Profiler

Mõni sõna tõlkidest ja muust.

Kui paar aastat tagasi oleks küsitud, milline maakond on meie sõjaväetõlkide organisatsioonis kõige paremini esindatud, oleks õige vastus paradoksaalselt olnud Ingerimaa. Nüüd küsib lugeja arvatavasti: Kuidas on see võimalik? Või kui ta on seda ignorantsemat tüüpi: Kus pagan Ingerimaa asub?

Alustagem vastusest viimasele küsimusele. Ingerimaa on ajalooline nimi soome-ugri hõimude vanale asualale, mis ulatub mõlemal pool Leningradi, Karjala kannasest põhjas kuni Luga jõe keskjooksuni lõunas, Narvast läänes kuni Laadoga lõunatipuni idas. See oli kunagi ingerlaste maa, kuid massiline sisseränne, peamiselt karjalaste poolt, muutis selle soomekeelseks piirkonnaks. Nii see põhiliselt püsis kuni oktoobrirevolutsioonini, vaatamata venekeelse Peterburi survele, mille kojamehed olid muide eelmise sajandivahetuse paiku suurelt osalt soomekeelsed. Üle Ingerimaa maapiirkonna laius enam-vähem jõukate külade võrk, osa ehtsoome nimedega nagu Valkeasaari, Puttila, Kukkola, Kullankylä ja Järvisaari, teised slaavipäraselt kõlavad nagu Koprina, Volosova, Toksova, Spankova ja Begunitsa, kõnekas tunnistus piirkonna iseloomust kui kahe rahvuse kohtumispaigast. Ja imelik on see, et pikk rida neist küladest on andnud mitte ainult ühe, vaid mitu panust meie tõlkeühingu liikmesnimekirja. Jah, ma tahaksin väita, et oleks raske ette kujutada meie tõlkeorganisatsiooni ilma nende Ingerimaa poegadeta.

Kuidas nad meie juurde sattusid, on dramaatiline lugu, mida peaks kõige parem kuulma nende endi suust. See on lugu 30-ndate aastate tagakiusamistest seoses põllumajanduse kollektiviseerimisega, kui viiendik ligi 200 000 inimeseni ulatuvast ingerisoome rahvarühmast küüditati Valge mere piirkonda, Siberisse ja Turkestani. See on lugu Teise maailmasõja Saksa okupatsioonist, kui rindejoon ümberpiiratud Leningradi taga läks otse läbi ingerisoome külade. See on lugu ingerisoomlaste võitlusest Soome armees mõnel kõige ohustatumal rindelõigul. See on lugu peaaegu alati dramaatilisest ja mõnikord imelisest põgenemisest Rootsi, pääsemaks ähvardavast väljaandmisest vanale kodumaale, mis kibedalt nõudis tagasi oma kaotatud poegi. Ja see on viimaks, kuid mitte vähemtähtis, lugu vaevalisest kohanemisest uue isamaaga ja tagasipöördumisest normaalsesse ellu. Kõige sellega toime tulla ja veel jõudu üle jääda, et aktiivselt pühenduda uuele ja enamikule võõrale ülesandele, sõjaväetõlgi omale, tunnistab kõnekalt ingerisoomlaste elujõust ja sisust

See on tõepoolest nii imelik lugu, et ma leian, et see peaks olema kaitseväe ja tõlkeühingu auasi see pealtnägijate kirjelduste põhjal üles kirjutada. Ma leian ka, et õige aeg selliseks teoseks on praegu käes, kui meie ingerisoome kamraadid hakkavad meie ridadest lahkuma ja kui teema on kaotanud suurema osa oma poliitilisest laengust. Rohkem kui üks episood sellises kirjelduses saaks sära, mida ühelgi õpikul pole.

Mis võiks näiteks paremini valgustada küüditamiste mõttetut brutaalsust kui Albert Kronbergi lugu sellest, kuidas ta noore poisina küüditati apatiidikaevandustesse Koola poolsaarel. Sinna saabuti talvekülmaga. Vaevalt oli mingeid barakke valmis, ainult üks silt nimega Apatity vihjas, et see on asula. Tasapisi kasvas muidugi asula üles, kuid hind, mida maksti, ilmneb kõige paremini hiiglaslikust lastekalmistust asula äärel. Albert ise päästis end sealt Ukrainasse ja ellu. Kuid enamik jäi maha. Ja milline sõjaajalooline kirjeldus võiks paremini ilmestada viimsepäeva Tali all Nõukogude armee otsustava pealetungi ajal Karjala kannasel kui Antti Nordbergi kirjeldus sellest, kuidas ta maeti kruusaauku massiivse õhurünnaku ajal, kui lennukid lendasid nii tihedalt, et päike sai vaid võimaluse välja sähvatada rünnakulainete vahel, ja kuidas ta seejärel roomates ja haavatuna tagasi Soome liinidele jõudis.

Kuid ärgem unustagem meie ingerisoomlaste imeliste elusaatusete ja suurte teenete tõttu, et vanade tõlkide ridades on ka teisi arvukaid rühmi peaaegu sama dramaatilise tausta ja sama suure tahtega panustada. Kõige värvikamad neist on küll vanema aastakäigu eksiilvenelased, kes loomulikel põhjustel võtsid meelsasti enda kanda vene keele suure pitserihoidja ja puhta vene keele rüütli rolli par preference, mis ei takistanud neid või lausa ergutas neid tihkelt üksteisega karvupidi kokku minema keerulisemates keeleteaduslikes küsimustes. Eelkõige mäletame neid kui rida värvikaid ja mõnikord pisut tõrksaid isiksusi.

Kui paljud meist ei mäleta heas ja tänulikus meeles nüüdseks pensionil oleva "kasaka" Boriss Palasoffi dünaamilist esinemist vangivõetud kindrali või ooberstina või koguni, kuigi pahakspaneva pomina saatel, ooberstleitnandina. Kui tahta, võib selleski näha midagi sümboolset. Vastupidiselt meie ingerisoomlastele, kelle juured on ju talupojamiljöös, on silmatorkavalt suur hulk meie vanemaid eksiilvenelasi pärit kõrgema seisuse miljööst ja põlvneb tsaariaegsetest ohvitseri- ja ametnikuperedest. Eriti tugev pole see aristokraatlikum haru tõlkesuguharul küll kunagi olnud. Kuid siiski on kahju, et see varsti näib täiesti hääbuvat vaatamata nii noorele ja ennekõike mahlast täis võrsele nagu Alex Potocki.

Üksteise järel kaovad pildilt ka vanad "rootsivenelased", Rootsi ärimeeste ja inseneride pojad, kes olid oma tegevuse Tsaari-Venemaale suunanud. Mõned neist olid temperamendilt ja elustiililt peaaegu venelikumad kui venelased ise. Ikka veel meenutab ehk mõnigi Rurik Thermaeniuse virtuooslikke etteasteid matersjtšinas (vandumiskunstis). Noore poisina oli ta Bakuu tagatänavatel selgeks õppinud kõik vene keeles käibivad "ümmargused" sõnad ja mõned lisaks. Ja kõigist ümmargustest sõnadest on teatavasti vene keele omad kõige ümaramad. See oli pidulik kui keeleline saavutus, kuid küll jäi küllaltki hõredaks sõjaväeterminite vahel selles värskes voolus rentsliaugust.

Väljasuremas on ka balti pagulaspõlvkond, kuigi Hans Kimbergi imitatsioonikunst on veel nagu "vide ung". Kuid rõõmustavalt on tõlkekooli aastakäikudes noori eestlasi ja lätlasi üsna palju järelkasvu. Üks neist, Andres Küng, on isegi julgenud aktiivselt võidelda valitseva ja kirjutava Rootsi hirmutava ükskõiksuse vastu balti rahvaste saatuse suhtes.

Ka meie poolakate vanem põlvkond oma leebe ja õpetatud nestor Josef Trypuckoga eesotsas on organisatsioonist välja libisemas. Kuid ka siin vastutab Tõlkekool rõõmustava uute värbamise eest. Ja sel aastal peeti Ånnis esimest korda poola sõjaväelist tõlkeharjutust, mis on tähelepanuväärne sündmus meie tõlkesüsteemi ajaloos ja kõnekas tunnistus sellest, et me ikka veel tegeleme Poola asjadega, hoolimata Fredmani Epistlite hoiatavatest sõnadest.

Üha suuremaks muutuvad ka lüngad nende keelehuviliste rootsi akadeemikute ridades, kes kunagi aitasid uut organisatsiooni üles ehitada. Aktiivsest tõlketeenistusest on kadunud õpetlashiiglane Björn Collinder ja koos temaga rida sugulashingi, kes nägid tõlkeametis teretulnud võimalust anda oma keelelistele kirgedele väljund ka mundris.

Kes siis pärandi üle võtavad? Jah, vastuse sellele küsimusele andis kaitsejuhtkond juba 1957. aastal, kui Armee Tõlkekool asutati ja oma tegevust alustas. Juba mõni aasta hiljem ilmusid esimesed "noortõlgid" vabatahtlike kursustele, keda saatsid umbusklikud ja, seda ei saa eitada, sageli pisut põlglikud pilgud vanalt kaardiväelt. Osa kriitikast oli vist rohkem tundeküllane kui mõistusest juhitud, nagu siis, kui väideti, et need uued ei õpi kunagi viinaklaasi Ivaniga võidu tühjendama, et nad tunnevad küll lauseosi, kuid ei oska vahet teha sõnadel khuj ja pizda, muudest olulistest teadmistest rääkimata. Tegelikult kogesid Tõlkekooli õpilased oma tõelist eksamit neis esimestes kohtumistes "lahinguväljal" titaanlike tegijate nagu Palasoff või armiliste rindeveteranide nagu Antti Nordberg ühelt poolt ja poolhullult hirmunud tõlkekooliõpilaste kui ülekuulajate vahel teiselt poolt. Kui kõik sõnailutulestikud olid kustunud ja kõik verbaalsed lahingud vaikinud ning oli aeg tulemusi esitada, selgus, et rohelised olid kõigele vaatamata saanud üsna mõistliku pildi, hoolimata keelelistest puudustest ja kõike muud kui autoriteetsest käitumisest. Vaid mõni aasta hiljem olid nad üldiselt aktsepteeritud ja tänapäeval pannakse ka väga vastutusrikkaid ülesandeid nende õlgadele, ilma et keegi vanadest protesteeriks.

Sellega ei ole öeldud, et "tõlkekoolivenelased" oleksid veatud. Et on võimalik õppida isegi nii suhteliselt rasket keelt nagu vene ühe aastase sõjaväeteenistuse raames, pean täielikult tõestatuks. Kuid sama ilmselge on, et see forsseeritud õppeprotsess ei suuda anda sama loomulikku keeletunnetust kui pikemaajaline viibimine võõras keelekeskkonnas koos keele pideva kasutamisega praktilistel eesmärkidel. Sellele, kes on keele puhtintellektuaalsel teel selgeks õppinud, varitseb ikka veel blamaažijumal.

Seda oleks lihtne illustreerida pika rea enam-vähem traagiliste näidetega. Lubage mul piirduda ühe tavalisest drastilisemaga! Ülekuulaja, antud juhul allohvitser ise, küsib, kas vaenlane on saanud abivägesid. Tõlk tõlgib mõtlematult

"Kas olete saanud mõned värsked laibad (svezhie trupy)? "

Vang, kes on kelm, võtab tänulikult omaks oma nekrofiilse rolli ja vastab:

"Ei, meil on ju vanu laipu veel kaheks nädalaks ".

Tõlk: "Ei, neil on vanu vägesid veel kaheks nädalaks".

Ülekuulaja: "Kuidas nad on grupeeritud?"

Tõlk tõlgib korrektselt ja vang vastab: "Nad on maetud kolmes reas põldudele mõlemal pool teed".

Tõlk: "Nad on kaevanud end kolme kaitseliini põldudele tee äärde. "

Ülekuulaja: "See oli huvitav. See peame kohe kaardile kandma." Seejärel hakkasid tema ja tõlk maetud vaenlast kaardile märkima, samal ajal kui rahulolev naeratus levis üle õela vangi näo.

Muidu on just sõjaväeterminoloogia loomulikult tõlkekooliõpilaste peamine trump, eriti nende riiuhimuliste vendade, vanade tõlkide vastu, kes aeg-ajalt otsivad varjupaika vanadest auväärsetest väljenditest anno dazumal. Seetõttu võin mõista ja tunda kaasa vaesele noortõlgile, kes pärast kirjandusajaloo eksamit slaavi instituudis Uppsalas pidi taluma palju pilget, sest ta tõlkis Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" kui "Nastuplenie i prikazanije" ("Pealetung ja käsk") asemel "Prestuplenije i nakazanie" ("Kuritöö ja karistus"). Olgu pealegi, et ta polnud suurem Dostojevski tõlkija. Kuid tema püüdlus anda taktikalisele mõtlemisele juurdepääs isegi Parnassose kõrgeimatele kõrgustele peab äratama vana sõjaväeterminoloogia pedagoogi täieliku heakskiidu.

Võib arvata, mida tahes meie noortõlkidest, kuid on ilmselge, et nende osaks jääb tõlketegevust edasi viia. See on dramaatiline põlvkonnavahetus, sest see tähendab paljudel juhtudel, et kaugel sündinud tõlgid, kellel on sageli puudulik kooliharidus, kuid see-eest teadmised, mis põhinevad omal nägemisel ja pikal lahingukogemusel, asendatakse rootsi akadeemikutega. Et see toob kaasa suuri muutusi, on vältimatu. Kõige laastavam tabab ilmselt seltsielu meie väljaõppelaagrites, mis kaotavad palju oma värvikamaid elemente. Rootsi heaoluühiskond olgu au sees, kuid mõnda Palasoffi või Korpelaist see vaevalt suudab esile tuua. Kunagi tulevikus ei kõla laul vist nii täiskõlaliselt üle lääne mere kaljude, nagu siis, kui see tõusis ingerisoome kõridest justkui austusavaldusena kodukülale seal kaugel idas. Tsirkus Källviken koos kõigi oma atraktsioonide ja eksootiliste olevustega on varsti vaid muinasjutt. Peame leppima sellega, et imestunud ümbruskonnale näidata oma "grymme Ellingut", kuid tõlgid jäävad kõigele vaatamata alles ja, ennekõike, grammatika püsib, hoolimata kõigist tõlkide ja Kooliülema Valitsuse vapratest katsetest seda lammutada.

Sigge Lindqvist

Sõnad relvana. Väljavõte kaitseväe „Tõlkide kool nelikümmend aastat 1957–1997”