Sugulaskülastused rõõmus ja kurbuses

Autoreisidest Venemaale ja Euroopasse saad lugeda jaotisest „65Autod”

Waldemar Kronberg ja Karli naine Maria jutustavad

Saabusin Rootsi üksinda ja arvestades neid sugulasi, kes olid veel Nõukogude Liidus, ei teinud ma esialgu mingeid pingutusi nendega kontakti saamiseks. 60ndate alguses oli aga halvim aeg möödas, „seltsimees” Stalin oli juba kümme aastat surnud ja ma hakkasin mõtlema oma lähedastega ühenduse võtmisele, kuid ei teadnud õieti, kuidas seda teha. Oli möödunud nii palju aastaid meie lahkuminekust ja tõenäosus, et mu vanemad oleksid elus, oli väga väike. Õed-vennad võib-olla, aga kust ma neid otsima pidanuks? Nõukogude Liiduga ei olnud kerge toime tulla, ei mingis suhtes.

Iseenesest on see kurb peatükk, mis puutub perekondlikesse kokkusaamistesse. Üle 20 aasta elasin lahus oma emast ja õdedest-vendadest, kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd, kus Eesti on vaba, on kohtumisi veidi rohkem olnud. Pole enam vaja muid pabereid kui pass ja raha. Praegu (1996) on mul perest alles vaid Karl, õelapsed kuuluvad teise põlvkonda ja kui pole olnud võimalust nendega lapsena läbi käia, on suur oht, et nad jäävad osalt võõraks. See on tädi Minna (ema õetütar ning Sveta, Bella ja Anatoli ema) teene, et me üldse kokku saime. Tõsi küll, mul olid teatud mõtted püüda oma sugulasi Nõukogude Liidus üles leida, kuid Stalini ajal polnud see eriti sobiv, olukord paranes siiski pisut Hruštšovi ajal. Need, kellel on sugulasi välismaal, paistavad Nõukogude Liidus pikka aega potentsiaalselt kahtlaste isikutena ja riskivad sattuda ebameeldivatele ülekuulamistele.

Tädi Minna, minu ristiema (Anatoli, Sveta ja Bella ema), oli aeg-ajalt sundinud mu ema kirjutama Rahvusvahelisele Punasele Ristile ja tegema järelepärimisi, kuid nagu Karl jutustas, ei uskunud nad, et ma olin Soome jäänud, vaid et venelased olid mu kätte saanud ja karistanud mind Kamtšatka sunnitöölaagrisse saatmisega. 1962. aasta lõpus oli ta siiski saatnud kirja Punasele Ristile. See oli umbes samal ajal, kui mina hakkasin mõtlema midagi sarnast ette võtta Lida ja Karli suhtes. Ema pidanuks selleks ajaks olema 80ndates eluaastates ja vaevalt elus, arvestades kõiki läbielamisi küüditamistes jne. Kirjutasin järelepärimise ja vaevalt olin jõudnud oma kirja teele saata, kui tuli PR-i kiri Genfist. Teade kõlas:

„Rahvusvahelise Punase Risti Komitee järelepärimisbüroost Genfis oleme hiljuti saanud Teie kohta järelepärimispalve, mille on teinud Teie ema, Emely Kronberg, Uus tn. 18-1, TAPA, Eesti, Nõukogude Liit. Olime alustanud Teie otsimist, lähtudes Teie varasemast aadressist Boråsis, kui Teie kiri palvega otsida Teie õde jõudis täna meieni. Stockholm, 20. juuni 1963”.

Mõni kuu hiljem olid mul kõik paberid valmis reisiks Leningradi, reisid Eestisse polnud sel ajal veel aktuaalsed. Piirid olid välismaalastele suletud. Vene saatkonna töötlemine võttis veidi aega, kuid lõpuks andis see tulemusi ja ma võtsin ette tšarterreisi bussiga Helsingist Leningradi.

Bussireis kulges üle Vaalimaa ja piirikontroll oli väga põhjalik, pidime iga asja bussist välja tassima ja tolliametnikud tuulasid hoolikalt läbi iga kohvri ja paki. Kulus paar tundi, enne kui saime reisi Viiburi suunas jätkata. Seal saime Inturisti giidi kaasa ja too jutustas „vaatamisväärsustest” tee ääres Leningradi poole. Tee kulges endiselt läbi endiste Soome alade ja muu hulgas möödusime mälestusmärgist, mis kujutas sõdurit püssiga, seismas suurel kivirahnul, ja giid luges ette oma õppetükki, mille ta oli Inturisti koolis selgeks õppinud:

- Kui te vaatate vasakule, siis näete monumenti Esimeses maailmasõjas langenud punakaartlastele, kes võitlesid parun Mannerheimi Valge Kaardi vastu!

„Jahaa, kostis hääl kelleltki tagumistest ridadest. Kus on mälestusmärk

langenud valgekaartlastele?”

Järgnes pikem vaikus edasises propagandas punakaartlaste panuse kohta möödunud aegadel.

Leningradi jõudes kohtusime hotelli „Leningradskaja” ees Nevski Prospektil. Seal seisid ema, Karl, Lida ja Lida poeg Valdemar. Nad polnud ammu Leningradis käinud ja neil polnud kuskil ööbida. Mul õnnestus neile ka tuba hankida, soodsalt 5 rubla öö eest. Turistidena pidime maksma palju rohkem – ja seda välisvaluutas.

Ei olnud mingeid südantlõhestavaid stseene, seda meie peres ei korraldata, ei pidevat kallistamist ega suudlemist. Kõrvalseisjale oleks kohtumine paistnud pigem nagu paar nädalat varem kokku lepitud kohtumine. Ükski pealtvaataja poleks osanud arvata, et siin vaikuses mängiti läbi osa perekonnadraamast, taaskohtumine pärast 20 aastat. Ema poetas harva pisaraid, selline tundelisus ei sobinud eneseteadlikule endisele eesti talunaisele.

Nüüd saime üksteisele jutustada kõigest, mis neil aastail oli juhtunud. Õhtu venis pikaks ja oli aeg voodisse minna. Nii palju sugulasi meil alles ei olnud, Karl ütles, et ta oli mitu aastat tagasi käinud meie kasuõde ja nõbu Verat vaatamas ja arvas mäletavat aadressi, kus too elas. Tema ja Lida läksid teele ja tulid tagasi alles lõuna paiku koos ühe daamiga, kes osutus Veraks (Elvira Petrovna), üheks vähestest nõbudest, kes veel elus oli. Nüüd oli tutvus loodud ja õhtul suundusime Gavanskaja 24, reisisadama lähedale. Tema mees oli mõni kuu varem surnud ja jätnud ta maha kahe lapsega: 16-aastase Margarita ja 13-aastase Tatjanaga. Neil oli tõeline nõukogude eluase, üks tuba ja osa köögist kolmetoalises korteris viiendal korrusel majas, mis nägi välja nagu eelmisest sajandist, kuid oli tegelikult ehitatud 1953. aastal.

Minu Rootsi pereliikmete jaoks tuli ka hulk uusi kogemusi. Palju oli uut. Osa uuest oli lihtsalt tülikas, kuid samal ajal õppisid nad tundma, mis Nõukogude Liit ja selle kommunistid endast kujutasid: aeglane asjaajamine, järjekorrad ja muud ebamugavused, eriti tualettidega. Keegi on öelnud, et riigi tsivilisatsioonitaset saab hinnata selle tualettide seisukorra järgi. Sel juhul oli venelaste maa äärmiselt primitiivne ühiskond, kaugel sellest ühiskonnast, kus Lenin lubas pärast revolutsiooni tualetid kullaga katta. Tualettpaberit peaaegu kunagi ei olnud, ja kui oli, siis koosnes „tualettpaber” vanadest „Pravda” või „Izvestija” numbritest. Pärast tagumiku pühkimist ei tohtinud seda „tualettpaberit” mingil juhul tualettpotti panna, vaid kõrvalseisvasse korvi. Pärast esimest katset tüdrukuid kämpingu tualettidesse saada lõppesid sealsed külastused täielikult. Õnneks saime oma toimetused sugulaste juures ajada – nii Leningradis kui Tallinnas.

Kui me perega Venemaal käisime, tegime palju väljasõite: muuseumidesse ja teistesse vaatamisväärsustesse Leningradis. Ermitaaži külastuse ajal juhtus Maria (tollal 12-aastane) kaotama oma lemmiklooma „Ludde” kõrva ja katastroof oli lähedal. Selleks ajaks oli „Ludde” nii kulunud ja peaaegu otsas, et kõrv rippus veel hapral niidil – ja nüüd oli kõrv kadunud. Ta mäletas, et tal oli kõrv veel alles vahetult enne väljaminekut, ja oli selge, et kõrv oli rahvamassis väljapääsu läbikäigus maha kukkunud. Teadsime, kui õnnetu ta oleks, kui kõrv tagasi ei tuleks, nii et otsustasin proovida seda üles leida. Olime peaaegu suurest inimvoolust välja jõudnud ja ma ütlesin Mariale:

- Nüüd räägi rootsi keelt, valjult ja selgelt, et venelased kuuleksid, et sa oled turist!

Pöörasime ümber ja trügisime vastutulevas voolus, otsides „Ludde”

kõrva ja – õnn oli meiega. Poolel teel Ermitaaži sisse avastasime kõrva, kuid selleks ajaks olid kindlasti mõnisada venelast sellele peale astunud ja sugulaste juurde jõudes pidime selle pesema ja desinfitseerima. Ann-Marie ja teised sugulased olid välja läinud ja kui me nendeni jõudsime, ütles Ann-Marie:

- Ma nägin kohe, et olite kõrva leidnud, Maria säras kogu näost.

Öeldakse, et keeli on hea osata, kuid mõnel juhul (vähemalt Venemaal) ei tohiks oma oskusi kasutada, vaid tuleb teeselda „rumalat” turisti, kes ei tunne nõukogude olusid. Järgmine juhtum illustreerib seda.

Pidime vaatama Peeter Suure suveresidentsi Peterhofi (Petrodvoretsi) ja võtsime hommikul „Meteori”, tiiburlaeva, väljumiskohast Peeter Suure kuju ees Talvepalee lähedal. Olles seal mõned tunnid viibinud ja kõiki ilusaid purskkaevusid näinud, hakkas kell õhtu poole kalduma ja oli aeg tagasi Leningradi sugulaste juurde minna. Mul oli aimdus (kuulanud mõnda vestlust piletikassa järjekorras), et vene keele kasutamine tooks ainult raskusi. Kui siis kassasse jõudsin, rääkisin inglise keelt sellele „babuškale”, kes piletikassas istus, ja palusin osta 4 piletit tagasisõiduks linna keskusesse järgmise paadiväljumisega. Ta selgitas mulle vene keeles, et paatide järjekord on pikk ja me saame piletid alles kolme-nelja tunni pärast väljuvale reisile. Jätkasin inglise keeles, kuid suuresti tulemusteta, kuni üks noor üliõpilane, kes oli meie vestlust kuulnud, tuli piletikassa juurde. Ta selgitas „babuškale” (vanemale daamile), et need on välismaalased, kes tahavad näha võimalikult palju Venemaa vaatamisväärsusi ega mõista meie reegleid, ja et ta peaks meile piletid andma varasemale paadiväljumisele. Pärast mõningast kaalumist nõustus eit üliõpilase ettepanekuga ja mõni minut hiljem saime minna paati, mis oli kai ääres tagasisõiduks valmis.

Teine sarnane juhtum leidis aset 1985. aastal, kui Ann-Marie ja mina reisisime Leningradi soomlase Heikki Räty autoga.

Piiri ja Viiburi vahel jõudsime tõusule, millel oli kerge kurv. Tõusul oli kaks rida ja peaaegu harjal läks paremale kõrvaltee. Harjal seisis valvuriputka koos mõne „militsionääriga”, s.o Vene politseinikuga. Meid peatati ja nad palusid mul putkasse kaasa tulla, kus nad tahtsid näha minu juhiluba.

Näitasin juhiluba ja siis võtsid nad välja tahvli pildiga, millest selgus, et ma oleksin pidanud kõrvaltee läbimisel kasutama vasakut suunatuld. „Patustumine” pidi mulle maksma 3 rubla.

- No, no! ütlesin ma inglise keeles ja jätkasin märkusega, et ei vilgutata, kui sõidetakse joontega tähistatud teel.

Oli august ja putka aknad olid lahti. Kuulsin, kuidas üks „kaftantšik”, pool-aasia venelane ütles:

- Nõua temalt 10 rubla!

Olin peaaegu sunnitud oma keeleoskust paljastama ja ütlema:

- Nüüd tulete minuga Viiburisse ja selgitate oma ülemusele, kas see maksab 3 või 10 rubla ja miks te oma ametiseisundit kuritarvitate, kuid suutsin end sellest ettevõtmisest tagasi hoida ja ütlesin:

-All right! Ma maksan 3 rubla, kui ma saan teie pildist teha pilti, ütlesin ja osutasin sildile, mille järgi ma oleksin pidanud vilgutama.

-Njet, njet! See ei läinud läbi.

Laual oli natuke paberit ja hakkasin joonistama. Sellest sai Talvepalee ees olev väljak, kus on palju katkendjoontega ridu. Küsisin politseinikelt, kasutades mõnda tugeva aktsendiga hääldatud venekeelset sõna, kas iga kord vilgutatakse, kui reas keerata, ja nad muutusid äärmiselt kõhklevaks.

- Sina kutsud oma natchalnikut! (ülemus), ütlesin ja osutasin telefonile. Pärast teatud kõhklust võttis ta toru, valis numbri ja teatas, et siin on välismaalane, kes ei taha trahvi maksta.

Sirutasin käe toru poole ja ütlesin:

- Kas ma võin teie ülemusega rääkida?

Selle tulemusel viskas ta kiiruga toru hargile, andis juhiloa tagasi ja me saime edasi sõita. Tõenäoliselt polnud teises otsas ühtegi vestluskaaslast. See, kel pole nii põhjalikke teadmisi Venemaast ja vene oludest, oleks kindlasti oma kolm rubla maksnud, et edasi pääseda. (See oli napilt 30 krooni, nii et summa polnud mingi probleem). Rääkida „kahe keelega“ oli Nõukogude Liidus ellujäämise eeldus ja see kehtib teatud määral ka uues Venemaal. Et ma ikkagi pidin 3 rubla trahvi maksma, on juba teine lugu. Nevski prospektil ei tee U-pööret, ilma et mõni abivalmis miilits välja ilmuks ja sind peataks.

Venelased ise on GAJ töömeetoditest väga hästi teadlikud ja keegi ei reageeri, nende kohta liigub palju anekdoote.

Üks miilitsamees on kuulnud, et ta naine ei pruugi päris truu olla, ja ta otsustab asja uurida.

Ta tuleb ootamatult – ja tõepoolest – naisel on teine mees, kelle ta kiiruga magamistoa voodi alla peidab. Miilits käib ringi, vaatab kappi, vannituppa ja ütleb:

Siin pole midagi, siin pole midagi…

Lõpuks jõuab ta magamistuppa ja näeb, et voodi alt paistab käsi, mis hoiab 100-rublast rahatähte. Miilits kummardub, võtab rahatähe ja ütleb:

- Siin ka pole midagi.

Meie pereliikmete jaoks oli ka palju uut. Viiburi sissesõidul nägid tüdrukud jäätiseletti ja tahtsid loomulikult jäätist. Peatusime ja ostsime neile igaühele 15 kopika eest jäätist. Märkasime siiski mõne aja pärast, et midagi ei sobinud jäätist söövate laste pildiga. Selgus, et jäätis oli tehtud päris koorest ja meie läänelikud lapsed, kes on harjunud lahjemate sortidega, leidsid selle maitse liiga rasvase olevat. Me ei pidanud enam kunagi jäätisebaaride või kioskite juures peatuma.

Meie tüdrukud äratasid oma riietega palju tähelepanu, mitte moe pärast, vaid sellepärast, et nad olid (vene arusaama järgi) sõna otseses mõttes kergelt riides. Neil olid lühikesed sukad, samal ajal kui vene lapsed olid pilves ilmaga riietatud nagu väikesed päkapikud. Teatud lõbu tekitasid ka vene väikelapsed, nad olid pakitud nagu jõulukingid, enamasti roosa või sinise lindiga ümber paki, mis näitas, kas tegu on tüdruku või poisiga.

Vaatamata mõnevõrra üleambitsioonikatele programmidele nõukogude visiitide ajal (et läänlastel ei jääks aega tõelise Nõukogude Liidu lähemaks uurimiseks), oli mul siiski palju võimalusi külastada sugulasi nii Leningradis kui Tallinnas. Aastate jooksul sai neid kohtumisi üsna palju. Kuni ema Emely elas, oli ta tavaliselt kaasas, isegi Leningradis. Selliste merevisiitide ajal on tõlkidel alati palju teha, kuid mõni õhtu jäi vabaks ja siis kasutasin võimalust olla sugulaste juures. Tapa elanikud: ema, Karl ja Alida pidid samuti Leningradi tulema. Kui sain teada, millal Rannalaevastik Nõukogude Liitu külastab, kirjutasin sugulastele ja siis kogunesime ning pidasime sugulaste kokkutuleku söögi, joogi, muusika ja lauluga. Kui Waldemar (minu õepoeg) oli kohal, võis ta lõõtspillil ühe loo mängida, vahel mängis Karl viiulil mõne valsi ja Alida saatis kitarri.

Karl oli mitu aastat Kaukaasias elanud, nüüd oli ta aga tagasi ja tal oli naine kaasas. See oli daam ühest eesti puuviljakolhoosist, mis asus Kaukaasia nõlvadel. Ta nimi oli Leida ja Kaukaasias teenis ta elatist peamiselt puskarit ajades, kuigi ametlikult oli ta kolhoosi tellisetehases tööl. Sajandi alguses olid mõned saksa mõisnikud istutanud suuri aprikoosisalusid, need olid nüüd suuresti metsistunud ja – nagu Leida ütles – toorainest puudust ei olnud. Minu küsimuse peale, kas ta ei karda puskaritamise eest vahele jääda, vastas ta, et sellega pole mingit ohtu. Kohalik miilitsaülem ja kogu tema kaaskond olid tema ühed püsivamad kliendid. Leida oli väga ettevõtlik naisterahvas, osav viina keetmises, söögitegemises ning kitarri mängimises ja laulmises. Kuna ta oli üles kasvanud segaseltskonnas, mis koosnes suuresti Krimmi tatarlastest, valdas ta seda keelt ja oskas laulda tatari laule, mida Karl nimetas lammaste määgimiseks.

- Idamaa algab sealt, kus naised sel viisil laulavad, tavatses ta öelda. Kahjuks kukkus Leida omaenda riista läbi. Pärast teatud arvu aastaid Eestis sõitis ta tagasi Kaukaasiasse ja, Karli sõnul, jõi end oma puskari kätte surnuks. Leida polnud mitte ainult osav viinapõletaja, vaid ka tõeline kokk, see paistis nii tema kui Karli pealt. See on ainus kord, kui olen Karli enam-vähem heas toitumuses näinud, muidu kuulub ta kõhna ja soonilise tüübi hulka.

Aastate jooksul sai neid kohtumisi üsna palju, kuni ema Emely elas, tuli ta tavaliselt kaasa, isegi Leningradi.

Vahel kutsusin ka mõne laevalt kaasa ja paadimees Möller Karlskronast ei unusta niipea õhtut nõbu Vera väikeses korteris. Karl oli Leidaga koos, nad olid tulnud Leningradi mõne pudeli puskariga, paar 5-liitrist „putälli“ ja oli raske otsustada, kumb oli riiklik viin ja kumba oli ta ise keetnud.

Leida ei olnud mingi sulgkaalu, suur ja tugev, paadimees Möller ei jäänud ka kaalu poolest kellelegi alla. Toidust ja joogist erutatuna pidid nad nüüd Vera väikeses korteris tantsima, kaks väiksemat elevanti – kui mitte portselanipoes, siis siiski kitsas väikeses nõukogude korteris ja see ei läinud paremini, kui et nad komistasid ja kukkusid Vera diivanile. See nagises murettekitavalt, kuid pidas õnneks vastu. Vene mööbel on üsna stabiilne, teatud määral elatakse veel vanas, kodanlikus mööblistiilis, teisalt on kitsikus suur ja olemasolev mööbel on kasutusel palju sagedamini kui läänes. Seda arvestades on see ka palju stabiilsem. Muide, mööblit on Nõukogude Liidus raske hankida. Mõnevõrra hiline tund, peomeeleolu ja teatud varasem tarbimine võisid kaasa aidata tasakaaluraskustele.

Pärast kogu söömist ja joomist olin üsna purjus, lamasin diivanil ja ei tundnud end eriti hästi. Minu ema Emely istus voodi teises otsas ja raputas osavõtlikult pead. Oi, oi, oi, need olid ajad!

Vaatamata oma keelatud tegevusele ja tõmbele oma alkoholitootmise poole oli Leida Karlile õnnelik juhus. Esimest korda, kui ma oma perekonda 60ndatel kohtasin, pärast umbes 20-aastast lahusolekut, oli Karl üsna halvas seisukorras, kurnatud nii toidupuudusest kui ka liigsest viinast. Varsti pärast seda sõitis ta eesti kolhoosi Krasnodari ja Gulkevitši lähedal ja järgmine kord, kui teda kohtasin, oli ta hoopis teine inimene. Leida ei osanud mitte ainult viina keeta, ta oli ka suurepärane kokk, see paistis nii temast kui Karlist.

Arvestades olusid, jõudsin siiski oma sugulastega üsna palju koos olla. Ema elas veel 17 aastat pärast meie kohtumist (ta suri 13.12.1979), Lida 25 aastat (ta suri 13.12.1989) ja Karl (1998) on oma peagi 82 aastaga veel elus ja üsna reibas oma ea kohta, arvestades, kui palju ta on oma maise rännaku jooksul pidanud läbi elama. Olen aidanud tal saada oma kahetoalise köögiga eluaseme, ta pole kunagi nii hästi elanud, kuid aeg-ajalt jätab ta üüri maksmata ja väidab, et tema pension ei kata kõiki kulusid.

Kodune viinapõletamine on "populaarne" lõbu mitmel pool maailmas, eriti kui see on keelatud ja riiklik viin kallis. Ühel külastusel Maja "peigmehe" Hermani juurde pakkus ta kodust viina, mis aga polnud eriti hea. Sitke ja rasvane, kuid olime saunas käinud ja vajasime veidi vedelikutäiendust. 1982. aastal olid mu õed-vennad esimest korda kolmenädalasel külastusel meie juures Rootsis ja olid ülimalt üllatunud, milline on tegelikkus kapitalistlikus maailmas. Avarad elamised, suvilad pügatud muruplatside ja heade teedega, see oli midagi täiesti uut neile, kes olid elanud "töölisparadiisis". Elasime vaheldumisi Nyköpingis ja Helgesta torpis, tegime väljasõite sugulaste juurde Göteborgi ja Falkenbergi ning sõprade juurde Uppsalasse. Seejärel läks nende külastustega mitu aastat, sest nõukogude võimud ei andnud väljasõiduluba. Kui ma oma õdede-vendadega sellest rääkisin, ütles Karl, et see oli "Njet" iga kord, kui nad läksid kohalikku OVIR-i passiametisse Rakvere linnas ja püüdsid saada luba Rootsi sõita.

1987. aastal, kui Brežnev oli läinud ja Gorbatšov võimule tulnud, arvasin, et nüüd on taas aeg saada külla Karl ja Lida. Kirjutasin kirja Mihhail Gorbatšovile ja lisasin koopia kutsele oma õdedele-vendadele. See hakkas peaaegu silmapilkselt mõjuma (nõukogude ametnike mõõdupuu järgi). Karl rääkis, et kui nad minu kutsega Rakvere passiametisse läksid, kutsuti nad kohe sisse ja järgmine vestlus olevat minu venna Karli sõnul toimunud:

- Hea, et te tulite, siin on teile kutse Rootsi külla tulla.

-

Aga meil ei ole fotosid kaasas, vaidles Karl vastu.

- Pole vaja, me võtame fotod nendest taotlustest, mida pole rahuldatud.

Nüüd läks vaid umbes nädal, enne kui formaalsused said korda ja ma sain oma õed-vennad Stockholmi Frihamnenis praamilt peale võtta.

. Pärast Eesti iseseisvumist on Karl siin paar korda käinud, muuhulgas koos minu nimekaimu, oma poja Albertiga. Neil oli soov soetada endale auto ja me külastasime mõnda vanarauaplatsi, et leida Lada, Albert oli spetsialist selliste parandamises. Mariefredis leidsime ühe korraliku eksemplari 1500 krooni eest ja pukseerisime selle Frihamnenisse edasisaatmiseks Eestisse. Meil on olnud ka külalisi: nõbu Bella koos abikaasa Reiniga ning Karli pojatütar Alena koos oma Andreiga. Waldemar koos abikaasaga ning Margaretha koos Slavaga külastasid meid mitu korda 80ndatel. Vaatamata raskustele kutsete jms-ga oli neil siis odavam reisida kui pärast "perestroikat". Nüüd pole neil sellisteks väljasõitudeks raha.

1996. aasta sügisel pidin sõitma Tapale oma venda Karli vaatama. Väljasõidupäev pidi olema üks septembri lõpu neljapäev, reisisin tavaliselt neljapäeva-reede öösel ja naasesin teisipäeva-kolmapäeva praamiga. Nädalavahetuse üle jäämine andis võimaluse kohtuda ka nende sugulastega, kes veel töötasid.

Kolmapäeva õhtul enne neljapäevast väljasõitu helistas Maria ja teatas, et nüüd tahab ta teha perekruiisi Soome, ta oli saanud odavad piletid ja väljasõit pidi toimuma reede õhtul.

- Te ei suuda niikuinii otsustada, nii et nüüd on aeg, ütles ta. Katarina sai tulla, aga Tomas mitte.

Lükkasin oma reisi Eestisse edasi ja tegime perega hoopis nädalavahetuse kruiisi Soome. Järgmisel kolmapäeva hommikul kuulsime „Estonia” katastroofist.

Ülejäänud nädala oli telefon üsna vaikne, paljud sõbrad ja tuttavad ei julgenud meile helistada. Nad teadsid minu kavatsusest reisida ja kartsid, et ma ei pruugi enam kunagi tagasi tulla. Alles mõni päev hiljem hakkasime telefonikõnesid saama.