Norra-reis 1964

Matkad kestsid ülejäänud 60ndate ja natuke 70ndatesse. Ann-Marie oli kodus lastega ja meie majandus oli ikka veel napp. Pikendasime seda osalt sellega, et mina võtsin tööd reisijuhina prantsuse-šveitsi õpetajagruppidele Reisebüro Kuoni jaoks Zürichis, osalt sellega, et lisajuhina sõitsin bussi Studsviki (see oli Thor-buss sel ajal) ning vahetevahel tegin mõned tõlked vene keelest rootsi keelde. Üldjoontes tuli ots otsaga kokku, aga mitte palju rohkem. Imelikul kombel suutsime siiski teha mitmeid reise nii läänerannikule kui ka veidi hiljem Šveitsi ja Tšehhoslovakkiasse. 1964 ostsin ka Hasselbladi kaamera (C500 150 mm objektiiviga hinnaga 1800:-- Studsviki fotograaf Olle Eriksson sai seda vahendada oma äia kaudu, kes oli fotokaupmees) ja nii tagantjärele küsin endalt vahel, kuidas see majanduslikult tegelikult toimis. Ann-Marie on olnud hea majandusjuht ja me saime kõigest hoolimata üsna hästi hakkama, kuigi üleküllust polnud. Mingit sotsiaaltoetust polnud kunagi küsimus, ainus kord, kui oleme riigilt toetust saanud, oli siis, kui ma 1957 ajateenistust tegin. Siis sai Ann-Marie 50 ööri päevas toetust Tomasele. Ent riik sai aru, et tal oli korralik palk ja tahtis raha tagasi – aga mitte pärast seda kirja, mille nad minult said ja milles ma teatud asju märkisin. See oli vist lähedal auhaavamisele, aga läks läbi ja me ei pidanud midagi tagasi maksma. Summa iseenesest oli naeruväärselt väike, ma ei mäleta seda, aga asi oli põhimõtetes.

Üks Thor-bussi liiklusjuhtidest, Glenn Pettersson, oli saanud bussifirma juhiks, kui eelmine juht Rolf Frej ostis end sisse teise bussifirmasse, ja Glenn pakkus mulle reisi juhina Norra-tuuril. Vähe aimasin ma siis, millesse ma end mässin. See oli punt stockholmlasi, kes pidid Norrale ringi peale tegema minuga kui juhiga ja juudi tüdruku Eva Falkiga Solnast kui giidiga. Eva pidi meid läbi kõigi raskuste teel juhatama. Oslo poole teel võtsime liiga kaua aega ja saime hotelli jõudes noomituse, nad olid pidanud toiduga liiga kaua ootama. Sellest šokist saime üle, aga läks hullemaks, mida pikemaks reis venis.

Niipea kui Norrasse sisenesime, muutus teede kvaliteet märgatavalt, maastik muutus mägisemaks, orud sügavamaks ja mäed kõrgemaks. Teed ahenesid murettekitavalt. Norra on liikluse mõttes keeruline maa ja teed polnud kuigi välja ehitatud. Mitmel korral, kui tee ahenes ja nägi välja nagu kitserada, imestasime, kas olime kuskil valesti pööranud. Vaated olid siiski suurepärased, aga juhina ei jõudnud ma sellest kuigi palju nautida, oli üsna vaevaline bussi teel hoida ja möödasõidukohtadel teistest sõidukitest mööda nühkida. Sõitsime Rjukanist mööda, kus sakslastel oli sõja ajal raske vee tootmise tehas, kui Norra oli okupeeritud. Norras on palju jugasid, mitte nii suuri, aga seda rohkem. Rjukanis võisime näha 7 torujuhet mäenõlval, kust vesi juhiti alla turbiinidele elektritootmiseks. Raske vee tootmiseks kulub palju energiat.

Meil oli lõunasöök Stockholmist kaasas ja esimesel päeval peatusime parkimisplatsil, panime üles petrooleumpliidi ja tõime vett kohvi jaoks lähedal voolavast ojast. See oli üleval mägedes ja petrooleumpliidile polnud palju varju, nii et kohvikeetmine võttis tunduvalt kauem aega, kui olime arvanud. Pealegi polnud enamik kunagi Norras käinud ja olid vaimustuses kõigist vaadetest. Kogu vaatlemine võttis aega, tulemuseks see, et me ei jõudnud Oslosse enne hilisõhtut – hotellipersonali suureks pahameeleks ja imestuseks, kuhu me olime jäänud. Järgnevatel päevadel püüdsime ajakavale võimalikult lähedal püsida, et mitte oma öömajaperemeestele liigset tüli teha.

Vahel olid teed nagu kitserajad, kitsad ja käänulised, ja ka kitsi oli tee ääres üsna palju. Norralased armastavad oma mesost’i, mida magusam, seda parem, ja kitsekasvatus on mõnes riigi osas hästi arenenud kõrvalharu. On palju erinevaid mesost’i sorte, väidavad norralased, aga meile asjatundmatutele tundus see olevat üks ja sama sort, ainult erinevates pakendites ja veidi varieeruvate värvidega. Mitmel puhkepeatusel ei saanud maha istuda ja hotellist kaasa antud lõunat süüa. Kitsed on üsna agressiivsed ja söövad kõike, mida nad ulatuvad või endale pusklevad. Reisijad ei saanud istuda ja oma võileibu süüa, nad pidid seisma ja hoidma võileibu ülestõstetud kätel, isegi see ei aidanud täielikult. Kitsed on osavad tagajalgadel balansseerima ja väikest kasvu reisijatel oli kohati raske. Mõned päästsid end bussi, sulgesid uksed ja alles siis said rahulikult oma lõunat süüa.

Ühel sellisel puhkepeatusel oleksime peaaegu loomavarasteks saanud. Olime peatunud ja bussiuksed olid lahti seisnud. Kui bussi käivitasin, vaatasin tahavaatepeeglisse, et näha, kas kõik on korras, ja siis arvasin märkavat midagi võõrast bussi tagaosas. Peatusin, läksin bussi taha, et lähemalt vaadata, mis see on, ja avastasin, et üks kitsetall oli märkamatult bussi hiilinud. Seal ta lamas ühe kõige tagumise istme all (mõned vabad olid) ja ainult sarved paistsid välja. Neid ma ei tundnud ära kui ühegi reisija omandit. See oli aastane tall ja ta polnud päris nõus bussist lahkuma, ta lamas põrandal väljalasketoru kohal ja tal oli päris mõnus. Pidime korralikult sarvedest tõmbama, enne kui õnnestus oma „tasuta reisijast“ lahti saada.

See oli vaevarikas ja mõnevõrra seikluslik reis. Kui me pidime ületama Hardangerfjordeni, mahtus buss vaevu praamile. Meil õnnestus end paati pressida, tagumised rattad seisid napilt tekil, üleulatuv osa oli üsna pikk ja osa sellest rippus ahtrikastellist väljaspool. Fjordi sees oli meri rahulik ja me saime üle ilma suuremate raskusteta, fjord on pikk ja selle sees valitseb enamasti üsna suur rahu. Meie siht oli hotell Leirvangen ja sinna oli fjordi põhjast mõni miil. Me jõudsime mägedesse, seal oli sadanud ja maapind oli läbimärg, tee samuti. Ühes kohas sattusin kitsast mägiteest veidi kõrvale ja bussi vasak ratas läks liiga kaugele välja. Maapind oli samblane ja ratas sai halvasti pidamist, need lihtsalt keerlesid tühjalt, kui ma gaasi andsin, püüdes üles saada. Palusin reisijatel liikuda sellele küljele, kus rattal oli pidamine, ja kuidagi õnnestus mul saada veidi kruusa ratta alla ja me pääsesime lahti. Mingi lõbusõit see tõepoolest ei olnud, igal õhtul tundsin teatavat kergendust ja ka teatavat imestust, et olin jõudnud ööbimiskohta.

Eriti Odda-Stalheimi ja Trollstigeni juures oli sõit vaevaline. Rootsi bussid on 250 cm laiad ja neil on neli istet reas, samas kui Norra teed on enamasti kohandatud Norra bussitüüpidele, millel on ainult 3 istet ja mis on eest paadikujulised ning tagant ümarad. Teed justkui rippusid mäenõlval ja orupoolsel küljel paistis ainult kuristik.

Mul õnnestus bussi kraapida ühes tunnelis, teekäänak oli peaaegu 90 kraadi ja ma ei julgenud hoida piisavalt kaugele välja (seal oli sügav kuristik). Trollstigen on serpentiintee ja kurvid nii järsud, et paljudel juhtudel pidin manööverdama edasi-tagasi kuus-seitse korda, et juuksenõelkurvis ringi saada. Tõesti tuli harjutada roolimist ja lisaks tuli algusest peale sisse panna õige käik, olgu siis üles- või allamäge.

Teel alla Odda poole, mis ülalt mäelt paistis nagu mänguasjaküla, pidime tegema tee peal lisapeatuse. Kui olime peaaegu orus, seisis äkitselt ühes viimastest kurvidest noor mustajuukseline naine ja vehkis meeletult kätega, märkides, et me peaksime peatuma. Kallak oli nii järsk, et käsipidur ei pidanud ja ma pidin parkima bussi põrkerauaga vastu teepiiret. Itaalia ja prantsuse keele segus selgitas ta, et nende auto koos haagissuvilaga seisab järgmise juuksenõelkurvi taga ja et nad ootavad abi. Jalutasime järgmise kurvini ja tõepoolest - seal seisis Ford Anglia "poolviimistletud" mudelist (tagumine aken kaldu väljapoole) rakendatuna haagissuvila ette, millel oli uhke kiri "Roma - Cercle Polare". Tee oli, nagu peaaegu kõik Norra teed sel ajal, kruusakattega ja arvatavasti oli kogu koosseis alustanud liiga madala käiguga, kui nad seejärel pidid vahetama kõrgema vastu, langes kiirus väga järsul mäel nii kiiresti, et neil ei olnud enam mingit kiirust alles. Alt orust kostis mootorihäält, üks talunik traktoriga oli teel, et aidata itaallasi mäest üles. See oli tüüpiline itaalia pere paljude lastega ja me imestasime, kuidas nad kõik sellesse suhteliselt väiksesse autosse mahtusid.

Täislastis Rootsi buss koos reisijate kõigi kohvritega on üsna madal ja kassisilmad olid esimesed, mis sellises kurvis maha kraabiti. Reisijatele polnud see ka sugugi alati meeliülendav, paar daami heitsid hirmunult põrandale. Nad ei näinud mingit maapinda sellel küljel, mis oli oru poole, ja tagurdamiste ajal rippus pool bussi kuristiku kohal.

Reis möödus siiski ilma liiga suurte äpardusteta, tagasitee kulges Rootsi poolel läbi Härjedaleni-Jämtlandi ja Stockholmis olid kõik rõõmsad ja rahul, paljude uute elamuste ja millegagi, millest oma sõpradele rääkida.

Mõni nädal hiljem kogunesime reisijuhi Eva Falki juures ja käisime reisi veel kord läbi, piltide ja lugudega.

”Der eine Reise gemacht hat, hat etwas zu ersählen", nagu sakslased ütlevad.