Hägersten 1959

Pärast insenerihariduse lõpetamist ja ajateenistuse läbimist mereväe rannakaitseväes Göteborgis arvasin, et minu kokkupuude sõjaväelaste ja kõige sellega seonduvaga on lõppenud, kuid tegelikult pidi see alles algama – ja seda mitmel tasandil. Otsisin tööd läänerannikul, kuid seal polnud just palju variante valida, ainult LM Erikssoni juures. Kui hinded ja CV-d olid erinevates firmades ringi rännanud, jäin pidama ühe Stockholmi ettevõtte juures, Nordiska Instrument (Bührli-Örlikoni filiaal Zürichis, mille põhisuund oli 40 ja 57 mm õhutõrjekahurite juhtimisseadmete tootmine)

Oli veel üks alternatiiv, samuti Stockholmis, Vattenfalli laboratooriumis. Põhjust, miks ma Nordiska Instrumenti valisin, ei mäleta. Ümbrus võib-olla mõjutas mind, Nordiska Instrument asub Mälareni järve ääres ja selle naabriks on Hägersteni paadiklubi. Nii tagantjärele mõtled, kuidas oleks olnud, kui oleksin Vattenfalli tööle võetud, aga seda saab ju ainult mõelda… Üürisin tuba ühes villas perekond Sigge juures aadressil Båtsmanskroken 10 Mälarhöjdenis, samal ajal kui Ann-Marie koos Tomasega pidi perekorteri puudumisel esialgu Boråsisse jääma. Üürituba võiks iseloomustada Nils Ferlini luuletusega: Ma olen üürnik, üürin möbleeritud tuba…

Töö seisnes õhutõrjesihikute häälestamises tarnimiseks KATF-ile (Kungl. Armétygförvaltningen). Kuna see oli algselt Šveitsi firma, siis koosnes see ligi 40% šveitslastest ja meid rakendati just sellega, millega mul ei lubatud KA-s tegeleda, muuhulgas P12 radarseadmete paigaldamisega õhutõrjesihikutele.

Kui olin mõned nädalad Stockholmis töötanud ja elanud ning pisut kodunenud, tuli mul meelde minu esimene toakaaslane Boråsis, Robert Felszegi. Teadsin, et ta oli kolinud Stockholmi, tema külaskäikudel perekond Eklundi juurde Boråsis kohtusime mõnikord täiesti juhuslikult. Ta oli põgenik, nagu minagi, ja temaga ühendust saada polnud sugugi lihtne. Helistasin toonasele immigratsiooniameti vastele ja sain vastuseks, et nad ei tea, kas ta on riiki jäänud. Endiselt on nii, et immigratsiooniamet ei anna otsest vastust. Siiski lubati vaadata, kas Robert on ikka riigis, ja sel juhul antaks talle minu aadress ning ta võiks ise minuga ühendust võtta.

Mõne päeva pärast helistas Robert ja me kohtusime ühes kohvikus Herkulesgatanil. See oli koht, kus paljud välismaalased kokku said, Robert oli seltskondlik ja veetis palju aega linnas. Õhtu jooksul selgus, et tal on kahetoaline köögiga korter ja kui ma tahan, siis võiksin üürida temalt ühte tuba, ta oli ju niikuinii harva kodus. Siin oli mul märksa mõnusam, oma tuba köögi ja vannitoa kasutamisega. Nüüd oli mul vähemalt keegi, kellega suhelda, isegi kui see ei juhtunud kuigi tihti. Robert oli palju väljas.

Sel ajal, kui ma Båtsmanskroken 10 elasin, kirjutasin ühele fotofirmale Inglismaal ja tahtsin lähemaid andmeid ühe välguseadme kohta. Möödus mitu nädalat, ilma et oleksin firmast midagi kuulnud, kuid ühel päeval helistas üks daam ja ütles, et nad on saanud minule adresseeritud kirja. Nad elasid samuti Mälarhöjdenis ja aadressid olid segi läinud. Daam elas Båtsmansklevet 10. Ta ütles, et uksel peaks olema silt Afanesjeff.

Kui ma sinna jõudsin, selgus, et perekond oli segavereline: mees oli venelane ja naine rootslane – pärit Boråsist. Kuna olin Boråsis elanud, hakkasime loomulikult linna üle arutama ja ma jäin sinna pikaks ajaks. Tasapisi tuli ka tema mees, tal oli "Helipood" Gröna Lundis – poes sai oma häält plaadile rääkida. 50ndate lõpus polnud magnetofonid veel nii levinud ja oma salvestused olid populaarsed. Ettevõte oli kõige järgi otsustades päris hästi läinud, neil oli oma maja ja (naise sõnul) ka hulk krunte Mälarhöjdenis.

Mehe nimi oli Georg ja hiljem, kui ma sõjaväetõlkidega liitusin, õppisin teda veidi rohkem tundma. Ta oli hea sõber Andrei Daraganiga ja suur autohuviline. Talle kuulus Horsche, lahtine Saksa toodangu auto (Hitleri ja parteipampade lemmik), mille renoveerimisse ta suuri summasid pani. Naine Inger polnud sugugi nii huvitatud, ta arvas enamasti, et autoga on külm ja ebamugav sõita (eriti suvel, kui katus oli alla lastud) ja oleks hea meelega näinud, et mees oleks perele "päris" auto muretsenud. Nüüd võib tõmmata paralleeli Viktor Erikssoniga, tema kulutab samuti nii palju oma Dyna Panhardidele, millest enamik pole sõidukõlblikud, kuid tal pole autot, millega sõita, ja on sunnitud vajadusel rentima. Praegu (2004-11-17) on Viktor haige, ta sai ajurabanduse ja viibib taastusravikodus Hammarby Hamnstadis.

Georg haigestus vähki ja suri mõni aasta pärast meie tutvumist. Naine Inger, kes oli mehe autohuvist tüdinud, vabanes autost nii kiiresti kui võimalik. Ostja tegi kindlasti hea tehingu, sest Inger oli kõike muud kui ärimees. Automark on haruldane ja veteranautohuviliste seas kõrgelt hinnatud.

Hoolimata minu pisut paranenud olukorrast elamise osas, oli siiski üsna nukker Stockholmis täiesti üksi viibida, igatsesin Ann-Mari ja laste järele. Selleks ajaks oli pere täienenud veel ühe lapsega – tüdrukuga, kes ristimisel sai nimeks Maria Helena. Minu Stockholmi töö tõttu ei saanud ma sünnituse juures olla, see polnud veel nii tavaline ka. Esimene kohtumine temaga oli pisut šokeeriv, sünnitus oli olnud üsna raske ja tüdrukul oli üsna deformeerunud, pirnikujuline pea. Ta ei näinud maailma jaoks palju välja, mustajuukseline, tõmmu nahaga, väga peenikeste ja nõtkete käte ja sõrmedega. Ann-Marie oli sünnitusest üsna võetud ja veetis terve suve oma vanemate juures Falkenbergis.

Stockholmis eluaseme saamine oli vist veelgi raskem kui Boråsis ja ma hakkasin meeleheitesse langema. Mingisuguseid mõjukaid tuttavaid mul ka polnud ja raha eluaseme ostmiseks ei tulnud kõne allagi.

Natuke õnne peab siiski olema ja sel korral tuli õnn üsna lähedalt. Olles mõnda aega Nordiska Instrumentis töötanud, sain tuttavaks härra Ulfwardiga, kes oli nii tehasekrundi kui ka hoone omanik. Ta oli vanem, joviaalne leskmees, kes elas oma ainsa tütrega tehaseala kõrval asuvas kahekorruselises villas.

Räägiti, et ta olevat oma aktiivsel ajal olnud üsna karm ärimees, kuid nüüd oli ta märgatavalt leebunud ning minu ja mu pere vastu näitas ta end oma parimast küljest. Ta oli juba mitu aastat lesk olnud ja tal oli teatud muresid oma tütre Ingaga. Inga oli ainuke laps ja sellisena rikas pärijanna. Tütart peeti üsna ärahellitatuks (mis polnud ime, sest ta oli ainuke laps) ja Ulfward oli tema tuleviku pärast mures. Ühel korral pidi ta tütre lausa Ameerikasse saatma, et vabaneda ühest liiga innukast, kuid ilmselt sobimatust kosilasest. Endise ärimehena võttis Ulfward loomulikult kosilase kohta põhjalikult selgust ja päästis nii Inga majanduslikust ärakasutamisest. Tema jaoks läks siiski kõik hästi, ta abiellus politseinikuga ja sai kaks last. Paar aastat tagasi leidsin mõned pildid Hägersteni ajast, üks neist oli Ingast ja tema vastsündinud pojast; saatsin pildi talle ja sain kurva sõnumi vastu. Poeg oli hukkunud liiklusõnnetuses – 20-aastaselt.

Ulfwardiga lähemalt vesteldes tuli ilmsiks, et ta vajas kedagi, kes tema õliküttekatla järele vaataks ja mõningaid pisitöid teeks, võimalik, et ka teda vahel Södersjukhusetisse sõidutaks – omamoodi majahoidja ja eratšauffer. Korteri saaks ka korraldada, väga väikese ja tehasealal asuva, aga siiski... Nüüd saaksid Ann-Marie ja lapsed Hägersteni kolida ja me saaksime lõpuks koos elada. Selleks ajaks olime olnud abielus kümmekond aastat, ilma et oleksime pikemat aega koos elada saanud.

1959. aasta veebruari alguses läks kolimiskoorem Boråsist Hägersteni koos asjadega, mis me selleks ajaks olime jõudnud muretseda. Kui Borås Expressi kolimisbuss peatus Boråsis Kyrkogårdsgatan 5 ees ja tagauksed avati, ei paistnud, et meie vähesed asjad ära mahuksid – buss tundus juba täislastis olevat. Kuidagi meie vähesed kraamid siiski mahtusid kolimisbussi ja järgmisel päeval olime Stockholmis. Ann-Marie oli pahane kandemeeskonna peale, sest Hägerstenis mahalaadimisel pillasid nad maha tema äsja soetatud Husqvarna õmblusmasina. Masin jäi terveks ja kuigi ma olen sellega seljakotte õmmelnud, töötab see tänaseni (ehkki mitte nii vaikselt kui vanasti). Ühelt vanalt kviitungilt näen, et see maksis 850 krooni – see oli tol ajal palju raha.

Nüüd elas mu pere praktiliselt töökohal Hägerstenis ja ma sain minna koju Ann-Marie ja laste juurde 11-kohvi jooma. Korteriga kaasnesid teatud kohustused, pidin aeg-ajalt omanikku, direktor Ulfwardi haiglasse sõidutama. Talle kuulusid krundimaa, korter, 1954. aasta mudeli Ford (suurte tagatiibadega) ja tehasehoone ise, mis oli välja renditud Nordiska Instrumentile. See toimetus ei olnud liiga koormav, ta oli vanem heatahtlik härra ja vahel saime tema autot laenata, kui mina aeg-ajalt tema õlikütte järele vaatasin. Õlikütteagregaat oli väga vana mudel, see pidi olema üks esimesi pärast sõda Ameerikast imporditud seadmeid.

Korter ei olnud suur, aga meid polnud tol ajal ka rohkem kui 4 pereliiget, kellest kaks veel üsna väikesed. Tomas oli 10-aastane ja Maria napilt kahene. Korteris oli tualett, seegi miniatuurses formaadis. Tualeti mõõtmed olid tõesti minimaalsed, suurekasvulised inimesed (nagu Gertrud Damberg) pidid sinna tagurdama ja siis ei saanud ust sulgeda ning meie ei tohtinud selle aja jooksul esikusse tulla, kus tualett asus. Kui korter oli väike, siis ei olnud ka üür just koormav. Seda tuli maksta 100 krooni kuus – aasta ette. Elasime seal umbes poolteist aastat, enne kui Nyköpingisse kolimine teoks sai, ja kui ma läksin direktor Ulfwardi juurde üüri maksma, võttis ta ühe tuhandekroonise ja ütles:

- Jäta ülejäänu endale, teil läheb raha vaja kardinate ja muu sellise jaoks, kui nüüd Nyköpingisse kolite. Tütar Inga ei olnud ehk päris nõus, aga Ulfwardil oli viimane sõna. Mul on üürileping alles kui mälestus ühest meeldivast eluperioodist.

Aeg Hägerstenis on jätnud ainult meeldivad mälestused. Palk oli küll väike ja eluaset ei saanud ka just moodsaks nimetada, aga hubasusel polnud küll midagi viga. Eriti kevadel ja suvel oli see väga hea eluase. Talvel pidime pliidipajus kütma, see andis nii sooja kui ka sooja vett. Minu ajal Nordiska Instrumentis laiendati firmat kontrollhalliga ja et hoonele ruumi teha, langetati naaberkrundil hulk suuri tammi. Puud sain endale ja need andsid tõesti mitu korda sooja. Need olid 3–4 mitmesaja-aastast tamme muljetavaldava ümbermõõduga ja mul oli suuri raskusi nende parajaks tegemisega, et neid pliidipattu panna. Tüved olid paksemad, kui ma tavalise kaarsaega läbi sain, pidin tüve keerama ja mitmest küljest saagima. Isegi see ei aidanud, tüve sisse jäi alati tükk, mis läbi ei saetud, ja ma pidin tüve lõhkuma, enne kui sain selle täielikult läbi saagida.

Sellest sai puid terveks talveks ja osa pidime maha jätma, kui kolisime Nyköpingisse 1960. aasta sügisel. Norstedtsi kirjastusel olid ruumid täpselt Nordiska Instrumendi kõrval ja sealt saime samuti puitu, pakkekaste ja muud pakkematerjali.

Telefnsamtal med mormor Lilly på Mors dag 1959

1959. aasta sügisel kutsuti mind kordusõppustele Dalaskogarnasse, samal ajal toimus Huddinges mõrv ühe taksojuhi kallal ja Ann-Marie'l olid teatud kõhklused, kui ta pidi Hägerstenis üksi koos Tomase ja Mariaga sel ajal elama. Siis võis Tomas üleval olla nii kaua kui tahtis, Ann-Marie on linnatüdruk ega ole pimedusega harjunud.

Pimedaks ja vaikseks muutus eluaseme ümbrus talvepoolaastal. Tehasehooned olid pimeduses ja need vähesed tänavalaternad, mis valgustasid teed Hägerstens Allé poole, asusid eluasemest eemal ega aidanud kuigivõrd valgustamisele kaasa. Tomas oskas lugeda ja ajas end vahel üles, lugedes kummituslugusid päkapikkudest ja trollidest, kuid mitte hullemini, kui et ta ühe kroonise tasu eest võis pärast pimeduse saabumist tehasehoone ja Norstedtsi kirjastusmaja ümber käia.

Direktor Ulfwardsile kuulus kogu ala kuni Klubbackenini ja Tomase jaoks oli see suurepärane koht, kus hakata arendama oma äsja ärganud loodushuvi. Maria jaoks oli asi pisut halvem. Ta oli alles kaheaastane ja kuna eluase asus garaaži kohal, kujutas pikk trepp alla maapinnani teatud ohuallikat. Ann-Marie pidi teda valvama, et ta ei kukuks trepist alla oma äsja omandatud kõndimisoskusi rakendades. Maria oli osav ronija ja on oma võrevoodist kaks korda välja kukkunud. Esimesel korral ei olnud meil voodi põhi päris all, tal õnnestus end üle ääre upitada ja alla kukkuda. Kui me põhja kõige alumisse asendisse lasksime, kasutas ta oma kaisukaru astmelauana, nii sai ta pisut kõrgemale ja suutis ääre peale ronida. Seekord tuli korralik muhk otsaette.

Need tehasehoone osad, mida ei rentinud Nordiska Instrument ega lahja õlle pruulija, olid Nordstedtsi Kirjastuse kasutuses. Endine garaaž (mis asus meie korteri all) oli nüüd koolitahvlite maalritöökoda. Maaler ei olnud see, kes kõigil tööpäevadel kaine püsis, ja vahel tuli ta üles korterisse oma naise üle kurtma. Ühel korral, kui ta oli korralikult purjus, ei läinud paremini, kui et ta kukkus trepist alla. Trepp oli järsk ja kõrgust ligi neli meetrit. Kui me kära kuulsime, arvasime, et ta oli end sandiks kukkunud, kuid Jumal on lollide ja joodikutega, ta raputas vaid pead ja tõusis püsti, nagu poleks midagi juhtunud.

Tomas käis Mälarhöjdeni koolis kolmandas klassis. Ühel päeval tormas ta koju ja ütles, et nüüd saavad nad hakata mingit pilli mängima. Muusikaõpetaja oli seal käinud ja kolm last preili klassis olid sisse saanud.

- Aga ta ju tundis muusikaõpetajat, lisas ta.

Paar päeva hiljem tuli ta koju kastiga, mis sisaldas poolviiulit. Need poisid, kes ei pidanud mängima, tegid muusikaõpilaste üle muidugi nalja.

- Kas selle läbisaagimine võtab kaua aega? narrisid nad Tomast.

Kamp väikseid poisse Mälarhöjdenist kiusas teda vahel, kui ta läbi villaküla kõndis, ja ma otsustasin sellele lõpu teha. Leppisime kokku aja ja koha. Seisin heki taha ja kui Tomas tuli, ootasid nii poisid kui mina. Poidid aga ei teadnud, et mina mängus olen. Kui nad siis Tomase ümber piirasid ja teda narrima hakkasid, astusin välja, haarasin paaril võsukesel kraest ja ähvardasin nende vanemate juurde minna, kui nad Tomase kiusamist jätkavad. Nad lubasid selle lõpetada ja pärast seda sai Tomas rahus käia.

Eluase Hägerstenis asus kohe allpool kasvatusraskustega poiste kodu – Eolshälli. Seal juhtus vahel asju, millest ajalehes kirjutati, kuid meil ei olnud neist suuremat ebameeldivust. Nad ei kiusanud kunagi Tomast kooliteel. Vaid ühel korral olid nad käinud Ulfwardi villas ja varastanud rahakoti. Ann-Mari oli kohanud väga viisakat poissi meie trepist üles tulemas, too oli kummardanud ja tervitanud, seejärel jooksnud läbi metsatuka poistekodu poole edasi.

Aeg-ajalt mõtlesid poisid muidugi välja keelatud asju. Ühel päeval helistas kaupmees Jordan, Hägerstensvägeni toidupoe omanik, lahja õlle pruulijale, kellel oli tehasealal pruulikoda, ja küsis, kas too kavatseb tegevuse lõpetada. Kui pruulija küsimuse peale täiesti arusaamatuks jäi, selgitas kaupmees, et mõned poisid olid tema poes ja tahtsid müüa hulga 5- ja 10-liitriseid lahja õlle pudeleid. Poiste väitel pidi pruulikoda tegevuse lõpetama ja nemad said pudelid võtta ja need maha müüa. Nad olid väga „abivalmid“ jõmpsikad. Üks kasvataja kodus oli kurtnud, et tema Volkswagenil on väga halb aku. Mõni päev hiljem oli tal uus aku, see seisis lihtsalt auto kõrval ja ükski omanik ei andnud endast teada. Kasvataja võttis aku enda kätte ja teeskles, et ei tea, kuidas see sinna sattunud oli. Mõnevõrra hiljem jõudis asi siiski juhtkonna kõrvu, samal ajal kui ilmsiks tulid ka muud eeskirjade rikkumised sama noortejuhi poolt, mille tulemusena ta töölt vallandati.

Krunt Klubbackeni suunas oli üsna räämas, võsast ja kõrgest rohust läbi kasvanud. Direktor Ulfward palus mul 1960. aasta kevadel võsa ära koristada ja see ära põletada. See sobiks hästi lihavõttepühadeks. Töötasin mõned õhtud võsa maha raiudes ja seda trepist veidi kõrgemal asuvale platsile kokku vedades. Mõne päeva pärast oli kuhi üsna suureks kasvanud, nüüd tuli vaid lihavõtteid oodata, sellest pidi saama hea lihavõttetuli sel aastal.

Me valmistasime tule tegemise üsna hästi ette, arvasime ise, kuid juhused pidid tegema ootamatu vingerpussi. Lihavõttelaupäeva pärastlõunal olid kõik ettevalmistused valmis, olin täitnud Maria vannikausi ja hulga teisi suuremaid nõusid veega, juhuks kui tuli peaks liiga ägedaks minema ja vajaks summutamist. Abiks olid mul Tomas ja Ulrika Damberg (vanemad olid ta lennukiga Arlandasse saatnud, kust me ta ära tõime), ta pidi meie juures olema paar nädalat lihavõttepühade ajal.

Tomasel ja Ulrikal olid suured ootused. Nagu kõik lapsed, arvasid nemadki, et tule tegemine on lõbus. Suur hetk oli käes ja me süütasime. Algul ei tahtnud lõke süttida, võsa oli veel veidi toores, aga kui see süttis, siis korralikult. Kui tuli oli levinud ümber kogu võsahunniku, tekkis korralik tõmme ja tuli lahvatas mitme meetri kõrguse tõrvikuna ning ümber seisvad kuused olid ohus kõrbeda saada. Tühjendasin veenõud tulele ja saatsin Ann-Marie tühjade anumatega kööki rohkem vett tooma, sest tuli ei vaibunud kuigivõrd. Ta tormas tagasi ja teatas, et kraanist ei tule vett.

Tule ümber tekkis korralik ärevus, sest nüüd oli see tõesti korralikult süttinud ja leek taeva poole ulatus märkimisväärse kõrguseni. Suuremat ohtu, et tuli leviks, iseenesest ei olnud, kuid liiga äge põletamine tekitab alati teatud rahutust – see võib valesti minna ja tuli võib levida. Paar kuuske seisis üsna lähedal ja okastes hakkas praksuma. Nüüd tuli piirata tule levikut ja mul oli üsna higine töö, kui püüdsin osa võsa lõkkest välja tõmmata. Valvasime tuld, et see ei saaks levida maapinnas. Tomas ja Ulrika ei mõistnud päris olukorra tõsidust, nad jooksid ringi ja mängisid tuletõrjet kõigi nende häältega nagu tuututamised ja sireenid, mida tuletõrje võib tekitada, ja see muidugi ei vähendanud efekti. Ann-Marie muutus väga rahutuks, ta oli lapsepõlves kogenud suurt tulekahju ja arvas, et praegu toimuv on üsna ebameeldiv.

Ikka ei tulnud vett, nii et tuli lihtsalt oodata, kuni hunnik maha põleb. Teatud vähendamist sain teha, tõmmates osa võsa hunnikust välja, kuid kuumus oli suur ja ma ei pääsenud piisavalt lähedale. Tasapisi lõke vaibus, kuid paar lähedal seisnud kuuske olid saanud korralikud jäljed tule poole suunatud okstele.

Seletuse puuduvale veele saime veidi hiljem. Tehaseala koosnes mitmest hoonest ja üks neist oli välja renditud lahja joogi pruulijale. Just lihavõttelaupäeval pidi ta paake puhastama ja oli sulgenud peakraani teistele alal olijatele. Nordiska Instrumenti tehas ei töötanud lihavõttepühade tõttu ja ta arvas, et siis sobib hästi vesi meile teistele kinni keerata, et tal oleks korralik surve oma torustikus ja ta saaks oma pruulimisnõusid loputada.

Kui lihavõtted läbi said, polnud tuli sugugi kustunud. Lõkkealune maapind oli veidi samblane ja seal hõõgus väike tuli veel mitu nädalat edasi. Kui õhtul pimedaks läks, võisime näha, kuidas see kännu all helkis ja hõõgus, ja igal õhtul paari nädala jooksul kallasime paar ämbritäit vett kändu, kus tuli oli olnud, kuid ikkagi läks omajagu aega, enne kui tuli oli täielikult kustunud.

Tomas ja Ulrika tundsid end Hägerstenis hästi, probleem oli neid õhtul mõistlikul ajal magama saada, et ka meie saaksime veidi vaba olla. Lihtsalt paluda neil magama minna ei olnud eriti populaarne, käskida ka ei saanud, nii ülespööratud kui nad õhtuti olid, ei suutnud nad uinuda ja see oli pidev virisemine kord ühest, kord teisest. Vahel tahtsid nad vett, vahel piima ja nende fantaasial polnud piire, kui asi puudutas üleval püsimist.

Mõne aja pärast tulin ma nipile. Hakkasime korraldama magamamineku võistlusi. Võistlusmomendid olid mõnevõrra erinevad, kuid seisnesid selles, et teatud ülesanded tuli sooritada aja peale. Seadsime üles hulga taburette ja muid takistusi, mis tuli ületada, nad pidid ronima läbi tooli, apelsin lusikal, või sooritama mõne muu ülesande, enne seda tuli riidest lahti võtta – samuti aja peale.

Ulrika oli alati väle ja kaval, kiire leidma otseteid, samas kui Tomas oli ausus ise ja jäi enamasti viimaseks. Kui õhtuse võistluse stardipauk käis, oli Ulrika salaja juba kõik nööbid lahti teinud nii sukkadel kui ka alussärgil ja oli teel järgmise ülesande juurde, samal ajal kui Tomas alles pusis oma püksinööpidega.

Sama oli siis, kui nad pidid ronima läbi tabureti, apelsin lusikal. Ulrika surus enamasti apelsini pöidlaga kinni, nii et see jäi lusikale, kuid Tomasel oli pidevalt raskusi, kui apelsin võitluse kuumuses maha kukkus ja ta pidi otsast alustama.

Loomulikult võitis Ulrika peaaegu alati, kuid kuna ei olnud muid kui esimesed auhinnad (nagu kõigil minu juhitud lastevõistlustel nii Hägerstenis kui hiljem ka Källvikenis), siis olid kõik rahul ja selle asemel, et viriseda magamamineku üle, hakkasid lapsed nüüd õhtu poole küsima, millal võistlused algavad. Ulrika meie juures viibimise viimasel nädalal olid Ann-Marie ja minu õhtud tõeliselt rahulikud. See oli peaaegu nii, et vahel läksid nad liiga vara magama. Maria oli veel nii väike, et temaga polnud magamamineku ajal suuremaid raskusi. Talle meeldis vesi ja teda oli täiesti võimalik kraanikausis pesta, seal ta istus ja pladistas südamerõõmuga, kui ta korraks üksi jäeti. Teda polnud raske magama panna.

Maria oli väga lahke ja kannatlik laps. Kui Tomas oli väike, virises ta üsna palju, see ei lõppenud enne ligi 10-aastaseks saamist, aga Marialt ei kuulnud me peaaegu kunagi midagi sellist. Aga ta teadis siiski üsna kindlalt, mida ta tahtis. Tomas oli õppinud lugema üsna varakult ja tegi ka katseid kirjutada, nii et ühel korral saime sedeli, kus seisis:

Uusaasta tõotus. Ma luban mitte viriseda.

Ükskord käisime Sätra vabaajapiirkonnas, mis asub Mälarhöjdenist parajal jalutuskäigu kaugusel, ja mul oli ta mugavuse pärast seljakotis, ta istus jalad ristis ja ainult pea ulatus kotist välja. Mingit sellist kandekotti, nagu meil Katarina jaoks oli (mille Björn Grönroos Studsvikis kokku keevitas), ei olnud ja me kasutasime selleks seljakotti. Lühikestel vahemaadel läks see hästi, aga jalgade ristis istumine muutus pikapeale väsitavaks ja tagasiteel keeldus Maria kotti istumast. Ei aidanud, et lubasime kiiresti kõndida, nii et ta istumisest ei väsiks, pidin teda korrapäraste vahedega õlgadel kandma, vahemaa oli vist mõni kilomeeter. Ta oli kannatlik laps ja talus enamikku asju ja pidas enamikule vastu, aga ainult teatud piirini.

Töö Nordiska instrumentis nõudis vahel, et me katsetasime oma sihikuid ja arvutusinstrumente nii kuumuses kui külmas, lisaks sellele, et sõitsime Värmdöni õhutõrje lasketiiru ja tulistasime lennuki järel rippuvat „vorsti“. Tabavus oli soodsates tingimustes ligi 30%. Sihik pidi järgima sihtmärki 5-7 sekundit, aeg, mida oli vaja ettehoidmise arvutamiseks, seejärel käis pauk Boforsi kahuritest.

Kuumus ja niiskus tekitati telgis, aga külma jaoks pidime rentima nurga Enskede külmhoonest. Väljas oli ligi 25 kraadi sooja ja sees hoidis külmhoone –30 kraadi. Kui ventilaatorid olid sissekülmutamiseks sisse lülitatud, võis hoones sees olla ligi -40 kraadi.

Tavaliselt viisime aparaadid külmhoonesse reede pärastlõunal ja töötasime nende kallal järgneval nädalal. Instrumendid pidid püsima teatud tolerantsides nii kuumuses kui külmas. Kui mõned väärtused ei klappinud, tuli selga panna korralikult riideid, soojad kingad ja vastavad kindad. Nuppude keeramisel ja kruvikeerajaga teatud seadepunktides nokitsemisel oli sunnitud kindad käest võtma ja seadistamine pidi toimuma väga kiiresti.

Instrumendi konstruktsioon oli väljatõmmatavate sahtlite kujul, umbes nagu kummutis, ja elektrilised ülekanded koosnesid laiast kummikaablist, millesse olid sisse põimitud juhtmed, mis jooksid mööda väljatõmmatava sahtli ühte külge. Katses ratsionaliseerida ja odavamaks muuta varustust oli keegi tulnud mõttele asendada kallis kumm vastava plastjuhtmega, kuid see kujunes täielikuks fiaskoks.

Oli esmaspäev ja maha jahutatud sihiku arvutusinstrument käivitati. Nagu tavaliselt, oli vaja teatud seadistusi ja minu kord oli sisse minna ja potentsiomeetreid ning kondensaatoreid keerata. Keerasin lahti sahtli mehaanilised kinnitusklambrid, haarasin käepidemetest ja tõmbasin sahtli välja.

Ülekandekaablist lõi välja mitu välku, samal ajal kui oli kuulda teatud raginat, kui kõvaks külmunud plastkaabli tükid kukkusid betoonpõrandale, sedamööda kuidas sahtlit välja tõmmati ja kaablipunutis paindus. Katsetamine lõppes sel päeval kiiresti ja me pidime instrumendi parandamiseks firmasse tagasi transportima. Rohkem katseid plastiga ei tehtud.

Kui kõik toimis, oli meeldiv vaheldus tulla vabriku ruumidest Enskedesse. Meil oli oma elektrigeneraator ja selle kaablid tõmmati külmhoonesse läbi väikese luugi seinas. Külmhoone oli täis loomakorjuseid ja jäätist. Kaabliluuk oli nii lai, et sealt sai välja võtta veidi jäätist ja me tarbisime kohapeal üsna palju jäätist, aga jätkus ka lastele koju viimiseks.

Välitingimuste eeskirjad olid üsna napisõnalised, kuid ilmselt piisavad, et varustus toimiks. Siiski tuli teenindusjuht Nilheim mõttele, et juhendid on liiga lühikesed, ja kirjutas nüüd mitmeleheküljelise välijuhendi – seejärel hakkas tulema veateateid. Keegi välitingimustes ei viitsi lugeda rohkem kui poolt lehekülge, kui juhend on pikem, seatakse instrumendid „tunde järgi“ ja kõik läheb untsu. Nilheim pidi tagasi pöörduma varasemate juhiste juurde.

Pärast üleviimist sõjaväetõlkide juurde ja sügismanöövrit Dalaskogarna metsades möödus paar kuud, ilma et oleksin tööolukorra muutustele lähemalt mõelnud. Oma esimesel tõlgikursusel Källviki laagris 1959. aastal tutvusin Gunnar Berggreniga, eestirootslasega, kelle isa oli enne Teist maailmasõda olnud AGA direktor Baltikumis. Gunnar töötas Stockholmis ja me hoidsime ühendust. Ta rääkis, et töötab AB Atomenergis, ja küsis, kas ma oleksin huvitatud ka seal tööle asumisest. Läksime pärast kursust lahku ja mõnda aega ei kuulnud ma Gunnarist midagi, kuid varsti pärast uut aastat 1960 tuli telefonikõne. Gunnar oli teinud järelepärimisi grupijuhilt Ulf Kuylenstjärnalt minu võimaliku töölevõtmise kohta. Mõne nädala pärast helistas ta uuesti ja ütles, et kui ma tahan, võiksin alustada Atomenergi plutooniumilaboris Stockholmis, hilisema üleviimisega Studsviki. Atomenergi pidi korraldama eluaseme Nyköpingis, Trosas või Tystbergas. Palk pidi olema 1300 krooni – märkimisväärne palgatõus võrreldes praeguse 1000-ga. Varsti pärast seda sain telefonikõne tema grupijuhilt Ulf Kyulenstiernalt ja Ulf kordas Gunnari küsimust. Vastasin jaatavalt ja 1. märtsil 1960 alustasin oma elu tuumaenergia teenistuses. Ettevõte oli asutatud 1957 ja elanud mõnevõrra varjatud elu, kuid pideva personali ja ruumide kasvuga Stockholmi ümbruses ning embrüoga Studsvikis, maasäärel Nyköpingi ja Trosa vahel. Töökoht asus hetkel Huvudstas, umbes 10 km kaugusel Hägerstenist, kus me elasime, ja sinna sõitsin vana jalgrattaga, mis oli ümber ehitatud mopeediks, mudel, mida käitati karborundkettaga esirattal. Nende suhteliselt väheste kuude jooksul, mil ma Huvudstas töötasin, kulutasin rohkem jalgrattakumme kui kogu oma varasema jalgrattasõidu jooksul kokku..

Ma ütlesin üles Nordiska Instrumentist ja alustasin oma uut elu tuumaenergiaga. Töökoht asus Framnäsbackenil, Stockholmi põhjaosas, ja kui varem sain ilma üleriieteta tööle minna, siis nüüd tuli päris pikk tee tööle. See oli aeganõudev ühistranspordiga Hägerstenist Framnäsbackenile saada ja et endale mugavamaks teha, muretsesin mopeedi. Mopeed on ehk liiga palju öeldud, see oli tavaline jalgratas, millel oli esiratta kohal rippmootor, ja kulus päris palju rehve selle kolmveerand aasta jooksul, mil ma Hägersteni ja Framnäsbackeni vahet pendeldasin.

Ulf Kuylenstjärna kui ülemuse ja töökaaslaste Gunnar Berggreni, Stig Henrikssoni, Lennart Strömi, Lennart Jakobssoniga läks hästi käima ja alustasime kinda-bokside valmistamist Pu-katseteks. Töökoht asus tavalise elumaja keldrikorrusel.

Kolimine Nyköpingisse oli välja kuulutatud toimuma samal aastal ja me laenasime Ulfwardi autot, et sõita Nyköpingisse ja vaadata kortereid. Ettepanekus oli korter Järnvägsgatanil, otse TGOJ-raudtee vastas – 4 tuba ja köök. Ann-Marie arvas siiski, et korteril on laste pärast veidi liiga avatud asukoht, ja ütles Bo Håkanssonile (kes tegutses vahendajana), et tahame midagi muud näha. Ta viis meid Jupitervägen 12 juurde, kus 4. korrusel oli uues majas 4-toaline korter köögiga, 80 ruutmeetrit. Mõned tulevased üürnikud olid juba sisse kolinud. Kui olime korteri osas otsustanud, oli aeg midagi süüa ja selleks sõitsime söögisaali, mis ma usun, et asus Bagargatanil. Meie kõrvallauas istus üks omapärase käitumisega inimene. Kui ta oli söömise lõpetanud, jätkas ta taldriku nii põhjalikku kraapimist, et me arvasime, et kaunistus tuleb kaasa. Kui ta lõpuks valmis sai, läks ta välja, peatus sissepääsuukse kõrval peegli ees ja tegi endale mõnda aega nägusid. Just siis arvasime küll, et Nyköping on veidi veider, kuid lootsime, et kõik elanikud ei ole sellised.

Et elanikud osutusid „aatomimeeste“ suhtes veidi pahuraks, saime mitu korda kogeda. Nad ei taibanud, et just tänu neile sai linn uusi elamuid ja ka teatud uut elu. Nyköpingi elanikud (ja södermanlandlased üldiselt) kannatavad alaväärsuskompleksi all. See kompleks tuleneb sellest, et nad on liiga kaua pidanud seisma sulastena, müts käes, ja kummardama krahvidele ja parunitele. Södermanland on täis suuri losse ja mõisaid ning on palju ülemklassi, kelle ees sörmlandlased on pidanud kummardama. Wachtmeistrid, Trolle-Lövenid, Bonded, von Postid, von Rosenid jne. Ükski iseseisev talupoeg Dalälvenist põhja pool ei alanduks sellisele alandlikule käitumisele. Sörmlandlased ei ole ikka veel, paljude aastate pärast, suutnud oma kompleksist üle saada, olukord ei ole kõigi nende aastate jooksul eriti muutunud, nagu paistab.

Pärast paari täiendavat luureretke Nyköpingis otsustasime Jupitervägeni korteri kasuks ja hakkasime kolimist ette valmistama. See pidi toimuma 1960. aasta novembri lõpus. Maja asus linna idaservas, Studsviki poole viiva tee ääres, kuid otsest teed sinna veel ei olnud, see pidi tulema alles mõni aasta hiljem.

Nüüd pidin saama tuumaenergia kaastöötajaks ja aitama retsepte keeta ning tegelema plutooniumkütusega tuumaelektrijaamade jaoks.

Korteri ülevaatus Nyköpingis

Tomas mängib viiulit

Pöialpoiss

Telefonikõne vanaemaga

2009. aasta sügisel tegime külastuse Henriksbergi Hägerstenis. Mul oli hulk pilte ja pidin need üle andma Ingale ja Pålile. Olime trepist üleval „Holkeni“ juures, nagu kutsuti garaaži kohal asuvat hoonet ja kus me elasime sel ajal, kui ma töötasin Nordiska Instrument Contravesis. Eluase oli ümber ehitatud, kuid seal ei elanud keegi. Kohtasime üht meest Hansonsi ehitusfirmast, kes ilmselt oli üle võtnud nii õlletehase kui ka tehase kinnistu, ja ta rääkis, et nii Inga kui Pål on läinud. Pål oli (nagu mees vihjas) surnud sellest, et suitsetas liiga palju, ja Inga oli järgnenud mõni aasta hiljem.

Kuna „Holken“ oli tühi ja me olime juba mõned kuud uut eluaset otsinud, tuli mul mõte, et võiksime ehk „Holkenit“ veel kord üürida, kuid lähem järelemõtlemine ütles, et seal oleks ilmselt raske elada. Trepp „Holkeni“ juurde oli ligi 20 astet ja tee üles Hägerstens Alléle on väga järsk. Me ei saaks seal kaua elada, enne kui jääksime olude vangideks – vanadus ja raskus liikuda. Kuid mõte oli ahvatlev. Selle eluasemega oli palju nostalgiat, see oli meie esimene ühine korter, kus saime pereelu elada.