MEREKÜLASTUSED 1962-1979

Kaitseväe staabi tõlgiohvitser kn Nils Öbergi hoolitsusel viidi mind üle õhuväkke 1961, ülendati leitnandiks ja merevägi kasutas mind agaralt "sõpruskülastuste" ajal Nõukogude sadamalinnadesse: Leningradi, Tallinna ja Riiga. Mingil põhjusel on mereväel olnud üsna vähe tolke oma ridadest, enamasti olid need Antti Nordberg (armeetõlk), mina ning Bill Belaieff õhuväest, ning mina ise, kes olen teinud enamiku reise seoses merekülastustega. Ühel korral juhtisin sellele asjaolule admiral Rudbergi tähelepanu, kuid suuremat muutust ei paista olevat toimunud. Alates 1962. aastast kuni allveelaevade vahejuhtumini olen osalenud kõigil merekülastustel Nõukogude Liitu. 1980. aastal olime soetanud endale suvila ja rahast ei jätkunud telefoni jaoks ning Gulli (Nils Öbergi sekretär) ei saanud mulle helistada.

Merekülastused algasid 1962. aastal hävitaja "Ölandi" külastusega Leningradi. Tegelikult pidid need olema hävitajad "Halland", "Södermanland" ja "Hälsingland", kuid "Hälsingland" sõitis vahetult enne külastust madalikule, selle sõukruvi võll kõverdus ja see oli mõneks ajaks mängust väljas ning "Öland" pidi selle asendajana kaasa tulema. "Hälsinglandi" komandör, komandörkapten Reutersvärd, tuli siiski kaasa. Ta oli olnud mereväeatašee Moskvas ja rääkis ohvitseride messis "peitusemängust", mida ta oli oma atašeeajal vene jälitajatega mänginud. Kõrgemate sõjaväelaste teatav jälgimine kestis 70ndate lõpuni. Minu esimese Leningradi külastuse ajal ei pidanud me kai äärde silduma, vaid rippusime poide küljes Palee- ja Leitnant Schmidti sildade vahel otse Talvepalee ja pulmapalee ees. Transport laevadele ja tagasi toimus suure puksiirlaevaga ja see oli loomulikult eesmärgiga võõrast võimu kontrolli all hoida. Alguses ei olnud juttugi öistest väljalubadest, "kõik mehed" pidid olema pardal enne südaööd.

Esimesed merekülastused olid üsna jäigad ja formaalsed üritused. Usaldamatus teise poole vastu oli mõlemal poolel väga suur ja südamlikumat õhkkonda tekkis harva. Kui joove oli möödas, oli ka sõprus läbi. Ma ei saa seda kinnitada, kuid mõnelt poolt väideti, et kui Rootsi merevägi oli lahkunud, võeti kõik need inimesed, kes olid kail seisnud ja meile hüvasti lehvitanud, kinni.

Öine väljaluba tuli alles järgmisel reisil, kaks aastat hiljem. Siis pääsesime ka poide küljes rippumisest, kuid see ei toimunud ilma tüsistusteta. Diplomaatilist teed pidi oli kokku lepitud, et seekord sildume kai äärde, kuid kui me sõitsime sisse nende selleks hetkeks tuntud sildade vahele, tundus see olevat sama mis eelmisel külastusel. Kaks tundi hoidsime masinaid käigus ja keegi ei teadnud õieti, miks. Teatava viivitusega jõudsime lõpuks kai äärde, sildusime ja alustasime visiitidega. Hiljem saime teada, et kohalikud venelased ei olnud tahtnud meid kai äärde lasta, kuid siis oli admiral Blidberg vihastanud ja öelnud, et sel juhul pöörame vööri allavoolu ja sõidame tagasi Rootsi.

Nüüd olid ka teatud muud kergendused sisse seatud. Ohvitseridel oli öine väljaluba ja nad ei pidanud end tundma nagu ajateenijad esimestel nädalatel. Ööelu õitses ja esines teatud intsidente, kuid mitte tõsisemat laadi.

Esimene merekülastus 1962. aastal kujunes "Ölandi" jaoks väga meeldejäävaks. Tagasiteel juhtus intsident, mis oleks võinud halvasti lõppeda, kuid tänu sellele, et meeskond oli hästi treenitud ja ilm hea, lõppes sündmus õnnelikult.

Ma viibisin oma kajutis ja laev oli Helsingi kõrgusel meie tagasiteel Leningradist, kui kuulsin tekilt karjumist ja lärmi. Läksin üles ja nägin üht masinameeskonnast pärit madrust, ta seisis, üks reelingu tugi käes, ja tundus pisut otsustusvõimetu. Tekivahil oli oma püstolkuulipilduja valmisolekuasendis ja veidi eemal nägin sekondi. Äkki hüüab sekond:

- Viska tugi maha ja anna alla, muidu käsin tule avada!

Mereväe üksustel on alati üks tekivahtidest relvastatud ja viibib enamasti ahtritekil, kus on kõige rohkem ruumi. Nüüd pidi sekond tema kohalolekut võimaluse korral ära kasutama.

Selleks hetkeks olid mitmed inimesed lärmi kuulnud ja paljud olid jõudnud tekile tulla. Mees vaatas kord kogunenud rahvahulka, kord merd ja oli selgelt näha, et ta oli väga kahevahel, mida teha. Äkki viibutas ta kätt ja me nägime, kuidas reelingu tugi lendas minema ja kukkus vette, misjärel ta ise võttis korraliku hoo, jooksis tüürpoordi ahtri suunas ja hüppas elegantse luigehüppega laevalt alla. Kui ta pärast sukeldumist uuesti pinnale tuli, lehvitas ta meile.

- Mees üle parda! karjus tekivaht, kõik vastavalt oma instruktsioonile, tormas päästerõnga juurde ja viskas alla nii selle kui ka poi lipuga, mis on rõnga külge kinnitatud.

Pärast seda, kui hüüd "mees üle parda" vaibub, juhtub laeval – ja laevaga – üsna palju. Kõik, kes ei ole otseselt seotud, otsivad päästerõngast koos lipupoiga. Inimese pea kaob juba mõõduka lainekõrguse korral väga kiiresti silmist ja oleks enamikul juhtudel võimatu seda märgata ilma läheduses ujuva päästerõngata, millest hädasolija peab püüdma kinni haarata. Laeva kurss muudetakse täispöördeks ja vahis olev päästepaadi meeskond tormab päästepaadi juurde ja hakkab seda vettelaskmiseks ette valmistama. Sõjaajal lastakse päästepaat vette teatud kiiruse juures, kuid rahuajal ei taheta selliseid riske võtta, päästepaat ja selle meeskond võivad kergesti viga saada. Oodatakse, kuni kiirus on praktiliselt null, enne kui taavetiseade paadi allalaskmiseks käivitatakse.

Roolimees pani hävitaja rooli tüürpoordi, mis tähendas, et laev kaldus korralikult. Kuna laev polnud nii järsuks pöördeks valmis, polnud kõik luugid suletud. Kõige taga paapordi pool olid majutatud miini- ja suurtükiohvitserid, nende kajutid täitusid veega kuni kõrgendatud lävepakkudeni ja hulk pabereid ning muid kergeid esemeid uhtus vette ja sealt välja käiku, sest ka uksed olid kuumuse tõttu lahti.

Vahepeal olime me ringi käinud ja asusime päästerõnga lähedal. Barkass mehitati ja lasti vette, me nägime madrust, ta oli päästerõnga selga ajanud ja lehvitas rõõmsalt päästepaadi meeskonnale. Mõne aja pärast olid nad temani jõudnud ja võtsid ta paati. Kui päästepaat laevakülje juurde tagasi jõudis, lasti torpeedotõstekonks alla, pandi mehele rakmed ümber ja tõmmati ta üles. Kui kraanat sisse pöörati, seisis laevaarst tähelepanelikult lähedal ja torkas talle süstla tagumikku. Selleks ajaks oli madrus üsna jahtunud, vee temperatuur oli umbes 10–12 kraadi C ja päästeoperatsioon oli kestnud umbes veerand tundi.

- Nüüd jääb ta rahulikuks, kuni me Hårsfjärdenisse jõuame, ütles laevaarst. Madrus pandi haigekajutisse aresti ega tohtinud enam välja tulla, meil oli sadamasse jäänud umbes 12 tundi sõiduaega.

Kui suurem osa ärevusest oli vaibunud, saime kuulda juhtunu eellugu.

Madrus oli masinaruumist ja 28–30-aastane üleajateenija. Ta oli välismaal sõitnud ega olnud ajateenistust teinud. Kui ta siis Rootsi tuli, võtsid ajateenistusametnikud ta käsile ja ta pidi nagu teisedki sõjaväeteenistust tegema ning paigutati mereväkke. Kuna ta oli üleajaline ja pealegi välismaal sõitnud, oli ta omandanud teatud (halb)harjumusi. Meeskonnal on keelatud pardal viina omada, kuid tal oli õnnestunud hoolimata VO (vahiohvitseri) "läbiotsimisest" paar liitrit salaja kaasa tuua. See oli meeskonnaruumis ära tarbitud ja joobeseisundis olid mõned vimmad ülemate vastu päevavalgele tulnud. Kaaslaste õhutusel oli ta haaranud Mora-noa ja kavatses klaarida arveid ülembootsman NN-iga, kes oli teda mingil korral solvanud.

Tekile jõudes oli ta kohanud bootsmanit ennast, too oli teatud autoriteediga isik ja ilmselt harjunud oma meeskonnaga ümber käima, ta oli suutnud madrust veenda, et too ülembootsmanist välja ei teeks ja jätaks ta rahule. Lugu oleks võinud siin lõppeda, kuid messi tagasi jõudes olid kaaslased hakanud madrust narrima ja too oli uuesti vihastanud. Ta oli uuesti tekile läinud ja kuna tal enam nuga polnud, haaras ta esimese ettejuhtuva rusika ja selleks juhtus olema maabumistugi. "Ölandi" tüüpi laeval hoitakse neid peatekil torpeedotorude all.

Seekord juhtus tekil olema sekundant ja lugu kulges teisiti, kui madrus oli mõelnud.

Alati juhtus midagi – isegi kui seda ei saanud alati ettenägematuks nimetada. Külastused neisse pehmelt öeldes "viinast läbiimbunud" paikadesse Leningradi, Tallinna ja Riiga tõid sageli kaasa lisategevust tõlkidele ja sõjaväepolitseile. Alkohol oli vaba ja Rootsi normide järgi väga odav, joodi ka usinalt, kuid samas olid normid üsna liberaalsed – ajutiselt.

Kui admiral Blidberg kogus oma mehed Berga koolide aulasse enne ärasõitu, oli tal kombeks öelda:

- Me ei tohi olla liiga väiklased. Iga meest, kes suudab omal jõul laevani jõuda ja pardale tulla, tuleb pidada kaineks.

Odava viina rohke kättesaadavus tõi kaasa hulga probleeme mitte ainult pardal, vaid ehk kõige rohkem maal. Üks valves olev tõlk pidi alati pardal olema, too võis siis assisteerida kõige erinevamate ülesannete juures.

Ükskord Tallinnas kutsuti tõlki Vene komandantuurist. Keegi oli sinna helistanud ja teatanud, et üks käest verine madrus – arvatavasti rootslane, tal polnud mütsi ja ta ei rääkinud arusaadavalt – viibis kusagil linna äärealadel. Komandantuuril oli alati auto kai ääres ja nüüd sõitis tõlk koos paari Vene sõjaväepolitseinikuga antud aadressile – ja tõepoolest! See oli Rootsi madrus ja ta nägi imelik välja. Parem käsi oli üleni verine ja tal oli verd ka näos. Lähemal vaatlusel selgus, et näoga polnud nii hull, ta oli verise käega nägu pühkinud ja end korralikult kokku määrinud. Käega seevastu oli hullem, seal olid pikad lõikehaavad ja nahk rippus mitmest kohast läbi lõigatuna.

Algul arvati, et ta oli kakluses olnud, kuid haigekajutis sidumise ajal tuli välja, et ta ise oli kõik need vigastused tekitanud. Olles liiga palju viina joonud, oli ta eksinud ja juhtus mööduma kasvuhoonest sobival kaugusel kõnniteest. Ta oli vihane, et ei leidnud sadamasse teed, ja möödaminnes lõi ta palja käega sisse mõned klaasruudud. Kui veri oli hakanud voolama, vihastus ta veelgi ja lõi veel mõned sisse.

Riias olin ma ise tunnistajaks ühele vahejuhtumile pärast kaklust. Kui me kaklejat tooma pidime, selgus, et temaga oli üsna halvasti läinud, ta lõualuu oli pärani lahti ja ta ammuli nagu tursk kuival maal. Kakluses oli ta saanud hoobi ja lõualuu oli liigesest välja läinud. See nägi üsna koomiline välja ja me ei suutnud naeru pidada. Viisime ta sõjaväehaiglasse Jelgavas, sõjaväearst vaatas teda hetke ja siis mõõtis hoobi lõualuu pihta. See hüppas tagasi oma liigestesse ja mees oli terve. Operatsioon õnnestus ja mees sai kõnevõime tagasi, ütles vaid, et lõualuu valutab pisut. See oli omamoodi rafineeritud operatsioon, ilma liigse keeruka tehnikata. Sõjaväearst naeris.

- Seda peame me üsna tihti tegema, Nõukogude mereväes kakeldakse päris palju. See on mingi vana traditsioon. Vene meremeestel on lai vöö, varem oli pannal topeltkotkas sisse pressitud, nüüd on neil täht ja ankur. Pannlaid kasutatakse kaklustes ja need võivad tekitada üsna inetuid haavu, pannal on metallist ja üsna raske.

Vahel tuli tõlgina olla vahendajaks mõnes kavandatud äris Rootsi meremehe ja „pärismaise tüdruku“ vahel. Ühel Riia-visiidil olime linnatuuril ja pidime külastama ka kohta, kus sakslastel oli olnud koonduslaager. Kui me ringi käisime ja erinevaid objekte vaatasime, igavest leeki lõhenenud marmorplaadil, oli üks Rootsi leitnant astunud kontakti tüdrukuga, kes viibis kohalike külastajate seas. Neil olid keeleraskused ja ma aitasin, et nad saaksid kokku leppida, kus linnas pärast teenistuse lõppu kohtuda. Nõukogude ohvitserid meie saatjaskonnas pidid aga selle ettevõtmise märkama, või siis tüdruk kahetses. Kui ma järgmisel päeval leitnandilt kohtumise kohta küsisin, rääkis ta, et keegi ei tulnud kokkulepitud kohta.

Balti Mereväe Haigla Julgavas oli suur asutus. Teadaolevalt mahutas see umbes 400 patsienti ja seal oli 315 teenindajat – kõike alates hambaarstidest kuni füsioterapeutideni. Küsisin, kas haiglat kasutati ka alkoholikliinikuna, vastus oli ei. Selleks otstarbeks olid veel teised asutused. Haiglal oli suur dietoloogiaosakond ja seda oli tõepoolest vaja. Tavaline venelane on üsna lühike ja jässakas isik, sõjaväelasena on tal üsna üksluine ja igav elu, seda kompenseeritakse korralike pidudega, kui selleks võimalus avaneb. Traditsioonilised vene peod, rohke toidu ja veel rohkema joogiga, põhjustavad märkimisväärset ülesöömist, personal „paisub“ mõne teenistusaasta järel märgatavalt. Siia Julgavasse komandeeriti nad, et vabaneda oma liigsetest kilodest ja parandada füüsilist vormi.

Leningradi Mereväeringkonna ülem aastal 1978, admiral Mihhailovski, oli tüüpiline näide ülemäära ülesöödetud, laua taga seilavast meremehest. Ta oli kandiline, sõna otseses mõttes. Kui oleks tema käed ja jalad maha raiutud, keha 90 kraadi pööratud ja siis jäsemed uuesti külge pandud, ei märkaks muutust peaaegu üldse. Selle visiidi ajal seisin koos vene sideohvitseri ja oma kolleegi, vene tõlgi kk Lanzeviga, ning mõne teise Rootsi ohvitseriga Visborgi tekil ja jälgisin vastuvõtutseremooniaid all kail. Lanzev ise oli oma ea kohta väga ümar isik. Järsku pöördub vene sideohvitser minu poole ja küsib:

- Kuidas tuleb, et teie meremehed on pikad, hästi kasvanud ja õigete proportsioonidega? Vaadake aga sinna alla, ütles ta ja osutas kambale kõrgematele Vene ohvitseridele, kes seisid all kail, meie omad näevad välja nagu konnakari!

- Mida me talle ütleme, küsisin omakorda Rootsi ohvitserilt.

- Ütle, et Kuningas ei maksa meile piisavalt, et me sööksime sama palju kui venelased. Me oleme ju kapitalistlik riik.

Kk Lanzev oli venelaste tõlk, ta sarnanes välimuselt ja kehakujult teiste Vene meremeestega. Tundsin teda varasemast Balti Laevastiku allveepääste teenistuse visiidist admirali Eremenko juhtimisel. Koos delegatsiooni ja Viktor Erikssoniga külastasime tuukribasseini Karlskornas. Lanzev oli rõõmus sell ja tal oli paar-kolm rida autasulinte vormikuuel. Ma ei suutnud oma uudishimu talitseda ja püüdes naljakas olla, küsisin temalt:

- Öelge mulle, kk Lanzev, kuidas tuleb, et teie, kes olete palju noorem ja tõenäoliselt pole olnud võimalust sõjas osaleda, olete jõudnud saada nii palju medaleid? Mina olen 10 aastat vanem, olen teeninud Soome armees (seda ei varjanud ma kunagi) ja mul on ainult kaks närust mälestusmedalit soomlastelt ja üksainus rootslastelt. Millega olete teie ära teeninud näiteks selle medali, ütlesin ja osutasin ühele lugematutest lintidest tema kuuel.

- See on Praha vabastamise 30. aastapäeva medal, vastas Lanzev.

- Aga teie polnud ju kunagi Prahas, või kuidas?

- Ei, aga ma olin läheduses, kui medaleid jagati.

Brežnev ja Göring olevat olnud läbi aegade enim ehitud medalikandjad, kuid teised Vene ohvitserid ei jäänud palju maha. Brežnevist liikus nali, mida mulle hiljem räägiti, kui olime mõned napsid võtnud ja visiiriluugid üles tõstnud.

Üks venelane küsib teiselt:

Ütle mulle, seltsimees Ivanov, kus seltsimees Brežnev on, me pole teda

mõnda aega näinud?

- Aga seltsimees Petrov! Kas sa ei tea, et ta on haiglas, et lasta mõnda

ribi pikendada.

- Pikendada? Milleks?

- Jah, et ta mahuks veel ühe „Nõukogude Liidu kangelase“ medali ära.

Seda medalit peeti nii tähtsaks, et seda tuli kanda reas üksteise järel. Meie Riia-viibimise ajal pidime ühelt poolt osalema džässkontserdil Balti Mereväe orkestriga, teisalt vaatama jalgpallimatši Nõukogude ja Rootsi merevägede vahel. Kontsert oli piinarikas lugu. Aukülalistena istusime kõige ees hiiglaslike kõlarite all ja kuna nii helitase kui ka moonutus seadmel olid talumatult kõrged, ei pidanud ma viletsusele vastu, vaid rebisin täiesti ebaviisakalt oma taskurätiku katki ja toppisin osa sellest kõrvadesse, pärast seda oli kergem üritust taluda. Džäss pole minu lemmikmuusika ja Vene mereväe versioonis puhkpilliorkestriga ei muutu see nauditavamaks.

Pärast kontserti pidime minema jalgpallimatši vaatama ja sinna transporditi ohvitserid Vene mereväe autodes. Istusin esiistmel Vene komandöri suures limusiinis koos admiral Blidbergi, komandöri ja tema naisega ning nende 7-aastase pojaga, pere staatuslapsega (pesamunaga). Admiral oli üle 50 ja naine mõned aastad noorem. Vestlusest selgus, et paaril oli veel paar last, üks poegadest käis kadetikoolis kusagil suures Venemaal ja pidi saama ohvitseriks. Vene sõdurihuumor ei ole kuigi peen ja admiral järgis tavalist malli. Ta jutustas ühe vähe pikantse anekdoodi teise järel ja naine, kes hoidis käsi poja kõrvade peal, püüdis teda aeg-ajalt katkestada märkustega, et poeg ei peaks veel selliseid lugusid kuulma.

- Sama hästi harjub ta algusest peale, temast saab sõdur, kõlasid Vene admirali sõnad. Nii admiral Blidberg kui ka mina oleksime tahtnud ka kõrvu kinni hoida, lood olid väga ropud.

Riia mereväeringkonna ülem, admiral Aistov, oli tore mees, tõeline meremees ja oli läbinud pika tee. Kui ta oli pardal, et meiega hüvasti jätta, andis ta üle hulga kingitusi (mina sain kristallvaasi) ja ütles:

- Kui olete Riia kaist lahti heitnud, olen ma endine admiral. Ta läks pensionile 1975.

Venelased on nobedad välja mõtlema nalju nii oma juhtide kui ka valitsevate olude kohta. Nõukogude ajal võis teatud määral välja lugeda, kuidas maal lood on. Juba 70ndatel võis kuulda pahandamist kinosaalis, kui Brežnevi pilti valgel ekraanil näidati, ja lood temast olid leegion. Enamik neist olid vähe meelitavad. Juhtide populaarsust võis mõõta selle järgi, mida nende kohta räägiti. Mihhail Gorbatšovi kohta ei liikunud nii palju kurje nalju, kuid Raisa ei olnud alati eriti populaarne. Ta oli ju esimene vene naine, kes (välja arvatud lüpsjad kolhoosides ja puuvillakorjajad Usbeki puuvillapõldudel) esines ametlikult koos Nõukogude juhiga. Järgmine anekdoot võib olukorda valgustada:

Gorbatšovite paar oli Ameerikas ametlikul visiidil ja visiidi käigus tuli CIA-lt teade, et nende lennukit ähvardab pomm.

- Vahetame lennukit, ütles Reagan, meil on just praegu transport teel Moskva loomaaeda haruldase ahviga, üks värviline mees lendab koos ahviga. Te võite võtta nende lennuki ja me saadame teie lennuki koos loomatalitaja ja ahviga.

Moskvat oli aga unustatud vahetusest teavitada, nii et kui lennuk koos talitaja ja ahviga Moskvas maandus, seisis kogu nõukogude nomenklatuur piki punast vaipa, et oma juhti vastu võtta. Talitaja astus lennukist välja, juhtides ahvi käe kõrval, kõndis lennukitreppist alla ja nägi vastuvõtu üle veidi üllatunud välja. Vastuvõtukomitee kohalviibivate venelaste esimene astus talitaja juurde ja ütles:

- Tere tulemast tagasi, kallis Mihhail Sergejevitš! Te näete välja priske ja päevitunud ja kui teil poleks Raisat kaasas olnud, poleks me teid otsekohe ära tundnudki!

Laadoga.......Purjetamine on hädavajalik

Venelased valvasid meid, kuid valve ei saanud kõigele vaatamata olla eriti tõhus, sest me saime teha teatud kõrvalepõikeid väljaspool kindlaksmääratud ajakava. Järgmise ülesande sooritasid kolm meest, sealhulgas mina, et teada saada, kuidas on lood Laadoga järvel. Põhimõtteliselt oli see välismaalastele keelatud ala, me ei tohtinud eemalduda ettenähtud 3 miili kaugusele, kuid me tegime siiski mõned vaprad külaskäigud. Alustasin sellega, et proovisin osta pileteid müüjalt kioskis Talvepalee kõrval. Tegin seda täiesti avalikult, mundris pikk-kuuega, millel palju triipe varrukal. Üldiselt ei ole naised sõjaväeliste auastmetega kuigi hästi kursis, kuid siin reageeris müüja väga kiiresti.

- Te ei ole üks meie omadest, ütles ta ja ronis pilguga mööda minu auastmetunnuste triipe mundrikuuel.

- Te peate minema Herzengatani ja tooma loa, et pääseda "Schlüsselburgi" (rootslaste poolt 17. sajandil ehitatud kindlus "Nöteborg") Neeva jõe väljavoolul Laadoga järvest!

Me ei andnud alla ja astusime järgmise sammu. Mereväeatašee Odini naine rääkis korralikku vene keelt ja teisel katsel saatsime tema kioskisse kolme piletit ostma. Ka seekord saadi keeldumine. Nüüd tuli välja mõelda mingi teine viis.

Paadid Nöteborgi väljusid väljakult Talvepalee all, Peeter Suure kuju eest. Pärast väikest luuret paadi juures ei paistnud olevat suuremat valvet ega kontrolli nende üle, kes pardale astusid, ja me otsustasime teha riukliku ettevõtmise.

Me ajastasime oma saabumise maabumissillale paar sekundit enne paadi väljumist, ohutuse mõttes vihmamantlid seljas, ilm oli veidi pilvine, kuid vihma ei sadanud. Rootsi mereväe vihmamantlitel ei ole auastmetunnuseid, ainult mütsi järgi võis treenitud silm avastada, et me ei kuulu riigi enda kaitseväkke.

- Schlüsselburg? küsisin vormi pärast naissoost "hüppa-maale-kallelt", kes just tahtis maabumissilda sisse tõmmata.

- Da, da, ütles ta, tulge ruttu pardale, sest me heidame kohe lahti.

Pardal olles, ikka veel vihmamantlid seljas, maksime oma piletid ja jätkasime siis salongi. Tõenäoliselt võetakse meid maha järgmise silla juures mõni kilomeeter ülesvoolu, mõtlesime, ja istusime pinges oodates seda. Paat sildus veel mõne silla juures, kuid keegi ei seganud meid ja pärast kolmandat sildumist hakkasime end kindlalt tundma ja lõdvestusime.

Paari tunni pärast olime üleval väikese kärestiku juures, mis tekib seal, kus Laadoga voolab Neevasse. Paat sildus ja me astusime maale, et ümbrust vaadata. Loomulikult tahtsime olla tõelised turistid ja näha kindlust "Nöteborg", mille rajas Novgorodi rahvas 15. sajandil ja mis oli Rootsi valduses kuni 1702. aastani. Kindlusest ei olnud palju järel, mõnel pool olid peaaegu nelja meetri paksused tellismüürid sakslaste poolt Teise maailmasõja ajal puruks lastud, kui nad asusid vaid mõne kilomeetri kaugusel ja said kindlust oma suurtükiväega tulistada. Enamik oli varemetes ja ainult vangla oli restaureeritud. Kogu muus prahis vangla kõrval rippus seinal silt, mis teatas, et siin hukati üks "Rahva Tahte" liige, Aleksandr Uljanov, Lenini vanim vend.

Ta osales tsaar Aleksander III vastu suunatud terroriakti ettevalmistamises märtsis 1887 ja poodi selles vanglas.

Peeter-Pauli kindlus Peterburis on samuti vanglana teeninud ja giidiga külastusel võisime seal kambriustel näha silte revolutsionääride nimedega, kes olid seal tsaariajal istunud. Ükskord küsisin ametlikult giidilt, kus istusid need, kes olid Nõukogude Liidu vastu opositsioonis, kuid sellele ma vastust ei saanud. Vahel oli lihtne nõukogude giide vaikima panna. Ühel Leningradi külastusel sõitsime linnas ringi vaatamisväärsusi vaadates ja jõudsime lõpuks väljakule, kus Peeter Suur istub hobuse seljas kuju. Giid, rootsi keelt kõnelev nõukogude ohvitser, osutas kujule ja ütles:

- Kuju kujutab Peeter Suurt, seda, kes ehitas Leningradi!

Ta oli nii täis entusiasmi ja nõukogude vaimu, et ma ei suutnud jätta mikrofoni võtmata ja lisamata.

- Ja madu, keda hobune üritab surnuks tallata, kujutab Rootsit.

Giid jäi kohmetuks ega suutnud midagi mõistlikku öelda enne, kui jõudsime Talvepalee juurde, alles siis sai ta oma propagandaplaati uuesti käima panna..

Midagi sarnast juhtus ka ühel Läti Riia külastusel. Külastasime Riia toomkirikut, Baltikumi kõige idapoolsemat protestantlikku toomkirikut, ja giidiks oli Riia raadio rootsikeelsete saadete diktor N. Nejland. Ta pööras mantlit tuule järgi ja sai pärast vabanemist Läti välisministriks, kuid ei saanud vanade pattude tõttu viisat Rootsi. Selle külastuse ajal oli ta aga nagu kala vees, tõeline kommunist ja kaasajooksik, ta heietas laialt ja pikalt Nõukogude riigi eelistest ning möödunud Rootsi aegadest Baltikumis ja Liivimaal.

- Nagu te teate, on Baltikum olnud rootslaste poolt okupeeritud mitmeid aastaid, ütles ta ühel korral, kui ta giidina teenis ja pidi meile näitama äsja renoveeritud Riia toomkirikut. Kapten Nilsson, üks mereväe luureohvitsere, ei suutnud seda vaikides kuulata ja hüüdis valjult ja selgelt, nii et kogu seltskond kuuleks:

- Ahsoo, meie poolt ka! Nejland vaikis tükk aega, enne kui sai jätkata.

Kui me jalutasime Orehhovo saare (Nöteborg) väikelinnas ja nägime välja nagu tõelised turistid, tuli üks "babuška" juurde ja ütles, et mõne minuti pärast väljub ekskursioonilaev, mille eesmärgiks on sõita Laadogal umbes neli tundi. Kui tahame kaasa tulla, peame kiirustama. Laadoga sadamasild asus väikese künka taga ja me polnud seda näinud. Lahke babuška pani traavi ja me löntsisime järele. Kui ta jõudis künka tippu, hüüdis ta laeva meeskonnale, mis oli mõnevõrra suurem Waxholmi tüüpi ekskursioonilaev, et nad ootaksid lahti laskmisega, sest siia tuleb veel mõni reisija. Kiirustasime pardale, võtsime oma vihmamantlid seljast ja äratasime kohe oma mundritega teatavat tähelepanu. Paar meest tulid juurde ja küsisid meilt kogeledes inglise keeles, kas tahame nendega nende kajutisse tulla. Nüüd saab meie reis läbi, mõtlesime, aga.....

Mehed tutvustasid end arsti ja insenerina, kaks venda koos oma naistega väljasõidul. Meid muidugi küsitleti pisut, nad olid ju näinud Rootsi hävitajaid Neeval ja teadsid visiidist.

Nüüd olid nad lihtsalt üldiselt uudishimulikud ja tahtsid meiega seltsida. Välismaalastele lähedale pääseda polnud Nõukogude Liidus alati nii lihtne, seal olid takistused nii keele kui ka piirangute osas. Meid kostitati rikkalikult nende kaasavõetud toidu ja joogiga. Mina kandsin enamasti vestlust, samal ajal kui mu laevakaaslased kasutasid võimalust minna tekile "ümbrust" vaatama ja salongi tantsima.

Need neli tundi möödusid väga kiiresti, seejärel olime seltsis tagasi Leningradi ja ootasime, et miilitsad meid peale võtaksid, kuid midagi sellist ei juhtunud. Ohutuse mõttes astusime maha koos oma äsja leitud tuttavatega paar peatust enne lõplikku sildumiskohta Ermitaaži vastas, Peeter Suure kuju ees, ja lahkusime vastastikuste soovidega visiidi heaks jätkumiseks.

CM sekretär 1978-09-07

Esialgne plaan autotranspordiks Nõukogude Liidu mereväe juhataja visiidil Rootsi 12. - 16. september 1978

Laevastikuadmiral Gorškov Proua Gorškova Kontradmiral Putintsev Komandör Fedunkin Polkovnik Malõgin Kaptenleitnant Koškin. Komandör Konovalov Proua Konovalova

Kapten AstahhoN,

Gor Proua G Pu

Fe ,

Mal

Adj Kon

Proua Kon Ast

V

CM

Proua L Rhe Hell Åk Kron CM adj viitseadmiral Lundvall

Proua Lundvall

Kontradmiral Rheborg

Komandör Hellström Komandörkapten Åkerhielm

Komandörkapten Kronberg Proua Ginsburg

Kapten Fischerström

Kasutatud autod

1

Fo 44/KörC ajateenija Sjöstedt

Fo 44/KörC Fo 44/KörC ajateenija Spång

Fo 44/KörC Fo 44/Körc Fo 44/KörC

Mercedes (7-kohaline)

2 Mercedes nr 17600

3 Mercedes(7-kohaline)

4

5 Volvo nr 40330

6 x)

7

8 Buss (10 inimest)

Juhised autojuhtidele

Auto peab olema kohale sõidetud hiljemalt 10 minutit enne plaanis märgitud väljasõiduaega.

Kahtluse, intsidendi, ajast kinnipidamise raskuste jms korral - võtke ühendust

)

CM sekretär (Proua Nelson)

CM adjutant (Kapten Fischerström)

Saatjaohvitser (Kontradmiral Rheborg)

tel 67 95 60 kodu 62 72 96

tel 6795 60 kodu 773 31 18

tel 2210 20 (Grand Hotel)

Kõigi nende laevastiku- ja lennuväevisiitide ajal töötas kommunistlik propaganda infovahetuse vastu ja avaldas regulaarselt artikleid, mis tekitasid teatavat lõbu ja ka pahameelt. Liiga paljud olid puhtad valed ja häbematud katsed läänt diskrediteerida.

PROPAGANDATORM BALTLASTE VASTU.

Ametlikke Rootsi ringkondi rünnatakse Nõukogude ajakirjanduses

Nõukogude laevastikuvisiit Stockholmi juuni keskel on olnud taustaks uuele kummalisele rünnakule Vene ajakirjanduses Balti pagulaste vastu Rootsis. Äärmiselt teravas artiklis valitsuse häälekandjas Izvestijas, pealkirjaga "50 minutit ussipesas", süüdistatakse "ametlikke Rootsi ringkondi" "sellele saastale* abi osutamises". Artiklile on alla kirjutanud ajalehe "erikorrespondent" Stockholmis, V. Golijtsev.

Rootsi välisministeeriumis selgitatakse Dagens Nyheterile, et mees on seal täiesti tundmatu. Izvestijal on alaline Stockholmi korrespondent, kelle nimi aga selles kontekstis ei figureeri.

Kirjeldus algab Stockholmi raekoja Sinises saalis, kus Vene Läänemere laevastiku laulu- ja tantsuansambel esines laevastikuvisiidi ajal üritusel, mille korraldas Rootsi-Nõukogude Liidu Ühing. Golijtsev väidab, et etendust häiris "jultunud balti provokaator", kes õhutas läti päritolu Nõukogude meremehi "üle jooksma". Nad saaksid kogu vajaliku abi, kui külastaksid maja aadressil Västmannagatan 27, kus "nende läti vennad" olid valmis neid vastu võtma.

"Provokatsioonikatse" nurjasid Izvestija kirjutaja sõnul kiiresti mõned "vihased rootslased" publiku hulgast, kellest üht esitletakse kui "ehitustööline Sven Lind". Rootslased olid nördinud baltlase käitumise üle ja olid valmis talle füüsiliselt kallale minema. Ta leidis, et selles olukorras on kõige parem põgeneda, öeldakse.

"Sven Lind" olevat seejuures väljendanud oma meeleolu sõnadega: "Need räpased tüübid kuritarvitavad meie maa külalislahkust. Nad haisevad isegi selle imelise kontserdi ajal."

"Kurjad emigrandid".

Stockholm on Rootsi kodanlike paremparteide toel väheste, kuid äärmiselt kurjade emigrantorganisatsioonidega sisse seadnud, jätkab Goljtsev. Need koosnevad ülejooksikutest ja reeturitest, kes on põgenenud Nõukogude Baltikumist. Need poliitilised liidrid, kes on kaotanud igasuguse sideme kodumaaga, on jultunult esinenud eesti, läti ja leedu rahvaste "volitatud esindajatena". Nad moodustavad oma "valitsusi", "parlamente", igasuguseid komiteesid, korraldavad valimisi, saadavad noote, esitavad proteste ja nõudmisi, lärmavad ajakirjanduses, loovad mulje aktiivsest tegevusest ja tõstavad sellega oma väärtust Skandinaavia reaktsiooni silmis, mis kergesti antikommunismi õnge läheb.

1950. aasta lõpus moodustasid need Nõukogude-vastased organisatsioonid "Baltlaste koostöökomitee", et "konsolideerida" jõude ja "koordineerida" oma õõnestustegevust. Tooni annavad seal läti esindajad, kirjutab Izvestija kaastööline.

Visiit Västmannagatanile

Juhindudes soovist saada selgust, mis seltskond see on, kes nimetab end "Baltlaste koostöökomiteeks", otsustasin teha visiidi aadressile "Västmannagatan 27", kuhu ülejooksikud on oma "ussipesa" seadnud, deklareerib Goljtsev.

"Visiidist" annab Goljtsev aru järgmiselt:

- "Läksin teele Västmannagatan 27-le koos ühe oma rootsi sõbraga. Pärast väravast sisenemist olime laias koridoris. Väravast vasakul oli üürnike nimekiri. Selle lõpus seisis: "Läti Kesknõukogu Rootsis", "Läti Rahvusfond". Kõrval oli väike Stockholmi kaart. Pole kahtlust, olime jõudnud õigele aadressile.

Kui olime ringi vaadanud, läksime korterisse, mida fond kasutab. Selle uksel oli kaks patentlukku – üks väike tavalist tüüpi, samasugune nagu kõigil teistel ustel, ja teine ebatavaliste mõõtmetega, spetsiaalselt paigaldatud.

Vajutasime uksekella nuppu. Tulemuseks oli kõrvulukustav helin, sama tugev kui tavaliselt tulekahjualarmi puhul. See kõlas ja vaibus. Vajutasime nuppu uuesti. Ukse tagant kostis samme ja "naisehääl küsis:

- Politsei?

”See on rootslane"

- Ei, ütles mu sõber rootsi keeles. See on rootslane. Uks avanes. Üks

Keskealine daam palus meil siseneda. Olime korteris, mis oli ümber ehitatud kontoriruumiks.

Läbi pimeda koridori juhatas naine, keda tutvustati kui fondi büroo juhatajat, meid suurde tuppa, mille aknad olid tänava poole. Aknaluugid olid aga täiesti suletud. Toas oli mõned väikesed lauad. Need olid risustatud

emigrantide välja antud trükistega – ajalehed, ajakirjad, mõned haledad väikesed raamatud.

Sel ajal kui mu sõber daamiga vestles, vaatasin ma tuba. Suurem osa seinast sissepääsust paremal oli kaetud suure Nõukogude Liidu kaardiga, mis oli punaseks värvitud. Sellel jooksid Stockholmist hulk valgeid nooli, mis lõppesid kusagil Uurali taga.

Küsisime, mida nooled tähendavad.

Need on meie propaganda suund orjastatud kodumaal, vastas

juhataja, mitte ilma uhkuseta hääles.

Toas oli tabel nn "jõuluabi" arvete ja laekunud annetuste nimekirjaga. Terve talve olid juhid südametunnistuspiinadeta emigrantide lihtrahva taskutest kroone välja õngitsenud. Kuid korjandus andis vaid 2 968 krooni.

Ühel seinal rippus läbipaistev plakat. Sellel oli üleskutse noortele lätlastele:

- "Ärge uskuge kommunistlikku propagandat, ärge pöörduge tagasi Nõukogude Liitu."

Daam näitas meile ka teist tuba, kus olid mingid pakid.

See on propagandakirjandus. Saadame selle Baltikumi

meremeeste ja turistidega. Kahjuks pole palju neid, kes seda tahavad.

Härrased, te olete tulnud vähesobival päeval, vabandas daam.

Nädalavahetus on ukse ees, meie juhid on ära sõitnud puhkama.

Ja kuidas tuleb, et te ise Stockholmi jääte?

”Luksus maale sõita"

Luksust puhata saarestikus või maal saavad endale lubada ainult jõukad inimesed

Emigrantide juhid on rikkad inimesed. Nad võtsid

kaasa hulga väärtesemeid Nõukogude Baltikumist, Rootsis on nad ostnud endale maju, villasid, luksusjahte ja autosid. Ilma et nad loodaksid eriti, et nende

"vabastusplaanid" teostuvad, jätkavad nad raha kulutamist

kuhjaga. Mis puutub emigrantide lihtrahvasse, siis nemad on sunnitud end elatama kõige raskema tööga. Osa neist püüab, hoolimata emigrantide juhtide hirmutamistaktikast ja provokatsioonidest, end lahti rebida kodanlikust "paradiisist" ja kodumaale tagasi pöörduda. Teised on distantseerunud emigrantorganisatsioonide kahtlasest tegevusest, näiteks leedu rakud on lagunenud ja lakanud olemast.

”Professionella spioner”

Veel üks osa neist, kolmas, kõige kibestunumad,

vrantsivad politseinikud, karistussalkade liikmed, natside käsilased jätkavad oma harjumuspärast „tööd”. Nad on professionaalsed spioonid ja gangsterid, kes täidavad kõige räpasemaid ülesandeid võõrriikide luureteenistustelt.

Veetsime 50 minutit nende pesas. Selle aja jooksul ei tulnud kedagi külla, keegi ei helistanud. Oli selge, et baltlaste nn keskus on lihtsalt kurjategijate pelgupaik poliitikutele, kes on ammu pankrotti läinud ja kaotamas jalgealust isegi emigrantide keskkonnas. See tekitab imestust, miks Rootsi ametlikul poolel sellist põhjakihti toetatakse, lõpetab Goljtsev oma loo.

Dagens Nyheteri kaastöötaja esmaspäevaõhtusel visiidil Västmannagatan 27 kinnistusse tuvastati muu hulgas:

Väravas olev nimesilt ei sisalda Läti Kesknõukogu kui üürnikku.

„stockholmskartan” on kinnistu evakuatsiooniplaan.

Fondi korteri ukse lukud on mõlemad tavalist tüüpi, ilma tähelepanuväärsete mõõtmeteta.

Uksekell annab normaalse helitugevusega signaali – „tulekahjuhäirena” on see täiesti kõlbmatu.

Üheski fondi toas ei ole „väikseid laudu”.

Nõukogude Liidu kaardil ei ole „Stockholmist lähtuva emigrantide propaganda teid”. Selle asemel illustreerib see Riiast lähtuvalt kohti Vene Kesk-Aasias, kuhu läti noori on küüditatud.

Korteri akendel puuduvad rulood, mistõttu need ei saanud olla „täiesti ette tõmmatud” jne.

Vestlusest Skandinaavia Läti Rahvusfondi peasekretäriga selgub, et fondil pole oma 15 tegutsemisaasta jooksul olnud ühtegi naistöötajat, välja arvatud üks koristaja.

Mingeid „kogumistulemuste tahvleid” ei ole ruumides üleval olnud ja number 2948 krooni oli täiesti tundmatu. Samuti ei ole seintel olnud ühtegi läbipaistvat plakatit.

Fondis on läbi viidud uurimine ja selle tulemusel selgus, et Izvestijas kirjeldatud laadi külastust ei ole fondi ruumides üldse toimunud, lisas see. L:S. (Dagens Nyheter 3. juuli 1967)

Venelase arusaam Rootsi demokraatiast on ähmane.

Endine boråslane Venemaal: (Sten. Damberg Hallands Nyheter 620728)

Venelastel üldiselt on väga ähmane ettekujutus Rootsist ja Rootsi demokraatiast. Rääkis insener Albert Kronberg, endine boråslane, kes praegu töötab Studsviki aatomienergia rajatistes. Ta oli mõni aeg tagasi kaasas Rootsi mereväe visiidil Leningradi ja kuna ta töötas tõlgina, puutus ta tihedalt kokku mõlemast soost venelastega. Nad on sõbralikud, rõõmsad ja abivalmid, jutustab insener Kronberg, ja vähemalt Leningradis paistsid neil hästi minevat. Nad olid hästi riides ja tegelikult ei erinenud nad palju tavalistest läänlastest. Rootsi mereväe visiit äratas suurt tähelepanu ja ma usun, et see toimis positiivses suunas, kui on juttu hea tahte loomisest teisel pool Läänemerd.

Praegu naudib insener Kronberg koos oma perega hädavajalikku puhkust Falkenbergis Skrea rannas. Kuid see kena päevitus, mida ta näitab, ei ole mälestus Leningradist, vaid ehtne „skrea toode”, kui nüüd saab rääkida „tootest” selles kontekstis.

Insener Kronberg, kes tuli Rootsi

1946. aastal, lähimalt Soomest, on ta töötanud nii Falkenbergis kui Boråsis, enne kui ta insenerieksami sooritas. Pärast töötamist ühes Hägersteni instrumenditehases kolis ta mõni aasta tagasi Stockholmi AB Atomenergisse ja järgnes seejärel ettevõtte Studsviki rajatisse ning elab Nyköpingis. Pärast kodakondsuse saamist tegi ta ajateenistuse rannakaitseväes, hiljem valiti ta tõlgiks ja sellena on ta leitnant ning paigutatud kaitseväe staapi. Venemaa-visiidi ajal oli tal kapteni auaste.

Need olid kolm hävitajat Halland, Öland ja Östergötland, mis Leningradi visiidi tegid. Ülem oli admiral C.E. Blidberg ja lipulaev oli Halland, jutustab hr Kronberg.

Pärast väga meeldivat sõitu üle Läänemere jõudsime Leningradi, kus me ankrusse jäime linna keskuses Paleesilla ja Leitnant Schmidti silla vahel, räägib insener Kronberg. Juba algusest peale saime leningradlastelt väga südamliku vastuvõtu.

Kokku oli meid 650 rootslast kolmel hävitajal ja puhkuste ajal võis meeskond ringi liikuda, kus nad tahtsid. Mingitest piirangutest polnud kunagi juttu ja pildistada võis nii palju kui tahtis ja kus tahtis. Poisid kasutasid muidugi ka võimalust vennastuda Leningradi ilusate tüdrukutega. Keelebarjäärid olid muidugi silmatorkavad, kuid üldiselt laabus kõik hästi.

Meile pakuti ka ringsõitu suures linnas. Muu hulgas saime tutvuda suurepärase metrooga, tõelise vaatamisväärsusega, mis kohati asub kuni 40 meetrit maapinnast allpool. Metroojaamad olid kujundatud hoopis teistmoodi, kui me oleme harjunud, muuhulgas ei saanud märkamata jätta, et jaamad olid varustatud rohke sellega, mida me nimetame „puunikerduseks”.

Puhtus tänavatel ja avalikes kohtades on tuntud kui tüüpiline Venemaa linnadele. Leningrad ei olnud siinkohal erand. Inimesed panevad paberi ja prügi sinna, kuhu see kuulub, ja meil on selles osas tõepoolest palju õppida. Leningradis on ka üsna palju haljasalasid ja on silmatorkav, kuidas inimesed otsivad neid alasid puhkamiseks ja lõõgastumiseks.

Ringsõidu ajal külastati ka Ermitaaži ja Vene muuseumi, mõlemad vaatamisväärsused, mida meelsasti mälus säilitatakse. Osa personalist sai ka võimaluse näha jalgpalli Kirovi staadionil, mis mahutab ligi 100 000 inimest.

Kahel päeval oli leningradlastel võimalus külastada Rootsi hävitajaid ja seda võimalust nad kasutasid. Kindlasti paar tuhat merehuvilist venelast tungles hävitajate pardal, mis ilmselt avaldasid üsna muljet.

Venelased on väga väljapoole suunatud, midagi, mida hoolega sai kogeda nende küsimustevoorude ajal, mis olid korraldatud pardal. Eriti huvitatud olid nad Rootsi standardist, Rootsi tööliste palgatasemest ja toidukuludest. Ei saanud jätta märkamata, et neil olid väga ähmased arusaamad Rootsi demokraatiast.

Korra teise järel küsiti, kas mitte kommunistlik partei pole Rootsis keelatud. See tekitas ka imestust, kui räägiti, kui vähe kommuniste tegelikult meie maal on.

Teine asi, mis leningradlasi väga imestama pani, oli see, et meil on ainult 12 kuud sõjaväeteenistust. Ja see, võib-olla pole nii imelik, kui arvestada, et venelastel on praegu 3 1/5 – 4 aastat. Aususe nimel tuleb siiski rõhutada, et sellesse väljaõppesse kuulub ka teatav kutseõpe.

Külastus Leningradi kujunes igati õnnestunuks. Programm oli väga hästi koostatud, vastuvõtud, ringsõidud ja visiidid vaheldusid. Ja paljude jaoks tuli lihtsalt tõdeda, et venelased erinevad meist läänlastest väga vähe.

Ainuüksi see on väärtuslik avastus, mida meeles pidada

Laevastikuga idateel

(Karlskrona tidning juuli 1967)

Liputüürimees Möller räägib Rannalaevastiku Leningradi külastusest ja ühest õhtust minu nõbu Vera Petrovna Bakhlanova juures Gavanskaja tänaval tema ühetoalises korteris.

Rootsi hävitajad Södermanland ja Uppland on olnud viiepäevasel laevastikukülastusel Leningradis. Meeskondadel oli siis võimalus lähemalt tutvuda Nõukogude suurlinnaga Neeva jõe suudmes. Liputüürimees Sture Möller Södermanlandilt räägib siin muljeid külastusest

Sirelid õitsesid kõigis Leningradi parkides. Peatänaval Nevski Prospektil olid inimesed suveriietes. Suplusrandadel olid bikiinid enamuses. Rootsi rannalaevastik külastab tavaliselt kord suvepoolaastal mõnda lähimat välislinna ja sel aastal seati kurss itta, osa üksusi Soome ning hävitajad Södermanland ja Uppland Nõukogude Liitu ja Leningradi.

Väljasõit toimus 14. juunil ja üle täiesti peegelsileda Läänemere sai teha viimaseid viimistlusi. Ilm oli nii ilus, et laevakomandör komandörkapten Stig Strömbäck võis masinad seisma panna, misjärel meeskond kogunes pakile mõnusaks laevaõhtuks. Laeva omad anded lõbustasid kaaslasi laulu, mängu ja laevalugudega.

Saluteerimine ja paraadid.

Reede saabus suurepärase ilmaga ja merele tulid sideohvitserid, lootsid ja Rootsi mereväeatašee. Kroonlinna kindluse juures anti salut Nõukogude rahvale. Kroonlinna sadamas oli teiste seas Nõukogude ristleja Kirov, mis peagi külastab Stockholmi. Kõigil laevadel paraaditi rahvast ja kail seisis paraadväeüksus koos orkestriga. Sõit kulges nüüd Neeva jõe mitte just eriti selges vees ja vähehaaval ilmus Leningrad koos Iisaku katedraali suure silmapaistva siluetiga. Sildumiskohal ootas taas auvahtkond koos orkestriga. Niipea kui maabumissild oli välja pandud, kadus flotillijuht komandör Gunnar Grandin koos tõlgi ja sideohvitseriga visiite tegema, millele seejärel vastati vastuvisiitidega.

Pärast seda oli meeskonnal vaba voli väljasõitudeks ja loaks. Ise olin õhtul rõõmus, et mind kutsuti õhtusöögile Leningradi vanima mereväeülema juurde. Varem on kuuldud kirjeldusi toidu ja joogi küllusest, mis tavaliselt vene pidudel esineb, kuid see on tugevalt liialdatud. Tõsi küll, vene kaaviar on sensatsioon, kuid muidu oli see tavaline Rootsi smörgåsbord, mida serveeriti koos järgneva sooja roaga. Kohv oli parim, mida seni olen saanud. Täpselt kaks tundi kestis õhtusöök ja pärast seda oli mul rõõm minna kaasa ühe tõlgiga, kui ta külastas lapsepõlvetuttavaid. Maja, kus nad elasid, oli tavalist Rootsi ja 1890. aastate tüüpi kõrgete lagede ja rohke stukkdekooriga seinte ülaosas. Korterid olid suhteliselt heas korras parkettpõrandate, gaasipliidi ja WC-ga, kuid igal perel oli ainult üks tuba ja köök ning ülejäänud ruumid olid ühised.

Mööbel oli veidi segane, kuid leidus nii moodsa lõikega asju kui ka raadiot ja televiisorit.

Ajaloolised hooned alles.

Laupäev saabus sama suurepärase ilmaga nagu eelmine päev. Meeskond oli jaotatud hulga väljasõitude peale linna eri paikadesse. Kahjuks ei olnud mul õnne ühelegi neist pääseda, vaid pidin Leningradi omal käel avastama, kaart käes. On kuuldud palju lugusid sellest, mis revolutsiooni ajal juhtus, kuid suuri paleesid ja teisi ajaloolisi hooneid on venelased säilitanud üsna suure pieteediga. Mõnda neist kasutatakse küll võib-olla laohoonetena, kuid enamikku on paigutatud muuseumid, koolid, riiklikud ja munitsipaalasutused. Meie külastuse ajal olid mitmed neist hoonetest saamas väljastpoolt uut ilmet, et paista oma õiges hiilguses revolutsiooni 50. aastapäevaks, mida tähistatakse sügisel. Külastasin koos mõne kaaslasega eelkõige Iisaku katedraali, mis on kõige toredam kirik, mida olen näinud kõigil oma välisreisidel. Seda ei saa kirjeldada, vaid peab nägema, ja selle üksikasjalikuks uurimiseks kuluks päevi. Kui lisada siia Talvepalee ja Suvepalee, esimene oma tohutute kunstikogudega, teine oma pargi, purskkaevude ja kujudega, siis on 145-päevane viibimine kultuurihuvilise jaoks minimaalne.

Mujale Venemaale nii iseloomulikud sibulakujulised kuplid on Leningradis väga vähe esindatud. Kui neid suuri hooneid uurida, siis mõistab, miks venelased nii 1905. kui ka 1947. aastal ülestõusu tegid. Neeva deltamaal ei leidu kivi, see on tulnud kohale vedada teistest Venemaa osadest. Mõned sambad, muuhulgas Iisaku katedraali juures, on terved graniitsambad, mis on poleeritud ja kaaluvad umbes 110 tonni.

Kui siis näeb kõiki jõeharude külgi, mis on sillutatud graniitplokkidega, ning kivikindlustusi ja teab, et need, kes töö tegid, olid sundkorras kohale käsutatud, küll mõnikord ilustavate ümberkirjutustega, kuid siiski praktiliselt orjad, siis mõistab, et nad tahtsid ikke maha raputada.

Tänasele vaatlejale jääb ju iluväärtus, aga kui siis hinda mõtlema hakata, saab aru, et toonased valitsejad ei hoolinud lihtrahvast kuigivõrd.

Põhjamaine muster.

Linn on üles ehitatud põhjamaises mustris ja kui teada, et linn rajati kaitseks sõjakate rootslaste vastu aastal 1803, siis on palju sarnasusi Karlskronaga, mida võib jälile saada. Kroonlinna kindlusel on palju ühist Kungsholmi fordi ja seal on peaaegu koopia tuletornist Hüva ööd. Tänavad on väga laiad ja sageli varustatud puuistandustega keskel või külgedel. Kuna autode esinemine on rootsi mõõdu järgi minimaalne, tunduvad tänavad väga laiad. Meil on kombeks öelda, et Karlskrona Suurturg on suur, aga lossiplats Talvepalee ees mahutaks kindlasti viis meie turuplatsi. Autosid oli vähe, kuid see-eest rikkalikult hargnev busside, trollibusside ja trammide võrk. Ma mõistan, et nii lähedale vene rahvale ei saa kunagi kui ühes neist transpordivahendeist. Rootsi aususest räägitakse vahel, aga vene bussides ja trammides polnud konduktoreid, vaid üksnes kassa, kuhu igaüks ise tasu pani. Ma nägin mitmel korral, et keegi tagapool saatis tasu reisijate vahendusel ette ja mõne aja pärast tuli pilet tagasi. Teine näide on see, et üks mu kamraad unustas oma fotoaparaadi pargipingile. Kui ta oli paarsada meetrit eemaldunud, tuli üks poiss sellega joostes järele.

Vaoshoitud ööelu

Laupäeva õhtul pidime ööelu vaatama. Ainult kahes hotellis, mis olid mõeldud turistidele maksuvabade poodidega, Euroopas ja Astorias, nägin ma tantsu ja teenindamist. Seevastu kõigis parkides olid väikesed poliitilised arutlusklubid või maleklubid oma tegevusega ametis. Ühe pargi juures Nevski prospektil oli sissepääsutasu 20 kopikat (umbes 1 kroon). Seal sees toimus teater ja muusika ning me istusime seal kolm tundi. See oli elamus näha seda huvi, mida üles näidati kõigi nende etenduste vastu. Venemaal peetakse solvanguks, kui ei olda kultuuriliselt huvitatud. Peaaegu kõigil, kes istusid ühistranspordis, oli raamat ja nad lugesid. Inimesed, kes ringi jalutasid, kandsid raamatut kaenla all või kotis ja kodudes oli raamatuid rikkalikult. Ainus, milleni ma suutsin veerida, oli Tolstoi, kuid esindatud oli muidugi mitmeid autoreid. Sel õhtul võtsime metroo ja selle kunstiline kaunistus väärib omaette peatükki. Pühapäeval oli mul valve, mis tähendas, et tuli rahulikult pardal püsida ja võtta vastu flotillijuhi peokülalisi ning muidu vaadata, kuidas kamraadid maale lähevad. Mitmed neist olid balletiõhtul teatris ja nad ütlesid pärast, et see oli mälestus kogu eluks. Nad arvasid, et sellist truppi ei saaks Rootsis kokku panna, isegi kui kõik meie balletikorpused õiglaselt kokku panna.

Tehasekülastus.

Esmaspäev tuli sama ilusa ilmaga ja venelased ütlesid, et ilmselt on rootslased need, kes ilusa ilma kaasa toovad kompensatsiooniks vanade ülekohtute eest. Sel päeval olin mina kaasas külastusel ühte elektritööstusesse, mis valmistas turbiine ja generaatoreid. Tehase nimi oli Elektrosila ja see oli asutatud 1898. aastal koostetehasena Saksa firma Siemens ja Halske jaoks. Meid võtsid vastu piirkonnaparteisekretär ja komsomolisekretär. Mõlemad olid firma palgal, kuid nüüd usaldusmeestena ja vabastatud palgaga firmast, et hoolitseda parteitöö eest tööliste ja noorte seas. Nad andsid meile teavet firma ajaloost, nagu nt tootmisest. Meil oli ka võimalus esitada küsimusi erinevate asjade kohta. Selgus, et firmal oli umbes 10 000 töötajat, eraldi lastepäevakodude ja koolidega nii noortele kui vanematele, kes soovisid end täiendada erialaselt või üldiselt. Ametiühingusse kuulusid peaaegu kõik, kuid nad rõhutasid, et liitumine oli täiesti vabatahtlik. Siiski tõi ametiühingusse kuulumine kaasa teatud majanduslikke eeliseid. Noorsooliikumises said osaleda ainult parimad, nii et seal toimus teatud valik. Selles tehases oli umbes 1800 komsomoli liiget. Noorsooliikumises osalesid need, kes olid vanuses 18–28 aastat. Kui suur oli parteisse kuuluvus, seda ei õnnestunud välja selgitada.

Keskmine sissetulek oli selles tehases umbes 225 rubla kuus (1 rubla: 5,75). Kuulsin muudes seostes, et osav tööline võis metallitööstuses teenida kuni 150 rubla ja harvadel juhtudel 160 rubla. Need, kes teenisid alla 80 rubla kuus, olid maksust vabastatud, samas kui üle selle summa kehtis progressiivne skaala 7–12%. Teatud lisatasuga poissmeestele ja teatud leevendusega lastega peredele. Pension moodustas umbes 50–60 protsenti sõltuvalt tööstaažist. Kuulsin ka, et pensionär, kes jätkas töötamist, kaotas poole pensionist, kuid võis säilitada palga. Pensioniiga oli naistel 50 aastat ja meestel 60 aastat. Teatud rasketel ametitel võis vanus langeda 40, vastavalt 50 aastani. Võrdse palga põhimõte oli täielikult rakendatud. Haigushüvitis tööõnnetuse korral oli 100%. Tavalise haiguse korral kehtis kvalifikatsioonipiir, et pidi olema ettevõttes töötanud kolm aastat. Siis said nad 50% palgast. Seejärel see tõusis sõltuvalt tööstaažist, nii et kõrgeim väljamakse oli 90%. Puhkus oli 22 tööpäeva, kuid seejärel tõusis veidi vastavalt teenistusaastatele. Ettevõttel oli oma puhkekodu. Parteisekretäri sõnul oli pooltel ajapalk ja pooltel tükitöö. Oli kuus erinevat palgaklassi, kus õpilane alustas klassist (ja kõige osavam klassist 6.

Tehas ise ei erinenud suuresti sarnasest Rootsi omast, välja arvatud ehk see, et teatud kaitsevahendid puudusid. Turbiinid, mida meie ringkäigu ajal valmistati, olid 350 000–500 000 kilovatised, kuid nad olid projekteerimas turbiine 800 000 – 1 000 000 kilovati peale. Lisaks siseturule toodeti ekspordiks 28 erinevasse riiki. Püütakse koguni Ameerika turule pääseda.

Perepidu.

Esmaspäeva õhtul olin kutsutud perepeole. See oli pisut nagu Smålandi pidu. Mind sunniti lõputult ja perenaine tahtis, et ma sööksin end iga roaga punnitäis. Meeleolu oli rõõmus ja sundimatu ning külalisi ei saa kunagi liiga palju olla. Öösel, kui me oma laeva poole kõndisime, oli pea täis vene rahvalaule, sest kui on pidu, siis tuleb mängida ja laulda. Muus osas võib öelda, et inimesed on kirglikult huvitatud Lähis-Ida arengutest, kuigi sümpaatiad näivad olevat araabia maade poolel. Hiina arengud on samuti oma jälje jätnud. Ollakse leebed ja hiinlaste peale väga kurvad. Venemaa poolt on Hiinasse suuri summasid pumbatud, ühtlasi on olnud nii palju hiina üliõpilasi, et vene noored pole saanud õppida, sest koolid täitusid hiinlastega. See tänu, mida nüüd Hiinalt on saadud, tundub tavainimesele väga kibe. Edasi on kõrgemates koolides teatud rassiprobleemid, sest reeglina tulevad Venemaale paremate perede lapsed seitsmest riigist. On tulnud kogeda, et Venemaal demonstreeritakse Venemaa vastu ja see kindlasti ei paranda olukorda. See on läinud nii kaugele, et mõni aeg tagasi pussitati üks neeger surnuks.

Venelasel läheb meie mõõdupuu järgi kitsalt, on suur eluasemepuudus, madalad palgad ja paljudel juhtudel sama suured kulud kui meil. Näiteks liha maksab umbes 2 rubla (11.50), ülikond umbes 400 krooni. Seevastu üürid on odavad ja leib, mis muuseas on suurepärane. Meie rootsi leivatootjatele soovitatakse õppekülastust.

Teisipäeval oli aeg jätta hüvasti Nõukogude Liidu ja Leningradiga. See oli olnud huvitav külastus, vähemalt minu jaoks, kes ma esimest korda nägin seda suurt idamaad. Vahetult enne kella 12 marssis auvahtkond muusika saatel üles ja komandörist admiral tegi viimase visiidi pardale. Rootsi laevadel anti käsk paraadpositsioonidele ja programmi kohaselt kell 12 heitsid Södermanland ja Uppland otsad lahti, samal ajal kui kai oli täis lehvitavaid inimesi. Mõni tund hiljem olime taas paraadpositsioonidel, kui möödusime Kroonlinna kindlusest, ja ennäe, kui me positsioonidelt lahkusime, hakkas sadama ja nüüd oleme jälle Karlskronas ja nii kolmapäeva õhtul lähevad paljud koju balalaikade ja muude välismaiste vidinatega.