Yvette Burgat

Hedwig Erb

Therese Holliger

Werner Muelli

Dominique Reinmann

Tomas Kronberg

Ernst Gysin

Minu matkajad sel aastal tulid rongiga Narvikist Gällivaresse ja paistsid olevat heas vormis pärast Nordkapi külastust. Üks mees oli siiski veidi väsinud ja unine, ta istus poolunes kupeenurgas ja hoidis süles välikolbi veega. Lähemal tutvumisel selgus, et ta nimi on Werner Mülli ja tal valutab siit-sealt, muuhulgas neerudes, ja seetõttu pidi ta palju vett jooma.

Lapplandi turism oli 60ndatel veel suhteliselt arenemata ja Kungsledenil polnud palju suuremaid turismigruppe. STF oli aga väga huvitatud välisturistidest ja suurematele gruppidele sai tellida ööbimiskohti. Majahoidjaid teavitati aegsasti ja neil oli reeglina terve tuba meile reserveeritud. Ühine tuba tekitas algul naisosalejates teatud kartusi, kuid paari öö järel oli kogu ujedus kadunud ja kui me lõpuks Abiskosse jõudsime ja igaüks oma tuppa jaotati, kõlas küsimus:

- Könnten wir auch hier ein gemeinsames Zimmer haben?

- Leider, leider! Ma pidin neile pettumuse valmistama, turismijaamades valitses tsivilisatsioon ja seal kehtisid teised seadused – tüdrukuid tuppa ei lubatud.

Gällivarest sõitsime Porjusesse, kus astusime väikesele paadile, mis viis meid üles Stora Sjöfalleti juurde. Vaatasime vaatamisväärsused üle ja jätkasime edasi "km 57" juurde. Meie seljakotid laaditi väikesele kitsarööpmelisele raudteetrollile ja me ise matkasime 1,5 km üles järgmise paadisildumiskoha poole. Jõudsime ka süüa kaasavõetud lõunat ja vaadata Stora Sjöfalletit. Sealt edasi viis Akka-paat meid otse Saltoluokta turismijaama juurde Akkajaure järve lõunakaldal.

Meil oli natuke aega õhtusöögini, nii et tegin Wernerile, Jürgile ja paarile teisele osalejale ettepaneku minna sauna, mis asus otse vee ääres. Kui sauna sisse läksime, olime pisut segaduses, kas sealt üldse saab mingit saunaelamust. Mõned lauad alumises osas olid puudu ja ei paistnud, et me suudaksime mingit leili üles saada. Aga kivid olid kuumad ja pärast paari korraliku ämbritäie vee viskamist kividele tõusis leil ja läks korralikult kuumaks. See oli õnnestunud manööver, saun oli kuum ja vesi Suures Akkajaure järves külm, kui me järve hüppasime, oli temperatuurivahetus nagu šokk, mis arvatavasti peletas Werneri valud minema. Hiljem oli meil ka mitmeid võimalusi jätkata oma saunaharjutusi Abiskos ja aastatega on Wernerist saanud tõeline "saunasõber". Ta on isegi ostnud Soomest saunakomplekti ja paigaldanud selle oma keldrisse. Ann-Marie ja mina oleme mitmel korral tema juures saunas käinud. Tänapäeval kogub ta oma Zollikoni kamba pühapäeva pärastlõunal kokku ja nad võtavad koos sauna.

Järgmisel aastal (1967) tuli Werner uuesti ja seekord tegime omal käel matka koos mitme šveitslasega, osad eelmisest aastast ja osad uued. Teekond viis Kebnekajsest üle Kaskasavagge tuulevarju – Vistase maja ja edasi lõppjaama Nikkaluoktas. Sellest sai üks meeldejäävamaid matku, märg ja kurnav.

Aja jooksul tekkis Werneri ja minu vahel väga hea suhe. 1968. aastal oli tal tüdruk kaasas ja nad kihlusid meie juures, enne kui Lapplandi matkale suundusid. Enamasti kipuvad mägimatkajad liiga palju kirjeldama oma vaevu ja saavutusi ning unustavad sageli meeldivate elamuste ja positiivsete juhtumite hetked. 1968. aastal juhtisin koos Tomasega gruppi "Narvik" – Kvikkjokist Saltoluoktasse ja sealt edasi Abisko mägijaama poole.

60ndate matkad polnud nii intensiivsed ja varustus polnud nii voolujooneline nagu tänapäeval. Hakkasid tulema seljakotid raamiga ja me ostsime igaüks ühe – Tomas ja mina. Hiljem olen ise seljakotte valmistanud. Raamidega sain abi Studsviki Aktiva Verkstadist. Lennart Ekholm ja Sven Uggla on abiks olnud. Valmis mitu seljakotti: muuhulgas väike kott, mis sobis Mariale, kui ta 1969. aastal 12-aastasena tuli kaasa matkale Kvikkjokist Skjombottenisse Norras.

Šveitslastel oli oma mudel. Nende seljakotid olid üsna kitsad, aga kõrged, hästi kohandatud matkamiseks järskudes mägedes ja kitsastes läbipääsudes, kus tuli vältida liigset laiutamist kitsastel alpiradu kohtumistel. Mägedes matkamine toimub enamasti kuival pinnasel, samas kui Lapplandis on palju jõgesid, nõgusid ja madalikke, mida tuleb ületada. Brošüürides oli öeldud, et vaja on saapaid, kuid juhtus, et mõni tuli matkasaabastega ja see tekitas teatud ebamugavusi.

Matkal olid kaasas paar daami Šveitsi prantsuskeelsest osast: Yvette Burgat ja Dominique Rheinmann. Suitsetamispropaganda polnud siis nii intensiivne kui praegu ja nii Werner kui Dominique olid suitsetajad. Dominique leppis sigarettidega, samas kui Werner suitsetas sigarsigarette ja tundus, nagu poleks tal kunagi tikke. Kui ta oma haisupulgad välja võttis, kuuldi: Dominique, le feu, s'il vous plaît! Yvette ei suitsetanud, kuid oli innukas fotograaf ja sellest hoolimata oli tal kõige väiksem pakk. Ta paistis olevat väga kogenud matkaja.

Matk möödus suuremate raskusteta, meil vedas ilmaga.