Nõukogude lennukülastused 1967, 1975, 1981
Minu aktiivse tõlgiaja jooksul on venelased teinud kolm lennukülastust, mille tõlkimisel ma olen osalenud: 1967 tuli esimene 6 MIG-21-ga Uppsalasse polkovnik Medvedevi juhtimisel, 1975 F11-le Nyköpingis ja 1981 F17-le Kallinges Blekinges. Nagu alati Nils Öbergi tõlkeohvitseri ajal, kutsuti palju tõlke kohale, et saada harjutust vene keeles. Esimese külastuse ajal määrati mind tõlgiks kontingendi tehnilisele ülemale Öl V. Raševskile, väga meeldivale mehele ja suurele ajaloo- ja anekdoodijutustajale. Vene diviis oli Kubinkast Moskva lähedalt, esitlusdiviisist. Alguses oli (nagu tavaliselt) veidi surutud meeleolu, kuid pärast suhteliselt lühikest aega ja mõnda viinapudelit muutus meeleolu tõeliselt lustlikuks. Esindusraha oli küllaga ja vene transpordilennuk polnud laaditud ainult lennuvarustusega. Kogunemised muutusid üsna märgadeks ja ühel korral üritasid rootslased vene saatkonnasekretäri G. Popovit laua alla juua, kuid see oli asjatu katse. Popov oli karastunud kelm, ta olevat püsinud seintel Uppsala kadettide majutuskohas, kuid jõudnud oma tuppa omal jõul, mis ei olevat nii olnud mõne rootslase puhul. Külastuse ajal pakuti külalistele mõningaid kultuurisündmusi, külastasime Uppsala lossi, Stockholmi ja tegime paadiga väljasõidu Uppsalast Skoklosterisse. Kogu sõidu ajal jutustas Öl V. Raševski lugusid ja me naersime südamest. Skoklosteri lossi kõrval on automuuseum, kus vaatasime vanu autosid ja lossis juhatati meid kõigisse neisse kohtadesse, kuhu eraisikuna sisse ei pääse. Seal võis näha kogu seda vara, mille parun Wrangel röövis sõjasaagina mandril ja vedas Rootsi Rootsi suurriigi ajal. .
Praegune kuningas, Karl XVI Gustav, oli veel "prints" ja tegi osa oma ajateenistusest õhuväes. Venelased tahtsid väga temaga kohtuda ja nii ka juhtus ühel vastuvõtul lennuväljal. Prints saabus veidi kortsus pükstes ja me naljatasime, et ta oli kindlasti riietega maganud, kuid keegi ei julgenud sellist vihjet teha tema toonase adjutandi, hilisema õhuväe ülema Öl Sven-Olov Olssoni juuresolekul. Prints tuli ja kõik tahtsid tema ümber tungelda, kuid enamik tõrjuti eemale, võõrustajatel olid muud mõtted. Prints isoleeriti mõne hoolikalt valitud isikuga, teiste seas vene kontingendi tehnilise ülema Öl V. Raševskiga. Venelased on väga autoriteedilembeseid ja Rootsi troonipärijaga kohtumist peeti väga suureks auks. Prints omalt poolt oli kõige järgi otsustades adjutandi poolt hästi ette valmistatud esitama venelasele sobivaid küsimusi ja see vastas täiesti avameelselt kõigile küsimustele (isegi üsna salajase loomuga). Meil õnnestus isoleerida "politruk" mõne Rootsi ohvitseriga sobivale kaugusele printsi ümbritsevast kambast ja nägime, kuidas ta kannatas, sest ta aimas kindlasti, mis toimus, suutmata sekkuda riigisaladuste säilitamiseks. Tema ülesanne oli külastust poliitilisest vaatepunktist jälgida ja seal seisis tema tehniline ülem ja teda küsitleti, ilma et ta oleks saanud midagi teha.
Pornograafialaine uhtus samal aastal üle Rootsi ja venelased olid loomulikult huvitatud. Veidi diskreetselt, mees mehele, palusid nad meil neile mõned pornolehed hankida. Nad olid selliseid majutuskohtades näinud ja tahtsid väga ise mõned koju kaasa saada. Nende rahalised vahendid olid piiratud, igaühel oli vaid 75 SEK kasutada. Ma olin lubanud palve täita ja astusin Uppsala tubakapoodi täies mundris, et osta mõned lehed. Minu huvi fotograafia vastu pani mind mitte leppima kõige odavamate trükistega, vaid ostsin umbes 25 krooni eest tõeliselt ilusad väljaanded. See oli ju kulu, kuid selle saime tagasi "kirjanduskuludena", kui kogunesime lõpparutelule Uppsalas pärast venelaste kojulendu. Rootsi õhuvägi pidi järgmisel aastal vastukülastusega Moskvasse lendama, kuid sellest ei saanud asja.
21. augustil 1968 pidime õhku tõusma ühe Drakenite divisjoni ja transpordilennukiga. Osalejad olid kogunenud õhuväe staapi ja läbinud külastust puudutava briifingu. Mõned tõlgid olid käinud Kubinkas ja külastust venelastega ette valmistanud ning kõik näis olevat valmis järgmisel päeval lahkumiseks. Pärast briifingut pärastlõunal saime vabaks ja läksime linna peale, oodates järgmisel päeval Moskva ja Kubinka poole lendamist.
Kui me järgmisel päeval hommikuuudiste kuulamiseks raadio sisse lülitasime, kuulsime, et venelased olid öösel teinud sissetungi Prahasse, hõivanud lennuvälja samal ajal kui Varssavi pakti väed olid ületanud Tšehhi piiri. Õhuväe staabis polnud veel saadud mingeid uusi korraldusi tekkinud olukorra kohta ja me seisime valmis kogu päeva, enne kui valitsus samal päeval pärastlõunasel istungil otsustas, et Nõukogude Liitu külastust ei toimu. Mul on siiani viisa alles – välja antud külastuseks Nõukogude kaitseministeeriumisse. Viisa K Nr 972793 ei leidnud kunagi kasutust.
Seejärel läks aega 1975. aastani, enne kui järgmine Vene külastus tuli. Venelased olevat diplomaatiliste kanalite kaudu survet avaldanud, et külastus toimuks varem, kuid tava ütleb, et selliseid ettevõtmisi tuleb korralikult märgistada. Külastus toimus Kuninglikule Södermanlandi lennuväebaasile, F11-le Nyköpingis. Polkovnik Hagerström võttis külastuse vastu ja mina olin tema tõlk. Programmid on üsna ühetaolised ühest külastusest teise: meeskonnad kohtuvad Rootsi lenduritega, toimuvad lennuetendused ja tehakse väljasõite erinevatesse kohtadesse. Üks lennukimehaanikutest oli Hånö Caravan Clubi esimees ja meid kutsuti külastama haagissuvilate laagriplatsi ja ujuma Läänemeres. Ujumine polnud ette teatatud, kuid rand polnud kuidagi hõivatud ja läheduses polnud kedagi teist. Rootslased võtsid mundrid seljast ja jooksid vette, samal ajal kui venelased hoidsid aluspüksid jalas. Me püüdsime neid veenda, et Rootsis ujutakse ilma riieteta, kui läheduses pole daame, kuid see ei aidanud. Pärast ujumist istusime rannale ja nautisime viina suupistetega.
Enamasti on tõlge läinud hästi, mõnikord lausa väga hästi mõne arvates, kuid paaril korral on see klappima jäänud. See polnud siiski hullem, kui et sain sellega hakkama teatud säilinud väärikusega, kuid vaevalt auga.
1981. aastal külastasid Rootsit ja Kuninglikku Kallinge lennuväge 6 vene MIG-23 lennukit ning mind komandeeriti tõlgiks kolonel Sven-Olof Olssonile, hilisemale õhuväeülemale, kuid toona Lõuna sõjaväeringkonna ülemale. Oodates venelaste maandumist kutsus kolonel mind läbi vaatama tema tervituskõnet vene külalistele. Kolonel luges oma suhteliselt lühikest kõnet lause lause haaval ja mina tõlkisin vene keelde, jätsin meelde mõned olulised punktid ning läksime lahku, et uuesti kohtuda platsil, kui venelased olid saabunud.
Mäletan ülesrivistust üsna selgelt tänaseni. Väljas platsil seisime nelinurgas: vene An-12 meeskond vasakul, vene lendurid otse ees ja rootsi osalejad paremal. Mina seisin koos kolonel Sven‑Olov Olssoniga ees mikrofonide juures ja tervitustseremoonia algas. Kolonel Olsson pidas oma kõne ja mina tõlkisin, kõik näis olevat korras.
Järsku märkan, et kolonel vaatab mind ja taipan, et olen olnud eemal, keskendumata. Mul polnud aimugi, mida ta tegelikult oli öelnud, kui ta märkas, et ma ei jälginud ja seisin lihtsalt seal ning me vaatasime teineteisele otsa. Valjuhääldisüsteemi mikrofon oli sees ja ma ei saanud hakata kolonelilt küsima, mida ta oli öelnud. Küsimus oleks kostnud üle kogu lennuvälja. Nüüd olid head nõuanded kallid. Mul oli justkui aimdus, et ta oli läbi käinud peaaegu kogu kõne, kuid ainult aimdus, mida ma pidin tegema? Paluda tal fraasi korrata ei tulnud kõne allagi, paremal tiival seisis 10 teist sõjaväetõlki ja nemad olid kindlasti suure huviga jälginud minu tegemisi. Tekkis veidi liiga pikk paus ja kui viivitus hakkas tunduma piinlik, langetasin oma otsuse. Arvasin endiselt, et ta oli öelnud enamiku sellest, mida olime läbi harjutanud, ja konstrueerisin ise lõpufraasi:
- Ja nii palun ma lõpuks Rootsi õhuväe nimel tervitada meie vene sõpru ja kolleege südamlikult teretulemaks Rootsi ja Kuninglikku Blekinge lennuväkke, F 17!
Nüüd oli küsimus selles, kas olin õigesti aimanud, mida ma teeksin, kui see poleks viimane fraas? Mul vedas, see oli viimane fraas, kuid kamraadid küsisid hiljem, kuidas minuga tegelikult lood olid, sest fraas ei vastanud päris täpselt sellele, mida kolonel oli öelnud. Õnne peab olema.
Ülejäänud visiidi ajal hoidsin end erksamalt ja kõik läks tõlkide jaoks hästi, venelaste jaoks oli see seevastu mõnevõrra keerulisem. Olime jätnud hüvasti oma äsja leitud sõpradega eesotsas kolonel Andreenkoga, MIG-id olid tõusnud ja suundunud Veintspilsi poole. Olime just laiali minemas, kui kõlaritest tuli käsk, et kõik rootsi osalejad peavad jääma väljale. Venelased pidid tagasi tulema.
Ühel lennukil oli tekkinud rike, üks kütuseventiilidest ei töötanud ja siis ei saa lennuk normaalselt lennata, paagid tuleb tühjendada tasakaalustatud järjekorras, et stabiilsus säiliks. Venelased maandusid ja kuna AN-12 seisis endiselt maas, oli kogu teeninduspersonal kohal ja nad alustasid tööd. Nad teadsid, millise ventiiliga on tegu, kuid selle asemel, et avada luuk ja ventiil parandada, võtsid nad suure haamri ja hakkasid töötlema pakpoordi külge, üsna taga. Me soovitasime neil ventiil välja võtta, mille peale vene mehaanikud vastasid, et see ei lähe, ventiil on plommitud - tehasegarantii. Tabloo! Rootslased raputasid pead, kui tõlgid tõlkisid, mida venelased ütlesid. Mehaanikud jätkasid tagumist ja mõne aja pärast näis kõik korras olevat, lennukid tõusid ja seekord tagasi ei tulnud. Kui ka AN-12 oli tõusnud ja ida suunas kadunud, saime lõpuks paaritunnise hilinemisega lennuväljalt lahkuda ja visiidi lõpetada.
„Me oleme jäänud nõukogude inimesteks”, ütleb kindral A. Lebed ja lisab:
”Venelastele on ükskõik, kas neid valitsevad fašistid, kommunistid või sõjaväelased, seni kuni nad saavad poest osta kuut sorti vorsti ja väga odavat viina”
E. Kheres raamatust „Lebed” lk 162.
Kindral A. Lebed näib olevat olnud ebatavaline venelane. Biograafiast selgub, et ta oli midagi vanade Preisi sõdurite taolist, äraostmatu ja õiglane. Ta lõpetas sõja Moldaavias, kuid Moskva näib teda mitte sallinud olevat. Ta saadeti kuberneriks Krasnojarskisse, kuid suri „helikopteriõnnetuses”.
1967
1967. aasta augusti lõpus tegi nõukogude lennuüksus, üks MIG-21 divisjon, tähelepanuväärse visiidi Kuninglikku Upplandi lennuväkke. Loomulikult oli MT kohal ja üksteist liiget teenis tõlkidena alates tehnilise personali vastuvõtmisest, kes saabus päev enne MIG-21-sid, ja nõukogude lennujuhi ettevalmistustest üksuse maandumiseks kuni lahkumiseni kuus päeva hiljem. Mahukast programmist võib eelkõige mainida erinevate rootsi lennukite näitamist nõukogude lenduritele, rootsi Drake'i ja vene MIG-lennuki vigurlennuetendust ning MIG-lennukite demonstreerimist rootsi lenduritele maa peal.
Viimane esitas mitte väikseid nõudmisi tõlkidele ja ka vene MIG-pilootidele. Tõlkidele, kes koos vene lenduritega lennukite juures seisid, näis, nagu oleks vähemalt pool rootsi õhuväge (ja veel palju muud) nende ja kümne MIG-lennuki peale vallandunud. Sekundite jooksul pärast lennuetenduse lõppu ja pealtvaatajate kutsumist nõukogude lennukeid vaatama seisid venelased ja tõlgid keset kihavat sinivormilist keerist, mis küsis, näitas, küsis ja näppis kõike lennukitel ja nende sees. Roniti üles, sisse, välja ja alla – kõik pidid loomulikult istuma piloodikohal ja katsuma kangid ja juhtseadised. Ja küsima. Huvitatult ja hüpertehniliselt. See, et nõukogude lendurid jõudsid vastata – ja nad tegid seda rahulikult, asjalikult, sõbralikult ja asjatundlikult – ning et tõlgid jõudsid vahendada vähemalt suure osa küsimustest ja vastustest, näib olevat midagi ime taolist. Nagu hiljem räägiti, lahendasid tõlgid oma ülesanded auga.
Lennukülastuste juurde kuulusid loomulikult ka seltsimehelik läbikäimine nõukogude ja rootsi lendurite vahel, väljasõidud ja vaatamisväärsustega tutvumine, muuhulgas paadisõit Fyrisåni jõel Skoklosterisse ja pidu nõukogude saatkonnas. Kõikjal olid MT-lased kaasas ja vastutasid keeleliste kontaktide eest.
(Väljavõte sõjaväetõlkide 20. aastapäeva juubeliväljaandest 1951–1971)