KÄNSÖ, IDÜLL LÕUNA- SAARESTIKUS

VANASTI MERERAHVA HIRM.

Kaugel avamerel asub Känsö, kalju, mis umbes 150 aastat tagasi sai karantiiniasutuseks ja oli seejärel ligi 70 aastat nii tuntud kui kardetud sadam kõigile, keda mere rahvaks kutsuti. Katk, koolera ja kollapalavik olid vanasti inimkonna nuhtlused ja tuli neid taude juba riigi piiril tõrjuda. Ja nii juhtuski, et võimud otsustasid juba 1770. aastal paigutada karantiini kaugele Känsöle ehk Wargö hålale, nagu saart tol ajal kutsuti.

Tänapäeval võib saart pidada pigem ülimalt võluva kultuurimälestiseks. Külastaja arvab end sattunud mahajäetud linna, kui ta sellele kaugele saarele maabub, mille hoonestus ja taimestik on nagu eksootilised võõrad selles paljas saarestikuriigis. Praegune asutus valmis 1818. aastal, kuid selle tekkimine oli võimudele palju muret valmistanud. Asjatult oli Göteborgi maavanem pöördunud linna arstkonna poole karantiini korraldamiseks, kuid keegi ei kuulanud ahvatlevat pakkumist, amet oli nimelt hästi tasustatud, ja seletus tuli otsida hirmust salapäraste haiguste ees. Seejärel pöörduti Collegium Medicumi poole, mis käskis saarele arsti koos välskeriga abilisena ning karantiinimeistri. Moodustati karantiinikomisjon, mille nõudlikuks jõuks oli amiraliteediarst Pehr Dubb, kellele Tema Majesteet andis tema panuse eest 500 riigitaalrit banko, preemia, mis pidi muudetama kingituseks, sobivalt samaväärseks (tubaka)toosiks! Kroon andis veel 120 meest Bohusi rügemendist käsutusse ja nii hakati tõsiselt tööle. Madalasse vette tehti täitepinnast ja nii sai igast majast väike saar, mis ühendati teistega võlvitud tõstesildade abil.

Hooned ehitati Rootsi mõisastiilis, kuid muus osas võeti eeskujuks Marseille karantiin. Saare kõrgeimasse punkti ehitati torn, mis on tänini tuntud meremärk neis vetes. Töödejuhataja ja sõjaväeülem Känsöl oli major Jacob Forsell, ooperijuhi John F.-i vanaisa, ja kuigi ta pidi 1838. aastal raporteerima, et „raha puudusel ei tehtud ka sel aastal mingeid ehitustöid”, valmis uus asutus siiski viis aastat hiljem katkumaja, vaatlushoone ja paranejate ruumi, näidismaja, elamute ja ladudega.

Dubb ja Forsell olid ilmselt teerajajad, mitte ainult selles mõttes, et nad ehitasid ilusasti ja kindlalt, vaid nad lasid ruumidesse sisse seada sellised mugavused nagu õhukanalid ja WC. Et hirm nakkuse ees oli suur, ilmneb eriti sidepidamisruumi pääsu eeskirjadest, mis oli ainus, millel oli ühendus katkumajaga.

Nii kõlab juhend Dubbi järgi:

” Kui näiteks karantiinimeister sinna läheb, et järgmise päeva toidumoona üle anda, avab ta akna, et tuulutada välja kõik, mis happeaurudest veel ruumis võib olla, seejärel kantakse toidumoona esemed sisse ja antakse üle. Kui see on tehtud, võtab ta plekk-karbist aruanded ja tellimused, mille arst on sinna jätnud, hästi veinäädikaga läbi immutatuna, nööridele tilkuma riputatuna, ning jätab enda järel kirjad ja korraldused, mis on mõeldud katkumaja arstile või teistele laatsaretis. Seejärel, enne kui ta väljub ja ukse hoolikalt lukustab, paneb ta ette suitsutusmaterjalid, mille katkumaja arst peab kokku segama, kui ta kavatseb sealt lahkuda. Kui karantiinimeister on selle teinud, laseb ta tõstesilla laatsareti ja vaatlushaigla vahel alla lasta ning kellahelinaga annab katkumajas olijatele märku kaubad ära tuua. Kui katkumaja arst on lasknud ära tuua, mis sellest ruumist sisse pandi, aknad sulgenud…… segab ta suitsutusmaterjalid kokku ja lukustab ukse enda järel ning helistab, et nõuda tõstesilla ülestõmbamist ja lukustamist.”

Kontroll oli ilmselt hoolikas, mis kehtis ka välise valve kohta, mida teostasid krooni laevad, millest üks oli paigutatud Skageni ja Rootsi ranniku vahele, üks Kostri juurde ja veel üks Vinga juurde. Kaksteist kuuenaelast kahurit patarei vastutas sadamas korra eest. Kohtlemine, nii patsientide kui teiste suhtes, ei olnud alati kõige leebem. Lootsid kahtlastel laevadel visati lihtsalt merre, tõmmati uuesti üles ja loeti seejärel nakkusvabaks. 1807. aasta karantiinimääruse järgi pidi haige transport toimuma järgmiselt: „….juuksed tuleb peanaha ligidalt maha lõigata ning pea ja nägu pesta äädikas või merevees, enne kui ta lebades oma kois lastakse paati, mis seejärel randub haigla all olevas avauses, misjärel ta tõstemasinaga paadist vannituppa üles tõstetakse ja seal, ilma et teda kätega puudutataks, lastakse koos koi ja riietega vannidesse; vannitamise ajal vabastatakse konksude ja lõikeriistadega riided kehalt, nii et haige saab sealt üles võetud, kuivatatud ja äädikaga hõõrutud ning edasi toimetatud talle määratud haigetuppa.”

Matuseeeskirjad olid samuti keerulised. Surnud tuli spetsiaalsel kanderaamil sadamast välja toimetada, „kus laip piisava külge kinnitatud raskusega sõjaväeülema määratud kohas merre lastakse,” kusjuures personal pukseerivas paadis pidi vähemalt viie sülla pikkuse trossiga hoidma end tuulepealsel, s.t. „laiba tuulepealsel küljel.”

Jah, nii see Känsöl vanasti käis. Tänapäeval juhtub siin vähe, sest vana haiglalinn magab oma Okasroosikese und. Allakäiku siiski ei märka, sest kroonu rahvas, s.o KA4 Göteborgis, on suure pieteediga hoolitsenud haruldaselt kaunite hoonete korrashoiu eest. Kahju vaid, et nende seinad ei saa rääkida, sest siis oleks neil kindlasti paljugi jutustada võimuka majori ja rüütli Jacob Forselli valitsemisest, aga ka muust tuntud rahvast, postimees Olof Ericssonist (sündinud 1774 ja surnud 1818), kuulsate vendade Johni ja Nilsi isast, kes on maetud sellele saarele.

Ja võib-olla oleksime kuulnud ka Victor Rydbergist, kes oli mõnda aega karantiinimeistri laste koduõpetaja, kui ta tundide ja eksamite vahel pühendus ka kirjutamisele, mis pärimuse järgi toimus Känsö kõrtsis, kus vähemalt romaan "Singoalla" valmis. Need tragöödiad, mis leidsid aset "Parloire'i" sisemuses, kus katkust nakatunud ja teised haiged said kohtuda oma lähedastega, olles siiski eraldatud võrede ja kipitava tõrva- ning väävlisuitsu seinaga, oleksid hilisemate aegade lastele kindlasti huvi pakkunud.

Taimestik Känsöl erineb ümbruskonna kargusest. Siin leidub haruldasi taimi ja lehtmets on kasvanud metsikuks džungliks, millele vististi pole siin maal võrdset. See oli Jacob Forsell, kes lasi istutada puid ja põõsaid, mille kasvujõud on kahjuks nüüdseks tunginud ka saare kaunile kalmistule, mis on rängalt lagunenud. Süüdi pole selles Kroon, vaid asjaomane kihelkonnavõim Styrsös, kuhu Känsö kuulub. See väärnähtus tuleks vist küll ruttu korda teha, sest kui nii ei juhtu, on peagi põõsad ja puud täielikult vallutanud lahkunute viimse puhkepaiga sellel kultuuri rootsi eelpostil ajas ja ruumis. Võib-olla on Göteborgi toomkapiitlil võimalik sekkuda.

Katku must lipp ja kollane kooleralipp, mida varem nii sageli Känsöl heisati, on nüüdseks muuseumisse jõudnud. Kuid ka Känsö karantiin on kultuurimälestis, mis vajab hoolt ja järelevalvet.