Katrineberg – 49

Narr on inimene, kes on armunud,

Aga ainult narr on tõeliselt õnnelik

Katrinebergis oldud ajad olid toredad, seal oli palju noori ja meid välismaalasi võeti hästi vastu, seal ma tõepoolest ei kuulnud kunagi, et keegi oleks öelnud "kuradi välismaalane" või midagi sarnast meie kohta ja uue keele õppimine edenes hoogsalt. Me seltsisime veidi siin-seal, aga see polnud midagi tõsist. Vahetundide ajal oli nagu kõigis koolides, õpilased lobisesid ja naljatasid üksteisega, muretsesid eelseisvate kirjatööde pärast ja igatsesid kevadet, kui päike hakkas täie jõuga paistma ja me saime viibida kooli suures aias, istuda verandal ja päevitada. Ühel vahetunnil 1949. aasta kevadel sain lähemalt tuttavaks ühe naisõpilasega teisest kursusest. Ta nimi oli Ann-Marie Christiansson ja ta oli vaikne tüdruk, kes ei teinud endast suurt numbrit. Tutvus temaga tekkis võib-olla peamiselt seetõttu, et ta jagas tuba Ulla Petterssoniga – väga väljapoole suunatud tüdrukuga, jutukas ja tähelepanu nõudev – vahel üle piiri. Salmide kirjutamine luulealbumitesse õitses endiselt ja kui ta palus mul oma luulealbumisse kirjutada, suutsin ma pärast pikka mõtlemisaega, suure vaevaga ja mõnevõrra lonkava riimiga luuletada:

"Sul on üks viga, see on su ainus. Sa oma sarmiga tahad kõiki pimestada".

Ulla ei paistnud seda kuigivõrd hindavat, sain hiljem Ann-Marie kaudu teada. Kas see võis olla sellepärast, et riim oli nii halb?

Ainult selleks, et Ulla Petterssoni, kes oli huvitatud kõigist poistest, ärritada, võtsin ta vaiksema ja rahulikuma toakaaslase Ann-Marie sülle kooli aulas. Niisama, nalja pärast. See polnud alguses tõsiselt mõeldud, Ann-Marie ei olnud see, kes endast numbrit tegi või end üles puhus. Kui keegi oleks minult paar nädalat varem küsinud, kes ta on, poleks ma vaevalt osanud vastata. Tema ja Ulla käisid teises kursuses ja me ei kohanud neid kuigi tihti, eriti kuna Ann-Marie sõitis alati nädalavahetustel Falkenbergi koju. Me tundsime peamiselt neid, kes jäid kooli ja käisid laupäevastel tantsudel võimlas.

Nüüd, kui ma teadsin, kes ta on, rääkisime vahel omavahel, tekkis teatav sümpaatia, kuid midagi enamat sellest lähiajal ei saanud. Minu arust oli ta tore, tal oli kena figuur, ilusad käed, alati väga korralik ja rahuliku ning tasakaaluka käitumisega. Ta oli ka veidi vanem kui teised naisõpilased, see võis võlule kaasa aidata. Meil oli koos tore ja hakkasime käima. Tants, jalutuskäigud, rattasõidud ja kõik, mis noorte suhtlemise juurde kuulub. Ann-Marie ei kuulunud kõige jutukamate hulka, nii et vahel võis meie jalutuskäikudel tekkida üsna pikki pause, kuid samas oli midagi, mida võib nimetada "vaikivaks kommunikatsiooniks". Meie tutvus arenes kiiresti. Ann-Marie elas Falkenbergis ja tavaliselt ei jäänud ta kunagi kooli ühiselamusse. Ühel pühapäeva pärastlõunal tuli Sulo Korpelainen minu juurde ja ütles, et Ann-Marie Christiansson oli tulnud Falkenbergist tagasi varasema rongiga, meil pidi olema tants ka pühapäeva õhtul. Edaspidi polnud tema puhul juttugi Falkenbergi sõitmisest nädalavahetustel ja me kohtusime palju nii ühistel laupäeva- ja pühapäevaõhtutel võimlas kui ka vahetundidel ja vabal ajal. Ülejäänud semestri jooksul ei teinud ta palju kodusõite nädalavahetustel ja Gertrud Svensson, ta sõbranna, kelle juures ta Falkenbergis elas, imestas küll, mis lahti on. Juhtus ka vahel, et ma lipsasin tema ja Ulla Petterssoni tuppa õpilaskodus, kuid preili Hesslings, saksa ja inglise keele õpetaja ning tüdrukute moraali ülim valvaja õpilaskodus, hoidis meil valvsalt silma peal ja suuremaid patustamisi polnud seal võimalik sooritada.

Ann-Marie kui seltsiline oli üsna vaikne, kuid ta meeldis mulle väga. Tegime pikki õhtuseid jalutuskäike ja tasapisi hakkasin teda saatma Falkenbergi, kus kohtusin ta sõbranna Gertrud Svenssoniga. Gertrud oli minu vastu väga heatahtlik ja andis mulle vahel isegi reisiraha – see maksis 8 krooni edasi-tagasi Vessigebro-Falkenbergi vahel kitsarööpmelisel raudteel Limmaredi ja Falkenbergi vahel.

Nüüd, kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, tundub, nagu oleksime juba siis leidnud "oma meloodia". Mõned inimesed arvavad, et paarid on tülis, kui nad kogu aeg omavahel ei räägi, kuid see pole sugugi nii, ka koos vaikimine läheb päris hästi. Pärast mitut aastat kooselu pole nii palju sõnu vaja – tuntakse teineteise mõttemaailma ja ühel poolel on vaja vaid nõrka vihjet, et teine teaks, kus mõtted liiguvad.

Siis saabus kooli lõpetamine ja päeva auks peatus rong Falkenberg-Limmared ka Vessigebros, otse rahvakõrgkooli ees ja kõik vanemad tulid oma võsusid kooli lõpetamisel vaatama – nii ka Ann-Marie vanemad Lilly ja Algot. Nad imestasid küll, miks tütar nii harva nädalavahetustel kodus linnas käis. Mõlemad vaatasid mind väga kahtlustavalt, kui Ann-Marie meid üksteisele tutvustas – välismaalane, milleks see küll hea võiks olla? Hariduseta ja ilma nii ameti kui elukohata. Oli näha, et nad polnud kuigi vaimustatud. Vanematena võib neid väga hästi mõista.

Vanemad ei öelnud siiski midagi ja hiljem võeti mind, hoolimata minu arvatavatest puudustest nende tütre seltskonnana, väga hästi vastu nii Möllegatan 12 Falkenbergis (kus vanemad elasid) kui ka Ann-Marie sõbranna Gertrud Svenssoni juures Holgersgatan 16. Gertrudile kuulus linna peenim lillepood, mis oli tuntud oma maitsekate kimpude ja kirstukaunistuste poolest.

Gertrudis oli mul alati väga tugev kaitsja võimalike kahtluste vastu millegi kohatu suhtes. Ta hoolitses selle eest, et mul oleks alati mõni kümnekroonine rongipileti jaoks – oma raha mul polnud –, Cylle Palm varustas mind aeg-ajalt mõne filmirulliga, et saaksin pildistada. 1947. aasta sügisel vahetasin Boråsis Stortorgeti ääres Johanssons Foto juures oma Kodak 6 x 9 lõõtskaamera Voigtländer Brillant 6 x 6 peegelreflekskaamera vastu, mis maksis 306 krooni (tol ajal tohutu summa). Seejärel tegin hulga pilte rahvaülikoolis – pilte, mida sain Cylle ja Kerstini juures kopeerida ning kursusekaaslastele, jõukamatele talupoegade poegadele ja tüdrukutele müüa. Sel moel õnnestus mul suurem osa kaamerakulust tagasi saada. Cylle ja Kerstin pidid ka palju fotopaberit andma. Mõnel korral sain laenata ka Cylle Rolleiflexi koos välguseadmega – sellise, nagu pressifotograafidel sageli näha oli – ja siis tundsin end nagu kuningas pildistamisriigis. Suvel sõitsin sageli jalgrattaga Falkenbergi. Vahel pidi Ann-Marie mulle poolele teele vastu tulema, kuid enamasti ei ulatunud see „poole tee“ tema jaoks kaugemale kui Tröinge mägi – paar kilomeetrit Falkenbergist, samal ajal kui mina pidin kohtumispaika terve miili väntama.

Läks kaua aega, enne kui midagi muud juhtus – Ann-Marie hoidis positsioone üle poole aasta. Suhtumine intiimsemasse koosellu oli tol ajal pisut teistsugune ja tüdrukud polnud nii vabameelsed, nagu tänapäeval paistab. Ann-Marie oli üsna vanamoodne, kuid see ei seganud meie suhet kuigivõrd. Kui ma ei maganud Vessigebro „tädide“ juures, juhtus sageli, et sain ööbida Gertrudi juures elutoa punasel diivanil, samal ajal kui Ann-Marie elas teenijatüdruku toas, kuhu külastused polnud päris lubatud. Ann-Marie tuli tavaliselt üsna vara hommikul ja heitis ka diivanile – kuid kõiges sündsuses.

Suvel jäin Cylle-Foto juurde Vessigebrosse ja meil oli rohkesti võimalusi suhelda Ann-Marie perekonnas. Gertrud Dambergil (tol ajal oli ta Svensson) oli rannahütt Skrea Strandi supelranna lähedal ja seal viibisime laupäeviti-pühapäeviti. Aja jooksul ostis ta rannamaja ja see aitas veelgi mõnususele kaasa. Gertrudil endal oli harva võimalust rannas viibida – ta pidi oma lillepoodi pidama –, kuid aeg-ajalt saabus ta sinna jalgrattaga, et „olukorda kontrollida“, ja siis pidasime kohvipausi kuklite ja küpsistega. Tegelikult ei tundnud ma end ranna ja liivaga kuigi hästi. Lihtsalt päikese käes lamada ja aeg-ajalt merre kasta oli minu jaoks liiga aeglane, kuid kuidagi ma siiski talusin seda ja muutusin üha enam seotuks nii Gertrudi kui ka Ann-Marie perekonnaga. Sügisel pidi Ann-Marie minema Göteborgi kartograafiakooli ja mina alustama teist kursust Katrinebergi rahvaülikoolis. Ann-Marie elas oma õe Sonja ja tema mehe Bertil Sandqvisti juures, samal ajal kui mina elasin koolis, kuna käisin nüüd teist kursust. Me ei kohtunud kuigi sageli, kuid aeg-ajalt sõitsin Göteborgi või tuli Ann-Marie Falkenbergi.

Kusagil 1949. aasta oktoobri lõpus sõitsin Göteborgi – olin seal varahommikul ja kohtusin temaga elukoha ees. Ta tundus pisut ärritunud ja pärast mõnda aega kestnud vestlust tuli välja, et tal polnud mõnda aega menstruatsiooni olnud ja ta oli tõenäoliselt „sellel kombel“, see tähendab lapseootel. See polnud ju mingi suur üllatus, nii sageli kui me kohtunud olime – aja jooksul sai sellest midagi enamat kui ainult suudlused ja paitused, millalgi pidi midagi olulist juhtuma – temast sai minu „prime amourette“ – varem polnud ma peaaegu kellegi teise poole vaadanud. Probleem oli selles, et kummalgi meist polnud ei tööd ega haridust. See oli tõepoolest keeruline, kuid tuli olukorrast parim teha – kihlus toimus 5. novembril 1949 ja sõrmuste vahetamine (à 50 krooni tükk). Varsti pärast seda otsustasime, et tuleb pulmad, ja läksime Falkenbergi pastoraati, et abielukuulutust võtta.

Siin tekkisid teatud komplikatsioonid. Peale sõduripassi polnud mul mingeid pabereid oma varasema elukäigu kohta ja pastor esitas hulga küsimusi minu perekonnaseisu kohta. Seda oli ju lihtne selgitada. Olin Rootsi saabudes napilt 18-aastane ja olin siin nüüd veidi üle 3 aasta viibinud – pastor otsustas mind uskuda ja kuulutas abielukuulutuse välja esimesel advendinädalal. Kui jõulupidustused lõppesid, jätkus pidu ja laulatus toimus Falkenbergi St Laurentii kirikus. Gertrud Damberg korraldas suurema osa sellest – talle meeldisid peod ja pulmapeo korraldamine sobis talle suurepäraselt. Laulatus toimus sümboolsel kombel – süütute laste päeval 29. detsembril 1949. Seadsime oma näoilmed korda, läksime Almqvisti fotoateljeesse, et seda pidulikku sündmust jäädvustada, ja kella kahe paiku pärastlõunal seisime Falkenbergi St Laurentii kiriku ees – ma mäletan siiani, kuidas kirikuteener küsis, kus mul sõrmus on.

- Pane see vestitaskusse, siis tead ka edaspidi, kus seda hoidma pead, ütles ta, ja ära nüüd liiga kiiresti mine, sest muidu peate kaua altari ees seisma, enne kui muusika vaikib!

Kui orel pulmamarssi mängima hakkas, olin kõik targad nõuanded ja manitsused unustanud ning asusin teele oma tavapärases marsitempos. Ann-Marie pidi kõvasti pingutama, et minu tormamisega altari poole sammu pidada, ja kui me just rekordit ei püstitanud, siis auväärse esikoha saime kindlasti. Pidime tükk aega ees seisma, enne kui organist Mendelssohni "Suveöö unenäo" pulmamarsi lõpuni mängis ja me altarirõnga ees põlvitada saime. Hoolimata tulevikus aimatavatest raskustest, vastasime mõlemad kordamööda valju ja selge "jah"-iga – ja nii polnud need kaks enam mitte ainult üks, vaid kolm. Lähitulevikus võisime loota. Järgnenud pulmapeol viibisid ainult Ann-Marie lähimad sugulased ja mõned minu kursusekaaslased Katrinebergist. Söömaaeg oli ülikülluslik, Gertrud armastas korralikke pidusööke ja meie pulmaõhtusöök oli tõeliselt suurepärane, napsude ja mitut sorti veiniga. Olime päeva sündmustest väsinud ja mingit traditsioonilist pulmaööd loomulikult ei tulnud.

Ann-Marie oli väsinud, mina ise ehk liiga purjus, sest olin sööki ja jooki liiga palju tarbinud. "Pidutsemises" ei olnud kunagi puudust, kui Gertrud asjasse segatud oli, ja palju toredaid koosviibimisi olime Ann-Mariega tema juures kogenud juba enne kihlumist.

Kui kool 1950. aasta kevadel lõppes, hakkasin tööle sulasena Björnhulti mõisas. Töö seisnes peedi harvendamises ja kindlasti roomasin põlvili mitu miili mööda neid näiliselt lõputuid peediridu. Statarsüsteem oli küll juba 1945. aastal kaotatud, kuid hariduseta tööjõuna sain ma vaid mõne krooni tunnis ja ülalpidamine muutus probleemiks. Nüüd ei pidanud ma mõtlema ainult iseendale, vaid ka Ann-Marie'le ja mõni kuu hiljem ka lapsele.

Borås oma tekstiilivabrikutega meelitas veidi parema palgaga ja asusin tööle Kilsundi kleidiriidevabrikusse, algul kangruna ja hiljem ülevaatajana. Nüüd, kui mul olid Ann-Marie ja Tomas – nii poisile pärast paljusid nimeettepanekuid nimeks pandi –, tundus elu Boråsis mõnevõrra rahuldustpakkuv. Ätranverken Falkenbergis kuulutas välja kontoriametniku koha arvete ja kirjavahetuse osakonnas ning avaldasin ametikoha vastu huvi, mind võeti tööle ja istusin pool aastat ebamugaval kontoritoolil, kirjutades arveid ja ärikirju. Katrinebergis viibimise ajal olin kõvasti harjutanud masinakirja, lisaks olin läbinud 70-tunnise rootsi ärikirjavahetuse kursuse ja nüüd tulid need oskused hästi kasuks. Töö oli üsna üksluine ja poole aasta pärast tüdinesin sellest.

Minu huvi fotograafia vastu püsis ja kui nägin kuulutust, et üks fotofirma Skånes otsib koopiate valmistajat, avaldasin töö vastu huvi. See oli kombineeritud foto- ja paberikauplus Skurupis ja võib õigusega öelda, et see oli hüpe tuhast tulle.

Kolisin esialgu üksi Skurupisse. Elamiseks oli korter olemas, kuid köök puudus ja Ann-Mari pidi jääma Falkenbergi, kuni eluasemeküsimus laheneb. Skurupisse kolimisest mäletan vaid, et teekond Malmö keskjaamast Malmö-Ystadi rongile oli meeldejääv. Kuigi mul oli ainult kaks kohvrit ja seljakott, olid kohvrid ääreni täis ja väga rasked. Kahe rongi vaheline kaugus ei olnud eriti pikk, kuid tundus kätes. Malmö-Ystadi raudteel sõitis auruveduriga tuttuut rong, mille vagunid olid vana mudeli puidust pinkidega – nagu Borås-Varbergi raudteel.

„Kes armastusest abiellub, saab imelised ööd, kuid rasked päevad,” see sai meie jaoks tõeks, mida mõtiskleda.