Fjällvandring 1965

Porjus-Stora Sjöfallet-Vakkottavaare-Teusajaure-Kaitumjaure-Singi-Kebnekajse

Heidi Brack

Lisa Schellenberg

Margrit Hefti

Verena Heusser

Annemarie Holenstein

Margrit Hauri

Heidi Keller

Juerg Spörri

Nelly Trüb

Regina Vogeli

Hans Wärtli

Proua Margret Wärtli

Tomas Kronberg

60ndate alguses oli Tomas suureks kasvanud ja hakanud looduse vastu huvi tundma, nüüd algas välielu ja mägimatkade periood. Maria oli väike ja Ann-Marie pidi tema eest hoolitsema. Ta tegi seda meeleldi ja sõitis tavaliselt oma vanemate juurde Falkenbergi. Tomas ja mina tahtsime loodusesse ja seetõttu sai 1963. aasta suvel mägimatk päevakorda.

Käisime klassikalise Kungsledeni lõigu: Saltoluokta – Vakkottavaare - Teusajaure - Kaitumjaure Sälka –Alesjaure – Singi - Kebnekajse, umbes nädalane matk. Meie vintsutustest sellel matkal on eraldi päevik, mis iseenesest polnudki nii suured, aga see andis hammaste verele.

Nordiska Instrumentis töötas veel üks mägihuviline, šveitslane Hans Wehrli, ja millalgi 1965. aasta kevadepoolel sattusime mägedest rääkima. Wehrli teadis, et olen mägimatkadest huvitatud ja mul on teatud kogemus, olles ühe suve osa perega matkanud. Ta küsis, kas tahaksin olla matkajuht mõnele Šveitsi õpetajale ja õpetajannale. Reisebüro Kuoni Šveitsis korraldas igal aastal hulga reise, muuhulgas Lapimaale, ja nad vajasid matkajuhte. Wehrli ise oli sellega mitu korda seotud olnud, aga nüüd pidi ta puhkuse ajal kodukanti minema ja tal polnud aega ise ülesannet vastu võtta. Ta küsis, kas olen nõus võtma ühe grupi ja minema nendega Saltoluoktast Kebnekajsesse. Ann-Marie tahtis olla oma vanemate ja õdede-vendade juures Falkenbergis, nii et sobis suurepäraselt, et mina midagi muud tegin. Tomas oli nüüd nii suur, et ka tema võis minuga kaasa tulla, nii et võtsin pakkumise vastu. Palk pidi makstama Šveitsi frankides – maksuvabalt.

Kohtusime oma matkajatega Gällivares ja jätkasime Porjusesse. Ühes kupees istus mees, välipudel süles, ja poolunes. Ta ütles, et tal on neerud valutavad ja ta peab palju jooma. Tema nimi oli Werner Mülli.

Porjuses astusime väikesesse paati, mis viis meid üles Stora Sjöfalleti juurde. Vaatasime vaatamisväärsused üle ja jätkasime edasi „km 57“ juurde. Meie seljakotid laaditi väikesele kitsarööpmelisele raudteetrollile ja me ise matkasime 1,5 km üles järgmise paadisildumiskoha poole. Jõudsime ka nii kaasavõetud lõunat süüa kui Stora Sjöfalletit vaadata. Sõit jätkus paadiga Akka mööda Akkajaure järve kuni Saltoluokta turismijaamani Akkajaure järve lõunakaldal.

Esmaspäeval, 26. juulil 1965 alustasime Tomas ja mina matka koos hulga šveitslaste ja šveitslannadega rühmast „Kebnekajse B“ Saltoluoktast. Sel ajal kui rühm „A“ edasi läks, jäime meie kohale ja tegime väikese proovimatka Lulep Kerkaule, mäele Saltoluoktast lõunas – 1172 m üle merepinna. Seltskonnas oli 12 daami ja 3 härrat, kellest vanim oli üle 60 aasta. Muutusin pisut murelikuks vanuselise jaotuse pärast, tõus Vakkottavaarest on üsna järsk ja mõtlesin, kuidas ma küll kõigi rühmaliikmetega hakkama saan, nii et ühtekuuluvus enam-vähem säiliks. See lahenes päris hästi. Vanem paar, härra ja proua professor Wärtli, said varasema paadivõimalusega teele asuda, nii et nad said omas tempos Vakkotavare tõusust üles minna, samal ajal kui ülejäänud seltskond nõusid pesi ja tube korda seadis. Pidime platool kokku saama, seal pidid nad ootama, kuni ülejäänud osa rühmast järele jõuab. See osutus kõigile heaks lahenduseks ja kui me taas kohtusime, pakkus professor igaühele väikese lonksu kirschi (Šveitsi viina) oma väikesest „medikamentide“ tagavarast.

Rühma „Kebnekajse A“ juhtis minu töökaaslane, insener Lars Erik Johansson. Esimeses ööbimiskohas jättis ta rühma ühe matkajanna pärast maha ja sellel rühmal tekkis ööbimiskohtades teatud raskusi, enamik šveitslasi sel ajal ei osanud eriti inglise keelt.

Vakkottavaares saime teada, et Teusajaure kandis pidi toimuma põhjapõtrade eraldamine ja üks minu rühma osalejatest, Lisa Schellenberg – tahtis väga kaasa teha, et saada pilte millestki tema jaoks nii haruldasest. Ta oli innukas fotograaf, kelle pilte ilmus palju Šveitsi ajalehtedes ja turismibrošüürides. Tal oli ainult fikseeritud objektiiviga Rolleiflex ja nüüd sai ta kaasa võtta minu Hasselbladi 150 mm objektiiviga. Saatsin Tomase koos temaga tõlgiks ja teejuhiks, teine rühm läks meist päev varem ja me ei saanud terve rühmaga Teusajauresse edasi minna, see oleks väikeses onnis liiga kitsaks läinud.

Järgmisel päeval kohtusime Tomase ja Lisa Schellenbergiga. Kahjuks ei toimunud mingit põhjapõtrade eraldamist – põhjapõdrad on ettearvamatud olendid ega lase end alati inimestel juhtida. Saamid lihtsalt polnud kõiki põhjapõtru kokku saanud, et tööd teostada.

Lõikudest Teusajaure-Kaitumjaure-Singi-Kebnekajse pole palju rääkida. Kebnekajses pidasime puhkepäeva ja seejärel oli valitud rühmaliikmetel võimalus Kebnekajse tippu ronida. Meil vedas ja võisime tipust näha 11-ndikku riigist. See on ala, mis on sama suur kui terve Šveits, võisin oma kaasmatkajatele märkida. Olen tipus käinud 4 korda, aga see oli ainuke kord, kui mul vaatega vedas.

Rühmale „Kebnekajse B“ kujunes väga õnnestunud matk, meil vedas ilmaoludega ja ka muud korraldused sujusid kogu matka vältel hästi. Ei tulnud mingeid kaebusi, mida ehk oleks võinud oodata – šveitslased on üsna nõudlikud – selle asemel sain osalejatelt jõulukingiks väga kena Šveitsi kella – isekeerduva „Tissot’“, millele oli graveeritud pühendus – (Kebnekaise B). See kell teenis mind palju aastaid edaspidi, kuni oli aeg asuda modernsuste juurde ja osta digitaalne City-kell analoognäitajatega.