Lapimaa šveitslastega 1968.

Stockholm – Murjek – Kvikkjokk – Saltoluokta – Ritsemjokk – Skjombotten - Narvik.

Emmy Ackermann

Esther Braendl I

Erich Germann

Hildegard Hoehl

Beatrice Loehrer

Gertrud Muelli

Annemarie Jaberg

Franz Schaffer

Annemarie Schlegel

Margit Wegmann

Martha Weiss

Tomas Kronberg

Staloluoktast ka Werner Muelli, Juerg Spörri ja Sepp….

Selle aasta matk poleks minu jaoks tegelikult pidanud toimuma. Mõni nädal varem olin olnud sõjaväetõlkide suvekursusel Källvikslägretis Strömstadist põhjas. Selles välivõistluses, kus ma alati osalesin ja ka päris palju võite võitsin, tulin sel aastal küll teiseks ja sedagi takistustega.

Orienteerumise osavõistlusel oli lühim tee kahe kontrollpunkti vahel otse üle kolmemeetrise kuristiku. Kuristikust ümber minek oleks toonud kaasa märkimisväärse ajakaotuse ja ma ei tahtnud seda võtta, mul oli olnud raskusi eelmise kontrollpunkti leidmisega ja olin pisut ajahädas. Pärast lühikest kaalumist võtsin hoo ja hüppasin. Mingil seletamatul põhjusel maandusin ainult ühele jalale, aga ei mõelnud sellele tol hetkel, tagajärjed ilmnesid mõni päev hiljem – kui olin tagasi Nyköpingis ja tööl AB Atomenergis Studsvikis.

Ühel hommikul tööle minnes avastasin äkki, et mul on parema põlvega teatud raskusi. Algul ei mõelnud ma sellele lähemalt, arvasin, et see on midagi ajutist ja läheb varsti üle. Kahjuks läks valu aina hullemaks, mõne aja pärast põlv kangestus ja mul oli raskusi käimisega. Ei jäänud muud üle kui minna tehasearsti, doktor Jonstami juurde, ja ta tuvastas, et mul on vett põlves. Tema väljaküsitlemise kaudu jõudsime järeldusele, et vigastus pidi olema juhtunud välivõistlusel Bohuslänis. Doktor pistis nõela põlve ja tõmbas välja üle 1 dl vedelikku ning ma sain range käsu mitte põlve koormata. Nüüd oli veidi üle nädala jäänud selleni, kui ma pidin sõitma Lapimaale ja juhtima 10-12 šveitsi õpetajat ja õpetajannat Kvikkjokkist Skjombottenisse Norras. Ma püüdsin leida mõnda asendajat, aga ei olnud kedagi, kes rääkis saksa või prantsuse keelt, ja šveitslased olid tol ajal inglise keeles väga kehvad.

Põlv jätkas jukerdamist. Nädala pärast oli taas aeg arsti külastada ja nüüd tõmbas ta välja vaid veidi vähem kui detsiliitri vedelikku. Ma rääkisin, et pean tõenäoliselt juhtima matkagruppi Lapimaal. Ta raputas pead ja soovitas mul sellest ettevõtmisest loobuda.

Minu katsed leida asendajat ei krooninud edu ja ma olin sunnitud koos Tomasega Lapimaale sõitma. Põlv oli paremaks läinud ja tundsin seda ainult trepist alla minnes.

Saabusime Murjekisse rongiga ja jätkasime Kvikkjokki bussiga ning sealt Saltoluoktasse laevaga Akka. Alustasime saunaga Saltoluoktas, see on alati imeline kogemus saada sooja ja puhtaks mitte ainult kehalt, vaid ka hingelt. Viimane puhastumine toimub pärast sauna ja vestluses mõttekaaslastega.

Saksakeelsest matkajatele mõeldud kirjeldusest lõikan välja programmi.

SA 20. juuli: Saabumine Lapimaale kuni Kvikkjokkini.

P 21. juuli: Kvikkjokkis.

Veetame terve päeva „Lapimaa paradiisis“ ja harjume elu, inimeste ja Lapimaa maastikuga. Kasutame päeva ka selleks, et end „sisse joosta“. Selleks sobib 804 m kõrguse Snerjaki tippu ronimine (u 3 tundi). Kes tahab teha suurema tuuri, võib ronida 990 m kõrgusele Kassavarele (u 6 tundi). Toitlustuse saame turismijaamas.

E 22. juuli: Kvikkjokk – Pårte.

Pärast hommikusööki turismijaamas algab u kell 09.00 umbes 7 tundi kestev marss. (Arvestatud 3 km tunnis, lisaks iga 300 m tõusu kohta veel üks tund). Läbi sega-okas- ja lehtmetsa ning pärast mõne oja ületamist jõuame 500 m kõrgusel asuvate Pårtestugornadeni. Õhtusöögiks näitame esimest korda oma kokakunsti.

T 23. juuli: Pårte – Aktse.

Läbi veidi pingutava maastiku, pärast seda kui oleme mõned sood ja ojakseed laudadel ja palkidel ületanud, tõuseme Faunaive terrassile, mis asub metsa kohal. Meil on imeline vaade veekogudele, järvedele ja metsadele. Läheb alla Laitaure järve kaldale. Heiskame valge lipu, mille peale Aktse talu elanikud meid mootorpaadiga üle toovad. Peagi saabume Aktse hütti, kus võtame taas isevarustamise üle. (Marsikestus u 9 tundi/21 km).

K 24. juuli: Aktse.

Lubame endale puhkepäeva. Kalasõbrad püüavad arktika paalia ja valmistavad endale pidusöögi. Väsimatud võivad ronida Skerfe mäele (5 tundi), kust avaneb suurejooneline vaade Sareki piirkonda. Mugavam on mootorpaadisõit Rapa delta segadikku ja vanasse saami ohverdamispaika.

N 25. juuli: Aktse – Sitojaure.

Tõuseme üle kasepiiri ja naudime Taresaive kuru kõrgusel imelist vaadet lõunasse. Mõnusalt jalutame Kabtajaure järve äärde, kus pärast valge lipu heiskamist tuuakse meid jälle mootorpaadiga üle, otse Sitojaure hüti ette (u 4 tundi / 13 km).

R 26. juuli Sitojaure – Saltoluokta.

Tee tõuseb kasevööndist Ultevise mäginõmmele. Ilma pingutava rännakuta jõuame kõrgplatoo põhjaservale ja pärast lühikest laskumist turismijaama Saltoluokta (7 tundi/26 km). Taas saame voodid ja võime lasta end õhtusöögiks teenindada. Siit saame ka toidupakid matka teiseks osaks. Lähedal asuvas saami külakeses vaatame omapärast kabelit.

L 27. juuli: Saltoluokta – Ritsemjokk.

Naudime imelist sõitu mootorpaatidega pikal „Sinise lindi” järvesüsteemil. Turismijaamas saame hommikusöögi ja lõunapaki.

09.10 Saltoluokta väljumine

10.40 Stora Sjöfallet saabumine, jalutuskäik kõrgema järve juurde

11.20 Suorva väljumine

13.25 Ritsemjokk saabumine. Jälle saame veeta ühe öö turismijaamas.

P 28. juuli: Ritsemjokk – Sitasjaure.

Jälle algab matk tõusuga läbi kasesalu mägiaasadele. Naudime imelist panoraamvaadet, tahapoole majesteetlikule Akkale (1800 m), alla Akkajaure järvele, ettepoole Autajaurele ja päris kaugel põhjas vilgub Kebnekaise (2137 m) tipp, Rootsi kõrgeim mägi.

Oleme põhjapõtrade suvises karjamaapiirkonnas ja kindlasti näeme mõnda neist pelglikest loomadest. Matkame mõnusalt läbi selle suurepärase maastiku Sitasjaure joa ja lähedalasuva hütini (8 tundi/25 km). Jälle näitame oma kokakunsti.

EE 29. juuli: Sitasjaures.

Veetame puhkepäeva oma mägihüti imelises ümbruses. Külastus lähedalasuvasse lapi asulasse pakub huvitavaid pilguheite selle nomaadirahva ellu.

T 30. juuli: Sitasjaure – Skjombotten

Pärast pikka aega peame jälle kellaaega jälgima. u. saabumine. Oleme Norras. Läbi hõreda taimestiku tõuseme 850 m kõrgusele kurule, mis on ühtlasi Läänemere ja Atlandi ookeani veelahkmeks. Maastik on alpia, liustikud on lähedal. Vahetult enne veelahkmet ületasime liustikuoja, mis võib olla põlvesügavune ja sundida meid kingi ja sukki jalast võtma. Oleme kogenud Lapimaa matkajad ja rõõmustaksime ka selle elamuse üle. Pärast kuru kõrgeimat punkti algab järsk laskumine merepinnani. Sügaval fjordis asub Sörskjomeni küla, kus saame öömaja ja toitlustuse võõrastemajas „Nygård”. Viimane marsipäev (5 tundi/13 km) nendest imelistest matkapäevadest on seljataga.

Minu „halb” põlv oli kogu matka vältel hästi vastu pidanud. Allamäge tundsin seda veidi, kuid imestusväärselt ei läinud see matka jooksul halvemaks. Matkaraja laskumised ei olnud liiga järsud ja kõik oli läinud suurepäraselt kuni laskumiseni Skjombotteni. Viimane lõik mere poole langeb järsult, kõrguste vahe on ligi 750 m ja ilm ei olnud laskumiseks parim. Pikk, kuid suhteliselt lauge nõlv veelahkmelt pani mu põlve tunda andma. Tomas oli söönud liiga palju kuivatatud õunaviile ja kurtis kõhuvalu. Kui jõudsime nii kaugele alla, et nägime rannikul Skjombottenit, kogusin grupi kokku ja ütlesin, et nad võivad ise edasi minna Nygårds Pensionati. Tomas ja mina läheme oma hädade tõttu veidi aeglasemalt. Laskumine oli väga porine ja libe, hiljuti oli sadanud, ja me ei suudaks ülejäänud grupiga sammu pidada. Meie matkajad kadusid hea hooga, porisel rajal oli lihtne lihtsalt libiseda ja püsti püsida.

Minu "halb" põlv oli kogu matka vältel hästi vastu pidanud. Allamäge radadel tundsin seda veidi, kuid üllataval kombel ei läinud see matka jooksul halvemaks. Matkaraja laskumised ei olnud liiga järsud ja kõik oli läinud suurepäraselt kuni laskumiseni Skjombotteni poole. Viimane lõik mere suunas langeb järsult, kõrguste vahe on ligi 750 m ja ilm ei olnud laskumiseks just parim. Pikk, kuid suhteliselt lauge nõlv veelaagri juurest pani mind põlve tundma. Tomas oli söönud liiga palju kuivatatud õunaviile ja kurtis kõhuvalu üle. Kui olime jõudnud nii kaugele, et nägime rannikul Skjombottenit, kogusin grupi kokku ja ütlesin, et nad võivad ise edasi minna Nygårds Pensionati juurde. Tomas ja mina pidime oma hädade tõttu veidi aeglasemalt käima. Laskumine oli väga porine ja libe, hiljuti oli sadanud, ja me ei suutnud ülejäänud grupiga sammu pidada. Meie matkajad kadusid hea hooga, porisel rajal oli lihtne lihtsalt libiseda ja püüda jalul püsida.

Tomas ja mina matkasime aeglaselt allapoole ja nüüd tundsin põlves üsna palju. Laskumine oli järsk, porine ning siin kasutatavad kõõlused ja lihased olid suure pinge all. Olime oma vaevalisel matkal jõudnud juba tüki maad, kui nägime paari osalejat hea hooga meile vastu tulemas. Need osutusid Hildegard Höhliks ja Anne-Marie Schlegeriks. Nad võtsid meie seljakotid ja kergendasid sellega tunduvalt meie edasist matka.

Kui jõudsime fjordi põhjas asuvale aasale, ootasid teised matkajad meid. Läksime Nygårds Pensionatisse ja saime (nagu tavaliselt) süüa kõhu täis mitut sorti mesost.

K 31. juuli: Skjombottn – Narvik

Pärast hommikusööki läheme suure mootorpaadi peale.

see sõidab kaldast eemale, libiseb vaikselt ja kihutab mööda Skjomi fjordi moodsa tsivilisatsiooni poole.

oleme Narvikis ja läheme selles moodsas linnas maale, mitte ilma juba praegu vaikse nukrusega mõtlemata imelistele päevadele Lapimaa avaras, suurejoonelises ja üksildases maastikus.

Oleme uhked oma matka üle risti Lapimaa, Jokkmokkist Rootsis kuni Narvikini Norra Atlandi rannikul.

Grand Hotel Royalis saame öömaja ja siin on võimalus põhjalikuks puhastumiseks. Meie reisikohvrid on ka juba saabunud, nii et võime isegi turistiriided seljast võtta – kui peaksime!

Lõuna- ja õhtusöök hotellis.

N 1. august: Narvik – Abisko.

Meie kodumaa sünnipäeva tahame tähistada Lapimaal, mis on meie Skandinaavia-reisi tegelik eesmärk. Hommiku- ja lõunasöök hotellis.

Hommikupoolik on meie vaba käsutada. Kindlasti külastame moodsaid rauamaagi laadimisseadmeid.

Umbes 15 000 elanikuga väikelinn Narvik hävis Teise maailmasõja ajal täielikult. Puhas linn asub kaunilt fjordi lõpus ja on ümbritsetud mägedest. Väga soovitatav on sõita tooltõstukiga Fagernesi mägedesse, kust avaneb ainulaadne vaade linnale, fjordile ja Narviki ümbrusele.

Väljasõit Narvikist maagiraudteega Rootsi.

Saabumine Abiskosse – turismijaama. Siin on järgmiseks kolmeks ööks reserveeritud öömaja hubastes hüttides. Söögid saame peahoones.

R ja L 2. ja 3. august: Abiskos

Abisko on tuntud ja hinnatud keskus matkamiseks ja paadisõitudeks Torneträskil. Kahepäevane peatus tähendab seega lühikest möödunud matkapäevade taaselamist. Muide, oleme siin kuulsa Kuningatee (Kungsleden) ühes otsas, mille esimese osa Kvikkjokist Saltoluoktani me matkasime.

KÕIGI RÜHMADE ÜHINE TAGASISÕIT.

P 4. august: Abisko – Gällivare – Stockholm.

Narviki rühm kasutab olemasolevat võimalust, et külastada rauamaagilinna Kirunat. Seetõttu lahkub rühm kell

07.21 Abiskost

08.59 Kirunasse saabumine

12.50 Kirunast väljumine magamisvagunrongiga „Nordpilen”, milles on meile kõigile jälle magamisvagunikohad reserveeritud.

14.05 Gällivaresse saabumine ja mõlema Sareki rühma pealeastumine. Suur taaskohtumine, tervitamine ja jutustamine!

14.12 Gällivarest väljumine

16.38 Bodenisse saabumine

16.38 Bodenist väljumine. Restoranvagunis saame õhtusöögi.

E 5. august. Saabumine Stockholmi. Tagasilend Šveitsi.

Enne Stockholmi saabumist saame oma viimase ühise hommikusöögi (restoranvagunis).

Sõidame Uppsalast mööda.

Stockholmi saabumine. Paneme jaama oma pagasi hoiule. Seejärel julgeme pärast kahenädalast eemalolekut avaras ja vaikses looduses hüpata moodsa maailmalinna „tohuwabohusse”. Aeg kuni transfeerini lennujaama on meile täiesti vabaks kasutamiseks.

Kogunemine jaamas ja transfeer Arlanda lennujaama.

Väljalend meie tšarterlennuga DC-7B Šveitsi.

Maandumine Klotenis.

Sellega lõpeb vaheldusrikas reis kaugele põhja, mis jääb meelde mitte ainult oma erilise laadi ja suurejooneliste maastikuelamuste, vaid ka sellistel matkadel valitseva seltsimehelikkuse tõttu.