Pere matk 1970 – Storulvån-Blåhammaren-Sylarna-Storulvån.

Tomas ja Maria olid olnud kaasas mägimatkadel ja me otsustasime, et nüüd kui Katarina oli 7-aastane, teha lühem mägimatk ja võtta tema kaasa. Sobiva matka võiks läbi viia Jämtlandis, mäed ei erine eriti palju Lapimaa omadest. Me pidime minema "Pensionäride rada" – lõiku Storulvån – Blåhammaren – Sylarna – Storulvån. Katarina oli ka innukas, ta tahtis oma seljakotti ja selle korraldasin ma, ostes Ameerika ülejäägist leivakoti Stockholmis Överskottslagretist.

Sõitsime autoga Storulvåni Jämtlandis, parkisime auto turismijaama juurde ja alustasime esimest etappi – 12 km – Blåhammareni.

Katarina tahtis oma seljakotti ja ma korraldasin selleks Ameerika leivakoti. Ta pidi selles kandma oma toitu jne, kuid ei läinud palju kilomeetreid, kui ta hakkas kurtma, et see on liiga raske, ja ma pidin tema koorma üle võtma. Selles vanuses lapsed ei ole eriti huvitatud matkamisest ja meil oli omajagu vaeva tema vastumeelsusega. Väikelapsed vajavad eesmärki, mille poole marssida, tavaline matk tundub neile üksluine ja me pidime peatuma korrapäraste vahedega ning meelitama teda rosinate, šokolaadi ja pähklitega.

Matk kujunes läbikukkumiseks. Blåhammarenis läks ööbimisega kuidagi, aga kui me Sylarnasse jõudsime, oli jaam vallutatud hulga inimeste poolt, kes ei sobinud mägikeskkonda. Oli hakanud populaarseks muutuma mägimaailma tulek ja pidutsemine. Rahvast oli päris palju ja meil oli raskusi magamiskohtade saamisega, pealegi käis mõnes seltskonnas üsna elavalt.

Kogu matk jättis kurva mulje ja sellest ajast peale pole me üheski Jämtlandi mägijaamas käinud