Ajateenistus Göteborgis 1957

Igal maal on armee, oma või teiste oma.

Inseneriõpe oli lõppenud, kuid talve jooksul olid sõjaväevõimudelt tulnud paberid, et pean ilmuma I 15-sse, et mind sõjaväeteenistusse kirja pandaks. Olin olnud Rootsi kodanik paar aastat ja selle auväärsusega kaasnesid ka mõned vähem meeldivad kohustused. Olin taotlenud edasilükkamist ja see oli mulle kooliajaks antud, kuid nüüd ei saanud enam edasi lükata. Võib-olla oleks olnud võimalusi asja paar aastat venitada, pärast 30. eluaastat oleks mind kutsutud ainult kordusõppustele, kuid arvasin, et on sama hea veel veidi vaeva näha ja saada nii-öelda Rootsi ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks.

I 15-sse kirjapanekul tahtis kirjapanekumajor mind panna soomussõduriks. Juhtisin tähelepanu, et see ei sobinud mulle kuigi hästi, kui minna selle deviisi järgi, mida kaitsevägi oli hakanud reklaamima. "Õige mees õigele kohale". Võimalik, et võiksin alustada Kaitseväe Tõlkide Koolis, öeldi mulle, kui sõjaväevõimud olid minu pabereid vaadanud ja tuvastanud, et olin lisaks Rootsi koolile käinud ka nii nõukogude kui ka soome koolis. Sõjaväe Tõlkide Kool pidi alustama tegevust samal aastal Uppsalas, kuid arvasin, et olin perest liiga kaua eemal olnud ja mul polnud tahtmist veeta veel 15 kuud (tõlgiõpe oli pikendatud) Uppsalas, kus Tõlkide Kool pidi majutuma Ast/Und ruumides Hammarskjöldi teel. Külm sõda käis täie hooga, kõik vene oli vähe populaarne ja mina olin "süttinud" tehnikast, televisioonist ja kõigest uuest ja huvitavast sel alal. Mingit suuremat tõmmet vene keelt täiskohaga õppida mul tol hetkel tõesti ei olnud. Olukorda arvestades tundus väheväärtuslikuna vene keele vastu huvi tunda. See, et hiljem siiski sain palju tegemist vene keele ja Armee Tõlkide Kooliga: vahel mereväeterminoloogia õpetajana ja vahel üldkeeleõpetajana, on juba teine lugu.

Nüüd arvasin, et olin läbi võidelnud tehnilise hariduse kolme pingelise aasta jooksul ja tahtsin sõjaväeteenistusest vähemalt midagi kasulikku saada. Soomukite järel konarlikul maastikul jooksmiseks mul mingit isu ei olnud, olin ka teistest vanem ja arvasin, et ka mina võin kaitseväele teatud nõudmisi esitada. Palusin, et mind saadetaks Radarikooli Käringbergetil Göteborgis, kuid seda ei lubatud. Üleviimise siiski sain ja sellest sai Rannakaitseväe suurtükivägi KA 4 Göteborgis. KA kuulub organisatoorselt mereväe alla ja seal toimub sisseastumine aasta alguses – 7. jaanuaril. Võtsin tööd praktikandina Riigiraudtee Telegraafiinseneride Büroos Boråsis ja praktiseerisin seal ülejäänud osa 1956. aastast.

Töö ei olnud koormav, sain tegeleda raudteeside kõigi külgedega ja vahel tehti väljasõite kaugematele raudteelõikudele. Växjö kuulus sinna ja käisin seal külas koos Harald Wretmalmiga, 1. telegraafiinseneriga. Växjöl oli omal ajal lausa kolm erinevat rööpmelaiust: tavaline 1435 mm, veidi kitsam umbes 800 mm ja veel üks tõeline kitsarööpmeline raudtee. Elsa Rytterström, üks toredatest ettekandjatest Odenrydsis Köpingis, oli abiellunud ja kolinud Växjösse ning ma käisin paari juures külas. See oli tõeline sametisilmne šeik, kelle Elsa oli leidnud, ja pere oli täienenud pojaga. Ta näis oma koduperenaise rolliga üsna rahul olevat. Köpingis oli tal veidi kergemeelne kuulsus, kas see tegelikkuses tõele vastas, ei tea, ta oli rõõmus ja erk – inimesed räägivad nii palju.

1957. aasta jaanuari alguses sõitsin kogunemiskohta Käringbergetile, KA4 Göteborgis. Nüüd pidin saama rannakaitseväelaseks ja õppima laskma tõeliselt suurte kahuritega. "Suured Kahurid" ülemate seas olid pataljonikomandör Engwall, plutooniülem lipnik Jan Callerström. Väljaõppepersonali kuulusid seersandid Twedmark, Svensson, Svedmark, Olsson ja furiirid Mårling ja Martinsson, samuti lipujunkur Dellheden. Väljaõpe käsitles 155 mm statsionaarseid rannapatareisid, mis olid paigutatud siia-sinna saartele Göteborgi ja Bohuse saarestikus. Ka seal püüdsin peale käia, et mind valitaks mõnele elektroonilisemale tööle, kuid vastus oli ei. Ei aidanud see, et läksin rügemendiülema, kolonel Lange juurde ja temaga rääkisin. Ei temal ega väljaõppemajoril olnud minu olukorra suhtes mingit mõistmist. Kui küsisin, kas nad ei vaja elektroonikas kogenud inimesi, vastasid nad midagi kõrvalehoidlikult ja pärast hetkelist arutelu sain aru, et minu välismaine päritolu oli takistuseks. Esitasin neile otsese küsimuse, kas see nii on, ja härrad näisid veidi kohmetunud. Mind valiti tulejuhtimis- ja prožektoriteenistusse.

1957. aastal oli veel alles mõned prožektorid, hõbetatud paraboolid 1,5 m läbimõõduga ja süsinikkaarlamp mitme kilovati võimsusega. Kogu seadet käitas mobiilne jõuagregaat ja seda teenindas rühm. Ainus kord, kui me neid prožektoreid pikemalt kasutasime, oli Kaitseväenäitusel Hedenil Göteborgis 1957. aasta sügisel. Kahjuks sadas vihma ja kuna prožektorid olid vanad ja tihendid ebatihedad, voolas vesi ühte neist sisse ja peegel purunes. Pidin sellest rügemendile raporti kirjutama.

KA4 rügement asus ranniku pool, 9. tramm sõitis Järntorgetist Långedragi ja sel ajal, kui me olime paigutatud KA4 kasarmusse, hüppasime maha Käringbergeti peatuses, hiljem (kui olime Styrsöl) sai lõppjaamaks Långedrag. Kõige pikem ootamine oli alati Järntorgetil, aga teisalt oli seal alati midagi vaadata: A-liikmeid, hangeldajaid ja kergemeelseid tüdrukuid. Järntorgeti kaev oli tuntud hangeldajate pesa, kui tahtis saada pudelit "midagi", tuli vaid panna üks jalg kaevu äärele ja kohe ilmus müüja. Need, kes polnud piisavalt kursis platsi ja eriti kaevu toimimisega ega teadnud selle kuulsust, võisid mõnikord seista ja vaadata kaevu, jalg selle äärel. Müüja ilmub ja küsib:

- Mis sorti sa tahad?

- Mida? Ma ei taha midagi, võis asjatundmatu vastata.

- Mida kuradit sa siis leti ääres seisad?

Põhiväljaõpe läks üsna kiiresti. Me tegelesime sellega furiir Mårlingi ning seersantide Svenssoni ja Olssoni juhtimisel.

Kojusõidud toimusid enamasti rongiga, kuid suvel õnnestus mul mõnikord hääletada. Üks Boråsi proua kõrgemast seltskonnast sõitis sageli mööda oma "Folkaga" Askimi rannast koju. Mitmel korral sain temaga sõita ja jõudsin Boråsi mõnevõrra kiiremini. Proua pidi olema kodus enne kuut ja tegema mehele süüa. Enamasti toimusid reisid siiski rongiga. Mõnes Göteborgi rügemendis teenis poisse "rändrahva" hulgast ja 1957. aasta alguses olid terve talve paar telki üles löödud vahetult enne Boråsi sissesõitu Aplaredi juures. Et telgid olid asustatud, võis näha sellest, et neis põles tuli. Paar korda peatus rong telkide kõrgusel, keegi või mõned olid tõmmanud hädapidurit ja kohe pärast seda võis näha paari nooremat ajateenijat telkide poole minemas. Nad arvasid, et Boråsi keskjaamast tagasi telkimispaika on liiga pikk maa minna.

Olin "kanna keeranud" juba Soome armees 2. jäägrirügemendis Kaug-Karjalas, nii et sõjaväelises drillis "paremale ja vasakule marss" polnud minu jaoks midagi otseselt uut. Mõne üksiku relvaga (KG) polnud ma tuttav, aga teisalt ei tahaks keegi vabatahtlikult sõtta minna vana mudeli Rootsi KG-ga. Sellel oli mitmeid keerukaid gaasikanaleid ja see oli puhas "ilusa ilma relv". Esimesel korral, kui pidi varjuma ja viskuma KG-ga porisel maastikul, lakkas see töötamast. See kadus arsenalist juba minu ajal.

Väljaõppe esimene osa toimus Käringbergetil, kuid aprilli alguses pidime minema mererannikule ja 2. patarei (kuhu mina kuulusin) purjetas kapten Engströmi juhtimisel Styrsöle, kus olid püsivad rannakindlustused, mida me pidime teenindama. Teenistus Styrsöl oli meeldiv, harjutasime tulistamist 155 mm kahuriga (40 mm sisetoruga). Olin vanem kui Skåne ja Bohusläni ajateenijatest kaaslased, seisin hästi ülemate ees ja sain sageli mitmesuguseid eriülesandeid. Kui olime veel mandril kasarmutes, osalesin väga agaralt sõjaväe viievõistlustel ja mul oli kroonu tasuta pilet Valhallabadetisse, mis oli just valminud ja kasutusse võetud.

Spordiohvitser Kn Olsson muretses mulle tasuta pileti, talle meeldis, et ma võitlesin KA4 eest erinevatel võistlustel. Olime rügemendist üsna tugev võistkond ja võitsime sel aastal KA meistrivõistlused I1 juures Stockholmis teiste rügementidega võisteldes. Ise võitsin individuaalse meistritiitli ja sain preemiaks mõned päevad lisapuhkust.

Kui olime kolinud "suvetööle" Styrsöle, muutusid treeninguvõimalused mitmekesisemaks, kuid samas ka raskemaks. Saar on üks suur kivihunnik ja rada, mida me jooksime, ei olnud palju meetreid tasast maastikku. Kõige sarnasema maastiku kohtasin Källviksi laagris Bohuslänis. Seal olid kaljused künkad, uhtorud ja järsakud – üles ja alla.

Minu kõige tulisem vastane oli kadett-seersant Billing. Kui ta rääkis eelseisvast võistlusest, tundus, nagu poleks meil teistel mõtetki mõelda auhinnalisele kohale. Tema tugevaim ala oli takistusujumine ja ma otsustasin, et ta ei tohi oma võimalikku võitu liiga kergelt saada. Läks nii, nagu läks. Tema võitis ujumise, kuid mina olin parem laskmises, käsigranaadi viskamises ja takistusrajal. Võitlus oli äge ja nõudis pingutust. Pärast takistusraja läbimist selle paarikümne enam-vähem veidra takistusega oksendasin ülepingutusest esimest korda oma sporditegevuses. Pealegi murdis köisredeli osa ühe või paar roiet, mitu aastat hiljem oli mul raskusi voodis pööramisega. Alati tuleb maksta teatud hinda, kui peab takistusraja läbima napilt üle 3 minuti.

Styrsöl mängisin ma mõnda aega ujumisõpetajat. Olin läbinud sel alal kursuse oma viibimise ajal Katrinbergi rahvaülikoolis Hallandis aastatel 1948-50 ja nüüd tulid need teadmised hästi kasuks. Samal ajal ujusin lõpuni "Ujumismagistri". Oli mõned noormehed, kes tahtsid astuda KA-sse, kuid ei osanud ujuda. Üks eeldusi kaadriallohvitseriks saamisel oli ujumisoskus. Mind käsutati püüdma neile seda kunsti õpetada. Kolm viiest õppisid ära, kaks teist oskasid ujuda, kuid ainult seni, kuni ma neid toetasin. Niipea kui ma toe eemaldasin, hakkasid nende käed käima nagu tuuleveski tiivad, tulemuseks oli, et nad oleksid peaaegu uppunud. Nad ei saanud kunagi üle oma hirmust sügava vee ees.

Aeg-ajalt saime merekomandeeringu. See seisnes selles, et sõitsime Nya Varvetist välja vana vaalapüüdjaga, "V5", mis oli ümber ehitatud märklaua pukseerimislaevaks. "V5" oli üks ebameeldivamaid laevu, mille peal olla. See oli ümarapõhjaline alus ja see hakkas peaaegu veerema juba Nya Varveti sadamabasseinis, rääkimata sellest, kui Vingast välja jõudsime. Olime kogenud punt ja tundsime end hästi, kuid vahel saadeti meiega kaasa reservohvitser rühmaülemana ja liiga sageli juhtus, et see vaeseke polnud varem merel olnud. Eriti mäletan üht reservleitnanti, kes astus pardale kavatsusega juhtida märguandmise rühma. Vingani läks hästi, ta oli päris krapsakas ja komandeeris meid sinna-tänna, kuid Vingast väljas läks meri üsna karedaks ja paat hakkas tugevalt veerema. Ilm oli piiri peal, et märklauaga välja minna ei tasunud (see kadus vahel lainete vahele). Üsna pea hakkas vaesel mehel halb ja ta ei suutnud enam juhtida. Pärast seda, kui ta oli tükk aega reelingu kohal rippunud ja maosisu välja oksendanud, jäi järele ainult sapp. Tema edasine saatus sellel sõidul oli heita sillatiiva alla pikali ja veeta ülejäänud merekomandeering seal. Ta oli ju meie ülem, nii et püüdsime tema vastu kenad olla, kuid puksiirlaeva meeskond narris maakrabisid. Aeg-ajalt tuli mõni meeskonnaliige leitnandi juurde ja ütles teeseldud sõbralikkusega:

- Kas leitnant soovib natuke süüa, meil on täna pruune ube peekoniga. Väga hea ja rasvane!

Koos välja- ja sissesõiduajaga ning puksiirtrossi sissevõtmisega võis tulla ligi 10 tundi mereteenistust. Tema mälestused KA-teenistusest rühmaülemana merel ei tohiks olla just kõige helgemad.

Korraldati ka muid võistlusi peale sõjaväeliste viievõistluste. Väljaõppesse kuulus, et iga patarei pidi üles seadma meeskonna sõudmisvõistluseks kroonu 10-huggare'iga. See on üsna merekindel, kuid raske ja aeglane barkass.

Start toimus Nya Varvetis, pidime sõudma Vingani, vahetama paati ja sõudma tagasi. Suuremat sõudmistreeningut meil suurtüki- ja tulejuhtimisrühmades ei olnud, stardis ajasime aerud sassi ja alguses nägi see paadi pardal välja nagu tormist räsitud mets. Kui olime jõudnud aerulöögid korda saada ja hakkasime sõudma, olid minöörid meist rohkem kui paadipikkuse võrra eest ära tõmmanud. Nad olid päevad läbi väljas, hõivatud miinide panekuga, nagu nad olid, ja loomulikult oli neil palju rohkem treeningut kui meil. Pealegi olid enamik neist kaluripoisid Skånest, Bohuslänist ja Hallandist, juba lapsepõlvest merega harjunud. Meie paadimeeskond tuli igatahes hea teisena, kuid finišijoone juures tundus, nagu randmed tahaksid murduda. Skevring kuulus võistluse juurde ja tegi selle eriti raskeks meile, kes polnud harjunud sõudma muud kui sisemaa järvede paate kinnitatud aerutullidega.

Mõnikord juhtus, et pidime nädalavahetuseks Styrsöle jääma ja valvesse minema. Ülesande hulka kuulus ka väikese ohvitseride kasiino koristamine, mis asus omaette barakis. Olin valves koos tolliametniku ja pillimehe, lõõtspillimängija Nilssoniga Helsingborgist. Võisime aega veeta musitseerides ja lauldes. Nilsson oli maias napsi võtma ja kui ohvitseride kasiinosse jõudsime, astus ta baarikapi juurde ja hakkas uurima logiraamatut, kuhu kanti märkeid selle kohta, mitu napsi vastav ohvitser oli võtnud. Ta uuris raamatut hoolikalt ja tõdes:

- Meie rühmaülem lipnik Callerström pole siiani ühtegi napsi võtnud, kuid see parandatakse kohe. Nilsson valas korraliku napsi, siis veel ühe, pühkis suu ja ütles:

- Nüüd on temast lõpuks tõeline mees saanud ja paar napsi mundri sisse saanud - ja tõmbas logiraamatusse kaks kriipsu rühmaülema nime kohale.

Väljaõppeaja lõpupoole, see tähendab oktoobri esimestest päevadest kuni sama kuu 25. kuupäevani, pidid meil olema nn rakendusõppused. Džunglitelegraaf oli juba rääkinudrääkinud, et õppustesse lisatakse teatud üllatusmomente. Näiteks võis juhtuda, et meie barakid pommitatakse puruks ja me oleme sunnitud telkidesse kolima. Siis saabus päev "D". Ilmateenistus oli ennustanud tuule tugevnemist, pidi puhuma tormiks ja juba hommikul oli tuule kiirus 15 sekundmeetrit, aja möödudes hakkas kasarmunurkades üha hullemini ulguma.

Hommikusel rivistusel jagati erinevad ülesanded ja meie, kes me prožektorite eest hoolitsesime, saime teada, et Måvholmen (üks väike saar) saab meie sõjaväelise tegevuse kohaks rakendusõppuse ajal. Meil oli teisisõnu õnne, välja arvatud Silver (431 Gunnar Nilsson), temal oli õnnetus saada just sel päeval köögiabiks komandeeritud. Parim, mis manöövril juhtuda saab, on sattuda üksikule saarele, soovitavalt ilma igasuguse ülemuseta, nagu sel juhul. Rühmavanem Vk Gundehag juhatas meid. "Meid" – see oli 523-Andersson, 555-Johansson, …Theander, "Lillen" ja mina 2090. Olime rõõmsad, et Måvholmenile saime, seal saime olla suuresti rahus "sõjast". Samal ajal kui teised võisid hiljem telkidesse kolida, saime meie oma mõnusas, soojas barakis olla, ja seda rahulikult ja hubaselt.

Hommikul läksime kalapaadiga "Elvy" välja, puhus kõvasti ja uuendatud teadete järgi pidi tuule tugevus veelgi suurenema – 25-30 sekundmeetrini. Esimene viibimine ei pidanud kaua kestma, me pidime ainult teatud ettevalmistusi tegema ja siis Styrsöle majutusse tagasi minema lõunat sööma.

- Nüüd sõidate välja ja valmistute lähivõitluseks, ütles lipnik Callerström tagasihoitud naeratusega, ta teadis liigagi hästi, et me ei tee suurt muud kui seame barakki korda.

Måvholmenil kohal jagasime voodid ära ja meil oli päris palju vaeva, et kaminasse tuld saada. Barakis oli ka köök, aga pliit selles ei olnud sellises korras, et seal oleks saanud tuld teha, enamik oli nii läbi roostetanud ja mingi kütmine ei tulnud kõne alla. Enne kui me Styrsöle tagasi pöördusime, toppisime kamina puid täis ja lootsime, et see on meie tagasituleku ajaks pärast lõunat veel mõnevõrra soe. Tuul tugevnes, aga meid veeti vaatamata lähenevale tormile Måvholmenile tagasi, sõda ei katkestataks ainult halva ilma pärast.

Enne Styrsölt lahkumist varustasime end korralikult proviandiga; leib, juust või, suhkur ja palju muud väikest ja head. Kõik see pidi olema täienduseks reservproviandile, mis koosnes konservidest ja muust purgitoidust, mis oli Måvholmenil pitseeritud laos välja pandud. Me saime reservproviandinimekirja koopia, et saaksime uurida erinevaid roogi, millega Öf Sundberg oli mõelnud meid kostitada. Seal oli pannkook, lihapallid, mustikasupp ja palju muud selles stiilis – mingit näljahäda meil ilmselt lähipäevil kannatada ei tuleks. Pärastlõuna Måvholmenil veedeti kaardimängu, lugemise, ristsõnade lahendamise, une ja täieliku "sõja" eiramisega.

Enne õhtut tuli prožektorid korda seada ja see sai kiiresti tehtud, enamik oli juba eelmisest õhtust korras, kui meil pidi olema õhtuteenistus. Sellest ei tulnud aga midagi välja, ilm oli liiga karm, et pukseeritavad märklauad poleks saanud merele minna. Lained käisid kõrged ja märklauad kadusid lainete vahele. Tagasi barakki, sooja ja vaikusesse, mida aeg-ajalt häiris see, et rühmaülem lipnik Callerström pidas väikese orienteerumise olukorrast Styrsöl.

- A-pomm on Styrsöl plahvatanud ja kõrge radioaktiivsuse tõttu – 250 Röntgenit – tuleb kogu tegevus katkestada, personal ei tohi 24 tunni jooksul varjendist lahkuda.

Teade võeti vastu juubeldusega:

- Tore, hüüdsid kõik kooris, siis pääseme väljas postil seismisest ja rünnaku pärast muretsemisest.

Rõõm ei kestnud siiski kaua, mõne aja pärast tuli uus teade järgmise sisuga:

- Aeg on teoreetiliselt ööpäeva võrra edasi nihutatud ja kogu tegevus jätkub tavapärases korras ja varem teatatud juhiste järgi.

- Me eirame nende "sõda", sööme selle asemel, pakkus Lillen, kes tavatses kõigist esimesena nii näljaseks kui uniseks muutuda. Ettepanek võeti vastu protestideta ja teevesi pandi tulele. Ühtegi konserviavajat meil pannkookide kättesaamiseks ei olnud, aga hea kirves teeb sellistel puhkudel umbes sama töö ja varsti oli meil laud kaetud selles ruumis, mida pidulikult söögisaaliks kutsuti.

Hakkas hämarduma. Korraks läksime kaljule silmapiiri vaatama, aga kõik oli vaikne peale mere. Tuule tugevus oli suurenenud ligi 20 sekundmeetrini ja vaht tuiskas kõrgele üle rannakaljude, neelates tundus suus soolane. Tuul piitsutas kaljusid ja püsti seismine kaljudel oli seotud suure vaevaga. Donsöl hakkasid tuled süttima, 523-Andersson läks välja akendele luuke panema, pidi olema täielik pimendamine ja mitte ükski valguskiir ei tohtinud barakist paista. Seejärel ei häirinud meid ei telefonikõned ega raadiokutsed.

Teised poisid mängisid ikka veel kaarte, mina läksin magama, sest me pidime kordamööda kaminat valvama ja oli parem olla mõnevõrra välja magatud, et mitte magama jääda aeglastel öötundidel kaminavalves. Kaminavalvuril on tavaliselt kalduvus magama jääda, muu tegevuse puudumisel valvetunni ajal täidetakse kamin ääreni puid täis, see hõõgub ja levitab liiga palju soojust, nii et kaminavalvur muutub uniseks. Ülejäänud magajad ärkavad samuti, barakis on liiga palav ja uni ei kesta kaua. Võetakse seljast kolm pealmist villast särki, aga pärast ei taha uni tagasi tulla, see pole iseenesest imelik, enamik oli pärastlõunal päris palju maganud ja isegi sõdur ei saa magada nii palju kui tahab.

- Heida magama, ütlen ma Malte Gundehagile, kes on üleval istunud ja tuld valvanud, mina võin siin tunni aega istuda! Ta istus juba voodiserval ja pidi ainult jalad üles tõstma ja külili vajuma, siis oli ta oma nirvaanas.

Kõik oli vaikne ja rahulik. Ainus häiriv oli, kui nii võib öelda, tuule ulgumine korstnatorus ja lainete kohin baraki akna all. Ma läksin korraks esikatrepile ja püüdsin pilguga pimedust läbistada. Alguses ei näinud ma midagi, aga mõne aja pärast, kui silmad olid pimedusega harjunud, võisin nõrgalt eristada Sjumansholmeni ja Rävholmeni kontuure ning Donsö tänavavalgustust ja Donsö Huvudi tuletorni. Niipalju kui ma näha sain, ei olnud seal ühtegi paati ega muud lähenevat ohtu, mis oleks võinud meie rahu häirida. Enamasti kuuleb lähenevat paati ammu enne, kui seda näeb, aga nüüd puhus tuul ja mootorimüra kaob tormis. Ma läksin tagasi barakki, lisasin kaminasse rohkem puid, mis selleks ajaks oli hakanud jahtuma, ja panin väljaköögile veepanni tulele, et ajaviiteks keeta natuke mustikasuppi. Puukamin pole konstrueeritud mõttega, et sellel saaks süüa valmistada, köögipliit polnud samuti kasutatav ja siis jäi üle vaid "Esbit-köök" välja võtta. Kuumutustabletid asuvad korralikult "köögis" endas, mis on kujundatud plekk-kastina, tuleb ainult küljed üles voltida, siis on köök seal valmis. Pannakse neli-viis tabletti, süüdatakse ja mõne aja pärast hakkab mustikasupp keema. Valatakse korralik ports suppi paksu portselankruusi, puhutakse supile ja püütakse seda rüübata. See kõrvetab keelt, osalt kuumusest ja osalt magususest, sest supp on tugevalt magustatud, aga see maitseb erakordselt hästi.

Aeg läheb kõigele vaatamata üsna kiiresti, varsti on tund läbi ja ma valmistun uueks uneperioodiks. Enne seda äratan siiski 555-Johanssoni, kes peab valve üle võtma. Ta ärkab ilma liigsete pingutusteta. Minu jaoks ei lase uni end kaua oodata – mõne aja pärast ollakse nii pime kui kurt ümbritseva suhtes.

Hommikupoole ärkasin sellest, et barakis tundus külm, aga ei viitsinud muretseda, kes oli kütmisega eksinud – valve ajal magama jäänud. Vaatasin kella ja see näitas 0400. Olles kõik riided seljast visanud, kui oli liiga palav, tuli nüüd otsida soldatikuub narivoodi jalutsist ja see peale tõmmata. Mõne aja pärast tüdineb 523-Andersson külmast, tõuseb üles ja süütab kaminas tule, varsti on barakis jälle soe ja hea. Tasapisi ärkavad ka kõik teised ja tekib arutelu, kes oli kütmisega lohakas olnud. Ülekuulamine näitas, et see oli "Lillen". Ta oleks pidanud kaminat valvama 0300 kuni 0400, aga ei hoolinud sellest ja jäi oma postil magama. "Lillenil" oli liiga sageli vastik kalduvus asjadest mitte hoolida.

- Sa vist ei saanud oma 10 tundi und ööpäevas, kuna sa ei jaksanud ühte tundi valvata, riidlevad teised poisid "Lilleniga". Ta on tuntud selle poolest, et vajab vähemalt kümmet tundi und ööpäevas, muidu on ta talumatu, riiakas ja pealekäiv. "Lillen" on, hoolimata oma füüsiliselt pisut tagasihoidlikust formaadist, suure visaduse ja pealekäivuse valdaja. Et enamik väikesekasvulisi inimesi on pealekäivad, öeldakse tulenevat sellest, et nad on liiga väikesed, et võidelda oma kasvult tunduvalt suuremate vastastega, ja liiga aeglased, et nende eest ära joosta. Seetõttu kasutavad nad teisi võitlusmeetodeid ja teevad nagu kerakala. Kui vaenlane teda ähvardab, puhub ta end täis ja muutub nii suureks, et isegi hai ei suuda piisavalt suurt suud teha, et teda alla neelata.

Kell 0600 helises telefon. See oli rühmaülem lipnik Callerström, kes tahtis teatada, et lahingud on maha puhutud ja kogu patarei on saanud hommikupooliku vabaks, et saaks end välja puhata. Me pidime jääma Måvholmenile ja ootama kella üheteistkümneni, mil kalatraaler "Elvy" pidi tulema meile järele, teatas ta.

Tagasisõidust ei tulnud aga midagi välja. Torm tugevnes ja hiljem päeval tuli juhtkonnalt uus teade. Kalatraaler ei saanud tormi tõttu välja sõita ja Måvholmenil ei ole ühtegi silda, kuhu randuda. Saar on väike ega paku mingit kaitset isegi tuulealusel küljel, et oleks saanud ebasoodsate ilmastikuolude korral randuda.

Lisandus ka teisi tüsistusi. Maal levis "aasialane", raske gripp, ja me olime sellest ilmselt nakatanud. Inkubatsiooniaeg oli läbi ja mitmed meist hakkasid end kehvasti tundma. Teatasime sellest juhtkonnale, kuid vastus oli, et nad ei saa praegu midagi teha, ilm oli liiga halb, paat ei saanud välja sõita ja helikopter ei lenda 25-meetrise tuulekiiruse korral.

Pidime veetma paar lisapäeva saarel, aasialane ei teinud seal viibimist palju paremaks. Kui oleksime olnud täiesti terved, oleks see olnud lihtsalt mõnus, mõne päeva pärast oleksime saanud loa avada reservproviandi varu ja süüa kõiki neid häid roogi, mis seal olid. Nüüd ei tahtnud keegi toidust kuuldagi, mis tavaliselt on sõduri jaoks suur vestlusteema ja huviala. Soome armees öeldi "Sõdur ei tunne end hästi enne, kui ta on söönud nii, et tal on hakanud halb". Telefoni ja raadiovõrgu kaudu küsis õppuse juhtkond mõnikord meie tervise kohta, kuid kuna keegi polnud otseselt suremas, vaid lihtsalt halb enesetunne ja palavik, pidime jääma saarele, kuni torm oli vaibunud. Kui tuul oli piisavalt vaikinud ja lained alanenud, helistas rühmaülem ja teatas, et tuleb paat ja toob meid ära. Ohutuse mõttes pandi meid Nya Varveti haigemajja vaatlusele ja seeläbi tegime ajateenistust, mis oli 4 päeva pikem kui ettenähtud 308 päeva, kuid lõpp hea – kõik hea.

Pärast ajateenistust olin esimest korda pikemat aega pere juures. Saatsin välja mitu CV-d: Vattenfallile, Televerketile ja Nordiska Instrumentile, kõik Stockholmi piirkonnas. Ei Boråsis ega Göteborgis olnud elektroonika valdkonnas suuremat pakkumist.

Ühel Göteborgi suurtest laevatehastest töötas tellinguehitaja Konrad. Töökaaslaseks oli tal neeger Miamist, keda semud kutsusid Jimiks.

Ühel puhkepausil küsis Konrad neegrilt Jimilt.

- Kuidas tuleb, et neegritel on meie rootsi tüdrukute juures selline vedamine?

Jim irvitas rahulolevalt ja ta hambad särasid nagu pärlid ta mustas näos.

- Jah, poiss. Vastas ta, me pole teistmoodi loodud kui valged mehed. Kui me kohtame

tüdrukut, me suudleme teda kõigepealt kuklasse, siis suule ja jälle kuklasse. Siis nad muutuvad nagu banaan – söödavaks.

Kui Konrad koju tuli, end pesnud, söönud ja päevalehe läbi lugenud, plõksatas Konradi peas midagi. Jimi retsepti tuli proovida. Konrad hiilis oma naise selja taha, kes seisis ja nõusid pesi, suudles teda kuklasse, siis suule ja uuesti kuklasse. Pärast vaatas naine oma meest ja hüüatas:

Sul on küll tõelised neegrikombed, Konrad!

Konrad on nüüdseks sõnaaher ja mõtlik.