Källviken ja retked itta

Sõjaväetõlkide ühingu marss Björn Collinderilt, muusika dir. mus.dir. Janosc Sandorilt

„Sõjaväetõlkide luule”

Elu Tõlkide koolis ei ole ehk alati nii lõbus ja SFÖ ja vabatahtlikud kursused võivad ju ka oma süngeid külgi omada. Sellest hoolimata on olemas miski, mida nimetatakse VÄLJENDUSEKS, raskemeelsus kaob ja vabastab mitte harva vaimuka naljasoone, mis paljastab ka mõnegi poeetilise ande. Need teosed, mis nõnda esile kerkivad, esitatakse siis meelsasti näiteks väljenduspeol. Loomulikult on ka teisi võimalusi, näiteks tähtpäevad või juubelid, mil luulel lastakse voolata. Jah, vahel tüdineb isegi õpetaja kõigest ja istub maha ning kirjutab luuletuse, selle asemel et nuputada keerulisi lauseid järgmise reede tõlkeprooviks. Siin mõni näide.

Sõjaväetõlkide marss

See on teadaolevalt selle žanri vanim teos. Sõna „õilispekorraal” on kindlasti kohane. Kuid tuleks ehk siiski meenutada, et tekst, mille on kirjutanud ei keegi muu kui Björn Collinder, omal ajal silmapaistev soome-ugri keelte professor Uppsala ülikoolis ja pühendunud „vanatõlk”, oli kindlasti mõeldud täie tõsidusega võetavaks – ja seda ta vist ka 50ndate alguses oli, kui maailmapoliitiline olukord polnud eriti stabiilne ja „vanatõlgid” teadsid, mida isamaaline kohusetäitmine tähendab. Tuleb lisada, et marsile oli olemas originaalviis, mille oli kirjutanud samuti vanatõlk Georg Sandor. Seda me siiski siin esitada ei saa.

Me tõlgime kogu oma elava vooriga, Igaüks meie karjas olgu nagu nelipüha mehed

kes laagri barakke asustavad, saagu kroonitud põleva keelega

Te ei saa iial näha, et keegi meist Võib-olla saad sa keeleks kaalul, mu sõber

annab alla või reedab ja viilib Nagu välk peavad tõlgid lõõma

Meid ei loeta tosinates ja grossides Sinu keel saab silmaks ja kõrvaks sellele

ja keegi pole käsilane ja keegi pole boss kes valvab meie riiki vibu pingul

Me oleme kõik sõdurid ja tõlgid Laulgem seepärast üksmeeles

Kui meilt nõutakse, oleme valmis lööma Me oleme varsti jälle siin, meid on ikka vaja

Mõõgaga, kuid mitte pistodadega Meid kõiki, vanu ja noori

Me tõlgime kogu oma elava vooriga Igaüks meie karjas olgu nagu nelipüha mehed

kes laagri barakke asustavad Saagu kroonitud põleva keelega

Pärast seda, kui olin ajateenistuse 1957. aastal lõpetanud ja Stockholmi kolinud, tuli 1959-02-19 kiri Kaitseväe Staabi Välisosakonnalt, kus öeldi, et on täheldatud, et mul on „riigile väärtuslikke teadmisi võõrkeeltes”, s.t vene, eesti ja soome keeles. Kirjale oli alla kirjutanud Kn Christer Westin Attachébyråst, mille alla tõlgid tol ajal kuulusid. See tundus huvitav ja ma vastasin jaatavalt, võis ju alati näha, mida see pikemas perspektiivis anda võiks.

Maria oli vaid paar aastat vana ja Ann-Marie tahtis suved kõige meelsamini veeta oma vanemate juures Falkenbergis. Mina ise seevastu ei tundnud end seal tegevusetuses eriti hästi, mul ei olnud rahu lihtsalt rannas lebada ja Ann-Marie seltsis olla, nii et otsustasime, et ma sõidan Bohusläni ja proovin sõjaväelist laagrielu. K1 Stockholmis pidi mundriga abistama ja kui ma katsed läbiksin, toimuks üleviimine teisele teenistuskohale kui see, milleks mind ajateenistuse ajal välja õpetati. Rong Göteborgi ja Strömstadi vahel ei püstitanud kiirusrekordeid, see oli tõeline „piimapukirong”, see peatus igas peatuskohas ja oli üsna hilja õhtul, kui ma Strömstadi saabusin.

Meid ootas sõjaväebuss, roolis istus Astrid Holm, autojuht Stockholmist, osav autojuht (eriti suurte, raskete sõidukitega) ja üks Rootsi väheseid naissoost autokontrollijaid. Kaasas oli veel mõni teinegi isik ja sõit läks põhja poole FBU laagrisse Källvikeni, mis osutus koosnevaks neljast-viest barakist, sööklast, õppeklassist ning hügieeniruumidest, kus oli rida roostevabasid pesukraanikausse väiksemas hoones, ja välikäimlatest. Laager asus looduskaunis kohas rannikul, naabriteks oli meil puhkeala romantilise nimega Capri, kuid selle elanikud käitusid vahel üsna ebromantiliselt, mingeid tõsisemaid häireid siiski kunagi ei olnud, kuid väikseid intsidente juhtus seda sagedamini. Laager klassifitseeriti sõjaväepiirkonnaks ja kõrvalised isikud saadeti halastamatult minema. Kaljude vahele surutuna, all laagri juurde kuuluva supelranna ääres, asus väga hea saun, esmapilgul tundus viibimine võivat kujuneda üsna meeldivaks.

Professor Björn Collinder laulab omaenda kirjutatud ja komponeeritud laulu Sõjaväetõlkide ühingu 25. aastapäeval 1975 FBU laagris Källvikenis, Strömstadis.

MT ringkirjast nr 4/1959.

„1. suvekursus Kjellvikenis” viidi läbi programmikohaselt kahe imelise suvenädala jooksul seoses aasta varajase jaanipäevaga. Kui me eelmise aasta kursust lõpetasime, ütlesime üksteisele, et sellist kursust ei tule enam kunagi; toredad kamraadid, hea väljaõpe, peen meeleolu „teenistuses ja väljaspool seda” ja kogu aeg imeline ilm. Pärast seda kursust me ei tea, mida arvata. Meil oli sama hea õnn ilmaga. Esimene nädal oli nii ilus, et Sandor arvas, et ta on puhkusel, ja lamas ning suples igal vabal hetkel. Alles teise nädala esmaspäeval, kui kõik paberid sõjamängu jaoks tulid tema peale nagu väiksem tulv, avastas ta oma eksituse.."

Laagrisviibimine kestis kaks nädalat ja koosnes suuresti kahest osast. Esimesel nädalal harjutasime vene keelt, sest paljudel meist oli see üsna roostes, teisel nädalal pidi toimuma sõjamäng ülekuulamisharjutuste vormis. Lotad serveerisid hommikusööki kell 0700 ja rivistus lipuheiskamisega toimus kell 0800. Pärast hommikusööki kogunes osa vanemaid tõlke tavaliselt „valetamispingile” mändide all õues ja jutustati lugusid. See oli valitud seltskond veidrikke Ida-Euroopa kõigist nurkadest, ja toetudes oma rikkalikele kogemustele ja elamustele, oli palju, mida jutustada: anekdoote, vigureid ja sündmusi päris elust. Naised kaebasid vahel, et nad ei suuda kaasa rääkida. Peaaegu alati algasid jutud rootsi keeles, kui rootsikeelsed naised lähedale tulid ja jutud muutusid naisekõrvadele pisut sobimatuks, mindi üle soome keelele. Kui ka soomekeelsed naised saabusid, võis juhtuda, et keeleks sai vene keel. Ei olnud nii palju (ainult pärisingerimaalasi) naisi, kes seda keelt valdasid. Ida Nordberg oli tavaliselt viimane naistest, kes pingile jäi.

Teise nädala programmi sisse oli põimitud sõjaväe välikonkurss. Mõned tavalised alad olid välja vahetatud, arvestades väljaõppe iseloomu, ja meil oli paar võistlusala, mis olid rohkem intellektuaalset laadi. Loomulikult käis jutt Venemaast, selle keelest ja vene oludest. Kuna valdasin vene keelt suhteliselt hästi (vaatamata mitmeaastasele seismisele), suutsin paljudel juhtudel tuua häid kohti. Nähtavateks tõenditeks selle kohta on rändauhinnad – hõbevaas ja faskiin-nuga. Hõbevaasis, mille on annetanud CFST/Sekt 2, on osa ka minu sõjaväetõlgist kolleegidel (A. Potocki 1967 ja 1971, Antti Nordberg 1969 ja 1970, I Rodhe 1968 ning A. Hedlund 1972). Võitsin kolm järjestikust võitu (1973, 1974 ja 1975) ja sain hõbevaasi omanikuks. Vaasis, mis sattus Antti Nordbergi koju, on mul samuti kaks sissekannet, ja faskiin-nuga armee ülemjuhatajalt võideti välikonkurssidel aastatel 1980, 1981 ja 1983. Laskmine, orienteerumine ja vene keel on vist olnud tugevaimad ained. Neljast rändauhinnast alates 1959. aastast olen koju toonud 2 tükki: hõbevaasi ja faskiin-noa, ning hulga auhindu korralike kohtade eest.

Päris tasuta see muidugi ei ole toimunud. 1968. aasta võistlusel ei läinud paremini, kui et juhtusin väiksesse intsidenti – valu paremas põlves. Valu põhjus oli selle aasta võistlus. Vigastus tekkis orienteerumise ajal ja põhjuseks on mõttetegevuse puudumine, mis kahjuks vahel võistlusärevuses ette tuleb. Bohusläni maastik on kohati üsna kaljune, siin oli teel sügav kuristik, laiusega 3–4 meetrit, millest tuli üle saada. Ma ei tahtnud alla ronida ja kõrgust kaotada, võtsin hoo ja hüppasin üle, kuid maandusin pisut ettevaatamatult praktiliselt ühele jalale, mille tulemuseks oli venitus põlveliigeses. Seejärel oli mul raskusi giidituuril, mille pidin ette võtma prantsuse-šveitsi õpetajatega Zürichi reisibüroost Kuoni.

Kui pidin ajateenistusse minema, tahtis kutsekomisjoni major, et teeksin ajateenistuse Tõlkide koolis, kuid tol korral see mulle ei sobinud.

Tõlkide koolist ma siiski ei pääsenud, kuid sellest sai segu õpilasest ja õpetajast. Minust sai sõjaväetõlk ja olin üsna suurel määral väljas erinevatel tõlkeülesannetel. Selle tulemusena helistas komandörkapten Erik Stenberg 1973. aasta suvel ja küsis, kas saaksin võtta ühe päeva nädalas ja tegutseda õpetajana mereliinil – neil polnud kedagi, kes oleks piisavalt hästi vallanud vene mereterminoloogiat. Mina ka ei vallanud, kuid pimedate seas on ühesilmne kuningas, ja leivapuudusel võetakse päts. Olin olnud igal mereväevisiidil Nõukogude Liitu alates 1960. aastast ja oskasin päris palju erialast vene keelt, kuid samm heast tõlgist heaks õpetajaks tundus pisut hirmutav. Olin küll õpetanud TBV-s „Rootsi keelt teile“ välismaalastele, vene keelt tehnikutele Studsvikis ja soome keelt töödejuhatajatele Volvo-Bolinderis Eskilstunas, kuid pisut enesekriitikaga taipad kiiresti, et õpetamisel ja õpetamisel on vahe. Kaks tundi päevas läheb veel, aga terve päeva õpetamine?

AB Atomenergi ja Hans Hindbeck (minu toonane ülemus) nõustusid mind siiski vabastama pärast paari kirja mereväestaabist, mille kk Erik Stenberg oli ettevõttele saatnud. Talvel 1973–74 olin Uppsalas ühe päeva nädalas – kolmapäeviti. See oli pingeline aeg, Tõlkide kooli õpilased olid reeglina klassi parimad, kellelgi polnud keskmist hinnet alla „a“ ja neil olid ajud nagu käsnad – kõik, mis öeldi, jäi neile külge. Õpetaja pidi tõesti mäletama, mida ta nädal varem oli öelnud, muidu tuli:

- Eelmisel nädalal ütles kapten nii ja naa .......

Minu jaoks oli olukord vahel pisut ebakindel, kartsin, et mõni ettejõudnud õpilane küsib minult lehekülje 32 kohta, kui ise olin jõudnud õpikus alles leheküljeni 28. Pidin väga hoolikalt valmistuma, et mitte häbisse jääda. Siiski tundus, et enamik oli läinud hästi, ja ma ei kuulnud mingit erilist laitust oma õpetamise kohta.

Kk Sven Rydström oli vahel seal ja kontrollis õpetamist. Ühel korral läksime koos ohvitseride kasiinosse AUS-i juures (Armee Luure- ja Staabikool). Kasiino Uppsalas on ajalooline asutus, kõigi sõjaväe embleemidega seintel, ja laest rippus alla lühter, mis koosnes tääkidest vintpüssi m96 küljest. Mööbel koosnes suurtest nahktugitoolidest kõrgete seljatugedega, mis varjasid istujad täielikult ja summutasid heli. Kui sisse astusime, ei näinud me seetõttu kedagi ja arvasime, et kasiino on tühi. Enamik ruume, kus palju rahvast viibib, omandab täiesti iseloomuliku oma lõhna, valveruumid lõhnavad kõige rohkem. Kasiino siin ei olnud erand. Sven Rydström oli mereväelane ja harjunud värske õhu ja meretuultega, ta peatus kasiino lävel ja ütles valjusti:

- Kurat küll, kuidas siin sõduri järele haiseb!

Kuuldi saabaste kraapimist vastu põrandat ja ühest diivanigrupist tõusis paar ooberstleitnanti, kes vaatasid meid kurjade silmadega. Otsustasime mitte istuda nende lähedusse, vaid moodustasime omaette grupi nii kaugele kui võimalik „sõduritest“.

Sõjaväetõlkide Ühing oli moodustatud millalgi 1950. aastate alguses, allus Atšee büroole ja selle ülemaks oli ooberstleitnant Tore Lundberg.

60. aastate alguses oli selles ühingus palju huvitavaid ja paeluvaid "dårfinkar" – see oli ju inimesi erinevatest paikadest suurest Venemaalt, Soomest, Baltikumist jne – mõned nimed väärivad mainimist. Vanimate ja kõige valjuhäälsemate seas oli Boriss Palasoff, endine kasakate kornett lõunapoolsest osast vanast Tsaari-Venemaast. Paljudele pahanduseks rõhutas ta alati rahvuste tähtsust ülekuulamistel ning arvas, et venelast tuleb küsitleda hoopis teistsugusel viisil kui mägielanik näiteks Kaukaasiast. Paljudel oli raske tema teooriatega, et eksisteerib vastastikune vastumeelsus nende rahvaste vahel. Nõukogude propagandamasin oli suutnud maailmale arusaama, et kõik on rahu ja rõõm ning mingid vastuolud ei esinenud erinevate rahvaste seas, kuid aeg-ajalt tekkisid üsna ägedad diskussioonid selle teema üle, ja hilisemate aegade sündmused kinnitaksid enam kui hästi Borisi teooriaid rahvuste vastumeelsusest üksteise vastu. Naerab parim, kes naerab viimasena. Fakti käes olles näeb, et Borissil Palasoffil oli õigus. Mul endal teatud Borisi teooriatest lahknevate arusaamadega Jan-Åke Bergh mäletab oma esimest kohtumist sõjaväe tõlkidega lennuväe staabis keldris, kus Boriss ja mina õppisime seisma üsna elavat diskussiooni.

Pärast tõlget Frunze akadeemias Leningradis 730612 sain kingituse raamatu pealkirjaga Акмия Советская – Nõukogude armee ja leheküljel 434 võib lugeda järgmist lõiku:

Tänu leninlikule rahvuslikule poliitikale Nõukogude maa esindab endast tõelist vennalikku koostööd rahvaste süsteemis ühtses riigis. Nõukogude kord igaveseks hävitanud rahvusliku vaenu, ühendanud sõlmede vennaliku sõpruse kõigi rahvuste ja meie maa rahvuste vastu.

Fašistlikud vallutajad püüdsid lüüa kiilu sõbralikku nõukogude rahvaste perekonda. Kuid nad halvasti tundsid nõukogude inimesi ja kõiki nende kavalaid plaane olid ümber lükatud elu enese, kogu nõukogude tegelikkusega.

Nõukogude Armee alati kehastas endast suurt sõprust kõigi rahvuste maa vastu.

Tänu leninlikule natsionaalsele nõukogude poliitikale toimub nüüd tõeline vennalik koostöö rahvaste vahel ühtses riigisüsteemis. Nõukogude kord hävitas alatiseks rahvusliku vaenu, ühendas sõlmede vennaliku sõpruse kõik rahvused ja meie maa rahvused.

Fašistlikud vallutajad püüdsid sisse kiilu vennalikku nõukogude rahvaste perekonda. Kuid nad tundsid halvasti nõukogude inimesi ja kõiki kavalaid plaane ümber lükatud elu enese, kogu nõukogude tegelikkusega.

Nõukogude armee on kehastanud suurt sõprust kõigi rahvuste vahel.

”Sic transit gloria mundi", ütleb ladinake. Nii möödub maailmne au.

Boriss oli lärmakas ja eriti domineeriv, kuid tal oli palju huumorit ja tunnistas ühel korral, et ta oli teatud sarnasusi telekast Fred Flintstone'ist (üks esimesi telesarju 60-ndatel). Ta müristas väljapoole, aga kodus oli ta vagur nagu lammas ja see oli naine Helvi, kes otsustas, kus kapp seisis.

Alati korrektne ja kogenud Andrei Daragan, oli teatud määral vastandpoolus Borissile. Üsna pedantne ja täpne isik, kes Jan-Åke mäele ütles, et ta oli liiga laisk, et olla lohakas. Andrei koos Bill Belaeffiga, teise maailmasõja ajal ülekuulamiste juhataja Soome armees Sviri ja Rukajärvi rinnetel. Teda peeti üldiselt autoriteediks, kes võis toetuda suurimale kogemusele ja parimale teadmisele, kuidas edukat vangi ülekuulamist tuleks läbi viia. Ta oli tsiviilökonoom, kuid elatas end ülal pidada tõlkimis tööga Rootsis Nockebys. Soomes kuulus ta nende hulka, keda venelased pärast sõda nõudsid tagasi ja oleksid repatrieerinud Nõukogude Liitu koos paljude teistega. Tema vend röövis kinni nabitud kommunistlikul ajal Soomes (täiesti ebaseaduslikult Soome seaduse järgi) koos 19 muu isikuga, need said veeta arvukaid aastaid nõukogude vanglates enne vabanemist. Kuid mitte kõigi jaoks, mõned olid juba jõudnud lahkuda sellest maailmast sõltuvalt rasketest oludest, mis valitsesid nõukogude vangilaagrites.

Andrei oli kohtunud oma vennaga, kes pärast vabanemist töötas firmas, mis kauples venelastega. Vend oli siis jutustanud talle, et vanglas hoidsid nad mitmekohalisi arve peast korrutada mälus ja lahendada võrrandeid peas.

Bill Belaeff, relvavend Andrejile, kuulus Viiburi venelastele. Isa oli olnud omanik puidutööstusele Suojärvis, piirimaal Soome ja Venemaa vahel, ning võis aastatel 1943-44 mööduda jaamast teel Petrozavodski ja Soome vahel, endiselt veel tuhmunud nimega ühest vabrikuhoonetest. Bill oli peen mees, alati korrektne, pruntlikult ja pisut snobistlikult riides, kuid naised (ta oli abielus kolm korda) kaebasid, et nii oli ta riietatud ka parandades autosid või kopeerides värvipilte fotolaboratooriumis - valges särgis lipsuga. Midagi laiemat spordialade ja "higiste" harjutuste jaoks polnud Bill.

Jookseb, seda teevad ainult hobused, koerad ja sulased, tavatses Bill öelda.

Ja Bill, jumalast saadetud poseerija,.kuid ometi tõeline mõistatus,

lennuväe terminite elegantne flanöör õpib vabal ajal golfipallidega torkimas.

Naistele võluv armastaja

kes õpetab neid (see peab riimuma mõistatusele) kibedalt nutma

Sina tuled udus ja kaod silmapiiril. (Ur "Med ordnen som vapen")

- JTR800817 Professor Trepucko laulab "Vansinnige positivspelaren" (üks emigrantviis)

Sulo Korpelainen tuli Soome (ja hiljem Rootsi) koos ema ja vanaemaga. Ühel ajal Boråsis elasime naabritega nende Korpelaineni vastu Åkerigat. See oli õu vahel majade ja Sulo Korpelaineni naine Terttu jooksis siis ja siis üles Ann-Marile üheks jututunniks. 1 (1937. aasta augustis) ja läinud vastu tundmatule saatusele, perekond ei kuulnud temast kunagi midagi. Sulo tuli Soome (ja hiljem Rootsi) koos oma ema ja vanaemaga. Ühel ajal Boråsis elasime nendega naabritena, minu abikaasal Ann-Mariel oli korter Kyrkogårdsgatanil ja Korpelaineni pere elas Åkerigatani pool. Majade vahel oli hoov ja Sulo Korpelaineni naine Terttu jooksis aeg-ajalt Ann-Marie juurde üles juttu puhuma.

Josef Trepucko oli väga arg ja teadlik mees, professor slaavi instituudis Uppsala Ülikoolis, kuid perekonnas valitses proua Helena, poola aadlidaam, kelle hääl võis lõigata klaasi – kõrge ja läbitungiv. Ainult siis, kui ta pidi rääkima perekonna kokerspanjeliga (või Alex Potockiga, kes oli poola aadli esindaja Rootsis), langetas ta nii helitugevust kui ka kõrgust. Tal olid vanad aadlikombed veel käitumises ja Källvikenis kutsuti teda "Printsessiks". Tema juhtis autot ja koer istus tema kõrval esiistmel, samal ajal kui Josef leppis tagaistmega, kus ta sai olla rahus oma raamatutega.

Jim Beláew, minu relvavend Soome 2. jäägripolgu muusikakorpust ja Bill Belaeffi vend, sattus samuti sõjaväetõlkide juurde. Jim oli venelane ja rääkis vene keelt paremini kui enamik meist. Enne sõda oli ta õppinud muusikat Viiburi konservatooriumis ja sai aja jooksul väga osavaks viiuldajaks, kuid kuskil teel tekkis lahknevus tema ja muusika vahel, mistõttu viimane hüljati panga kasuks. Ta kolis Rootsi mõni aasta enne mind ja ilmselt poleks tal olnud raske saada elukutseliseks muusikuks, kuid teatud asjaolud sundisid teda ilmselt elukutset vahetama.

Sõja lõpupoole, kui olime paigutatud Kuopiosse, mängis Jim koos Erkki Inkineniga Kuopio hotellis ja paljudel daamidel tekkis imelik pilk silma, kui Jim hakkas oma viiulil mängima "Hungariat". Jim oli alati väga hoolikas oma riiete valikul, hästi kammitud, hoolitsetud ja korralik – tõeline Adonis. Naistel oli raske pilku temalt lahti rebida. Jim oli heas seltskonnas, Erkki Inkinen oli samast puust, välja arvatud see, et ta ei näinud välja nagu Adonis, nagu Jim oma nooruses. Kui olime paigutatud Tamperesse matusteks Messukyläs, oli Iris (hiljem tema esimene naine) pidev külaline oma fotoateljeest Mikkelist. Kui meil polnud ühtegi matust, kus pidime pärastlõunal mängima, olime vabad ja võisime ujuda Pyhäjärvi järves, mis asus otse linna all.

Pangamehena ei olnud Jim tehnilistes asjades eriti kodus, kuid ta sai siiski hakkama lennuväetõlgiks saamisega (mundrid olid palju kenamad), kuigi sellel võisid olla omad varjuküljed.

Ühel peol juhtus Harriet (tema kolmas naine) ümber ajama veinipudeli ja Jim tõreles temaga. Ma ei saanud jätta Harrietit kaitsmata (Harriet on üsna pikk ja mõned liigutused muutuvad veidi kohmakaks). See pahandas Jimi ülimalt – selline sekkumine perekonnaasjadesse! Ta sai minu peale väga pahaseks ega rääkinud minuga mitu päeva.

Arthur Haar oli sel ajal kursuseülem ja arvas, et on halb, kui kaks vana sõpra teineteisele viltu vaatavad. Nii Jim kui ka mina kuulusime lennugruppi ja Arthur ütles, et ta hoolitseb selle eest, et me jälle ära lepiksime.

- Järgmisel harjutusülesandel saab Jim grupiülemaks selles grupis, kuhu sina kuuluma hakkad. Ülesanne saab olema liiga raske mittetehnikule ja siis on ta sunnitud sinu poole pöörduma, ütles Arthur. See läks nii, nagu Arthur oli mõelnud, ja sellest ajast peale pole meil olnud suuremaid vastuolusid. Minu suhe Jimiga on vist kõige lähedasem, mis võib olla ilma verevendadeta.

Arthur Haar, kes kuulus Viiburi venelaste hulka, oli tõelise härrasmehe eeskuju: korrektne, viisakas ja vastutulelik – armastatud nii naiste kui ka meeste poolt – haruldane kombinatsioon. Ta oli "segavereline", kui ma õigesti mäletan – inglise-šveitsi päritolu. Kahjuks lahkus ta liiga vara.

19. aprillil 1980 tähistasime tema 50. sünnipäeva ja sama aasta septembris olime tema matustel. Tal tekkis ajukasvaja. Algul oli plaanis kasvaja eemaldada läbi ühe silma, kuid kasv arenes nii kiiresti, et operatsioon ei tulnud kõne allagi. Tema tavaliselt väga korrektne ja täpne käitumine kadus haiguse ajal, abikaasa Gunvori sõnul muutus ta kurjaks, ropu suuga ja raskesti talutavaks haiguse viimases staadiumis.

Minu pikaaegne kolleeg Studsvikis, Viktor Eriksson, on samuti tuntud kui suur autohuviline, kuid tal on harva või mitte kunagi ühtegi sõidukit, mis vääriks nime. Ta on suur Dyna-Panhardi austaja (alumiiniumkere – see on nagu armumine, mis näeb ainult jalgu), kuid enamik neist prantsuse autodest on nii halvas seisukorras, et neid poleks saanud korda teha. Igal juhul mitte selle energiaga, mis Viktoril on (või pigem puudub). Enne kui Hans-Uno Eng, üks kolleegidest Studsvikis, oli ostnud oma Volvo Amazoni, pidi ta kord sõitma Stockholmi ühe Viktori "kirstuga", Fiat 600-ga. Ühel külmal sügispäeval pidid nad ette võtma reisi ühega neist täiesti ajutiselt töötavatest autodest (millel loomulikult puudus igasugune küttesüsteem või siis see ei töötanud). Et jalgu soojas hoida, oli Hans-Uno mässinud mitu numbrit Svenska Dagbladetit ümber jalgade. Vagnhäradis pidi Viktor minema kioskisse sooja vorsti ostma. Hans-Uno järgnes talle ja äratas loomulikult teatud, õigustatud tähelepanu oma originaalse jalavarjuga, mis ärritas Viktorit väga. Nagu enamik "neitseid" (olgu nad mehed või naised), on Viktor ka väga kergesti solvuv. Ta võttis seda südamesse ja arvas, et Hans-Uno huumoriväljendused võiksid jääda mõnevõrra kitsamatesse piiridesse.

Suurema osa minu teenistusajast sõjaväetõlkide juures oli meil tõlkeohvitseriks Nils Öberg. Temast kui tõlkeohvitserist on erinevaid arvamusi, näiteks ei rääkinud Nils üldse vene keelt, kuid see iseenesest ei olnud takistuseks sellel ametikohal olemisele. Nisse oskas organiseerida – ja seda enam kui enamik. Kõige järgi otsustades olid tal head kontaktid „kõrgustes“ ja tema ülemaks olemise ajal olid sõjaväetõlkide ühingul tõenäoliselt oma parimad päevad. Nils oli entusiast ja teadis alati, kust õppusteks raha saada, samuti ei olnud puudust harjutusvõimalustest neile, kes tahtsid oma vene keelt parandada või mõnel manöövril osaleda. Vahel oli mul tunne, et olin Nilsi lemmik. See ei olnud vist ainult tänu minu vene keele oskustele ja sellele, et sain enamasti töölt vabaks, et olen käinud kõigil mere- ja lennuväekülastustel nii siin riigis kui osaliselt ka Nõukogude Liidus. Pealegi olin kõrgelt hinnatud tema naise Bibbi poolt, talle meeldisid minu vene laulud. Bibbi mängib ise akordioni, kuid ei tohtinud seda teha, väidetavalt, mujal kui garaažis. Nils on lõpetanud organistina, kuid sattus lennuväkke. Nii on meie saatusega, kunagi ei tea, kuhu satud.

Ma arvasin, et Nisse Öberg oli mängukaardivabrikant

aga lennukapten tuli Capriga täiesti galantselt

Ja sa oled kõike nii selgelt andekalt teinud.

Mees, kes pingutab,

mees, kes tahab seda, mida ta on lubanud

ja lubab, kus ta tahab („Sõnadest kui relvadest“)

Laagriülematest mäletavad paljud „Kipp Salamandrit“ – Sven Hallgreni I17-st ja tema väikest Stinat koos kahe väikese „lambiharjast“ koeraga. Nendega pidi ta väga vara hommikuti välja minema, sest laagris oli koerte pidamine keelatud. (Mõned teised rikkusid samuti keeldu, teiste seas Helena Trepucko).

Stina hoidis Svenil silma peal, välja arvatud ühel korral, kui teda kaasas ei olnud. Veini- ja õllelonkse tuli liiga palju. Meil oli olnud tavapärane vähkide pidu, istunud mäel ja tantsinud pärast õppebarakis.

- Kella 23 paiku avasid turustajad tavaliselt poe ja kõik tantsijad kogunesid sinna õlut jooma ja seltskondlikku elu pidama. Nüüd, kui Sven oli üksi peremees, tahtsid paljud talle õlut välja teha, tavaliselt tõrjus Stina leebe käega need pakkumised, mis tema arvates ületasid mõõduka tarbimise. Sven oli heatahtlik, ta ei tahtnud kedagi solvata pakkumisest keeldumisega, ta jõi ja jäi üsna joobnuks. Juhtusin istuma tema kõrval, seal lauaotsas. Valitsevast soojusest, õllest ja üldisest lärmist koos muusika ja lauluga muutus Sven nii uniseks, et hakkas paistma ebakindel. Kerstin Lång, autojuht-naiskodukaitsja, istus juhuslikult minu vastas teisel pool Sveni ja me mõlemad vahetasime pilke ning mõistsime teatud määral olukorra tõsidust. Midagi tuli ette võtta, et päästa Sven häbist olla nähtud joobnuna, nii et ütlesin Svenile:

- Tule jaluta Kerstini ja minuga, me võime vajada veidi värsket õhku!

Sven ei protesteerinud. Võtsime Sveni kumbki oma käe alt ja läksime välja värskesse õhku, nagu poleks midagi juhtunud. Ei paistnud, et keegi oleks midagi erilist märganud. Turuplatsilt jätkasime tegevusbarakki, kus Svenil oli oma tuba. Ta ei vaielnud vastu, kui tahtsime teda tuppa aidata, vaid lasi end meelsasti juhtida otse voodini, kuid ei tahtnud abi lahtiriietumisel. Olukord oli kontrolli all ja me võisime naasta turuplatsile ja hiljem tantsule.

Kursustel, kus on nii palju erinevaid inimesi, leidub alati hulk andekaid, kes suudavad meid teisi oma etteastetega lõbustada. Üks neist oli Hans Kimberg, pärit Baltikumist ja tegutsev Visby õpetajana. Tal oli saksa päritolu ja ta esines sageli lugedes „Sov du lilla videung....“ nii, nagu erinevad rahvused oleksid seda oma vastavates keeltes teinud. Keegi ei jäänud Kimi deklamatsioonidest puutumata, ta oli osav foneetikas ja tabas erinevaid keelehäälikuid täpselt. Kellelgi ei jäänud kahtlust, et venelane, prantslane, sakslane või soomlane oleks just sel viisil lugenud.

Aeg-ajalt vahetas ta „Lilla videungi“ Hitleri imitatsiooni vastu, see ei olnud halvem.

Meil oli Vjatšeslav Netjajev, venelane, kes mängis suurepäraselt mitte ainult balalaikat, vaid ka teatrit. Ta oli osav näitleja ja tal olid tõelised teatrietendused, kui ta pidi sõjavangi mängima. Tsiviilis töötas Vjatšeslav nahakokkuostjana, ta oli Siberist ja osav karusloomade alal. Peaaegu alati olid vanimad ja kõige keeleoskuslikumad need, kes pidid neis sõjamängudes vange mängima

Pikaaegne võitleja barrikaadidel oli Fred Oddner, ta oli tavaliselt juba varahommikul rannas, tema ja Antti Nordberg olid tõelised suplejad, nii saunas kui meres. Fred oli osav laskur ja tal oli enamasti õnne võita laskmisvõistlusi teiste pahameeleks.

Besserwisser Mordarsky oli osav elektrik, kuid muidu omaette tüüp. Olles poola päritolu, võis ta isegi asuda keeleküsimusi arutama professor Trepuckoga, kuid jäi loomulikult argumenteerimises alla. Ta oskas kõike seletada (ja tegi seda ka). Kui temalt küsiti, mis kell on, alustas ta „kella“ ajalooga ja alles pärast paari tõuget jõudis ta soovitud asjani.

Lars Arvidsson, jurist ja üürinõunik, oli poliitiliselt tumesinine ja tal oli väga rangelt tähistatud piir vasakpoolsete vastu. Üks veidi vasakule kaldu sõjaväetõlkidest (selliseid oli ka, kuigi neid polnud palju ja nad kadusid meie nimekirjadest üsna kiiresti) kutsus tema abikaasa Barbro tantsima. Lars läks paari juurde, kiskus Barbro ära ja ütles, et too ei peaks alanduma "bolševikega" tantsima.

Alex Potocki, krahv ja reservohvitser, oli üks minu suurtest rivaalidest välivõistlustel ja rääkis suurepärast vene keelt. Kuidas ta on Poola aadlisuguvõsa pea, seda ma ei tea? Tema esimene naine Irja, kes oli olnud Finnairi stjuardess, kohtas Alexit lennul Helsingist Stockholmi. Ta ütles kord, et Alex oli kõige kenam mees, keda ta seni näinud oli, ja otsustas sealsamas tema eest hoolitseda. Alex ei olnud ilmselt vastumeelne ja nad abiellusid, kuigi mitte kogu ajaks. Pärast mõneaastast abielu ja nelja last, kui lapsed said pooleldi suureks, tuli lahutus ja nüüdsel ajal on nad vabaabielus või uuesti abielus, kumbki omal pool. Armastus on püsiv, ainult objekt vahetub.

Üks varasematest laagriintendantidest Ingvar Olsson ei olnud päris harjunud sellega, et inimesed talle alati ei kuuletunud. Ta oli tõeline "knek" ja jäi loomulikult alla selles suurepärases kogumis äärmiselt iseseisvaid, kogenud ja tahtejõulisi tüüpe. See polnud ju sama mis kamandada reamehi. Ta oli arvatavasti toitnud teatud vastumeelsust tõlkekursuse vastu, mida tal polnud õnnestunud tavalisel knektikombel maha suruda. Võimalus meiega tegelda tekkis, kui kapten Berndt Eriksson I17-st tuli Källvikeni laagriülemaks. Olsson oli suutnud Berndt Erikssoni veenda, kui halvasti asjad Källvikenis olid, ja Eriksson, kes kõige järgi otsustades oli liiga naiivne ja kergeusklik, asus olukorda parandama.

Alguses ei märganud me midagi, kõik tundus nagu tavaliselt. Meil olid oma vähkidepeod ja muud lõbustused – täpselt nagu kõigil eelmistel aastatel. "Pomm" lõhkes lõpukokkuvõttel laupäeval enne kursuse lõppu ja kojusõitu. Siis tõmbas Berndt välja mustade kaantega märkmiku ja luges ette kõik meie patud, mis ta sinna oli kirja pannud. Me olime halvasti käitunud, ei aidanud pidudeks lauda katta (mida ei teinud lotad) jne. Meie poolt toime pandud pattudel polnud piiri.

See ei olnud päris tõsi. Mina olin klubimeister ja palusin sõna. Juhtisin tähelepanu, et me olime küll pakkunud nii talle kui ta naisele abi nii ühe kui teise asjaga peo ettevalmistustel, täpselt nagu eelmistel aastatel, kuid pakkumistest keelduti. Eriksson aga katkestas koosoleku, lahkus ruumist ja meie jäime seisma, kui mitte nagu taevast kukkunud, siis väga imestunult.

Mul oli tunne, et siin on tõesti "rebane" maetud, ja jooksin välja Olssonit otsima, keda me pidasime arusaamatuste õhutajaks. Erikssoni me selles süüdi ei pidanud, ta oli lihtsalt liiga naiivne ja järeleandlik ning sattus laagriintendant Olssoni käsilaseks, kuid Olssonit polnud kuskilt leida.

Kursuseülemad koos Nis Öbergiga kaasasid "kõrgemad jõud" ja Olsson kadus igaveseks Källvikeni silmapiirilt. Berndt Erikssoniga olid mul hiljem head suhted, tüdrukud (meie Maria ja tema Eva) veetsid suviti koos mõnusalt aega. Nad kirjutasid teineteisele ja ka mina vahetasin Berndtiga mõned kirjad, ta tegutses mingi "Bohuslänningeni" korrespondendina ja saatis mulle artikleid Källvikeni sündmustest.

Sellises eripalgelises inimkogumis on alati mõned, kes tõusevad rohkem esile, eriti kui nad oskavad mõnda pilli mängida. 60ndatel olid meil põhjamaalane Välivaara Umeåst ja Ungaris sündinud muusikajuht Bromma koolist Janosc Sandor. Välivaara mängis lõõtspilli ja Sandor oskas mitut pilli, kuid lõõtspill kuulus mõlema repertuaari, nii et saime tantsida elava muusika saatel õppebarakis. Sandor mängis ka viiulit ja ma mäletan siiani, kuidas ta varem lindistatud saate saatel esitas väga virtuoosse pala nimega "Viiulimeister Cremonast". Ma pole seda pala ei varem ega hiljem kuulnud. Kas see võis olla tema enda kompositsioon?

Stig-Åby Eriksson, üks Skövde luurekooli õpetajatest, ööbis mitu aastat "verandatoas" Driftvärnsi barakis. Verandast sai tõeline "kogunemiskoht" lõbusatele tüüpidele, seal koguneti joogile nii enne kui pärast sööki. Stig tuli S3-st ja oli "hobusemees". Mõnel loengul, mida pidasin Öl Hammarbergi soovil Skövdes kutsutud luureohvitseridele, oli meil kord pidu endistes tallides, kus Stig-Åby hobuseboks toimis nüüd baarileti serveerimiskohana. Seal jõime "Hobuse toosti", seistes toolil ühe jalaga ja laual teisega, koos tema ja major Uno Bomaniga. Enne loengut pakkus Uno kõigile luureohvitseridele "kultuurielamust", sõitsime ringi Västergötlandis ja vaatasime nii kirikuid kui vaeste kvartaleid. Kungslena kirikus on tähelepanuväärne maal, kus on näha, kuidas Kuri segab katlas, milles on viis meest. Tuli põleb katla all ja meeste näod on veidi moonutatud, kuid väga hästi äratuntavad.

Uno jutustas pildi loo:

Üks kirikumaalija mõnel eelmisel sajandil oli saanud ülesandeks teha kirikus teatud maalritöid. Kui töö oli valmis, ei tahtnud kirikunõukogu aga nõutud hinda maksta ja kättemaksuks maalis kunstnik eelmainitud pildi. Isikud, keda Kuri teenindas, olid kirikunõukogu liikmed. Pilt oli olnud üle maalitud ja toodi välja restaureerimisel mõned aastad tagasi. Västergötland ja Ekorrne Tå ümbrus on olnud paljude lahingute paigaks muistsetel aegadel ja major Uno rääkis neist "ülemeelikutest meestest" Västergötlandist, kes olid osalenud kokkupõrgetes. Ekorrne Tås võis näha ka viimaseid jäänuseid endisaegsest (kuni 40ndateni) vaestehoolekandest. Seal seisis mõni väike hurtsikutaoline maja, mis veel kaua pärast Teist maailmasõda olid üürnikke majutanud. See oli enne, kui "rahvakodu" hakkas kuju võtma ja olud paranesid. 1970 süttis uus täht muusikataevas, siis tuli Jan-Åke Bergh lennutõlkide kursuseülemaks. Koos Arthur Haariga oli ta õppinud vene keelt Andrei Daragani juures Kaitseväe Õppeasutuses Uppsalas ja arvas, et nüüd on aeg keelt praktikas proovida. Jåke (nagu teda üldiselt kutsuti) oli mitmel tasandil andekas inimene. Lisaks sellele, et ta tõi kaasa lõõtspilli ja käsitses seda suure osavusega, oli ta ka osav joonistama ja lennundusalased tunnid ei muutunud kunagi igavaks. Osa formalismist kadus, sest Jåkel oli deviis:

- Reeglid on lollide jaoks ja teatud määral toeks ülejäänutele.

Nüüd sai meelelahutusse korralik süst, veetsime palju mõnusaid hetki Driftbarackeni (hiljem ümber nimetatud Rossöks) verandal. Veranda taga oleva toa, kus Stig Åby-Eriksson oli aastaid elanud, võtsid üle Jåke ja tema abikaasa Margareta ning elu jätkus samas rõõmsas ja sundimatus tempos.

Nii Jåke kui Arthur paigutati lõpuks Stockholmi staapi, kuid vanade F11 divisjoniülematena sooritasid nad oma kohustuslikud lennud Nyköpingis. Sageli olid nad õhtuti Ann-Marie ja minu juures ning võtsime paar napsi ja midagi muud head, mida Ann-Marie oli valmistanud.

Tõlkekooli juhtkond oli enamasti laagris kohal ja hilisematel aastatel võtsid nad kaasa ka mõningast praktilist õppematerjali (keelelabori), kus õpilased said vene keelt harjutada. 60ndate lõpus, kui keelelabori soetamise idee muutus aktuaalseks, oli (teadaolevalt) Sigurd "Sigge" Lindqvist sellele väga vastu. Sigge oli osav keelemees (tõeline keelehiiglane, umbes 10 keelt pagasis) ja hakkas küpses eas õppima farsi keelt. Ta oli aga vananenud õppemeetodi õpilane, kus pandi palju vaeva kirjaliku keele õppimisse, kuid pöörati vähem tähelepanu hääldusele. Pehmendust rõhutati liiga palju ja see võis tekitada mõningaid kummalisi efekte mõnede raskete sõnade hääldamisel. Muide, Sigge on üks keeleliselt andekamaid ja huvitunumaid inimesi. Ta oli tabav ja teadlik nagu vähesed, aastate jooksul on Tõlkekooli õpilased kogunud rea "siggisme", väljendeid, mida on peetud millekski tavalisest erinevaks. Suvekursuse keeleeksamite läbivaatamisel ei tahtnud keegi ilma jääda sellest õpilaste vene keele käsitlemise lahkamisest, mida Sigge tavatses teha, ja kus enamasti oli väga raske naeru tagasi hoida. Mõnikord juhtus, et ta rääkis oma reisidest, ja see, kes on kuulnud, kuidas läks ühel reisil Belgradist Münchenisse, kus Sigge pidi tegutsema lapsehoidjana ühele Jugoslaavia külalistöölise naisele koos laste ja majakraamiga teel oma "Gastarbeiterist" mehe juurde, ei unusta seda. Üks teine Sigge lugudest oli "Plankan", seda rääkis ta Soome-Rootsi murdes ja keegi ei pidanud selle etenduse ajal magama jääma.

Oma alluvuspositsioonist kindlasti mõni vihkas ja kartis Sigge Lindqvisti ning nägi temas sarkastilist orjapidajat. Need, kes tundsid end kindlamalt sadulas, oskasid ehk paremini hinnata Sigge suurepärast inimtundmist, imelist huumorimeelt, pulbitsevat jutustamisoskust ja suurepäraseid seltskonnatalente. Kindlasti tulid need omadused kõige paremini esile eraelus, messil ja õpetajate toas, kuid need ei filtreerunud sugugi välja klassiruumi ukse taga. Klassiruum oli muidu peamiselt koht, kus arendada erilist Sigge-pedagoogikat, mille teostamiseks olid kõik muud tehnilised abivahendid peale musta tahvli ja kriidi üleliigsed. Sigge näis tundvat ülevat põlgust liialdatud audiovisuaalsete meetodite vastu ja keeldus mõistmast, et "selleks, et õppida, et lehm on korova, ei pea mitte ainult nägema pilti lehmast, vaid lisaks kuulma selle ammumist!" Kindlasti on Sigge tänaseks aktsepteerinud keelelabori olemasolu Tõlkekoolis, kuid mind üllataks väga, kui ta ise sellega tegeleks. Kriite peaks endiselt Tõlkekooli tarnitama.

Kui küsimus Tõlkekoolile keelelabori soetamisest muutus aktuaalseks, olid Öl Berg (Lennuväe Undi ülem) ja Nils Öberg minu juures Nyköpingis ja said vaadata TBV keelelaborit. Nils Öberg oli alati huvitatud kõigest uuest ja tahtis näha, kuidas keelelabor töötab. Mul oli õppetöö "Svenska för Er" põgenikele ja sain demonstreerida seadmeid ja keeleõppe protseduuri. Keelelabor soetati ja sellest ajast peale pole teadaolevalt keegi selle vastu protestinud. Keelelabor on suurepärane vahend nii õppimise kiirendamiseks kui ka häälduse parandamiseks. Pärast seda, kui Tõlkekooli õpilastel oli olnud üsna vilets vene keele hääldus, paranes see märkimisväärselt juba järgnevatel kursustel ja tänapäeval on palju lõpetanud õpilasi, kes räägivad suurepärast vene keelt, selle õpetuse raames, mida nad on nautinud.

Aga, Sigge, sa elad, sõnade ja õpetatuse keskel, rangelt seisad sa kortsus laubaga.

Sa juhid läbi inimlikkuse maailma, Jah, tõlk on igavene: ta räägib nagu võitud

Teine tõeliselt suur keelemees oli soome-ugri keelte professor Uppsala Ülikoolis – Björn Collinder. Ta oli Sõjaväetõlkide Ühingu esimene esimees ja sarnaselt Sigge Lindquistiga väga keeleliselt huvitatud. Kui ta pensionile läks, alustas ka tema uue keelega – hiina keelega. FBU laagri vaheaegadel Källvikenis 60ndate alguses võis teda näha jalutamas mööda teed Seläteri poole, väike tahvel ja tindipott ning pintsel ees; seal joonistas ta jalutuskäigu ajal hiina kirjamärke. Björn Collinder on tõlkinud Soome rahvuseepose Kalevala ja valdas mitte ainult osa Euroopa keeltest, vaid ka vene keelt. Nooruses oli ta teinud õppereise Siberi soome-ugri päritolu rahvaste juurde: neenetsid, oleenid jne. Väga õpetatud mees ja suur humorist, tema ettekanded olid erakordselt huvitavad ja hästi sõnastatud.

Naispersonalist esimestel aastatel Källvikenis paistavad kaks daami selgelt silma: Astrid Holm - autojuht ning Stina Stafström - Nils Öbergi pikaaegne sekretär Fst/undis. Stina sai väärilise järeltulija Gulli Jacobssonis, samas kui Astrid Holm asendati mitme autojuhiga Fo 34-st Vänersborgist. Seal arvati, et pole päris õige, et kui ülejäänud laagri varustamine toimus Vänersborgist, siis olid autojuhid Stockholmist. Vänersborgist tulid ka kaks teist, tõlkekursusele väga ustavat tüdrukut: Kerstin Lång ja Gun-Britt Karlsson. Ekspeditsioonibaraki ees mängiti läbi puhtaid perekonnastseene, kui kursus pidi algama ja osalejad pidid üksteist tervitama. Taaskohtumine oli pehmelt öeldes südamlik. Hüvastijätud ei olnud vähem dramaatilised. -

Lahkumine – see on natuke suremine....

Сsee on suremine sellele, mida armastad.

Jätad natuke endast maha

Igal tunnil ja igas paigas.

Kerstin Lång oli suur liikumishuviline. Mina tegelesin ka teatud sportlike harjutustega, jooksin iga päev ühe või enamasti kaks korda 2,5 km "mäerada". Esimene ring toimus reeglina kell 6 hommikul ja üsna tihti oli mul kaaslaseks Kerstin, kuid mitte "mäerajal", siis võtsime tavalisemaid teid lasketiiru poole. Teised kursuslased ei olnud nii hommikuärksad, välja arvatud Lundist pärit Holmqvist, aga tema oli nooremast aastakäigust ja jooksis minu jaoks natuke liiga kiiresti. Nagu ma juba varem mainisin, oli "sõjameeste kari" äärmiselt kirju koosseisuga, see oli mingi pool-sõjaväeline ühendus intellektuaalsete sugemetega, kuid ilma suurema arusaamata sõjaväelisest distsipliinist ja käitumisest.

Ei olnud mingit hommikust ülesrivistust, mida võiks standardseks nimetada, kõike võis juhtuda – ja enamasti ka juhtus.

Paljud vanemad tõlgid mäletavad kindlasti ungarlasest muusikadirektori Sandori üleandmist. Ta oli omamoodi boheemlane ja esines sageli segases riietuses, paljaste sandaalidega, ilma sokkideta jalas. Ta pidi tõlgikursuse üle andma ooberstleitnant Tore Lundbergile:

Ooberstleitnant! Tõlgikursus …

Siis ta enam edasi ei saanud, tekkis üldpaus. Ta seisis seal väeosa ees, käsi mütsinoka juures, ja oli unustanud, kuidas ülejäänud üleandmis-fraseoloogia kõlas. Kui vaikus pärast pikka ootamist muutus liiga tuntavaks, tegi ta täispöörde ja komandeeris:

- Kõik mehed! Vabalt!

Enamik juhte mõistis puudulikku "militariat" üsna varajases staadiumis ega teinud suuremaid pingutusi olukorra muutmiseks, kuid erandeid esines.

Ooberstleitnant Hammarberg Skövde luurekoolist tegi ühel korral läbimõtlematu teo, komandeerides äramarssi relvalaost lasketiiru kinnises formatsioonis. Mitte ükski pealik polnud seda "mehe mäletamist mööda" teinud. Me pidime laskma püstolkuulipildujaga ja ta kutsus meid võistlema. See oleks vist hästi läinud, kui me oleksime saanud võiduhinna määrata, sest keegi ei kujutanud ette, et tal oleks tema vastu mõistlikku šanssi. Ta oli üks neist ohvitseridest (kuuldavasti), kes oli läbinud St. Cyri Prantsusmaal ja olnud üks väheseid rootsi ohvitsere Võõrleegionis, selliseid pole palju. Tõeline "võitleja" teiste sõnadega, et mitte kasutada sõjaväežargooni väljendit – võitlusm...m.

Loomulikult ta võitis, hea varuga, ja pärast laskmist istusime maha, et välja mõelda sobiv võiduhind. Teadsime, et ta oli aastatepikkuse Prantsusmaal viibimise tõttu saanud peenemate jookide gurmaaniks, aga tasu millegi sellisega nagu pudel head veini ei tulnud siin ju kõne alla, ta oli ju "solvanud" kampa, komandeerides kinnist formatsiooni.

- Ei! Siin tuli midagi muud välja mõelda.

Õhtul pidi mäe otsas toimuma vähkide pidu ja seal pidi auhind üle antama. Õpilane David Ivarsson sai ülesandeks võidutunnistuse üle anda. Pärast veidi otsitud kõnet pidulike pööretega laskmise õilsast kunstist anti auhind üle. See oli pudel pilsnerit, klass I, soojendatud sobiva kehatemperatuurini Davidi sisekuues. Teadsime tema vastumeelsust liiga lahjadest jookidest, ta grimasseeris korralikult, aga siin tuli teha head nägu kurja mängu juures ja ta jõi terve pudeli ära üldise juubeldamise saatel.

Küsimusele, kas ta tahab veel üht pudelit, oli vastus eitav.

Teise nädala programmi sisse pikitud oli meil sõjaväline välivõistlus. Mõned tavalised alad olid välja vahetatud, arvestades väljaõppe iseloomu, ja meil oli paar võistlusala intellektuaalsema iseloomuga. See käis loomulikult Venemaa, selle keele ja vene olude kohta. Kuna ma valdasin vene keelt suhteliselt hästi (hoolimata aastatepikkusest seisakust) ja olin osav teatud võistlusaladel, sain ma paljudel juhtudel häid kohti. Nähtavateks tõenditeks selle kohta on rändauhinnad hõbevaasi ja fassiininuga kujul. Hõbevaasis, mille on annetanud CFST/Sekt 2, on osalusi ka mõnel minu sõjaväetõlgi kolleegil (A. Potocki 1967 ja 1971, Antti Nordberg 1969 ja 1970, I. Rodhe 1968 ning A. Hedlund 1972). Mina võitsin kolm võitu järjest (1973, 1974 ja 1975) ja sain hõbevaasi omanikuks. Selles vaasis, mis sattus Antti Nordbergi koju, on mul samuti kaks sissekirjutust ja fassiininuga Armee Ülemjuhatajalt võideti välivõistlustel aastatel 1980, 1981 ja 1983. Laskmine, orienteerumine ja vene keel on vist olnud tugevaimad ained. Neljast rändauhinnast alates 1959. aastast olen ma koju toonud 2 tükki: hõbevaasi ja fassiininoa.

Pangamehena ei olnud Jim Belaéw tehniliselt nii hästi kursis, kuid ta sai siiski hakkama lennutõlgiks saamisega (mundrid olid palju kenamad), kuigi sellel võisid vahel olla omad veidrused.

Ühel peol juhtus Harriet (tema kolmas naine) ümber ajama veinipudeli ja Jim sõitles teda teiste külaliste juuresolekul. Harriet on üsna pikk ja teatud liigutused muutuvad veidi "kohmakaks". Ma ei suutnud jätta Harriet'i poolele asumata. See ei meeldinud Jimile sugugi. Ta sai minu peale äärmiselt pahaseks ega rääkinud ega tervitanud mind mitu päeva.

Arthur Haar oli parasjagu kursuseülem ja arvas, et on halb, kui kaks vana sõpra teineteise peale viltu vaatavad. Nii Jim kui mina kuulusime lennugruppi ja Arthur ütles, et ta hoolitseb selle eest, et me jälle ära lepime.

- Järgmisel harjutusülesandel saab Jim rühmajuhiks selles rühmas, kuhu sina kuuluma hakkad. Ülesanne saab olema liiga raske mittetehnikule ja siis on ta sunnitud sinu poole pöörduma, ütles Arthur. Läks nii, nagu Arthur oli mõelnud, ja sellest ajast peale pole meil suuremaid vastuolusid olnud. Minu suhe Jimiga on vist kõige lähedasem, mis võib olla ilma verevendadeta.

Enamik kursuslasi olid suhteliselt normaalsed inimesed, kuid mõni üksik kukkus väljapoole tavapäraseid raame ja pani end avalikult vaatamiseks välja. Paari juhtumit võib kirjeldada pisut põhjalikumalt.

Ånnis olin kord vastutav suusarühma eest, mis pidi minema üles Blåhammarenisse. Oli vaba voli suusatada Blåhammarenisse omas tempos ja kuna Percy oli ülitugev, kadus ta meie juurest esimeses languses ja me nägime teda uuesti alles jaama juures. Siis oli ta juba jõudnud kohvi juua ja kavatses postkaarte kirjutada. Percy käitumismuster erines enamasti meie omast, ta ei käitunud kunagi nii nagu meie teised. Ta oli oma käsikirjad juba Ånni majutuskohas valmis kirjutanud ja kopeeris nüüd neid tekste postkaartidele. Need ei olnud mingid postkaardid tekstidega stiilis "siin me oleme..."

Ei, ta kirjutas korralikke kirju, kuid nii väikese käekirjaga, et terve kiri mahtus sellele väikesele ruumile, mis postkaardil saadaval oli. Ta oli hõivanud suure laua keset tuba täiesti enda tarbeks, seal oli ta laiali laotanud oma paberid ja käsikirjad nii, et keegi teine ei pääsenud ligilähedalegi. Me pidime olema tagasi Storulvånis kella 17 paiku, et jõuda õhtusöögile, ja ma andsin käsu startida kell 16.00, üks tund pidanuks minu arvestuse järgi piisama Storulvåni Turismijaama jõudmiseks. Vahemaa on 12 km ja Storulvån asub mitusada meetrit madalamal, nii et ajapuudust ei pidanuks tekkima.

Percy pidi startima veidi hiljem, ta polnud veel valmis kõigi oma postkaardi-"romaanidega". Meie arvates oli see täiesti korras, ta oli tugev ja oleks kindlasti meile mõne aja pärast järele jõudnud ja õigeks ajaks kohal olnud, kuid keegi polnud arvestanud tema käitumise iseärasustega. Kui meie teised olime kogunenud alla Storulvåni, ei näinud me aga Percyt kusagil ja valmistusime veidi ootama. Aeg läks, kuid Percyt ei paistnud ja me hakkasime kannatamatuks muutuma. Korraks oli mul kiusatus lahkuda koos ülejäänud kontingendiga ja jätta Percy transpordita, ta oleks pidanud võitlema 17 km Ånnini, kuid arvestades, et oli talv, pakane ja muud ohud, ei julgenud ma seda teha. Tema orienteerumisvõime polnud nii hea kui ta mälu, ta oleks kindlasti tulnud mõttele otseteed üle Ånni järve minna ja siis poleks keegi teadnud, kuhu ta välja jõuab. Kui mägedes oleks tõusnud torm, oleks olnud oht, et ta eksib ära, ja ma ei tahtnud tema elu eest vastutavaks saada. Viimaks ta tuli, ei paistnud, nagu oleks ta üldse mõelnud, et meie teised pidime teda ootama. Vahel oli ta justkui meeltest ära – ja aastatega läks hullemaks.

Temast liikus palju lugusid, eriti tema naistekatest. Sest kui Percy daami üles otsis, siis oli see tõeline ülesotsimine, võib-olla vahel liiga pealetükkiv. Ühel suvel sõitis ta iga päev kuus miili jalgrattaga, et külastada üht kallimat, kelle suvelaager asus Strömstadist lõuna pool, mõni aasta hiljem oli tal daam kaasas Källvikenis. Daamil oli pooleldi täiskasvanud laps ja see tähendas, et Percy ei tohtinud samas toas magada. Tol suvel veetis ta ööd laagri pesuruumis, päevatoas ja mitmesugustes muudes ühisruumides. Tasapisi võttis hullumeelsus üha käegakatsutavamaid vorme, ühel ajal figureeris ta ajalehes "Vår bostad" kui üks halvimaid majaomanikke Karlavägenil. Ta oli pärinud maja 14 korteriga ja üürnikud kaebasid, et omanik kuulas öösiti välismaa jaamu raadiost suure helitugevusega ja ajas päeviti oma kaeblevaid üürnikke saabliga taga.

Teine veider kuju oli "sõjahullust preester", Soome-Rootsi preester Brännkyrka kogudusest Stockholmi lähedalt. Mida preestritest üldse arvata, jäägu siinkohal ütlemata, see siin oli end ilmselt liiga palju sisse lugenud "Lipnik Ståli lugudesse" või mõnda muusse säärasesse sõjaeeposesse ja selle asemel, et piiblist ja selle kristlikust sõnumist kinni pidada, oli ta hullem sõdalane kui kõik teised. Nils Öberg ei saanud kõige otsustades teda takistada suvekursusele tulemast. Temaga tekkisid veidi imelikud arutelud. Kõigepealt väitis ta, et oli osalenud Soome sõjas, kuid see ei klappinud vanusega, üldse ei mõistnud me tema käitumist. Ta polnud mingi rahu-ingel (kui palju preestreid seda üldse on?). Kuna ta ei osanud muud kui soome keelt ja soome keel muutus ajapikku üsna ebaoluliseks, kadus ta pärast paari suve "külalisetendust" meie silmapiirilt.

Õpilaste külaskäigud vabal ajal ulatusid sageli Långöni teisel pool väina. 60ndatel valitses seal üks Rootsi-Ameerika daam. Tal oli pansionaat ja oma vaba aja veetis ta maja ümber kivirajatisi laiendades. Seal oli palju tsementeeritud munakiviradu ja sildu. Tagasiteel juhtus teatud vahejuhtumeid: muuhulgas räägiti, et praegune Tõlkide kooli peamine õpetaja Jan-Erik Walter kukkus vette ja tuli majutuskohta märjana nagu kass – valges ratsakostüümis ja kannustega saabastes.

Lastele korraldatakse ka regulaarselt pidusid ja sündmusi. Ühel hetkel 70ndatel olin mina klubimeister ja vastutasin lastepidude eest. Lapsed ei vaja ju palju, et lõbutseda – natuke kotijooksu, pallimänge ja muud taolist meelelahutust. Meie toonane laagriülem Berndt Eriksson tegi meile vahel elupääste demonstratsioone. Ta oli Ujumis- ja Elupääste Seltsi esimees ning oli mitmel korral tegelenud olümpiaujujatega. Ühel suvel tegime veidi selliseid vempusid. Sõudsime välja ülekoormatud lootsikuga, ajasime selle järve ümber laste suureks rõõmuks, samal ajal kui Berndt selgitas, kuidas käituda, kui tahtmatult vette satud, ja mida kindlasti mitte teha. Hiljem varustasime Jim Beláewi päästevestiga ja tõukasime ta sillalt vette laste suureks juubelduseks. Minu korraldatud lastepidudel said kõik lapsed võistlustel esimese auhinna, kahjuks juhtus nii, et mõned emad pidasid ka oma peaaegu täiskasvanud teismelisi lasteks ja tekkis teatud arutelusid, kui kõrge vanuseni võiks last pidada õiguspäraseks osalejaks.

Alati kohal olnud Punase Risti õed (ja vennad) olid abiks meditsiiniõppustega ja kõige usinam nende seas oli „õde Tore“. Mitmel suvekursusel oli tal kaasas „nukk Anne“ ja me õppisime suust-suhu meetodit. Sageli teenisid ka meditsiinilise väljaõppega autokorpuse naised Punase Risti õdedena.

Nils Öbergi eestvõttel viidi mind üle õhuväkke 1961. aastal ja mind kasutati sageli mereväe poolt „sõprusvisiitidel“ Nõukogude sadamalinnadesse: Leningradi, Tallinna ja Riiga. Mingil imelikul põhjusel on mereväel olnud üsna vähe tõlke oma ridadest, enamasti olid need Antti Nordberg (armee tõlk), mina ning Bill Belaieff õhuväest, kes tegid enamiku reise seoses mereväevisiitidega. Hilisemal korral juhtisin sellele asjaolule tähelepanu admiral Rudbergile, kuid suuremat muutust ei paista toimunud olevat. Alates 1962. aastast kuni allveelaeva vahejuhtumini osalesin kõigil mereväevisiitidel Nõukogude Liitu. 1980. aastal olime soetanud endale talu ja raha ei jätkunud telefoni jaoks ning Gulli (Nils Öbergi sekretär) ei saanud mind kutsuda tõlkima allveelaeva vahejuhtumi ajal. See algas hävitajaga „Öland“. Tegelikult pidid olema hävitajad „Halland“, „Södermanland“ ja „Hälsingland“, kuid „Hälsingland“ sõitis vahetult enne visiiti madalikule, sai sõukruvi võlli kõveraks ja oli mõneks ajaks mängust väljas. Selle komandör Kk Reutersvärd tuli siiski kaasa. Ta oli olnud mereväeatašee Moskvas ja rääkis ohvitseride messis „peitusemängust“, mida ta oli mänginud Vene jälgijatega oma atašee ajal. Kõrgemate sõjaväelaste teatav jälgimine kestis kuni 70ndate lõpuni.

Minu esimesel visiidil Leningradi ei pidanud me silduma kai äärde, vaid rippusime poide küljes Lossi- ja Leitnant Schmidti sildade vahel otse Talvepalee ja pulmapalee ees. Transport laevadele ja laevadelt toimus suure puksiirlaevaga ja see oli loomulikult eesmärgiga hoida silma peal võõral võimul. Alguses ei olnud juttugi öistest väljalubadest, „kõik mehed“ pidid olema pardal enne südaööd. Esimesed mereväevisiidid olid üsna jäigad ja formaalsed üritused. Usaldamatus teise poole vastu oli mõlemalt poolt väga suur ja südamlikumat õhkkonda tekkis harva. Kui joove oli möödas, oli ka sõprus möödas. Ma ei saa seda kinnitada, kuid mõnelt poolt väideti, et kui Rootsi merevägi oli lahkunud, võeti kinni kõik need inimesed, kes olid seisnud kail ja lehvitanud meile hüvastijätuks. Öine väljaluba tuli alles järgmisel reisil, kaks aastat hiljem. Siis pääsesime ka poide küljes rippumisest, kuid see ei toimunud ilma tüsistusteta. Diplomaatilisel teel oli kokku lepitud, et seekord asuvad laevad kai äärde, kuid kui me sõitsime sisse nende selleks hetkeks hästi tuntud sildade vahelt, näis see olevat sama mis eelmisel visiidil. Kaks tundi hoidsime masinaid käigus ja keegi ei teadnud õieti, miks. Teatava viivitusega jõudsime lõpuks kai äärde, sildusime ja alustasime visiitidega. Hiljem saime teada, et kohalikud venelased ei olnud tahtnud meid kai äärde lasta, kuid siis oli admiral Blidberg pahaseks saanud ja öelnud, et sel juhul pöörame vööri allavoolu ja sõidame tagasi Rootsi.

Nüüd olid ka teatud muud kergendused sisse astunud. Ohvitseridel oli öine väljaluba ja nad ei pidanud end tundma nagu ajateenijad esimestel ajateenistusnädalatel. Ööelu õitses ja esines teatud intsidente, kuid mitte tõsisemat laadi.

Ametlik visiit järgib väga üksikasjalikku protseduuri. Kui laevad saabuvad teatud linna, teeb kontingendi ülem vähemalt kolm visiiti: piirkonna kõrgeimale mereväeülemale, sõjaväeringkonna eest vastutavale isikule ja ka linna linnapeale. Tseremooniad on väga hoolikalt reguleeritud ja kestavad reeglina 20 minutit. Kohalik komandant annab sõiduki kasutusse ja admiral, lipuadjutant ning tõlk sõidutatakse erinevatesse vastuvõtukohtadesse. Meid tervitatakse, seejärel teeb Rootsi admiral ettepaneku tõsta klaas ametliku Nõukogude juhi – minu ajal enamasti parteijuhi ja kommunistliku partei peasekretäri – Leonid Iljitš Brežnevi auks. Venelased omakorda tegid ettepaneku tõsta klaas Tema Majesteedi Rootsi kuninga auks. Pärast paari visiiti tundus mulle, et ainult Brežnevi nime tõlkimine on kuidagi vaene. Tema ametlik tiitel oli umbes: Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär ja juht seltsimees Leonid Iljitš Brežnev. Mõnikord lisas mõni sõjaväelane ka: Nõukogude Liidu kangelane. See kujunes üsna pikaks tiraadiks tõlkida, kuid ma nägin vaeva, et kogu tiitlivärk ette kanda. Kui tehti ettepanek tõsta klaas kuninga auks, oli see lihtsalt: Tema Majesteedi Karl XVI Gustavi eest. Adjutandi ülesanne oli (nagu ta ise väljendas) hoolitseda selle eest, et admiral ilmuks õigesse kohta, õigel ajal ja oleks varustatud õigete dokumentide ja kõnedega. Paar minutit enne ettenähtud aja lõppu sosistas adjutant admiralile kõrva, et nüüd on aeg valmistada ette hüvastijätufraasid ja lahkuda.

Sama menetlust korrati veel kaks korda: kohaliku kõrgeima armeeülema juures ja linnapea (kommunaalesimehe) juures. Paar tundi hiljem korrati sama protseduuri venelaste tagasikülastustega laevale. Seejärel algasid ohvitseride ja meeskonna jaoks vaatamisväärsuste ja muuseumide külastused. Tegime väikseid provokatsioone, nagu võimalus rääkida mõne ristleja "Aurora" ellujäänuga, olles hästi teadlikud ajaloolistest sündmustest, mis olid aset leidnud 1922. aastal. Madrused tegid uue ülestõusu, kuid enamik neist lasti maha Soome lahe jääl, kui nad üritasid põgeneda.

Minu esimene mereväekülastus 1962. aastal sai "Ölandi" jaoks väga meeldejäävaks. Tagasiteel juhtus intsident, mis oleks võinud halvasti lõppeda, kuid tänu sellele, et meeskond oli hästi väljaõpetatud ja ilm oli hea, lõppes sündmus õnnelikult.

Ma viibisin oma kajutis ja laev oli Helsingi kõrgusel, kui tekilt kostis karjeid ja kära. Läksin tekile ja nägin masinaruumi madrust, ta seisis, reelingutugi käes, ja tundus pisut otsustusvõimetu. Tekivahimees seisis valmisolekus ja veidi eemal nägin sekondi. Kõigil sõjaväeüksustel on relvastatud tekivahimees ja ta viibib enamasti ahtritekil, kus on kõige rohkem ruumi. Nüüd pidi sekond tema kohalolekut võib-olla kasutama. Äkki hüüab too:

- Viska tugi maha ja anna alla, muidu käsin tule avada!

Selleks ajaks olid mitmed inimesed kära kuulnud ja paljud olid jõudnud tekile tulla. Mees vaatas kord kogunenud rahvahulka, kord merd ja oli selgelt näha, et ta oli väga kahevahel, mida teha. Äkki viipas ta käega ja me nägime, kuidas reelingutugi lendas minema ja kukkus vette, misjärel ta ise võttis korraliku hoo, hüppas tüürpoordi ahtri suunas ja sukeldus elegantse luigehüppega laevalt alla. Kui ta pärast sukeldumist uuesti pinnale tõusis, lehvitas ta meile.

- Mees üle parda! karjus tekivahimees, kõik vastavalt oma instruktsioonile, tormas päästerõnga juurde ja viskas alla nii selle kui ka poi lipuga, mis on rõnga külge kinnitatud.

Pärast seda, kui hüüd "mees üle parda" vaibub, juhtub laeval – ja laevaga – palju. Kõik, kes ei ole otsese tegevusega seotud, otsivad päästerõngast koos lipupoiga. Inimese pea kaob silmist väga kiiresti isegi mõõduka lainekõrguse korral ja oleks enamikul juhtudel võimatu seda märgata ilma läheduses ujuva päästerõngata, millest hädasolija peab püüdma kinni haarata. Laeva kurss muudetakse täispöördeks ja vahis olev päästepaadi meeskond tormab päästepaadi juurde ja hakkab seda vettelaskmiseks valmis seadma. Sõjaajal lastakse päästepaat vette teatud kiiruse juures, kuid rahuajal ei taheta selliseid riske võtta, päästepaat ja selle meeskond võivad kergesti viga saada. Oodatakse, kuni kiirus on praktiliselt null, enne kui taavetimasinavärk paadi allalaskmiseks käivitatakse. Roolimees pani hävitaja rooli otse tüürpoordi, mis tähendas, et laev kaldus korralikult. Kuna laev polnud nii järsuks pöördeks valmis, polnud kõik luugid suletud. Kõige taga paapordi pool olid majutatud miini- ja suurtükiohvitserid, nende kajutid täitusid veega kuni kõrgendatud lävepakkudeni ja hulk pabereid ning muid kergeid esemeid uhtus vette ja sealt välja käiku, sest ka uksed olid kuumuse tõttu lahti.

Vahepeal olime me ringi pööranud ja asusime päästerõnga lähedal. Barkass mehitati ja lasti vette, me nägime madrust, ta oli päästerõnga endale ümber ajanud ja lehvitas rõõmsalt päästepaadi meeskonnale. Mõne aja pärast olid nad temani jõudnud ja võtsid ta paati. Kui päästepaat laeva külje juurde tagasi jõudis, lasti torpeedotõstekonks alla, pandi mehele rakmed ümber ja tõmmati ta üles. Kui kraanat sisse pöörati, seisis laevaarst tabavalt läheduses ja torkas talle süstla tagumikku. Selleks ajaks oli madrus üsna jahtunud, vee temperatuur oli umbes 10–12 kraadi C ja päästeoperatsioon oli kestnud umbes veerand tundi.

- Nüüd jääb ta rahulikuks, kuni me Hårsfjärdenisse jõuame, ütles laevaarst. Madrus pandi haigekajutisse aresti ja ta ei tohtinud enam välja tulla, meil oli sadamasse jäänud umbes 12 tundi sõiduaega.

Kui suurem osa ärevusest oli vaibunud, saime kuulda sündmuse eellugu.

Madrus oli masinaruumist ja 28–30-aastane üleajateenija. Ta oli välismaal seilanud ega olnud ajateenistust teinud. Kui ta siis Rootsi tuli, võtsid ajateenistusametid ta käsile ja ta pidi nagu teisedki sõjaväeteenistust tegema ning paigutati mereväkke. Kuna ta oli üle-ealine ja pealegi välismaal seilanud, olid tal tekkinud teatud (halb) harjumused. Meeskonnal on keelatud pardal alkoholi omada, kuid tal oli õnnestunud vaatamata VO (vahiohvitseri) "läbiotsimisele" paar liitrit salaja kaasa tuua. See oli meeskonnaruumis ära tarbitud ja joobeseisundis olid mõned vimmad ülemate vastu päevavalgele tulnud. Kaaslaste õhutusel oli ta haaranud Mora-noa ja kavatses klaarida arved kõrgema paadijuhiga NN, kes oli teda mingil korral solvanud.

Kui ta tekile jõudis, oli ta kohanud paadijuhti ennast, too oli teatud autoriteediga isik ja ilmselt harjunud oma meeskonnaga ümber käima, tal oli õnnestunud madrust veenda, et too kõrgemat paadijuhti ei puudutaks ja jätaks ta rahule. Lugu oleks võinud siin lõppeda, kuid meeskonnaruumi tagasi jõudes olid kaaslased hakanud madrust narrima ja too oli uuesti vihaseks saanud. Ta oli uuesti tekile läinud ja kuna tal enam nuga ei olnud, haaras ta esimese ettejuhtuva eseme ja selleks juhtus olema maabumistugi. Neid hoiti "Ölandi" tüüpi laeva peatekil torpeedotorude all.

Seekord juhtus, et sekundant viibis tekil ja lugu lõppes teisiti, kui meremees oli mõelnud.

Alati juhtus midagi – isegi kui seda ei saanud alati ootamatuks nimetada. Külastused nendesse pehmelt öeldes „viinast läbiimbunud“ paikadesse Leningradi, Tallinna ja Riiga tõid sageli kaasa lisatööd tõlkidele ja sõjaväepolitseile. Alkohol oli vaba ja Rootsi normide järgi väga odav, joodi ka usinalt, kuid samas olid normid üsna liberaalsed – ajutiselt.

Kui admiral Blidberg kogus oma mehed Berga koolide aulas enne lahkumist, oli tal kombeks öelda:

- Me ei tohi olla liiga kitsipungad. Iga meest, kes suudab laevani jõuda ja oma jõul pardale tulla, tuleb pidada kaineks.

Odava viina rohke kättesaadavus tõi kaasa probleeme mitte ainult pardal, vaid ehk kõige rohkem maal. Üks valves olev tõlk pidi alati pardal olema, see võis siis assisteerida kõige erinevamatel ülesannetel.

Ükskord Tallinnas kutsuti tõlk välja Vene komandantuurist. Keegi oli sinna helistanud ja teatanud, et üks käest verine meremees – arvatavasti rootslane. Mehel ei olnud mütsi ja ta ei rääkinud ühtegi arusaadavat keelt (venelaste sõnul) ning ta viibis kusagil linna äärealadel. Komandantuuril oli alati üks auto kai ääres ja nüüd sõitis tõlk koos paari Vene sõjaväepolitseinikuga antud aadressile – ja tõepoolest! See oli üks rootsi madrus ja ta nägi imelik välja. Parem käsi oli üleni verine ja tal oli verd ka näos. Lähemal vaatlusel selgus, et näoga ei olnud nii hullu, ta oli pühkinud oma nägu verise käega ja määrinud end korralikult kokku. Käega seevastu oli hullem, seal olid pikad lõikehaavad ja nahk rippus mitmest kohast läbi lõigatuna.

Algul arvati, et ta oli olnud kakluses, kuid haigekajutis sidumise ajal tuli välja, et ta ise oli kõik need vigastused põhjustanud. Olles joonud liiga palju viina, oli ta eksinud ja juhtus mööduma kasvuhoonest sobival kaugusel kõnniteest. Ta oli vihane, et ei leidnud sadamasse teed, ja möödaminnes lõi ta palja käega sisse mõned klaasruudud. Kui veri hakkas voolama, sai ta veelgi vihasemaks ja lõi veel mõned sisse.

Riias olin ma ise tunnistajaks ühele vahejuhtumile pärast kaklust. Kui me pidime kaklejat tooma, selgus, et temaga oli üsna halvasti läinud, tema lõualuu oli pärani lahti ja ta ammuli nagu tursk kuival maal. Kakluses oli ta saanud hoobi ja lõualuu oli liigesest välja läinud. See nägi üsna koomiline välja ja me ei saanud muidu, kui pidime viletsuse peale naerma. Viisime ta sõjaväehaiglasse Julgavas, sõjaväearst vaatas teda hetke ja sihtis siis veel ühe hoobi lõualuule. See hüppas tagasi oma liigestesse ja mees oli terve. Operatsioon õnnestus ja mees sai kõnevõime tagasi, ütles vaid, et lõualuu valutab pisut. See oli omamoodi rafineeritud operatsioon, ilma liigse keeruka tehnikata. Sõjaväearst naeris:

- Seda peame me üsna sageli tegema, Nõukogude mereväes kakeldakse üsna palju. Nõukogude mereväe meeskonna puhkusevormi kuulub üsna lai vöö suure messingist pandlaga. Kakluses kasutati vööd relvana üsna laastava toimega.

Balti Mereväe Haigla Julgavas oli suur asutus. Teadaolevalt võis see mahutada umbes 400 patsienti ja seal oli 315 teenindajat – kõike alates hambaarstidest kuni füsioterapeutideni. Küsisin, kas haiglat kasutati ka alkoholikliinikuna, vastus oli ei. Selleks otstarbeks oli veel teisi asutusi. Haiglas oli suur dietoloogiaosakond ja seda oli tõepoolest vaja. Tavaline venelane on üsna lühike ja jässakas isik, sõjaväelasena on tal üksluine ja igav elu, sageli kaugel riigi äärealadel. Seda kompenseeritakse korralike pidudega, kui selleks võimalust anti. Traditsioonilised vene peod, rohke toidu ja veel rohkema joogiga, viivad märkimisväärse ülesöömiseni, ohvitserkond „paisub“ mõne teenistusaasta järel märgatavalt. Siia Julgavasse komandeeriti neid, et vabaneda oma liigsetest kilodest ja parandada füüsilist vormi.

Meie Riia-visiidi ajal pidime ühelt poolt osalema džässkontserdil Balti Mereväe Muusikakorpuse esituses, teisalt vaatama jalgpallimatši Nõukogude ja Rootsi merevägede vahel.

Kontsert oli piinarikas lugu. Aukülalistena istusime kõige ees hiiglaslike kõlarite all. Nii helitugevus kui ka helisüsteemi moonutus olid häirivalt kõrged, ma ei pidanud viletsusele vastu, vaid rebisin täiesti ebaviisakalt oma taskurätiku katki ja toppisin osa sellest kõrvadesse, pärast seda oli üritust kergem taluda. Džäss ei ole minu lemmikmuusika ja Vene mereväe versioonis puhkpilliorkestriga ei muutu see nauditavamaks.

Pärast kontserti pidime vaatama jalgpallimatši ja sinna transporditi ohvitsere Vene mereväe autodes. Istusin esiistmel Vene ülema suures limusiinis koos admiral Blidbergi, ülema ja tema naise ning nende 7-aastase poja, pere staatuslapsega (pesamuna). Admiral oli üle 50 ja naine mõned aastad noorem. Vestlusest selgus, et paaril oli veel paar last, üks poegadest käis kadetikoolis kusagil suurel Venemaal ja pidi saama ohvitseriks. Vene sõdurihuumor ei ole kuigi rafineeritud ja admiral järgis tavalist malli. Ta jutustas üht vähe pikantset anekdooti teise järel ja naine, kes hoidis käsi poja kõrvadel, püüdis teda aeg-ajalt katkestada märkustega, et poeg ei peaks veel selliseid lugusid kuulma.

- Las ta harjuda algusest peale, temast saab sõdur, kõlas Vene admirali sõnad. Nii admiral Blidberg kui mina oleksime tahtnud kõrvu kinni hoida, ka, lood olid väga ropud.

Leningradi mereväeringkonna ülem aastal 1978, admiral Mihhailovski, oli tüüpiline ületoidetud meremees. Ta oli kandiline, sõna otseses mõttes. Kui oleks raiutud tal käed ja jalad otsast, keha 90 kraadi pööratud ja siis jäsemed uuesti külge pandud, poleks peaaegu mingit muutust märganud. Visiidi ajal seisin koos Vene sideohvitseri ja oma kolleegi, vene tõlgi Kk Lanzevi ning mõne teise Rootsi ohvitseriga Visborgi tekil ja jälgisin vastuvõtutseremooniaid all kail. Lanzev ise oli oma ea kohta väga ümarapoolne isik. Äkitselt pöördub Vene sideohvitser minu poole ja küsib:

- Kuidas tuleb, et teie meremehed on pikad, hästi kasvanud ja õigete proportsioonidega? Vaadake aga sinna alla, ütles ta ja osutas kambale kõrgematele Vene ohvitseridele, kes seisid all kail, meie omad näevad välja nagu konnakari!

- Mida me talle ütleme, küsisin omakorda Rootsi saateohvitserilt, kes juhtus minu kõrval seisma.

- Öelge, et Kuningas ei maksa meile piisavalt, et me sööksime sama palju kui venelased. Me oleme ju kapitalistlik maa.

Kk Lanzev oli venelaste tõlk ja tal oli paar-kolm rida teenetemärkide linte vormikuuel. Ma ei suutnud oma uudishimu talitseda ja püüdes naljakas olla küsisin temalt:

- Öelge mulle, kk Lanzev, kuidas tuleb, et teie, kes olete palju noorem ja tõenäoliselt pole olnud võimalust sõjast osa võtta, olete jõudnud saada nii palju medaleid? Mina olen 10 aastat vanem, olen teeninud Soome armees (seda ei varjanud ma kunagi) ja mul on ainult kaks närust mälestusmedalit soomlastelt ja üksainus rootslastelt? Millega olete teie ära teeninud näiteks selle medali, ütlesin ja osutasin ühele lugematutest lintidest tema vormikuuel.

- See on 30 aasta medal Praha vabastamise eest, vastas Lanzev.

- Aga teie ei olnud ju kunagi Prahas, või kuidas?

- Ei, aga ma olin läheduses, kui medaleid jagati.

Brežnev ja Göring olevat olnud läbi aegade kõige ehitud medali kandjad, kuid teised Vene ohvitserid ei jäänud palju maha. Brežnevist liikus nali, mida mulle hiljem räägiti, kui olime võtnud mõned napsud ja visiiriluugid üles tõstnud:

Üks venelane küsib teiselt.

- Ütle mulle, Ivan, kus seltsimees Brežnev on, teda pole mitu nädalat televiisoris nähtud?

- Aga Pjotr? Kas sa ei tea? Ta on haiglas ja talle pikendatakse roideid, et ta mahuks veel ühe "Nõukogude Liidu kangelase" medali ära mahutama. Neid peetakse võrdväärseteks ja neid tuleb kanda reas. Brežnevil oli juba 4 tükki ja oli selgeid raskusi, isegi arvestades suhteliselt soodsaid asjaolusid keha laiuse osas, veel ühte teiste kõrvale mahutada.

Nõukogude Liidu admiral S. Gorškov, kes külastas Rootsit 1978, oli uhke kogu tühi-tähi vasakul pool rinnal. Ainult tänu sellele, et ta oli üsna paks isik suure rinnakorvi ja veel suurema jätkuga erakordselt suure kõhu näol, mahtus talle kogu see kirev kraam. Teenetemärkide lindid võtsid enda alla A4 suuruse ala ja katsid kogu vasaku rinna- ja poole kõhupoolt. Oma Rootsi visiidi ajal olid nad majutatud hotelli Stockholm, selle parimasse ja kalleimasse sviiti, ometi tuli tema adjutant kaptenleitnant Kotikov ühel hommikul ja tahtis kuuma vett – termoses.

Ma edastasin palve admiral Bengt Rasinile, kes oli Rootsi võõrustaja, ja ta palus mul küsida, kas nad ei ole hotelli teenindusega rahul, sel juhul peaksid nad seda talle ütlema, et ta saaks selle hotelli juhtkonnale edasi anda.

- Ei, ei, vastas Kotikov, kui ma olin sõnumi edastanud, ja ma nägin temast, et ta ei tahtnud pikematesse aruteludesse laskuda. Ma aga surusin peale ja mõne aja pärast tuli välja, et vett oli vaja admirali vormikuue puhastamiseks.

Admiral Gorškovil oli hästi suur vööümbermõõt. Käed ei olnud aga kasvuga kaasa tulnud, need olid jäänud kõhu suhtes liiga lühikeseks ja tal oli teatud raskusi toidu suhu saamisega ilma liiga palju maha pillamata. Kui "pilla" sattus vasakule poole rinda, kus kõik lindid olid, ei teinud see suurt midagi. Seal oli juba nii palju värvi, et üks või teine värvilaik mõnest värvikast kastmest ei muutnud värviskaalal midagi. Probleem oli peamiselt paremal pool, kus see nägi vasaku poolega võrreldes veidi paljas välja, ja kõik, mis sinna sattus, määris vormikuue riiet. Noh, Kotikov sai oma vee, see ei olnud teeninduse viga.

Vene admiralid võivad olla üsna naljakad. Mõnda prominentset härrat võib siin mainida. Oktoobris 1972 külastas Rootsit Balti tuukri- ja allveepäästeteenistuse delegatsioon kontradmiral P.P. Eromenko juhtimisel. Ta oli suur jutuvestja ja me saime selle visiidi ajal palju ja südamest naerda. Lood ei käinud ka ainult naba ja põlvede vahelisest alast, kuigi enamik olid sellised. Tegime reisi Karlskrona tuukrikeskusesse ja sõitsime allveepäästelaevaga "Belos". Visiit toimus oktoobris ja "Belose" väljasõidu ajal arvasime, et saun sobiks. Laeval on selline olemas – ja küte pandi sisse. Korraga ei mahtunud sauna palju – 5-6 inimest ja mina olin kaasas tõlgina kaptenleitnant Jan Sundlöfile, toonasele laevaülemale. Alastiolekus tekib väga ülemeelik meeleolu ja hakatakse rääkima mõnda julget lugu. Vene ohvitseride anekdoodivaru võib tõesti olla üsna mahukas, kuid üheülbaline. Enamasti on tegevus paigutatud naba ja põlvede vahele – "sellest ja sellest", nagu Ola koolis ütles. Üks admirali lugudest, mis mulle meelde jäi, oli järgmine:

Admiral oli sisenenud ühte kadettide majutusruumi, kus mehed võistlesid, kellel on kõige tugevam riist. Võitja uhkustas, et tema suudab oma riistaga kanda veega täidetud ämbri teisele korrusele.

- See pole midagi uhkustada, ütles admiral, seda suudan ka mina, hoolimata oma east.

Mehed hoidsid naeru tagasi, aga ma näitasin neile, et see on tõsi, ütles admiral.

- Kuidas admiral seda tegi?

- Väga lihtsalt. Sidusin noku ämbri sanga külge ja läksin ämbriga teisele korrusele, pärast seda ei julgenud keegi naerda.

Kui juba admiralidest rääkida, meenub mulle üks Tallinna-reis kolme hävitajaga: "Halland", "Södermanland" ja "Uppland". Bill Belaeff oli tõlgiks hävitajal Södermanland ja ühel üritusel hävitaja Hallandi tekil vaimustus admiraliproua Smirnova (intendandivägede admirali abikaasa) Billist. Bill oli ju elegants ise, mõõdukalt võluv, viisakas ja osav vestleja vene keeles, olles venelasena sündinud. Admiraliproua tundis vist hõngu peenest maailmast ja peo ning alkoholi soodsal kaasabil lõbususele tahtis ta Billiga "sinatades" juua. Venemaal suheldakse teietades, "sina" oli endiselt peaaegu täiesti mõeldamatu võõraste inimestega suhtlemisel. Nad täitsid oma klaasid, põimisid käed ja jõid tühjaks, misjärel Bill viskas vana vene kombe kohaselt oma klaasi üle parda ja admiraliproua järgnes oma klaasiga. Seda poleks Bill pidanud tegema. Nende seas, kes sündmust pealt nägid, oli ka laeva intendant ja ta oli varsti Billi juures. Seisin üsna lähedal sinatades joojatele ja kuulsin, mida intendant Billile öelda tahtis.

- Tahan vaid märkida kapten Belaeffile, et klaaside kaotus kantakse teie messiarvele kroonides ....

Need ei olnud tavalised siledad napsiklaasid, Mereväe ankur ja mõned muud embleemid olid klaasi sisse graveeritud.

Vene külalislahkus on tuntud, mõnede külastajate seas sai see kurikuulsaks, juhtus, et võõrustajad üritasid osalejatele serveerida erineva alkoholisisaldusega pudelitest. See siiski vähenes ajaga ja lõppes täielikult, kui ka venelastel tekkis raskusi esinduskulude rahadega. Reeglina oli põhjani ja peeti ebaviisakaks napsusid "pooleks jätta", mida võis päeva ja õhtu jooksul olla nii palju kui suuri. Klaase tõsteti agaralt hea naabruse, maailmarahu nimel ja ükskord meie visiidi ajal Riiga, kui praegune Läti välisminister Neiland (kes oli siis peapropagandist ja rootsikeelsete saadete toimetaja Riia raadios) oli olnud eriti "punane" oma innus rõhutada kommunistide üleolekut kõigil aladel, pakkus kapten NN. Nilsson (luureohvitser Mereväestaabist) välja toosti Nõukogude laevastikule, lisades selleks puhuks mõnevõrra kahemõttelise täienduse "Põhjani!".

Mõtlesin hetke, kuidas toimida, toost tundus mõnevõrra vastuoluline, kuid tõlk on oma vande all ja peab tõlkima kõike "parima võime kohaselt, midagi muutmata, lisamata või välja jätmata jne", nagu tõlkevande andmisel näiteks kohtutõlke puhul. Tõlkisin fraasi ja jäin reaktsiooni ootama.

Nyköping AD 2010

Albert Kronberg

1Jouko Sihvo, "Inkeri rahva 60 saatuseaastat" lk 49.