Falkenberg 1950

Katrinebergi viibimine lõppes, olin läbinud kaks 23-nädalast kursust ja Ann-Marie pidi saama lapse, nüüd tuli hankida mingi töö ja peret ülal pidada. Hariduseta inimesel polnud palju valida, enamik, mis saadaval oli, oli rasketöö. 1950. aasta kevadel alustasin sulasena Björnhulti mõisas Stafsinges, Falkenbergi lähedal. Töö seisnes peamiselt peedi harvendamises, seda tegin koos mõne teisega paar kuud, kuid see oli väga üksluine töö ega andnud ka raha. Elasime küll Gertrudi juures ja meil polnud majapidamiskulud suured, aga ikkagi, see ei saanud pikemas perspektiivis toimida. Sellest sain peagi aru. Mõnevõrra hiljem kolisime Gertrudi juurest ära ja elasime „peaaegu“ omaette Vikingagatan 5 Falkenbergis. Päris omaette see siiski polnud, pidime kööki jagama ühe noorpaariga ja see polnud loomulikult täiesti rahuldav. Noortes polnud viga, me tundsime end nende villas hästi, kuid kaks perenaist samas köögis ei toimi pikema aja jooksul. Mingit „paremat“ tööd ma Falkenbergis ei leidnud ja 21. juulil 1950 kolisin Boråsi, kus asusin tööle Kilsundi kleidiriidevabrikus. Ann-Marie kolis koos Tomasega oma vanemate juurde Möllegatan 12 Falkenbergis. Ajutine lahendus lühikeseks ajaks, mõtlesime.

Kilsundis alustasin kõigepealt kangruna ja läksin mõne aja pärast üle kangakontrollijaks. Kudumisosakond oli tõeliselt vanamoeline – umbes 300 kangastelge ühes ruumis (24 mehe kohta hooldada) ja müraga, mis oli pehmelt öeldes kõrvulukustav. Tänapäeval suleks töökaitseinsener sellise töökoha, kuid 50. aastate alguses polnud nõuded töötingimustele nii suured ja mõistest „detsibell“ ei rääkinud keegi, kuigi meil oli kindlasti ligi 100 detsibelli, kui mitte rohkem, kudumisosakonnas. Enamik vaevalt teadis, mida see sõna tähendab. Et märku anda, et koelõnga (süstiklõnga) pool hakkab lõppema, süttis kangastelje juures lamp ja kuna tegu oli paljude värvidega kleidiriidega, oli palju ja tihedaid poolivahetusi. Kui lõimelõng katkes, peatus kangastelg ja sama lamp süttis uuesti. Kui õhuniiskus polnud õige (üle 90% RH), muutus töö väga vaevarikkaks, siis seisis sageli mitu kangastelge korraga ja kangrul polnud hetkegi vaba. Siis tuli välkkiirelt lõimelõngad kokku siduda, muidu jäi teenistus kehvaks, töö oli tükitöö ja masinad tuli töös hoida. Müra tõttu polnud võimalik normaalse häälega rääkida, ainult kui karjusid otse oma vestluskaaslase kõrva, võis tekkida teatav – kui mitte mõttevahetus – siis vähemalt sõnavahetus, sel määral kui üldse jõudis rääkida. Need 24 kangastelge hoidsid kangru kogu vahetuse hõivatuna ja pikemaid pause töö ajal ei tulnud kunagi kõne alla.

Mõne nädala pärast läksin üle kontrollimisosakonda. Miks, seda ma ei mäleta, arvatavasti olin selle müra tõttu üles öelnud ja selle asemel, et mind minna lasta, pakkus tehas teist tööd. Kuulmiskaitsest ei teatud midagi, kuid mul oli instinktiivne tunne, et see pole mulle hea.

Kontrollimisosakonnas töötasid peamiselt vanemad daamid, endised kangrud ja ketrajad, ja ma sain nendega hästi läbi. Kõik tahtsid mulle head nõu anda ja nüüd tundus, nagu oleks mul mitu ema, ilma et mul varem oleks olnud kedagi, kes oleks minu järele vaadanud.

Töö seisnes kangaste kontrollimises ja kõigi võimalike vigade märkimises, nii mustris kui lõimejätkudes. Ei tohtinud olla pikki lõngu, sõlmi, mustrivigu ega muid puudusi tootes. Kõige järgi otsustades oli mul tööks üsna head eeldused, minu töö kohta ei tehtud märkusi ja tükitööpalk tegi selle üsna korralikult tasustatuks. „Luure“ vigade järele viis selleni, et hiljem, sõjaväeõppustel, võitsin enamasti luuremomendi. Mul oli kerge märgata ebatasasusi maastikul.

Falkenbergi oli siiski üsna pikk maa ja ma igatsesin Ann-Marie ja Tomase järele, seetõttu kaalusin, kas ma siiski ei peaks hankima mingit tööd Hallandis, et oleksin saanud olla neile lähemal.

Sel perioodil elasin taas proua Ida Holmqwisti juures Norrby Långgata 27, samas toas, mida olin varem jaganud Robert Felszegiga 1947. aasta kevadel, kui kolisin Olofströmist Boråsi ja asusin tööle Algotsi õmblusvabrikus. „Ütle Algots, sellest piisab!“, nagu kõlas loosung Boråsi ajalehe reklaamilehtedel. Algots üüris oma hiilgeajal Boråsis üsna palju tube oma tööliste majutamiseks. Toona maksin proua Holmqwistile toa eest 9 krooni nädalas.

Helfridi mehel ja Ida väimehel Uno Lindbergil oli vana 500 cc Arieli mootorratas külgklappmootoriga, mille ma sain üle võtta. Aasta varem olin Falkenbergis teinud juhiload Karlssoni kombineeritud autokoolis ja taksoettevõttes Vessigebros ning sain nüüd Borås-Falkenbergi vahet omal käel läbida. See oli väga vana Ariel, minuga üheealine (1928) ja kompressioonist polnud suurt midagi. See võttis veidi üle liitri kümne kilomeetri kohta ja kuna paak mahutas vaid 8 liitrit, oli kütusega teatud raskusi. Suurt kiirust see ka ei teinud, Boråsist (128 km) Falkenbergi kulus üle kahe tunni. 50. aastatel ei asunud bensiinijaamad kuigi tihedalt. Et olla kindel Falkenbergi jõudmises, oli mul enamasti paar liitrit bensiini varuks paaris pudelis lottapälse taskutes. Ükskord varastati mootorratas ja leiti paari päeva pärast Varbergist, ma tavatsesin seda hoida Holgersgatan 16 hoovis ja kui pidin Boråsi tagasi sõitma, polnud ratast seal. See leiti Varbergist ja sain oma sõite jätkata.

Nii ettevaatlik kui Ann-Marie ka oli, tahtis ta siiski mingis ülemeelsuses proovida mootorrattaga sõita. Juhiluba tal muidugi ei olnud, seepärast pidi harjutus toimuma maal, kuskil Skrea kandi poole. Ta istus lenkstange taha, me käivitasime mootorratta ja mina istusin tagaistmel, vaikse lootusega, et küllap see hästi läheb. Sirgel teel ei olnud mingit probleemi, aga kui me jõudsime kurvi ja pidime ratast kallutama, ei tahtnud Ann-Marie kaldumisega samal poolel olla. Ta polnud just mingi kõhnuke ja polnud ilmselt varem tagaistmel istunud, tal polnud harjutust kurvides kaasa minna. Nüüd arvas ta, et mootorratas kaldub murettekitavalt, ja tahtis tasakaalu parandada, mille tulemusel olime varsti kartulipõllul. Mootorratas polnud mingi kiirusemonstrum ja kartulimaa pehme, nii et me ei saanud sellest viga, aga talunik pidi imestama, et keegi oli üritanud tema põllult kartuleid varastada. Sellest ajast peale pole ta mootorrattasõitudest huvitatud olnud.

Mootorrattasõit kestis terve aasta, aga üksi Boråsis elada oli üsna igav ja ma hakkasin Falkenbergis tööd otsima.

Nelipühadeks 1951 pidime minema Göteborgi Ann-Marie õdede Sonja ja Ruthi juurde. Tomas, kes oli kannatanud külmetushaiguste käes, jäi külastuse ajal tõsiselt haigeks. Ta oli kurgust õrn ja paremaks ei läinud sellest, et me läänerannikule sõitsime. Nädalavahetusel tekkis tal hingamisraskus ja me ei teadnud, mida temaga teha.

Erapraksisega lastearsti külastusest ei olnud mingit kasu. Arst oli seltskonnakvakker ja ei teadnud ilmselt midagi lastehaigustest, nagu hiljem selgus. Streptomütsiin oli just enne seda turule tulnud ja ta ütles, et me võiksime seda ju osta – „kui me arvame“. Göteborgi pidi kogunema mitu sugulast; muuhulgas pidid ema Lilly ja Ann-Marie sõbranna Gertrud Falkenbergist üles tulema ja see sai Tomase õnneks. Naised pidasid nõu ja ema Lillyl oli suur kogemus lastega, nad said aru, et midagi on valesti – isegi kui nad ei osanud seda otseselt määratleda. Gertrud helistas Sahlgrenska haiglasse ja palus rääkida mõne asjatundliku lastearstiga. Tal vedas ja ta sattus õige inimese peale. Pärast sümptomite kirjeldamist sai ta teate, et me peame kohe lapsega üles tulema. Haigus oli tõenäoliselt kõriturse ja olukord oli tõsine.

- Seda te ei saa ise ravida, ütles arst, kui olukord halveneb, ei jõua te haiglasse enne, kui on liiga hilja.

Oli laupäevaõhtu ja üsna palju liiklust, kõik olid pisut ärevil ja Ann-Marie rääkis, et Gertrud, kes mõni kuu varem oli ostnud auto, Hillmani, oli sõitnud väga kiiresti ja rikkunud mitmeid liikluseeskirju, sõitnud vastu ühesuunalist liiklust, teinud ohtlikke möödasõite jne. Selleks ajaks oli kell saanud peaaegu 11 õhtul.

Sonja töötas Sahlgrenskas, ta läks hommikul lasteosakonda ja sai teada, et juba samal ööl (umbes kell 2) olid nad pidanud Tomast opereerima ja talle kõrikanüüli panema. Siis olid hingamisteed nii paistetanud, et ta oleks äärepealt lämbunud. Kui Ann-Marie ja mina järgmisel päeval Tomast vaatama läksime, nägime kurba vaatepilti. Ta hingas läbi kanüüli ja kui ta nuttis, ei olnud midagi kuulda. Näha oli ainult pisaraid voolamas, ilma et temast oleks muud häält tulnud kui kanüülist kostev korin. Ann-Marie pidi abistama lima imemisel ja mina pidin ka läheduses olema, aga see ei läinud kuigi hästi. Mul polnud ju mingit tegelikku ülesannet, mul hakkas halb ja pidin esialgu toolile istuma. See ei aidanud, mu halb enesetunne ainult suurenes ja pidin ruumist täielikult lahkuma, et mitte olla teiste tegevuste ees ees ja tekitada lisatööd personalile, kellel oli juba piisavalt tegemist.

Kõriturse põhjustas meile edaspidi suuri muresid, kõige rohkem Ann-Marie'le, sest tema oli enamasti kodus ja hoolitses Tomase eest. Iga kord, kui ilm läks tuuliseks, külmaks ja niiskeks, tulid hädad tagasi ja kestsid palju aastaid. Alles 10-aastaselt vähenesid hädad ja me saime öösiti enam-vähem rahulikult magada. Muus osas on kõigil lastel hea tervis, keegi pole pidanud haiglas olema ühegi tõsisema haiguse tõttu.

Ann-Marie on hiljem rääkinud oma tunnetest sel ajal, kui Tomas haiglas oli. Kulus kaks nädalat, enne kui ta välja sai, ja Ann-Marie'l oli palju aega, mida veeta jalutuskäikudega Slottsparkenis.

- Ma kõndisin ja vaatasin kõiki emasid, kes seal oma lastega jalutasid, ja mõtlesin kogu aeg Tomasele. Kas me saame teda endale jätta või mitte? Nüüd läks siiski õnnelikult, tänu Sahlgrenska osavatele ja kogenud lastearstidele. Erapraksisega seltskonnaarstid langesid väärtusskaalal üsna kaugele alla.

Katrinebergis oldud aja jooksul olin ma harjutanud masinakirja (pimesüsteem) ja nüüd tahtsin proovida tõelist „mansetiametit“. (Saada mansetiprolitaarlaseks, nagu personaliülem proua Hörstadius (see harakas!) Borås Wäfveris seda pisut põlglikult väljendas, kui ma talle teatasin, et kavatsen alustada Vessigebro rahvaülikoolis). Olin läbinud 70-tunnise kursuse ärikirjavahetuses ja masinakirjas, valdasin rootsi keelt korralikult ja arvasin, et on aeg proovida midagi muud peale rasket füüsilist tööd.

1951. aasta uuel aastal alustasin kontoriametnikuna AB Ätranverkenis, metallitehases Falkenbergis, mille põhitegevus oli jalgrattasadulate ja muru kastmissüsteemide tootmine. Pool aastat läks üsna hästi, kuid töö muutus peagi väga üksluiseks, see koosnes suuremalt jaolt ärikirjade, arvete ja nõudekirjade väljakirjutamisest. Autod ei olnud veel kõiki jalgratast välja löönud ja jalgrattasadulad olid suur kaup. Riigis ei olnud palju konkurente järel. Kontoriülem härra Thörn oli aga üsna igav inimene (ja see polnud ainult minu arvamus), ta ei kullandanud kellegi elu ja kontori õhkkond ei olnud eriti valgusküllane, see oli väga igav ja trööstitu. Töödejuhataja oli sisserännanud sakslane - Hans Harms - väga osav erialamees - temalt saime pulmakingiks vasardatud leivataldriku. Seal oli ka üks väga meeldiv naiskolleeg raamatupidamises, nii et läks siiski üsna hästi. Halvim oli, nagu tavaliselt, palk.

Fotohuvi püsis ja kui nägin kuulutust, et üks fotofirma Skånes otsib kopisti, kandideerisin, sain koha ja hüppasin tuhast tulle. 25. juulil 1951 pidin alustama fotokopistina paberi- ja fotopoes Skurupis, Skånes. Pakkisin oma kohvrid mõne raamatu, riiete ja muude hädavajalike asjadega, jätsin Ann-Mariga hüvasti, võtsin rongi Malmösse ja sealt edasi Skurupisse. Malmö-Ystadi raudtee ei olnud ikka veel elektrifitseeritud ja ma mäletan, et seal seisis vedur ja puhkis, oodates rongi väljumist. Vahemaa Keskjaamast Ystadi raudtee jaamani ei olnud eriti pikk, kuid kohvrid olid väga rasked, pidin mitu korda peatuma ja puhkama teel Ystadi rongi poole.