Olli Naukkarineni juures Joutsas, Soomes.

Soomlaste poolt Kaug-Karjala okupeerimise ajal aastatel 1941–44 asutasid soomlased karjala lastele algkoole, kuid ainult karjalastele. Ükski vene laps ei tohtinud õppetöös osaleda, neid oli päris palju – küüditatud perekondi, keda oli tabanud sama karm saatus nagu eestlasi ja ingerisoomlasi. Õpetajad olid reeglina väga entusiastlikud Suur-Soome ülesehitamise suhtes ja pühendusid kogu hingest oma ülesannetele.

Üks neist entusiastidest oli soome keele ja muusika õpetaja – Olga Naukkarinen Paraisist, Soome Karjala asulast „uue” Vene piiri lähedal. Olga oli suur muusikaentusiast ja muusikategevus saavutas enneolematuid kõrgusi võrreldes sellega, mida olime nautinud nõukogude ajal. Muidugi lauldi palju ka nõukogude ajal, kuid see toimus rohkem spontaanselt ja organiseerimatult. Sheltozero 1940 peatükis olen kirjeldanud aega ja õpetust soome koolis. Olin lõpetanud soome kooli 10. klassi ega teadnud, millega edasi tegeleda, mingit jätkuvat haridust ei olnud, ega ka tööd. Olin olnud usin õpilane ja oma poistesoprani hääle tõttu olin Olli juures peaaegu privilegeeritud seisundis, olime tuuritanud erinevatel rindelõikudel ja nüüd korraldas Olli mulle muusikaõpilase koha 2. Jäägripolgu muusikakorpuses muusikakapten Onni Palomäki juhtimisel. Sellega olin vahetult enne jõule 1942 tuuritanud kolm nädalat Soomes, nii et päris võõrad me ei olnud. Meie teed läksid lahku, kuid hoidsime kirja teel ühendust, eriti pärast seda, kui soomlased pidid Kaug-Karjalast lahkuma ja mina koos muusikakorpusega Soome tagasi toodi. Mul ei olnud läänepool sugulasi ja Olli, samuti Ansase pere ja Erkki Inkinen olid kindlad punktid uues elus. Pärast põgenemist Rootsi jäid vaid juhuslikud kirjakontaktid, kuid see toimis veel kuidagiviisi, hoidsime vähemalt üksteise aadresse meeles.

1960. aastal, kui elasime Hägerstenis sain Ollilt postkaardi. Selles kirjutas ta, et oma puhkusereisilt mingist soojemast maast läbib ta Stockholmi teel Soome ja soovib väga mind ja mu peret kohata. Me polnud teineteist näinud alates 1944. aasta sügisest. Ta oli olnud puhkusel kusagil lõunas ja pidi nüüd naasma külma põhja, kus tal nüüdsel ajal oli oma tegevus. Kaardist selgus, et ta on muusikadirektor ja rahvakooliseminari rektor Kemis Põhja-Soomes. Sõitsin Brommasse, kus ta pidi vahemaanduma, et meid külastada. Ta ööbis meie juures ja me rääkisime kaua ja põhjalikult vanadest mälestustest. Ta oli olnud õpetaja Sheltozeros (soome keeles Soutjärvi) ja oli andnud mulle ja mõnele teisele lapsele esimesed teadmised soome keelest. Enne sõda oli ta õppinud Viiburi Muusikakonservatooriumis, kuid sõja puhkedes katkesid õpingud ja ta sõitis sõjatandrile, et õpetada lapsi soomlaste poolt okupeeritud aladel. Kui sõda lõppes ja Soome pidi loovutama nii okupeeritud Kaug-Karjala osad kui ka osa omaenda Karjalast, need, mille venelased olid okupeerinud sõja ajal 39–40, oli pettumus ja frustratsioon loomulikult suur enamiku soomlaste seas. Kõige rohkem ehk nende sõdurite ja lottade seas, kes olid lähedalt näinud elu ja olusid Kaug-Karjalas. Olli oli vist rohkem pettunud kui enamik: tema lapsepõlvekodu asus Parikkalas ja see oli liiga lähedal Nõukogude piirile. Pettumusest ülesaamiseks oli ta heitnud end uutesse ülesannetesse, jätkanud oma muusikaõpinguid ja lõpuks sooritanud eksami muusikadirektorina ning nüüd oli tema ülesandeks anda uutele rahvakooliõpetajatele muusikateadmisi.

Pärast külastust jätkasime kirjavahetust. Ühes kirjas paar aastat hiljem kirjutas ta, et nüüd on ta saanud suvila omanikuks Päijänne järve ääres Joutsa lähedal ja soovis, et me tuleksime sinna mõneks nädalaks tema juurde uude suvilasse. Olli oli nüüd üksi ja tal oli vaid üks sõbranna, postiametnik – üks „postipreili”, kes oli teeninud Sheltozeros sõja ajal – Elna Liesto. Me ei olnud sugugi pealekäivad, lapsed olid väikesed ja meie majandus polnud midagi erilist, ei saanud tulla mingeid väljasõite Euroopasse kallite reiside ja üüritud suvilate või hotellitubadega. 1965. aastal olime ostnud auto, mis pidi reisi hõlbustama. Pealegi tahtsin Soomet uuesti näha.

Teel Olli juurde pidime külastama ka Kiiski peresid: ema Katrin koos poegade Väinö, Toivo, Ville ja tütre Irisega. Toivot olin Göteborgis paar korda varem kohanud, teisi polnud ma näinud alates sõja lõpust. Ka nemad olid pärast sõda väljasaatmise ohu all, kuid mõnede soome õpetajate hoolitsusel (kes olid teeninud Kaug-Karjalas sõja ajal) peideti nad Anjala ümbrusse ja elasid varjus mõned aastad, kuni oli sobiv „valguse kätte” tulla.

Soutjärvis oli ingerisoomlastest perekondi, kes olid küüditatud kõigepealt Ingerimaalt Siberisse, sealt Khibinogorskisse Koola poolsaarel ja edasi Kaug-Karjalasse, Soutjärvi külla. Taganemine Soutjärvist 1944. aasta suvel algas kiiresti ja need pered olid suures ärevuses. Arvo Lehtinen, Soutjärvis asuva administratsiooni autojuht, kogus kolm peret oma veoautosse: Pajuneni, Kiiski ja Lemetti pered. Ühe viimase autona sõitsid nad Soutjärvi külast välja. Arvo sõidutas pered rongile Petroskois ja ütles, et nad sõidaksid Inkeroineni jaama ja sealt Anjala mõisa. Nii ka juhtus ja sinna nad jäidki.

Kiiski pere oli Ingerimaalt ja nad küüditati Koola poolsaarele, Khibinogorski linna (hiljem ümber nimetatud Kirovskiks). Isa Kiiski küüditati 1937. aastal Siberisse ja ülejäänud pere Koola poolsaarele ning pärast Soome Talvesõda, 1939. aasta suvel Kaug-Karjalasse, Soutjärvi külla. Ema Kiiskist sai koolimaja majahoidja ja koristaja ning nad elasid kõik 6 inimest ühes väikeses toas: vanaema, ema Katrin, pojad Toivo, Väinö ja tütar Irja.

Jätkusõda käis, venelased taganesid ja soomlased jõudsid Soutjärve. Perede olud paranesid samuti märgatavalt, sõdurid tõid toitu ja rääkisid sama keelt. Kooselu sõdurite ja ingerlaste ning kohaliku elanikkonna vahel sujus hästi.

Soutjärves elasid enamasti vepsa vanurid, noored olid sõjatsoonist lahkunud. Soome sõdurid said kohaliku vepsa elanikkonnaga hästi läbi, nad aitasid rahvast nii toidu kui muuga.

Alates aastast 1943 tegutses Väinö Kiiski Arvo juures jooksupoisi ja ehitusabilisena. Ta rääkis keelt ja nägi, millal Arvo abi vajas. Arvole meeldis ehitada ega läinud närvi ega visanud haamrit ega vandunud, kui midagi läks nii nagu ei peaks. Siis pöördus ta Väinö poole ja arvas: mis me nüüd teeme?

Väinö Kiiski koolitee katkes, märtsis 1944 lõppes kool ja Väinö asus staabis tööle ordonantsina. Ta kohtus iga päev staabis inimestega, sõi koos nendega ja õppis neid tundma. Ta oli ordonants kolm kuud, kuni lõpuni suvel 1944, enne jaanipäeva pidid soomlased Soutjärvest lahkuma.

Tagasitõmbumise ajal sai Väinö staabiülemalt käsu, et kogu post tuleb ära tuua ja otse staabile üle anda. Staabi sõdurid laotasid ajalehed lauale, lugesid Saksa vägede kokkuvarisemisest ja alanud tagasitõmbumisest. Staabiülemad ütlesid, et nüüd on varsti meie kord taganeda, ja nii ka läks. Enne kui jaanipäev läbi sai, murdus Süvari rinne.

Rahvas hakkas Svir-i piirkonnast põgenema ja põgenemine kulges läbi Soutjärve. Igal õhtul oli küla teel rahvast autodes, hobuvankritega ja oma asjadega. Õpetaja Heimo Heikkinen ütles Kiiski, Lemetti ja Pajuneni peredele, et kui nad tahavad siit ära minna, siis saavad nad minna koos meie, soomlastega. Perekonnad olid lahkumiseks valmis ja staabis planeeriti koos Arvo, Heikki ja Lauri Orispääga, kuhu Soomes pered saata. Siis ütles Arvo, et saatke nad Anjalasse, seal on küll ruumi. Pered said reisiloa, sõdurid aitasid tasuta rongipiletitega ja sihtkohaks sai Inkeroineni jaam Ida-Soomes.

Perekond sai paar tundi aega oma asjad kokku korjata ja Soutjärvest lahkuda. Staap, õpetajad ja ingerlased olid viimased, kes külast lahkusid. Arvo sõitis kiiresti, kolm peret kastis ja vanaema Liisi kabiinis. Venelased olid maabunud ja teinud motti (sissipiirangu) Soksu küla juures ning kõik arvasid, et Arvo oma koormaga sattus venelaste ümberpiiramisse ja langes venelaste küüsi, kuid nad jõudsid välja vahetult enne motti sulgumist.

Arvo sõidutas pere Petroskoi raudteejaama. Nad oleks pidanud võtma kindla rongi, aga nüüd oli lihtsalt nii, et rong oli juba ülerahvastatud ja pered ei mahtunud sinna. Nad ööbisid Petroskoi raudteejaamas, valvates kordamööda oma asju. Kompsud sisaldasid enamasti riideid ja mõningaid pisiasju. Järgmisel hommikul said pered rongile, mis viis nad Soome Kouvolasse. See oli tavaline reisivagun ja see oli ülerahvastatud. Lapsed topiti pinkide alla ja kompsud vaguni eesruumi. Reis kestis terve ööpäeva, nad sõitsid üle Pieksämäki ja reis viibis pommitamiste tõttu. Kouvolas vahetasid pered rongi ja saabusid Inkeroineni.

Inkeroineni jaamas mõtisklesid pered, kuidas nad saaksid teisele poole Kymi jõge, Anjala mõisa ja perekonna Lehtineni juurde. Jaamapersonal omalt poolt imestas, mis imelik rahvas nad on ja kuhu nad teel on. Jaamapersonal tundis Lehtineni peret, Lehtinenile kuuluvad autod sõitsid tol ajal tihti kaubaga jaama. Jaamast helistati Lehtineni perele ja sealt saadeti auto neile järele.

Osa peredest jäi jaama oma kompse valvama ja osa suundus Kymenranna toidupoodi elutarbed hankima, toit oli napp. Siis nägid nad autot, mis pidi neile järele tulema. Auto külgedel võis lugeda „Arvo Lehtinen“ ja sellega said nad Lehtineni pere tallu.

Nad jõudsid Lehtineni tallu ja vaatasid. Arvo oli kirjutanud oma naisele Märtale, et too võtaks ühendust õpetaja Emil Honkalinna, kes oli siis Anjala vallavalitsuse esimees ja Arvo tuttav. Honkalinna oli korraldanud mõningast tööd Arvo saeveskile ja külastas tihti peret. Ta andis käsu sõidutada pere pansionaati, mis asus Anjala mõisas, kus oli ka restoran. Kui nad sõitsid läbi allee, mis viis mõisa, tõdes Lemetti ema: nüüd oleme teel paradiisi. Soome suvine loodus oli sel hetkel kõige ilusam.

Pered veetsid mõned päevad pansionaadis, misjärel nad kolisid oma uude koju. Kiiski pere jäi Anjala mõisa ja nad said eluaseme mõisas, kärestiku lähedal, ning said seal ka tööd.

Väinö töötas mõisas ja ema Katrin sai karjatalitajaks. Hiljem ehitasid nad endale oma maja Ruokosuosse. Neid kutsuti vallamajja ja neilt küsiti, kas nad tahavad Soome jääda. Kiiski pere vastas jaatavalt ja nad pole kunagi mingite ebameeldivuste objektiks saanud, hoolimata sellest, et kõik ingerlased said kutse pärast sõda Nõukogude Liidu Ingerimaale tagasi pöörduda. Arvo keelas neil tagasi minna ja kõik jäid Soome.

Pajuneni pere kolis Ahviosse, Ahvio mõisa lähedale. Nende noorim laps Eeva sündis Ahvios ja sai ristivanemateks Arvo ja Märta Lehtineni. Perekond kolis hiljem Anjalasse. Pere teine tütar Lilja on väga väle ja hea võimlemises. Terttu oli Anjala Naisvõimlemisrühma asutaja, selle esimene esimees ja tegutses ka võimlemisjuhina. Hiljem vastutas Lilja edukalt selle tegevuse eest ja esines ka 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel, selle näidisrühmas olümpiaadi avamisel.

Lemetti pere paigutati Junkkarisse, Marta mõisa. Nad kolisid Junkkarist ära, kui isa Lemetti sai tööd Karhula klaasivabrikus. Lehtineni perega hoidsid ingerisoome pered kontakte ja sõprust kõigi aastate jooksul.

Arvo kiri abikaasa Märtale

Kuule! Siit on põgenikke teele läinud ja Anjalasse tuleb vähemalt kolm peret: Lemettid, Pajunenid ja Kiiskid, kõik ingerisoomlased. Lemetti on siin töödejuhatajana toiminud, Pajunen on olnud autojuhtide abikäsi ja nad on tavalised korralikud inimesed ja usinad mehed. Kiiski eit on siin koolis töötanud. Ma ei esita seda nii, nagu peaksid sa neile tööd andma, aga kui vaja, võid sa neid lühemat aega hoolitseda, nad tulevad kindlasti sulle tere ütlema. Aga eluasemeküsimus on vist küll seekord raske. Head aega, nüüd pean jälle välja sõitma, kuigi kell on juba pool kaks öösel. Nägemiseni ja kõike head.

1964 asusime teele paadi ja rongiga Joutsasse Soomes ja Olli tuli meile vastu Joutsa bussijaama. Sõitsime bussiga paadisillani, kus laadisime oma kohvrid tema lootsikusse ja ta käivitas päramootori veerandtunniseks sõiduks tema suvilani. Sinna ei olnud veel ühtegi sõiduteed ja Ollil polnud ka autot. Paar aastat hiljem ostis ta auto ja laskis samal ajal suvilani tee rajada, nii et kohalejõudmine muutus lihtsamaks. Meie olime ka auto soetanud, 63. aasta mudeli Ford Taunuse, kuid meil oli autoga liikumisega teatud raskusi. Alguses ei olnud tee päris sile ja suure vaevaga auto alla pihustatud tektyl lihviti maha.

Suvila asus loomulikult järve ääres ja see oli ideaalne kõigile osapooltele. Vahel tuli sinna külla ka Ellu (sõbranna Elna Liesto), kuid siis läks üsna kitsaks. Suvilas oli ainult üks tuba ja väike esik, mis toimis ka söögitoana ja öösel hõivasid põrandapinda magamiskohad. Naabri, Olli vennapoja ja minu abiga ehitati mõne aasta pärast magamisalkov, mis tegi vooditegemise tunduvalt lihtsamaks. Järgmisel suvel aitasime üheskoos tema kaevu puhastada ja süvendada. See koosnes 5 betoonrõngast, kuid Olli oli mitu korda rääkinud, et seda peaks süvendama. Kui me järgmisel suvel tulime, oli tal üks betoonrõngas maas ja plaan oli, et firma tuleb ja teeb töö ära. Kui ma pakkusin, et võiksime seda ise teha, vaatas ta veidi kahtlustavalt, kuid nõustus ettepanekuga ja me asusime tööle. Et süvendamist teostada ja vee paremat filtreerimist saavutada, kaevasin ülemise rõnga ümbert puhtaks, täitsin augu puhta liivaga järvest (sai päris mitu käru täit).

Lapsed kasutasid tagasiteed, et käruga sõita ja järve kukutada. Olli, Ellu ja Ann-Marie abiga panin uue betoonrõnga paika. Siis tuli lihtsalt kaevu minna ja kaevama hakata. Kui pinnases pole kive, on betoonrõngastest kaevu süvendamine üsna lihtne. Kaevatakse muld alumise rõnga alt ära ja betoonrõngad vajuvad oma raskusega allapoole. Olli juures oli põhi pehmest savist, kaevamise ajal oli jalgadel päris külm. Pidin paar päeva kaevama, et kaev valmis saaks ja Olli rahule jääks. Oli rahuldustunne, et olin midagi kasulikku teinud, mitte ainult tema heatahtlikkuse peal "parasiit" olnud.

Muus osas möödusid päevad Olli juures päevitades, kalastades, saunas käies, seejärel järve hüpates ja õhtuti kala ja vorsti grillides. Lastele oli see ideaalne elu. Nad tundsid end hästi ja mängisid Olli koera Vekkuga – kui Vekku arvas, et tal on aega, mida juhtus aeg-ajalt. Enamasti jooksis ta mööda silda või kallast ja haukus väikeste kalade peale, kes järves ujusid. Mõnikord julges ta isegi kaladele järele hüpata, kuid me ei näinud kunagi, et tal oleks õnnestunud mõni püüda. Vekku oli peen "härra". Ta ei söönud mida tahes ja Ollil oli temaga teatud tüli. Ta oli väga elegantne, saba oli tal nagu kringel ja Olli arvas vist, et ta on liiga kõhn. Vahel püüdis ta talle veidi lisatoitu anda, kuid Vekku oli harva huvitatud. Kui Olli püüdis talle lisatoitu peale sundida, vaatas ta Olli peaaegu üleolevalt ja peaaegu võis näha, et ta mõtles:

- "Eks ma võtan siis ühe ampsu, kui sa nii väga mangud!" Siis sõi ta natuke, kuid ainult selleks, et justkui oma head tahet näidata, ja vaatas aeg-ajalt Olli poole, et näha, kas ta on rahul. Spitsid ei ole sülekoerad, Vekku polnud ka, välja arvatud siis, kui Olli istus kamina ette, siis hüppas ta talle sülle ja lasi end hellitada. Olli ise polnud ka kerge hooldada. Ta on tujukas daam, oma temperamendiga ja vahel veidi kergesti solvuv. Nüüd oli ta suure osa oma elust veetnud Kemijärvi Õpetajate Seminari rektorina ja õpetajannad muutuvad ju ajapikku üsna isepäiseks. Šveitslased ütlevad: "Der Herrn Gott weiss alles aber der Lehrer weiss noch mehr". 1983 olin koos Ann-Mariega talle külla Savonlinnas, kuhu ta oli kolinud pärast oma õpetajaameti lõpetamist kaugel Põhja-Soomes. Savonlinnast sai Soome muusikakeskus, kus vana lossi hoovis etendati oopereid. Olli ei saanud loomulikult ilma muusikata elada ja tal oli mitu koori töös ka pärast pensionile jäämist. Kus kulp ikka oleks, kui mitte supipotis. 1970. aastate lõpus veetsid Olli ja tema sõbranna Ellu jõulud meie juures ja Olli proovis meie klaverit mängida. See ei läinud eriti hästi ja ma naljatasin:

- Mängi sa "Gubben Noak" ühe sõrmega, siis ehk kõlab midagi! Tal oli olnud raskusi oma liigestega ja ta ei suutnud peaaegu üldse klaverit mängida. Sõrmed ja teised liigesed olid paistes ja tal oli väga valus. Savonlinna raamatukogust oli ta leidnud raamatu taimsest toidust ja hakkas katsetama, süües 1/3 toidust taimsel kujul. See tõi märgatava paranemise ja ta jätkas, nii et pool toidust olid köögiviljad. Mõne aja pärast läks ta üle täistaimsele toidule ja sai aeglaselt, kuid kindlalt tagasi oma varasema üsna saleda kuju. Tihti läheb tervenemisprotsess aga teatud liialdustesse, nii juhtus ka Olliga. Nüüd tahtis ta end veelgi ravida ja selleks oli ta lasknud end ahvatleda vereanalüüsi tegema. See näitas, et tal on veres liiga vähe vaske ja seda tuli parandada.

Meie külaskäigu ajal tema juurde Savonlinnas käisime apteegis, kust ta pidi tooma 12 liitrit tervisejooki – vase-„midagi“. Olli elas taimetoitlasena ja uskus loodusravimitesse. Teel peatusime ühe kioski juures ja seal järjekorras seistes juhtus Olli tõukama väikest meest, kellel olid selged A-kategooria tunnused. Olli vaatas teda vihaselt, kuid mees pilgutas nii sõbralikult ja veidi kelmikalt talle otsa ja siis tuli:

- Armastusest haige? Mida...? (Rakkauskipea, vai..?)

Olli turtsatas ja sai pahaseks, kuid mees naeratas nii leebelt ja võluvalt, et oli raske tema peale pahane olla ja tõsiseks jääda.

Me viibisime Olli juures paljudel suvedel – vastastikuseks rõõmuks. Lastel oli ideaalne, seal olid võimalused kalastamiseks, ujumiseks ja saunaks. Sai tehtud ka palju kalastusretki ümberkaudsetel järvedel. Kalastati enamasti „katiska“ga, metallist mõrraga. Enamasti saadi mõned ahvenad, mis andsid põhjust sauna- ja grillimisõhtuks. Maria oli tõeline „ujuja“, mõnel korral jooksis ta kümmekond korda saunalava ja järve vahet. Saun on ju loomulik ja armastatud osa soome elust, eriti suvel.

Suvilat ilma veevõimaluseta ei ole Soomes mõeldav, rootslaste viisi suvilasse vett kaasa võtta peavad soomlased üldiselt millekski täiesti arusaamatuks. Ilma veeta suvilas? See on ju võimatus! – mõtleb soomlane ega mõista üldse, kuidas rootslased sellega hakkama saavad. See, et ei saa laupäevast sauna, paneb soomlase arvama, et sellistes oludes pole peaaegu elamist väärtki. Soomes on saun kultuur, mitte lihtsalt mingi väljamõeldud rituaal (nagu mõnel teisel rahval) keha puhtaks tegemiseks ja hinge kergendamiseks.