Esimene mägimatk Lapimaal

Esimene päev, reede, 1963-08-23

Abisko Turiststation – Abiskojarestugan.

Algne plaan oli külastada nii Narvikut kui Kirunat, kuid teel üles muutsime oma reisiplaane. Kuna sõitsime üles peamiselt matkamiseks, arvas Tomas, et peaksimegi seda tegema ning jätma Narviki ja kaevandused mõneks teiseks korraks.

Seetõttu astusime rongilt maha Abiskos ja alustasime oma väikest jalutuskäiku juba samal pärastlõunal. Kaugus Abiskojaure hütini oli vaid 15 km ja arvestasime, et jõuame sinna enne pimeduse saabumist. Pärast mitmesuguseid järelepärimisi Abisko Turiststationis teede ja paadivõimaluste kohta Stora Lulevattenil olimegi Kungsledeni rajal. Tee oli alguses väga ilus ja vaheldusrikas. Vahel ehk liigagi peen ja kergesti käidav, seda saime hiljem tunda. Kõige hullematel kohtadel olid laudteed, mis edaspidi sugugi nii ei olnud.

- Niipea kui nad on vaesed turistid kaugele kõnnumaale meelitanud, jäetakse nad täiesti oma saatuse hooleks, ütles Tomas hiljem ühel koolmekohal, kui meil oleks tõesti korralikku laudteed vaja olnud.

Teekond kulges esmalt mööda vahutavat Abiskojokki, mille kahte lisajõge Nissanjokki ja Pallenjokki ületatakse sildadel, ning hiljem kulgeb tee Abiskojaure järve ääres.

Järve äärde jõudes istusime maha ja sõime oma esimese eine vabas õhus. Palju seda ei olnud, pidime ju kohale jõudes korralikku suppi keetma, kuid veidi šokolaadi kosutas meid ja teekond võis jätkuda. Tuli veidi uduvihma ja meil oli pikka aega vikerkaar selja taga; õhtupäike, mis piilus pilveservast, murdus uduvihmas ja udus, andes tulemuseks suurepärase vikerkaare. Maastik oli üsna ilus ja tasane, tõeline turistimaastik, ja teekond edenes kiiresti.

Umbes 2 km enne Abiskojaureni jõudmist ühineb rada traktoriteega Abisko-Sjangeli, mida mööda kulgetakse osaliselt soisel maal Abiskojaure idakaldal kuni järve lõunatipuni. Üle Kamajokki, Abiskojaure lisajõe, minnakse rippsillal ja seejärel on hütini vaid 200 m, kuhu jõudsime kella seitsme paiku. Kogu rada läbib Abisko rahvusparki.

Turismihooaeg hakkas lõppema ja peale hütivahi oli seal vaid üks keskealine saksa paar Hannoverist. Hütis oli priimusköök ja me ei pidanud oma välikööki välja võtma, piiritust tuli säästa hilisemateks kordadeks.

Keetsime mustikasuppi. See maitses suurepäraselt, seejärel oli aeg magamisaset sisse võtta ja pärast esimese päeva väikest etappi välja puhata, et homme uute jõududega Kungsledeni rünnata oma matkal läbi suurejoonelise mägise looduse.

Teine päev, laupäev, 1963-08-24

Abiskojaure – Alesjaure (21 km)

Abiskojaurest läks teekond edasi, esimene lõik on üsna lai, suhteliselt sile maa, kuid juba mõne kilomeetri pärast, pärast kiirevoolulise ja vahutava Siellajokki ületamist rippsillal, algab tõus. Vahetult pärast rippsilda on väga järsk tõus, see võttis meil peaaegu hinge kinni, kuid üles 700 m kõrgusele me jõudsime, hingeldades ja hingetuna harjumatust pingutusest.

Vasakul teest asuvad Keronstugorna ja nende lähedal karjatas põhjapõdrakari, nii et mägiidüll oli täielik. Siin jätsime hüvasti kaasikuga, mida me ei pidanud nägema mitu päeva, alles Ladtjodalenis kohtasime jälle puid.

700 m kõrguselt avanes meile ilus vaade põhja poole ja kaasikule. Teekond jätkus üle Tjåmohase ja lõuna poole avanes meile avar vaade Alesvattenile koos järvede ja Kåtotjåkkoga esiplaanil. Kurult laskub tee kergesti käidaval nõmmel, peagi avaneb ida pool Apparjaure taga Alesätno lai org, mis viib Rautasjaureni idas. Sealt jätkatakse mööda Mesakjaure ja Alesjaure (Vuolle ja Paijeb Allesjaure) liivarandu, mis on osaliselt kaetud madalate pajupõõsastega. Järvedest ida pool kerkivad Kåtotjåkkomasiivi harud koos liustikega, raamitud sügavatesse niššidesse. Järve lõunatipus, kus Alesjokk sisse voolab, asuvad Alesjaurestugorna. Meil oli paremal pool Tjålemtåkko seljak ja sealt voolas lugematu arv jokke, pärast mitmepäevast vihma koosnes kogu mäenõlv Vuolle Alesjaure ja Pajeb Alesjaure poole ühestainsast suurest soost, mille me pidime läbima.

Juba mõnesaja meetri pärast said Tomase jalad märjaks ja matkasaapad hakkasid hõõruma. Pidime peatuma, et ta saaks vahetada saapad tenniste ja kuivade sokkide vastu. Pärast seda läksime veidi kõrgemale nõlvale, kus ojad ei olnud jõudnud laiali valguda ja kus saime neist üle hüpata.

Vahetult pärast üsna raskesti läbitava ja raske soo läbimist avastas Tomas, et ta oli kaotanud oma kootud mütsi. See oli olnud seljakoti külge kinnitatud.

- Jah, see ei saa olla kaugemal kui seal, ütles ta ja osutas väikesele künkale umbes 500 m kaugusel meist. Sellest olime mõni aeg tagasi möödunud.

Mida ma pidin tegema? Mul oli küll kiusatus saata ta ise mütsi otsima, kuid mõistsin, et siis me ei jõuaks Alesjaureni päeva jooksul. Võtsin seljakoti seljast ja tegin kiirmarsi tagasi. Umbes poolel teel künkani leidsin mütsi ja teekond võis jätkuda. Keskpäeva paiku peatusime ühe oja ääres. Vihma tibutas, nii et me ei saanud väga kauaks jääda, vaade ei ahvatlenud ka suuremateks elamusteks, udu ja vine olid üle kogu oru. Maa oli märg ja pidime kasutama plastkatteid, et mitte alt märjaks saada, kui maha istusime. Ei sadanud nii palju, et oleksime pidanud terve vihmavarustuse välja võtma.

Pärast meie „kiirõhtusööki”, mis koosnes šampinjonisupist, saime jätkata oma teekonda mägismaailmas. Kell nelja paiku olime Alesjaure hüttide juures. Hütid olid veel tühjad, ka siin ei olnud eelmised külalised puid lõhkunud ega koristanud. Need olid olnud hooletud külalislahkuse ja enesestmõistetavate kohustustega – mitte lahkuda hütist enne, kui puukast on täis ja hütt koristatud. Nüüd tuli meil minna uduvihma kätte ja asuda puude lõhkumise juurde. Sellistel hetkedel ei mõtle oma kaasinimestest ja eriti mägimatkajatest just ilusaid mõtteid.

Õhtu poole täitus hütt viimase piirini. Rahvast tuli nii Vistasest, Sälkast kui ka Abiskojaurest, läbimärjad, väsinud ja näljased olid nad kõik ning kindlasti mõtlesid mõned, et edaspidi ei tule enam ühtegi mägiretke, kui vaid jõuaks tsivilisatsiooni juurde. Sedamööda, kuidas riided kuivasid ja kõhud täitusid, muutus meeleolu kergemaks ja lõpuks muutus hütis päris hubaseks. Arutatakse erinevaid teekondi, nende eeliseid ja puudusi, raskusastmeid jne.

Tasapisi vestlused siiski vaikivad ja külalised lahkuvad üksteise järel, et heita pikali ja puhata järgmise päeva pingutusteks.

Kolmas päev. Pühapäev, 25. august 1963.

Alesjaure – Sälka (22 km)

Alesjaure hüttidest viis tee Sälka poole – 22 km pikkune lõik. Rada kulgeb mööda laia Alesvagget oma järskude mägede ja paljude liustikega, millest eriti jäävad meelde Påsråtjokko liustikud (1982 m üle merepinna). Mõne kilomeetri järel kohtab selle lõigu esimest raskust – Allesjokki ületamist. Algul arvasime, et saame kuidagi kuivade jalgadega üle, võib-olla suudan Tomasi kanda, et ta jalad märjaks ei saaks. Läksin veidi ülesvoolu, lootes leida kergemat ületuskohta, kuid hoolimata pingutustest ei leidnud ma midagi paremat. Jokk muutus aina kärestikulisemaks, tuli vaid tagasi pöörduda STFi märgistatud ületuskohale ja asuda kahlama. Läksin esimesena ja peaaegu läbisin kogu koolme, kuid viimane osa ei lasknud end võita, sain vett üle saapasäärte. Teisel kaldal panin seljakoti maha, läksin tagasi Tomasi järele ja kandsin ta üle.

Kui olime ületuskohast üle, tuli lihtsalt saapad jalast tõmmata, vesi välja kallata (vähemalt 1 liiter saapa kohta) ja kuivad jalutid jalga panna. Mul ei olnud kummikuid, vaid kõndisin oma vanades Soome armee sõjaväesaabastes, need, mis kõik sõdurid demobiliseerimisel endale jätta said. Seoses koolmega pidasime oma esimese puhkepausi ja sõime hommikust.

Leidsime hea kivi, selle taga saime oma piirituspliidil tule üles teha. Pärast lühikest puhkust kivi varjus – vahel on vaja suuri kive, sest tuul on enamasti üsna külm – oli aeg oma teekonda jätkata.

Alesjokist ida pool algab aeglane tõus Alesvagge ja Tjäktjavagge vahelise kuru poole. Kohati kulgeb rada üle kergesti läbitava rabamaa. Möödusime põhjapõdraaiast, kus mõned põdrad tunglesid ja põrnitsesid meid hetke, enne kui traavi panid, sarvekroonid uhkelt üle pea. Pärast aeda algab üsna raske maastik.

Üsna hilja pärastlõunal jõudsime varjualuse juurde ja viimane lõik on järsk ja kurnav. Ületasime paar väikest lumehange ja olimegi kuru tipus. Lõpuks ometi! Kurult avaneb lummav vaade: põhjas kummaline Alesvagge, lõunas sügaval jalge all Tjäktjavagge, mida tuleb seejärel järgida mitme miili ulatuses, kuni Singi hüttide ja Unna Järtani. Varjualuses valmistasime šampinjonisuppi ja puhkasime pool tundi. Tundsime end üsna väsinuna ja kaalusime hetke tõsiselt varjualusesse ööbima jääda. Seal ei olnud aga küttepuid ja kuigi tekke leidus, nii et poleks pidanud öösel külmetama, otsustasime väga vastumeelselt siiski järgmise hüti poole teele asuda. Vastasel juhul oleksime pidanud järgmisel päeval väga vara tõusma ja võib-olla oleks Kebnekaisele minek samal päeval liiga pikaks osutunud.

Selg ja jalad valutasid, niipea kui olime uksest välja saanud, hakkas ka vihma sadama, pidime kohe vihmariided selga tõmbama. Laskumine varjualusest on paarisaja meetri ulatuses järsk, maapind oli pärast kõiki vihmasid kivine ja libe ning põlved andsid ikka tunda. Varjualune asub Tjäktjavagge oru põhjaosas, sellel seinal, mis põhjast orgu piirab.

Kui Tjäktjavagges olime, avanes meie ees kergesti läbitav mäginõmm, kus pajusid ja vaevakaski leidub napilt. Rändame mööda Suortjåkkost ja läheneme Sälkatjåkkole koos selle liustikuga. Oru läbimisel näeb kaua kurku, need 8 km Sälka hüttideni võisime kogu aeg varjualust näha, kui ümber pöörasime ja vaatasime.

Kõndisime ja kõndisime. Org tundus lõputu, kuigi kaardi järgi oli see vaid umbes 8 km pikk. Alles hämaruse saabudes nägime lõpuks Sälka hütte, kuid meil oli nendeni veel üle 1 km. Hütid asuvad kahe haru vahel, mille kaudu Räitajokk suubub Tjäktjajokki.

Hüttides oli juba palju rahvast. Hütt, kuhu hütivahi poolt suunati, oli kaks vaba magamiskohta ja ülakorruse kuumus oli (nagu tavaliselt) väljakannatamatu. Üks matkajatest lamas haigena, ta oli terve päeva olnud palavikus, peavalu ja isutusega. Nüüd aga kuuldi, et tal pidi veidi parem olema, ta magas. Tema kaaslane polnud ka päris korras, väike ja paks mees, kellel juba kehas vähemalt 20 kg ülekaalu ja ülejäänu narile laotatud. Milline pakkimine! Kui palju seda kokkupakitud kujul oli, ei tea, kuid „lahtises kaalus” võttis pagas terve nari enda alla. Kas tõesti oli vaja kõike seda, mis ta mägedesse kaasa oli võtnud? Terve nari oli täis kingi (vähemalt 2 paari lisaks), pidžaamat, elektrilist habemeajamismasinat varupatareidega ja suurt hulka konserve. Temast oli näha, et ta armastas süüa ja mingist spartalikust elust vaakumkuivatatud toiduainetega polnud siin juttugi. Hiljem kuulsin, et see tohutu pagas murdis ta maha, ta kurnati mõne päevateekonnaga läbi ja transporditi Kebnekaise jaama helikopteriga.

Enamik esmakordseid matkajaid võtab liiga palju asju kaasa. Pärast mõnda mägimatka saadakse aru, et tegelikult on üsna vähe, mida vaja. Seljakoti kaal väheneb märgatavalt ja matk muutub palju mõnusamaks, kui seljakoti kandrihmad ei suru nii tugevalt õlgadele. Seljakotid on ka aastatega paremaks muutunud, rohkem inimkehale kohandatud.

Neljas päev, esmaspäev, 26. august 1963.

Sälkästugorna – Kebnekaise (27 km)

Et mitte liiga hilja liikvele saada, nagu pühapäeval juhtus, alustasime täna veidi varem. Kell 4:45 lahkusime Sälka hüttidest ja suundusime lõuna poole. Ilm oli üsna kuiv, kuid mitte täiesti vihmavaba. Ennelõunal oli kohati päikest, pikal venival tõusul 1010 m kõrgusele, mis ümbritseb Singitjåkko't; oli meil peaaegu kogu aeg päike. Kuru peal läks pilviseks ja hakkas puhuma külm tuul. Rada jätkub ida poole läbi kõleda kauni Ladjovagge, mida lõunast piirab Liddopakte, mille püstistel, tumedatel, vagudega mägiseintel valgus alati mängleb ja sageli järgnevad tohutud rusunõlvad. Ladtjodalen on oma ülemises osas väga kivine, kuid sellest hoolimata kergesti läbitav.

Läbi Tjäktjavagge kulgeb rada suuremalt jaolt kergesti läbitavas maastikus. Lõigul vahetult Sälkastugorna'st lõuna pool on kirdesuunas näha Påssestjåkko ja Selmatjåkko massiivid. Nallo seevastu jäi Knivkammeni jätkude varju. Pärast Kaskasjokki ületamist ilmuvad Sälkatjåkko tipud loodesuunas ja kirdes asub sakiline Nipals Kaskasavagge taustal.

Sirge Tjäktjavagge läbib mõnda meie võimsaimat mäge. Arvukad orud suubuvad sellesse, kõik voolavate ojadega, mida toidavad kõrgmägede liustikud. Enamik ojasid on piisavalt harunenud, et neid saab hõlpsasti ületada. Kauneimad orud tulevad idast, Räitatjåkko, Kaskasatjåkko ja Kebnekaise poolt.

Kolmanda ja neljanda päeva lihasvalu hakkas sisse tulema ja Tomas kurtis üsna palju, et seljakott ei istunud hästi: rihmad tõmbasid ja miski ei klappinud. Kõik minu katsed selgitada, et see võis olla keha reaktsioon väsimusele, jooksid liiva tema kaljukindlate väidete tõttu, et kõik oli seljakoti süü ja mitte midagi muud.

Teosammul jõudsime siiski kuru peale ja meil oli õnne leida ka varjuline koht, kus saime keeta oma lõunasuppi ja pisut puhata. Kalju taga saime piiritusepõletis tuld teha, kuid hoolimata kivide ja seljakottide kaitsest tuli siiski aeg-ajalt tuulepuhanguid, pidime põletit kolm korda täitma, enne kui supp keema läks. Lõunakülaliseks oli meil lemming, tõeline „turistilemming“, ta ei paistnud kartlik olevat ja võiks peaaegu arvata, et ta on taltsas. Ta tuli mitu korda välja ja kerjas mõnda makaroni- ja vorstitükki.

Pilved olid madalal, nii et me ei saanud kogu aeg nautida võimsat Signetjåkko vaadet, see asus rajast kirdes. Teekond läbi Ladtjovagge ei edenenud eriti kiiresti, oli jälle vihma sadama hakanud ja rada oli libe ja lirtsuv. Kuidas me ka ei silmitsenud, ei suutnud me turismijaama näha. Singivagge väikeharulise oja suutsime kergesti ületada, nagu ka Kittelbäcken. Kivivare jätkus ja peagi olime Jökelbäcken'i juures. Nüüd jäi veel vaid järsk, kuid lühike nõlv Kebnetjåkko'st eenduvast mäeharjast, siis vilksas mägijaam ja olime mõne minuti pärast kohal.

Aeg-ajalt kuulsime helikopteri häält ja nägime helikopterit mäenõlvade vahel lendamas. Jäägrikoolil oli sügismarss paigutatud sellesse piirkonda ja pataljon pidi esmaspäeva ennelõunal Kebnekaise lõunatipul oma jumalateenistust pidama. Turismijaamas anti meile koda ja pärast asjade lahtipakkimist tellisime õhtusöögi. Tomas ei tahtnud üldse kuuldagi, et me ise mingit suppi valmistaksime, neist oli ta juba tüdinud.

Turismihotell pakkus soolatud põhjapõdraliha kartulipudruga. Võtsime endale hästi topeltportsjonid (kui mitte rohkem) nii ühest kui teisest, vaevu jõudsime pärast lauast lahkuda. Pärast kohvi ja väikest juttu mõne teise matkajaga läksime oma kotta. See oli kuuekohaline koda ja seal olid enne meid üks noor taani paar, üliõpilased Kopenhaagenist, ja paar rootsi poissi Stockholmist.

Pärastlõunal oli üsna palju vihma sadanud ja ikka veel sadas. Koda hakkas lekkima ja mu uni ei kestnud kaua, nägin unes, et olime ikka veel Alesjokki ületamas, kui ärkasin selle peale, et jalad tundusid märjad. Laest tilkus, kuid õnneks nii, et saime madratseid veidi kõrvale lükata, nii et tilgad langesid põrandale. Narid ei olnud eriti head, vanade turismivoodite stiilis, seetõttu käis krigin iga kord, kui keegi unes pööras, kuid koda pole ka luksushotell, nii et me ei saanud direktorile kaevata. Teisalt polnud ka hind – 2 krooni – midagi, mille üle kurta, vana lapikoda hindad ikkagi, kui tahad toas magada.

Kuues päev, kolmapäev, 28. august 1963.

Kebnekaise – Kaitumjaure. 26 km

Ilm ei kujunenud selliseks, et oleksime saanud Kebnekaise tippu minna. Otsustasime selle asemel jätkata oma teekonda Kaitumjaure'i poole. Ilm ei olnud eriti pilves, kuid saime siiski ühe vihmahoo, Unna Järta'st (saami keeles ja tähendab Noored südamed) laskumisel olime sunnitud vihmariided selga tõmbama. Singivagge laialtharunenud oja oli paisunud, nii et me ei saanud seda ületada samamoodi nagu tulles. Selle asemel läksime veidi kõrgemale, kus jokk jagunes mitmeks haruks, ja neist enamik ei olnud laiemad, kui et saime neist üle hüpata. Tomas libastas küll ühes kohas ja sai ühe jala vette, kuid see käis nii ruttu, et ta ei saanud saabast läbimärjaks. Pärast sokivahetust saime jätkata, nagu poleks midagi juhtunud.

Kurult alla kauni ja meeleoluka Järtajaure kaldale, kust avaneb suurepärane vaade alla võimsasse kõrgmäestikuorgu Tjäktjavagge, peatusime mitu korda, et panoraami imetleda.

Tjäktjavagge laskub suure mäetänavana alla Kaitumjaure poole ja Tjäktjajokken moodustab paarsada meetrit Kaitumjaure hütist ülalpool joa. Allatulek kujunes üheks vaevalisemaks, põlved valutasid ja iga samm oli eneseületus. Maastik oli üks raskemaid lõigul Abisko–Vakkottavaara. Ületasime jõe rippsillal ja jätkasime mööda kallast läbi kasesalu hütini, mis asub erakordselt kaunilt suures katlaorus. Hüti ees avaneb tõeline fjordmaastik: rohekalt helkiv kitsas ja pikk Pajen Kaitumjaure, mis jõehaarana sirutub tohutusse perspektiivi, järskude mäeseintega, mis langevad otse veepinnale. Kahjuks olime pisut hiljaks jäänud, nii et paremaid pilte ei saanud sellest erakordselt kaunist mäeorust teha. Hütti silmasime, kuid veel jäi tükk maad käia, enne kui sisse saime astuda. Üks tuba oli täis, osa seltskonnast nägi välja nagu eksinud raggarid, räpakad ja pikajuukselised, ja me otsisime teise tuppa, kus leidus üks vaba narits „keskmisel riiulil“. Seal oli kümmekond inimest, STFi matkagrupp, kelle hulgas ka üks jaapanlanna. Alustuseks pakuti meile kohvi, kohvikann oli just tulel, Tomasele sai šokolaadi. Seltskonnal oli korralikult toitu, muuhulgas juust, suur nagu inimese pea.

Hütis oli talumatult palav ja veel hullemaks läks, kui hakkasime õhtusööki keetma. Puder tuli päris hea, või oli see nälg, mis selle maitsvaks tegi.

Pärast korralikku tuulutamist oli aeg magama heita, narits polnud ka siin eriti hea, meil oli üsna kitsas ja korralikku und ei saanudki. Üks seltskonna daamidest kannatas peavalu käes ja kolas pool ööd oma naritsa ja akna vahet.

Seitsmes päev, 29. august 1963

Kaitumjaure – Vakkottavaara 26 km

Kell pool kuus magas kogu seltskond veel, aga kuna meie narits polnud kõige mugavam, ei tahtnud ma pikali jääda, vaid tõusin üles ja hakkasin pliidi alla tuld tegema, et hommikuputru keeta. Ees seisis pikk päevatee, pidime õhtuks jõudma „lõppjaama“ – Vakkottavaarasse. Järgmisel päeval pidime astuma laevale, et sõita edasi üle Stora Lulevattneti Luspebryggani ja sealt edasi Gällivareni. Turismihooaeg oli lõppemas ja laevad pidid laupäeval oma sõidud lõpetama. Hoolimata kõigist pingutustest sai kell siiski peaaegu kaheksa, enne kui teele saime.

STFi seltskond pakkus hommikukohvi ja nii paljude külalistega ümber laua läks üsna kitsaks ja sagivaks, kuid erakordselt hubaseks. Kaitumjaurest viib rada üle väikeste kruusaseljandike ja -küngaste kuni sillani üle Kaitumjoki ja jätkub läbi väga hõreda kasesalu – kivise ja künkliku maastiku – nõrgas tõusus üles paljakule. Üleval veelahkmel Kaitumi ja Teusa jõgede vahel, kust põhjakirdes võib näha Kebnekaise lõunatippu ning lõunas ja edelas kogu tähelepanuväärset Sareki ahelikku (välja arvatud Stuor ja Unna Nijak). Rada jätkub nõrgas languses kergesti käidaval maal kuni kasesaluni.

Ilm oli kergelt pilvine ja puhus nõrk tuul, võtsime aega, pildistasime kärestikke teel üles orust ja nautisime vaadet, hommikut ja matka. Suuremat marsikiirust me ei teinud ja kell sai peaaegu kaksteist, enne kui hakkas järsult langema läbi metsa alla Teusajaure hüti juurde, mis asub kaunilt järve kaldal vuliseva oja lähedal.

Allatulek oli (nagu mägedes tavaliselt) nii järsk kui vaevaline – põlvi raputav. Kuna meiepoolsel kaldal polnud ühtegi paati ja tuul oli pisut tugevnenud, otsustasime pidada lõunapausi ja oodata, et keegi tuleks lõunapoolsest kaldast, siis pääseksime kolm korda üle järve sõudmast.

Lõuna oli valmis ja taldrikud pestud, kuid ühtegi paati ei paistnud. Hakkasime juba oma paati vette lükkama, kui lõpuks märkasin, et üks paat teisel kaldal oli otsad lahti teinud. Hetke pärast pöördus see tagasi kalda äärde, veel kaks meest tulid joostes nõlvast alla.

Katkestasime silmapilk oma katsed paadiga ja asusime hoopis puhkama paadikuuri tuulevarjus, tuul oli jahe.

Umbes veerand tunni pärast randus paat sillal ja meie kord oli hakata sõudma. Üle avavee puhus tugev tuul ja ma pidin kõvasti aerudele toetuma, et mitte liiga palju triivida.

Pärast Teusajaure läheb rada algul läbi kasesalu, esmalt tasasel ja kergesti käidaval maal, seejärel lühike lõik üsna järsult üles, mis vähehaaval aeglaselt üle läheb paljakuks. Vetruval nõmmel rännatakse edasi üle veelahkme Teusajaure ja Akkajaure vahel. Lõunas avaneb suurepärane vaade Sareki massiivile koos selle läänepoolsete jätketega, kaunile Akkale.

Mõne kilomeetri pärast hakkab taas langema ja mitme tunni möödudes jõudsime kottadesse Vakkottavaara juures. Üks koda oli STFi seltskonna poolt hõivatud, kuid teises leidus meile ruumi. Seal oli vaid üks seltskond, 5–6 inimest Osbyst, üks filmikaameraga, 16 mm Paillard. Meile pakuti kohvi ja asusime süüa tegema. Kebnekaisest olime ostnud purgi kalopsi ja mõned pakid kartuliputru, nüüd sai sellest tõeline lõpupidu. See lõhnas nii hästi, et vaevu suutsime oodata, kuni kõik valmis sai.

– Ma ei hakka enam kodus toidu üle nurisema, ütles Tomas.

Enne magamaminekut arutasime oma matka ja tegime kokkuvõtte. Üldiselt oli reis hästi planeeritud, meil polnud mingeid üleliigseid asju kaasas. Võib-olla oleksin võinud anorakid koju jätta. Suur villane kampsun on sellisteks retkedeks suurepärane, kerge ja õhuline. Vihmase ilmaga tõmbasime vihmariided selga, need hoidsid vihma eemal, kuid veidi kondentsi tekkis jope siseküljele. Saltåluoktas nägime paari, kellel olid mingist nailonkangast tuule- ja vihmajoped, fantastiliselt kerged ja väidetavalt täiesti veekindlad, varustatud tuulutusavaga seljal. Kahjuks oli hind kõrge – ligi 90 krooni – ja meil oli rahast puudus.

Sellest, mis meil kaasas oli, ei jäänud palju järele, natuke liiga palju teed ja samuti mõnevõrra rohkem suhkrut, kui rangelt võttes vajalik oli. Teejoomist ei tulnud nii palju, kui olime mõelnud. Tomas armastab kõige rohkem šokolaadi. Üks põhjustest oli ka see, et läks natuke liiga kiiresti, Ann-Marie oleks pidanud kaasas olema, siis oleksime vist võtnud rahulikumalt.

Kui pidime tagasi sõitma, avastasime, et valitses teatav rahapuudus. Tagasisõidupiletid meil olid, kuid toidumoon oli otsas ja seda tuli uut muretseda. Aeg rongi väljumiseni oli aga napp ja me ei jõudnud sisseoste teha, vaid pidime istuma rongi ilma meheta. Kuidagi pidi aga küsimus lahenema ja see läks nii.

Paari tunni pärast tegi rong peatuse, mis pidi kestma umbes 10 minutit, ja ma tormasin postkontorisse, et postipangast natuke kapitali välja võtta. Seal seisis mõni inimene järjekorras ja ma poleks jõudnud järjekorras seista, nii et selgitasin oma täbarat olukorda ja sõbralikud põhjamaalased lasid mind järjekorras ette. Sain välja teatud arvu kroone, kuid aega ei jätkunud ostude tegemiseks, tuli tormata tagasi jaama ja rongi ronida. Järgmine peatus oli alles paari tunni pärast ja siis kordus protseduur uuesti. Ostsin leiba, võid, juustu ja piima – mitte ainult Tomasele ja mulle, vaid mõeldes ka noorele taani paarile, kellega olime Kebnekaises jaganud ööbimiskoda. Tema õppis arstiks ja peigmehe pruut oli juba meditsiiniõde. Nüüd olid ka nemad teel koju Taani. Oma viimaste sentide eest olid nad ostnud hiiglasliku põhjapõdrasarve, sarv peaaegu ei mahtunud ustest sisse ja tuli riiulile eriti kõvasti kinni siduda, et see alla ei kukuks.

Ülejäänud reisi ajal jagasime vennaslikult toidumoona nendega ja kui me Stockholmis lahku läksime, said nad kogu ülejäänud toidu kaasa, neil tuli sõita veel mitu tundi.

Kodus Nyköpingis pidin Tomase taksojuhile pandiks jätma ja Ann-Marie käest raha tooma. Arvatakse, et mägedes ei maksa nii palju, kuid see on illusioon, mõned kaubad maksavad rohkem kui riigi lõunaosas, veod põhjas on pikad ja kallid.