Nyköping 1960

See oli teatud kurbusega, et me Hägerstenist ära kolisime, aga kolimine oli otsustatud juba AB Atomenergisse tööle asumisel ja Nyköpingis saime täiesti moodsa korteri, 4 tuba ja köök, aadressil Jupitervägen 12, kus me siis elasime 30. novembrist 1960 kuni 23. juunini 1968. Tubade arv ei suurenenud, aga korter oli peaaegu kaks korda suurem kui meie senine ja see tundus tohutult luksuslik, eriti kuna me olime selle korteri esimesed üürnikud. Nüüd oli meil lõpuks täiesti oma korter. Sissemaks oli 8 000:-- ja pool sellest pidi Atomenergi maksma, kui ma jään ettevõttesse järgmiseks 5 aastaks. Samuti maksis firma kolimise ja ühel päeval seisis Ryds Express õue peal. Jätsin hüvasti Nordiska Instrumentiga, oma aastatega seal ja kõigi töökaaslastega, Friberg, Österman, Hans Wehrli ja teenindusjuht Eisenberg. See oli ka hüvastijätt härra Ulfwardi ja tema tütre Ingaga. Kolimine läks hästi, välja arvatud see, et üks väike hiina kauss, mille olime kingiks saanud Gertrudilt, kadus. See pidi kolimisel kaduma minema ja kui me sellest aru saime, oli pool aastat möödas ja ei tasunud helistada Ryds Expressi büroosse ja nõuda hüvitist.

Linnaosa Stenkulla Nyköpingis, kuhu me kolisime, oli uus ehituspiirkond ja kui olime end sisse seadnud, tundsime end väga hästi. Piirkond ei olnud veel täielikult välja ehitatud ja praegust Trosa teed ei olnud isegi mõttes, nii et Tomasel ja teistel majade lastel oli metsa ümber päris palju ruumi.

Meie algus Nyköpingis läks veidi segaseks. Olime vaevalt jõudnud end sisse seada, kui Ann-Marie jäi ägedalt haigeks ja tuli haiglasse viia. Algul kahtlustasid arstid maohaavandit ja andsid talle vereülekandeid, sest ta nägi veidi kahvatu välja (ta pole kunagi nii roosiline välja näinud kui pärast seda vere täiendust), kuid mõne päeva pärast said arstid aru, et tegelikult oli sapiga probleeme. Juba varem oli sapp endast märku andnud, ta ei saanud näiteks krevette süüa (seevastu läks hästi kallimate koorikloomadega nagu homaar ja krabi). 1960. aasta sügisel oli Stenkulla piirkond endiselt osaliselt hoonestamata, seal olid ainult majad Jupitervägen 10, 12 ja 14 ning villad tänava lõpus. Lumi tuli varakult ja kui Ann-Marie sattus haiglasse, jäin mina lastega. Tomas käis Östra koolis ja temaga polnud muret, aga Maria oli veidi üle 2 aasta vana ja teda tuli kuidagi hooldada. Tol ajal ei olnud vanematel mingeid "lapse haiguspäevi" ja ma ei saanud järelikult koju jääda haige lapse hooldamiseks, nagu praegu saab.

Arvestades minu veidi ebakindlat olukorda, andis toonane rühmajuht Ulf Kuylenstjärna mulle ühe vaba päeva ja ma püüdsin oma ajutisi muresid lahendada, helistasin sotsiaalbüroosse ja küsisin, kas ma saaksin lapse paariks päevaks anda, kuni ämm Lilly saab tulla ja lapse eest hoolitseda ema haiguse ajal. Büroos oldi täiesti arusaamatud, kui ma pakkusin, et võiksin Maria paariks päevaks Hospitalsgatani lastepäevakodusse viia.

- Ei! See ei lähe. Me võtame vastu ainult lapsi, kes on siia registreeritud ja praegu pole meil ühtegi vaba kohta, vastas sotsiaalassistent.

Ma vihastasin. Ei saa olla võimalik, et ei saa last paariks päevaks majutada, nii et ma vastasin sotsiaaltädile:

- Nüüd on lihtsalt nii, et homme hommikul tulen ma tütrega ja kui lastepäevakodu ust ei avata, panen ta trepile maha ja siis olete teie vastutavad, kui temaga midagi juhtub.

Öösel oli tugevasti lund sadanud, teed ei olnud lahti lükatud ja lumi ulatus pahkluuni, busse ka ei käinud, nii et 11. detsembri hommikul võtsin Maria sülle ja suundusin linna lastepäevakodusse. See oli üsna vaevaline rännak, kuigi kaheaastane ei kaalu palju. Hospitalsgatani päevakodusse jõudes astusin sisse, uks oli lahti ja keegi ei protesteerinud, tundus peaaegu, nagu oleks Maria seal varem olnud. Kõik läks rahulikult, selgitasin oma olukorda päevakodu juhatajale ja tal ei olnud vastuväiteid, et ma lapse sinna jätan. Maria ka ei protesteerinud eriti palju, kui ma ta maha jätsin.

Teisel päeval ei olnud ta nii nõus jääma, ta hoidis kinni mu püksisäärest ja ma pidin teda kerge vägivallaga lahti tõmbama, kuid vapper nagu ta oli, ta ei karjunud, nägi lihtsalt kurb välja. Kolmandal päeval, Lucia päeval, ei läinud tema jätmine nii lihtsalt. Siis hoidis ta kahe käega püksisäärest kinni ja see ei olnud enam kerge vägivalla küsimus, siin pidin korralikult jõudu kasutama, et teda lahti saada. Kokk, proua Lundström, elas meie naabruses ja ta aitas Mariat lohutada, nad tundsid teineteist veidi ja ta sai lapse jäetud, kuid valjude protestide saatel. Lucia päeva õhtuks oli olukord muutunud kriitiliseks. Kui ma tulin Mariale järele, ei näinud ma teda mängivate laste seas. Juhataja osutas siis ühte nurka ja seal Maria istus.

- Nii on ta terve päeva istunud. Ta pole söönud ega joonud, pole ka tualetis käinud, teatas juhataja veidi kahetsevalt.

Kui Maria mind märkas, tormas ta püsti ja haaras minust kinni. Juhataja pakkus lussekatter'eid, kuid Maria ei võtnud. Kui ka mulle pakuti ja ma võtsin ühe saia, napsas Maria selle endale ja hakkas seda närima. Juhataja tahtis talle oma saia anda, kuid Maria ei võtnud seda vastu.

Nüüd tundsin, et hakkas raskeks muutuma teda maha jätta. Studsvik oli ülesehitamisel ja mõnda vaba päeva ma ei saanud, nii et tuli leida nõu. Rääkisin oma häda Stig Henrikssonile, ühele kolleegile Studsvikis, ja küsisin, kas ta tunneb kedagi, kes saaks tüdrukut paar päeva hoida. Ema Lilly pidi varsti tulema.

-Jaa, ütles Stig, proovi Espingid kätte saada, neil on samavanune tüdruk ja proua on temaga kodus. Nad elavad Stenkulla lähedal. Sain Espingite aadressi (nad elasid Pilos väg), läksin sinna ja rääkisin proua Espingiga. See sobib, ütles ta, ja järgmisel päeval sain Maria tema juurde viia. Neil oli samavanune tüdruk, kellega mängida, ja need kolm päeva kuni ema Lilly saabumiseni möödusid raskusteta.

Lucia-päev 1960 oli väga külm ja pärast päeva kõiki vaevu arvasin, et kuum vann oleks kohane. Tomas oli skautide tõrvikurongkäigul ja pidi veidi hiljem koju tulema. Lasin vanni täis ja pugesin koos Mariaga vanni, kuid ei jõudnud soojust nautida mitu minutit, kui välisuksest hakkas kostma hääli ja oigamisi, nagu keegi üritaks võtit lukuauku pista.

- Kes seal on? hüüdsin.

Algul ei kuulnud ma midagi, kuid siis tuli see haleda häälega, mille tundsin ära Tomasena:

- See olen mina, ma ei saa ukselukku lahti, sest mul on käed hirmsasti külmunud.

Tuli lihtsalt üles tõusta, uks avada, tal mõned riided seljast tõmmata ja käed sooja vanni pista. Oli veidi karjumist ja hõiskamist, kui jahtunud veri hakkas uuesti sõrmedes pulseerima, kuid häda ajab härja kaevu, soojaks pidi ta saama.

Mõne päeva pärast tuli ema Lilly, Ann-Marie naasis haiglast ja ma pidin ta neli treppi üles korterisse kandma, ta ei jaksanud seda ise. Elu hakkas oma tavalist rada käima. Maria sai teise kleidi selga, ma olin vist talle peaaegu nädal aega samu riideid selga pannud, jah, aluspesu olin muidugi vahetanud, kuid kleit pidi mitu päeva vastu pidama. Ann-Marie haav ei olnud paranenud ja ta ei saanud täielikult meie tegemistes osaleda. Kui Maria tegi nalja, pidi Ann-Marie end ära pöörama, sest haav ei lubanud suuremaid naerupahvakuid.

1958. aastal, Stockholmi-viibimise ajal, olin ostnud Tandbergi magnetofoni ja salvestasin palju pere ja laste tegemisi. 1960. aasta jõulupühade ajal pidime harjutama „Püha öö, õnnistatud öö” ja Maria aitas rõõmsate hõisetega kaasa, see tekitas harmooniasse veidi häiret.

Püha öö, õnnistatud öö laulavad Albert, Ann-Marie ja Tomas koos Maria vahelesegamistega.

Jupitervägeni majad olid ehitanud Erikssoni Ehitusfirma Eskilstunast, nad olid moodustanud oma korteriühistu, kuid nüüd pidid elanikud majad üle võtma. Garantiikontroll pidi toimuma ehitusfirma korraldusel, kuid me avastasime, et oleks parem, kui me ise ühistu üle võtaksime ja garantiikontrolli oma korraldusel teeksime. Kellelgi meist polnud suuremat kogemust korteriühistutega. Ann-Marie oli küll elanud ühes sellises Kyrkogårdsgatan 5 Boråsis, kuid ta ei olnud mingil moel juhatuse töösse kaasatud ja mina olin harva kodus. Kyrkogårdsgatani naabrid arvasid, et ta on vallaline, ja kutsusid teda „preili Kronbergiks”.

Saime kokku ajutise juhatuse, kus mind valiti asevalitsejaks, ja tuli palju tööd, et kavandatav üleandmine korda saada. Ehitusfirma oli moodustanud formaalse korteriühistu, kus firma juht oli esimees, abikaasa aseesimees ja nii edasi. Kui nad oleksid saanud eluruumid meile oma korraldusel üle anda, oleks garantiikontroll (2 aastat pärast ühistu korterite valmimist) toimunud liikmete seisukohast väga kergekäeliselt ja kulukalt, kuid nüüd pani äsja valitud juhatus sellele piiri.

Mulle kui asevalitsejale tuli üsna palju tööd. Peaaegu iga päev pidasin ehitusfirmaga läbirääkimisi ja püüdsin ühistu õigusi kaitsta, kuid nemad olid kogenumad ja vahel oli raske piisavalt tugevate argumentidega esile tulla. Ühel hetkel avastasin, et majades Jupitervägen 10 ja 14 ei olnud ühtegi tualetti, ainult majas nr 12. Selle asemel oli kaks koristusruumi: nr 1 ja nr 2. Keldrite tualetid on mõeldud väikeste lastega koduperenaistele, kuid siin olid need ära petetud. Vaatasin ehitusjooniseid ja seal ei olnud mingeid muudatusi võrreldes keskmise majaga. Juhtisin sellele ehitusfirmale tähelepanu ja ütlesin, et nad kas esitaksid maakonna eluasemenõukogu poolt heaks kiidetud joonised, kus neid tualette ei ole sisse joonistatud, või paigaldaksid need sinna.

Ehitusfirma püüdis tulla mitmesuguste vabandustega, kuid ma jäin endale kindlaks ja ütlesin, et me ei kiida maju heaks, kui tualettide juhtumit ei lahendata. Möödus paar nädalat, siis tuli tööbrigaad ja neil oli palju vaeva, et kanalisatsioonitorusid ülevalatud põrandatest välja uuristada. Need olid üsna kallid ümberehitused.

Pärast selliseid vahejuhtumeid tekkisid meil koostöös raskused, me ei suutnud ühele kontrollijale kokku leppida, nii et valisime kumbki oma ja need pidid omakorda kokku leppima kolmandas, kes oleks siis võimalikult neutraalne. Meie pingutused kroonis edu ja saime hulga järelremonte tehtud nii sees kui väljas. Kasu oli suurusjärgus 50-75 tuhat krooni ja äsja alustanud ühistu jaoks tähendab see palju.

Pere rahaasjad olid aga endiselt üsna kehvad. Ann-Marie oli lastega kodus ja minu palk, kuigi see oli nüüd pisut parem kui varem, ei võimaldanud mingeid suuremaid kulutusi. Mul oli siiski mõningaid lisateenistusi tõlgete näol Studsviki raamatukogule, tõlgitöödest ja bussijuhi ametist liinil Nyköping-Studsvik.

60ndate kõrgkonjunktuuris valitses tööjõupuudus ja Thor-bolag, mis korraldas bussitransporti Nyköpingi ja Studsviki vahel, vajas mõningaid lisajuhte. Liikluskorraldajate "Eriku" ja "Gustafi" kaudu sain võimaluse harjutada bussisõitu ja pärast mõningaid sõite koos nendega sain bussi "laenata" ja ise Nyköpingis ringi sõita, et oma juhioskusi lihvida. Tegelikult oli mul autosõiduga suhteliselt vähe harjutamist, kogemused pärinesid peamiselt mootorrattalt Boråsi ja Köpingi aegadest, ning esimene sõidueksam luhtus Kvarnbro sillalt Östra Kvarngatanile ülesõidul. Parempööre Allhelgonakyrka suunas on nii järsk kui ka kitsas, ma ei tulnud toime nii rooli (bussidel polnud veel roolivõimendit) kui ka käiguvahetusega, mootor seiskus ja inspektor ütles, et peaksin pärast mõningast lisatreeningut tagasi tulema. Mõni nädal hiljem tegin sõidueksami uuesti ja seekord läks see läbi. Seejärel sõitsin bussi ligi seitse aastat Nyköpingi ja Studsviki vahel, kuni bussijaam viidi üle Hargi ja hommikuti ning õhtuti muutus see liiga pikaks ja tülikaks. Alguses oli see väga mugav, eriti suveajal. Mul oli mitu suve buss seisnud kas Jupitervägenil või hiljem ühes ehitusaugus umbes seal, kus praegu asub Nyköpi pood. Me olime mõned insenerid ja mehaanikud Studsvikist; Stig Henriksson, Ruben Eriksson, Sjöblom jt, kes teenisid 4 lisatundi päevas ja olid poole kohaga LO liikmed.

Enne kui maantee 219 piki rannikut Trosa suunas 60ndate keskel valmis sai, kulges transport mööda vana riigimaanteed üks, seejärel Sjösa Gårdi ja sealt edasi Studsviki. Sjösa Gårdi allee oli tülik isegi pärast seda, kui üks rida puid maha raiuti. Seal kaotati mitu bussipeeglit, kui kogenematud juhid sõitsid raudteeülesõidukoha ja talu vahel üksteisele liiga lähedale. Bussid olid rasked juhtida ja lisajuhid said alati kõige vanemad ja kehvemad bussid. D336 ei tahtnud alati käivituda ja mitu korda pidin reisijaid Ängstugevägeni lõpust praeguse Nyköpi poe suunas välja ajama. Buss oli nii vana, et palju jõudu polnud vaja, piisas vaid reisijate väikesest tõukest, kui diisel käivitus ja me võisime alustada oma sõitu Studsviki poole.

Viking-Line oli alustanud parvlaevaliiklust Rootsi ja Soome vahel, iga päev väljus reise Kappelskärist Ahvenamaale ja edasi Turu suunas. Liinid muutusid populaarseks ja liiklus kasvas kiiresti. Parvlaevad sõitsid rahvusvahelistele vetele ja võisid müüa alkohoolseid jooke maksuvabalt. See suurendas liinide populaarsust tohutult ja reisidel oli alati palju rahvast. Mitte ainult stockholmlased ei saanud liiklust kasutada, ka maaelanikud osalesid agaralt reisides ja selleks oli vaja busse. Thor-buss ei olnud aeglane haarama ja minult küsiti, kas ma tahaksin laupäeval-pühapäeval bussi juhtida – Nyköping (vahel Norrköping) edasi-tagasi. Pere rahaasjad olid küll mõnevõrra paranenud, kuid raha oli alati vaja ja ma alustasin oma "joomabussi-äri" 1961. aasta hilissuvel.

Viking-Line'i firma oli alles algusjärgus ja tal oli vaid üksainus parvlaev, vana endine Ameerika haiglalaev "Viking I", aurujõul töötav laev, mis oli osalenud Sitsiilia invasioonil. See ilmnes sildist peatekil. See ei teinud nii palju sõlmi kui praegused parvlaevad, kuid sõit oli sujuv, laev libises lainetel, selle asemel et rappuda edasi. Kui firma soetas uusi parvlaevu, ei olnud see alati nii õnnestunud. "Viking I" oli tavaline laev, millel oli vaid üks ramp ahtris, autod sõitsid sisse tüürpoordi poolt, jõudsid vööris pöördalusele, kus 4 tugevat meremeest autot pöörasid ja see sai jätkata ahtri poole paapordi poolt. Laadimine võttis veidi kauem aega, kuid veel ei oldud nii kiirustavad. Äri läks nii hästi, et firma soetas juba mõne aasta pärast moodsama parvlaeva, millel olid rambid nii vööris kui ahtris, diiseljõul töötav "Diana II", millel oli väga karm sõit – taldrikud söögisaalis ja viinapudelid poes vibreerisid tugevalt ja tekitasid üsna kõrget mürataset. Siiski kadus see üsna pea liiklusest ja asendati parvlaevadega, kus masinavärinad olid tunduvalt madalamad ja mitte nii häirivad.

Kui parvlaev "Vellamo" saabus, tahtis Meresõiduamet harjutada merepäästet ja selle esmareisil kutsuti mind tõlgina pidama raadiosidet Rootsi, Soome ja Venemaaga. Harjutus algas, meie raadioruumis pidime abi kutsuma, kuid midagi ei juhtunud. Ei Soome ega Venemaa vastanud ja kui see oleks olnud tõeline olukord, oleks hukkunud 400 meest ja ligi 800 reisijat. Nüüd oli see õnneks vaid harjutus.

Nüüd olime end tõeliselt korralikult sisse seadnud: hea töö ja täiesti oma kodu. Tomas käis Östra folkskolas ja tal oli õpetajaks proua Zetterberg, daam vanemast õpetajannade põlvkonnast. Kõigest oli puudus, ka õpetajatest ja õpetajannadest. Proua Zetterberg oli pensionär, kuid sarnaselt Dolly Axéniga töötas ta mitu kooliaastat pärast pensionile jäämist. Et vältida laste peale karjumist, kui ta tahtis tähelepanu tõmmata, kasutas ta vilet, klass oli peaaegu nagu jalgpallimeeskond.

Marianne Cederbom, endine õpetajanna, proua Zetterbergi kolleeg ja meie naaber Erikslundsvägenil, rääkis proua Zetterbergist, et too oli, välja arvatud õpetajate seminari aeg, veetnud kogu oma elu Östra Folkskolas – ühes ja samas klassiruumis. Ta oli alustanud esimeses klassis selles klassiruumis ja Nyköpingisse naastes saanud sealsamas klassiruumis õpetajannaks. Mingil korral korraldati kooli tegevus ümber ja pidi toimuma mõningaid muudatusi, muuhulgas klassiruumide vahetus, nii et proua Zetterberg pidi saama teise klassiruumi, kuid see ei läinud läbi, ta tahtis jätkata nagu varem.

Stenkulla piirkond oli järk-järgult üles ehitatud, peale Jupiteri tee äärsete majade oli mõne aasta pärast terve plokk 3-korruselisi maju ja mõned kõrghooned samas piirkonnas. Ann-Marie hoolitses koduste toimetuste eest ja nüüd oli tal käed-jalad tööd täis. 1963. aasta talvel oli perre tulnud lisa, seekord tüdruk, kes ristiti Katarinaks. Ta oli pisut tõrges sündima ja Ann-Marie läks üle tähtaja. Talv oli lumerohke, kuid me ei jõudnud kuigi kaugele, sest meil polnud oma sõidukit, millega sõita. Ühel pühapäeval helistas Stig Henriksson, kellel oli auto, kuid veel mitte lapsi, ja ütles, et ta sõidab koos naisega Ryssbergenisse suuski proovima ja kui me tahame, võime kaasa tulla.

Tänapäeval on Ryssbergen hästi välja arendatud puhkeala, kuid pehmed ja lumevaesed talved on teinud seda, et külastatavus on kõigist mugavustest hoolimata palju madalam kui 60ndatel. Parkimisplats Ryssbergenis oli NBK klubimajast veidi eemal ja me pidime sumpama üsna sügavas lumes majani. See oli Ann-Marie jaoks pisut tülikas, kuid ta võitles vapralt edasi. Mingist suusatamisest meie jaoks polnud ju juttugi - pealegi ei omanud me suuski

Järgmisel päeval - esmaspäeva õhtul - hakkas Ann-Marie tundma tuhusid ja kella 21 paiku oli aeg minna sünnitusmajja. Lumes sumpamine oli vist last häirinud ja see arvas ilmselt, et nüüd läheb liiale - aeg end maailmale ilmutada. Sõitsin koos haiglasse. Järgnevatel tundidel ei juhtunud just midagi ja mind manitseti sõita koju ja olla valmis kohale kutsutud saama, kui olukord peaks muutuma.

Vahetult enne südaööd helistas ämmaemand ja ütles, et nüüd on aeg isal tulla ja abistada. Sünnitusprotsess oli alanud ja Katarina sündis (tervisekaardi järgi) kell 23.47 esmaspäeval, 4. veebruaril 1963. Sünnituse ajal ei tundnud ma end kuigi hästi kiirustamisest ja lõhnadest ning ämmaemand ütles mulle, et ma istuksin koridoris akna alla ja hingaksin veidi värsket õhku. Kui asi tõeliselt käes oli, kutsuti mind sisse ja nägin, kuidas pea hakkas paistma. Kui pea oli väljas, kuulsime, kuidas ämmaemand ütleb:

- Oi, kui kahju!

Ann-Marie ehmus ja oli valmis püsti hüppama, et näha, milles asi, kuid ämmaemandad takistasid teda ja see, kes oli hüüatanud, avastas, et oli hirmutanud tulevasi vanemaid:

- Pole midagi hädaohtlikku, ta on lihtsalt nabanööri ümber õla saanud ja võib-olla muutub alguses pisut kahvatuks, pole midagi karta! Tüdrukust sai hästi vormitud laps ja tal polnud juuksekarva pealael, alles aastaselt hakkasid mõned heledad udemed pähe tulema

Nii Studsvikis kui ka mujal Nyköpingi ümbruses oli palju sisserändajaid ja mind kaasati "Svenska för Er" õpetamisse. Õpperingis oli palju erinevaid rahvusi: jugoslaavlasi, sakslasi ja soomlasi. Ühel kursusel oli mul 11 osalejat ja 9 rahvust minu "klassis" - teiste seas mõned jaapanlannad, Studsviki külalisteadlaste abikaasad,

Väikestel "kirsililleõitel" oli raskusi teatud keelehäälikutega - Aasia keeled ei paista sisaldavat täishäälikuid "ö", "ä", "u" ja mõnel juhul ka mitte tähte "r". Hääldusharjutused nendega äratasid teatud mälestusi Kirovski ajast Koola poolsaarel. Seal oli ka palju Aasia lapsi, kes ei suutnud eristada "r" ja "l" ning me naersime südamest nende üle.

Ann-Marie oli kodus lastega ja majanduslik olukord oli napp, võtsin kõikvõimalikke lisatöid, et parandada rahavoogu pere ülalpidamiseks. Lisaks välismaalaste õpetamisele andsin vene keele kursusi Studsviki teadlastele ja soome keele kursusi Bolinder-Munktelli töödejuhatajatele Eskilstunas, peale selle sõitsin bussiga Nyköpingi ja Studsviki vahel tööpäevadel ja bussireise turistidega Ahvenamaale nädalavahetustel. Ahvenamaa reisid odava viinaga olid alanud 60ndate alguses ja alguses oli see väga vilgas liiklus. Alguses oli ainult üks laev - ümber ehitatud haiglalaev Teisest maailmasõjast ja ümber ristitud Põhjamaadesse sobivaks - Viking I. See mahutas umbes 100 autot, kaks rida igal tekil ja sellel oli ainult üks ramp ahtris. Autojuhid sõitsid piki tüürpoordi külge üles vööris asuvale pöördalusele, neli tugevat meremeest haarasid autost kinni, pöörasid selle ahtri suunas ja jätkasid sõitu paigutusalale pakpoordi küljel, et sihtkohta jõudes maha sõita üle sama ahtrirambi.

Soome keele õpetus Bolinder-Munktelli töödejuhatajatele Eskilstunas oli pisut eriline. Suure tööjõu sisserände ajal Soomest Rootsi tekkis mõnes ettevõttes suhtlemisraskusi tööjuhtide ja soome töötajate vahel. Minu hea sõber Heikki Räty, kes oli neil aastatel TBV tegevjuht, suutis veenda Volvo-Bolindersi personaliülemat ja õppejuhti Lennart Erikssoni vajaduses, et osakondade tööjuhtidele, kus oli palju soomlasi, tuleks anda veidi teadmisi soome keelest ja soome kultuurist, kultuurist, mis hõlmab 0,037 promilli maakera elanikest..

Sellest sai kahenädalane intensiivkursus. Esimesel nädalal toimus kogu õpe Eskilstunas. Üks soome naisõpetaja käis läbi soome keele grammatilised peensused ja mina tegelesin praktilise hääldustreeninguga. Kui nädal läbi sai ja osalejad koju sõitsid, olid neil kaasas mõned minu poolt sisse räägitud kassetid, et kahe nädala jooksul kodus hääldust harjutada. Kahe nädala pärast kogunesime uuesti ja sõitsime Turusse praktiliseks treeninguks Turu rootsikeelse tütarlaste lütseumi kõrgeima gümnaasiumiklassi õpilastega. See oli väga meeldiv õpetamisviis. Soome keel on nagu korrutustabel, tuleb õppida teatud käändelõpud asesõnade asemel, seejärel võib aga edasi panna. Paar osalejat õppisid tegelikult nii palju, et said Soomes iseseisvalt hakkama väga lihtsates asjades. Teise kodunädala lõpu poole oli mul tööülesanne Chalmersis Göteborgis ja pidin külastama üht kursuslast, veoautotehase töödejuhatajat Lars Gustafssoni. Helistasin tema kodunumbrile ja naine vastas:

- Tere päevast! Minu nimi on see ja see, kas Gustafsson on kodus?

- Te poleks pidanud end tutvustama, vastas naine, ma tean, kes te olete. Ma olen teie häält oma mehe kassetimängijast kuulanud viimased kaks nädalat. Minu mees on usinalt harjutanud.

- Tere tulemast meile külla!

Åbo-viibimise ajal pidime loomulikult külastama tõelist soome sauna ja valik langes Forumile - saunale Salutorgeti lähedal. Soome saun pole ainult puhastusprotseduur, pigem on see rituaal, peaaegu religioosne kultus. Forumi saun oli tõeline soome asutus, pesunaiste ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulus.

- Nüüd teeme Lennartiga nalja, ütles Heikki. Me viime ta endaga pesunaise juurde ja laseme tal end korralikult küürida. Öeldud ja tehtud. Meid endid pidi kõigepealt küüritama, siis tuli Lennart Erikssoni kord.

- See mees armastab, kui teda korralikult küüritakse, ütles Heikki pesunaisele soome keeles - keeles, mida Lennart ei mõistnud - võta tõeliselt kare hari!

Vaene Lennart ei aimanud salakavalast kavatsust, vaid heitis kenasti ja meeleldi pingile, kui me kiiresti toast kadusime ja dušši alla läksime.

Kui Lennart pesunaiselt välja tuli, oli ta otse öeldes kohkunud. Pesunaine oli kõige järgi otsustades meie nõuannet järginud ja kasutas piassavaharja, Lennart oli seljast hõõguvalt punane, peaaegu nülitud ega tahtnud enam mitu korda saunas käia, ei Heikki ega minuga.

Lisaks soome keelele rootslastele, rootsi keelele soomlastele ja teistele välismaalastele, õpetasin vene keelt Studsviki teadlastele. Venemaa hakkas teaduslikust vaatepunktist huvitavaks muutuma ja paljud hakkasid keele vastu huvi tundma, eriti kuna üha rohkem teadlaste külaskäike idast Rootsi tuli.

Studsvikis on alati olnud palju välismaiseid külalisi ja teadlasi, nii idast kui läänest. Idapoolsed kontaktid vahendati suures osas minu kaudu.

Kõige esimene külastus, kus mind ja Viktor Erikssonit tõlkidena kasutati, toimus 1962. aastal, kui professor ja ühtlasi Nõukogude Teaduste Akadeemia akadeemik N.N. Milliontšikov saabus Arlandasse koos oma kolleegidega. Kõik osalejad nägid väga karmid ja tõsised välja, eriti professor ise, kui ta vastuvõtusaali sisenes. Ta hoidis paremat kätt peopesaga vastu rinnataskut surutuna ja see nägi veidi naljakas välja. Kui ta pidi meid tervitama, oli ta sunnitud kätt liigutama ja siis selgus, et tal oli suur must plekk rinnatasku kõrgusel. Me imestasime, milles asi, ja siis ta rääkis, et tema täitesulepea oli lekkima hakanud, Vene lennukitel polnud survekabiini ja kui lennuk piisavalt kõrgele õhku tõusis, imes alarõhk tindi sulepeast välja ja laotas selle tema pintsakule. Studsviki jõudes saadeti tema pintsak keemilisse puhastusse ja ta sai ajutise laenu direktor Harry Brynielssonilt.

Delegatsioon koosnes 5 mehest, peale Milliontšikovi (väike miljonär), 4 teadlast + „üks luukere kapis” - politruk. Delegatsioonide järelevalve oli endiselt range ja kedagi ei usaldatud, seepärast kuulus igasse delegatsiooni poliitiline järelevaataja. Leonid Leibov, Sparreholmi puidutööstuse AB omanik mõned aastad 90ndatel, kus ma kaks aastat pärast pensionile jäämist töötasin, rääkis, et kui ta esimest korda 1974. aastal Tšehhoslovakkiat (sotsialistlikku riiki) külastama pidi, oli ta nii hirmunud, et ei julgenud kedagi kõnetada. Teda olid võimud indoktrineerinud, et kõik välismaalased on spioonid ja sabotöörid. Lisaks pidid tema ametiühing, parteijuhtkond jne võimud andma oma nõusoleku (samuti abikaasa), et ta saaks välismaale reisida.

Politruk Milliontšikovi delegatsioonis oli väga ütleja, seda avastasime peagi. Tal polnud ju muud ülesannet peale järelevalve, enamasti istus ta täiesti vait, ei mõistnud tõenäoliselt midagi sellest, mida arutati, ja tal oli raske ärkvel püsida. Juhtus tõepoolest, et mõned neist politrukkidest jäid ettekannete ajal magama.

Ühel päeval tegi delegatsioon merereisi paadiga, mille Aatomienergia kalurilt rentis. Kavatsus oli, et külalised näeksid, kuidas merele proove võetakse, otse Studsviki uurimisreaktori R2 jahutusvee väljalaskme suudme lähedal. Külastus toimus sügisel ja ilm oli veidi jahe. Tuul puhus Tvärenil ja kõik tundsid end veidi rõskelt. Ma tegin siis ettepaneku, et me läheksime tagasi tulles sauna ja ettepanek leidis üldist heakskiitu. Ainult politruk ei reageerinud. Kalur helistas Studsviki valvurile ja need pidid saunaahju sisse lülitama. Kõik näis olevat rahu ja rõõm, kuid seda häiris kohe politruk, niipea kui me Studsviki messi jõudsime ja ta sai ühendust saatkonnaga. Ta haaras telefoni ja tuli mõne aja pärast tagasi teatega, et tema rühmal on kiireloomuline koosolek ja nad ei saa saunaskäimisest osa võtta. Venelased, kes on sama agarad saunaskäijad kui soomlased, nägid pettunud välja, kuid ei saanud midagi teha, politruk oli see, kellel oli kõrgeim käsk.

Sarnaseid juhtumeid järelevalvetegevuses kogesime mõned aastad hiljem. Reaktoritehnikute delegatsioon pidi jagatama kaheks: üks pidi minema Västeråsi ja teine Degerforsi, et vaadata reaktorianumate tootmist. Toonane Nõukogude saatkonna 2. sekretär, „seltsimees” Popov, sama mees, kes hiljem lennukülastuste juures abistas, oli hetkel „kõige suurem nina”. Hilisõhtul oli otsustatud, et minu kolleeg Viktor Eriksson läheb Västeråsi delegatsiooni põhiosaga ja mina hoolitsen kahe mehe eest ning sõidan nendega oma autoga Degerforsi. Popov sai sellest teada kell 23.00 ja haaras telefoni. Ta pidi hankima minu rühmale järelevaataja, ise pidi ta koos Viktor Erikssoni ja ülejäänud delegaatidega Västeråsi minema. Ta askeldas tükk aega, lõpuks näis, et kõik laheneb tema jaoks.

Järgmisel hommikul asusin teele Degerforsi. Popovi juhiste järgi pidime sealt raudteejaamast peale võtma "tema mehe". Kui Degerforsi ja jaama jõudsime, lamas üks mees ooteruumi pingil. Ta oli pidanud sõitma öörongiga ilma magamisvagunita ja oli selleks ajaks üsna väsinud. Ta uinus päeva jooksul mitu korda reaktorianuma loengute ajal. Kui ta liiga valjusti norskama hakkas, äratasime ta üles ja pakkusime kohvi, et ta virguks.

Sageli oli mõni delegatsiooni liige (reeglina kõige osavam) juudi päritolu ja siis oli politruk eriti tähelepanelik. Ühe reaktorianumatele spetsialiseerunud delegatsiooni visiidi ajal oli meil üks väike juudi mees eksperdiks. Ringhalsi R2 oli just valmimas ja juudi mees tahtis näha reaktori kondensatsioonikambreid. Ohutusinsener ei tahtnud liiga palju inimesi reaktorisse kaasa võtta ja ütles, et ainult ekspert ja tõlk tohivad kaasa tulla. Politruk muutus väga rahutuks, kui seisime hoone katusel kõige üleval, ja küsis, kas reaktorist on teisi väljapääse. Ohutusinsener kinnitas, et see ei ole nii, mis mõjus politrukile rahustavalt. Kahju, et teisi uksi ei olnud, siis oleksime võinud lasta politrukul seal seista ja oodata ja higistada. Kui olime Stockholmi naasnud ja direktor Harry Brynielsson kutsus delegatsiooni liikmed õhtusöögile, toodi juudi mees saatkonda "konsultatsioonidele". Aastate möödudes ja visiitide arvu kasvades muutus järelevalve mõnevõrra väiksemaks, kuni see 80ndate alguses täielikult lakkas.

10-aastaselt oli Tomas väga lindudest ja loodusest huvitatud. Suvehommikuti võis ta vara välja minna ja "väikseid linde äratada" ning õhtuti seisis ta sageli rõdul ja vaatas tähti, ta oli huvitatud ka astronoomiast ja õppis palju tähtede ja planeetide kohta.

Ann-Marie oli koduperenaine ja hoolitses meie ja majapidamise eest. Tomas pidi teda mõnikord asendama, minnes Mariaga mänguväljakule, ja kuna ta oli hea, tegi ta seda ilma liiga tugevate protestideta. Hiljem on aga selgunud, et see polnud ainult lõbu. Tomas on lapsepõlvest saati päevikut pidanud ja mõni aeg tagasi lugesime umbes järgmist:

- "Täna olin Mariaga mänguväljakul. See ei ole lõbus, eriti mitte Mariaga".

Tomas oli siiski hea ja ideaalne suur vend, ta käis oma väikeste õdedega väljas: Maria käe kõrval ja Katarina seljas kandekotis. Kartsime, et tal võib olla raskusi möödumisel teistest noortest, kes seisid Jupitervägen 12 sissekäigu juures, kuid meie kartused osutusid alusetuks.

- Kas lapsed ei tüüta sind, kui sa oma väikeste õdedega välja lähed? küsisime temalt ühel korral.

- Ei, nad ei tee seda, sest ma olen klassi tugevaim.

Selline kiindumus oma noorematesse õdedesse-vendadesse pole ju väga tavaline ja see ei jäänud ümbruskonnale sugugi märkamata. Üks daam tuli ühel päeval Ann-Marie juurde ja ütles:

- Milline suur vend! Olen näinud, kui kannatlik ja hea ta on oma väikeste õdede vastu! Jupitervägenil Stenkullas oli palju lapsi ja mõned väikesed tüdrukud tahtsid Katarinaga lapsevankris välja minna. Ann-Marie oli veidi ettevaatlik ega lasknud kunagi ühelgi lapsel Katarina eest üksi hoolitseda. Kartused osutusid õigeks. Ühel päeval avastas ta, kuidas kamp väikseid tüdrukuid oli väljas lapsevankrit ümber tegemas ja laps ise lamas ja siputas kõnniteel ümbertegemise ajal.

Marial oli väike sünnimärk kohe vasaku kõrva taga ja me olime temaga käinud St. Göransi lastehaiglas Fleminggatanil Stockholmis, kui me seal elasime. Me pidime mõni aeg hiljem tagasi tulema, ütlesid haigla arstid. Ühel päeval otsustasime, et nüüd on aeg, helistasime haiglasse ja saime aja. Vahelduseks vanemarollis pidin mina temaga haiglasse sõitma. Oli talv ja hästi riidesse mässituna võtsime rongi pealinna. Maria oli kahe ja kolme vahel ja hakkas oma tahtmist saama, olles seni olnud üsna järeleandlik laps. Rääkisin temaga sõidu ajal veidi ja püüdsin teda ette valmistada võimalikuks lihvimiseks ning ta ainult noogutas, midagi rohkem ütlemata. Kui haiglasse jõudsime, läks teisiti. Oli talv ja tal oli kõrvaklappidega müts peas. Kui tahtsin selle ära võtta, et arst saaks plekki vaadata, ei lasknud ta lahti ja pealegi hakkas karjuma. Nii mina kui ka kohalviibivad õed tegime mitu katset mütsi ära saamiseks, kuid meie pingutused olid asjatud ja ükski lubadus, et see ei tee haiget, ei aidanud. Ta hoidis mõlema käega mütsist kinni. Sõitsime tagasi Nyköpingisse tulemusteta. Alles palju aastaid hiljem sai ta pleki eemaldatud, kuid siis ei olnud mina kohal.

Kaheksa aasta ja kolme lapse järel hakkas korter Jupitervägen 12 tunduma väike, see koosnes neljast üsna väikesest toast ja paigutus polnud just parim, nii et hakkasime midagi suuremat otsima. Olin ka üsna väsinud olemast maja korrapidaja ja võtmast vastu kõiki kaebusi ning hoolitsemast, et toimimine kulgeks enam-vähem hästi. Uus majahoidja Öberg (kelle saime pärast Reutermot) ei olnud eriti huvitatud kinnisvarahooldusest ja oli arvatavasti selle töö võtnud ainult selleks, et eluase saada. Ta oli olnud merel ja omandanud seal teatud (halb)harjumused alkoholiga, mis aitas kaasa ka sellele, et meievaheline suhe ei toiminud nii nagu peaks. Studsvikis oli teadustöö korralikult käima läinud ja mul ei olnud nii palju aega oma korrapidajaameti eest hoolitseda. Ringbergid olid kolinud Erikslundsvägen 7-le ja kui Viola helistas ja ütles, et seal on veel üks korter vabanemas, otsustasime ka meie kolida. See oli üsna hea elamispinna suurendus - 90 ruutmeetrilt 115-le.

Kolimine Jupitervägenilt Erikslundsvägenile toimus aasta kõige kuumemal päeval – päev enne jaanipäeva 1968. Ei varem ega hiljem ole ma suutnud ligilähedalegi jõuda oma pilsnerijoomise rekordile – 12 pudelit päevas!

- See tuletab mulle meelde neid kahte loodarit Turu pissuaaris Turutorul.

- Kuule, ütles üks loodar teisele, kui nad vaatasid vedeliku nirisemist äravoolu:

- Õlut ei osteta, seda ainult renditakse.

Kui kogu kolimisvara oli lõpuks Erikslundsvägen 7-le veetud, pakkisime auto, toppisime lapsed sisse ja sõitsime Soome, et veeta paar rahulikku nädalat õpetaja ja muusikadirektori Olga Naukkarineni juures tema suvilas Joutsas.

Olga teenis Šeltozeros (Kaug-Karjalas) soomlaste ajal ja on alati olnud üks minu tugisid. Hoidsin temaga ühendust kogu Soomes viibimise aja (samamoodi nagu Aune Laine ja tema õe Ailiga), kirjutasin neile Rootsist ja ühel korral, kui Olga oli käinud mandril puhkusereisil ja läbis Stockholmi koduteel, leppisime kokku, et külastame teda Soomes.

Mitu aastat veetsime nädala või paar Olli suvekohas. Meil endil oli ikka veel rahaliselt üsna kitsas, lapsed olid väikesed ja Ann-Marie oli nendega kodus. Otsest puudust meil ei olnud, tegin igasuguseid lisatöid ja majanduslikult tulime enam-vähem välja.

Soome-puhkuselt naastes 1968. aastal oli aeg hakata uut korterit korda seadma. Selline asi võtab aega, aga nüüd oli natuke rohkem ruumi, Tomas majutus nüüd köögi taga olevas toas – oma sissepääsuga otse sissepääsutasandilt. Maria ja Katarina pidid tuba jagama. Vahel tekkis riidu, aga see on ainult kasulik. Oleks vähem klannide moodustamist, kui naised peaksid samuti tegema mingit laadi kaitse- või sotsiaalkohustust ja õppima läbi saama 10–16 inimesega samas toas.

Üksikud inimesed muutuvad liiga sageli liiga iseseisvaks. Abielu või kooselu on midagi, mida võib võrrelda hammasrattaga. Hammasmoodul on küll mõeldud olema sama, aga lihvimised võivad olla väga erinevad. Kui hambad on uued ja mitte täielikult karastatud, tekib alguses küll veidi kriginat, kuid mõne aja pärast on hambad üksteise sisse lihvitud ja ratas hakkab töötama peaaegu hääletult. Kui hambad lebavad liiga kaua üksi ja karastuvad ümbruse ning pikaajalise üksielu tõttu, ei hakka kaks sellist hammast tööle – või töötavad pideva kriginaga, sest pinnad on karastatud ja pole midagi, mis järele annaks. Inimestega on samamoodi. Kui nad elavad liiga kaua iseseisvate isikutena, muutub kohanemine kooseluga peaaegu võimatuks.

1970. aastate alguses käis elav arutelu koduperenaiste üle ja see tabas ka Ann-Mariet. Noorim laps Katarina oli üle 10 aasta ja Ann-Mariel ei olnud kodus palju teha. Ta hakkas tundma survet "punasukkade" (punapükste) propagandast koduperenaiste kohta, kes "upuvad nõudepesukaussi" ja tundsid end kodus halvasti. Minu kohustuste hulka oli kuulunud lapsi pärast tööd koju tulles pesta, kuni nad olid väikesed, kuid nüüd said nad sellega ise hakkama ja mul jäi rohkem aega enda jaoks. Ann-Marie hakkas tööd otsima ja saatis avalduse K-konsultile, kuid seal tööd ei saanud. Mõni aeg hiljem nägi ta kuulutust Södermanland Nyheteris, kus Nyköpingi linnaarhitektibüroo otsis asendavat kaardijoonistajat. Ta saatis oma paberid ja juba järgmisel päeval helistas toonane linnaarhitekt Karl-Otto Hellman ja palus tal raekotta tulla. Selgus, et linnaarhitektibürool oli kaks kaardijoonistajat, kes varsti pärast ametisse saamist jäid ka lapseootele ja läksid lapsehoolduspuhkusele. Ann-Marie sattus õigesse faasi, Karl-Otto arvas vist, et meie pere oli saanud lapsed, keda soovisime, ja midagi enamat polnud tulemas.

Mõne aja pärast sai Ann-Marie ametisse ja jätkas tööd kuni Nyköpingi vald jagati oma algseteks osadeks: Trosa-Vagnhärad, Gnesta-Daga. Ann-Marie oli alustanud oma tööd nende valdade kaartide kogumise ja sorteerimisega, kui need pidid liituma Nyköpingi vallaga, ja lõpetas sellega, et eraldas need uuesti ja jagas kaardid tagasi vastavatesse kohtadesse.

Ta jätkas kaks aastat pärast tavalist pensioniiga ja lõpetas, kui vald jagunes. See sobis ajaliselt päris hästi. Mina pidin minema lepingulisele pensionile 80% palgaga ja lõpetasin töö Studsvik Radwaste'is aastavahetusel 1991–92. Täielikku ATP-d ta ei saanud, kuid nüüdsel ajal saame päris hästi hakkama: tervise üle ei saa kurta ja sissetulekutest pole ka puudu. Nüüd, kui me ei kuluta suuri summasid, nüüd on meil raha. Kui me seda tõesti vajasime, laste kasvamise ajal, siis ei jäänud palgast ja muudest teenistustest palju kopikaid üle.

Me elame endiselt (1995-04-15) Erikslundsvägenil ja tunneme end üsna hästi. Juba 1972. aastal sain ma korteriühistu Morkullan esimeheks, mis hõlmab kahte kinnistut Erikslundsvägenil (teine on Stormfågeln) ja kuna keegi teine pole tahtnud seda au endale võtta, siis ma jätkan võitlust. See amet pole eriti koormav, kui on hea asemajandaja, kes enamiku asju ajab. Ostame oma teenused HSB-lt ja see on seni suurepäraselt toiminud.

Korteriühistu 6 punktmaja 6 korrusega maksid umbes 10 miljonit krooni ehitamisel 1963. aastal. Minu esimeheajal oleme restaureerinud sama suure summa eest: uued fassaadid, uus katus, uued aknad ja uued liftid. Nüüd (1995‑09‑24) oleme tegemas täiendavaid investeeringuid, vahetades välja vee- ja kanalisatsioonitorustikud umbes 12 miljoni krooni eest. See on võib-olla veidi vara, kuid ehituskulud on praegu väga madalad ja lisaks annab riik 15% allahindlust kõigile sellistele ümberehitustele. Paar päeva tagasi oli meil selle asja kohta erakorraline ühistu koosolek ja tegime esialgse otsuse ümberehituse kohta. 1999. aasta talvel renoveeris ühistu pesuköögid 500 000 krooni eest ja ostis uued, täiesti kaasaegsed pesumasinad. Pesuköögi põrand on saanud klinkerplaadid ja seinad kahhelplaadid. Näeb tõesti puhas ja luksuslik välja.

Nüüd (2000-01-24) on ühistul läbirääkimised rõdude parandamiseks ja järgmine samm on lukusüsteemi väljavahetamine. Meil on endiselt üldvõtmesüsteem ja meil on vedanud, et mingeid rikkumisi pole toimunud. Peale HSB on ainult minul üldvõti ja pean aeg-ajalt aitama oma naabreid korterisse sisse, kui nad on end välja lukustanud. Nyköpingshemil ei vedanud, üldvõti läks kaduma ja toimus mitu sissemurdmist, enne kui mees tabati ja sai 3,5 aastat oma tegude ja „väiksema” koguse narkootikumide omamise eest.

Suvel vahetasime lukusüsteemi, vana hakkas juba liiga ebausaldusväärseks muutuma: uute silindrite ja lukkude tellimisel ei sobinud vanad võtmed sageli uute silindritega. See läks ühistule maksma 360 000:--. Ülevaatus on endiselt (2002-09-14) tegemata, olen mitu korda helistanud NUV-i ja palunud vastutaval isikul kuupäeva määrata, kuid see pole õnnestunud. Üldkasutatavates ruumides on teatud puudusi.

Kevadel klaarisime oma vahekorrad vallaga seoses prügi sorteerimisega. See on toiminud päris hästi, suuremaid kaebusi pole ei vallalt ega liikmetelt.

Aastakoosolekul otsustati, et osa puid tuleb maha võtta, ligi 20 inimest oli kaasas, kui vaatasime läbi, millised tüved tuleb eemaldada. Olin veel kopsupõletikust nõrk, kui langetamine pidi algama, ja tellisin Flenist Mannise puulangetusfirma langetustööd tegema. Seejärel panin üles kuulutused, et vajame abi okste äravedamiseks. Määratud päeval tuli neli-viis inimest. Lõpptulemus oli see, et mina ise, aseesimees Lennart Andersson ja veel paar inimest aitasime. Tuli 18 tüve ja mina laasin oksi, saagisin sobivasse pikkusesse ja jagasin need eri inimestele (ka endale). Rune Lundqvisti ja minu endine töökaaslane Lars Öberg oli pensionile jäänud ja täielikult Gotlandile kolinud, ta oli ajutisel külastusel ja nad vedasid 6 haagisetäit Peter Tarkpeale. Tema villakrunt Petersbergis jäi veidi kitsaks ja tal oli raskusi majja sisenemisega. Mina vedasin 4 koormat Lilla Fredrikslundi ja ülejäänu võtsid Porjebäcki sugulased enda kanda lubadusega aidata risu äravedamisel. Sai peaaegu 10 täis konteinerit. Lasse Öberg tegi Peterile ettepaneku tulla oma hüdraulilise kirvega Gotlandilt ja hoolitseda selle eest, et puud lõhutaks. Rune ja Larsil kulus kaks päeva, et Petersi 6 koormat ära töödelda, seejärel kolisid nad Lilla Fredrikslundi ja meie juures jätkasime poolteist päeva. Nüüd on meil puid surmapäevadeks ja veelgi kauemaks, vähemalt seni, kuni me talu alles hoiame, ei pea Ann-Marie mõtlema kütuse säästmisele.

Oma haiguse ajal lasin ühel Föreningsbankeni maakleri ülevaatusmehel talu üle vaadata ja müügihinda pakkuda. Olime seal paar tundi ja ta hindas kogu kinnistu umbes 450 000:-- peale, oksjonil ehk kuni pool miljonit. Meie töödest ei saanud ta eriti aru, kuid oli väga vaimustuses, kui tuli alla saunakeldrisse ja nägi Ann-Marie moosipurke – need täidavad terve ühe otsaseina ja ulatuvad isegi külgedele.

Täna (2003-05-11) on meil talu alles, kuid hakkame üha enam mõtlema sellest vabanemisele.

Nüüd (2003-08-29), kui mul on olnud südameinfarkt (2003-08-29), on mõtted talu võõrandamisest tugevamalt väljendunud ja kui sügis tuleb ja ma interneti korda saan, panen kuulutuse sisse. Björn Grönroos on lubanud tulla ja oma digikaameraga pildistada hulga pilte kuulutuse aluseks.

2004. aasta alguses loobusin esimehe kohast Brf Morkullas. Keegi ei tahtnud esimeheks saada, kuid pärast teatud veenmist võttis aseesimees Lennart Andersson ülesande enda peale. Aastakoosoleku lõpetamisel sain tänutäheks kena kella ja hilisemal koosviibimisel Södermanlandi HSB-liiduga kingiti mulle ilus kristallkauss ja väga kena lillekimp.

33 aastat esimehena ühistus on pikk aeg. Kinnistud Morkullan ja Stormfågeln maksid umbes 10 miljonit krooni, kui need 1963-64 ehitati. Pärast kõiki ümberehitusi, remonte ja muud selgub, et oleme panustanud 20 miljonit parendustesse ja moderniseerimisse. Siis on enamik uuendatud: uued katused, uued liftid, majade lisasoojustus, uued aknad alumiiniumkaitsega lengide ümber, torustike uuendamine, ala parandamine ja uued lukud. Ühistul on hea majanduslik seis ja paar miljonit krooni pangas ettenägematuteks kuludeks. Peale mõningate väiksemate intsidentide on esimeheks olemine olnud üsna rahulik. Ühistus elavad tänapäeval enamasti pensionärid ja enamik ei jaksa enam tülitseda. Tänapäeval sarnaneb ühistu pigem vanadekoduga, noori on väga vähe. Korteriomandid on tõusnud astronoomiliste väärtusteni, paar aastat tagasi kolisid Petterssonid kaks korrust meist allapoole ja maksid oma viietoalise eest, mis sarnaneb meie omaga, 700 000 krooni. Neljatoalised on läinud 500 000 tuhande eest ja isegi ühetoaliste eest on mõned pidanud maksma ligi 50 000 krooni.

Ühistul on hoolduskava, mis on koostatud 1998, muudetud 2006 ja ulatub aastani 2025.

Minu esimeheks oleku ajal on teostatud järgmine perioodiline hooldus:

1984 Katuse ümberehitus ja fassaadi renoveerimine

1992 Akende vahetus

1996 Torustike vahetus ja vannitubade renoveerimine

2000 Rõdude renoveerimine

2001 Kinnistu lukkude vahetus

2002 Väliskeskkonna parandamine

Meie elu kulgeb tasapisi koduse sadama, lõpliku sihtkoha poole ja sõit läheb üsna hästi, sõidame põhiliselt esimeses klassis, raha on piisavalt ja peaaegu mingeid muresid peale tervise nõrgenemise. Meil on olnud rõõm olla suhteliselt terved: mind on küll tabanud nii kopsupõletik kui südameinfarkt, kuid hetkel (2005-08-14) ei tunne ma vaevusi ei ühest ega teisest. Ann-Marie tundub samuti täiesti terve, mälu hakkab veidi nõrgenema ja mõnikord küsib ta samu asju lühikese vahega, kuid kes pääseb vanadusehädadest? Viimane variant on see, et kukkusin Kvarnbro sillal, lõin end nii halvasti, et tekkis 5 mõra roietes ja abaluus, kuid ka selle olen üle elanud ja ei tunne sellest suurt midagi.

Me suhtleme oma sõbra Rune Lundquistiga, teisi meil ei ole – vanaks saades ei saa enam sõpru. Parimal juhul võib saada mõne tuttava, kellega aeg-ajalt läbi käia. Rune'iga saime tuttavaks täiskasvanueas ja meil ei ole suuremaid ühiseid kogemusi peale aastate AB Atomenergi's Studsvikis. Tõelisi sõpru saab ainult lapsepõlves, selliseid, kellega on väga varajasi kogemusi, millest siis vanaduspõlves rääkida ja meenutada. Alates 10. maist 2006 ei ole Rune tahtnud meiega kohtuda ja me ei tea miks, minu teada ei ole ma teda kuidagi haavanud ega ebameeldiv olnud. Vanapoisid saavad vahel nii imelikke ideid, kunagi ei tea, mida nad nendega siis teevad.

Keeleoskused on mõnel juhul viinud mõnevõrra ebatavalisemate ülesanneteni. Mitu aastat olin tõlgiks vanadele soomlastele, eestlastele ja endise Nõukogude Liidu põgenikele. Soomlased tulid Rootsi 60ndatel ega saanud kunagi keeleliselt Rootsi ühiskonda sisse. Mind kutsuti sageli keeleliseks abiks härra ja proua Aulis ja Hilja Knoppile. Nad tulid Rootsi 1969. aastal ja Aulis oli olnud aastaid metsatööline Mälarskogis, kuid jäi haigeks, mille tagajärjel ta lõpuks peaaegu täielikult halvatus ühest kehapoolest. Käsi oli kõverdunud ja pidi vastu keha lamama. Abikaasa Hilja võitles kaua ja vapralt, ta hoolitses tema ja enda eest isegi siis, kui ta 2000ndate alguses oli poe teel murdnud parema randme. Mõne aja pärast ei jaksanud Hilja enam ja Aulis paigutati Mariebergsgårdenisse. Kui Aulis suri, tekkisid teatud probleemid. Ta oli kreeka-õigeusklik ja teda ei saanud matta Rootsi rituaali järgi. Pealegi oli ta soomekeelne ja see oli eriti tülikas. Stockholmis on õigeusu kogudus, kuhu ta oli registreeritud, kuid Hilja tahtis, et matusel oleks soomekeelne "papp" (preester) ja mul oli palju vaeva, et selline hankida. Sellest sai preester Soomest

Aulise sugulased elasid kaugel Põhja-Soomes, nad olid vanad ega saanud osaleda. Mõned inimesed Soome kolooniast olid kohal, kuid keegi ei tahtnud kirstu juures midagi öelda, nii et mulle tehti ülesandeks pidada lahkunu mälestuskõne. Hilja oli üsna halvas seisukorras ja teatas, et ta ei kavatse (ei jaksa) matusel osaleda. Ma siiski nõudsin ja ütlesin, et helistan enne matust ja tulen talle järele haigla palvetuppa, kus matus pidi toimuma. Kui ma helistasin, teatas ta, et ta ikka ei taha osaleda, ja ma sõitsin üksi haiglasse, et preestriga kohtuda ja hoolitseda, et matus toimuks.

Seal oli kümmekond inimest, Aulise vanad tuttavad ja töökaaslased, kes olid kogunenud palvetuppa, kus Aulise kirst seisis Soome lipu all (mille olin laenanud Soome Ühingust) ning hulk lilli ja pärgi. Tegelikult peaks õigeusu matusel olema kaks ametikandjat: preester ja diakon, kuid diakon ei saanud tulla ja preester ise oli nohus. Nüüd pidi ta võitlema nii teksti kui lauluga (mida diakon oleks pidanud esitama), mina ise pidin toimima "abipreestrina". See tähendas, et pidin käsitsema suitsutusnõud ja aeg-ajalt sellega viipama. Suits oli vaesele preestrile üsna häiriv, tal oli kurk valus ja suitsutusnõu suits on üsna kirbe.

Matusetalitus kestis ligi tunni ja pärast kogunesime Mariebergsgårdenisse, kus oli lähematele leinajatele kaetud kohvilaud. Kui kohv oli joodud, võtsin preestri kaasa ja sõitsime Hilja juurde. Ta sõitles mind, et ma polnud teda toonud, kuid nüüd oli liiga hilja. Ta istus diivanil mustas kleidis.

Hilja võitles üksi paar aastat, kuid ta jäi aina kehvemaks. Püüdsin teda vanadekodusse paigutada, kuid alguses protesteeris ta tugevalt. Esimese ajuverejooksu elas ta üle, paar päeva hiljem oli ta tagasi oma korteris ja jätkas linna sõitmist bingot mängima. Nüüd oli tal rahaga kehvasti ja ma ei saanud oma pingutuste eest peaaegu midagi. Varem pistis ta mulle aeg-ajalt mõnisada krooni vaeva eest. Teist insulti ta üle ei elanud, ta jäi haiglasse lamama ja samal päeval, kui ta suri, sain vallalt teate, et ta võetakse vanurite hoolekandesse, ja kohtult, et mind on määratud tema "heaks meheks". Hilja suri märtsis paar aastat tagasi ja ma pidin taas matusekorraldajana tegutsema. Helistasin tütrele Tuula Nuutinenile St Mickelisse ja teatasin surmast. Ta tuli paar päeva hiljem koos poja ja elukaaslasega, koristas korteri ja tekkis küsimus, millal ja kuidas matus toimub ning kas nad kavatsevad tseremooniale tagasi tulla või mitte.

Kui kiiresti saame selle korraldada? küsis tütar.

Ma ei tea, vastasin, ma uurin järele.

Helistasin Nyköpingi Idakogudusse ja tegin järelepärimisi matuse kohta, kuid sealt sain teate, et Hilja ei olnud kogudusse registreeritud, ega ka mitte kuhugi mujale. Et matuse osas nõu pidada, võtsin ühendust Susanna Engbergiga Arfwidssonsi matusebüroost ja selgitasin talle olukorda. Mingit abi kirikult me ei pidanud saama. Oli neljapäev ja tütar koos oma seltskonnaga tahtis kõige järgi otsustades asjast võimalikult kiiresti lahti saada. Kui ma uuesti Susannale matusebüroosse helistasin, et küsida, kui kiiresti saaks korraldada, vastas ta, et ta saaks selle korraldada järgmiseks päevaks kell 11.00.

Sa võid ta ise matta, sa pidasid ju tema mehe matusel hea kõne

matusel. Pole vaja kedagi kõrvalist.

Kogunesime palveruumi, mina pidasin kõne ja kohal olid ainult matusekorraldaja Susanna, mina ning tütar koos poja ja elukaaslasega, nii et tseremoonia sai kiiresti läbi. Nüüd ei tulnud mingit koosviibimist pärast, tütrel oli kiire praamile jõuda, see pidi väljuma kell 17.00 Stockholmist. Nad olid kaasa võtnud selle vähese, mis midagi väärt oli, ülejäänu oli põrandale kuhjatud ja mina pidin sellest lahti saama. Nüüd oli aga enamik nii kulunud ja väärtusetu, et isegi Päästearmee ei tahtnud muud kui üht raamaturiiulit. Peeter Tarkpea ja Rune Lundquisti abiga viisime ülejäänud mööbli taaskasutusse.

Tütar koos seltskonnaga suundus Soome ja minule jäi korter. Oli suve poole ja võimalused 2-toalist müüa ei tundunud eriti lootustandvad. Pealegi oli Hilja vallale palju raha võlgu, ta polnud tasunud Aulise haiglas- ja hooldekodusviibimise eest. Läks lausa augustini, enne kui ostja ilmus. Ta vajas pärast elukaaslasest lahutust korterit ja ostis 2-toalise 125 000 krooni eest, üsna hea hind, kuigi korter asub Brandkärrsvägenil, piirkonnas, millel pole kõige kõrgem staatus.

Kui olin pärandiõiendi ja kõik võlad klaariks saanud, võtsin vaeva eest 10 000 krooni ja tütar sai päranduseks ligi 70 000 SEK-i. Hilja ja Aulisega lõppesid mu kohustused selle osa soomlaste vastu, kes rootsi keelt ametlikes olukordades ei valdanud, ja nüüd pole mul mingeid muresid, peale minu ja Ann-Marie omade. See tundub üsna vabastav.

Pärandiõiend Ivar Röstlund

Isa ja ema on läinud. Nüüd tuleb pärand jagada,

pärand, mille nad on kokku kraapinud enam kui viiekümne aastaga.

Käed, võib-olla võõrad, hoolitsevad, et midagi ei puudu.

Kõik loetakse üle, kõik saab lühinägeliku kontrolli.

Lihtsad, armsad vanad ehteasjad ja mälestused,

mööbel, mis on oma ülesande täitnud, tuuakse välja.

Enam ja vähem hellade sugulaste meeled

loevad ja valvavad, mustas riides tõsised.

Siin on ometi igal esemel oma argimuinasjutt

möödunud aegade vaevadest, võitlusest ja usust.

Muinasjutt sellest, kuidas kaks inimest on usinalt suutnud vedada

igaüks parimal viisil ühise kodu poole.

Mõtle, kui asjad võiksid kõike jutustada, mida nad on näinud,

võiksid öelda neile inimestele, mida nad kunagi on tähendanud.

Võib-olla nad siis austavalt asetaksid

Aga kus on häbelikkuse meel

asjade ees, millel on raha võim ja väärtus?

Sugulus- ja veresidemed kaovad halastamatult,

kui märgatakse, et üks võtab rohkem kui teine.

Parem purustada, lõhkuda ja hävitada,

kui et see saab teise eeliseks või kasuks.

Ükskõik, mida nad ütlevad, ükskõik, kuidas nad teevad,

peaasi, et nad ise pärandist kõige vähem ei saa.

Mõtle, kui need, kes on selle kõik kokku kraapinud,

oleksid aimanud, milliseid tüliseemneid nad on jätnud,

külvatud nende sekka, kes pärandit peavad jagama,

mälestused, mis on säilinud emast ja isast.

Kas meil on siis nii raske üksteist taluda,

et maise vara eest ohverdame kõik?

Ära imesta, kui võõrad üksteist laimavad!

Ära imesta, kui maailmas puhub külmalt!

Katarina laulab jõuludel 1978 „Papa tule koju”. Kitarril Albert Kronberg

Katarina mängib.

Kokkuvõte

Ann-Marie ja mina hakkame vanaks jääma. See on üha enam märgata. Ann-Marie hakkab mäluga raskusi saama, ümbruskonnas hakkas see märgata selle aasta alguses. (2006-05-29). Mina omalt poolt olen hakanud tundma teatud kangust ja keha ei jaksa enam suuremaid füüsilisi pingutusi. Laupäeval käisime suvilas muru niitmas, see oli juba liiga pikaks kasvanud, sest me pole seal tükk aega käinud. Sain laenata naabri mootoriga ja iseliikuvat masinat, aga see on üsna raske ja seda tundsin pühapäeval. Mul oli korralik seljavalu ja täna, mõni päev hiljem, on see ikka veel tuntav. Mitte ainult lihasvalu, vaid ka tõeline kangustunne seljas. See on kõige tuntavam, kui pean telekadiivanist üles tõusma, siis on see päris vastik.

Meil pole aga palju kurta. Vanus nõuab oma ja selle vastu ei saa midagi teha, tuleb lihtsalt edasi pingutada, et muutus ei tuleks liiga järsult. Teeme oma jalutuskäike ja sealjuures pole mingeid raskusi – veel. Peame kinni oma laupäevastest jalutuskäikudest kesklinna ja see teeb umbes poole miili pikkuse tee.

Meie elu on möödunud üsna rahulikus tempos, haiglakülastusi on olnud vähe ja need vähesed hädad, mida olen kirjeldanud, pole midagi rääkida, kui mõelda, kuidas mõned teised inimesed oma haigustega elavad. Peale südameinfarkti olen haiglas olnud ainult kaks korda: üks kord sõjaväeteenistuse ajal Kaug-Karjalas (1943-09-16) välihaiglas nr 36 Soome kommunisti Viljö Kuusineni palee taga Petroskois. Teine kord oli viibimine aasialase tõttu, Rootsi ajateenistuse ajal sügisel 1957 KA4 juures Göteborgis. Aasialane möllas ja kui me pärast neljapäevast isolatsiooni Måvholmenil Vinga juures maale tulime, arvas sõjaväearst, et ta peaks meid mõned päevad Uue Varveti Haigemajas vaatluse all hoidma.

Alberti dokumendid

2008-02-12

Tõlkimised hakkavad korralikult vähenema. Möödas on paar nädalat, kui mul viimati tõlge oli, ja minu jaoks hakkab see tegevus vist läbi saama. Ma pole isegi mingit päevikut ostnud, et ülesandeid üles märkida. Mõni päev tagasi läksin üles panipaika, kus olen kõiki tellimislehti hoidnud, võtsin need alla ja me lugesime need üle. Tuli ligi 4800 ülesannet alates sellest, kui ma 1990-11-30 pensionile jäin. Enamik tõlkeid olid vene-rootsi, aga päris palju ka soome ja viimasel ajal isegi eesti keelde. Kui see oli kõige intensiivsem neli-viis aastat tagasi, võis päevas olla 8-9 ülesannet. Lisaks neile ülesannetele on mul olnud mitmeid tõlkeid SSI-le, SKI-le ning TRC-le, Kriminaalhooldusele ja mõnele teisele asutusele. Kestus on varieerunud mõnest päevast nädalani.

Täna (2008-05-03) on tõlgete arv järsult kasvanud, sest Södermanlandi maakond on võtnud TolkJoureni tõlketeenuste pakkujaks. Minu jaoks tähendab see, et aeg-ajalt pean sõitma Eskilstunasse, et tõlkida Mälari haiglas. See pole iseenesest eriti tasuv, et sinna üheks tunniks sõita, aga ma saan tasu sõidu ja raisatud aja eest, nii et alati jääb midagi üle – samas loodan, et sel moel suudan hoida "ülemist korrust" enam-vähem korras ja võib-olla lahkuda sellest elust "saapad jalas".

2009. aasta lõpus hakkas Erikslundsvägeni korter tunduma pisut liiga suur ja kõle. Ann-Marie istus elutoas ja mina tegelesin oma dokumentatsiooniga köögi taga olevas toas ja vahel läks mitu tundi, ilma et me oleksime näinud. Olime aeg-ajalt rääkinud kolimisest ja teinud avalduse nii Nyköpingshemile, Slottsbostäderile kui ka HSB-le. Võimalus tuli novembris, kui Madeleine Franzon, HSB haldaja (kes haldab mõningaid üürikortereid), helistas ja rääkis, et Nyköpingi kesklinnas St Anna piirkonnas on vaba korter. Me ei viivitanud otsustamisega ja detsembrikuus kirjutasime uue korteri lepingu. See oli juba siis vaba ja minust sai agar klient toidufirmades, mis müüsid banaane. Banaanikastid on suurepärased kolimiskastid. Mul oli umbes 30 tükki ja detsembrikuu jooksul transportisin suurema osa uude korterisse aadressil Forsgränd 5 – otse St Anna restorani kõrval. Ford Mondeo Helcombi tuli kasuks, sinna mahub ligi 8-10 kasti. Kolida 5-toalisest 2-toalisse on muidugi omaette väljakutse, aga olime elanud 43 aastat Erikslundsvägenil ja paljud asjad olid vanad ja kulunud, ilma et oleksid antiiksed. Ann-Marie abiga saime suurema osa uude korterisse, ainult voodi ja nahkdiivani jaoks sain abi Rolf Lindhilt ja HSB haagiselt. Klaveri viis transpordifirma Foria, see maksis 2000 krooni, aga ma ei saanud Georg Bohlinit häbistada ja seda veel "kuhugi" saata. Nüüd on meil veidi kitsas, aga loodan, et keegi haarab müügikuulutuse "punakas nahkdiivan kahe tugitooliga" järele.

Korteriühistu korter kuulutati välja aasta alguses ja pärast seda, kui üsna paljud olid seda vaatamas käinud, otsustas perekond Stefan ja Eva Carman (Stefani isa lahke abiga) selle osta. Leppisime kokku 880 000 krooni (ostuhind 1948. aastal 12 000 kr) ja 17. märtsil kirjutati ualla ostuleping. Müük ei läinud ehk väga kiiresti, sest 5-toaliste järele pole eriti suurt nõudlust, korter oli ka 43 aastaga kulunud. Olin tapeetinud ja värvinud laed mõnes toas 1972. aasta teisel advendinädalal, pärast seda ei tehtud palju. Kui kuulutus välja tuli, tahtis mitu maaklerit mu korterit müüa, aga ma arvasin, et pole põhjust kaotada 4-4,5% tehingult, pealegi olin ise müünud nii Oscar Marguse kui ka Hilja Knoppi korteri, ilma et oleksin pidanud maaklerit kasutama.

Korteriühistu korter: 115 m², 5 tuba ja köök edela suunaga 5. korrusel, vaatega Stadsfjärdenile, rahulikus linnaosas looduse lähedal. 1 tuba eraldi sissepääsuga. 1 vannituba, 1 pesuruum, püstakute vahetus, katuse soojustus, uued liftid jne. Püstakute vahetus ja lisasoojustus teostatud. Uued liftid, uus lukusüsteem, kolmekordsed aknad, uus pesuköök. Kuutasu 4986:--, autokoht katuse all.

Alghind 1 000 000:--, 30 000 on remondifondis. Saadaval 2010-01-01

. Praegu (2010-03-25) on pööningul natuke liiga palju asju, aga kui soojus tagasi tuleb, viin taaskasutusse nii meie vanad asjad kui ka selle, mida olen aastate jooksul sealt toonud.

Nyköpingi ajalugu vene keeles.

Нючепинг остается в истории Швеции как место проведения злополучного Нючёпингского банкета, на который король Биргер пригласил двух своих братьев, Вальдемара и Эрика. После трапезы братья отправились отдохнуть, но были разбужены слугами короля и брошены в темницу замка. Ключ от каземата король выбросил в реку, обрекая братьев на голодную смерть, однако его коварство вызвало народное восстание, и в итоге Биргер был изгнан. Новая жизнь замка началсь в XV в. когда король Карл IX перестроил его в замечательном ренессанском стиле. В 1665 г. Значительная часть сооружения была уничтожена огнем. Годовщина знаменательного банкета ежегодно отмечается парадом, а на берегу реки появляется цветочное изображение судьбоносного ключа. Внутри замка располагаются две экспозиции, расскаывающие о двух наиболее заметных периодах в истории замка.