Köping 1953

Nüüd tuli hakata inseneriks õppima! Mul on alati olnud huvi elektri vastu ja juba Soome sõjaväes teenides õnnestus mul oma katsetustega mitu kaitset läbi põletada. Kuigi ma juba väga ammu teadsin, mida tahan, tundus kogu ettevõtmine siiski pisut ebamäärane, mis puutus ülalpidamisse, kuid lootes oma heale õnnele ja teatud fatalismile uskusin, et saan sellega kuidagi hakkama. Ann-Marie'l oli Boråsi linnaplaneerimisbüroos algaja palk ja lisaks tuli tal Tomas't ülal pidada, nii et temalt ei saanud ma oodata suuremat majanduslikku abi. Lootsin, et pildistamine annab nii palju, et suudan end ära elatada, maksta üüri ja semestritasu. Erakooolis käimine maksab alati natuke rohkem, aga mis ma pidin tegema? Ühtegi gümnaasiumi, kus õpetataks elektriõpetust ja elektroonikat, ei leidunud üheski teises sobivas kohas. Olin sunnitud valima paiga, millel olid kindlad eeldused.

See pidi esiteks asuma teatud kaugusel suurlinnadest, kus konkurents minu erilise fotoalal oli minu jaoks liiga suur, teiseks ei tohtinud koht olla Boråsile liiga lähedal, et mul ei tekiks kiusatust liiga tihti Ann-Marie ja Tomase juurde sõita. See võtaks liiga palju aega, olin hästi teadlik, et minu kooliteadmised olid teatud valdkondades mõnevõrra puudulikud ja et tuleb päris karm võitlus, et hakkama saada nii kooli kui ka ülalpidamisega. Neil põhjustel sai valituks Köping Västmanlandis.

Esimene semester läks vanade teadmiste najal üsna hästi, kuid matemaatikaga oli mul teatud raskusi. Minu koolitee oli olnud väga katkendlik ja see tuli nüüd ilmsiks. See algas Kirovskis Koola poolsaarel emakeele eesti keelega 1935, üks õppeaasta ja vene keel teise keelena, juba järgmisel aastal oli ainult vene keel ja mitte midagi muud. 1940 jätkus koolitee Sheltozero külas, Matveeva Selgas, kuni soomlased vallutasid Kaug-Karjala ja kõik mitte-vene päritolu koolikohustuslikud lapsed pandi Soome rahvakooli. 1948 tuli Rootsi rahvaülikool – ja veel üks uus keel. Nüüd pidin tõesti pingutama, et järge pidada, ettepoole minekust ei saanud juttugi olla. Nõukogude ja Soome koolides olin olnud üsna tubli õpilane heade hinnetega enamikus ainetes. Vene koolis olin võrdväärne teiste küüditatud etniliste vähemustega, enamik neist ei olnud vene keeles eriti tugevad. Kirovski vene koolis oli väga kirju õpilaskond, paljuski meenutas see tänapäeva Rootsi kooli, välja arvatud distsipliini ja õpetaja autoriteedi poolest. Mitte-vene päritolu õpilaste arv oli silmatorkav, kuid õpetajad olid puhtad venelased ja õpetuse üle ei saanud kurta. Koolides oli äärmiselt hea kord ja vaatamata mõnevõrra autoritaarsele õpetusele tehti õppimises häid edusamme. Mul on alati olnud head hinded, vähemalt vene koolidest. 5. klassis olin ma üks, hindega „suurepärane“ 5-pallisel skaalal, ainult aritmeetika oli 3 – rahuldav. Sundümberasustatute seas oli palju mitte-vene päritolu inimesi: ukrainlasi, valgevenelasi, tatarlasi ja aasia päritolu õpilasi. Koolivahetundidel räägiti paljusid erinevaid keeli. Etnilised vähemused hoidsid kokku, teatud määral ka väljaspool puhtkeelelisi piire.

Eestlased on väike rahvakild, mul ei olnud rohkem kui paar puhtalt eesti koolikaaslast kõrgemates klassides ja Kirovskis pidin hoidma teiste „tšuhnaade“ – soomlaste ja ingerlaste – poole.

Köpingis üürisin tuba proua Malmqvisti juures Esplanaden 5, koos norralase Johan Thuelandiga. Ta oli olnud ohvitser, lipnik Norra sõjaväes, kuid tüdinenud sellest ja tahtis inseneriks õppida. Johan oli väga osav mitte ainult saksa keeles, vaid ka matemaatikas ja ta aitas mind mitmel korral, kui probleemid hakkasid kuhjuma ja aega ei jätkunud. Teiste ainetega mul raskusi ei olnud, vähemalt mitte esimesel õppeaastal.

Maja Esplanaden 5 oli sajandivahetuse maja, suur ja soliidne. See osa keldrist, mida proua Malmqvist kasutas, osutus ettevalmistatuks varjendiks ja ma sain selle tagasihoidliku tasu eest üle võtta, et kasutada pimikuna, pidin ju end elatama „välkfotografeerimisega“ erinevatel tantsupaikadel Västmanlandis. Keldris vedeles vanu pakikaste ja muud prahti (proua Malmqvist oli 70. eluaastates ja oli majas üsna kaua elanud). Kui olin kõik tühjaks teinud, oli mul 80 ruutmeetrit pinda liikumiseks. Pimik toimis hästi, ainus väike aken oli kerge kinni katta. Küttejuhtmed katlaruumist läksid õnnelikul kombel läbi varjendi, paaril kohal olid isegi ühendusharud ette valmistatud ja ma ei viivitanud vanarauast paari radiaatorit hankida ja neid küttesüsteemi ühendada. Sama lugu oli elektriga. Kaitsme- ja arvestikapp asus täpselt varjendi sissekäigu kõrval ja võrku ühendada polnud eriti raske. Pidin töötama taskulambi valgel, sest just selles keldriosas ei olnud valgustust. Pärast korralikku lühist, mis kustutas kogu maja, pidin kiiresti oma ajutised ühendused eemaldama, et Köpingi elektrivõrgu teeninduspersonal manipuleerimist ei avastaks. Suur elektritarbija ma ei olnud, oli vaid paar lampi, üks laua kohal ja teine veidi eemal pimikuvarustuse kohal. Lambivarju laualambi jaoks leidsin samuti vanarauast, see oli tõeliselt kena, kergelt rohekas „kingsepakuppel“, kahjuks jätsin selle Köpingisse maha, kui kelder tuli pärast kooli lõppu tühjendada.

Nüüd töötas pimik tõesti hästi, keldris polnud küll vett, aga probleem lahenes, sest keldris oli damejeanne ja sinna täitsin vett vastavalt vajadusele ilmutus- ja kopeerimistöödeks. Nüüd sain pühenduda õpingutele.

Esimene semester läks üsna hästi, teadmised, mis mul olid vene ja soome koolidest ning Vessigebro rahvaülikoolist, tulid kasuks. Ülalpidamisega oli olukord loomulikult pingeline. Kuigi üür oli üsna tagasihoidlik ja muud kulud üsna väikesed, oli semestritasu mõnevõrra koormav ja mul oli suuri raskusi majanduslikult sammu pidada, mu kassa hakkas murettekitavalt kahanema. Järgmisel semestril pidin ette võtma midagi radikaalset, ör loputus. Vaheaegadel pidin aitama pesuga, aga see juhtus vaid korra. Kui olin riided pesnud ja kõik esemed olid omandanud sama mõnevõrra pulstunud ja määratlematu värvitooni, arvas Ann-Marie, et parem on, kui ta peseb ise. See näeb veidi veider ja üksluine välja, kui kõik riided on sama värvi.

Minu kelder Köpingis toimis tõesti hästi, nii eluasemena kui pimikuna. Seal sain toimetada millal tahtsin, ilma et oleksin kedagi seganud, üsna sageli tulid sinna ka kamraadid, kui neil polnud mujale minna. Seal all oli tõesti häirimatult vaikne selle sõna täies tähenduses. Pensionil direktor, kes elas esimesel korrusel ülalpool, oli vana, halva kuulmisega ja tal polnud midagi selle vastu, et mul seal all pimik oli.

Olin veidi mures, et minu elamisolud võiksid sotsiaalametiteni jõuda või kellegi selliseni, kellele see oleks kahjuks olnud. Need, kes ümberkaudsetes majades elasid, ei saanud mõistagi märkamata jätta, et neil oli keldris üks üürikas lisaks. Rikkas Rootsis ei tohtinud ju elada kuidas tahes. Midagi märkimisväärset siiski ei juhtunud viie semestri, kahe ja poole aasta jooksul, mil keldris elamine kestis, ja ma pääsesin sotsiaalhoolekande objektiks saamisest. Köpingi elanikud on siiski üsna toredad.

kas leida ülalpidamisvõimalus või kool pooleli jätta. Esimene aasta sai siiski läbitud ja ma sain säilinud väärikusega suunduda pere juurde Boråsi ja suvevaheaega.

Õppeaasta 54-55 pidi algama ja ma naasin Köpingisse, et minna teisele aastale. Suve jooksul olin pildistanud Boråsi ümbruses, kuid teenistus ei olnud eriti suur ja mul oli rahapuudus teise õppeaasta eel. Suvetöö Boråsi linna elektrivõrgus ei andnud palju. Kui semestritasu (400 krooni semestris) ja kolmanda semestri üür olid makstud, kahanes mu õppekassa murettekitavalt ja ma olin sunnitud hakkama ringi vaatama, kuidas edaspidi end ülal pidada. Mõte oli ju, et pildistan õpingute kõrvalt ja hangin nii ülalpidamiseks vajalikud vahendid, kuid nüüd ei läinud "ärid" nii, nagu olin mõelnud, ja see hakkas majanduslikust seisukohast kriitiliseks muutuma. Õpingud nõudsid korralikke pingutusi ja ma olin sunnitud neile palju aega pühendama. Häda on siiski leiutiste ema ja ettenägelikkus aitab mõnikord. "Audientes fortuna iuvat" (õnn seisab julgete kõrval). Sel juhul võin põhjendatult väita, et mul vedas. Pimikust sai pääste.

Läksin proua Malmqvisti juurde ja ütlesin, nagu asi oli – et mul ei olnud piisavalt raha, et toa eest maksta, aga kui proua Malmqvistil poleks midagi selle vastu, siis üüriksin pimikukeldrit ja võimalik, et elaksin seal.

- Sa oled selle pimikuks üürinud, ma ei tea rohkem, vastas proua Malmqvist, ja ei taha ka rohkem teada, lisas ta hetke pärast.

Nüüd kogusin oma vähesed asjad ja kandsin need pimikusse. Siiani polnud mul olnud muid "mööbleid" kui lauaplaat kahel pukil, millel seisis suurendusaparaat. Köpingis näis siiski olevat hea vanaraua kogumiskoht ja sealt sai enamiku asju hankida. Juba aasta varem olin varustanud end küttekehade ja valgustusega, nüüd järgnes veidi paremini kasutatud laud, mida sain kasutada kirjutuslauana, ja midagi, mida hea tahtmise juures võiks voodiks nimetada. Tegelikult olid need vaid mõned lauad väga suurest kastist, see nägi ehk rohkem välja nagu surnukirst kui voodi, aga mul polnud vaipu ja ma ei tahtnud, et tekk või voodipesu tsementpõrandale kukuks, ja naelutasin mõlemale küljele "vabaparda" laua.

Tualetiskäikudega tekkis väike probleem, kuid kus on probleeme, seal on enamasti ka lahendusi. Ma ei tahtnud liiga palju tähelepanu tõmmata, joostes liiga tihti keldriuksest sisse ja välja, see muutus pigem hiilimiseks. Probleem lahenes rahuldaval viisil. Selgus, et teises trepikojas, minu keldrisissepääsust veel vasakul, oli tualett koos kraanikausiga. Miks see tualett seal oli, ei suutnud ma mõista? Maja oli ehitatud 1900. aasta alguses ja ei paistnud olevat mingit põhjust, et tualett just seal asus. See tundus peaaegu, nagu oleksid ehitajad ette aimanud, et keegi, aastaid hiljem, seda vajama hakkab. Korraliku distsipliiniga õhtuse joomise osas oli lihtne tualetiskäikude arvu reguleerida.

Arvestades piiratud võimalusi regulaarselt pesta, jäi hügieen hommikuse pesemise näol mõnikord ehk unarusse. Ma ei tahtnud liiga palju tähelepanu äratada, joostes üle õue ja tualetti. Mul oli koolikotis käterätik ja seep ning pesin end kooli tualetis enne tundide algust. (Luuletaja Nils Ferlin olevat oma hügieenitarbeid laiali hoidnud mitmetes Klara kõrtsides). Mingit suuremat ohtu hügieenile tervikuna see ei kujutanud, olin üks usinamaid külastajaid Köpingi supelasutuses – enamasti kolm korda nädalas – nii et mingit suuremat ohtu mustusest läbi kasvada ei olnud. Riided pesti puhtaks Ann-Marie juures käikude ajal. Uues HSB-majas Boråsis, kus ta korteri sai, oli pesuköök koos pesumasinaga. Tol ajal oli see täiesti moodne pesuseade, masin polnud küll täisautomaatne, vaid pesija pidi ise pesuainet ja vett lisama. Seejärel tuli pesuvesi välja lasta ja masin uuesti täita f Rahalised raskused püsisid kogu aeg. Olin üürinud Herrljunga spordihalli – väga suure ja populaarse tantsupaiga – ning Eskilstuna rahvapargi. Aastatellimused ulatusid mitmesaja kroonini aastas, mis oli asjaolusid arvestades üsna suur summa (Finduse lihasupp pooleliitrises purgis, millest ma peamiselt elasin, maksis 1:50 poole liitri kohta, ainult siis, kui kassa lubas, läksin baari), kuid siis oli mul ainuõigus, ajasin asju korralikult ja mind võeti tantsupubliku poolt heatahtlikult vastu ning sain säilitada enda ja ausate fotograafide maine. Hakkas ilmuma inimesi, kes ringi reisisid, teesklesid pildistamist, võtsid raha, kuid ei saatnud kunagi fotosid. Mõnikord sain ka mina raha fotode eest, mida ma ei pidanudki saatma, enamasti oli asi selles, et keegi – pärast teatud järelemõtlemisaega – taipas, et pildil olev kaaslane ei olnud õige ja parem oli foto vahele jätta.

- Sa saad 10 krooni, kui jätad foto saatmata!

Kahjuks muutus ajapikku raskeks turgu hoida, huvi seda tüüpi fotode vastu hakkas vähenema, tekkis mitu konkurenti, kellest paljud rikkusid turu, nüüd tuli vaadata mõne teise toidupalukese järele. Mul oli paar varuks. Sõitsin torte Odenrydi kondiitriärile ja pildistasin Esplanade pansionaadis, mis asus samas majas, kus ma elasin, kaks korrust kõrgemal.

Västmanland on rikas põllumajanduspiirkond ja seal olid tavaks väga suured talupidustused. Paljusid pidusid peeti Esplanade pansionaadis ja pulmade ning sünnipäevade tähistamisel oli hea üles minna, pilte teha, keldrisse joosta, pildid ilmutada ja mõned märgkoopiad teha. Üles tagasi ja tellimused sisse võtta, enne kui külalised jõudsid kaineneda ja uuesti raha peale mõtlema hakata. Perenaine teadis, et ma elan maja keldris, kuid ka tema ei reetnud mind. Vahel aitasin seal mõne pisiasjaga ja võib öelda, et elasime mingis sümbioosis.

Väikese linna kohta (10 000 elanikku) oli Köpingil väga moodne supelmaja (see olevat olnud annetus ühelt linna pojalt) 16 m ujulaga ja väga hea saunaga. Seal veetsin suure osa oma vabast ajast, kuivõrd võib öelda, et mul seda üldse oli. Üks Köpings-Posteni toimetaja oli samuti agar saunaskäija ja meil olid pikad ja põhjalikud arutelud üleval saunalavadel. See oli selle sõna täies tähenduses hea saun, temperatuur võis olla tublisti üle 100 °C, mis on Rootsi saunades haruldane. Soomlased kurdavad üldiselt, et rootslastel on saunaahjudena "rösterid ja kupeekütjad". Tõelised soomlased ei pea ühtegi moodsat sauna armulikuks, see peab olema suitsusaun. Ma sain heaks sõbraks piletimüüja ja tema tütrega – tüdruk oli 15-aastane ja teda pidin hiljemgi elus kohtama. Ta nimi oli Marianne Erlandsson ja mul oli rõõm teda kohata luureabilisena, kui mind õhuväkke üle viidi, ta oli mõnel manöövril koos minu, Viktor Erikssoni ja Andrei Daraganiga – muuhulgas Barkarbys. Tal oli sõbranna Anita ja mina koos Viktor Erikssoniga saime manöövri ajal laenata Anita korterit Hägerstenis, samal ajal kui ta ise pidi ööbima oma ema juures. Meile anti range käsk mitte tuhnida ei kappides ega garderoobides. Mina suutsin sellest hoiduda, kuid Viktor ei suutnud oma uudishimu talitseda ja avas ühe garderoobi, mille tagajärjel kukkus välja suur hunnik riideid. Viktoril oli palju tegemist, et riideid tagasi panna, ja ta palus mul kiiresti uks sulgeda, samal ajal kui ta hoidis vastu mitmele riideesemele, mis ei tahtnud paigale jääda. Anita oli lõbus, kuid mõnevõrra lohakas ja korratu. Vähemalt eraelus.

Köpingi Tehnilise Instituudi teisest kursusest ei mäleta ma palju erilisi jooni, olin ööpäev läbi hõivatud õpingute ja ülalpidamisega. Enamik teisi õpilasi kogunes tavaliselt Widelli kohvikus, kuid mõnel minusugusel "üle-ealisel" oli meie kindel joogikoht Odenrydis. Laupäeviti tuli uurida ajalehekuulutusi ja vaadata, kus on tantsu, sinna sõita ja pildistada. Muus osas liikus mu elu Köpingis peamiselt kolme-nelja punkti vahel. Kõige tähtsam peatus pärast kooli Glasgatanil oli mu keldrikorter, seejärel tulid supelmaja ja kohvik Odenryd. Seal sain üsna pea tuttavaks kõigi teenindajannadega ja kui nad kuulsid, kuidas mul läheb, tundsid nad minu olukorra suhtes teatavat kaastunnet. Mina omalt poolt püüdsin aidata sellega, milleks suuteline olin. Üks Odenrydi daamidest oli Vivian ja tal oli mehega kaks last. Kui nad pidid välja lõbutsema minema, olin ma vahel lastehoidjaks nende jõmpsikate juures. Ühel volbriõhtul pakkusin end lastega (üks tüdruk ja üks poiss) välja minema ja volbrituld vaatama, samal ajal kui vanemad olid ühel kutsel. Kaasa sain 20 krooni, see oli üsna suur summa raha, kui vorstid ei maksnud rohkem kui 50 ööri tükk. Selle raha eest pidin end ja lapsi vorsti ja jäätisega varustama õhtu jooksul. Kogu raha läks tõesti ära, ilma et ma ise oleksin söönud rohkem kui paar vorsti – vahel paneb imestama, kui palju väikelaste kõhud taluvad, vaheldumisi oli vorsti, suhkruvatti ja jäätist.

Kui neljas semester 1955. aasta kevadel lõppes, sõitsin tagasi pere juurde Boråsi, seal olin teatanud oma huvist uuesti praktiseerida Boråsi Linna Elektrijaamas, selle elektriarvestite töökojas. Pool suvevaheaega tegelesin arvestitega, seejärel tuli töö välitingimustes – teeninduskilbid ja kaablitööd. Suvi oli väga kuiv ja pinnase juhtivus väga halb. See tõi kaasa ootamatuid tagajärgi. Pärast mitut nädalat sellist põuda muutusid vanemad monteerijad mõnevõrra hooletuks, nii ka minu töökaaslane.

Tähelepanu lõdveneb pisut ja siis on õnnetus lähedal. Tööd tehti sageli pinge all. Voolu all olevad latid tänavatasandi teeninduskilbis asuvad tagaseinast 5–6 cm kaugusel ja kui uued kaablid tuleb lattide külge kinnitada, puuritakse lühendatud veerandtollise puuriga, et ei tekiks lühist maaga, kui puur läbib lati. Minu töökaaslase lühendatud puur oli katki läinud ja tagajärgedele mõtlemata võttis ta standardpuuri (mis on pisut pikem). Kui puur siis läbis vasklati, ulatus see põhjaplaadini, põhjustades lühise. Tekkis korralik leek, läbi 6,3 mm puuri läheb enne selle sulamist mõni amper ja tagajärjeks on võimas säde, mis sarnaneb väiksema välguga. Ta tuli töötelgist tagurpidi välja, näost must nagu neeger ja järgnes transport haiglasse. Pärast seda, kui ta nägu oli valge salviga sisse määritud, nägi ta veelgi naljakam välja, ikka nagu neeger, kuid nüüd klouniks riietatuna – päevitunud, nagu ta muidu oli. Tänapäeval ei tohi üldse pinge all töötada, kuid tol ajal ei oldud sellega nii hoolikas või ta lihtsalt eiras seda, ma ei tea kumb.

Nädalavahetustel olime väljas, sõitsime jalgrattaga Boråsi ümbruses, ujusime Viaredsjönis ja külastasime tuttavaid. Suhtlesime tihedalt Aatolaineni pere ja Helge Johnsoniga. Oma töökohas Boråsi linna inseneribüroos oli Ann-Marie tutvunud Elin Rångega, temal ja ta mehel oli ilus villa Hedvigsborgi linnaosas, otse selle maja kõrval, Hedvigsborgsgatan 36, kus Aatolainenidel oli oma esimene eluase Boråsis ja kus ma ööbisin mõned ööd, kui esimest korda Boråsi tulin. Olime aeg-ajalt imetlenud villat aknast ja mõelnud, mis kröösused need küll on, kes nii peenelt elada saavad.

Villa asetses kenasti künklikul maastikul ja oli ehitatud Lõuna-Euroopa, Austria stiilis. Nüüd saime külla Elini ja Kalle Rånge juurde ja avastasime, et interjöör oli sama huvitav ja hästi planeeritud kui välisilme ilus. Elini mees Kalle omas lõnga- ja voodipesupoodi Boråsi Suure turu lähedal ja äri oli ilmselt päris hästi läinud. (Kalle oli ka üsna kokkuhoidlik mees). Käisime neil tihti külas, Kalle oli innukas saunataja ja tal oli keldris saun, kus veetsime palju mõnusaid hetki. Hiljem, kui olin praktikal Riigi Raudtee Telegrafiinseneride ekspeditsioonis, laulsin koos Kallega KFUM-i kooris.

Elin oli Tomasse kiindunud ja pakkus end lapsehoidjaks neil vähestel kordadel, kui me õhtul välja läksime. Enamasti oli tegu KFUM-i kooris laulmisega. Kui koorilaulu ei olnud, tahtis Tomas ikkagi, et me vahel välja läheksime:

- Kas te ei taha kinno minna? küsis ta vahel, kõik selleks, et siis tädi Elin tuleks talle lapsehoidjaks.

Tomas oli väga seltsiv, pidas lugu vanematest inimestest ja tal polnud raskusi nendega läbi saada. 1955. aasta suvel olin praktikal Boråsi Elektrijaamas ja mul oli töökaaslaseks belglasest praktikant Edmond van Meenen. Kui olin koolivaheaegadel kodus ja me kuhugi läksime, istus ka tema Tomasel lapsehoidjaks. Edmond rääkis mõnevõrra inglise keelt, aga Tomas seda ei osanud, sellest hoolimata said nad kõige järgi otsustades päris hästi läbi. Kui küsisin Edmondilt, mida nad tegid, jutustas ta, et Tomas luges talle muinasjutte. Ta ei saanud midagi aru, aga mäletas, et üks muinasjuttudest algas:

- Elas kord vana rebane....... Tomas oli hiljuti õppinud lugema Kalle Anka pealt ja harjutas nüüd oma äsja omandatud oskusi kõigi peal, kes kuulata tahtsid. Pärast muinasjutu lugemist läks ta kööki ja nad keetsid koos kohvi.

Belglane oli Boråsis ühe naisega tuttavaks saanud ja mõne aja pärast kolis ta naise juurde. Mõnda aega läks hästi, aga siis juhtus ta naise telefoni vastu võtma, kui naine polnud kodus, ja siis kostis:

- Kes kurat sa oled?

Selgus, et naine oli abielus, mees oli meremees ja tuli koju vaid harva. van Meenen pidi kiiresti uue eluaseme otsima.

1954. aasta suvi sai läbi ja uus õppeaasta raske tööga ootas mind Köpingis. Tuli jälle perega hüvasti jätta ja end rakendada. Juba 1951. aastal olin taotlenud Rootsi kodakondsust, see oleks ehk teatud tingimustel võimalik olnud, olin abielus rootslannaga, aga tookordne vastus oli:

” Kungl. Maj:t ei leia põhjust taotlust rahuldada", kõlas Justiitsdepartemangu mõnevõrra lakooniline vastus. Nüüd, 1954. aastal, kui olin riigis viibinud seitse aastat, esitasin uue taotluse ja mind koheldi ametivõimude poolt mõnevõrra suurema mõistmisega. 23. juulil 1954 tuli uhke paber suure riigivapiga ja toonase justiitsministri Herman Zetterbergi allkirjaga, millel seisis:

" K U N G L. M A J : T on tänasel päeval otsusega võtnud taotleja Rootsi kodakondsusse". Mitte ainult mina, vaid ka Tomas sai Rootsi kodakondsuse. Tempelmaks - 40:--. Tänapäeval saavad uued kodanikud vaid kopeeritud A4-lehe.

Taotlusele pidin lisama nimekirja kõigist oma töökohtadest ja elukoha aadressidest. Olin üsna tihti kolinud ja selle nimekirja kontrollimine võttis peaaegu terve aasta, enne kui sain ihaldatud dokumendi.

Taotluse juurde kuulus ka tunnistus keeleoskuse kohta ja magister Berndth Bergling Köpingi Tehnikainstituudist väljastas järgmise:

Käesolevaga tõendatakse, et härra Albert Kronberg, sündinud augustis 1928, valdab head oskust rääkida ja lugeda rootsi keelt ning omab lisaks väga head vilumust keele kirjalikus käsitlemises.

1955. aasta suvi kulges umbes samas vaimus nagu eelmine. Ka möödunud suvevaheajal töötasin Boråsi linna elektrijaamas, seekord kaablite vedamise ja alajaamade juures. Suvi oli äärmiselt kuiv ja vihmavaene, suur osa taimestikust oli ära kuivanud ja talupidajatel oli raskusi kariloomadele vee hankimisega. Kõigile suvepuhkajatele seevastu oli see ideaalne suvi soojade tuulte ja mõnusa ilusa ilmaga. Kasutasime ilma üsna palju, sõitsime jalgrattaga ümbruskonnas ringi ja ujusime Viaredi järves. Tihti tegime ka reise Falkenbergi, Gertrud Damberg oli muretsenud endale veidi suurema supelmaja, kus sai ööbida, ja me kasutasime seda võimalust usinalt. Ann-Marie'le Viaredi järv eriti ei meeldinud, ta on lääneranniku tüdruk ja tahab selget vett, ja Tomas ei osanud veel ujuda, hoolimata meie visadest pingutustest talle seda õilsat kunsti õpetada.

Kaks eelmist õppeaastat olid läinud enam-vähem hästi, nüüd tuli teha viimased pingutused. Siiani ei olnud mul suuremaid raskusi peale matemaatika, milles mul oli üsna kehv põhi ja see hakkas ilmnema teise aasta lõpus. Ka ülalpidamisega ei olnud liiga suuri muresid, seni toimis pildistamine üsna hästi, kuid turule hakkas ilmuma liiga palju ebaausaid fotograafe ja see rikkus turgu. Mul olid oma kinnituspunktid Herrljungas ja Eskilstunas, seal tundsid inimesed mind ja teadsid, et kui ma mõned pildid tegin, siis võisid nad kindlad olla, et need ka omal ajal kohale jõuavad – järelmaksuga.

See kujunes töökaks aastaks nii õpingute kui ka ülalpidamise poolest. Olin sunnitud pühendama palju aega oma puudulikele matemaatikateadmistele, kuid õnneks oli Johan Thueland väga osav ja aitas mind üle suurematest raskustest. Ta oli läbinud Norra armee ohvitserikooli ja oskas palju matemaatikat. Õppeaasta lõpus sain ma siiski hindeks rahuldav. Teised ained ei valmistanud mulle suuremaid raskusi, füüsika ja keemia koosnesid suuresti praktilistest arvutustest ja nendega sain hakkama terve mõistuse ning tabelite ja arvutuslükati abil. Keeleline pool ei olnud suuremaks takistuseks, selleks ajaks valdasin rootsi keelt kui mitte täielikult, siis siiski suhteliselt hästi ja mul olid head hinded kirjandite eest. Kuid olid majanduslikud mured. Ann-Marie pidi Tomast ülal pidama, ta oli joonestuskontoris üsna uus ega saanud oma algaja palgast suuremaid summasid loovutada. Lisaks tuli veel üks mure.

Talvel oli mootorrattaga ringi vuramine külm. Pärast mõnda miili olin enamasti sunnitud ratta seljast maha hüppama ja selle kõrval mõnisada meetrit jooksma, et mitte surnuks külmuda. Külmast muutub üsna uimaseks ja paaril korral oleks see peaaegu hirmsa lõpu võtnud.

Olin olnud pildistamisringil Herrljunga Spordipalees ja kuna Boråsini oli jäänud vaid 5 miili, arvasin, et sobiks külastada Ann-Mariet ja Tomast. Olin siis sõitnud Köpingist, pildistanud umbes 5 tundi Herrljungas ja olin üsna väsinud, kuid igatsus pere järele võttis võimust. Boråsi ja Herrljunga vahelisel teel ei olnud palju sirgeid lõike, oli lumine ja külm. Järsku käib plaks, ma justkui ärkan üles ja näen puid mulle vastu tormamas, kuhu oli tee kadunud? Mootorratas tõmbles ja siis jäi seisma. Olin kõige tõenäolisemalt magama jäänud ja teelt välja sõitnud, kuid mul oli kaitseingel kaasas. Mootorratas oli teelt välja sõitnud ja kasesalusse sisse, läbinud kahe kase vahelt, mis seisid nii lähestikku, et juhtraud ei mahtunud täiesti vabalt läbi, ja see põrutus ärataski mind. Täiesti vigastusteta, kuid üsna rabatuna, juhtisin mootorratta tagasi teele ja mul ei olnud probleeme ärkvel püsimisega ülejäänud sõidu ajal.

Sarnane episood juhtus raudteesillal Dingle juures Västmanlandis. Sillateki moodustasid lauad ja see oli üsna libe. Libisesin teelt välja ja paiskusin nõlvakust alla. Nõlv oli nii järsk, et maandusin umbes nagu suusahüppaja mäel, seljakott fotovarustusega ja mootorratas minu peal, kuid selgitasin ka selle seikluse ilma muude kui väikeste kriimustuste ja sinikateta. Lottamantel, Soome sõjaväemüts ja paar soome saapaid kaitsevad üsna hästi vigastuste eest.

Vahel juhtus ka muid mootorratta rikkeid, nagu siis, kui ühel pimedal sügisööl tagasiteel pärast külastust ühele tantsuplatsile kusagil Vingåkeri kandis sain tagaratta torke. Piirkonnas oli veel üsna palju hobuseid ja kui mootorratas seisma jäi ja hakkasin viga otsima, siis oli tagaratta rehvis tükk hobuseraua naela. Olin jätnud asustatud piirkonnad selja taha ja läheduses ei olnud ühtegi maja, hetkeks olin üsna nõutu, mida ette võtta. Kui olin taskulambi valgel kaarti mõnda aega uurinud, leidsin, et paari kilomeetri kaugusel on väiksem küla. Võtsin ratta maha ja alustasin oma rännakut küla suunas. Kui olin kohale jõudnud, nägin, et ühes majas põles veel tuli, ja koputasin, hoolimata hilisest tunnist. Mees, kes avas, oli väga mõistev, ta viis mu teise majja ja sain abi ratta sisekummi parandamisel.

Mootorratta juurde tagasitee leidmine osutus probleemiks. Küla asus teeristis, kust läks mitu teed eri suundadesse, ja pärast oma rännakut pimeduses ei osanud ma kindlalt öelda, milliselt teelt ma olin tulnud. Lahke mees pakkus mulle öömaja koidu ootamiseks, kuid ma pidin olema Köpingis, et jõuda pilte toota, ega tahtnud peatuda. Umbes võisin öelda, kust ma tulin, kuid pidime siiski tema T-Fordiga paar kõrvalepõiget eri teedele tegema, enne kui leidsime parkimisplatsile jäetud mootorratta.

Kogu mootorrattaga sõitmine külmal aastaajal andis tunda, hakkasin seda tundma oma vasakus puusas. Mootorrattaga talvel sõitmine on kahtlane nauding. Isegi suhteliselt lühikestel vahemaadel külmub nagu koer pärast mõnda miili ja siin oli reeglina tegu märkimisväärsete vahemaadega libedatel talvistel teedel. Lottapels ja kaelusega saapad ei soojendanud eriti hästi, pärast mõnda kilomeetrit tungis külm luusse ja üdini. Hakkasin vaatama auto järele. Tekkis võimalus teha vahetuskaupa mootorratta vastu ja maksta 1000 krooni vahele.

Auto oli sõjaeelne Opel Rekord ja ei näinud loomulikult eriti palju välja maailma jaoks, isegi minu autojuhikogemuseta pilgule, kuid otsustasin tehingu lõpule viia ja ühel päeval hilissügisel 1955 olin äkitselt autoomanik. Mõned mured lõppesid ja mõned uued algasid. Koos Johan Thuelandiga pidime tegema tiiru tantsuplatsile, kuid ei jõudnud kaugemale kui Köpingi läänepoolsele väljasõidule, kui tuli peatus. Raskused algasid jahutusega. Voolikud olid kehvad, suutsime vea parandada, kuid nagu vanade autodega on – niipea kui üks viga on kõrvaldatud, ilmub üks või mitu uut. Tulemuseks oli, et ma ei saanud autot kasutada sel määral, nagu olin mõelnud, ja see tõi kaasa raskusi ülalpidamisel. Nüüd olid head nõuanded jälle kallid.

Ma vedasin end kuidagimoodi aastavahetuseni, kuid siis olin sunnitud võtma meetmeid majanduse korraldamiseks ja seda üsna kiiresti.

Semestritasu tuli maksta ja mul ei olnud palju kroone järel. Hädaabi tuli laenuna Skandinaviska Enskilda Bankenist, kuid tol ajal ei olnud raha laenamine nii lihtne kui hiljem. Teisalt ei olnud ka intress nii laostav kui praegu. Gertrud Damberg pidi alla kirjutama võlakohustusele, et ma raha kätte saaksin. Pangad olid väga ihned ja mul oli kogu vaev, et Gertrudi ja tema lilleäri Falkenbergis ning Gertrudi õe Gerda käendusel saada 3000:-- Skandinaviska Bankenist välja. Selle tagasimaksmine võttis kaua aega.

Nüüd oli kõik rahu ja rõõm hetkeks, ma ei pidanud enam ringi sõitma, vaid sain pühenduda täielikult õpingutele viimasel semestril. Lasksin autol seista hoovis ja töötasin kõvasti kooliülesannetega. Kui siis lõpuks kevadsemester läbi sai ja olin saanud paberi, et olin sooritanud insenertehnilise eksami teleliinil, tähistasime seda Stadshotelletis koos naiste, kihlatute ja teiste asjaomaste pereliikmetega. Ann-Marie oli tulnud üles Köpingisse, et peol osaleda, jätsin õpingukaaslastega hüvasti ja valmistusin tagasi Boråsi minema. Kelder oli koristatud, kõik tunnistused, et keegi oli seal elanud rohkem kui kaks ja pool aastat, olid kustutatud, salajaselt elektrikilpidest võetud ühendused eemaldatud ja radiaatorid tagasi vanarauas, tuli ainult istuda autosse koos äsja omandatud teadmistega, ülejäänud asjadega ja alustada sõitu koju.

Kuni Mariestadini läks üsna hästi, siis hakkas mootor murettekitavalt koputama ja bensiinijaama asjatundjatega konsulteerides tuvastati, et väntvõlli laager oli läinud. Tasakesi vedasime end läbi terve Västergötlandi ja jõudsime Boråsi, kuid see võttis märkimisväärselt aega. Pärast nii palju muresid autoga hakkas minu huvi selle vastu märgatavalt jahtuma ja müüsin selle 600 krooni eest ühele Stockholmist pärit automüüjale. Nüüd ei olnud mul enam ka otsest kasutust auto jaoks ja müük tundus olevat ainuõige. Seejärel läks kuni 1965. aastani, enne kui uue auto ostmine muutus aktuaalseks.

PS. Täna (2005-12-16) kuulan raadiot ja vaatan televiisorit ning ainsad saated räägivad sellest, kui stressirohke on. Muuhulgas näidati tudengeid, kes vajasid lõõgastusruume stressi maandamiseks, ja ma hakkan mõtlema. Ma töötasin peaaegu ööpäevaringselt oma Köpingi ajal, kuid stressi polnud veel leiutatud ja ma ei mõelnud kunagi millelegi sellisele. Muidugi oli vahel kiire, kuid mitte hullem, kui et jõudis asjadega valmis, kui tööd tegi. Küsitakse, kuidas on lood nende tudengitega, kes saavad riigilt toetust õpinguteks, laenavad raha ilma igasuguse tagatiseta, on üles ehitatud. Kas geneetiline materjal on muutunud nii palju halvemaks ja nõrgemaks, et nende vaimne tugevus ei jaksa tagasi hoida vähimatki tagasilööki. Nad on ju käinud tavalistes koolides, neil on olnud küllalt aega kooliainetes edeneda, ometi ei paista nad oma kohustustega toime tulevat.

Õpingud ei ole ju raskemaks muutunud, meie kirjutasime oma esseesid käsitsi või viletsal kirjutusmasinal ilma parandusvõimalusteta, nüüd on arvutid, mis toovad ülesanded lihtsal viisil esile. Meil ei olnud mingeid arenenud kalkulaatoreid, vaid võrrandid tuli välja arvutada käsitsi arvutuslükati abil. Ei paista, et kasvatus käiks vaimse seisundi tugevuse treenimise peale, kui midagi läheb viltu, süüdistatakse stressi ja hüütakse kuraatorite järele. Kuidas need inimesed reageeriksid, kui nad satuksid tõeliselt stressirohkesse olukorda? Tõenäoliselt heidaks enamik neist pikali maha või ärkaks teadvusele, et suudab ja jõuab rohkem, kui vaid natuke end kokku võtab. Ühiskond on nagu kanamamma, „mähib” indiviidid vatti ja hüütakse kuraatori või preestri järele niipea, kui saadakse pind sõrme. Paljud „curling-vanemad” pühivad tee laste eest puhtaks, nii et need ei tule toime vähimagi lumehangega, mis võib teel edaspidi tekkida. Need lapsed muutuvad vaimseteks invaliidideks oma võimes vastu seista tagasilöökidele. Inimene on nagu teatud tüüpi mootorid, nad põlevad läbi, kui neil pole vastulülitust, et hoida neid teatud pööretel.

2007-07-18

Kaks nädalat tagasi tegime väikese „nostalgiareisi” Läänerannikule. Külastasime FBU-laagrit Källvikenis ja osalesime praeguse aastakäigu „sisseastumispeol”. Palju on muutunud ja õhkkond on hoopis teine. Tundub üsna kommertslik. Kui ma koos Ann-Mariega söögisaali pidutsema ja krevette sööma läksin, selgus, et oma jooki ei tohtinud kaasa võtta, ja see tundus pisut kummaline. Siin olime 25 aastat krevette söönud ja joonud, nüüd pidime ostma restoraniviina üüratute hindadega. Meie (nagu mõned teisedki) läksime kaljule ja kogesime vanu mälestusi ja tundeid „vanal viisil”, kuigi ilm polnud selleks otstarbeks just parim.

Källvikenist suundusime Norrasse, Kongsvingerisse, et kohtuda minu kursusekaaslasega Köpingi Tehnikainstituudist – Johan Thuelandiga. Olin temaga telefonis rääkinud ja ta jutustas, et oli olnud haige ja viibinud mitu nädalat haiglas. Me polnud kohtunud alates sellest, kui AB Atomenergi 1960 oma tegevuse Nyköpingisse – Studsviki kolis, ja olin uudishimulik kuulma, kuidas tal möödunud aastatel läinud on.

Norra peaks ju ilus olema, kuid me saime sõita 160 km mööda teeehitust, ehitatakse tohutult ja varsti on E6 Malmöst Oslosse kiirtee, kuid enne seda pidime põiklema betoonpukkide, liiklusmärkide vahel ja konarlikel teedel. Paari tunni ja mõningase Oslos ekslemise järel jõudsime Smörbukkevejen 19 Kongsvingeris. See oli maja paljude teiste seas nõlvakul ja me jõudsime 3. korrusele. Johanil oli raskusi käimisega, õues pidi ta kasutama rulaatorit.

Johaniga oli midagi valesti. Ta on olnud väga „tehniline” inimene, huvitatud elektroonikast, kuid nüüd polnud tal isegi arvutit. Ta oli lahutatud Ursulast, oma esimesest naisest, ja uus naine tundus kuidagi pisut veider. Johan rõhutas kogu aeg, et nad ei saa midagi pakkuda. Juba Källvikenis, kui ma talle helistasin, ütles ta, et neil pole võimalust meid enda juures ööbida lasta, ja ma ütlesin, et võime hotellis olla. Naine pakkus meile kohvi ja paar väikest võileiba, mida me saime elutoas süüa, ise läksid nad kööki ja jõid teed. Olukord muutus üsna talumatuks ja nukraks, paari tunni piinlemise järel jätsime hüvasti ja suundusime Karlstadi poole – et ehk kohtuda Lennart ja Liljan Petterssoniga. Teel helistasin neile, kuid selgus, et Lilian oli läinud mõne lapse juurde, ja siis otsustasime otse Nyköpingisse edasi sõita.

Peatusime ühes pitsabaaris Åmotsforsis ja jõime kohvi Pålsbodas.