Skurup 1951

Jag kolisin oma uude töökohta fotokopistina Skurupis 1. augustil 1951 ja sain elamise omaniku maja pööningukorrusel aadressil Kyrkogårdsgatan 46. Fotoäri omanik oli Skåne tragunite endine allohvitser. Pärast "rügemendisurma" umbes 1925. aastal vabastati ta sõjaväest ja oli seejärel pidanud mitmesuguseid ameteid, enne kui abiellus jõuka kingsepa tütrega (kellel oli mitu äri üle Skåne). Praegune kapten Östen Lindelöw oli haruldaselt upsakas tõusik ja me ei saanud eriti hästi läbi. Mitmes punktis läksid meie arvamused lahku ja kuna ta oli kapten, tahtis ta liiga tihti näidata, et tema teab kõige paremini, kuidas sõjavägi peaks toimima. Olin küll tunduvalt noorem kui tema, olin teeninud kolm aastat Soome armees ja tõusnud kapraliks pärast kolmeaastast teenistust (kõik suured mehed on alustanud kapralitena, Napoleon, Hitler ja Soome president Svinhufvud). Seega oli mul, kui mitte suur, siis siiski teatav kogemus "päris" sõjast. Küla Sheltozero asus sõjatsoonis ja me kuulsime kahurimürinat Sviri rindelt mõne miili kaugusel meist. Samuti terve aasta Petroskois täis Soome sõjaväelasi, tsiviilsõjaväelasi ja Vene sõjavange, kuid tema arvates ei olnud see mainimist väärt. Nüüd oli ta piirkonna kodukaitseülem ja rootslasena teadis ta loomulikult kõike kõige paremini.

Ta kannatas teatud sõjaväehulluse all, mis võttis vahel üsna veidraid vorme ja rikkus samal ajal tõeliste sõjaväelaste mainet. Tema omaniku majas (või võib-olla oli see naise oma) Kyrkogårdsgatanil Skurupis olid maja alumise osa vaheseinad maha lõhutud, et korter näeks välja nagu ohvitseride kasiino. Tuba meenutas kõige rohkem kasarmut koos mõningate sõjaväeembleemidega seintel. Ükskord kutsuti Ann-Mari ja mind kohvile ja seal jõime alkoholi kõige väiksematest klaasidest, mida ma kunagi olin näinud. Algul arvasin, et need on klaasid mänguasjakapist. Alkoholi peaaegu ei tundnudki, see voolas hambaaugust alla ega avaldanud mingit mõju.

Kui Korea sõda algas, tuli Lindelöw poodi kaptenivormis ja saabastes. Ma lihtsalt ei suutnud jätta ütlemata:

- Ahah, härra Lindelöw läheb sõtta.

- Ei! Mida kuradit mul seal teha on?

- Ega härra Lindelöw ei saa ometi paberipoes seista ja müüa peldikupaberit ja pliiatseid uhkes vormiriietuses, vastasin mina, ja kapten pomises midagi kuuldamatut, vähe sõjaväelaslikku.

Korteris, kus ma elasin, puudus palju detaile, muuhulgas ei olnud köögis katuseakent, et Ann-Marie saaks sinna kolida. Puusepp Nilssonil oli palju tööd ja arvas vist, et üksainus aken pole nii tähtis. Tal oli palju muret oma kahe lapsega, nad kannatasid luude hapruse all ja olid harva korraga terved, üks lastest käis alati kipsis.

Ma elasin üle poole aasta üksi Skurupis. See oli igav. Skurupi suuruses alevis pole pärast tööaja lõppu palju teha. Rahaga oli ka kehvasti, nagu tavaliselt, ja ma sõin põhimõtteliselt ainult ühe korra päevas, kuid väga heas pansionaadis. Ei elatud ilmaasjata Skånes. See oli tõeline skåne söögikoht erakordselt hea toiduga, alati mitu käiku ja lisaks mitu erinevat magustoitu, kuid kuna enamasti sai ainult üks kord päevas söödud, tundus kõht hommikupoolikutel veidi tühi. Ma täiendasin end inglise keeles ja kündsin läbi kõik Somerseth Maughami raamatud; nii need, mis rääkisid Vaiksest ookeanist, kui ka need, mis käsitlesid Inglismaad. Nikerdasin ka üsna palju, muuhulgas lambijala ja leivakausi, mis on siiani kasutusel. Pärast seda, kui korter muutus perele elamiskõlblikuks 1952. aasta kevadel, kolisid ka Ann-Marie ja Tomas sinna, perekondlikult läks palju mõnusamaks, kuid me kannatasime endiselt majanduslike raskuste all.

Kui pere oli kolinud Skurupisse ja kevad saabus, tegime mõned väljasõidud ümbruskonnas, muuhulgas Svaneholmi lossi, uhkesse neljatiivalisse renessansskindlusesse tellistest, mis oli ehitatud kolmekorruselisena 1500. aastate alguses. Teatmiku järgi tõsteti peatiib viiekorruseliseks 1600. aastate lõpus ja seal on palju sisemisi stukklaed renessansist ja barokist. Teatud aegadel olid lossi asustanud ettenägelikud ja kultuurihuvilised isikud. Šotlane Rutger Maclean oli alates 1782. aastast Svaneholmi lossi ja mõisa omanik ning viis siin läbi maareformid, mis andsid tõuke Rootsi üksikjaotusele. Loss oli üsna hästi säilinud ja oli olnud mingi hariduskeskus ümbritsevale maapiirkonnale. Üleval pööningul oli peetud kooli lossi tööliste lastele, ammu enne seda, kui üldine koolikohustus 1842. aastast jõustus. Seal seisis ikka veel mõni väike pulpits toas kaldkatuse all.

Kui Ann-Marie lõpuks Skurupisse kolis, saime Tomase kaudu tuttavaks proua Nilssoniga, vanema daamiga, kes elas kõrvaltrepikojas. Ta oli üksik ja me suhtlesime hiljem temaga üsna palju, ka kirja teel, nii kaua kui ta elas.

Me elasime kolmandal korrusel vaatega Kyrkogatanile ja meil oli oma rõdu. Ühel varajasel kevadpäeval pidi Ann-Marie pesema rõduakent ja läks välja pesukausi ja lapiga. Uks avanes sissepoole ja Tomas ei viivitanud seda sulgemast. Ta oli selles eas, kus kõike tuli sõna otseses mõttes edasi lükata. Kõik meie raamatud olid lükatud sügavale raamaturiiulisse ja nüüd kasutas ta võimalust ust lükata. See läks lukku ja seal seisis Ann-Marie ilma üleriieteta ega saanud midagi teha. Tomas kõndis toas ringi ja aeg-ajalt tuli teda vaatama. Ta oli liiga väike, et oma tegu mõista, ja Ann-Marie hakkas külmetama. Õnneks oli rõdu suunatud Kyrkogatanile, üks naaber teisel pool tänavat nägi tema olukorda ja tuli appi. Ta teadis, kuidas maja välja näeb, ja sai siseneda teise sissekäigu kaudu. Toad asetsesid reas ja olid varem välja üüritud, kuid nüüd jagasime suurt korterit Lindelöwi lastega, nemad elasid paaris toas ja uks oli tavaliselt nende poolt lukus. Nüüd juhtus nende korteriosa välisuks olema lukustamata ja naaber pääses meie tubadesse läbi ukse laste toas. Edaspidi hoolitses Ann-Mari hoolega, et uks ei saaks lukku minna, kui Tomas oli läheduses.

Östen Lindelöw oli haruldaselt igav tüüp ja see polnud ainult minu arvamus. Paljud mainisid teda kui väga tugevate natsisümpaatiatega meest (tema isa oli saksa päritolu) ja mitmed inimesed väitsid, et ta poleks ilmselt takistanud sakslasi maabumast sellel Skåne ranniku lõigul, kuhu ta oli sõja ajal ülemana kutsutud, vaid oleks seisnud rannas ja näidanud, kus on parim maabuda. Tema isa oli olnud muusikaveebel ja elas samuti Skurupis, kuid kingsepatütre lapselapsi ei peetud piisavalt peeneks, et nad tohiksid vanavanemate majas allpool Kirikutänaval viibida. Seevastu sobis see teistele lastelastele, kelle ema oli abielus taanlasega. Proua Lindelöw oli see, kes seisis nii poes kui ka poe eest. Lindelöw ise oli „peen“ härra, tema tegeles peamiselt fotoateljeega.

Seeriaportreed olid 50ndatel väga populaarsed, ühele plaadile sai kõike 4 kuni 46 pilti ja minu peamine ülesanne oli (lisaks amatöörpiltide kopeerimisele) neid seeriapilte kopeerida. Ühel korral, kui olime arvamusi vahetanud (ja minu oma oli loomulikult tema omast tugevalt erinev), pidin kopeerima hulga seeriapilte.

- Need on ju p…….e liiga heledad, ütles Lindelöw, kui pildid kuivasid, see ei kõlba! Ta tegi ise uued koopiad ja minu arvates polnud vahe midagi mainimisväärset. Kui uued pildid olid kuivanud, palusin tal tulla sisse ja valida välja „oma“ koopiad. Olin oma koopiad märgistanud ja pärast kuivamist seadsin kõik portreed üles:

- Olge lahke, härra Lindelöw, valige, aga valige õigesti, ütlesin talle. Tal oli õnnetus pidada minu koopiaid parimateks. Nüüd oli keedetud sealiha praetud, see ei parandanud meievahelist suhet ja pärast 3/4 aastat oli minu karjäär professionaalse kopistina läbi, kolisime tagasi Falkenbergi. Skurup ei ole jätnud endast töökohast ülemäära helgeid mälestusi, kuid edaspidi ei olnud mul mingisuguseid raskusi skåne keelest aru saada, nii et viibimisest „maanteest lõuna pool“ oli ikkagi kasu.

Igast olukorrast on võimalusi ammutada midagi kasulikku tulevikuks.

Mingil korral tahtis ta väita, et abiellusin rootslannaga, et mitte riigist välja saadetud saada. Nüüd ma ei kuulunud Brodersapi pataljoni ja baltlaste väljasaatmine oli möödunud staadium, kuid Lindelöwi sõjaväeline kukeaju ei suutnud loomulikult mahutada mõtet, et võis abielluda armastusest. Tema ise abiellus naisega, kelle isa omas mitmeid kingapoode Skånes, ja arvas loomulikult, et kõik teised on sama kalkuleerivad.