Mägimatk Tomasi ja Ann-Marie'ga Katterjokk – Singi – Alesjaure – Vistasjokk – Tarfala – Kaskasavagge – Kebnekajse. 1964 Fotod

Esimene päev Katterjokk-Jerbele.

Pärast kotitäie kaerahelbeid ja mõningate postkaartide ostmist alustasime oma matka, mille esimene siht oli tuulevarjualune Jerbeles. Rada lookles ülesmäge, saatjaks kohisev Katterjokk, ja juba paarisaja meetri järel hakkas seljakott siin-seal tunda andma.

Esimese takistusega puutusime kokku vahetult enne Katterjaure'i, kus pidime ületama Katterjoki. Papa abiga saime emaga kuivade jalgadega üle, muidu oleksime pidanud end üsna kõrgelt lahti riietama. Olime matka alguses vilumatud ja ületus võttis päris kaua aega. Kui lõpuks üle jõe saime, olime Katterjaure järve ääres, kus valmistasime pisut süüa ja proovisime kala püüda, ilma et midagi konksu oleks jäänud.

Teekond jätkus läbi suurejoonelise looduse, kuigi pilvisus ja kerge udu takistasid meil loodust kogu selle võimsuses nägemast. Ühes väikeses järves märkasime põtra, kes vees ringi ujus, ja kuna põdrad ei lähe meelsasti vette, jäime pisut mõtlikuks ja tahtsime lähemalt vaadata, miks põder vees püsis. Avastasime ka mõne kiskja jäljed, arvatavasti ilvese, sest jäljed olid täiesti ümmargused, kuid see võis sama hästi olla mõni teine kiskja. Me ei olnud jäljetundmises kuigi osavad. Kuna me ei saanud põdravaest jätta jäisesse vette, õnnestus meil pärast mõningast hõikamist ja jooksmist põder veest välja ajada. See osutus põdravasikaks. Arvatavasti oli ta põdrakarjast eksinud ja seejärel kiskjate poolt hirmutatud.

Meie teekond jätkus läbi üsna kõleda kandi, udune ja sombune ilm aitas samuti kaasa, et teekond oli pisut sünge. Kui ühtegi tuulevarju ei paistnud, ainult suured kivid ja kiviklibu, hakkas ema välja nägema, nagu kahetseks kogu väljasõitu, kuid tagasiteed ei olnud. Kaardi järgi ei saanud hütt kuigi kaugel olla. Tuulevarjuni jõudmine võttis kauem aega, kui olime arvanud, kuid lõpuks olime siiski kohal ja saime väsinult ja õnnelikena esimese päevateekonna sihile jõudmise üle valmistada oma õhtusööki ja pugeda magamiskottidesse.

Teine päev. Pühapäev, 2. august 1964

Jerbele – Unna Alakats.

Kui hommikul ärkasime ja tuulevarju väikesest aknast välja vaatasime, nägime, kuidas udupangad mööda maad veeresid. See ei näinud just kuigi lõbus välja, kuid tormasime siiski vapralt vihma kätte, et lõpuks Unna Alakatsi jõuda. Esimene lõik ei olnud kuigi märkimisväärne. Vihma sadas pisut ja me ei näinud loodusest peaaegu midagi. Kui midagi nägime, siis olid need enamasti kivid ja siin-seal natuke mulda vahel, kuid seal, kus mulda oli, oli ka jääsüdamik. Rajal nägime mõningaid väga ilusaid, sinakasrohelisi jääjärvi ja kõndisime ka väga palju lumel. Ühel korral kõndisime koguni lumisel sillal üle kohiseva jõe, see oli üsna põnev hetk, rahunesime alles siis, kui kõik olid õnnelikult üle saanud. Ohutuse mõttes oli meil ühendusköis vahel.

Viimane lõik oli üsna väsitav kõndida ja proovisime esimest korda oma viinamarjasuhkrutablette. Tundus vähemalt, nagu see aitaks, psühholoogilistel teguritel on ju ka teatud mõju. Tehti ettepanek telkida, kuid kuna vihmahoogud olid õhus ja hütt tundus nii lähedal (nagu me arvasime), pidasime paremaks minna otse selle juurde. Peagi selgus, et silm petsid meid – nagu tavaliselt, kui ollakse väsinud – ja tegelikult oli hütini veel päris pikk maa. Allateel sattusime veel ühe jõe peale, kus olime sunnitud oma seljakotid köiega üle laskma. See läks tegelikult päris hästi ja seejärel ei kestnud kaua, kui olime Unna Alakatsi hüti juures (Unna Alakats tähendab ilusaim mägede seas). Hütis sõime riisi lihakastmega, see maitses päeva pingutuste järel suurepäraselt.

Kolmas päev

Unna Alakats – Alesjaure

Meid äratas hommikul särav päike, vähemalt tundus see säravana pärast esimeste päevade kerget vihma ja udus ning sompus matkamist. Kiirustasime end valmis seadma, et võimalikult ruttu teele asuda.

Teekond kulges esmalt üles õitsvale mäenõmmele. See oli Unna Alakatsi mägi ise. Mäel oli meil õnne näha pisut põdraajamist. Põdrakasvataja peab olema päris hea konditsiooniga, igaüks ei saaks sellega hakkama, vähemalt mitte siis, kui sellega täiesti ootamatult alustada.

Meil ei olnud sääskedega seni kuigi palju tüli olnud, kuid kui jõudsime alla Snarpavagge'sse, üle Snarpajoki ja hakkasime ronima mööda lauget tõusu Allespuolta poole, hakkasid väikesed putukad kõrvus laulma, nagu oleksid väikesed reaktiivmootorid kõrvu kinni jäänud. Ei aidanud see, et otsisime lumeplaastreid, sääsed püsisid ikka kannul. Paljud jäid küll lumme, kuid mis sellest, kui neid oli alles vähemalt sada. „pole mõtet üht sääske surnuks lüüa, siis tulevad tema sugulased ja maksavad meile kätte, ütlevad laplased ise.”

Maastik oli kergesti läbitav ja ei kestnud kaua, kui olime jõudnud Allelspuolta'le ja võisime säravas päikesepaistes vaadata Alesjaure ja Alesjaure hüti poole. Teekond laskus järsult Alesjaure poole ja põlved said laskumisel kõvasti tunda. Sääsed püsisid vapralt kannul ja miks nad oleksidki alla andnud, kui said orust abiväge. All Alesjaure hüti juures me ei peatunud, vaid jätkasime ja ületasime väikese koolmekoha. See polnud midagi selle kõrval, mida hiljem kogema pidime. Enamasti saime kõndida kummisaabastega ja seal, kus see ei õnnestunud, kandis papa mind ja ema üle õlgadel. Teisel pool „koolmekohta” lõime laagri üles ühe väga väikese mäejärve ääres.

Et tuule abil sääski eemal hoida. Sõime rahulikult õhtust, seejärel kiirustasime magama ja oma uut telki esimest korda sisse õnnistama.

Neljas päev. Teisipäev, 4. august 1964.

Alesjaure – Vistasstugan.

Ärkasime väga vara hommikul sellest, et vihm peksis vastu telgiriiet. See oli siis sadanud peaaegu terve öö vahetpidamata. Papa juures oli see veidi sisse lekkima hakanud, nii et tema tõusis esimesena üles ja seadis end korda. See ei olnud kuigi meeldiv roomata soojast mõnusast magamiskotist välja külma vihma kätte, aga midagi polnud teha. Sõime veidi rohelist, mida serveeriti ilma piimata, me ei tahtnud hakata piimapulbriga mässama selles tugevas vihmas – pealegi saime taldrikutele nii palju vett, et see läks niigi hästi. Vihm kiirustas meid tagant ja varsti olime teel Nallostugani – vähemalt me arvasime nii. Tasapisi märkasime mõningaid järvi, mida ei olnud selles orus, kus me arvasime end olevat. Seepärast arvasime, et oleme valesti läinud (mida me ka olime) ja pöörasime ümber, et võtta kompassikurs Alesjaure hüti poole ja sel viisil kontrollida, kus me oleme. Siis selgus, et kompassi järgi peaksime olema õiges orus, nii et pöörasime veel kord ümber ja jätkasime orgu sisse. Kõndides saime ikkagi üha enam ja enam veendunud, et oleme valesti läinud, ja kui olime kõndinud üsna tüki maad ja jõudnud üles ühele künkale, kus keetsime süüa, siis ma vähemalt ei kahelnud, et oleme valesti läinud. Noh, see ei teinud midagi, Vistasvagges oli kasesalu ja see võis olla lõbus natuke sellist näha.

Tomas jutustab:

- Jätkasime läbi raskesti läbitava kiviklibuvälja, kus ema vahel istus maha ja nägi välja meeleheitel, aga kui olime sealt välja jõudnud ja Unna vistasjokist mööda läinud, saime vaeva eest tasu. Meie ees avanes Vistasvagge nagu panoraam. Mõlemal pool orgu kõrgusid mäetipud ja keskel lookles Vistasjokk ringutavate serpentiinidena. Sellest jokist pidime üle minema ja kui olime binokliga vaadanud ja leidnud, nagu meile tundus, hea koolmekoha, otsustasime sealt üle minna, selle asemel et minna üle märgistatud kohast, mis asus jokist allavoolu. Aga kõigepealt sõime oma lõunasööki ja imetlesime kaunist vaadet.

Kui olime Vistasjokini jõudnud, tekkis kohe rida raskusi. Vesi ulatus papale vööni ja kõige viimane meeter veelgi kõrgemale. Nagu tavaliselt looklevate jokkide puhul, on vool kõige tugevam seal, kus vesi on kõige sügavam. See ei pidanud kerge olema saada üle nii mind, ema kui ka seljakotid. Me ei leidnud siiski mõistliku vahemaa piires paremat kohta ja otsustasime proovida siit üle saada.

- Kõigepealt võttis papa mind õlgadele ja laadis mu maha ühele kasele, mis vedeles vees. Kui ma tüvele astusin, vajus see üsna korralikult voolu sisse, kus ma seisin ja värisesin, aga kuidagi õnnestus mul end teisele kaldale balansseerida. Siis seisin ja võtsin seljakotte vastu, kui papa need mulle üle viskas. Viimaks tõi ta üle ema, selleks ajaks olime leidnud suhteliselt hea koha ja ema ei pidanud kasetüvel balansseerima. Kui me kõik olime korralikult üle, jätkasime ja jõudsime varsti (Varsti? Mina kõndisin ja kõndisin ja kõndisin, ema märkus) Vistasstugani.

Viies päev. Kolmapäev, 5. august 1964.

Vistasstugan – Kaskasavagge

Ilm oli ilus, kui hommikul ärkasime. Meil ei olnud erilist kiiret minema saada, me ei pidanud täna kaugele minema. Kõige hullem oli see, et pidime päeva alustama koolmega. Seekord ei kandnud papa mind üle, vaid ma pidin ise seljakotiga minema. Nüüd oli aga ühes kohas koolmeköis, nii et üle saada ei olnud nii raske. Teisel pool jokki saime aru, et olime üle läinud natuke liiga vara. See tähendas, et pidime minema üle veel ühe joki. Kui oleksime läinud nii kõrgele jokist üles, oleksime jõudnud teise joki suudmest allapoole ja pääsenud kahe joki koolmisest, nagu nüüd sunnitud olime. Teise koolme juures üle Staureitajoki (suur jokk oli Vistasjokk) oli koolmeköis katki, nii et seal läks kohe raskemaks üle saada. Saime ka sellega hakkama. Teekond jätkus nüüd Kaskasavagge poole.

Alguses ei saanud me kohe rajale, nii et pidime läbima nii pajupõõsaid kui ka soomaad, enne kui leidsime raja uuesti ja saime tasapisi jõuda Unna Räitajokini. Seal pidime ka koolma, või õigemini pidime nii kividel hüppama kui ka koolma. Ainult papa vahetas võimlemiskingad, seejärel aitas ta meid teisele poole. Hästi üle saanud, sõime ja puhkasime siis natuke.

Teekond läks edasi, järsult üles mäeseina. Enne kui olime harjal, oli kell saanud kolm. Niisiis oli võtnud väga kaua aega jõuda see väike vahemaa Vistasstuganist siia, aga meil oli ju ka sellel lõigul kolm koolmekohta ja väga järsk tõus. Nägime ka mõningaid põtru ja papa leidis labida (sõjaväemudel), mida ta vedas endaga kaasa kuni Kaskasavagge tuulevarjuni.

Vaade harjalt oli üle jõu käiv. Päike paistis natuke ühele mäele, mis minu arust oli Tubmartjokko. Kui päike oleks paistnud üle kogu ala, oleksime võinud siia kauaks jääda. Kui olime kõrgeimast punktist möödunud, kadus varsti kaunis Vistasvagge ja me jõudsime väikesele mäenõmmele. Meist vasakul asus kaks peegelsiledat mäejärve ja samas suunas võis näha mägesid kauguses sinamas.

Seni oli tee olnud kerge käia, kuid nüüd algas raskesti läbitav kiviklibune maastik, mis pidi meid saatma kuni Kebnekajseni.

Kui olime jõudnud alla Kaskasavagge orgu, nägime, et kokkuvarisenud püstkoja asemele oli Rootsi Turismiühing ehitanud kahekordse tuulevarju. Kui sinna jõudsime, oli seal juba kolm sakslast ja aegamööda saabus ka üks tore taani paar, nii et tuulevarjus sai täitsa täis. Mul õnnestus aga laenata üks põhjapõdranahk magamiseks ja see läks hästi, ja nii edasi.

Taani paar tuli Kebnekajse poolt ja pidi ületama Kaskasajoki kahe – teineteisest 1½ meetri kaugusel asetseva – terastrossi abil. See oleks hea taanlase peaaegu elu maksnud. Sellised ületuskohad võivad olla üsna salakavalad, kui ei valda õiget tehnikat: see tähendab, et kogu aeg tuleb käia nii, et keharaskus on ette kallutatud ja võtta sisse tugevalt ettekallutatud asend. Taanlane ei olnud mingil põhjusel seda asendit järginud, võib-olla sellepärast, et ta seljakott oli äsja täidetud – ta oli Kebnekajses varusid täiendanud –, ja kohe libisesid ta jalad alt ning ta rippus seal paljalt käte otsas, seljakott lisaraskusena õlgadel. Tal olid head kopsud ja neid ta kasutas abi kutsumiseks (ja kiiret abi – 20-kilose kotiga ei ripu käte otsas kuigi kaua). Kaskasajokk on kohisev ja sügavas sängis voolav jõgi; kui ta oleks sinna kukkunud, poleks olnud suuri võimalusi teda elusalt päästa. Nüüd aga vedas tal: kaks sakslast olid läheduses ja katsetasid kalastusõnne. Nad jooksid talle appi ja tõmbasid ta kaldale, muidu oleks tast saanud „Lapimaa ohver”. Igal aastal hukkub mõni rändaja.

Kuues päev. Neljapäev, 6. august 1964.

Kaskasavagge – Kebnekajse.

Udu, lumi, jää… Eile olime taanlastelt teada saanud, et tee Kebnekajsele on väga raske. Täis kive kogu tee. Nad ise olid tulnud Kebnekajse poolt ja ütlesid, et kõige parem oleks minna kuhugi mujale. Seepärast tõusime vara ja ei söönud tuulevarjus hommikusööki, et teisi mitte segada. Otse tuulevarju all tuli meil ületada see „sild”, millelt taanlane oleks peaaegu alla kukkunud. Ema oli üsna hirmul, kui ta üle pidi minema, aga me toetasime trossi ja kõik läks hästi, saime kõik õnnelikult üle. Kui olime natuke maad edasi läinud, kadus tuulevari meie vaateväljast ja istusime maha hommikusööki sööma.

Ülejäänud tee kohta pole suurt midagi öelda. Oli udu, lumi ja jää – me ei näinud peaaegu midagi ja pidime kogu tee kompassi järgi käima kuni Tarfalajokini. Tee koosnes kogu aeg kiviklibust. Pikki lõike pidime käima lumel ja jääl. Et mitte ära eksida, hoidsime kogu aeg otse lõuna suunda. Aegamööda jõudsime väsinuna ja näljasena Tarfalajoki äärde. Seal sõime seenesuppi ja kaerahelbesegu. Tee jätkus piki Tarfalajokki, kuni jõudsime sillani, kus ületasime jõe. Sealt on Kebnekajse turismijaamani vaid kilomeeter. Meil vedas veidi halvasti, kui jaama jõudsime. Viimased kohad püstkodades olid hõivatud ja me pidime magama ehitustelgis, sest jaamas käis ümberehitus. Minu ja isa jaoks polnud sellest suurt midagi, aga ema külmetas terve öö ja vajas mitut tekki, et püsida – nagu ta ütles – elus.

Telgis oli külm ja ema kurtis hiljem, et ta nägu oli nii ära külmunud, et ta ei saanud tükk aega lõugu avada.

Kaheksas päev. Laupäev, 8. august.

Kebnekajse – Kaitumjaure.

Alustasime üsna vara hommikul. Kaitumjaureni oli 27 km, sinna püüdsime täna jõuda. Ilm oli täiesti suurepärane, me ei näinud taevas ainsatki pilve ja ühel hetkel kaalusime Kebnekajse tippu minekut, kuid ema tahtis edasi minna ja kuna kõik ei olnud ettepanekuga nõus, jätkasime oma rännakut Kebnekajsele. Pärast Signetjokko koolmekohta, kus isa ja ema said jalad märjaks, kuivatasime kingi ja sõime hommikusööki. Teekond kulges nüüd läbi Ladjovagge. Liddopakte juures – majesteetlik mägi väga järskude külgede ja noaterava harjaga – pöörasime rajalt kõrvale ja ronisime ühele Liddopakte jätkule. Mõtlesime nimelt seal peatuda ja päevitada ning mõnusalt aega veeta. Nüüd aga polnud küngastel vett, seepärast pidime minema alla Järtajaure äärde, kus ujusime ja puhkasime. Sel ajal kui seal istusime, tuli üks mägilendur ja tegi tiiru üle järve. Ta lehvitas meile.

Teekond jätkus alla Tjaktjajokini, mida me seejärel kogu aeg järgisime. Teel möödusime ühest saami püstkojast. See oli päris kena ja tunduvalt parem kui mõned turistide püstkojad, mida võib näha. Kohe pärast saami püstkoda avanes Kaukasvagge, üks ilus väike org.

Kui olime jõudnud alla metsapiirini, läks isa ees ja otsis üles laagriplatsi. Ta leidiski ühe suurepärase koha all Tjäkttjajoki kaldal. Pärast telgi püstitamist ja söömist oli meil rahulik ja mõnus. Püüdsime kala ja imetlesime juga, mis meist allpool kohises. Kui tuli oli kustunud ja õhk hakkas veidi jahedaks minema, pugesime telki ja heitsime pikali. Nii väsinud kui me olime, ei läinud kaua, kui kõik vajusid väsinu unne – kose kohina saatel.

Üheksas päev, pühapäev, 9. august 1964.

Kaitumjaure – Teusajaure

Seekord oli meil telkimisega rohkem õnne kui eelmisel korral. Kui ärkasime, oli täiesti pilvitu ja tundus, nagu oleks nii olnud terve öö. Oli tõeliselt mõnus roomata magamiskotist välja ja pista nina värskesse õhku, enne kui tõusime ja riidesse panime. Hommikusöök maitses hästi ja kõik oli nagu peab. Kui olime telgi kokku pannud (see oli öö jooksul kärestiku veepiiskadest veidi niiskeks muutunud) ja end valmis seadnud, asusime uuesti teele. Tee kulges kõrgel kohiseva joki kohal, kuni jõudsime sillani, kus läksime üle. Sealt ei olnud Kaitumjaure hüttideni enam palju maad. Peatusime seal puhkamiseks ja sobivate kasepahkade otsimiseks, et neist joogikausse teha. Me siiski ei leidnud midagi, nii et pärast pisut hütivahiga juttu ajamist suundusime edasi Teusajaure poole.

Rada kulges mööda Kaitumjokki. (Tjäktjajokk ja Kaitumjokk suubuvad peaaegu samas kohas). Peatusime aeg-ajalt, et imetleda sinakasrohelist vett ja püüda mõni kala. Meie katsed polnud vist päris südamega tehtud, nii et midagi praadida ei saanud. Kui olime üle veel ühe silla läinud ja jätkanud teed mööda tundramaad, märkasime Kaitumjokis juga ja kuna päike üsna kõrvetas, otsustasime joa juurde minna, et süüa ja supelda (vastupidises järjekorras). Olime kuumuses üsna higiseks muutunud ja läksime kohe suplema. Vesi oli jäiselt külm, aga see oli lihtsalt mõnus, kuigi vees oli raske kauemaks jääda. Isa tahtis meist pilti teha, kui seisime kärestikus ja suplesime, aga enne kui ta kaamera korralikult sättis, olid jalad peaaegu ära surnud.

Kui olime söönud ja puhanud, jätkasime teed üle kergesti käidava tundramaastiku. Traavisime üsna nobedalt, sest tahtsime jõuda enne mõnda sakslast Teusajaure paatide juurde. Otse enne vaevalise laskumise algust Teusajaure hüttideni avanes meile imeline vaade üle Teusajaure ja Stora Sjöfalletsi rahvuspargi teisel kaldal. Kui järve äärde jõudsime, selgus, et meie poolel oli ainult üks paat. Olime sunnitud kolm korda edasi-tagasi sõudma, see oli siiski üsna kerge, sest järv oli täiesti peegelsile. Teisiti oli siis, kui isa ja mina siin eelmisel korral sõudsime: siis oli üsna tuuline, raske oli sõuda, aga tookord pidime sõudma ainult ühe korra. Ema olime juba esimesel sõidul teisele kaldale pannud, ta pidi hakkama söögitegemist ette valmistama.

Isal ja minul polnud jalanõusid jalas, kui kõndisime sildumiskohast laagriplatsile, mistõttu saime tunda, kui külm on mägijärve vesi, isegi kui see, nagu nüüd, oli ainult madalad lombid, milles kõndisime. Kui vahepeal kõvale maale astusime, tundus maa lausa soe.

Pärast telgi püstitamist tegime magamiskottides väikese uinaku. Oli väga mõnus lebada kotis ja vaadata üles lumiste mägede poole, mis kerkisid selge sinise taeva poole. Oli nii vaikne, et mööda põrisev kimalane kõlas nagu lennuk pea kohal. Juhtusin vist magama jääma, sest kui ärkasin, olid ema ja isa kadunud. Nad tulid varsti tagasi, isa otsis nagu tavaliselt puitu joogikausside tegemiseks ja oli ka mõned leidnud, aga need olid nii suured, et meie kaarsaag ei ulatanud neid lahti saagima. Lohutasime end, et järgmisel korral laename sae, et saaksime pahad kätte.

Söögitegemise ajal tegime väikese lõkke, kaitseks sääskede vastu ja märgade riiete kuivatamiseks. Kui sööma hakkasime, oli või kuumuse käes nii pehme, et pidime selle vette panema, kus see jäises vees peaaegu liiga kõvaks muutus.

Õhtu oli nii ilus, et meil polnud tahtmist magama minna, istusime ja soojendasime end lõkke ääres ja tundsime end mõnusalt, kuni läks nii jahedaks, et pidasime parimaks pugeda tuttu. Kui heitsime, teadsime, et see on viimane öö mägedes – seekord.

Kümnes päev. Esmaspäev, 10. august

Teusajaure – Vakkottavaare

Juba eile leppisime kokku, et alustame järgmisel hommikul vara ja jätkame Vakkottavaareni, et võtta paat otse samal päeval. Seetõttu tõusime juba kell pool viis ja alustasime ilma hommikusöögita.

Rada kulges nüüd Stora Sjöfalletsi rahvuspargis. Oli üsna vaevaline, enne kui jõudsime järvelt metsapiirini. Seejärel läks aga kiiresti. Meie ees laius väga kergesti käidav tundramaastik. Vasakul tõusis maa aeglaselt, ja paremal oli väike org, mille põhjas voolas jokk. Joki nimi oli Kautpajokk ja oru taga kerkisid mõned väikesed mäed.

Otse ees aga kerkisid kauguses Sareki lumised suurejoonelised mäed. Pisut neist paremal asus Akka üksildases majesteetlikkuses. Akka on kuulus kui üks Rootsi ilusamaid mägesid ja sellega nõustub meelsasti, kui seda siit näeb. Lumi tipul sätendas päikesepaistes ja Akka nägi sinise taeva taustal väga ilus välja.

Me ei olnud Teusajaurest lahkudes hommikusööki söönud, sest plaanisime süüa teel. Selgus aga, et viimase aja kuumuse ja päikesepaiste tõttu olid kõik väikesed jokid ja vooluveed ära kuivanud, nii et pidime kõndima kuni nn esimese koolmekohani, enne kui saime vett oma kuivatatud ja pulbristatud toidu jaoks. Koolmekohal, millest saime kuivade jalgadega üle minna, keetsime korraliku portsu putru. Olime toitu oodates üsna näljased, nii et puder kadus kiiresti.

Ülejäänud mäenõmme kohta pole palju öelda. Need niinimetatud "koolmekohad", mis olid kaardile märgitud, ei sisaldanud rohkem vett, kui et vaevu sai nendes janu kustutada.

Lõpuks jõudsime kasesalusse ja sealt algas laskumine Lulejaure ja Vakkottaavare hüttide poole. See läks nii järsult alla, et iga samm tegi põlvedele valu. Kiire oli meil ka, pidime ju jõudma paadile, mis tuli 0950. Täpselt siis, kui jõudsime alla püstkodade juurde, oli paat sisenemas. Kõige hullem oli see, et kinnituskohani oli umbes 5 minuti tee. Ema polnud siis veel püstkodade juurde jõudnud, nii et isa muutus veidi murelikuks. Mina pidin minema ees ja hoolitsema, et paat meid maha ei jätaks. Kui peaaegu kõik inimesed olid pardale läinud, tulid ema ja isa joostes.

Meil vedas paadiga, kuigi pardaleminek jäi viimasele hetkele. Niipea kui olime paati astunud, oli meie matk selleks korraks lõppenud. Loodan, et see ei jää viimaseks.