda. Algul oli mul seltsiks Margareta, me sõitsime jalgrattaga Falkenbergi, aga talvel arvas Gertrud, et on liiga külm, ja siis sain ma tema juures elada. Gertrud oli ju lahke, nii et see läks hästi. Gertrudi vanemad olid Växjös, aga tema kutsus minu vanemaid ema Lillyks ja isa Algottiks, ta pidas minu vanemate peret ilmselt oma teiseks koduks. Algul elasin ma tema juures Rådmansgatanil, kahetoalises korteris, teel ranna poole, ja ei pidanud Hebergi edasi-tagasi jalgrattaga sõitma. Mul ei olnud ju palju sõbrannasid, nii et käisin tihti vanemate juures kodus.

18-aastaselt sain ränga gripi. Alguses olin Falkenbergi haiglas. Seal ei saadud aru, mis see oli, see oli nii hull, et ma ei suutnud jalgadel seista. Ilmselt külmetusin, kui Gertrud oli oma vanemate juures Växjös ja mina olin üksi poes jooksutüdrukuga. Mul olid nii suured valud, et olin töötoas põlvili. Kogu keha valutas. Nad helistasid Gertrudile ja ta tuli koju, aga alles järgmisel päeval. Läksin ema juurde, sain konjakit ja Albylit, aga järgmisel päeval pidin ikka hommikul tööle minema. Gertrud ei jõudnud ju nii kiiresti tagasi. Tasapisi viidi mind üle Halmstadi haiglasse, kus olin mitu kuud. Pärast ei saanud ma kõndida ega poes töötada, vaid pidin elama Gertrudi juures. Käisin erinevate arstide juures ja tuvastati, et mingi seljanärv jukerdas. Suvel pidin treenima nii palju kui võimalik: ujuma ja jalgrattaga sõitma

Paljud ostsid ju Gertrudilt lilli, ta oli väga osav pärgi siduma ja tema pood oli väga populaarne. Konkurentideks oli meil Törnrosa lillepood. Olin väga kaua paraneja ja siis pidin proovima ümber õppida, aga selleks oli vaja rohkem kooliharidust ja see tähendas paari talvekursust Katrinebergi rahvaülikoolis. Pärast nende kursuste läbimist võeti mind õpilaseks kaardijoonistamise kooli Göteborgis, Valandis. Olin umbes 20-aastane, kui alustasin Katrinebergis, ma ei mäleta täpselt. 22-aastaselt kohtasin Albertit. Olin enne ühe talvekursuse läbinud, siis jätkasin suvekursusega ja veel ühe talvekursusega, just siis me kohtusime. Õppisime samu aineid. Rahvaülikoolid olid tol ajal head jätkukoolid inimestele, kes tahtsid edasi jõuda. Õppisime keemiat, füüsikat, ajalugu, rootsi keelt, matemaatikat, inglise keelt. Kui oldi usin ja õpiti korralikult, saadi hindeid. Rektoriks oli meil Thorsten Åberg, kes oli kirjutanud mõned õpikud nii usu- kui ka üldajaloos. Õpetajateks olid meil magistrid ..Åkesson – matemaatika ja ajalugu, magister Orring, rootsi keel, magister Lundquist – keemia ja füüsika, Nils Palm - rootsi keel, kirjandusajalugu, preili Hessling – rootsi ja saksa keel, preili Svedberg – võimlemine ja terviseküsimused jm.

Magister Lundquistil oli doktorikraad keemias ja väitekirja teema oli käsitlenud kivimeid. Kõik doktoriväitekirjad trükitakse ja ta rääkis, et kaks eksemplari oli müüdud – üks siiski eksikombel norralasele, kes oli nime segi ajanud tema ja teise doktori vahel.

1949. aasta sügisel alustasin kaardijoonistamise kursust Göteborgis, Valandis. Tavaliselt sõitsin Göteborgi pühapäeva õhtul, töötasin koolis kolmapäevani ja sõitsin siis kolmapäeva pärastlõunal koju, suurem osa koolitööst tehti koduses keskkonnas. Neil päevil, kui olin Göteborgis, elasin oma õe Sonja juures, tal oli kolmetoaline korter Träringeni juures Björkekärris. Elu läks veidi keeruliseks nii reiside kui ka selle tõttu, et laps oli tulemas. Oli aeg abielluda ja 1949. aasta lõpus toimus laulatus Falkenbergis ja pulmapidu lähimatele ning mõnele koolikaaslasele.

Kui kursus oli läbi, sündis meie poeg Tomas. Viimane aeg enne tema sündi oli koolitööga veidi tülikas. Pidin tegema teatud kaardijoonistustöid ja vahel segas mind tema põtkivad liigutused mu kõhus. Pärast lapse sündi ei tulnud mõttessegi mõnda aega töötada. Vanemad ja Gertrud pidid minu eest hoolitsema. Olin kodus vanemate ja Gertrudi juures kuni 1953-04-01, sest meil ei olnud oma eluaset. Albert töötas Boråsis piimakeskuses ja ta oli näinud Borås Tidningis kuulutust, et sealses linnaplaneerimise kontoris oli vaja kaardijoonistajat. Saatsin oma dokumendid ja mind võeti tööle. Järgnes kolimine Boråsi ja oma eluaseme puudumisel pidime ööbima Alberti vanas, proua Holmquisti väljaüüritud toas, magama alla lastud üheinimesevoodis ja alles 1953-10-01 saime oma korteri. See oli sissemaksekorter 800 krooni eest, 1 tuba ja köök aadressil Kyrkogårdsgatan 5 Göta linnaosas. See oli täiesti uus maja kõigi tolleaegsete mugavustega ja keldris asuva vannitoaga.

Niikaua kui elasime koos üüritoas, ei saanud me Tomast endaga kaasas hoida, aga niipea kui saime alalise korteri, võtsin ta enda juurde. Alguses pidi ta olema päevakodus Wäfveribolageti vanades ruumides Järnbärareni kvartalis. Esimesed päevad läksid enam-vähem, aga siis hakkas ta protesteerima ja lõpuks pidime päevakodu vahetama. See sai Göta omaks. Seal oli veidi rahulikum ja mõne aja pärast kohanes ta suhteliselt hästi, aga see maksis pisaraid ja vaeva mõlemalt poolt. Kui pidin teda jätma, jooksis ta mööda tara nagu väike koer, nuttis ja karjus. Ma ei tundnud end pärast selliseid lahkumisi hästi ja helistasin tööle jõudes päevakodusse, et küsida, kuidas tal läheb. - Jah, temaga pole mingit häda. Ta mängib teiste lastega.

Tasapisi selgus, et ta karjus ainult seni, kuni ma olin nägemisulatuses, pärast oli kõik nagu tavaliselt. Ükskord hiljem helistasin ka päevakodusse, et kuulda, kuidas läheb, ja siis ütles juhatajanna.

Ta on kena, aga kuidas ta vannub! Ta istub siin ja lööb naela

Ta on kena, aga kuidas ta vannub! Ta istub siin ja lööb naela lauda ja iga haamrilöögi juures vannub ta valjusti ja kuuldavalt! Istusin seal nagu küsimärk. Albert ei vandunud ju kunagi ja mina ka mitte, aga kui ma tagasi mõtlesin, siis oli ju nii, et Tomas oli kodus minu vanemate juures ja papa Algot vandus üsna korralikult. Ilmselt oli ta sealt selle kõnepruugi õppinud. Tal polnud ilmselt aimugi sõnade tähendusest ja ta lihtsalt kordas seda, mida kuulis teisi tegemas. Teise näite saime, kui ta ühel päeval pärast päevakodu hakkas meile laulma:

……paat hakkab veerema ja rahvas hakkab kn…..a….

Meil oli raske naeru pidada, aga saime enam-vähem hakkama ja selgitasime Tomasele, et seda laulu me rohkem kuulda ei taha. Sellest ajast peale pole me teda ropendamas kuulnud.

1953. aasta sügisel läks Albert Köpingi Tehnikainstituuti ja jäi ära kolmeks pikaks õppeaastaks, välja arvatud suuremad pühad ja suvevaheajad. Mina rabelesin töö ja Tomase krupi vahel ning mulle tuli palju rahutuid öid. Iga kord, kui ilm oli halb ja ta külmetus, võisin arvestada, et pean öösel üles tõusma ja teda „aurutama“. Pidin tema võrevoodi kohale lina riputama, veekeetja tööle panema ja auru tema juurde juhtima, see oli ainus viis kurguturse alandamiseks. Vahel oli väike köök nii niiske, et seintelt tilkus. Alles 10-aastaselt muutus olukord veidi rahulikumaks.

Kui Albert sai insenerieksami tehtud, töötas ta pool aastat Riigiraudtee Telegraafiekspeditsioonis, seejärel tegi ajateenistust Göteborgis, nii et me ei näinud üksteist kuigi tihti, kui kõike kokku võtta. Alles 1958. aastal, kui saime väikese korteri Hägersteni tehasealal, saime „päriselt“ kokku kolida. Sellest ajast peale on kooselu ju veidi paremini läinud.

Nõbude kokkutulek Abildi koduloomuuseumis aastal ……….