„Wandergruppe Narvik 1969”

Kvikkjokk-Porte-Aktse-Sitojaure-Saltoluokta-Ritsemjokk-Sitasjaure-Skjombotten.

Béatrice Bechir

Lucia Dall´aqua

Erika Engler

Rosmarie Frueh

Birgitte Feer

Barbara Grimmer

Marlis Meyer

Doris Mueller

Regine Schmid

Ingrid v. Schmidt

Evy Wettstein

Maria Kronberg

Laupäeval, 19. juulil saabusime Murjeki jaama ja jätkasime sealt bussiga Lapimaa paradiisi Kvikkjokki. Teel ületasime polaarjoone, peatusime sildi juures ja tegime mõned pildid. Järgmise päeva veetsime Kvikkjokkis ja külastasime 804 m kõrgust Snejrakki. Tomas, kes tavaliselt oli kaasas, pidi gümnaasiumiõpingute vahel suvetööd tegema ega saanud matkal osaleda. Maria oli 12-aastane, hea matkaja ja nõus Lapimaale kaasa tulema. Tingimuseks oli, et ka Ludde, tema kaisuloom, saab kaasa tulla. Olin perele õmmelnud hulga seljakotte, kuid need olid kõik Maria jaoks veel liiga suured. Studsvikis valmistati alumiiniumraam (Kent Johanssoni ja Lennart Ekholmi lahkel abil), istusin Ann-Marie õmblusmasina taha ja tegin Mariale sobiva seljakoti. Ludde pidi ju kaasa tulema, „tema” tahtis ka mägesid näha. Et Maria ei peaks teda kogu aeg kandma, sai Ludde seljakotti oma tasku. Taskul oli kaas, et talle vihma peale ei sajaks, kuid mitte mingit tüütut sulgemisrihma – ta pidi tagumist teed valvama.

Esmaspäeval alustasime oma põhimatka, mis pidi ulatuma Norrasse, Põhjamere äärde Skjombottenisse. Lõik Kvikkjokk-Porte kulgeb läbi madaliku tugeva taimestikuga, läbitakse üsna võsaseid tihnikuid. Nagu tavaliselt, olid enamik osalejaid naissoost ja mõnel polnud matkamisest suurt kogemust. Jalatsid on matkal üks tähtsamaid tegureid, siin võis vahel probleeme tekkida. Stardil tavatsesin osalejaid manitseda jalgadel silma peal hoidma, vähimagi algava hõõrdumise korral sellest teatama. Peatusime, vaatasime jalad üle ja rakendasime vajalikke meetmeid jalavigastuste vältimiseks. Enamik selle rühma osalejaid olid õpetajannad ja harjunud ütlema, kuid üks daam ilmselt ei julgenud seda teha. Kui olime pool päeva matkanud teel oma esimese ööbimiskoha Porte hüti poole, tuli üks kaasamatkajatest, Lucia Dall'Aqua, ja ütles, et tema sõbranna Rosemarie Früh on saanud hõõrdumise. Läksin tema juurde ja vaatasin vigastusi – need olid märgatavad, kuid nahk polnud veel lahti tulnud ja lootust oli. Esialgu püüdsime hõõrdumise edasist levikut takistada, mähkides ta jalad paari jalarätti (mida ise matkadel kasutan). See ei aidanud, ta saapad olid liiga karedad ja hõõrdumine ei vähenenud. Õnneks oli ilm meile armuline, polnud mõnda aega sadanud ja rajad olid üsna kuivad. Mida teha? Mingit tagasipöördumist pole, rühm peab järgima kindlat ajakava, ööbimised olid broneeritud ja pidime kindlaks ajaks kohale jõudma. Rosemarie pidi välja otsima oma toasussid, mis osutusid väikesteks armsateks kuldsandaalikesteks. Nii uskumatu kui see ka ei kõla, kõndis ta praktiliselt kogu matka nendes jalatsites. Seal, kus olid lohud ja liiga märg, võtsin ta käe alt (ta oli väikest kasvu) ja seljakoti teise käe alla. Kuival maal sai ta jälle oma kuldsandaalides jätkata. See tekitas nii lõbusust kui teatud kadedust ja üks osalejatest ütles:

- Ich bin auch blond und blauaugig.

Teel Aktse hüti poole peatusime kõrgendikul ja istusime lõunat sööma. Mõni aeg hiljem nägime paari meest meie suunas matkamas ja juba eemalt sain mulje, et üks neist on ohvitser. Teine oli habemik ja kandis kitarri. Kutsusime nad oma lõunale ja tuvastasime, et nad on sakslased. Üks osutus tõepoolest ooberleitnandiks, teine aga kunstnikuks. Sellest sai pikk lõuna, kuid muusika, lugude ja aruteludega. Kunstnik oli Hamelnist ja ristiti sealsamas „Rottpüüdjaks” klassikalise muinasjutu järgi ning hiljem sain temalt suure tänukaardi osutatud sõbralikkuse eest. Sellistel matkadel otsustab juht, kes peole kutsutakse.

Rosemariega olen endiselt kirjavahetuses. Ta on aastaid olnud ajalehe Ostschweiz toimetaja, me kohtume vahel ja mõnel korral on ta mind Šveitsis olles lõunale kutsunud, koos Ann-Mariega või ilma.

Kui pikenenud lõunapaus lõppes, jätkasime matka Rapadalenisse ja meid tuli vastu …. Länta paadiga üle Aktse hüttide juurde. Väidetavalt oli Länta seal elanud väga pikka aega. Ta oli abielus eesti daamiga, kes oli tulnud Kungsledeni mööda jalutades, Läntaga tuttavaks saanud ja jäänud tema juurde alatiseks. Hilja läks, enne kui magama sain, Läntal oli palju rääkida oma pikkadest aastatest Lapimaal.

Lahkusime Aktsest ja jõudsime hea ajaga Sitojaure hütti, kus ööbisime ja veetsime lõkke ääres mõnusa õhtu. Hütt asub madalikul ja kütet on külluses. Kõrgmäestikus on puid napilt, sinna veetavat tuleb kasutada suure säästlikkusega, et ei juhtuks nii nagu paar aastat tagasi Akka hüti juures. Üks grupp Berliini saksa skaute mängis ürgmetsaelu, tegi hüti ette suure lõkke ja põletas ära kogu järgmise suve varu. Puud veeti hütti talvel kelkudega ja see maksis Turistföreningenile päris palju raha.

Järgmisel päeval jätkus teekond ja me jõudsime Saltoluokta Turiststationisse. Jaamas oli olukord mõnevõrra „moodsam”, võimalusega üheks ja teiseks, mis puudusid hüttides. Saunaskäik, õhtusöök, magamine tõelistes voodites linadega ja söömine kaetud laudade ääres ning võimalus võtta õlu toidu kõrvale.

Kahjuks me ei serveeri siin mingeid alkohoolseid jooke.

See pani Marlise väga imestama:

- See on ju nii, et ma vajaksin hädasti midagi kosutavat. Järgmisel päeval võtsime paadi üle Akkajaure, randusime Ritsemjokkis ja pidime jätkama oma teekonda edasi Sitasjaure poole – 25 km pikkune vahemaa – üks pikemaid Kungsledenil.

Marlis Mayerit Ebikonist mäletan ma hästi ka muudel põhjustel. Matka käigus selgus, et ta polnud mingi suur matkaja, see oli tema esimene ettevõtmine „matkamisäris” ja mitte täiesti probleemivaba. Võrreldes teiste, kogenumate matkajatega, oli tal üsna kehv konditsioon ja ta jäi enamasti teistest maha. Võib vabalt öelda, et ta justkui lohistas end mööda radu, see nägi pingutav välja ja mul oli temast mõnikord kahju. Hüti juurde jõudes kadus ta pesuruumi ja oli tükk aega ära, kuid see maailmadaam, kes pesuruumist välja tuli, polnud sugugi mitte väsinud matkaja, ei, pesuruumist tuli välja „grand dame”, üleslöödud ja valmis end kogu oma hiilguses näitama.

Tema pakk oli üsna väike, kuid selles oli piisavalt õhukesi pluuse ja muid naiselikke atribuute, et ümbruskonnale tugevalt muljet avaldada. Teised šveitslannad olid reeglina üsna „taltsad” olevused ja neil oli see, mida tõeliselt mägimatkaks vaja, kuid mitte Marlisel. Kui ta pesuruumist välja tuli, istus ta toolile, võttis välja sigareti ja süütas selle harjunud liigutusega. Matka käigus tuli ilmsiks, et ta oli „Kathederin” ehk kristluse õpetaja. Kodus oma normaalses, mõnevõrra ranges ümbruskonnas ei julgenud ta õide puhkeda. Ta jutustas, et aeg-ajalt jooksis ta tualetti, et teha üks mahv (vaimuliku – der Pharrer – silma alt ära). Tema oli ka see, kes Saltoluoktasse jõudes läks serveeringu juurde ja palus, et talle serveeritaks kohvi ja konjakit. Tüdruk luugis lihtsalt ammuli suu, midagi sellist polnud ta kindlasti varem kuulnud. Ma pidin sekkuma ja Marlisle selgitama, et konjakit ei saa ta kahjuks STF-jaamas loota. Ta oli sama üllatunud kui tüdruk poes, kas tõesti ei saanud nüüd konjakit – kui ta seda nii väga vajas? Mingeid veinilitsentse polnud turismijaamadel veel, alles kusagil 80ndatel said jaamad võimaluse pakkuda ka veini.

1969. aasta matkal alustasime Vietasest, pärast seda kui maantee oli sinna Suorva tammi ehituseks välja viidud, jätkasime paadiga Ritsemjokki. Ritsemjokkis peatusime ööseks ja magasime Vattenfalli telgis. Ritsemjokk oli muudetud tööplatsiks ja teel üles leidus nii tööbarakke kui ka ehitusmasinaid. Sinna pidi tulema veetunnel Sitojaurest ülespaisutatud Suorva tammi juurde. Osa mägilähedasest metsast oli juba maha raiutud ja kaldad nägid välja kõike muud kui kutsuvad – poolmädanenud palgid veepiiril.

Matkarada Ritsemjokk-Sitojaure on umbes 25 km pikk ja kulgeb osalt mööda Sitojaure läänekallast, selle kitsast osa. Kallas koosneb väikestest jääaegsetest oosidest, need asetsevad loode-kagu suunas ja matka jooksul läbitakse mitmeid neist. Kui jõutakse Sitojaure lõunatippu, nähakse hütte selle põhjakaldal ja arvatakse end peagi kohal olevat. Selges õhus tundub kõik palju lähemal olevat, kuid petetakse end korralikult. Möödub mitu tundi matkamist, enne kui kohal ollakse. Iga oosi järel, mida läbitakse, arvatakse hütti nägevat järgmise kõrgendiku tagant, kuid kõrgendikud järgnevad üksteisele näiliselt lõppemata ja läheb kaua aega, enne kui kohal ollakse.

Varem või hiljem ollakse siiski kohal ja tuleb end ööseks sisse seada. Enne seda on palju teha, sest 60ndatel polnud igas STF-hütis hütiperenaisi. Matkajad olid jagatud kolme rühma ja toidurühm alustas õhtusöögi ettevalmistamisega. Matkajuhina tuleb hoolitseda, et oleks vett ja puid. Ilm oli olnud üsna udune ja kõik tundsid end veidi higisena. Maria oli „pesueas” ja tegeles pidevalt oma aluspesu pesemisega. Läksime tüki maad mööda järve ja otsustasime teha supluse, et keha värskendada. Riided seljast ja vette. Sellest sai üks kiiremaid suplusi. Ma olin üleval kiiremini kui välk. Vesi oli vaid paar kraadi ja pärast suplust külmetasin ma terve veerand tundi, enne kui kehatemperatuur ühtlustus. Sama oli Mariaga.

Pärast suplust tõin ma rohkem vett ja raiusin puid järgmiseks päevaks. Toit oli peaaegu valmis ja enne kui ma välja läksin, ütlesin seltskonnale, et nad hakkaksid sööma. Kui ma veega tagasi tulin, istus seltskond kenasti reas ümber laua, toit oli laual, kuid keegi polnud midagi puutunud, kuid niipea kui ma istusin ja söögiriistad kätte võtsin, hakkasid ka teised sööma. Šveitslased on viisakad ja ootavad, et „pater familias” alustaks.

Sitojaure hütist jätkus teekond paadiga üle Sitojaure järve ja otse Norrasse. Seejärel jätkatakse taas jalgsi üle veelahkme ja Rootsi-Norra piiri. Varsti pärast seda, kui olime paadist väljunud ja seljakotid selga võtnud, möödusime väikesest järvest ja Maria küsis, mis järve nimi on. Mul oli kaart seljakotis ja ütlesin talle, et seda saab ta teada järgmisel puhkepeatusel. See vihastas Mariat sedavõrd, et ta möödus kogu grupist ja kõndis hea hooga edasi mööda rada. Ma hõikasin talle, et ta hoiaks märgistuste juurde ja et mõne aja pärast vahetavad märgistused värvi ja sinikollaste märkide asemel tulevad punavalged.

Mõni tund hiljem kohtasime Mariat ja ta rääkis, et oli kogemata sattunud lemmingurongkäiku ja pidanud ronima ühele suuremale kivile, et end nende väikeste vihaste olevuste eest kaitsta. Pärast umbes tunniajalist rändamist jõudsime veelahkmele ja võisime kauguses näha Põhjamerd. Tee alla Skjomboteni on üsna vaevaline ja järsk lugu, aga kui on kuiv, siis läheb üsna hästi. Vihmase ilmaga muutub allasõit mudapudrus sõitmiseks, rada muutub libedaks ja raskesti läbitavaks.

Skjombotenis läksime Nygårds Pensioneat'i ja saime süüa. Norra toit koosnes suurel määral kõikvõimalikest mesost juustudest, üks magusam kui teine. Skjombotenist võtsime väikese kohaliku paadi, Ofotens Dampskibssellskapi merebussi Narviki ja meid majutati hotelli Royal. Narviki hotell Royal jättis mõningaid muljeid, kahjuks mitte parimat sorti. Lõunaks serveeriti poolkülmi praetud turski. See oli šveitslastelt suur halb hinne, nad on üsna nõudlikud ja küllap võiks arvata, et maal, kus kalapüük moodustab suure osa toidust, oleks võidud midagi paremat saavutada. Enne ärasõitu tegime linnas ringkäigu ja külastasime maagilaadimissadamat.

Tagasiteel Narvikist Norras peatusime ühe päeva hotellis Lapplandia riigipiiri ääres. Minu jõukad šveitslannad tahtsid osta mõningaid saami käsitööesemeid koju kaasa ja me ootasime sobivat võimalust ostude tegemiseks. See pidi võib-olla toimuma Kirunas Wennbergsi juures. Sel ajal kui ma väljas hotelli ümbrust vaatasin, tuli üks väike vanem daam, ilmselgelt saami päritolu, jalutades jaama poolt ja ma panin tähele, et tal oli väga ilus nahkne seljakott. Ma alustasin temaga vestlust ja pärast mõningast arutelu selgus, et ta oli teel Svenska Turistföreningeni kioskisse hotelli sees ja pidi sinna müügiks andma mõned käsitööesemed.

- Oota natuke, ütlesin ma talle, mul võib-olla on ostjaid sinu kaupadele. Kui sa suudad pool tundi oodata, siis ma kogun oma kaasrändurid ja kindlasti on seal mõned ostjad, siis võid sa hinnale natuke juurde panna, aga mitte 100%, nagu STF teeb. Kui ma olin šveitslannad kokku kogunud ja me läksime alla proua Ella Rautase juurde Rautavaarast (nii proua nimi oligi), müüs ta peaaegu kogu aasta toodangu grupile. Tüdrukud olid ju hotellis sees käinud ja näinud, milliseid hindu STF käsitööesemete eest küsis, nüüd ei olnud nad aeglased kasutama võimalust headeks ostudeks. Ella tooted läksid kaubaks ja ma sain vahendustasuks saami mudeli lipsu.

Hilisematel rännakutel (kui ma grupiga piisavalt lähedale jõudsin) kirjutasin talle alati, et ta tuleks käsitööga, ja enamasti oli tal müügiga sama õnn. Mul on 5-6 tema toodetud lipsu, need on praktiliselt kulutamatud ja sellest ajast peale pole ma ühtegi juurde ostnud, need mis on lisandunud, on kingitused tõlkeülesannetest: Oskarshamn, Forsmark, Studsvik ja Kärnkraftskolan, Volvo-Bolinder jne.