Lumpen – paratamatu pahe

Ühe äsja sissekutsutu vaade asjale.

Sissekutsumise päev oli kuupäev, mis eri väeosadesse paigutatud ajateenijate jaoks tähendas vabaduses elatud elu lõppu – (vähemalt suhtelises vabaduses, sest ka tsiviilelul on oma kohustused meie vastu, kuigi need ei torka silma nii selgelt kui kaitseväes) elu, mida alles pärast seda päeva õpiti täiel määral hindama. Nüüd, paar rasket – ja nii rasket – kuud pärast sissekutsumist on nauding riietuda tsiviilriietesse, saada ringi käia ükskõik kui puhastamata kingadega ja omada tervet tuba täiesti omaette. Esimesed päevad möödusid muidugi täieliku segaduse tähe all, alates pingutatult naljakatest kommentaaridest linaste aluspükste suuruse kohta.

-„Kas ma pean tõesti nendes üksi olema?” Ja „Keegi on neid pükse enne mind kandnud”.

– Ärge selle pärast muretsege, mitmed on samu pükse enne teid kulutanud. Murelike spekulatsioonide juurde, mis võiks juhtuda, kui me ei tervitaks nooremallohvitsere – et midagi kohutavat juhtuks, näiteks karistuseks ringi roomamine ümber ala või arest vee ja leiva peal teadmata arvuks päevadeks, olime täiesti veendunud. Sõjaväelised lühendid olid samuti väikeste Gösta Knutssoni-laadsete hetkede objektiks innuka küsimisega, mtrl, bat, battfu, kn ja muud sellised krüptilised väljendid.

Need tutvusringkonnast, kellel oli oma andam isamaale juba sooritatud, tervitasid meid rõõmsate naeratustega, kui meid linnas kohtasid, kinnitades sellega vana tõde, et kahjurõõm on see rahulduse vorm, mis inimesel kõige kergemini tuleb, ja nad lisasid juurde õudseid lugusid pahuraist ülemaist, õppustest 40-kraadises külmas ja täielikus lumetormis, meditsiiniõdedest jalgrattapumba suuruste vaktsineerimissüstaldega ja muudest sarnastest väikestest meeldivustest. Kambakaaslased, riided, voodi – jah, teate küll –, relvad, kõik oli üsna uus, tundmatu, pisut hirmutav.

Aga – tasapisi hakkasime end pisut koduselt tundma, saime aru, et terve hulk riideesemeid olid oma otstarbeks äärmiselt sobivad (ei ole vist palju kangasorte, mis peavad vastu nii paljule mustusele, niiskusele jne nagu kommmisriie), kuid kahjuks ka seda, et paljud detailid jätavad soovida. Hunnikust võime esile tuua paar kõige kurikuulsamat: damaskid ja linane kaelarätt – nn. „idioot”. Damaskid võib ehk hea tahtmise korral kaitsta, kuid kaelarätt on vastuolus kõigi mõistlike konstruktsioonipõhimõtetega: seal, kus oleks vaja natuke riiet kaela kaitsmiseks, pole midagi, seevastu on palju riiet kohtades, kus seda üldse vaja pole. Selline kaelarätt kaitseb kaela hõõrdumise eest sama vähe kui traksid meid külma eest. Huvitav vaid, kui kaua on sõdureid nende esemetega piinatud ja kes on leiutaja. Õnneks on need asjad paljudes väeosades täielikult kaotatud ja on kaotamisel ka neis väeosades, kus need endiselt reamehe elu pimestavad.

Endise Soome armee sõdurina igatsesin ma jalarätte ja taskurätikuid. Ei aidanud see, et läksin rügemendiülema juurde, jalarättideta sai hakkama, kuid taskurätikuga oli hullem. Ma ei suutnud sellega kunagi leppida, käisin koguni rügemendiülema juures ja nuuskasin nina, tõmmates nina varruka sisse. Miski ei aidanud.

Toit on nii hea kui toitev, need, kes toidu üle kurdavad, ei ole tegelikult harva põhjust seda teha, eriti kui vaadata vanemaid sõdurijuhiseid aastast 1769, kus võib lugeda: Iga teine või kolmas päev sooja toitu, mitte rohkem kui üks lonks viina, kuid selle asemel natuke head jooki.

Profoossi (tänapäeval vastab umbes veeblile, lipnikule) kohta öeldakse, et ta peaks olema:

Tugevakäeline, julge ja hirmuäratava välimusega.

Siiski – ülemad osutusid tavalisteks inimesteks nii heas kui halvas ja nii olulise eluosa nagu toit, palju toitu ja toit õigel ajal, üle pole vist kellelgi seni suuremat põhjust kurta olnud. Ja peale nende ja paljude teiste puhtväliste kogemuste saime igaüks pisut võimalust vaadata üle oma isiklik suhtumine sellesse kurikuulsasse nähtusesse nimega kaitsevägi.

Kogu sõjaväelise väljaõppe idee rahuajal peab paratamatult olema see, et see võimalikult palju peegeldaks olusid ja käitumisviise sõja ajal. Kui lähedale tegelikele oludele saab rahuajal jõuda, demokraatlikus riigis on üksikisiku elu enam-vähem püha ja seda ei tohi asjatult ohtu seada.

Sõda on – ja jumal tänatud, et ükski inimene tänapäeval ei väida vastupidist – ebanormaalselt ebanormaalne seisund. Seega peab ka rahuaegne teenistus üksikisiku jaoks kaasa tooma üsna suure hulga neid ebaloomulikke olusid, mis iseloomustavad sõdu – kuulekuskohustus, loobumine isikliku vabaduse nõudest ja palju muud. See peab nii olema, sest ükski väeüksus ei muutu hetkega hästidistsiplineerituks ja oskuslikuks selleks, et sõda kuulutataks. Paljud aga ajavad vastupidist äärmuseni ja harrastavad sõnakuulmatust kui sporti ja peamist tegevust. Kahjuks on nii, et halvad eeskujud nakatavad rohkem kui head ja võib vahel jääda mulje, et kogu kogudus on äärmiselt madalal kuulekustasemel – see pole sugugi nii. Enamik noori tänapäeval on siiski äärmiselt asjalikud ja selgeltnägijad – nad alistuvad paratamatusele. Hilisema aja areng on toonud palju uut, ajateenijate nõukogu, rügemendikomisjonid jne.

See pole midagi uut. Ometi unustame selle nii kergesti, kui viriseme maastikuteenistuse ja füüsilise treeningu üle. Kui minna tagasi selle lihtsa loogika juurde, võib leida seletuse enamikule sellest, mida me sageli peame tarbetuks, aeganõudvaks ja rumalaks. Ja kuigi me seda mõistame, kerkib meis üles vastumeelsustunne – miks pean just mina raiskama peaaegu aasta oma elust nendes ebaloomulikes oludes? Ma ju ei sobi siia üldse, laske mind rahule, las need, kellele sõdimine meeldib, tegelevad kaitseväega.

Ja kui punane udu on seekord hajunud, siis mõistad hea tahte korral, miks. Hoolimata kõigist sõimust heaoluriigi, kõrgete maksude, eluasemepuuduse ja valitsuse pihta, esindab isamaa – kui seda väljendit võib kasutada ilma, et see kõlaks isamaalise paatosena – meie jaoks siiski teatud väärtusi, mis on liiga enesestmõistetavad, et me neid üldse märkaksime, kui kõik toimib normaalselt. Me võime liikuda, kuidas tahame, me võime omada ja väljendada mis tahes poliitilist või usulist veendumust, me oleme kaitstud teatud katastroofide, haiguse, tulekahju ja nuhtluse eest meie ühiste asutuste kaudu. Me võime kirjutada oma ajalehtedes, mida tahame – kui sa kirjutad lehes, et olud mingis väeosas on talumatud, et habemeajamisvesi on jääkülm ja ülemused ülbed, siis ei saa isegi kaitseväe juhataja sind selle eest trellide taha panna ega isegi teada, et sina oled see, kes selle kirjutas. Sa võid ka minna rügemendiülema või rügemendinõukogu juurde ja juhtida tähelepanu teatud eeskirjade eiramistele, ilma et sind tabaks kirikuvanne või tagakiusamine ülemuste poolt. Teisisõnu, meil on seadused, mille me ise oleme kehtestanud ja mis tagavad meile kaitse mitmesuguste üleastumiste eest. Meil on õigused, mida peame enesestmõistetavaks, kuid mis paljudes teistes riikides on täiesti mõeldamatud – Ungari revolutsioon näitab kogu oma verises meeleheites, kui palju on rahvas valmis ohverdama, et saada neid meile täiesti loomulikke hüvesid – millele loomulikult vastavad ka mitmesugused kohustused riigi, kogukonna, kaasinimeste ees. Ainult see, kes on ise kogenud diktatuuri ja vabadusetust, suudab täielikult hinnata, mida demokraatlik (demokraatlik selle sõna tõelises tähenduses, mitte nii nagu sõna mõnel pool kuritarvitatakse) valitsemisviis tähendab – ja ennekõike, kui palju see on väärt kaitsmist.

Niisiis, mida sa saad vastutasuks 10 kuu vabaduse röövimise ja nende miljardite eest, mille sa koos 7 miljoni teise rootslasega kaitsele kulutad – see on teatud garantii vabaduse kaotamise vastu, mis oleks kindlasti talumatult tuntav ja pikem kui 10 kuud. Sa maksad seda muuhulgas selleks, et säilitada oma vabadus ja usk, et maa on ümmargune, et inimesed ei ole jumalad ja et – jah, tõepoolest – et relvajõud ja toores, brutaalne jõud ei tohi olla määravaks rahvusvahelistes konfliktides. Keegi ei nõua, et sulle see meeldiks. Võta seda kui rasket, kuid vajalikku katsumust, see on siiski mööduv.

Võib-olla on kasulik sellele mõnikord mõelda – kuid ärge võtke seda mitte mingil juhul kaitsekõnena, ei sõja kui põhimõtte ega meie igapäevase kasarmuelu pisiasjade kaitseks. Sõjaväelist elu armastada ja selles hästi tunda, on vähemalt allakirjutanu jaoks midagi äärmiselt mõeldamatut – sellega leppida seevastu tähendab mõista, milles asi seisneb ja millised väärtused on mängus.

Keegi on teinud parafraasi Winston Churchilli ütlusest:

Kunagi pole nii paljud õppinud nii vähe nii pika ajaga, mis iseenesest võib teatud määral tõele vastata, kuid nagu ka üks teine, väga kogenud mees on öelnud:

„Igal riigil on armee – omaenda või teiste oma.”