Borås

Under ajal, mil ma töötasin Falkenbergis Ann-Marie onu Sten Kristianssoniga kaevude lõhkamise ja kaevamise juures, tutvusin ma ühe noorema trükkaliga Hallands Nyheteris – ühe Uno Svenssoniga. Ta oli ettevõtlik noormees, fotohuviline ja mõne kaamera ning Monarci mootorratta omanik. Ta oli hiljuti käinud avalikul tantsul ja näinud, et uusi elektroonilisi fotovälke kasutati inimeste pildistamiseks tantsukohtades. Tema arvates tundus see hea mõte. Ta ütles, et enamik nõustus nii pildistamisega, oma nime ja aadressi andmisega kui ka (väidetavalt) peaaegu alati piltide väljaostmisega, mis saadeti posti teel järelmaksuga. Uno tegi ettepaneku, et ma aitaksin teda sellega. Ta oli innukas amatöörfotograaf ja omas juba Super Color välkseadet (tol ajal suur uudis), mis sobis hästi selliseks tegevuseks. Mul oli Kodaki väikepildikaamera, lõime üheskoos kampa ja alustasime tegevust sõiduga Åkulla rahvaparki Hallandis.

Pildistamine läks hästi. Järgnevatel nädalatel oli meil palju tegemist, sõites ringi Hallandi tantsukohtades. Pühapäeviti toimus ilmutamine, kopeerimine ja postijärelmaksu saatelehtede väljakirjutamine. Raha voolas tugeva joana ja peagi tundsime end peaaegu rikkana. Pärast mõnekuulist tavalist tööd Sten Kristianssoniga ja lisatööd välkpildistamisega jõudsime Uno ja mina arusaamisele, et Hallandi turg ei piisa kahele inimesele ja ma kolisin taas Boråsi.

Tuba Norrby Långgatan 27 oli vaba ja ma sain sinna sisse kolida. Proua Holmqvist arvas, et oleks tore mind seal olla, nüüd kannatas ta veel rohkem liikumisvõimetuse all ja ma pidin aitama tavaliste toimetustega, tooma puid, viima välja solgipange jne. Ärid Falkenbergis olid läinud talutavalt, kuid kuna ma olin "teine mees", ei olnud mu teenistus kõigele vaatamata kuigi suur. Nüüd mõtlesin ma omal käel läbi lüüa, kuid mul ei olnud piisavalt raha, et soetada seadet. Välkseadmed olid täiesti uus leiutis ja maksid palju raha. Mul oli mõnisada krooni ja nendega läksin ma Larssons foto juurde Östra Långgatanil. Tundsin juba ammu selle juhatajat, meest nimega Larsson, ta oli hea mees ja mina omalt poolt olin vist sageli nähtud klient poes. Larsson nõustus müüma mulle välkseadme järelmaksuga. Mingit tööd mul veel ei olnud, kuid nimetasin Ståli ehitusfirmat soovitajaks, see ei olnud päris tõsi, kuid tööd oli külluses ja keegi ei seadnud mu väidet kahtluse alla. Välkseadme hind oli 1064 krooni, sisaldades laadimisosa. See oli aparaat, mida käitas 6-voldine pliiaku ja täislaetuna jätkus välke terveks õhtuks. Kaal oli umbes 3,5 kg, mida tol ajal ei peetud eriti raskeks. Hakkasin pildistama Boråsi ümbruse rahvaparkides alguses, seejärel laiendasin oma tegevust mööda kogu Västergötlandi.

Tegevus läks hästi, ma teenisin üsna palju raha, kuid see amet ei täitnud täielikult mu aega ja tulevikuväljavaated jätkuvaks tegevuseks ei olnud vist ka kindlad, nii et otsustasin otsida ka tavalist tööd. Kuna Ann-Marie ja Tomas elasid Falkenbergis, sain ma pildistamisega tegeleda vabadel hetkedel, laupäeviti ja pühapäeviti.

Pimik oli väike probleem, ma pidin end sisse seadma Ida Holmqvisti üüritoas, seal oli pesukauss piltide loputamiseks. Olin ostnud endale Opemus II suurendusaparaadi vahetatava objektiiviga ja varem oli mul Kodak Retina II kaamera kaugusmõõtjaga. Mingit kuivatusaparaati mul ei olnud, pildid kuivatati laotatud linal ja kuna piltide loputamine väikeses pesukausis toas oli üsna tülikas, jätsid need plekke. Ann-Marie on mind selle eest mitu korda noominud ja mõni aasta tagasi värvis ta need linad ümber sama värvi nagu ilmutist tulnud plekid, nõrgalt pruunid, ja nüüd – 40 aastat hiljem – on need lõpuks kasutusse tulnud pärast seda, kui nad olid kõik need aastad linakapis lebanud. See oli hea riie, ma olin selle ise Borås Wäfveris kudunud. Kangastel on oma ajalugu. Kui me abiellusime, ostsin ma kõik meie linad, käterätikud ja muud tekstiilid ettevõtte poest. Need olid korralikud linad, pleegitamata ja tugevad. Osa linadest pidas vastu peaaegu kolmkümmend aastat. Poisiks olles olin ostnud paar meetrit peent puuvillast riiet taskurätikuteks, ma ei jõudnud neid kasutama hakata enne, kui Tomas sündis ja seejärel kasutas Ann-Marie minu peent taskurätikangast tema mähkmetena.

Boråsis oli mul üks tuttav ingerisoomlane ajast Länghemi turbasool, ta töötas Boråsi meiereis ja tema soovituse kaudu sain ka mina seal tööd. 7. juulil 1952 asusin ma piima villimise juurde. Tol hetkel oli see meierei üks riigi moodsamaid ja töötles veidi üle 200 000 kilo piima päevas. Peamine töö (alguses) oli piimapudelite tõstmine puidust kastidesse tarbijatele jaotamiseks. Kaks meest seisid villimismasina otsas ja täitsid 16-pudelist kasti sedamööda, kuidas pudelid villimismasinast tulid. Seal oli kaks villimisliini ja iga kolme poole tunni järel tuli istuda kontrollijana pudelipesu juures villimismasina taga ja jälgida, et ükski vana kapsel, mustus ega midagi muud sobimatut ei läheks koos pudeliga või pudelis villimiskohta.

Meiereis töötas päris palju välismaalasi ja enamasti toimis koostöö rootslaste ja välismaalaste vahel ilma vastuoludeta, mõnda üksikut erandit võin siiski meenutada.

Üks minu varasemaid kolleege Borås Wafverist, kus ta endiselt oma tavapärasel tööajal töötas, tuli tavaliselt pühapäeviti meiereisse lisaraha teenima. Mäletan teda oma ajast ketrajana Borås Wäfveris, väga riiakas mees ametiühingukoosolekutel, tugevalt vasakpoolne kommunist aruteludes ettevõtte juhtkonnaga, mille tulemusel juhtkond ta enda hoole alla võttis, neutraliseeris ja tegi temast ajanormija. Tal oli kurikuulus maine, et naised ei saanud tema eest rahu ja nüüd ajanormijana oli tal teatud survevahendid – juhul kui daamid ei olnud tema võlule vastuvõtlikud. Tema tegemiste kohta ketrus- ja kudumissaalides liikus palju kuulujutte, ja kuidas mõned ketrajannad ja kudujannad said head tükitöötasu ja teised mitte. Enamik oli temaga rahulolematu ja mainis sageli, et ta oli ebaõiglane, soosis mõnda ja oli teiste vastu tõrges. Naistevallutused tõid aga kaasa selle, et tema naine ei tahtnud selles mängus osaleda ja see viis lahutuseni. Ta teenis küll ajanormijana veidi rohkem kui kudujana, kuid laste ülalpidamine ja soov aeg-ajalt korralikult purju jääda põhjustasid teatud rahapuuduse.

Et majanduslikku seisu parandada, tegi ta pühapäeviti lisatööd ja üsna sageli läksid lõuna- ja riietusruumis arutelud väga ägedaks. Talle muidugi ei meeldinud välismaalased, peamiselt seetõttu, et me segasime tema kommunistlikku propagandat, ja minu peale oli ta eriti pahane. Ma ei kippunud sõnu peenutsema, teadsin, kuidas tegelikkus välja nägi, samal ajal kui temal olid peas ainult propaganda ja teooriad. Selleks ajaks oskasin ma rootsi keelt päris hästi ega olnud aeglane vastama, mis viis suurenenud agressioonini. Argumentatsioon kulges umbes samas vaimus, nagu see teatud määral siiani käib. Meil olid korralikud arutelud ja ma ei viivitanud asjade tegelikust olukorrast rääkimisega. Pärast üht elavat arutelu lõunapausi ajal, kui olin oma lõunaga lõpetanud ja just villimismasinate juurde minemas, lausus ta:

- Kuradi välismaalased! (Tavaline pöördumine mõnede vasakpoolsete uduajajate poolt tol ajal enne, kui mustpea, šokolaadijõuluvana ja neeger hiljem nimetusteks said). Kas te peate siia tulema ja meilt, ausatelt rootslastelt, leiva suust võtma?

Ükskord õnnestus mul hea vastus leida:

- Just sina pead seda ütlema! Kõigepealt annad sa Wäfveri vabrikus naistöölistele, kes sinuga magada ei taha, halvad tükitöötasud ja võtad töölistel leiva suust, täpselt nagu teised kommunistid alati on teinud, siis tuled siia ja üritad meiega sama teha. Sinusugused ei sobi siia ja sa peaksid oma praeguste semude juurde jääma – Wäfveri vabriku juhtkond koos proua Hörstadiusega personaliosakonna eesotsas!

Ülejäänud lõunatajate seas tekkis üldine lõbusus ja mehe nägu läks punaseks. Ta haaras tabureti ja viskas selle minu poole, kui ma ukse kõrval seisin, kuid mul õnnestus uksest välja lipsata ja taburett tabas ust pauguga. Nüüd avasin ukse uuesti ja lisasin uue salvaga:

- Tüüpiline kommunistlik käitumine! Kui argumendid otsa saavad, siis üritatakse vastane maha lüüa.

Lõunaruumis läks päris lõbusaks, veel rohkem naerupahvakuid kajas ja töökaaslased nöökisid teda korralikult. Ta kadus meiereist ja keegi ei igatsenud teda. Tema maine töömehena ei olnud ka kuigi kõrge, enamik ei tahtnud piimapudeleid temaga samas meeskonnas tõsta, ta ei olnud eriti populaarne, enamasti üsna loid ja leige oma töös. Paljudel juhtudel oli see tingitud sellest, et ta oli eelmisel päeval pidutsenud.

Kui olin mõned kuud piimavillimisega töötanud, viidi mind üle tarbijapiima jaotusse. Koos autojuhiga sõitsime mööda poode ja jätsime maha selle arvu kaste ja 25- või 50-liitriseid kanne, mida poepidajad olid tellinud. 50ndate alguses müüdi piima veel lahtiselt ja paljud tulid oma väikeste piimakannudega poodi. See oli ju kergem kui pudelite kojutassimine. Töö algas väga vara hommikul ja tuli õigel ajal magama minna, mis ei olnud alati nii lihtne. Sageli tundus silmades väga liivane, eriti kui olin Niko Aatolaise ja tema õe Maijaga seltskonnas Boråsi Rahvaparki kuni sulgemisajani käinud. Siis ei tulnud und palju tunde ja töövahetus tundus pikk. Ma kulutasin Leif Kronlundi orkestri järgi tantsides paar kingatalda läbi.

Töö eelis oli see, et see oli üsna vaba, meil olid pikad, mõnusad pärastlõunad ja võisime linnas hulkuda või jalgratta- ja ujumisretkedel käia. Oli kindel salk ingerisoomlasi ja mõned venelased ning me hoidsime kokku nii palju kui võimalik. Sageli ujusime Kyperedi järves. Talviti oli tavaliselt ka Helge Johnson, minu endine toa- ja töökaaslane, seal kaasas, kui me saunas käisime ja end jääaugus kastmas käisime.

Nüüd elasin jälle proua Ida Holmqvisti juures, ta oli pärast mehe enesetappu halvimad majandustormid üle elanud ega üürinud tube välja teistele kui tuttavatele. Ta hakkas vanaks jääma ja arvas, et üürileandjaks olemine toob vähe tulu ja palju tüli. Tal olid teatud vaevused jalgadega ja ma aitasin teda keldrist söe ja saepuru toomisega tema pliitide jaoks ning tuha ja solgiämbri väljaviimisega. Saime väga hästi läbi ja mind kutsuti enamasti pühapäevasele lõunasöögile tema juurde, koos tütre Helfridi ja väimehe Uno Lindbergiga, kes elasid ülemisel korrusel.

Helfrid tegi süüa ja Ida pidi kartulid tulele panema, kui Helfrid põrandale koputas. Vahel oli vastupidi. Uno Lindberg oli üle masti purjetanud ja tahtis meeleldi üht napsu õhtusöögiks, samas kui Ida oli olnud kogu elu karskusvõitleja. Tema mees oli olnud ehitusmeister ja teinud pankroti, joonud ja sooritanud enesetapu, jättes ta üksi kõigi lastega – 5 tüdrukut – ja majaga, mis oli hüpoteegiga koormatud kuni korstnani. Ida oli siiski võlgadest jagu saanud ja omas nüüd maja aadressil Norrby Långgata 27, kus me elasime. Unose alkoholiharjumusi arvestades oli ta oma karskusideoloogias veidi järeleandmisi teinud ja hoidis enamasti pudelit viina majas. Pudelit hoiti kõrgel kapis, Uno pidi iga kord ronima ja pudeli tooma ning see tuli kohe pärast napsude võtmist kappi tagasi panna. Maja oli vana ja laeni oli ligi 4 meetrit.

Ann-Marie ja Tomas elasid endiselt Falkenbergis ja nädalavahetustel, kui mul vaba oli, sõitsin sinna. Uno Lindbergilt olin pärinud 1928. aasta mudeli 500 cc Arieli mootorratta ja sellega kulges sõit läänerannikule. Mootorratas oli külgklappidega ja silindrid nii kulunud, et 8-liitrisest bensiinipaagist ei piisanud Boråsi ja Falkenbergi vaheliseks sõiduks, mis oli 128 km pikkune. Bensiinijaamad ei asunud nii tihedalt kui tänapäeval ja mul tuli paar liitrit lisabensiini kaasas kanda piimapudelites, mis olid minu lottapäls'i välistaskutes. Falkenbergi poole sõites oli mul tavaliselt ka palju vahukoort ja kuna mootorrattal polnud pakiraami, pidin seda kõike kandma nii sise- kui välistaskutes.

Ühel vihmasel päeval libisesin Allégatanil ja kukkusin selle munakividel ümber, purustasin koorepudelid ja nägi välja, nagu oleksin aju välja valanud, kuid päris nii hull see polnud. Enamasti läks hästi, kuid ühel hommikul, kui tahtsin Falkenbergist, Holgersgatan 16, kus Ann-Marie ja Tomas elasid, lahkuda, ei seisnud hoovis enam ühtegi mootorratast. Pidin rongiga sõitma ja hiljem pärastlõunal teatas politsei, et mootorratas oli leitud Varbergist.

Uno Svensson Falkenbergis oli oma fotografeerimisega hästi raha teeninud ja kui ta uuema vastu vahetas, ostsin tema 150 cc Monarci, pärast seda ei pidanud enam piimapudelites bensiinivaru kaasas kandma.

1953. aasta kevadel oli Ann-Marie näinud kuulutust, et Boråsi linnaplaneerimisamet vajas kaardijoonistajat. Ta vastas kuulutusele ja sai töö, jättis Tomase ema Lilly juurde Falkenbergi ja tuli Boråsi. Nüüd pidime jagama tuba selles kitsas turistivoodis, mis pealegi oli üsna ära vajunud ja milles ei maganud mugavalt isegi üksi olles. Voodis saime siiski üsna hästi hakkama, kuid vahel läks liiga kuumaks, sest teineteisest eemale hoida ei saanud, siin lebasime tõesti teineteise kaisus voodipõhjal.

Nii ei saanud me ju pikalt elada, nii et hakkasin eluaset otsima. Eluasemepuudus oli suur ja mul polnud eriti suuri lootusi korterit saada, et saaksime Tomase enda juurde võtta ja ema Lilly muresid temaga veidi kergendada.

Ta tundis end vanaema juures hästi – lausa liiga hästi. Kui olime seal nädalavahetuse veetnud ja ära sõitmas, hüüatas ta halvasti varjatud rõõmuga:

- Nüüd jään vanaemaga kööki kahekesi!

Eluasemebüroos ei saanud juhataja (väike, ümar ja punapõskne mees) eriti palju lubada, võib-olla saaks mõned korterid uues majas, kuid need tundusid üsna ebamäärased lubadused. Kuna me nagunii oma jaotusringil sõitsime iga päev mööda Allégatanit, kus eluasemebüroo asus, astusin sisse selle väikese, veidi priske juhataja juurde paar korda nädalas. Vastus oli sel ajal enamasti:

- Ei, ühtegi vaba korterit veel ei ole.

Paari kuu pärast suurendasin külastuste sagedust, suve lõpu poole käisin tema juures peaaegu iga päev ja ühel päeval andis see tulemust.

- On üks ühetoaline köögiga korter, see on ühistuomand ja sissemaks on 800 krooni. Aadress on Kyrkogårdsgatan 5 Göta linnaosas, otse surnuaia vastas. See saab sissekolimiseks valmis 1. oktoobril.

Meiereis töötamisel polnud viga, kuid nüüd, kui Ann-Mariel oli nii töö kui eluase, oli minul aeg hakata õpinguid jätkama, mida olin kogu aeg silmas pidanud. Muidugi oli kurb jälle kolmeks aastaks ära minna, Boråsi gümnaasiumis ei olnud teletehnika liini. Ann-Marie ja Tomas olid ülalpeetud ja parim oli õpingute juurde tagasi tulla. Olin Köpingi sobiva kohana välja vaadanud ja 30. augustil 1953 asusin sinna teele oma äsja soetatud Monarci mootorrattaga. Olin fotografeerimisega üsna hästi teeninud ja vahetanud vana Arieli moodsama ratta vastu. Ühel pildil sellest sündmusest näen, et Jali Ahola ja tema vend olid kaasas ja jätsid hüvasti. Jali pidi hiljem Soome tagasi kolima ja venna jaoks oli see vaid mõnekuuline vahepala.

Alustasin oma inseneriõpinguid teletehnika alal Köpingi Tehnikainstituudis rektor Lilliehööki juhtimisel 1953-09-01. Juba kolme nädala pärast olin sunnitud naasma Boråsi ja aitama Ann-Mariel meie väheste mööblite kolimisel Falkenbergist Boråsi, kus uus korter pidi üle võetama. Perekond Aatolainen oli end tekstiilialal sisse seadnud ja neil oli väike õmblusfirma – ning suurem pakiauto. Niko pakkus end appi kolimisele, meie vähesed asjad oleksid ju pakiautosse ära mahtunud. Olin otse Falkenbergi sõitnud ja laupäeva hommikupoolikul saabusid Niko ja tema kihlatu Rauha pakiautoga. Pärastlõuna jooksul laadisime kõik, mis meil oli, sõime õhtust ja pidime pühapäeva hommikul kolimist Boråsi alustama. Pakiauto oli sõjaeelne ameeriklane ja mitte just kõige paremas korras, meil oli omajagu muresid, enne kui Boråsi jõudsime. Juba Falkenbergis Möllegatanilt väljasõidul, kus Ann-Marie vanemad elasid, tekkis rehvipurunemine ja varurehv tuli kasutusele võtta. Kui rehv vahetatud, jätkasime teed Horredi poole, kus järgmine rehviintsident juhtus veidi enne asulat. Nüüd aga ei olnud enam varurehvi ja olukord näis murettekitav. Oli pühapäev ja kõik poed kinni, kuid õnnestus saada abi Horredi bensiinijaamast. Mees, kes seal töötas, oli kogenud vanade rehvide parandamises ja ta aitas meid. Nii varurehv kui ka rehv, millel purunemine tekkis, olid väga kulunud ja neid ei saanud tavalisel viisil parandada, pealegi olid need Euroopa olude jaoks ebatavalise mõõduga ja raskesti hangitavad. Jaamamees teadis siiski nõu, ta lihvis maha ühe teise vana rehvi ja pani selle tavalise rehvi sisse ning saime teekonda mõneks ajaks jätkata. Sellised parandused on aga vaid hädaabinõud ja neil on teatud tagajärjed, sõltuvalt eri kihtide vahelisest hõõrdumisest. Järgmine purunemine juhtus veidi pärast Kinnat ja nüüd muutus olukord kriitiliseks. Pühapäev oli kaugele edenenud ja mina pidin esmaspäeva hommikul Köpingis olema. Nüüd ei olnud mingit parandamisvõimalust, Niko hääletas Boråsi ja naasis pere sõiduautoga.

Pakkisime kõige hädavajalikuma sõiduautosse: Tomase voodi, madratsi, jätsime pakiauto teeservale ja sõitsime minema. Niko pidi järgmisel päeval pakiauto koos koliasjadega ära tooma. Jõudsime napilt Boråsi, laadisime asjad maha, enne kui oli aeg mul öörongile 22.50 Köpingisse minna. Sellest ajast peale äratab see kellaaeg alati mingeid segaseid tundeid. Reis ei olnud eriti mugav, kuigi enamasti oli üsna palju ruumi. Olid mingid ebamugavad puupingid, millel tuli magada, kuid teisalt ei olnud rongis nii palju rahvast, et see siiski üsna hästi läks. Olime külas Niko Aatolaisel ja äkki tormas nende väike kutsikas tuppa. Tomas ei olnud eriti loomadega harjunud ja sai väga hirmu, tormas ema sülle varju otsima. Mõne minuti pärast sai ta aga kutsikaga heaks sõbraks ja edaspidi läks temaga mängimine hästi.

Tomas käis Göta lastesõimes ja selle juhatajal olid head kontaktid linna reklaamibüroodega. Need käisid tihti lastesõimes ja tõid lapsi pildistamisele rõivareklaami jaoks erinevate konfektsioonifirmade brošüüridesse. Borås oli 50ndatel oluline tekstiililinn ja seal oli palju ettevõtteid selles harus: nii lina-, puuvilla- kui villakangakudumisi ning kunstsiidi.

Tomas esines mitu korda mannekeenina, vahel üksi ja vahel koos teiste lastega Göta lasteaiast. Näiliselt (hommikuti) tahtis ta teeselda, et ta ei taha lasteaias olla, kuid tegelikult näis ta seal üsna hästi viibivat. Ta oli üsna vanainimeselik oma kõige noorematel aastatel ja tavatses vanemate inimestega hästi läbi saada.