Källviken ja retked itta. (Jätkub)

Kogunenud ohvitseride seas tekkis kerge pinge, tavaliselt võetakse toost vastu ja kiirustatakse seda tühjendama, kuid nüüd tekkis pärast "head soovi" üsna pikk paus, kui olin selle tõlkinud. Kogu asi lahenes aga naerupahvakuga, Nejland nägi üsna sünge välja, kuid pidi kibeda karika alla neelama ja kurja mänguga kaasa mängima.

Kapten Nilsson ja Nejland ei saanud headeks sõpradeks. Ei!, tõesti mitte! Järgmisel päeval oli ohvitseridele kultuuriüritus Riia äsja renoveeritud toomkirikus, mis hõlmas ka hiljuti renoveeritud oreli demonstratsiooni. Hiljem õhtul pidi toimuma orelikontsert ja admiral Blidberg rõõmustas, et saab koos rootsi keelt kõneleva daamiga kontserdil käia ja muusikat nautida. Nüüd kuulasime Nejlandi, ta rääkis toomkirikust, selle ajaloost ja rõhutas, et Riia ehitati umbes samal ajal kui Stockholm, Tallinn ja Visby, sest (nagu ta ütles), Baltikum oli olnud rootslaste poolt okupeeritud.

- Ah soo, ütles kapten Nilsson valjult ja selgelt, meie poolt ka!

Nejland oli liiga osav kõneleja, et sattuda kimbatusse, kuid osa tema esitlusest kadus itsitustesse, mis tekkisid pärast Nilssoni ütlust. Nüüd on aga oportunist ja poliitiline rebane pööranud mantli tuule järgi ja esineb uue Läti välisministrina. Mõni aasta pärast Baltikumi vabastamist tahtis ta külastada Rootsit, kuid ei saanud viisat. Üsna ebatavaline tegu Rootsi välisministeeriumilt.

Admiral E. Blidberg pidi minema kontserdile ja mina pidin olema õhtuks vaba. Riia Ohvitseride Maja vastuvõtul võtsin paar lisaklaasi ja tundsin end "vormis", nagu öeldakse. Koos mõne teise ohvitseriga pidime minema välja tantsima. Sellest ei tulnud aga midagi. Vahetult enne vastuvõtu lõppu tuli admiral Aistovi adjutant ja ütles särades, et nüüd läheme välja "ainult meie neljakesi" - admiralid, tema ja mina.

- Me läheme ühte väga meeldivasse restorani, ütles ta. Admiral Blidberg ei olnud eriti rõõmus, kuid tal polnud valikut. Istusime autosse ja sõitsime minema. Sõit kestis umbes kakskümmend minutit ja selle aja jooksul hakkas alkohol, mida olin tarbinud, mõjuma. Mõte polnud ju see, et ma autosse istun, tegevusetusest muutun ma ainult uniseks ja iiveldama. Pealegi oli tee väga halb, sügavate aukudega – omamoodi Ameerika mäed. Kui me ühest sellisest august üle sõitsime, kaotas admiral mütsi ja pidi seda edaspidi käes hoidma. Kohale jõudes selgus, et see oli tõesti peen restoran, "Zhemchuzhina", (pärl), mille soomlased olid ehitanud merekarbi kujulisena, mis on kinnitatud kaljusse juurega ja ulatub üle Julgava supelranna – aknad sümboliseerivad karbi avaust. Nüüd ei tundnud ma end üldse hästi, tee polnud just kõige parem ja sisikond oli korrast ära. Kui me lauda istusime, oli see esimene ja ainus kord, kui ma ei suutnud tõlgina tegutseda. Mul olid kõik fraasid peas, tõlgitud ja valmis, kuid ma ei saanud neid suust välja ja Vene admirali tõlk ei rääkinud ühtegi võõrkeelt. Olukord hakkas muutuma kriitiliseks, admiralid tahtsid arutada, kuid neil polnud vahendajat. Vabandasin, läksin välja tualetti ja pistsin sõrmed kurku, oksendasin kõik, mis kõhus oli, ja jõin peale vett. Kohe tundus palju parem ja sain naasta teenistusse. Alkohol polnud veel täielikult mõjuma hakanud. Laua ääres sõin šokolaadi ja puuvilju, venelased pidid arvama, et ma polnud kogu oma eelnevas elus midagi sellist näinud. Mõne aja pärast hakkasin end paremini tundma ja suutsin oma kohustused täita.

Oma esimesel reisil hävitajaga "Öland" oli toimunud vahejuhtum "kõrgemal" auastmes. Hävitaja "Halland" oli lipulaev ja seal peeti kõiki pidulikke vastuvõtte. Pärast ühte sellist vastuvõttu nägime "Ölandi" tekilt, kuidas üks Vene polkovnikumüts meist vooluga mööda ujus. Selgus, et üks kurikuulsatest joodikutest, Leningradi laevatehase ülem polkovnik Baikov, oli barkassilt kukkunud, kui ta "Hallandilt" lahkus, ja saanud supluse Neeva šokolaadipruunis vees. Leningradil polnud praktiliselt ühtegi puhastusseadet ja kogu heitvesi voolas jõkke. Neeva jõgi on aeg-ajalt linnaelanikele tüli tekitanud. Kui teatud parameetrid kokku langevad, tabab Leningradi linna üleujutus. See juhtub umbes iga saja aasta tagant ja viimane sündmus oli 1924. aastal. Linn asub endisel sooalal, on madal ja veetase võib tõusta märkimisväärsetele kõrgustele. Ohvitseride maja kõrval Kivisaarel (Каменный Остров) oli märk kõrgusega umbes 2,4 meetrit praegusest tasemest. Läänetuule, madalrõhu ja tugeva vihma korral Onega ja Laadoga järvede kohal on üleujutuse oht.

Mõni aasta tagasi hakkasid venelased ehitama tammi Soome lahte. Mõte oli sel viisil takistada üleujutuse tabamast Leningradi. Nüüd selgus, et Soome laht on liiga madal, vee läbivool tühine ja kogu heitvesi jääb enam-vähem Neeva deltasse. See hakkas vist üsna korralikult haisema ja tammi ehitus on lõppenud.

Esimestel reisidel, kui laevad olid poi küljes, toimusid kõik prominentsete isikute transpordid sinna ja tagasi barkassiga, kõik toimus väga tseremoniaalselt. Ees vööris seisab madrus pootshaagiga ja juhatab, mootorimees juhib ja annab gaasi. Barkassid on esinduspaadid ja neil on enamasti topeltmootorid suure hobujõudude arvuga. Samas on neil üsna madal pardalaius ahtris ja kui madrus ees andis märku kiirust lisada, tõmbas mootorimees korralikult, mille tulemusena kaotas Baikov tasakaalu ja kukkus Neevasse üle madala reelingu. Mootorimees istub natuke eespool, hüppa-maale-Kalle seisab vööril ja paraadib pootshaagiga, kumbki neist ei vaata tahapoole enne, kui hüüded "Hallandilt" äratavad nende tähelepanu ja nad saavad aru, mis on juhtunud.

Õhtul pidime jätkama oma koosviibimist ja kogu meeskond sai range käsu mitte sõnagagi mainida vahejuhtumit. Baikov ilmus kohale paraadvormis, nägi välja, nagu oleks ta astunud välja operetietendusest. Mehelik toretsemine kõrgema Vene juhtkonna seas oli silmatorkav. See paistis eriti silma neil puhkudel, kui Rootsi ja Vene ohvitserid kohtusid „kultuuriüritustel“ või ohvitseride kasiinodes. Kui Rootsi mereväeohvitseridel on auastmetunnused ainult kas varrukatel (kui kantakse kuube) või õlakutel hülssidena, siis Vene ohvitseridel on tunnused nii varrukatel, õlgadel kui ka teatud märgid kraelõikedel.

Järgmisel visiidil, paar aastat hiljem, toimusid teatud muudatused, kuid mitte ilma vahejuhtumiteta venelaste poolt ja protestideta rootslaste poolt. Saabusime tavapärases korras ja riputati üles poide külge sildade vahel, kuid masinavärki ei peatatud, vaid see jahvatas paar tundi. Kõik imestasid, milles asi, ja seletus tuli lõpuks, kui saime kai äärde silduda, samuti nüüd nimetatud sildade vahel.

Diplomaatilisel teel oli kokku lepitud, et seekord asume kai ääres. Kui olime kohal, hakkasid venelased süüdistama, et kaiservad pole piisavalt tugevad ja et me peaksime ka seekord jääma poide külge rippuma. Admiral Blidberg oli lõpuks vihastanud ja öelnud, et siis heidame otsad lahti ja purjetame tagasi Rootsi, mispeale venelased järele andsid ja me saime kai äärde silduda.

Aja möödudes tuli kergendusi „liikluses“. Mõne aja pärast said ohvitserid ööloa, seejärel lubati staabikoosseisul ja ohvitseridel kanda tsiviilriideid jne. 70ndate keskel valmis uus reisisadam Vassili saarel ja visiidid omandasid veidi teistsuguse iseloomu. Kuid järelevalve toimis endiselt, eriti sugulaste puhul, kellega mul olid alati kohtumised visiitide ajal. Ühel korral oli mul mõned brošüürid raadio- ja telepoest nõbu mehele Slavale ja andsin need üle oma nõole ja Slava ämmale Elvira Petrovnale edasitoimetamiseks. Elvira rääkis järgmisel päeval, et üks miilitsaohvitser oli ta peatatud tänavanurga taga ja nõudnud näha, mida ta minult sai.

Teine kord, kui külastasime Riiat „Belosega“, juhtus midagi sarnast. Kolm Rootsi tuukrit olid saanud õngekonksu otsa sama palju ettekandjaid Ohvitseride majast ja pidasid nendega kail arutelu viipekeeles, kavatsusega minna koos daamidega mõnda restorani. Keelebarjäärid andsid tunda ja kui nad mind nägid, palusid nad abi. Kui me siis seal seisime ja tuukrid püüdsid tüdrukutega visiidi osas kokku leppida, ilmus välja üks miilitsaleitnant ja hakkas tüdrukuid hoiatama välismaiste meremeeste eest. Ta ei kuulnud, et ma tüdrukutega rääkisin. Hoiatus seisnes selles, et meremehed ei pruugi olla täiesti terved jne. Nüüd ei saanud ma vaikida, vaid pöördusin leitnandi poole ja ütlesin:

- Need on kuninga mehed ja pealegi tuukrid, nende tervist kontrollitakse üksikasjalikult ja pole mingit ohtu tõsisemateks haigusteks.

Siis pööras miilits teise külje ja vihjas, et tüdrukud ei pruugi olla terved. Mina vastasin, et admiral Aistovil (Riia mereväeringkonna ülem) on huvitav teada saada, et tüdrukud, kes teenindavad Riia ohvitseride majas, pole nii terved, kui nad peaksid olema.

Meie arutelu ajal sõitis kohale väike Moskvitš ja peatus otse miilitsa ees, see nägi peaaegu välja, nagu oleks see tahtnud talle otsa sõita. Kaasreisija näis magavat, kuid selgus, et ta oli täiesti purjus. Juht polnud ka kaine ja tekkis veidi kurbnaljakas olukord. Juht ei tahtnud autost välja tulla ja kui miilits hakkas teda tõmbama, hoidis ta kinni nii roolist kui käigukangist, miilits ei saanud temaga kuhugi. Siis pöördus ta meie poole ja palus abi, mille peale ma vastasin, et kui ta võib süütuid inimesi moraalijutlustega tülitada, siis las ta teeb oma räpast tööd ise.

Riia sadamahoone teine korrus on varustatud peegelklaasidega, mille taga istus mitu teist miilitsat, need pidid nägema, mis kail toimus, ja tulid appi. Nad võtsid purjus ja nende auto enda kätte, kuid juht võitles auväärselt lõpuni, miilitsad ei leidnud kunagi autovõtit, juht oli selle kuhugi ära peitnud.

Sellistel reisidel juhtub mõndagi vahejuhtumit, enamasti seoses tasuta ja odava viinaga. Laevas on alati valves tõlk ja talle tuleb regulaarselt kutseid Vene komandantuurist tulla ja aidata purjus meremeeste kinnipidamisel. Kainusega oli loomulikult probleeme, kuigi reeglid olid üsna liberaalsed. Mäletan, kuidas admiral Blidberg manitses meremehi Berga suures saalis enne Leningradi sõitu:

- Ma ei hakka mingit kainust jutlustama, ütles admiral, iga mees, kes suudab omal jõul laevale ja üle trapi tulla, loetakse kaineks.

See läks talutavalt neil laevadel, mille tekk oli kaist kõrgemal. Veidi ettepoole kummardunult võisid purjus meremehed peatuda, lipule au anda ja teatud pingutatud väärikusega, hoolimata olukorrast, laevale tulla. Hullem oli neil kordadel, kui oli mõõn või kui kai asus laevatekist kõrgemal. Pidurdusmoment lipule au andmiseks ei tulnud alati ja sageli juhtus, et meremees tormas mööda trappi alla, sattus VO (vahiohvitseri) käte vahele, kes oli muidugi oma ülesandeks hästi valmistunud, päästis patuse kukkumast ja tiris ta kahuritornide taha, eemale selle rahvamassi silme alt, kes seisis kail ja vaatas „mandunud“ läänlaste möllu.

Tõelises nõukogude vaimus püüti sageli leida mõni kriitiline märkus. Seisin kail, kui üks vanem venelane tuli minu juurde, osutas pardal olevale suruõhuballoonile ja ütles, et varustus on halvasti hooldatud, balloonil oli ju roostet. Palusin tal muretseda uued prillid, et ta edaspidi suudaks eristada roostet määrdeõlist. Ballooni läikivad osad olid korralikult sisse määritud. Õli oli veidi tume ja see oligi põhjus, miks venelane pidas seda roosteks.

Teine kord küsis üks vene ohvitser, kui sageli meil laevastikus jumalateenistusi on ja kas meil on pardal preester.

- Ei, vastasin mina. Rootsis on usuvabadus ja igaüks võib uskuda, nagu ta ise tahab. Teie Nõukogude Liidus seevastu olete usklikud – sunniviisiliselt.

Ta jäi minu väite suhtes täiesti arusaamatuks ja ma pidin talle selgitama, et kommunism pole midagi muud kui pime usk.

- Kas pole nii, et te peate iga nädal paar tundi poliitilistel koosolekutel osalema? küsisin mina.

Seda ei saanud ta eitada.

1970. aastal olin perega reisil Eestisse ja kui me Gattšinat läbisime teel Tallinna poole, võisime näha pikka rida plakateid seintel Lenini piltidega. Tekstid teatasid meile, et sada aastat tagasi sündis Vladimir Iljitš Lenin. Alltekstid särasid punaste tähtedega:

Lenin elab igavesti!

- Kui Nõukogude riik poleks lagunenud, oleks kommunism kindlasti arenenud uueks religiooniks. Kõik eeldused olid olemas: vana prohvet Karl Marx, apostel Friedrich Engels, isegi Juudas Leo Trotski kujul. Oli "Piibel" Marxi "Das Kapitali" (Vana Testament) ja Lenini kogutud teoste (Uus Testament) näol, samuti teatav ettevalmistus pühakukultuseks – igas ametlikus nõukogude hoones oli tänapäevane "ikoon" "punases nurgas". Nurgas seisis Lenini portree, ümbritsetuna paarist punasest lipust ja osadest tema kogutud teostest. See polnud midagi muud kui vana õigeusu kombe uus vorm – omada seinal pühapilti. Kõigis vene kodudes oli enne revolutsiooni pühapilt, ikoon. Kui usklik venelane tuppa astus, oli tema esimene tegevus otsida üles, millises nurgas ikoon seisis, teha ristimärk ja kummardada selle poole. Alles seejärel sai ta pühenduda külaskäigule. Nõukogude saatkonnas oli "punane nurk" Lenini büsti ja mõnevõrra tolmuse (viimasel ajal) Lenini teoste kogumikuga.

1980. aastal teenisin olümpiaregatil meeskonnaliikmena Jan-Erik Jonssoni juures tema Flipper 820-l. Venelastel ei olnud oma paate, nii laenati Rootsist ja Soomest paarkümmend väiksemat lõbusõidupaati, et sõidutada suurkujud purjetamisareenidele. Meil olid pardal nii Fideli vend Raoul kui ka Prantsuse kommunistliku partei juht. Tolliformaalsused ja kontroll olid hoolikad, kuid alati saab võime natuke ärritada – kui selleks võimalus avaneb. Vahetult enne tolliformaalsuste läbimist olin pannud salongilauale "Svenska Dagbladeti" juhtkirja Brežnevist kui rahu-inglist ja tolliametnik tahtis selle otsekohe konfiskeerida. Juhtisin talle siiski tähelepanu, et see on ametlik Rootsi ajaleht ja tal pole õigust seda konfiskeerida, ning tolliametnik pidi järele andma. Loomulikult oli see minupoolne provokatsioon, kuid millegagi peab ju lõbutsema. Juba paari tunni pärast olime valmis sisse sõitma "VIP-kai" äärde, mis pidi saama meie "kodukaiduks" kaheks eelolevaks nädalaks.

Venelaste kalduvus oma juhte ebajumalaks pidada pole kadunud, kuid neid on lubatud ka piitsutada. Sõltumatutes ajalehtedes on sageli väga huvitavaid karikatuure juhtidest. Mõni aeg tagasi näidati üht Soome reportaaži Vladimir Putinist. Seal võis näha, kuidas üks vene eit, seistes Putini maalitud portree ees, tegi ristimärki ja kummardas mitu korda, täpselt nagu pühapildi, ikooni või Kristuse pildi ees. (2003-12-21).

Venelased ei ole eriti vaimustuses juutidest pärast seda, mis toimus aastatel 1917–21, kui juudid Nõukogude Liidus valitsesid. Lenini emapoolne vanaisa oli juudi kaupmees Moische Block, tema ema juuditar ja isa kalmõkk. Stalin on samuti juudi päritolu. Nimi Džugašvili tähendavat gruusia keeles "juudi poeg". Blocki pojad läksid oma isaga tülli, pöördusid õigeusku, vahetasid nime ja said venelasteks. Lenini vanaisa, Nikolai Uljanov, abiellus omaenda 24 aastat noorema tütrega ja sai temaga 4 last abielus.(Allikas: V.A.Istarkho, "Löök vene jumalatele" – »Удар русских богов" väljaanne "Vene tõde" Moskva. 2004)

Vene administratsiooni on end sisse seganud ka hulk juute: Tšubais, Hodorkovski jt. Viimane tegi siiski katse võistelda Putiniga ja nimetada end presidendikandidaadiks, kuid see ei läinud kuigi hästi. Ta mõisteti süüdi majanduskuritegudes ja tõenäoliselt ei pääse ta tükil ajal välja.

Venelased on tagasi langenud diktatuuri staadiumisse. Keegi ei saa mingi tõepärasuse nõudega väita, et Putin on valitud. Tavapäraselt määrati Venemaal liider, kuid liider, kes on endine politseiohvitser, pole harjunud käskima, vaid ainult kuuletuma. Varem sai propaganda noortele levida pioneeride ja kommunistlike noorteühenduste kaudu, kuid neid ei saa enam kasutada ja nii on moodustatud midagi uut. Putini "imago" tugevdamiseks on loodud uus noorteorganisatsioon, "Putintsõ", üsna puhas paralleel Hitlerjugendile vene variandis. Samuti on käivitatud veel üks noorteorganisatsioon – Naši (Meie omad – meie omad). Need noored osalesid välismaalaste (muuhulgas Rootsi suursaadiku) ahistamises, kui Eesti teisaldas nõukogude sõdurikuju, ja rahvahuumor on organisatsiooni hukka mõistnud kui „Našistid”. Putinist on saanud uus diktaator. D. Medvedev, kes tuleb pärast teda, ei ole valitud. Ta on (naznatšen – määratud) Putini ja tema lähikondlased on suutnud sulgeda peaaegu kõik sõltumatud telekanalid, rakendavad vabale ajakirjandusele karmi tsensuuri ja olukord hakkab üha enam meenutama nõukogude aega. Teisitimõtlevad ajakirjanikud elavad ohtlikult. Varem suleti nad GULAGi laagritesse, nüüd võetakse neilt elu. Viimane juhtum A. Politkovskajaga ei saa tõenäoliselt kunagi selgust. Stalinil olevat diktaatorina olnud nominaalpalk 200 rubla, Putin on kindlasti enda valdusse võtnud hulga naftamiljoneid ja ehitab (šveitslaste arvates) ülemäära luksuslikku maja Šveitsi Alpides, Veveys, Genfi järve lähedal.

Mereväekülastuste ajal oli mul sageli võimalus oma sugulastega kohtuda. Leppisime kokku aja ja koha ning kui mul polnud vahti, saime kokku. Iseenesest on see perekondlike kokkusaamiste osas kurb peatükk. 20 aastat elasin lahus oma emast ja õdedest-vendadest, kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd, kui Eesti on vaba, on kohtumisi veidi rohkem olnud. Pole enam vaja muid pabereid kui pass ja raha. Nüüd on mul perest alles vaid Karl, õelapsed kuuluvad teise põlvkonda ja kui pole olnud võimalust nendega lapsena suhelda, on suur oht, et nad jäävad osalt võõraks. See on tädi Minna (ema õetütar ning Sveta, Bella ja Anatoli ema) teene, et me üldse kohtusime. Tõsi küll, mul olid teatud mõtted püüda oma sugulasi Nõukogude Liidus üles leida, kuid Stalini ajal polnud see eriti sobiv, olukord paranes siiski pisut Hruštšovi ajal. Need, kellel on sugulasi välismaal, paistavad Nõukogude Liidus pikka aega potentsiaalselt kahtlaste isikutena ja neil on oht sattuda ebameeldivatele ülekuulamistele.

Tädi Minna oli aeg-ajalt palunud mu emal kirjutada Rahvusvahelisele Punasele Ristile ja teha järelepärimisi ning 1962. aasta lõpus oli ta saatnud kirja. See oli umbes samal ajal, kui mina hakkasin mõtlema midagi sarnast ette võtta seoses Lida ja Karliga. Ema oli nii vana, et ma ei uskunud teda enam elus olevat. Vaevalt olin jõudnud oma kirja teele panna, kui Genfist tuli PR kiri. Teade kõlas:

„Rahvusvahelise Punase Risti Komitee Genfi järelepärimisbüroolt oleme hiljuti saanud Teie kohta järelepärimise, mille on teinud Teie ema, Emely Kronberg, Uus tn. 18-1, TAPA, Eesti, Nõukogude Liit. Olime alustanud Teie otsimist, lähtudes Teie varasemast aadressist Boråsis, kui Teie kiri palvega otsida Teie õde jõudis täna meieni. Stockholm, 20. juuni 1963”.

Mõni kuu hiljem olid mul kõik paberid valmis reisiks Leningradi, reisid Eestisse polnud tol ajal veel aktuaalsed. Piirid olid välismaalastele suletud. Vene saatkonna töötlemine võttis veidi aega, kuid lõpuks andis see tulemusi ja ma võtsin tšarterreisi Helsingist Leningradi. Sellest sai esimene erareis Leningradi, kus kohtusin ka ühe oma viimase elusoleva nõbu, Elvira (Vera) Petrovna Bahhlanovaga. Tema meest ma aga ei jõudnud kohata, ta oli paar kuud varem surnud.

Kohtusime hotelli Leningradskaja ees, seal seisid ema, Karl, Lida ja Lida poeg Woledemar. Nad polnud ammu Leningradis käinud ja neil polnud kuskil ööbida, kuid mul õnnestus ka neile tuba hankida, soodsalt 5 rubla öö eest. Turistidena pidime maksma palju rohkem – ja seda välisvaluutas.

Ei olnud mingeid südantlõhestavaid stseene, selliseid meie peres ei korraldata. Kõrvalseisjale oleks see paistnud pigem kohtumisena, mis oli kokku lepitud paar nädalat varem, ei mingit kramplikku kallistamist ega suudlemist. Ükski pealtvaataja poleks osanud arvata, et siin, täielikus vaikuses, mängiti läbi osa peredraamast – taaskohtumine pärast 20 aastat.

Aastate jooksul sai kohtumisi üsna palju, niikaua kui ema Emely elas, tuli ta tavaliselt kaasa, isegi Leningradi. Mereväega külastasime ainult Leningradi, Tallinna ja Riiat.

Karl oli mitu aastat elanud Kaukaasias, nüüd oli ta aga tagasi ja tal oli naine kaasas. See oli daam ühest eesti puuviljakolhoosist, mis asus Kaukaasia nõlvadel. Ta nimi oli Leida ja ta elatas end peamiselt puskarit ajades. Sajandi alguses olid mõned saksa mõisnikud istutanud suuri aprikoosisalusid, need olid nüüd suuresti metsistunud ja – nagu Leida ütles – toorainest puudust polnud. Minu küsimusele, kas ta ei karda puskaritamise eest vahele jääda, vastas ta, et selles pole mingit ohtu. Kohalik miilitsaülem ja kogu tema kamp olid tema ühed püsivamad kliendid. Leida oli väga ettevõtlik naisterahvas, osav viina keetma, süüa tegema ning kitarri mängima ja laulma. Kuna ta oli üles kasvanud segaseltskonnas, mis koosnes suuresti krimmitatarlastest, valdas ta seda keelt ja oskas laulda tatari viise, mida Karl nimetas lammaste määgimiseks. Idamaad algavad sealt, kus naised sel viisil laulavad, tavatses ta öelda. Kahjuks langes Leida omaenda lõksu. Pärast teatud arvu aastaid Eestis sõitis ta tagasi Kaukaasiasse ja Karl ütles, et jõi end surnuks.

Hoolimata sageli pisut üleambitsioonikatest programmidest nõukogude visiitide ajal, oli mul siiski palju võimalusi külastada sugulasi nii Leningradis kui ka Tallinnas. Nõbu Elvira Petrovna Bahlanova ja tema tütred Margaritha ja Tatjana elasid üsna sadama lähedal, tänav kandis nime Gavanskaja (Sadama tänav) ja vähemalt hilisematel visiitidel, kui me saime reisisadamas seista, oli see vaid kiviviske kaugusel Vera korterist aadressil Gavanskaja 24. Kui ma sain teada visiidiajad, kirjutasin sugulastele ja siis kogunesime vähemalt ühel õhtul ja pidasime sugulaste kokkutulekut söögi, joogi, muusika ja lauluga. Kui Waldemar (minu õepoeg) oli kaasas ja suutis lõõtspillil ühe loo mängida, mängis Alida mõnikord mõned valsid ja Karl saatis viiulil. Vahel kutsusin ka mõne laevalt kaasa ja paadimees Möller ei unusta vist niipea üht sellist visiiti. See visiit oli siis, kui Karl oli kokku Leidaga, eestlannaga, kellega ta oli tuttavaks saanud Kaukasuse kandis, ja nad olid tulnud Leningradi mõne pudeli puskariga.

Leida ei olnud mingi kergekaaluline, suur ja tugev, paadimees Möller ei jäänud samuti milleski alla. Söögist ja joogist erutatuna hakkasid nad nüüd Vera väikeses korteris tantsima, kaks väiksemat elevanti – kui mitte portselanipoes, siis siiski kitsas väikeses nõukogude korteris. See ei lõppenud paremini kui et nad komistasid ja kukkusid Vera diivanile. See nagises kahtlaselt, kuid pidas õnneks vastu. Vene mööbel on üsna tugev, teatud määral elatakse veel vanas, kodanlikus mööblistiilis, teisalt on kitsikus suur ja olemasolevat mööblit kasutatakse palju sagedamini kui läänes. Seda arvestades on see ka palju tugevam. Muide, mööblit on Nõukogude Liidus raske hankida.

Leidal oli paar 5-liitrist pudelit kaasas ja oli raske otsustada, kumb oli riiklik viin ja kumba ta oli ise ajanud. Pisut hiline tund, peomeeleolu ja teatav varasem tarbimine võisid raskustele hinnangu andmisel kaasa aidata.

Vähese osavusega õnnestus ülejäänud seltskonnal päästa toit, taldrikud ja kõik, mis laual oli. Õnneks ei istunud just sel hetkel keegi diivanil, see tantsupaar kaalus kokku ligi 200 kg ja kui nad oleksid kellegi peale kukkunud, oleksid tagajärjed võinud olla saatuslikud. Diivan nagises kahtlaselt, kuid pidas vastu. See oli ka õnn. Mööbel on Nõukogude Liidus nii kallis kui ka raskesti hangitav, nii et vähese õnnetusega oleksime võinud Verale peaaegu katastroofi põhjustada. Nüüd läks kõik hästi ja meil oli lõbus kaua hommikusse.

Ma olin üsna purjus, lamasin diivanil ja enesetunne polnud eriti hea. Minu ema Emely istus voodi teises otsas ja raputas osavõtlikult pead. Oi, oi, oi, need olid ajad!

Hoolimata oma keelatud tegevusest ja kaldumisest omatoodetud alkoholi poole, oli Leida Karlile õnnelik juhus. Esimest korda, kui ma oma perekonda 60ndatel kohtasin, pärast umbes 20-aastast lahusolekut, oli Karl üsna halvas seisukorras, kurnatud nii toidupuudusest kui ka liigsest viinast. Varsti pärast seda sõitis ta eesti kolhoosi Krasnodari ja Gulkevitši lähedal ja järgmisel korral, kui ma teda kohtasin, oli ta hoopis teine inimene. Leida ei osanud mitte ainult viina ajada, ta oli ka suurepärane kokk, see paistis nii tema kui ka Karli pealt. Ühel korral olid Karlil ja Leidal kaasas 5-liitrine lähker omatehtud viina Kaukasusest, tehti mõningaid võrdlusi puskarite ja riiklike sortide vahel, kuid mingit erinevust ei suudetud avastada.

Arvestades asjaolusid, sain ma siiski üsna palju oma sugulastega koos olla. Ema elas veel 17 aastat pärast meie kohtumist. (Ta suri 13.12.1979), Lida 25 aastat (ta suri 13.12.1989) ja Karl on oma peaaegu 86-aastasena veel nii elus kui ka üsna reibas oma ea kohta, arvestades, kui palju ta on pidanud oma maise rännaku jooksul läbi elama. Ta on rääkinud oma sõjaaegsetest vintsutustest ja see ei ole mingi meeldiv lugemine, see on täis nälga ja kannatusi.

1978. aastal oli meil külas suuramiral Sergei G. Gorškov ja ühel elaval õhtul Karlskronas „maavanemaproua“ Camilla Odnoffi juures. Ta tegi ettepaneku, pidades silmas lähenevat olümpiaadi ja Karlskrona linna asutamise 300. aastapäeva tähistamist, et visiite tuleks laiendada mõlemale sõjasadamalinnale, Karlskronale Rootsis (olümpiaadi ajal) ja Kaliningradile (Königsberg) Nõukogude Liidus. Algul nägi admiral Gorškov välja pisut sünge. Nüüd pidid kõik tema saladused vanadest „vanarauahunnikutest“ (ristlejad Suvorovi- ja Kašini-klassist jne) Kaliningradis läänemaailmale paljastatama. Ei, ta ei paistnud selleks visiidiks valmis olevat, oli selgelt näha, et siin puudus entusiasm. Kuidas see nüüd ka ei olnud, pehmenes ta mõne aja pärast ja härrad admiralid jõudsid üksmeelele „sõbralike sidemete“ edasises laiendamises. Nad surusid kätt ja lubasid töötada selle nimel, et need uued eesmärgid teoks saaksid, kuid kahjuks ei tulnud ei üht ega teist visiiti, vähemalt mitte ametlikult. Admiral Gorškov oli kirjutanud raamatu „Mereline võim“, asjatundlike lugejate sõnul väga põhjalik raamat, kuid põhjakaardid jne (kuigi mitte ühtegi kaarti Murmanski piirkonnast) ja paljud ohvitserid olid selle ostnud ja tahtsid admirali pühendust. Ma pidin aeg-ajalt palvega ette astuma ja talle raamatu ulatama. Vene allveelaeva U-137 „mitteametlik“ visiit 1981. aasta sügisel tegi tõhusa lõpu igasugusele edasisele läbikäimisele sõjalisel poolel. Need vähesed vene ametlike isikute visiidid, mis on pärast seda olnud, on reeglina läinud välisministeeriumi kaudu. Nende hulgas oli nõukogude ülemjuhataja Jazov, kes osales ebaõnnestunud sõjaväelises riigipöördes augustis 1991.

On hämmastav, kui halvasti isegi nii kõrgel tasemel inimesed nagu admiralid olid kursis demokraatia mängureeglitega. Kui me Karlskronas ja Svängstas käisime, toimusid teatud meeleavaldused ja admiral Putintsev, kes oli delegatsiooni liige, paljastas oma monumentaalse teadmatuse.

Svängsta külastus oli nn "kultuurikülastus", härrad pidid Mörrumi jões lõhet püüdma. Eelmisel õhtul oli merevägi Karlskronas peo korraldanud ja meie teel peosaali oli üsna palju meeleavaldusi, plakatitega nagu "Ei mingit balli sõjaadmiralile" ja muud taolist. Svängstas oli politsei rakendanud rangeid meetmeid, et meeleavaldajad ei saaks püügikoha lähedale, ja kõik teed sinna olid suletud. See aga ei takistanud, et vahetult enne jõe äärde jõudmist tormasid kaks inimest teele, leegitsev Nõukogude lipp käes. Meeleavaldajad olid pidanud tegema pika ringi läbi metsade, et politsei tõkkeahelatest mööda hiilida.

Istusin esimeses autos koos admiralide Gorškovi, tema saatjaadmiral Putintsevi ja Rootsi saatjaohvitseri admiral B. Rasiniga.

- Kuidas võidakse lubada meie vastu meelt avaldada, meid on ju Rootsi merevägi siia ametlikult kutsunud?, kõlas küsimus Vene saatjaadmiralilt.

Gorškov oli demokraatiaga rohkem kursis ja hakkas, pisut piinlikult, oma lähimale mehele selgitama, kuidas olukord on ja et ametlik kutse ei takista meeleavaldust kapitalistlikes riikides.

Admiral oli eelmisel õhtul mereväelt kingiks saanud "Diplomat"-õngerulli ja kandis kalastusretkel oma spordikostüümi, kuid erilist kalastusõnne ei olnud, Nõukogude peakonsul sai ühe väiksema lõhe, teised jäid ilma.

Tagasisõit Stockholmi pidi toimuma Vertol-helikopteriga ja me tulime Sturupisse, et sealt oma teekonda alustada. Peale proua Gorškova oli veel neid, kes kartsid lennata. Toonane Nõukogude suursaadik Mihhail Jakovlev ütles, et sõidab autoga tagasi.

- Me lendame, kõik koos! oli Gorškovi vastus ja suursaadik pidi otsusega leppima.

Proua Gorškova oli lennu pärast mures ja et talle kergendust pakkuda, rääkisin nalja prouast, kes samuti kartis lennata, kuid oli sunnitud seda tegema.

- Ma ei taha tiibade kõrval istuda, ütles ta, see lehvitab liiga palju, ma tahan istet hoopis taha.

Kui olime helikopterisse astunud ja kuulmiskaitsed pähe saanud (Vertol müristab üsna kõvasti), nägi proua Gorškova üsna kurnatud välja. Tõmbasin ta tähelepanu ja kuna me ei saanud rääkida, siis lihtsalt vehkisin kätega, imiteerides tiivaliigutust, ja ta nägi peagi pisut kergendunud välja.

1974. aastal osalesin abisaadetises Pakistani. Reis toimus õhujõudude Herculesega "Swedish Air Force nr 7". Lastiks oli meil umbes 22 tonni varustust: soomlased olid kinkinud kiirabiauto, rootslased ravimeid ja norralased olid ostnud venelastelt suure hulga tekke. Teekond kulges üle Moskva, Taškendi, Kabuli.

Me maandusime vahepeal Moskvas ja niipea kui lennuk seisma jäi ja mehaanik ukse avas, seisis seal Vene major ja nõudis passi nägemist. Minu käes olid teatud Venemaal vajalikud paberid – muuhulgas viisadokumendid, kuhu oli märgitud, et tagasiteel maandume Taškendis. Major tahtis otsekohe viisa enda kätte võtta ja esimese kolmandiku ära rebida, kuid kuna ka tagasitee pidi kulgema üle Venemaa, ei saanud ma sellega nõustuda. Ta aga vaidles lõpuni vastu. Kuidas me peaksime seletama, et meil tagasiteel viisat pole, selle kohta tal mingit mõtet ei olnud, tema tahtis oma osa ja kõik!

Kui ükski mõistlik argument ei aidanud, võtsin appi "ultima ratio", see toimis nõukogude inimeste puhul peaaegu alati.

- OK, ütlesin majorile. Te võite viisa võtta, kuid enne peate alla kirjutama paberile, et olete seda teinud. Meil peab olema midagi ette näidata teie kolleegidele Taškendis tagasiteel, kuidas me peaksime tõestama oma luba Nõukogude Liitu läbida?

See avaldas mõju. Kui nõukogude ametnikel millegi ees hirm oli, siis just mingite paberite allkirjastamise ees. Olles enne ülimalt innukas, muutus ta äkki peaaegu täiesti ükskõikseks meie varasema arutelu suhtes ja lonkis minema, meid rohkem tülitamata.

Moskvas sokutati meile üks Vene lennuohvitser kui lisa-lisatüürimees. Minu viibimine lennukis oli ju põhjendatud sellega, et saaksime rääkida Nõukogude lennujärelevalvejaamadega maapinnal, kuid sellest ei piisanud, venelased tahtsid veel lisajärelevalvet. Isegi kui oskas vene keelt, oli enamasti peaaegu võimatu maajaamadega mingit vestlust pidada. Seadmed olid väga kehvad ja üleminek ühest järelevalvepiirkonnast teise võis toimuda umbes nii.

Navigaator Lasse Metsatalo teatab, et nüüd oleme sisenemas teise piirkonda ja tuleb kutsuda Vene jaam maapinnal. Võtan mikrofoni ja kutsun venelasi:

- Tšornaja Grjaz, Tšornaja Grjaz! See on Rootsi õhujõudude transpordilennuk F7 Hercules teel Karachisse. Palume luba üle lennata teie järelevalvepiirkonnast.

Kõlaritest kostis midagi, mida hea fantaasia korral võis pidada inimhääleks, kuid enamasti ei olnud võimalik aru saada, kas luba anti või mitte. See polnud ka midagi, mille pärast muretseda – peaasi, et vormid olid täidetud.

- Tšornaja Grjaz! Tšornaja Grjaz! me mõistame, et meil on luba. Spasibo! Do svidanja! Aitäh! Hüvasti.

Hercules-tüüpi transpordilennuk on üsna lärmakas ja ainult juhikabiin on mõnevõrra isoleeritud. Venelane oli tore tüüp ja meil olid üsna pikad vestlused nende tundide jooksul, mil lend kestis. Pärast Moskvast lahkumist ja Volga ületamist jõudsime Vene stepile Kesk-Venemaast kagus. Mitu tundi lendasime praktiliselt asustamata alade kohal, näha oli vaid hulk väikseid külasid ja autojälgi maapinnal – miil miili järel.

Vestluste käigus venelasega jõudsime venelaste suheteni Aafrika maadega. Küsisin temalt, kuidas ta seda näeb. Algul ei vastanud ta midagi, kuid pärast mõningast mõtlemisaega jutustas ta järgmise anekdoodi, pidades silmas, et olime lennureisil.

- See oli üks vene transpordilennuk, mis kukkus alla kõige pimedamas Aafrikas, kuid neljast mehest koosnev meeskond jäi ellu. Mõne aja pärast ilmus kohale kohalik pealik, riietatud üksnes niudevöösse, ja tal oli kaasas paar oma sõdalast. Pärast venelaste lähemat silmitsemist arenes pealiku ja tema kaaskonna vahel järgmine vestlus:

- Kuidas me neid kasutame, küsis üks väiksematest pealikest?

- Paksu me praadime, ütles pealik. Teisest võime suppi keeta ja kolmanda võime külmutada ning varuks hoida.

- Mida me neljandaga teeme?

- Neljas, ütles pealik, tema jääb elama, me oleme õpingukaaslased Moskva Lumumba ülikoolist.

Ida poole lennates kaob päev väga kiiresti ja oli hilisõhtu, kui Taškenti saabusime. Enne kui päris pimedaks läks, tahtsime linna näha ja õnnestusime korraldada väikebuss ja giid. Palusime giidil sõidutada meid linna vanimasse ossa, kuid vaatamata mitmele pealekäimisele me sinna ei jõudnud.

Pärast seda, kui ta oli meile näidanud hulga inetuid betoonkolosse ja mitmesuguseid muid täiesti ebahuvitavaid ehitisi, küsisime temalt kolmandat korda, kas me ei saaks sõita vanalinna. Lõpuks oli ta sunnitud tunnistama, et tal ei olnud luba seda välismaalastele näidata. Ta vabandas, et see oli saanud tugevalt kannatada maavärinas, mis oli toimunud mõni aasta varem. Omavahel rääkides tunnistas ta mulle, et seal oli ikka veel naisi, kes pärast abiellumist polnud kunagi oma majast väljas käinud. Islamil oli tugev kanda piiririikides.

Ööbimine pidi toimuma hotellis Taškent, üsna allakäinud hotellis, kuid toit oli hea. Söögisaalis naaberlauda istus hulk usbekke, kes nägid välja nagu illustratsioon mongoli pealikust Džingis-khaanist – pikkade, pisut hõredate rippuvate vuntside ja kitsaste silmapiludega. Lars Metsätalo, kes oli innukas fotograaf, küsis minult, kas ta julgeb seltskonnast pilti teha. Alustasin usbekkidega vestlust ja avaldasin Larsi soovi. Jaa, see sobis suurepäraselt. Muide, kas me ei tahaks nende lauda ümber istuda, siis tähistaksime koos kolhoosi "Punane usbekk" juhatusega, et riisisaak oli õnnelikult koristatud ja ületatud 25% võrra.

Me ei lasknud end kaks korda paluda, mõne aja pärast olid kõik laua ümber kokku surutud ja ülejäänud õhtu kadus väga sõbralikus olemises koos suurte koguste kohaliku veiniga. Viina siin ei olnud, ei! Aga seda rohkem veini.

- Ainult venelased joovad siin viina!, ütles Džingis-khaani koopia.

Järgmisel päeval pidime läbima vahemaa Taškent-Karachi. Teekond kulges üle Himaalaja eelmäestiku – Pamiiri mägede.

- Loodan, et midagi ei juhtu, ütles navigaator Lasse Mäkitalo, lähim maandumispaik asub umbes kahe tunni kaugusel. Herculesel on neli mootorit ja ta suudab õhus püsida kahega, kuid siin lendasime 5500 meetri kõrgusel ja lähimad sakilised tipud olid meist vaevalt mõnesaja meetri kaugusel allpool. Afganistani revolutsioon oli juba mõnda aega kestnud ja me ei tohtinud seal maanduda. Lennukist väljumine Karachi lennuväljal oli nagu ahjuukse avamine, niiske ja kuum. Väli nägi ka täiesti kõrbenud välja ja kuskil ei näinud me midagi rohelist. Meie harjumata kehad reageerisid silmapilkselt ja tundsime, kuidas higi hakkas kõigist nahapooridest välja voolama. Pärast lennuki tühjakslaadimist, selle lukustamist ja passiformaalsuste läbimist panime selga "väljaminekuvormid" (tumedad õhuväevormid m/41) ja suundusime "Luxury Beach Hotelli" kuskil linnas. Tänavatel oli tunglev rahvamass, lõhnas praeõli, tolm ja Idamaa järele. "Luxory Beach Hotell" ei teinud võib-olla nimele au, kuid see oleneb loomulikult sellest, millega võrrelda. Karachi paljude kerjuste jaoks, kel bambusvoodi ühes käes ja ülejäänud vara kompsus teises käes, tunduks hotell kindlasti kui ülim luksus. Teisalt ei pidanud nad ühtegi hotelli minema, kui tundsid, et on aeg lõunauinakut teha, panid nad voodi kahe jalaga kõnnitee äärele maha ja toestasid ülejäänud kaks paari kiviga üles, et voodi oleks tasane, heitsid pikali ja unustasid oma mured.

Õhukonditsioneer töötas mõnevõrra, mida ei saanud öelda vanni kohta. Dušikraanist tuli veidi roostepruuni vett ja inimene sai võib-olla märjaks, kuid mitte puhtaks. Päev oli kaugele jõudnud ja pimedus langes nagu rulookardin, vaid mõne minutiga läks täiesti pimedaks. Kuna tänavalaternaid polnud eriti palju, ei saanud niisama kõndida. Punase Risti esindaja kutsus kogu lennukimeeskonna tervitusõhtusöögile, ta väitis, et see ei maksnud rohkem kui umbes 7 krooni inimese kohta, kuid pilsner (ühekordsetes pudelites, valmistatud Lidköpingis) maksis sama palju, selle pidime ise maksma. Menüüvalik oli vaba ja koosnes suurel määral mereandidest. Homaarid ujusid suures basseinis ja iga osaleja pidi valima oma ohvri, osutama oma homaarile, mille teenindus pidi praadima.

Hommikusöök kujunes pidulikuks tseremooniaks. Istusime neljakohalise laua taga ja meil oli praktiliselt igaühel oma teener. Ülemkelner – väike mees, väga suure väärikusega – juhatas kelnerite meeskonda mõne ülihästi mõõdetud käeliigutusega. Ta astus laua juurde, võttis tellimisploki ja näis, nagu teeks ta meile armulikult teene. Pärast meie soovide üleskirjutamist pöördus ta aeglaselt köögiukse poole (kus kelnerid seisid) ja otsekohe jooksis üks mees meie laua juurde. Tellimus täideti umbes 30 sekundit hiljem. Alati on risk süüa köögivilju (eriti lõunamaades), kuid me ei suutnud vastu panna kõigile neile headele salatitele. Et teatud määral ennetada kõhuhaigusi, võtsime igaks juhuks paar napsu Moskvast ostetud viinavarudest, tulemusega, et kogu meeskond pääses ilma suuremate vaevusteta.

Kahel vabal päeval Karachis pidime linnaga tutvuma. Koos navigaator Lasse Mäkitaloga läksin linna turuhoonesse. See oli suur hoone, millel olid korralikud avaused katuseääre all õhuvahetuse tarbeks. Et seda vaja oli, saime aru, kui hoonet lähenesime. Päris hoonesse ei julgenud meist keegi minna, poolmädanenud liha haisud olid nii tugevad, et jõudsime vaid hoone lähedusse. Turuhoone ees oli ka rida müügilette, need seisid seal päikesepaistes ja müüjad pakkusid oma kaupa: puuvilja ja liha. Tahtsime osta datleid ja lähenesime ühele letile. Müüja oli kiiresti kohal ja hakkas oma tooteid kiitma. Et näidata, kui head need on, viipas ta käega üle tumeda kuhja ja armaad kärbseid tõusis "datliväljalt", meie ostuisu kadus üsna ruttu ja sellest ajast peale pole ma eriti datlitest ega viigimarjadest vaimustuses olnud ka Rootsis.

Tegime katse turuhoonesse siseneda, kuid kui lähenesime lambapeade letile, jäi seisma, haisud olid meie harjumata haistmisorganitele liiga tugevad. Meie arusaam, miks lõunamaalased oma roogasid vürtsitavad, sai teise mõõtme.

Lasse Mäkitalo ja mina olime kõige usinamad vaatamisväärsuste turistid, tahtsime linnast ja selle vaatamisväärsustest rohkem näha ning selleks otstarbeks olime muretsenud teatud brošüüre. Kui hotellist välja tulime, istus hotelli värava ees kobramaagija koos maoga ja puhus oma kahetorulist flööti. Madu ei olnud nõus muusiku taktis õõtsuma ja too pidi aeg-ajalt maole kõrvakiilu andma, et see liiguks.

Taksohinnad varieerusid väga märkimisväärselt, sõltuvalt osalt sellest, kui lähedal hotellile nad seisid, ja osalt sellest, mis tüüpi takso oli. Valik oli lai – alates tavalistest Londoni takodest, kuhu võis astuda kõrge kübar peas, kuni kolmerattaliste rollertaksode ja rikšadeni. Võtsime kolmerattalise rolleri (kogemuse mõttes, sest hinnad olid tühised ka päris takso puhul), näitasime juhile oma brošüüri ja tahtsime, et meid sinna sõidutataks. Ta vajutas gaasi nii, et me peaaegu kukkusime maha (istuda pole eriti mugav, põlved peaaegu silmade kõrgusel) ja pani minema. Navigaator Lars'i sõnul sõitsime liiga palju kirdesse, kuid kuna juht ei osanud inglise keelt, polnud muud teha, kui kaasa minna ja aega oodata. Umbes veerand tunni pärast jõudsime millegi juurde, mis nägi välja nagu mošee. Kohale tuli paar nooremat meest läänelikes ülikondades ja pakkusid meile oma teenuseid. Sellest sai tõeline pidžininglise keele harjutus, nõustusime nende ettepanekuga lasta end mošeest läbi giidida. See asus kõrgel künkal ja trepi juures all pidime oma kingad ära andma (kviitungi vastu, siin ei usaldatud täielikult Allahi valvavat silma). Paljajalu – ainult sokkides – rändasime trepist üles, mis oli kaetud peene tolmuga ja lillelehtedega. Mošees sees oli rahvast täis, meile anti igaühele väike õlgkübar pähe panna, mõned valged, kleepuvad maiustused (ma ei proovinud maitset, need tundusid olevat "nätsked kujud" stiilis) ja kui need hakkasid kuumuse tõttu kleepuvaks muutuma, lasksin need maha kukkuda. Valitsevas tunglemises polnud avastamisohtu, muidu oleks seda võidud pidada prohvetite solvamiseks. Seisime tükk aega tunglemas ja kui tegime oma giididele selgeks, et tahame välja, pidime tagurdama – prohvetitele (kes olid sinna maetud) ei pöörata selga. Meie innukad giidid tirisid meid läbi mitme ruumi ja pärast tundus, nagu oleksime kogu tee tagurpidi käinud. Ühes ruumis näitasid nad meile oma püha raamatut – Koraani – ja kui ma tahtsin seda puudutada, tõmbas üks giid raamatu järsult enda poole. Kristlik koer (seda ta küll otseselt ei öelnud) ei tohtinud püha kirja oma kätega puudutada, see oleks võtnud umbes 7 päeva ja hulga palveid ja kummardusi Meka poole, et puhastada Koraan sellest "kontaminatsioonist" (tuumajaama keelt kasutades) uskmatute puudutuse tõttu.

Tagasiteel sõitsime mööda millestki, millel võis olla ähmane sarnasus tivoliga. Rajatiste varjus lamas mitu kerjust, kõhnad loomad, roided naha all näha.

Juhtusime olema Pakistanis rahvuspühal, kuid üleujutuse ja rahvusliku katastroofi tõttu ei toimunud paraadi. Silmapaistvad pakistanlased rändasid selle asemel Itaalia marmorist mausoleumi juurde, mis oli ehitatud esimese presidendi auks. Hoone oli nagu telgi kujuga, neli nurka maas ja kuppel taeva poole kaardumas. Külastasime seda kohta, võtsime ära nii kingad kui sokid, kuid panime sokid üsna ruttu jalga tagasi, sest marmor oli hõõguvalt kuum seal, kus päike peale praadis. Kupli all seevastu oli jahe ja mõnus, seal kõndis Pakistani auvaht ja sooritas inglise ekserts"nr 1" (Lasse sõnul). See kõlas naljakalt, kui ta oma paljaste jalgadega vastu marmorpõrandat trampis, see kõlas nagu aplaus.

Täiesti ilma pühademeeluta ei olnud linn siiski. Kõrgema seltskonna tegelased jalutasid monumendi juurde, mis moodustas mingisuguse pargiala, kui just liiga kõrgeid nõudmisi ei esita. Mausoleum asub kõrgendikul ja sealt lähtub veemäng mitme lävega, millest vesi alla voolab. Veemängu ääres seisis hulk tolmuseid palme, pärast üleujutust polnud tükk aega sadanud. Teel üles mausoleumi poole voolas pühaderiietes pakistanlaste voog. Seal on endiselt lubatud mitu naist ja siin võisime näha perekonna auastmejärjestust. Kõigepealt kõndis pereisa lemmikpoeg oma kõrval, seejärel järgnes lemmiknaine ja tema sugulased, seejärel teised lapsed ja ülejäänud naised auastme ja korra järgi koos oma vastavate laste ja sugulastega. Nii mees- kui naissoost osalejad selles rongkäigus olid hästi toidetud, et mitte öelda paksud. Nendes maades on paksus heaolu tõend ja mõni võis tõesti rohkem kui hästi elada. Kerjused seevastu olid nii kõhnad, et nende läheduses ei julgenud aevastadagi. Niipea kui nad välismaalast nägid, heitsid nad end tema poole ja sirutasid käe. Mõned kerjusnaised istusid tänavanurkadel koos moonutatud lastega (kas moonutus võis olla tahtlik väärkohtlemine?) – moonutused seisnesid reeglina vildakalt seatud kätes ja jalgades, kõndimisvõimetuses jne.

Pakistan on moslemimaa ja mingit alkoholimüüki ei esine. Teoorias. Muhammed keelas moslemitel veini juua (ta pidi olema avastanud alkoholi hävitava mõju), kuid viskit võis sisse tuua ravimina ja paljud tegid seda ka üsna korralikult hotellibaarides. Mõju oli täpselt sama mis meil teistel – nad muutusid valjuhäälseks ja pealetükkivaks.

Tagasiteel maandusime Taškendis, ööbisime seal ja läksime turule, et osta mõningaid lõunamaa puuvilju. Seal polnud midagi näha sellest puu- ja köögiviljapuudusest, mida tavaliselt võis kogeda teistes nõukogude linnades. Turg oli üle külvatud kõikvõimalike puu- ja köögiviljadega; mäed arbuuse, viigimarju, datleid ja tomateid igat liiki, millest paljud meile täiesti tundmatud. Ostsin kaks kilo suuri mahlaseid tomateid, panin need kilekotti (mis oli hea) ja Nyköpingisse jõudes olid tomatid muutunud tomatipüreeks. Lapsed räägivad siiani, kui head need küpsed tomatid olid.

Tagasiteel ei olnud meil mingit lasti. Üks Punase Risti meditsiiniõde sõitis tagasi Rootsi. Ta oli kõvasti tööd teinud ja magas peaaegu kogu tee tagasi. Alustasime tagasisõitu Karachist kell 0200 (Rootsi aeg) ja umbes 12–14 tunni pärast olime õnnelikult jälle kodus Rootsis ja maandusime Bromma lennuväljal.

Enamasti on tõlkimine läinud hästi, mõnikord lausa väga hästi mõne arvates, kuid paar korda on see tõrkunud. See polnud siiski hullem, kui et sain hakkama teatud säilinud väärikusega, kuid vaevalt auga.

1981. aastal külastasid Rootsit ja Kuninglikku Kallinge lennuväge 6 Vene MIG-23 lennukit ja mind käsutati tõlgiks kolonel Sven-Olof Olssonile, hilisemale õhuväe ülemale, kuid toona Lõuna sõjaväeringkonna ülemale. Oodates venelaste maandumist kutsus kolonel mind sisse ja me vaatasime läbi tema tervituskõne vene külalistele. Kolonel luges oma suhteliselt lühikest kõnet lause lause haaval ja mina tõlkisin vene keelde, jätsin mõned olulised punktid meelde ja me läksime lahku, et uuesti kohtuda platsil, kui venelased olid saabunud.

Mäletan ülesrivistust üsna selgelt tänaseni. Platsil seisime nelinurgas: Vene An-12 meeskond vasakul, Vene lendurid otse ees ja Rootsi osalejad paremal. Seisin koos kolonel Sven-Olof Olssoniga mikrofonide ees ja tervitustseremoonia algas. Kolonel Olsson pidas oma kõne ja mina tõlkisin, kõik näis olevat korras.

Järsku märkan, et kolonel vaatab mind ja ma taipan, et olen olnud eemal, keskendumata. Mul polnud aimugi, mida ta tegelikult oli öelnud, kui ta märkas, et ma ei jälgi ja seisin lihtsalt seal ja me vaatasime teineteisele otsa. Valjuhääldisüsteemi mikrofon oli sees ja kui ma hakkaksin kolonelilt küsima, mida ta oli öelnud, oleks see kostnud üle kogu välja. Nüüd olid head nõuanded kallid. Mul oli justkui aimdus, et ta oli läbi käinud peaaegu kogu kõne, kuid ainult aimdus, mida ma pidin tegema? Paluda tal fraasi korrata ei tulnud kõne allagi, paremal tiival seisis 10 teist sõjaväetõlki ja nad olid kindlasti väga suure huviga jälginud minu tegemisi. Tekkis veidi liiga pikk paus ja kui viivitus hakkas tunduma piinlik, langetasin oma otsuse. Mulle tundus endiselt, et ta oli öelnud enamiku sellest, mida me olime läbi harjutanud, ja konstrueerisin ise lõpufraasi:

- Ja nii palun ma lõpuks Rootsi õhuväe nimel tervitada meie vene sõpru ja kolleege südamlikult tervitades Rootsi ja Kuninglikku Blekinge lennuväkke, F 17!

Nüüd oli küsimus selles, kas ma olin õigesti aimanud, kuidas ma käituksin, kui see poleks viimane fraas? Mul vedas, see oli viimane fraas, kuid kamraadid küsisid hiljem, kuidas minuga tegelikult lood olid, sest fraas ei vastanud päris sellele, mille kolonel oli öelnud. Õnne peab olema. Ülejäänud visiidi ajal hoidsin end erksamalt ja kõik kulges tõlkide jaoks hästi, venelaste jaoks oli see seevastu mõnevõrra tülikam.

Olimе jätnud hüvasti oma äsja omandatud sõpradega eesotsas kolonel Andreenkoga, MIG-id olid õhku tõusnud ja suundunud Veintspilsi poole. Me just hakkasime laiali minema, kui kõlaritest kõlas käsk, et kõik Rootsi osalejad peavad jääma väljale. Venelased pidid tagasi tulema.

Ühel lennukil oli tekkinud rike, üks kütuseventiilidest ei töötanud ja siis ei saa lennuk normaalselt lennata, paagid tuleb tühjendada tasakaalustatud järjekorras, et stabiilsus säiliks. Venelased maandusid ja kuna AN-12 seisis endiselt maas, oli kogu teeninduspersonal kohal ja nad alustasid oma tööd. Nad teadsid, millise ventiiliga on tegu, kuid selle asemel, et avada luuk ja ventiil parandada, võtsid nad suure haamri ja hakkasid paugupealt tagumist babordi külge peksma. Meie pakkusime välja mõnevõrra tsiviliseeritumaid meetodeid ventiili eemaldamiseks, mille peale venelased vastasid, et see ei kõlba, ventiil on plommitud – tehasegarantii. Tabloo! Rootslased raputasid pead, kui tõlgid tõlkisid. Pärast mõnda aega pleki peale tagumist tundus kõik korras olevat, lennukid tõusid õhku ja seekord läks hästi. Kui ka AN-12 oli tõusnud ja ida poole kadunud, saime lõpuks paaritunnise hilinemisega lennuväljalt lahkuda ja lugeda visiidi lõppenuks.

???? „Segatud” ühehäälne laul Stenka Rasinist. Rahvapäraselt kutsutud „Stengaragetiks”

Suved Källvikenis on nagu hulk pärleid lindil, neid ei saa justkui üksteisest eristada enne, kui mõnda lähemalt vaadata. Suuremalt jaolt on suved jätnud päikeselise mälestuse, kuid 1963 oli midagi hobusekombel vihmane. Vihma sadas kaks nädalat ja paljud naised vandusid, et mitte kunagi enam Källvikeni. Ruumid olid väikesed ja päevatoad võeti õpilaste poolt klassiruumidena kasutusse, nii et emad pidid põhiliselt istuma oma väikestes urgastes koos lastega. Meil polnud barakkides kütet ja pärast mõnda vihmapäeva muutus üsna niiskeks. Kui olukord hakkas väljakannatamatuks muutuma ja mitmed naised ähvardasid lastega koju sõita, õnnestus laagri juhtkonnal intendandi Olssoni eestvedamisel hankida hulk küttekehasid neile, kellel olid väikesed lapsed. (Bohusläni suvitajad olid enamiku küttekehadest ära ostnud). Ma mäletan, et elasime Kosteri barakis, sissepääs söögisaali poole. Ann-Marie pidi suurema osa ajast istuma aknal ja vaatama õue peal olevaid veeloike ning püüdma Mariale midagi tegemist leida. Järgmisel aastal oli mul teatud raskusi teda kaasa tulema veenda.

Enamik suvesid olid siiski täiesti korras. See oli naistele puhas puhkekodu, ilma suuremate muredeta ei toidu ega majapidamise pärast. Lotad valmistasid toitu, tuli ainult rannast üles tulla ja lauda istuda. Lapsed said nii palju mängukaaslasi, et nendega polnud ka mingit muret. Nad tegelesid oma rannamängudega ja emad said täielikult pühenduda päevitamisele, kohvijoomisele ja üldisele seltsielule.

Mõnikord võisid muidugi mõned lapsed olla ulakamad kui teised. Harriet Beláewile põhjustas muret poeg Mikael, ta võis välja mõelda nii üht kui teist. Koos Stellan Arningeni Peteriga lasid nad 1968. aastal töökojateldi katusel liugu ja tekitasid teatud möllu. See, et ma aastaarvu täpselt mäletan, tuleneb sellest, et see suvi jättis enamikule püsiva mälestuse. Asi oli selles, et Mallorca-reisid olid alanud ja need, kes olid seal all hasada't (seagrillimist) kogenud, said innustust jätkata sellega ka Rootsis. Tavaliselt leppisime mäe otsas krevettide ja veiniga, kuid nüüd tuli keegi ettepanekuga korraldada grillipidu, täpselt nagu Hispaanias.

Harriet Beláew töötab ajakirjas Veckotidningen Land ja ta tunneb mõningaid inimesi maal, eriti mõnda, kes pidid meid varustama nii sigade kui grillimisvarustusega.

Pärast paljusid ja pikki arutelusid jõudsime selleni, et tuleb hankida teatud arv sigu, eelnevalt ettevalmistatult. Arvu üle oli palju vaidlust, kuid lõpuks lepiti kokku 3 tükis, keegi ei teadnud tegelikult grillimisest suuremas mahus midagi.

Ühel neljapäeva pärastlõunal pandi töö käima ja Kosteri ning söögisaali barakkide vahele seati üles „grillijaam”. Tapamajast olime saanud grillimisvarustuse ja terve ämbritäie grillimisõli, siin pidi tulema pidu! Nisse Öberg pidi grillimise eest hoolitsema Viktor Erikssoni ja Mordarsky, mehe, kes teadis kõike, lahkel abil. Seapraadimine kestis terve pärastlõuna ja nii kõrbenud kui grillitud sealiha lõhn laskus nagu vaip laagrialale ja meie naabritele Capri kämpingus.

Paljud targutajad olid heade nõuannetega platsis, kõik teavad ju, kuidas keegi teine peaks tegema, kõige rohkem teadis, nagu tavaliselt, Mordarsky. Ta oskas kõike seletada ja kui temalt küsiti, kui palju kell on, alustas ta seletusega, et mehaanilisel kellal on nii ja nii palju liikuvaid osi.

Pärast õhtusööki pidi pidu algama. Nüüd oli aga pisut ebaõnne, et meil olid juba olnud herned ja sealiha, see oli justkui kaka kaka peale ja keegi polnud eriti näljane, kui rooga hakati tarbima. Kõigepealt pakkusime grillitud liha peale kursuslastest laste ja naistega, kui need polnud ära söönud rohkem kui vaevalt ühe sea, kuulutasime Capril ja sealt tuli rahvast, kes said osta korraliku portsu 7:-- eest, kuid sead olid tõelised Särimnarid.

Kuidas me ka ei püüdnud lihast lahti saada, jäi ikkagi peaaegu kaks tervet siga järele. Need viidi söögisaali ja anti lottadele üle, seejärel pidime sööma sealiha hommikul, lõunal ja õhtul kuni kursuse lõpuni. See ei muutunud eriti populaarseks, eriti arvestades, et suvelaagris minimaalsete riietega paljastuvad meie füüsilised puudused väga silmatorkavalt ja käib pidev dieedipidamise hüsteeria. Tuleb ju ilus ja sale välja näha oma ujumistrikoos, rand paljastab liiga palju neid naudinguid, mida asjaosaline on söögilauas kogenud. Rohkem hasada't pole meil pärast seda olnud.

70ndate lõpu poole hakkasid nooremad võimed, kellest olid saanud riigimehed, laagrisse tagasi pöörduma. Ka mäel hakkas justkui veidi rohkem elu olema. Mõned aastad oli Källviken olnud praktiliselt "lastetu", kuid nüüd hakkas väikseid lapsi kubisema. Ühel aastal olime me platsil lastepeo pidanud, võistluste ja kommikottide jagamisega, pärast seda pidi pidu koos lastega mäel jätkuma.

Ma elasin vana söökla kohal ja olin teel peopaika mööda rada hügieenimaja taga. Väike Natalie Egli (4-aastane) tatsas männikujuurte vahel oma lühikestel tömpidel jalgadel ja viipas rõõmsalt oma kommikotiga, kus ta üksi, ilma vanemateta, rühkis tema jaoks üsna järsust mäest üles, otse kõrvalhoonete kohal. Ma mõtlesin temaga nalja teha ja hüüdsin:

- Ah soo, Natalie, sul on kommi! Siis ma röövin su, sest mulle meeldivad kommid nii väga!

Vaene laps ehmatas, viskas end põõsastesse ja hakkas karjuma, nii palju kui jaksas. Ma tormasin appi, kuid see tegi olukorra ainult hullemaks, ta oli juba ehmunud ja võttis mu röövimisähvardust tõsiselt. Ema istus mäel ja kuulis kära, ta tuli alla, nägi oma tütre kitsikust ja päästis ta oletatava röövli käest. Väike Natalie oli ehmatusega püksid märjaks teinud ja karistuseks pidin ma järgmisel päeval nii teda kui ka tema kolme õde-venda jäätisega ära ostma.

Kui hommikueine oli söödud, läksime turustuspunkti ja ma täitsin oma lubaduse. Pärast seda, kui jäätis oli söödud, mängisin nendega enne hommikust rivistust ja sellega oli minu õnn tehtud. Edaspidi ei jõudnud Natalie üles, enne kui ta jooksis sööklasse. Seal otsis ta mu üles ja seisis minu laua juures (sõnagi lausumata) kavatsusega, et ma (niipea kui olin hommikueinega lõpetanud) tuleksin välja ja mängiksin temaga. Vanemad arvasid, et Natalie on liiga pealetükkiv, ja püüdsid teda takistada, kuid ta ei lasknud end veenda. Meil oli koos päris tore, kuid risk on ju alati, et ümbruskond mõistab valesti, kui mängid liiga palju väikeste tüdrukutega. Mäng suurte tüdrukutega mõistetakse täiesti õigesti. Lastele meeldivad elavad ja pisut vägivaldsed mängud, kuid enamik isasid ei paista sellest teadlikud olevat või ei jaksa sellega tegeleda. Tekib mingisugune vaakum, mis tuleb siis korraga täita, kui laps saab kätte sobiva inimese. Ma olen alati mänginud nii oma kui ka sageli teiste lastega sel viisil, ja lastele see meeldib.

Kui minu omad olid väikesed, võtsin nad ja viskasin õhku, nii et nad kõkutasid – hirmu ja naudingu segatundest. Tuli alati kindlalt haarata kas käest või jalast, mitte kunagi täielikult lahti lasta. Teine variant oli last ringi keerutada, hoides kas kätest, jalgadest või ühest käest ja ühest jalast. See läks päris hästi, kui nad olid väikesed, kui nad kasvasid suuremaks ja eriti raskemaks, muutus selliste mängude pidamine üsna vaevaliseks. Minu enda lastest oli Maria kõige kartmatum, ta väidab, et tal oli minu vastu sellistes mängudes täielik usaldus. Tõenäoliselt on see õige, ma hoidsin teda mõnikord kõrgel astangu kohal ainult ühest jalast, tema ema suureks kohkumuseks.

Minu jaoks lõppes laagrisviibimine 1988. aastal, siis olid "vanadest" alles vaid Antti Nordberg, Viktor Eriksson ja mina. Hakkas tunduma veidi tühi ja ma samastusin pisut "viimase mohikaanlasega" (ma olin vanade tõlkide seas noorim) ega pidanud seda enam lõbusaks. Jan-Åke Bergist oli saanud sõjaväeatašee Poolas ja koos temaga kadus väga suur osa mõnususest.

Jåke'ga (nagu teda enamasti kutsuti) ei saanud igav hakata. Ta on osav pillimees ja tal on alati lõõtspill valmis, Driftsvärni baraki verandal oleme veetnud palju meeldivaid hetki nii Stig Åby kui ka teiste lustliku seltskonna seltsis.

"Vanade" ja "noorte" tõlkide põlvkonnavahetuse ajal jäi laager pisut tühjaks. "Vanade" lapsed olid suureks kasvanud ja noortel polnud veel lapsi, vahepeal oli liiga vaikne, kuid 80ndate keskel hakkasid noored tagasi tulema, olles karjääriredelil paar astet tõusnud, ja õuel läks jälle üsna elavaks.

Noored tõlgid on kindlasti nii intelligentsemad kui ka tunnevad paremini organisatsiooni, kuid veel on nad üksteisele nii sarnased! Nad kõik on käinud umbes sama teed: läbi rahvakooli, gümnaasiumi, kõrgkooli ja Tõlkide kooli, neil pole veel peaaegu midagi rääkida, seepärast on valetamispink tühi. Kuid nende aeg tuleb ka tasapisi.

Tõepoolest, osa neist on "saanud riigimeesteks" (endised poisid), ehk kõige enam ajakirjanduse alal: Malcolm Dixelius, Olle Stenberg, Harald Hamrin ja Stig Fredriksson, Anders Åslund. Viimane on murrangute ajal olnud Boriss Jeltsini nõunik Venemaal. Tänu vene keelele on neil olnud võimalus tulla Moskvasse ja olla "sündmuste keskmes" üsna käegakatsutaval viisil. Kui nad on jõudnud teatud ikka, on neil palju rääkida ja ehk istuvad nad omal ajal Källvikeni "valetamispingil" ja kurdavad noorema põlvkonna üle (kui Tõlkide koolist midagi alles jääb, see ei paista nii minevat kõigi kärbetega armees, mereväes ja lennuväes).

Aastate möödudes paranesid laagri olud ja 80ndate lõpu poole võis laagrit võrrelda peaaegu parema hotelliga. Mõnevõrra primitiivsel "kiviaja" perioodil olid lotad toitlustamise eest vastutanud, kuid mõne aasta pärast hakkasid hotellitöötajate ametiühingud protesteerima ja söögisaali eest hakkas hoolitsema tavaline tsiviilpersonal, ametiühing oli oma nõudmised läbi surunud. Kohe pärast ülevõtmist halvenesid olud märgatavalt, kuid järk-järgult viidi sisse muudatusi, ehitati juurde uusi barakke, loengusaale, uus söögisaal ja sellega tõusis standard kiiresti. Täna teenib Källviki laager

pagulaste majutuskohana talveperioodil ja AMS on rajatisse palju raha paigutanud.

"Vanadest tõlkidest" on järel vaid mõned inimesed, need on Viktor Eriksson ja Antti Nordberg peale minu, kes on laagrile kõik need aastad truuks jäänud. Ise pingutasin üsna mitu aastat ja jõudsin ligi 25 suve Källvikis, kuid pärast suvila ostmist 1980 ei tahtnud puhkus ja vabad päevad õieti välja vedada. Nüüd kui olen pensionil, võiksin põhimõtteliselt mõne suvekursuse uuesti teha, kuid Ann-Marie arvab, et tema vanuses "tädisid" pole piisavalt järel ja ta tunneks end laagris üsna üksikuna.

Minu jaoks on tõlke- ja tõlgiharjutused liikunud rohkem tehnilisele ja põllumajanduslikule tasandile. Aeg-ajalt tõlgin tuumaelektrijaamadele, Studsvikile, SKI-le ja KSU-le. Eelmisel sügisel oli Rostovi tuumaelektrijaama delegatsioon Ringhalsis, kus Viktor Eriksson ja mina tõlkidena tegutsesime. Hiljem olen olnud koos RLF-Hallandi ja Ringhalsi jaama ühenddelegatsiooniga vastuvisiidil Volgodonskis ja mõni aeg tagasi tõlkisin terve nädala RLF-Hallandile.

See oli üsna huvitav nädal, mille jooksul omandasin mõningaid teadmisi põllumajanduse valdkonnas. Just praegu (1991), kui Rootsis käib põllumajanduse ümberkorraldamine, on talunikud eriti aktiivsed. 5 aasta jooksul peavad nad jõudma konkurentsivõimeliste hindadeni ja ülejäänud maksumaksjad ei pea enam põllumajandusele subsiidiumidega panustama, nagu on seni väga suures ulatuses tehtud.

Pärast tõlke lõppu said venelased hulga kingitusi – ja mina ka – ei tea, kas RLF peab mind ka venelaseks? See oli väga kena kott eemaldatava taskuga, lehmakell, Arla tunked kirjaga "Piim on elu" ning veidi juustu, vorsti ja sealiha ning kaks vannilinikut kirjaga "HALLANDS LANTMÄN". Ühe neist võtsin kaasa Soome Kouvola suveülikooli soome tõlkekursuse ajal, õnnestus ühel supluskäigul üht soome talunikku peaaegu pool tundi lollitada, siis avastas ta, et ma polegi tegelikult mingi päris talunik.

Olukord Venemaal on pinev ja paljud venelased, ukrainlased ja juudid otsivad Rootsist varjupaika. Mul on olnud üsna palju tööd tõlgina SIV-is (Riiklik Immigratsiooniamet), iga nädal või üle nädala olen Flenis tõlkimas. Mitte ainult venelased ei tule, varjupaigataotlejate seas on palju noori baltlasi, nii Eestist, Lätist kui Leedust. Need saavad reeglina jääda, samas kui venelaste olukord on halvem, nüüd 1993. aasta sügisel peab üle 60% otse Venemaale tagasi minema. Paljusid ei peeta enam poliitilisteks põgenikeks selle sõna otseses mõttes, mitmed saavad siiski jääda humanitaarsetel põhjustel. Mõnikord võib siiski olla teatud kahtlus, kas asjaomane isik oleks pidanud varjupaiga saama, liiga paljud esitavad Rootsi ühiskonnale ebamõistlikult suuri nõudmisi ja kahjuks annavad rootslased liiga suures ulatuses järele. Üks armeenlanna ei tahtnud laenata kasutatud lapsevankrit, keegi teine oli ju selles lamanud. Lapsevankril polnud midagi viga, assistent oli äärepealt välja kirjutanud tellimuse uue jaoks, kuid siin tegin vägivalda oma tõlgieetikale ja suutsin selle ettevõtmise ära hoida. Mõnedel külalistel on oma pretensioonid.

Vene keel on muutunud populaarseks, eriti tuumaenergiatehnika vallas. Pärast töö lõpetamist Studsvikis olen olnud väga seotud nii SKI kui SSI tegevusega. Neid institutsioone on külastanud nii Leedu, Läti kui Eesti delegatsioonid. Leedul oli Ignalina päevakorras, Lätil on muret väga suurte radarijaamadega ja Eestil on jäätmekäitluskoht Sillamäel – 5 korda suurem kui Ranstad ja 100 korda kõrgema kiirgustasemega. Ignalina jaoks on moodustatud projekt "Barselina", milles osalevad nii institutsioonid kui Barsebäcki tuumaelektrijaam.

Tõlkimine on läinud hästi, Jan-Olof Snihs on tänanud "professionaalse töö" eest, kuid mõnikord on see üsna higine. Tuumaelektrijaamade töökeel on suures osas inglise keel ja seda ma ei valda piisavalt hästi. Kolm aastat Allan Browniga Studsvikis ja töö röntgenuuringutega on siiski andnud nii palju teadmisi, et saan hakkama – võib-olla mitte auga, kuid säilitatud väärikusega. Nüüd hakkavad ka venelased veidi rohkem inglise keelt oskama, vähemalt need, kes elavad lääne pool, Siberi rahvaga on ikka samad probleemid. Anita Nilsson ja Paul Ek SKI-st on pidanud jagama õppematerjale õppepakettide näol koos teleri ja CD-plaatidega nii Kasahstani rahvale kui ukrainlastele. Ükskord olen saanud ise hinda määrata, kuna konkurente pole nii palju. Osa rahast on investeeritud uuemasse arvutisse, 486-sse 50 Mhz taktsagedusega. Hakkab tulema tõelisi "mitmekeelseid" programme ja see on minu tööd lihtsustanud. Raskus seisneb ühelt tähestikult teisele hüppamises. Sõrmede asetus on täiesti erinev, kuid pärast teatud harjutamist olen saavutanud üsna head tulemused "puutega" kirjutamisel ka kirillitsas. Nüüd pole enam nii "tülikas" kirjutada segateksti ladina ja kirillitsa tähtedega, kuigi ikka tuleb ette valevajutusi. Siiani (1996-04-13) pole ma leidnud ühtegi vene õigekirjaprogrammi, kuid muidu läheb üsna hästi. Tuleb vaid vajutada paari nuppu ja nii klaviatuur kui tähestik vahetuvad. Skanneriga saab isegi pilte teksti sisse tuua ja laserprinter suudab kõik üsna hea kvaliteediga välja trükkida.

1993. aasta sügisel tuli Soomest kiri, milles oli "Kodurinde mälestusmedal" ja paber, millel seisis umbes järgmine:

"Mälestuseks ja väliseks märgiks kodurindel osalemise kohta jne

Oma kohtumistel Oxelösundis Soome Teise maailmasõja veteranidega rääkisid paljud neist, et nad olid saanud "sõjapensioni" ja soovitasid mul ka seda taotleda. Kuigi ma pole olnud rindesõdur, sest olin selleks liiga noor, ei sobinud ka nimetus "kodurindel" (nagu teates seisis). Petroskoi (soome keeles Äänislinna) ei olnud mingi kodurindel, suurema osa ajast olime tegelikult seal paiknenud ja rinne kulges mööda Syväri jõge ja läbi Äänisjärve ning linnas ega selle läheduses ei toimunud suuremaid sõjategevusi. Olin teeninud Soomet kolm aastat ja mänginud kangelaste matustel, puhunud hommikust äratusmängu ja tegutsenud tõlgina sõjavangilaagris Petroskois, Kaug-Karjalas. Pealegi murdsid soomlased mu muusikulepingu ja selle eest peaksin ju mingit kompensatsiooni saama. Saatsin mõned paberid ja pikka aega ei kuulnud ma soomlastest midagi. Hiljem kirjutasin Soome sõjaväele ja saatsin oma "teenete- ja kaebekirja" toime pandud ülekohtu kohta ning mõni päev tagasi tuli paber Kaitseväe Sõjaarhiivist, millega anti "Välismaalaste rindemärk". Kirjas oli mälestusmedal tammelehe märgiga ja kaasas olev paber, millel seisis

Austatud veteran

Välismaalase rindemärgi omanikuna on Teil alates 1.1.1993 võimalik taotleda valitavaid soodustusi järgmiselt:

1) Kahenädalane rehabilitatsiooniperiood Soome rehabilitatsioonikeskuses ja rinderaha 100 Soome marka või

2) rinderaha 2000 Soome marka

Kiri Soome kaitseväelt

Mingit füüsilist rehabilitatsiooni ma veel vajavat ei tunne, aga rindemehe raha võib küll sobida. Kohe pärast uut aastat tuli Soomest postikorraldus ülalnimetatud summaga. Mälestuseks Soome ajast ostsin oma viimasel külaskäigul Helsingisse koos HSB ja SIAB-iga "dog-tag", Soome armee mudeli kullast ID-märgi (surmamärgi) (päris oli alumiiniumist ja mitu korda suurem).

Olen lasknud märgile graveerida oma Soome sõduriteenistuse numbri, ma mäletan seda ikka veel - 619 782. Soomlased on viimastel aastatel abistanud endisi eesti ja ingerisoome endisi rindesõdureid Soome armees füüsilise rehabilitatsiooniga mõnes Soome asutuses. See on olnud taastusravi heas tervishoiuasutuses arsti järelevalve all. Oma tõlketöödel Nyköpingi haiglas olen kohanud mõnda vana sõjaveterani, kes on olnud rehabilitatsiooni objektiks. Oxelösundis on vanade Soome rindesõdurite ühing, kavatsen neid ühel päeval külastada. Niisiis hakkan nüüdsest peale dateerima kõiki oma dokumente lähtuvalt enne ja pärast "Aastat, mil sain medali". (2007-02 saatsin soomlastele kirja, et võib-olla saaksin tulla rehabilitatsioonile, kuid menetlus oli lõppenud 1997 ja reisi mulle ei tulnud.)

1969. aastal pidi kaitsevägi filmima filmi vangide ülekuulamisest ja osa MT ja Tõlkekooli liikmeid viidi ühte vanasse üsna lagunenud majaritta P10 harjutusväljakul Strängnäsis. Riietusime fantaasiavormidesse ja mina tegutsesin õhuväe ülekuulajana, kes pidi üle kuulama vaenlase õhuväe vange. Teiste osalejate hulgas mäletan Leo Petrovit, Alex Potockit, Antti Nordbergi ja Andrei Daraganit. Meie teised kõlbasime küll ülekuulatavateks, arvasid Tõlkekooli õpilased, kes pidid vange mängima, aga selle väikese musta saatanaga ei taha me meelsasti tegemist teha. See "väike, must saatan" oli Andrei Daragan. Ta oli üsna väikest kasvu ja kitsaste, kaukaasia näojoontega. Kui ta võttis ülekuulaja rolli, võis ta olla tõeliselt k……t, olles kogenud Teise maailmasõja harjutustelt Syväri rindel Soomes. Ta oli kuulunud ülekuulamisrühma koos Jim Beláewi venna Billiga. Neil oli olnud rohkelt võimalusi harjutada "päris" sõjavangide ülekuulamist.

Mõni aeg tagasi helistas üks varasematest õpetajatest Källvikeni kursustel (Bertil Nelson) ja tahtis mõningaid pilte meie suvelaagritest. Ta pidi midagi kirjutama ja vajas oma raamatu jaoks pilte. Valisin oma rikkalikust "fototoodangust" välja hulga fotosid ja üks piltidest avaldati raamatus "Rügemendid ja relvavennad".

Aastatel 1969 kuni 80ndate lõpuni on 30 000 ajateenijat piinatud selle filmiga oma ajateenistuse ajal.

Selle tõlkeülesande ajal Frunze akadeemias Leningradis 730612 sain kingituseks raamatu pealkirjaga Nõukogude armee (Армия советская) ja leheküljel 434 võib lugeda järgmist pompoosset lõiku:

Благодаря ленинской национальной политики Сщветская страна представляет собой настоящее братское сотрудничество народов в системе единного государства. Сщветский строй навсегда уничтоживший национальную вражду, соеднил узами братсой дружбы все нации и народности нашей страны.

Фашистские захватчики стремились расколоть дружную семью советских народов. Но они плохо знали советских людей, и все их коварныые планы были спрокинуты самой жизьню, всей советской действительностью.

Советскпя Армия всегда олицетворила собой великую дружбу всех национальностей страны.

Tänu leninlikule nõukogude rahvuspoliitikale toimub nüüd tõeline vennalik koostöö rahvaste vahel ühtses riigisüsteemis.

Fašistlikud vallutajad püüdsid lüüa kiilu vennalikku nõukogude rahvaste perre. Kuid nad tundsid halvasti nõukogude inimest ja kõik nende salakavalad plaanid olid ümber lükatud elu enda poolt, kogu nõukogude tegelikkusega.

Nõukogude armee kehastab suurejoonelist sõprust kõigi maa rahvuste vahel.

"Sic transin gloria mundi", nõnda kaob maine au

Fotot külastusest kasutasin ma oma hilisematel, eravisilistel külaskäikudel Venemaale. Ma panin selle tavaliselt kohvri peale ja kui tolliametnikud selle avasid, muutusid nad kohe mõnevõrra viisakamaks ja küsisid natuke pildi kohta. See oli nagu „seesam, avane”. Samal korral sain ma ka „kaardiväe märgi” Nõukogude soomusvägede inspektorilt, kindralpolkovnik Tankajevilt. Kinnitasin selle oma õlakotile ja sel moel tõmbas see kohe tolliametnike tähelepanu.

- Seda te ei tohi omada, teatas üks tolliametnik upsaka ilmega ja vihjas, et

ta kavatseb selle konfiskeerida. Mina vastasin, et sel juhul soovin ma tema nime ja teenistusnumbrit, et saaksin helistada kindralpolkovnik Tankajevile, soomusvägede inspektorile, ja küsida tema arvamust. Kui nõukogude ametnikud midagi kartsid, siis oli see oma nime avaldamine ja veel hullem, kui nõutakse kirjalikku dokumenti nende tegevuse kohta.

Njet! Ilma polooniumita ma ei joo

Lenduri ülekuulamine: Ülekuulaja Albert Kronberg

vange: Andrei Daragan

Laulud ja "luuletused", mis käsitlevad ülemusi ja õpetajaid, kuuluvad kindlasti kõige populaarsemate hulka. Siin saavad "poeedid" pilgata, teades, et esitlushetke õhkkond ei anna ruumi vihasteks reaktsioonideks. Kõik ju hingab pelgalt heatahtlikkust ja sümpaatiat. Siin on näide "Vandaliseerivaid värsse vaimukusest" Jan Olof Lönnquistilt, esitatud esmakordselt TolkS-i pidulikul koosviibimisel (arvatavasti väljasõidupeol) 28. mail 1969.

Kapten, meie karm kangelane, oleaadiga käes,

teinud haigeks meie nõrga põrna, kui tõlge lindile sai.

"Kuidas Schvea kaardivägi hammustab, seda saate te proovida!

Eest ära, tõlgikooli omad, kuidas te saate nii tõlkida?"

Ma arvasin, et Nisse Öberg on mängukaardivabrikant

aga lennukapten saabus Capriga täiesti galantselt

Ja sina oled kõik nii selgelt andekalt teinud.

Mees, kes pakub välja,

mees, kes tahab seda, mida ta on lubanud

ja lubab, mida ta tahab

Aga, Sigge, sina elad, sõnade ja õpetatuse keskel, rangelt seisad sa kortsus laubaga.

Sina juhid läbi inimliku maailma, Jah, tõlk on igavene: ta räägib nagu võitud

Ja Bill, jumalast saadetud poseerija, kuid ka tõeline mõistatus,

lennunduse terminite elegantne flanöör, õpib vabal ajal golfipalle taguma.

Naistele võluv sarmöör

kes vist paneb neid (see peab riimuma sõnaga mõistatus) kibedalt nutma

Sa tuled udus ja kaod salaja

Valvel, valvel, sest Rootsi sõjajumal läheneb. Vaata meest, kes on valmis seisma võitluseks ja tormiks!

Ma usun, et see tark aju ei lubja kunagi ja keha tunneb end hästi hästi täidetud mundris.

Ta on musterdanud juuksed ja habemeterava põse, ja taskud ja nööbid pealaest jalatallani,

tema kopsud möirgavad nagu kõue tuul. Me kõik oleme kasvanud vägeva Lindheni juures

Kuidas ta plaadiga hakkama saab, ei mõista keegi!

Toim.: Karm kapten oli Ingvar Nilsson (Svea elukaardivägi), kes oli õpetaja ja CTolkS erinevatel puhkudel

Nisse Öberg oli, nagu teistest postitustest selgub, tõlkeohvitser Armee Staabis. Ta oli siiski lendur ja sellel kursusel, millele ülal viidatakse, oli ta kooli lennuliini ülem, teadaolevalt esimene lennuliin koolis.

Bill perekonnanimi oli Beljaew. Ta oli vene päritolu, kuid osaliselt üles kasvanud Inglismaal (sellest ka inglisepärane Bill). Bill oli lennundusterminoloogia õpetaja. Bill on kahjuks meie hulgast lahkunud, kuid tema vend Jim on endiselt MT liige. (2003-03-10).

Filmi salvestamine 1968

Et veelgi rõhutada MT ja selle liikmete mitmekülgsust ja kasutatavust erinevates olukordades, võib lõpetuseks mainida filmi salvestamist. Kuigi film tehti rootsikeelse kõnega, puudutas see MT tegevusvaldkonda.

Armee filmiüksus tellis AB Suecia-Filmilt õppefilmi nimega „Kui sinust saab sõjavang”, mis oli mõeldud näitamiseks ajateenijatele kõigis kaitseväe harudes. Käsikirja oli koostanud AB Suecia-Filmi juht koostöös kaitseväe esindajatega. Režissööriks kaasati filmirežissöör Torgny Anderberg ja operaatoriks oli Gunnar Westfeldt.

Seevastu oli raskem leida „vange” ja „ülekuulajaid”. Peeti ebasobivaks kasutada elukutselisi näitlejaid, kuna nende filmist, lavalt ja teleekraanilt tuntud näod võiksid vaatajaid häirida. Salvestuse juhtkond sai aga tõlkeohvitser Nils Öbergi kaudu, kes muide oli olnud filmi sünni taga üks liikumapanevaid jõude, kontakti MT-ga ja sellega oli näitlejate küsimus lahendatud. Paljude ja pikkade ülekuulamisharjutuste kaudu laagrikursustel ja väliõppustel on MT liikmed omandanud märkimisväärse rutiini „mängimises”. Vangide rollidesse valiti nooremad, Rootsis sündinud MT liikmed, „vaenlase” ülekuulajateks vanemad MT liikmed, kellel oli kerge aktsent kõnes.

Salvestus toimus suvel ja sügisel 1969 ühes „vangilaagris” Husby Östra talu laudahoones P10 õppeväljakul Strängnäsist väljas. Tulemuseks oli kolmeosaline õppefilm, iga osa 20 minutit. Osade nimed on: „Vangistamine”, „Põgenemine”, „Vangi ülekuulamine” ja „Vangilaager”.

Režissöör Torgny Anderberg ütles pärast salvestustöö lõppu.

„Kontakt MT-kambaga oli kolossaalselt positiivne üllatus, mille üle ma olen väga rõõmus. Mängustseenides oli kindlust – nad olid head näitlejad. Tugev kategooria – kerged koostööd tegema, mängulised, kuid distsiplineeritud. Sellest sai lõbus salvestus.”

Filme peetakse kõrge kvaliteediga, nii õpetuslikult kui kunstiliselt. Lisaks sellele, et need esimest korda tõsiselt annavad Rootsi ajateenijatele selge sõnumi, et ka nemad võivad sõja korral sattuda sõjavangi, annavad filmid mõningaid juhiseid selle kohta, kuidas sõjavangid peaksid ja peavad käituma ning esinema. Filmid aitavad kaasa ka väga vajalike teadmiste levitamisele selle tegevuse kohta, mille jaoks on nüüdseks olemas väljaarendatud organisatsioon Rootsi sõjaväes ja mille edasiarendamise ja parandamise nimel me muuhulgas töötame Ühingus Sõjaväetõlgid.