Fjällvandring 1967

Sepp

Lisa Schellenberg

Yvette Burgat

Therese Holliger

Dominique Reinmann

Inez

Irene Thomann

Jurg Spörri

Werner Muelli

Selle aasta matk šveitslastega pidi toimuma matkaradadel Nikkaluokta - Kebnekajse - Tarfala - Kaskasavagge - Vistas – Alesjaure- Abiskojaure- Abisko ja grupp koosnes minust koos Tomase ja 12 šveitslasega. Werner korraldas grupi Šveitsis ja me läksime nii-öelda „oma masinaga“ ilma härra Kägi ja Kuoni Reisebüroo sekkumiseta.

Lahkusin Falkenbergist koos Tomasega 12. juunil, et lõpetada ettevalmistused selle aasta mägimatkaks. Werner oli saatnud 1193 krooni toidumoona ostmiseks ja meil oli kolm päeva aega, et kõik korda seada. Raskused algasid peaaegu kohe, selgus, et suurepärast külmkuivatatud toitu, mida Vato valmistas, ei olnud võimalik hankida. Blå Band, nagu ettevõte nüüd kandis nime, oli lõpetanud tootmise tsiviiltarbimiseks, kuna turg ei olnud piisavalt suur. Friluftsmagasinet oli siiski suutnud teha tellimuse seoses Krooniga ja me saime osta, kuid ainult kolme erinevat sorti, vorstihautisi, hernesuppi karastusjoogiga ja köögiviljahautist.

Lõpuks see siiski laabus ja me ostsime 2 x 9 x 3 pakki igast sordist, tuli võtta sama sorti kaks korda, nii palju muud ei olnud valida. Kogu muu toidumoona ostsime Nyköpist Nyköpingis, saime 10% kogu summalt umbes 300 krooni, mis tähendas, et Tomas sai kuuluda toitlustusgruppi mulle kuludeta.

Pakkidega oli üsna palju tööd, neljapäeva õhtuks olime siiski valmis ja saime saata kotid Stockholmi. Seal täitsime pakendid külmkuivatatud toiduga ja saatsime kogu toidumoonavaru Kirunasse. Ülejäänud reede veetsime mitmesuguste ostude tegemisega Stockholmis ja õhtul sõitsime Farstasse, et ööbida Harriet ja Jim Beláewi juures. Jim pidi minema suvilasse koos lastega, Harriet pidi saama külla oma õed-vennad, nii et meid pidi olema üsna palju Ejdervägen 46 Farstas.

Laupäeval läksime välja ja hulkusime Stockholmis, vaatasime Hötorget ja teisi vaatamisväärsusi, mis muidu enamasti mööda lähevad.

Pühapäeva hommikul kohtusime oma seltskonnaga, rong oli õigel ajal, kuid väljumine hilines peaaegu kolmveerand tundi. Werner, Dominique ja Yvette ning Thèrese olid kaasas eelmisest aastast, aasta tagant tulid ka Elisabets ja Jürg, Inez, Irene, Hans, Werner ja Sepp. Rongisõidust pole palju rääkida, meil õnnestus hankida mitu magamisvaguni piletit, nii et peaaegu kõik, kes tahtsid, said mugavalt magada.

Kiruna- Kebnekajse.

Kiruna võttis meid vastu jaheda, kuid muidu võrdlemisi ilusa ilmaga. Jagasime toidumoona ja šveitslased andsid ära pudelid erinevate alkoholisortidega, mille olin tellinud Werneri kaudu. Tal oli õnnestunud üks pudel puruks lüüa ja nii jäi järele vaid 9 „putellit“, kuid meie tarbimise juures jätkub sellest üsna kauaks. Pakkisime pudelid pappkarpi ja andsime selle Kiruna jaama pagasihoidlasse, ma ei olnud nõus pakki Nyköpingisse saatma, võib-olla oleks jäänud ainult killud.

Reisi jätk kulges täiesti plaanipäraselt, jõudsime osta võid ja punast piiritust Kirunas ja olime kella 11 paiku Nikkaluoktas. Pärast kiiret kohvipausi Nikkaluokta kohvikus jätkus sõit Kebnekajse poole. Mõned uued osalejad olid üsna treenimata ja kuna pakid olid üsna rasked, muutus teekond mõnevõrra pingutavaks. Sellele aitas kaasa ka ajapuudus paatide väljumiste vahel, meil oli umbes 2½ tundi aega, kuid kohvijoomine võttis nii palju aega, et jäi veidi liiga vähe aega teekonnaks paadini. Pidin mõnda tagant kiirustama, et jõuaksime õigeks ajaks paadi väljumisele Ladjojaure alumisest otsast. Sel ajal oli seal väga madal veetase ja pidime paati üsna tugevalt rullima, et teatud kohtadest läbi saada.

Mõned korrad põrkas paat vastu liivamadalikke, kuid kõik läks hästi. Edasine teekond Tarfalast mööda ....... ja kuni Kebnekaiseni kulges sääskede ja mõnususe tähe all. Kohale jõudes kaaluti seljakotid ja selgus, et Seppil oli kõige raskem, tervelt 27 kg. Hiljem, kui nägime kõike, mis tal kotis oli, mõistsime, et see pidi palju kaaluma. Ta osutus kogenud mägironijaks, kuid et tal oli nii palju lisamoona kaasas, et ta peaaegu end surnuks kandis, seda me ei aimanud. Teisalt vajas ta palju toitu, ta oli kõhn ja tal oli kõrge ainevahetus.

Minu seljakott kaalus 21 kg, Tomasel 16, Yvette ja Dominique, kellel oli kogemusi Alpides matkamisega, said kaalu alla 14 kg ja kõige raskem naiste kott kaalus tervelt 18 kg. Selle pidime jagama mitmeks, see oleks ühele daamile liiga palju. Tarfalajokkenist läksin ette, et korraldada grupile magamiskohad ja juba sissepääsu juures kohtasin proua Eyvor Fischerit, Kebnekajse-jaama juhatajat. Ta oli saanud minu kirja ja voodid olid reserveeritud peahoones. Meile pakuti mahla ja siis oli mõnus istuda õhtusöögilaua taha ja süüa pruune ube peekoniga. Portsjonid olid korralikud ja magustoiduks tutti-fruttikreem. Saime kõhud täis. Jäime saunale hiljaks, kuid proua Fischeri vastutulelikkusega saime siiski pärast personali aega supelda ja peagi said nii saun kui ka Fischeri abielupaar mitu uut austajat. Suure heaoluga vajusime pärast sündmusterohket päeva oma vooditesse. Mõned meist (Lisa Schellenberg, Jurg, Sepp, Tomas ja mina) pidid järgmisel päeval minema üles Kebnekaise tippu. Tegelikult oli Idarada suletud rohke lume ja jää tõttu, kuid Sepp oli mägironija ja tal olid köis, karabiinid ja muu varustus kaasas ning otsustasime siiski proovida. Alustasime kell 08.00 ja olime kella 10 paiku Björlingsi liustiku juures. Tuul puhus korralikult, taevas oli üleni pilves, nii et Lisa Schellenberg arvas, et pole mõtet üles minna, pilte nagunii ei saaks, nii et ta pöördus tagasi ja sai allateel kaaslaseks ühe rootslase. Rootslasel oli puusaga raskusi ja ta ei julgenud valitseva ilmaga üles minna.

Kell 11–11.30 arvas Jürg, et võiksime olla üleval päris tipumaja juures, juua seal teed ja minna alla ning olla tagasi jaamas täpselt sauna ajaks. Päris nii see nüüd ei läinud, see võttis tublisti rohkem aega nii üles kui alla. Alustasime oma ronimist "hyttani" poole ja hakkasime varsti mõistma, miks proua Fischer ei tahtnud, et me läheksime Idarada mööda koos turistidega. Liustikuhari enne "hyllat" oli äärmiselt kitsas, seal polnud tegelikult rohkem kui umbes 40 sentimeetrit astumisruumi. Tuuled nii alt Ladjovaggest kui ülevalt Björlingi liustikult tegid tasakaalu hoidmise raskeks, samas kui kõrvalt ei saanud ju minna. Jõudsime "hyllale" ja nägime eemalt kolme rootslast, kelle kaaslane oli Lisaga tagasi läinud. Nad olid parajasti ülespoole ronimas Björlingi liustikult.

Fischer oli käinud Idaraja juures ja riputanud välja osa köisi, nii et esimene osa läks üsna hästi, siis said köied otsa või olid nad jäätunud ja Sepp pidi võtma välja oma 60-meetrised köied, ta läks esimesena, samal ajal kui Jürg julgestas köit tagant, seejärel julgestas Sepp köie uuesti üleval ja me saime ilma suurema riskita ületada jääkeeled, mis asusid lõhes. Suurema kiirusega selline ronimine ei lähe, minnakse aeglaselt ja kindlalt, alles kella poole kahe paiku pärastlõunal olime Tipumaja juures.

Tipumajas istus neli rootslast, nad olid sinna tulnud juba eelmisel õhtul ja külastanud tippu öösel, neil oli olnud ilus ilm pilvitu taeva ja vaba vaatega üle 11-ndiku Rootsi, mida väidetavalt Kebnekajse tipust näha võib. Meie jaoks polnud mõtet sinna ronida, pilved ulatusid alla Björlingi liustikuni ja me pidime minema mööda kivivaret, et Tipumajani jõuda.

Tee maitseb suurepäraselt, nagu see sellistel puhkudel alati teeb. Pärast 4–5 "keetmist" piirituspliidil oli aeg mõelda tagasiteele. Rootslased pidid minema alla Läänerada mööda, neil oli paarkümmend kilo igaühel seljakotis ja Idarada mööda alla minna nad enam ei tahtnud.

Nüüd oli tuul tugevnenud ja kui me servale jõudsime, kiskus tuul korralikult, see puhus Björlingi liustikult ja me saime alt märjaks, kogu vesi, mis allapoole voolas, tõusis tuulepuhangutes üles ja tegi meie püksid alt märjaks. Minu tuulejope ei pidanud pingetele vastu, parem varrukas läks keevisõmblusest lahti ja varsti lehvis mul käe ümber plastikust riidetükk, mõne aja pärast läks ka õlaõmblus katki ja pidin jope Kebnekajse jaamas kokku lappima. Taas juhatas Sepp meid üle jääkeelte ja kui mitte varem, siis nüüd nägime, kellel oli ronimiskogemust. Lõpuks tuli ta alla "divertissima" abil (kiire laskumine köiega, mis on kahekordselt ümber tüübli või šaakli ja tõmmatakse pärast laskumise lõppu kaasa) ja see ei võtnud kümnendikkugi sellest ajast, mille me olime kasutanud allaronimismanöövrile.

Jõudsime Kebnekajsesse ilma raskusteta, ainsaks tüliks oli udu, meil oli veidi raske leida laskumist Kitteldalenisse. Werner "Bonatti" (itaallane, kes ronib paljaste kätega Matterhornis), nagu Tomas teda kutsus, tuli meile õueplatsil vastu ja ta rääkis, et saun oli pool tundi juba käinud. Ta oli terve hommikupooliku hästi maganud, muide kasutas ta üsna palju oma puhkusest magamiseks.

Tundus mõnus end saunas soojendada, on vähe asju, mida pärast külma päeva rohkem hinnatakse kui saunaskäiku.

Kebnekajse - Tarfala

Päev algas hommikusöögiga jaamas, mingit muud toidumoona peale õhtusöögi ei olnud. Oli küllalt kanda neid 55 kg, mille olime kokku saanud. Lisaks tuli veel 3 kg võid, ostetud Kirunas, ja 2 l T-piiritust Trangia-pliidi jaoks. Trangia-pliit on osutunud suurepäraseks vahendiks, kui on vaja lõuna ajal tuju ajutiselt tõsta, kuigi 1 liitrist veest pärast 10 minutit ei jätku kauaks, läheb lisavee keetmine üsna ruttu. Esimeses portsus saab iga matkaja väikese lonksu ja kui lonks on kuum, siis ärkavad eluvaimud üsna ruttu.

Pärast hommikusööki pidi gruppi enne lahkumist pildistatama ja see tekitas mõningaid raskusi, sest kõik polnud jõudnud välja võtta sääsepliiatseid ja sääsespreipudeleid, et kaitsta end väikeste tüütute putukate eest.

Jätsime hüvasti Fischeritega ja tänasime neid selle eest, et Tomas ja mina saime öömajas tasuta elada.

-

"Te käite siin igal aastal ja nii palju rahvaga, et see võib olla põhjendatud," ütles Eyvor Fischer lahkumisel. Saime minema ja teekond Tarfala hüti poole möödus ilma suuremate seiklusteta. Rada on tugevasti sissetallatud ja tõus mõõdukas. Peatusime paar korda pildistamiseks ja Tarfala jokist joomiseks. Tomas ja mina pesime end, üks pidi särgiga lehvitama sel ajal kui teine oli palja ülakehaga, sääsed olid verejanulised ja ründasid silmapilkselt iga kaitsmata nahatükki.

Teel Tarfala poole kohtasime kahte sõjaväelast, üks oli noor lipnik S3-st, ta oli lõpetanud ja pidi oma luurajakoolituse lõpetuseks tegema mägimatka. See oli erakordselt heas vormis poiss ja tal oli väga suur seljakott "kogu" varustusega. Kui ma ütlen "kogu", siis mõtlen, et tal oli kaasas ka isiklik relv, püstol 9 padruniga. Justkui sellest poleks piisanud, oli tal ka 16 mm Paillardi filmikaamera kõikvõimalike tarvikutega. Teine oli rohkem nagu tavaline matkaja selle varustusega, mis tavaliselt kaasas on.

Esimese onni juurde jõudes näeb alati, kes on kõige nobedamad ja usinamad. Mõned heidavad end otsekohe söögitegemise asjade kallale ja alustavad toiduvalmistamist, samas kui teised, kui nad kuuluvad gruppi, ei tee midagi vabatahtlikult. Sellel reisil oli meil kaks „diivat”. Lahendasin probleemi kõige lihtsamalt, hüüdes „Kaks vabatahtlikku siia” ja vaadates samal ajal neile otsa. Meetod on seni toiminud teatud eduga. Päike oli pilve taha läinud, lükkasime pildistamise esialgu edasi ja alustasime toiduvalmistamisega. Esimesel korral võtab kõik kaua aega ja enne kui olime toiduga valmis, oli kell saanud juba ligi kuus õhtul ja pildistamiseks oli liiga hilja.

Tuli otsekohe kohviga jätkata ja just kui me seal trepiastmel istusime, nägime kaht rändajat onni poole lähenemas. Daami ei tundnud ma kohe ära, aga meest ei saanud kuidagi märkamata jätta, ta nägi välja täpselt samasugune nagu palju aastaid tagasi, kui olime õpilased Katrinebergi Rahvaülikoolis Hallandis. Jah, ilmselt peabki mägedesse tulema, et kohata oma endisi rahvaülikoolikaaslasi, mõtlesin. Need olid Kjell Berglund ja Alice neiupõlvenimega Johansson aastakäikudest 1948–49 Hallandi Lääni Rahvaülikoolist Katrinebergist. Me polnud kohtunud alates 1949. aasta kevadest, kui käisin teist aastat, nii et see oli armas taaskohtumine. Olen kohanud mitmeid vanu koolikaaslasi mägimatkadel.

Alice'iga olen tantsinud mitmeid hambosid laupäeva- ja pühapäevaõhtutel Katrinebergi Rahvaülikoolis Vessigebros.

Meil oli palju rääkida ja aega napilt, õhtu läks hiliseks ja nemad pidid tagasi Kebnekaisele minema. Meil polnud ka palju pakkuda, toidumoon oli rangelt normeeritud, nii et tuli leppida kohvi ja mõne Marie küpsisega. Nemad omakorda pakkusid termosesse kaasavõetud aprikoosisuppi. Alice ja Kjäll ei olnud mingil pikemal matkal, neil oli Kebnekaise baasiks ja nad tegid lühemaid väljasõite ümbruskonda. Kjellil oli varem ühe tüdrukuga mingit sekeldust olnud ja lõpuks sai temast Alice, muide oli neil juba Katrinebergi ajal midagi omavahel, kui ma õigesti mäletan. Vestlusest tuli välja, et neil oli koos 6-aastane poeg.

Tarfala – Kaskasavagge

Hommikul meie stardi ajal sadas vihma ja oli udu ning mäekülg, millest pidime üles ronima, kadus mõnesaja meetri järel pilvedesse. Kivid olid libedad ja tuli olla ettevaatlik, et mitte alla libiseda ja kukkuda. Udus olid pilved tihedad ja me pidime korralikult koos püsima, on kerge üksteisest eralduda, kui vahemaad rändajate vahel liiga pikaks lähevad. Kui olime mõnisada meetrit üles jõudnud, ei näinud me üldse midagi, tuli lihtsalt kompass välja võtta ja kurss paika panna. Jukkasjärvi Kroonumaadel on enamasti udune, ka eelmisel matkal 1964. aastal, kui käisime kogu perega (Ann-Marie, Tomas ja mina), oli samamoodi, udu ja niiskus kogu tee Katterjokist Vakkottavaareni, võib-olla isegi hullem kui seekord, teekond kulges täielikult kompassi järgi. Sel aastal ei olnud see päris nii hull, aeg-ajalt võisime taevast midagi aimata, kuid ainult lühikestel hetkedel. Pärast kolmetunnist kõndi udu hajus ja me saime tõdeda, et orienteerumine oli hästi läinud, nägime Kaskasavagget enda ees umbes 4 km kaugusel.

Pidasime puhkust Tarfala liustikust loodes, sõime oma pähkleid ja šokolaadi ning rosinaid, seejärel jätkasime teed alla orgu. Mägede karges õhus paistab kõik palju lähemal kui tegelikult ja vahel tundus, nagu ei jõuakski me kunagi kohale. Kõndisime ja kõndisime, läks tükk aega, enne kui olime jõe ääres ja saime tõdeda, et Kaskasavagge onni kõrgusel ei olnud võimalik üle saada. Köied, mis seal varem olid, olid kadunud ja nüüd tuli hakata otsima kohta jões, kust saaks teisele kaldale.

Läksin ise mööda jõge üles, et leida mõni koht, ja paari kilomeetri pärast leidsin koha, kus jõgi hargnes, ning arvasin, et siit saaksin grupi üle viia. Läksin tagasi mööda põhjakallast, et mitte kanda seljakotti kaks korda. Kõige kitsamas kohas lasime seljakoti köite abil üle, seejärel läksin tagasi ja aitasin seltskonna üle Kaskasajokki. Kõik läks hästi.

Teel Kaskasavagge tuulevarju poole hakkas sadama ja kui kohale jõudsime, oli vihm tublisti tugevnenud. Tuulevari koosnes kahest standard-tuulevarjust, milles oli 4 magamislava, mahutades parimal juhul 8 inimest, kui nad suutsid lavadel kahekesi koos olla. Enne meid oli seal juba kolm inimest ja koos meie grupiga oli meid onnis kokku 15 inimest. Samal marsruudil, mida me käisime, oli veel kaks meest, üks äsja väljaõpetatud lipnik S3-st Skövdest ja üks stockholmlane 4H-st. Kui nad nägid, kui palju rahvast tuulevarjus juba oli, ütlesid nad, et kuna neil on telk kaasas, võivad nad väljas laagris olla, hoolimata vihmast. Lipnik oli heas vormis ja tal oli väga suur seljakott, lisaks sellele oli tal ka 16 mm Paillardi filmikaamera koos mitme objektiiviga. Pressisime end tuulevarju sisse ja seal läks üsna niiskeks. Kaskasavagge tuulevari asub kõrgmäestikus ja seal pole mingit kütet, millega tuld teha, ning meil polnud ka suuremaid võimalusi riideid kuivatada.

Tuulevarjus ei olnud veel ühtegi rändajat ja me arvasime, et see läheb kuidagi, hoolimata kitsikusest. Magamiseks oli 4 kahekohalist lava, mõned pidid siiski põrandal magama. Suurt toiduvalmistamist ei olnud, Kaskasavagge onnis (mis koosnes kahest kokkuühendatud tuulevarjust) polnud kööki ega mingit muud kütteseadet, onn asub kõrgmäestikus. Valmistasime veidi teed ja mustikajooki kaasavõetud piirituspliidil. Sepp ja Werner, kes käisid „oma masinaga” ega kuulunud tegelikult gruppi, hakkasid arvama, et seal läheb liiga kitsaks, ja lahkusid pärast sööki, nad pidid minema otse Vistase onni, kus pidi olema rohkem ruumi, kuna see oli standardonn köögi ja kuivatusvõimalustega.

Need, kes ei mahtunud naridele, pidid heitma põrandale, kuid uni oli seotud teatud ebamugavustega, olime siiski nii väsinud, et läks päris hästi. Tuulevarjud pole lamamisvõimaluste osas päris läbi mõeldud, narilaua alumisest servast põrandani on liiga vähe ruumi ja ei saa end keerata, kui pool keha on voodi all, sest puusad jäävad ette. Lamasime keha alumise osaga naride all ja peaga keskkäigu poole. See, kes pidi end keerama, pidi roomama keskkäigu poole, nii et nariserv jäi puusapiirkonnast allapoole, seejärel sai pööret sooritada ja survet kergendada sellel küljel, mis pärast mõnetunnist kõval põrandal lamamist hakkas tuimana tunduma.

Nüüd arvasime, et tuulevarjus on piisavalt külalisi, kuid kella 11 paiku õhtul tuli veel 2 meest. Need olid meie luuraja, lipnik ja tema kaaslane. Kui nad nägid, kui palju meid juba onnis oli, arvasid nad, et parem on üles lüüa kaasavõetud telk. Keskööl hakkas vastu katust pladistama ja oli kuulda, et vihm tugevnes. Kell 1 öösel kostis tagasihoidlik koputus uksele ja kaks meest astusid sisse. Need olid meie ohvitserid ja nad küsisid, kas pole mingit võimalust peavarju saada. Nende telk oli ära ujumas, nad olid end paigutanud väikesesse lohku ja nüüd oli lohk muutumas väikeseks lompiks. Polnud ju palju teha, pidime veelgi rohkem kokku pressima. Tuli lihtsalt juba põrandal lebajad kokku lükata, natuke ruumi jäi veel pliidi ja veeämbri vahele, sinna me nad toppisime. Kui hommik koitis, oli onnis kokku 18 inimest. Jürg oli saanud koha ühe Göteborgi tüdruku kõrval, too tegi veidi „striptiisi”, pani selga tõeliselt kena negližee, laotas oma magamiskoti Jürgi kõrvale ja ühe „I hope You don´t mind” saatel lipsas magamiskotti. Kuulsime veidi pobinat ja hommikul olid meil kaks, kes hoidsid teineteisel käest ja ei paistnud, nagu oleksid nad öösel eriti magada saanud. Ülejäänud öö möödus une tähe all, välja arvatud see, et pidime Irenet paar korda keerama, ta norskas päris kõvasti. Irene oli väga jutukas ja pidas kogu päeva suud, palju Werneriga. Erinevalt teistest, kes olid õpetajad, oli Irene ajakirjanik ja Dominique ütles talle hommikul:

- Vähe sellest, Irene, et sa päeval lärmad, sa lärmad üsna palju ka öösiti.

Oma 15 liikmega Kaskasavagge tuulevarjus ning ohvitseridega oleme tõenäoliselt löönud suvise rekordi ööbijate arvus ühes kahekordses tuulevarjus.

Kaskasavagge - Vistas.

Ikka sadas vihma, kui onnis ärkasime, tundus väga niiske ja jäime lamama kella 07.00-ni, hoolimata kõigist öö jooksul toimunud häiretest. Pärast hommikukohvi kogunesime pildistamiseks onni ette ja jätkasime siis teed Vistase onni poole. Lipnik, kellel oli 16 mm filmikaamera, jäädvustas tuulevarjust väljumist ja arvas:

- STF-is ei usu nad meid muidu kunagi, aga nüüd saavad nad filmi näha.

Tegelikust teekonnast kuni veelahkmeni pole õieti midagi öelda, ilm oli veidi rõske ja pidime kogu aeg vihmariideid kandma. Riided muutusid niiskeks ja see tundus pisut ebameeldiv. Kui hakkas langema Vistase orgu, saime korraliku vastutuule, kõige kõrgemas kohas võisime üsna tugevalt ette kummarduda, ilma et oleksime kukkunud. Tasapisi tuul siiski vaibus ja all orus oli vaikne ja rahulik, ainult sääsed tegid meile muret.

Irene pillas oma seljakoti. Pärast mõnetunnist rännakut jõudsime Räitäjoki äärde. Leidsime koolmekoha ja ma kandsin mõned daamid üle. Irene pillas oma seljakoti, kuid koolmekoht oli madal ja vool mitte eriti tugev – seljakoti sai päästa. Jürg tahtis oma saapad üle visata ja ma ei olnud läheduses, kui ta seda teha kavatses. Ühega läks hästi, teise aga haaras tuuleiil ja saabas ei jõudnudki teisele kaldale. Tuul võttis selle, tõstis kaarega üles, saabas langes kaares jokki ja oli kadunud, vool on tugev ja pole mingit võimalust kätte saada seda, mis jokki pillatakse.

Võib-olla jõudis saabas välja Nikkaluoktani, seal tavaliselt perekond Sarri leiab palju esemeid, kõike, mis kaotatakse Unna ning Stuor Räitäjokki ja Vistasjokki.

Jürg pidi ülejäänud rännaku jätkama vaid ühe saapaga, kuid ta võis osaliselt iseennast süüdistada, aga mägedes ei visata asju, tuulepuhangud on tugevad ja puhuvad kiiresti minema selle, mis on lahti tulnud. Jätkasime edasi ja õhtu poole jõudsime Vistasjoki äärde. Paistis olevat palju vett, ma „parkisin” oma seltskonna ja läksin ise üle, et luurata. Vistase onni juures polnud kedagi näha, kuid mõne aja pärast tulid välja nii Werner kui Sepp. Nad osutasid Vistase koolmekoha poole. Kui sinna jõudsin, selgus, et oli kõrgvesi, terve päeva oli sadanud ja veetase oli kõrge, kogu grupiga koolmekohta läbida ei tulnud kõne allagi.

Hõikasin neile, kes seisid teisel kaldal, et Sepp viskaks meile köie. Üle Vistasjoki oli tross, kuid ainult üks, ja seegi asus vaid 30-40 cm vee kohal. Olin mõelnud, et Sepp viskaks üle ronimisköie, mis tal kaasas oli, seejärel toestaksime trossi ja tõmbaksime tekid, kirve ja sae meie poolele. Šveitslased on kehvad meremehed ja tugevas vastutuules ei kuulnud nad, mida ma neile hõikasin. Sepp tegi mitu katset visata köis lõunapoolsele küljele, kuid see lihtsalt tõusis vastutuules ja langes tagasi. Hakkas külmaks minema, õhtu oli kaugele jõudnud ja olukord tundus pisut lootusetu.

Hakkasin tundma külma ja mõtlesin, et nii ei saa ju seisma jääda, tekid, kirves ja saag peavad meie poolele saama, et saaks teha tule ja saada korraliku öö. Rühmajuhina tunned tugevat vastutust oma grupi eest ega taha, et keegi osalejatest külmetuks, kuna ööseks pole sooja.

Otsustasin ületada Vistase selle vaieri abil, mis üle joki oli. Nüüd soovinuks, et oleks olnud köietantsija, siis oleks see olnud lihtne. Vette aga, kõndisin püsti nii kaugele kui võimalik jalgadel seista. Enne poolt maad sai vesi aga liiga sügavaks, tuli jalad lahti lasta ja jääda vaierile rippuma ainult käte najal. Kätes tõmbles päris korralikult, vesi voolab 4-5 sõlme ja mul olid seljas Õhuväe jope, püksid ja saapad, need täitusid veega ja tekitasid korralikku vastupanu. Oma (nagu tol hetkel tundus) viimaseid jõude kokku võttes pendeldasin teisele kaldale. Seal seisid Werner ja Sepp ning üks arst. Neil oli mulle kuuma teed ja nad ütlesid, et arvasid mu viimse hetke olevat tulnud, ületus nägi väga pingutav välja. Tagasitee lõunakaldale polnud päris nii dramaatiline, kuid veelgi pingutavam, sidusin aasa ümber keha ja haakisin ühe Sepi karabiinhaagi vaieri külge. Mõte oli, et Werner ja Sepp hoiavad vaierit üleval, et ma saaksin üle ilma vette minemata. Algus läks päris hästi, rippusin vaieril käte ja jalgadega. Joki keskel läks liin tugevasti lõdvaks ja sain selja vette. Nüüd oli sama hästi jalad lahti lasta, muidu oleksin üleni märjaks saanud. Rippusin käte najal ja mul oli abi karabiinhaagist. Hõõrdumine vastu vaierit oli suur ja seda mööda edasi liikuda oli palju raskem ja rängem kui siis, kui rippusin ainult käte najal.

Noh, kõik läheb, isegi kui vahel tundub lootusetu. Sain õnnelikult üle ja siis algas töö tekkide, kirve ja sae üle viskamisega. Kolm transporti läks, enne kui meil oli piisavalt varustust, seejärel oli meil raske töö kanda tekid laagriplatsile umbes 400 meetrit Vistase hütist lõuna pool. Seal tegime korraliku lõkke, osalt selleks, et sääski eemal hoida, ja osalt selleks, et riideid kuivatada ja ööseks sooja saada. Minu riided, lennuväe tööjope ja püksid, olid märjad kuni vööni ja vahetasin riided. Vahepeal olid minu daamid jõudnud süüa valmistada ja saime lõpuks veidi rahu. Kui tulin viimase tekkide kogumiga, oli laagrisse tulnud kaks uut liiget, meie tuttavad ohvitserid Kaskasavagge hütist. Nemadki polnud suutnud üle Vistase joki tulla ja lõid nüüd koos meiega laagri. Kui nad meie olukorda nägid, andsid nad oma telgid daamide käsutusse, kuid kõik ei mahtunud, Dominique ja Yvette pidid magama lageda taeva all. Need kaks tüdrukut olid ideaalsed kaasrändajad, nad tulid kõigega toime ilma kurtmata, nii jokkide ületamise kui toiduvalmistamise ja muude toimetustega, mida matkagrupis tegema peab.

Pärast kõike, mis päeva jooksul oli juhtunud, olin päris läbi. Sõjaväelastel polnud nüüd ühtegi telki magamiseks ja kui nad minu olukorda nägid, pakkusid nad, et hoiavad tulevalvet, et ma saaksin välja magada. Ilm oli veidi selginenud ja paistis, et tuleb valge ja vihmata öö. Keerasin end magamisteki sisse ja magasin kella 04.00-ni, kuid uni ei tulnud kuigi sügav. Vahel tundus, nagu oleksin kogu aeg ärkvel olnud, kuulsin öiseid vestlusi, kuid tundsin end hommikul siiski piisavalt puhanuna.

Eelmine päev oli olnud täis vaeva ja teatud raskusi, nüüd saime rikkaliku tasu, kui päike tõusis. Taevas oli täiesti sinine ja selge, päike tõusis nagu suur tulekera ja minu kaasrändajad ärkasid muinasjutuliselt kaunisse põhjamaa hommikusse. Pärast kohvi keetmist, hommikusööki ja mägede imetlemist mõnda aega oli aeg viia kõik "voodiriided" tagasi Vistase hütti ja alustada matka Nikkaluokta poole, kust me pidime tagasi pöörduma tsiviliseeritumatesse paikadesse. Vesi oli langenud ja jõeületusega polnud mingit raskust.

Teekonnal jutustas Werner oma vaevadest pärast seda, kui nad olid meid Kaskasavagges maha jätnud. Nad olid kolm meest omal käel matkamas ja läksid meist ette. Alati kulub arvestatav aeg, et grupp lahkumiseks valmis saada, ja minul oli saatjaskonnas 12 inimest, nii jäime veidi maha. Ilmastikuolud hommikul olid ju ka sellised, et need ei ahvatlenud eriti matkama. Werneril, Jürgil ja Sepil oli olnud teatud raskusi Stuor Räitäjoki ületamisega. Sepp, kes oli poolprofessionaal, ei tulnud jõeületusega toime, selliseid asju Šveitsis ei harjutata, ta oli kukkunud sisse seljakott seljas ja tal oli suur vaev uuesti jalule saada. Ületus toimus spordijalatsites, saapad olid kinnitatud seljakoti külge, kuid selgus, et nüüd oli üks saabas kadunud, seljakott märg ja kõik rahatähed ning muud paberid läbimärjad. Vistase hütis olid nad pidanud üles seadma nööri ja riputama oma 100-frangised rahatähed pliidi kohale kuivama. Et mitte kaotada saapaid nagu Sepp, pidi Jürg panema jalga oma spordijalatsid ja viskama saapad teisele kaldale, et vältida nendega jännata jõeületuse ajal. Mägede tuuled on aga ettearvamatud ja kui Jürgi saabas oli õhus, tuli tuulepuhang ja surus selle alla. Saabas sattus jokki ja oli kadunud. Nüüd oli neil kummalgi üks saabas, õnneks eri jalgadele, ja nad said seda paaritut saapapaari kordamööda kasutada. Need ei näinud ühesugused välja, kuid suurus oli umbes sama ja ülejäänud teekonna käisid nad vaheldumisi nendes saabastes, samal ajal kui teine tatsas spordijalatsites.